Kapi

Kapi mõisa (saksa k. Cappenhof, taani k. Cappenhoue) tekkelugu ei ole siinkirjutaja jaoks kuigi selge. Nimelt ei ole selgunud, millal ja kellele on Tupenurme põlisküla orduaja lõpupoole (võib-olla alles Liivi sõja ajal) läänistatud? Igal juhul 1569-71.a Maasilinna foogtkonna maaraamatuis ei ole seda ilmselt muinasaega ulatuvat Muhu asustuspiirkonda senise Liivi Ordu valduste hulgas, aga varasemaid Ordu valdusi detailsemalt kirjeldavaid allikaid lihtsalt ei olegi teada. Olgu öeldud, et viimasest ordumeistrist Gotthard Kettlerist lahku löönud ja ennast sõltumatuks maahärraks kuulutanud endine Maasilinna foogt Heinrich von Ludinghausen-Wulff (teistel andmetel Saaremaa piiskopi-alade asehaldur Christoph Walkendorff) läänistas 1566.a endise Pädaste küla Johan Knurrenile (Knorring) ja need viis talu ning kolm üksjalakohta on nimetatud 1569.a maaraamatus veel kirja pandud (Der pauren gerechticheit so Johan Knurren vorlenet). Nii võib oletada, et Tupenurme eravaldus sel ajal juba “üld-aktsepteeritud” oli, kuid samas on “päris” orduajast ainsa eravaldusena Muhus teada vaid 16.s algul Johann Westphaleni käes olnud Kansi mõis Kapi mõisa lugu peab aga nähtavasti alles 16. sajandi keskelt algama.
Jälgi Tupenurme külast ega Kapi mõisast ei ole ka 1592.a maaraamatus (EAA.1.2.963) ja ilmselt oli piirkond selleks ajaks Kappenite perekonna eravalduses, kelledelt ka mõisa nimi on jäänud. Teada on, et 1610. aastal müüs Franz Kappen mõisa 1500 taalri eest Taani kroonile. Paraku ei ole seni õnnestunud tutvuda Muhu ametkonna 1612. ja 1618. aastate maa- või vakuraamatutega, mis Vello Naaberi andmeil (koopiana) Tartus Ajalooarhiivis (fondi 834 säilik 1241 endise nimistu 2-D11 järgi) olemas olid, kuid peale fondi ümber formeerimist uues nimistus enam ei figureeri! Kindlasti on nendega võimalik Taani Riigiarhiivis tutvuda, kuid et Vello Helk hiljuti hulgaliselt Vana-Liivimaad ja Saaremaad puudutavaid Taani Riigiarhiivi säilikute koopiaid Tartusse saatis, võivad nii nende kui ka 1627.a maaraamatu koopiad siiski tänaseks moodustatud Vello Helgi isikufondis leiduda. Paraku on see fond seni nii pealiskaudselt kataloogitud, et olemasoleva nimistu põhjal ei ole võimalik huvipakkuvaid dokumente leida!
Ago Rullingo on oma raamatus “Muhumaa” (lk.167) ja veel hiljuti (2007.a “Muhulase” augustinumbris) väitnud, et ühe viimase taaniaegse asehalduri Ebbe Uhlefeldti ajal on Kapi mõis (koos Raugi külaga?) Jacob Harjenile läänistatud, aga õigupoolest vajaks kogu taaniaja rahumeelsem teine pool (peale Kalmari rahu sõlmimist 1613. aastal) ikkagi selleaegsete originaaldokumentide järgi läbi töötamist ja nende sisu Muhu kontekstis lahti mõtestamist. Nii, näiteks, võib Jacob Harjeni läänistusega olla seotud tõik, et veel 1674.a aktis nimetatakse selleaegse Raugi Nõmme peremeest Wannemoise Thomas, aga kas ja mil moel Jacob Harjen Kapi ning Tupenurmega seotud on, peab siinkohal kommenteerimata jääma!
Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastast märgitakse taaniajal rajatud Muhu ametimõisa viimase, üheksanda vakusena Tupenurme küla oma 8 adratalu ning nelja üksjalakohaga ja lisaks veel kaks hajatalu (Põitse Ännika eelkäijaid) ning üksjalg Klaß Koristal. See vakupiirkond arvati 1650-ndatel rajatud Tamse ametimõisa koosseisu ja umbes 100 aasta jooksul ei saa Kapi mõisast rääkida. 1674.a De la Gardie aktis on Tupenurme küla Tamse mõisa Paenase vakuse koosseisus ja tõenäoliselt kujutavad Paenase vakuse lõpus Tupenurme küla järel loetletud 9 hajatalu hulgas esinevad Seeretso Lehmet ja Seeretso Hanus endise (ja ka katkujärgse) Kapi mõisa kohal olnud talusid. Olgu öeldud, et nimetatud hajataludest esimesel – pooleteist-adrasel Wannaleibe Niggo üksusel sel ajal koormisi ei märgita ja see kujutab 1635. aastal Taani asehalduri Anders Bille poolt Jürgen Felgerile läänistatud talu, millest Rinsi mõisaga seoses pisut rohkem juttu tehakse.
Rootsiaja lõpust (1698.a) pärineval kaardil on Kapi mõisa kohal küla (Kappemois by under Nurmishoff) nelja taluga: Kappe Hendrich, Seretse Matz, Arni Mart ja Simi Rein,

aga need on arvatud rootsiaja lõpus Nurme põliskülla rajatud Muhu neljandale (Suuremõisa, Tamse ja Võlla järel) ametimõisale. Viimasele arvati ka selleaegse üsna ulatusliku asustusega Päelda küla ja 18.s adrarevisjonides ongi rubriigis Nurmische Bauren Päelda küla lõppu lisatud kolm tühja Kappi-nimelist arvestusüksust. Nii Päelda kui Kapi külad on Põhjasõja ja katku ajal täielikult välja surnud. Ainsaks Kapi küla meheks (Seretse Matsi järglaseks) võiks ehk pidada 1731.a Tupenurmes koormisi kandvat Sahre Jaaku – esimest teadaolevat Tupenurme Saare peremeest. Rootsiaegse Kapi küla (by) arvestusüksused jäävadki asustamata, sest millalgi 1740-ndatel rajati nende kohale riigimõisana uus Kapi mõis. 1750. aasta adramaa-revisjonis esineb see juba omaette üksusena, kuigi esialgu on kirjas vaid kaks talu – Suuremõisalt saadud Targa hajatalu ja üks kolmest Tupenurme Panga-nimelisest talust (tänase Panga eelkäija). Esimeseks uue kroonumõisa rentnikuks on olnud keegi Adam Funck, seejärel von Bergi lesk Anna Maria von Toll ja 18.s lõpupoole Anna Helena Funck.
Märgime, et toodud illustratsioonil on rootsiaegsel kaardil MapInfo vahenditega markeeritud ka 20. sajandi majapidamiste asupaiku (viisnurga-kujulised punktid koos kohanimega) nende tänaste geograafiliste koordinaatidega. Kapi nimega punkt (Küünist pisut lõuna pool) peab seejuures 18.s taasrajatud mõisa aset märkima ja kui mõis oma vanal asukohal taastati võib öelda, et rootsiaegsed talud ka kunagisest mõisast pisut põhja (seega Tupenurme) pool asusid. Põhiliseks Kapi mõisa “arengubaasiks” sai muidugi ikka jälle Tupenurme küla, mis 19. sajandiks hakkas tervenisti Kapi mõisale kuuluma, aga 18.s teise poole tihedas konkurentsis äsja rajatud uute mõisade vahel oli pilt talude hõivamisel üpris kirju. Nii näiteks on 1767.a vakuraamatu järgi kuulunud Kapi mõisale peale Targa hajatalu ja kahe talu Tupenurmes (lisaks Pangale ka hiljem kadunud Hanso-Mardi) veel Päelda Mardi, Kallaste Toru, Lõetsa Jaani ning isegi pärastine Mõegaküla Juri-Jaagu talu! Alles mõisade piiride korrastamisega 18. ja 19. sajandi vahetusel jäi Kapi mõisa külaks tervenisti Tupenurme küla oma 12 arvestustaluga. Neist kaks Panga-nimelist (18. sajandil oli Tupenurmes kolm sellenimelist talu; vt. ka Tupenurme küla lugu) hääbusid küll 19.s algul, kuid ühe neist taastasid Buxhövdenid hiljem Panga-Juri taluna ja 20. sajandisse jõudis Tupenurme 11 põlistaluga.
1830-ndatel sai Kapi rentnikuks Otto von Buxhövden (1795–1847) ja viimati Carl von Buxhövden (1822-84). Enne neid olid 19.s algul olnud Kapi rentnikeks veel Otto v. Budberg ja Andreas v. Aghte.
1842. aastast hakati kahe väikese kroonumõisa – Kapi ja veel väiksema Rinsi kohta ühist arvestust pidama ühe nn. Kapi-Rinsi mõisana (saksa k. Kappimois-Grabbenhof) ja sestpeale räägitakse ka Kapi poolmõisast. Koos Päelda kolme taluga oli Kapi-Rinsi mõisal lõpuks 14 talu, mis ühe kogukonna ehk mõisavalla moodustasid. Talumeestest kogukonna-kohus on oma asju mõisas korraldanud ja peale selle tegutses Kapi mõisas sajandi teisest veerandist luteriusu abikool. Kui esimeses hingeloendis 1782. aastal elas selleaegne rentnik, 72-aastane Adam Funcki lesk Anna Helena (sünd. Lang) oma perega mõisas ja loendisse oli mõisa-rahvast üsna arvukalt kirja pandud, siis 1811.a loend ei märgi mõisarahvast üldse ja 1826.a olid mõisa inimestena kirjas vaid Tupenurme Andruse mehed: kubjas Tähve Tuul (1796–1853) ja tema onupojast tallipoiss Juri Tuul (viimase daatumid kirikumeetrikais ei selgu). Paistab, et erinevalt oma eramõisadest (Pädaste, Kuivastu ja Võlla) on Buxhövdenid rentnikena Tupenurme ja Päelda meestele üsna vabad käed jätnud juba 19. sajandi keskel oma kogukonna asju otsustada.
Toome siin ka 100 aastat hilisema kaardipildi Kapi mõisast, kui see veel latsikohtadeks jagamata oli (kuigi ka sellel hilisemaid latsikohtade eluasemeid on markeeritud):

Õigeusu tulekuga läksid selleks ajaks juba peaaegu hääbunud Rinsi mõisa maad õigeusu kirikule ja 1860-ndatel jagati ka Kapi mõisa põllud mõnetiinusteks nn. latsikohtadeks, mis kogukonna maata-meestele välja jagati. Selle tulemusena kujunes Kapi latsiküla, mille kohad edasises ükshaaval üle vaatame. Enamuse latsikohti said põlised oma kogukonna inimesed ja ilmselt olid selleks ajaks kogukonna liikmeteks saanud ka Igaküla juurtega Tõnu/Timofei Osa ning Tamse mõisa vabadiku Juri Mundi noorem poeg Mihkel/Mihail Mundi, kes vastavalt Tõnu ja Küüni latsikohad said. Rauna koha sai selleaegse Rinsi ja Hellama köstri Stefan Kannu isa, Vanamõisa Simmu Madis Kann ja Mulgi latsikoha ostis Tupenurme vabadikult Suidilt välja Kallaste Paistu Mihkel/Mihail Palu. Kõigest selles on aga edasises lähemalt juttu. 1874. aastal on Kapi-Rinsi kogukonnakohtu protokolliraamatus üles loetud 37 nime, kellele kohha sisseseadmise kirjad Kappiwalla perremeestele ja teiste keikide krono maade piddajatele kätte antud. Nende hulgas on kõigepealt 11 Tupenurme ja 3 Päelda põlistalu peremeest, seejärel 6 Tupenurme ning 4 Päelda vabadikku ja lõpuks 13 latsimeest. Viimaseid me järgnevas sellesama protokolli järjekorras tutvustamegi (sulgudes toodav number on järjekorra-number nimetatud protokollis). Mõis ise jäi sel ajal veel kogukonna kohtu- ja koolimajaks ning hiljem mõisavaldade kadudes omandas selle koolmeister Vanaga-Juri Madis Peeker. Ainsana ei ole nimetatud protokollis veel juttu hiljem päris talu mõõtu Kapi Kosla kohast, aga sellestki räägime lõpus eraldi.
Mõisavaldade kadumisega 1891. aastal hakkasid nii Kapi latsiküla kui Tupenurme põlisküla kuuluma Hellama ühendvalla koosseisu kuni valdade liitmiseni üheks Muhu vallaks 1939. aastal. Kapi mõisast majandusüksusena ei saa aga enam juba 19.s lõpul rääkida.

Viidatud Kapi-Rinsi kogukonna-kohtu protokollis puuduvad veel latsikohtade nimed ja kirjas on vaid koha saanud mehed. Esimesena selles nimekirjas (talude ja vabadikukohtade järel üldjärjekorras 25.) on Päelda Juri omaaegse peremehe, vana Jaani (1789–1855) kolmas poeg Juri/Jegor Peegel (1830–1917). Ta oli 1851. aastal abiellunud Päelda Mardi Juri tütre Marega (Vaga) ja nähtavasti Päeldas omale vabadikukoha ehitanud, millest hiljem Juril peremeheks jäänud venna Jaani (1821-84) pojapoja Villemi osatalu sai. Nii paistab Kaasiku nimi olevat Päeldast Kapile toodud, aga sellest on lähemalt ka Päelda loos juttu.
Juril ja Marel oli juba Päeldas viis poega ja kuus tütart sündinud, aga siin me loobume neid ükshaaval tutvustamast – seda enam, et vanima poja Georgi (s.1855) ja 1873.a sündinud noorima poja Ivani kohta hilisemaid andmeid napib.
Kaasikule jäi kolmas poeg Matvei Peegel (1863–1929). Neljas poeg Mihail Peegel ehitas omale Allikaniidi vabadikukoha, millest Tupenurme loos juttu. Madis abiellus 1887.a Nõmmküla Pendu Kadriga (Soop). Nende esimene poeg Vassili suri väiksena ja üles kasvasid tütred Kristina ja Maria ning pojad Matvei ja Georgi. Noorem vend Georgi (1902-43) abiellus Linnuse Oolu Irina tütre Liidiaga (Saat), kellel oli vallaspoeg Kalju. Juriga sündisid pojad Lembit ja Vello, aga Juri suri tiisikusse ja Juri vanema venna, 1899.a sündinud Matvei Peegliga sündisid Liidel veel neli last.
Kruntimisandmetes oli 9-hektarine Kaasiku nimega koht (Lit.I) Maksim Peegli (s.t. vana Madise) nimel. 1959.a rahvaloenduse ajal oli Kaasikul Liide oma nelja lapsega. Vallaspoeg Kalju asus hiljem Ridasi Saarele. Jurist jäänud vanem poeg Lembit (s.1937) oli sel ajal ajateenistuses ja asus hiljem koduväina Maripuule; 1940.a sündinud Vello läks vabasurma.
Kaasikule jäi Madise ja Liide noorem poeg Arvo Peegel.

Teise latsikoha ehitasid välja Tupenurme Mihkli-Jaagu peremehe Jaani pojad Georgi ja Andrei. Koha “sisseseadmise paberid” võttis vastu vanem vend, Mihkli-Jaagul peremeheks jäänud Georgi, kes sel ajal oli 20-aastane, Aavikule asus aga hiljem noorem vend Andrei Auväärt (1863—1947). Ta abiellus Külasema Pärdi Madise tütre Marega (Küla) ning sündisid kaks poega ja kolm tütart. Vanem poeg Vassili suri 11-aastaselt ning latsikohta pidama jäi noorem poeg Matvei Auväärt (s.1900). Kruntimis-andmetes oli 9,4-hektarine Aaviku koht Andrei Auväärti ja Irina Alasi kaasomandisse märgitud. Nähtavasti on teise kaasomaniku näol tegemist Andrei vennatütre, Irina Auväärt-Alasiga, kes Paenase Andruse-Mihklile mehele sai.
Matvei Auväärt võttis Suuremõisast naise – Raissa Timofei t. Liik, kellega teadaolevalt kolm poega ja tütar Aino sündisid. 1959.a olid Aavikul Madis ja Iisa vanema poja Manivaldi (s.1933) ning 10 aastat noorema tütre Ainoga. Manivald abiellus Võlla asundusest Palmi Helju Rannaga (kauaaegne Muhu külanõukogu esinaine) ja nad ehitasid omale “Ühismaa” keskuses Võidu koha; koju jäi 1940.a sündinud Heino Auväärt.

Kolmanda platsi Kapil sai Päelda Laasu väljateeninud soldat Tõnu/Timofei Kivimägi, kellelt nähtavasti koha esmane nimi jäi. Tõnu abiellus küpses eas 1873.a Paenase Ansu Madise lese Marega, aga lapsi neil ei olnud. 1882.a on Tõnu Haapsallu asunud ja koha omandas Igaküla Iivardi juurtega Tõnu/Timofei Osa. Teda on seostatud ka vähe mäletatava Tõnukivi vabadikukohaga Päelda ja Rinsi maade piiril Rätsepa ja Selja kandis ning ju ta siis soldat Tõnu kõik "Muhu valdused" omandas, kui viimane siit Haapsallu asus!
Samuti väljateeninud soldatina abiellus Tõnu 1873. aastal Rootsivere Ansu-Tõnise Mare vallastütre Elenaga (Noor) ja sündisid kolm poega ning neli tütart. Vanem poeg Vassili suri 13-aastaselt ja teine poeg Mihail 6-aastaselt ning Tõnule jäi kolmas poeg, 1888.a sündinud Ivan Osa, kelle nimel oli hiljem kinnistatud 7,98-hektarine Pihla nime saanud koht. Tal oli 1915.a võetud naisega kolm tütart ja kaks poega, kuid mõlemad pojad (Ivan ja Arno) surid mõne-aastastena. Ivan jäi nõrgamõistuslikuks ja lõpetas oma päevad Pilgusel. 1959. aastal oli Tõnu ainsaks elanikuks 66-aastane Ivani lesk Eleena. Peale tema surma on koht kadunud.

Tupenurme Lauri Tähve (1801–1851) teise abielu poeg Maksim Allikäär oli Kapi neljanda platsi saaja. Tal jõudsid Vanaga-Juri Ingel Peekeriga kolm poega ja kolm tütart sündida. Maksim uppus ja esimene poeg Mihail (1880–1947) pidi hakkama kohta pidama, kuid sai oma 1908.a võetud naiselt suguhaiguse ja jäi pimedaks (naine suri lapsega esimesel sünnitusel). Kohta pidama jäi teine vend, luteriusku ristitud Madis Allikäär (1885–1922), kes paraku ka üsna noorelt suri; noorima venna, 1888.a sündinud Jaani saatus on ebaselge, kuid ta võis Vabadussõtta jääda, sest Matvei Allikäär sai Kuivastu mõisa jagamisel omale seal 8-hektarise Ansu nimega maaüksuse.
Kruntimisandmetes oli Mihail Allikääre nimel kaks Küla-Kaasiku nimega üksust: 8,43-hektarine põhikoht ja väike 0,14-hektarine juurdelõige. Kohta jäi pidama Madise lesk Eleena (sünd. Jürisson) tütre Salmega; Madise ja Leena kolm poega surid lapseeas.
Peale viimast sõda tulu Salmele koduväiks Põllu Mihkli poeg Vassili Laaneväli. 1959.a loenduses oli 71-aastane Leena küll perepeaks märgitud, kuid peres oli juba neli Laanevälit: peale Vasseli ja Salme nende poeg Jaan ja tütar Margita. Jaan ehitas omale hiljem Piiril maja; Margit (abielus Saarväli) jäi oma perega Kaasikule.

Tupenurme Neo Mihkel/Mihail Sooba (1836–1917) “koha sisseseadmise paberid” on isa eest vastu võtnud tema vanem poeg Matvei Soop. Mihklil oli Põitse Ännika Kadriga (Kolk) neli poega ja kolm tütart, kes enamus abieluni jõudsid ja Riida pidi 20. sajandi algul õige rahvarohke koht olema. Matvei Soop soetas omale hiljem Päelda Taguküla koha, aga esimeses 20.s nimekirjas olid veel kõik kolm vanemat venda (Matvei, Mihail ja Ivan) peredega Riidal kirjas, peale selle vallaliseks jäänud noorim vend, 1867.a sündinud Andrei, kes 1890.a soldati-nimekirjas oli ja kelle hilisem saatus on teadmata. Riida “noor” Mihkel paistab oma perega millalgi Muhust lahkunud ja Riidale jäi noorem vend Ivan Soop (1865—1937), kellel Lõetsa Juri Irina Viltoga oli tütar Ekaterina ning neli poega. Ivani nimel oli hiljem ka 8,03-hektarine Riida latsikoht.
1959. aastaks oli Riidale jäänud Ivani teine poeg Matvei Soop (1904—1984) oma Levalõpmalt võetud naise Aliide-Mariega (Prii) ning kolmandaks pereliikmeks oli nende 2-aastane tütretütar Heli Maisalu. Madise tütre pärijatele Riida koht jäigi.

Järjekorranumbriga 30 märgib 1874.a kogukonnakohtu protokoll kohapaberi saajana: Timofei Suiti asemel tema naine Maria Suit. Tegemist on pärastise Mulgi latsikohaga, mille üsna pea (1876. aastal) omandas Tamse valla mees, Kallaste Paistu vahepealne peremees Mihkel/Mihail Palu (1815–1888). Nimelt asus 1860-ndatel Paistus oma peremehe õigustesse Mihkli vanema venna Juri poeg, 1838.a sündinud Andrus ja Mihkel otsustas oma suure perega talust välja minna. Võimalik, et Paistu Mihklil juba varem oli Tupenurme Panga ja Rõuendi Tähvega “kaup tehtud”, et viimane n.ö. kogukonna oma inimesena platsi nõutaks, mille Mihkel siis ära saaks osta. Suitidest on Tupenurme loos Pangaga seoses lähemalt juttu; siinkohal märgime, et Tähve/Timofei Suidi lesk Maria oli oma kahe pojaga veel 20.s alguse kogudusenimekirjas Rõuendile märgitud ja Panga Suite võib ehk koguni Rõuendi vabadikukoha asutajaiks arvata, aga see on pigem Tupenurme teema.
Paistu Mihklil oli kahe naisega kuus poega, aga esimesest abielust üles kasvanud pojad (esimene poeg Andrus suri lapsena) Feodor ja Mihail olid aelleks ajaks juba iseseisvad. Lähemalt on perest veel juttu Kallaste veebikausta paigutatud loos Pallu.pdf.
Teisest abielust Kallaste Niidi sulase Juri tütre Marega (Mundi) sündinud kolm poega Georgi, Matvei ja Andrei kasvasid Mulgil üles. Esimeses 20.s Rinsi kogudusenimekirjas (1903–14) on Georgi märgitud Tallinnas asuvaks, kuid järgmises nimekirjas lihtsalt maha tõmmatud ja tema käekäik on täpsemalt selgumata.
Mulgile jäi keskmine vend Matvei Palu (1864—1946), kelle esimene naine, Põitse Peele Juri tütar Ekaterina Kolk suri noorelt järglasteta ja 1892.a võttis Madis uue Ekaterina Kolga – Tika Mihkli tütre, kellega kaks tütart ja kolm poega sündisid. Vanem poeg Aleksander Palu (1898—1982) jäi Mulgile; 1902.a sümdinud Mihail läks segastel aegadel Ameerikasse ja jäi sinna ning luteriusku siirdunud “noore” Madise kohta siinkohal hilisemad andmed puuduvad. Aleksander Palu omandas kooliõpetaja kutse ja pidas juba enne esimest ilmsõda Mulgile asunud külakoolis koolmeistri ametit. Hiljem oli Sass Liival õpetajaks ja viimane aasta õpetaja-ametis oli tal Tupenurme 3-klassilises algkoolis Panga-Juril 1949/50 õppeaastal, kui ta poliitilistel põhjustel oli Liiva 7-klassilisest koolist vallandatud.
Aleksander Palul oli Igakülast võetud naisega (Raissa Puu) kaks poega, kes mõlemad kodust välja läksid: noor Sass elas hiljem Piiril ja noorem poeg Ilmar läks Põitse Peelele koduväiks. Vahepeal jäi koht päris tühjaks, kuid uueks aastatuhandeks on Mulgile asunud Peele Ilmari tütar ja väimees – Laheküla Lepiku Reinu poeg Mihkel Ling. Lisame, et siinsamas veebi-kaustas on saadaval nende tütre Mariini õpilastöö Mulgi koha koduloost.
Võiks veel lisada, et Mulgi Madise noorem vend, 1870.a sündinud Andrei Palu võttis 1908.a Tiigi Priidu tütre Riste Lindentali naiseks. Muhus jõudis nende esimene poeg Nikolai (1908 – 1944) sündida, kuid pere soetas omale elamise Kullamaa valda Jõgisoole ja nii jõudis üks Palude haru ka Muhust Läänemaale. Jõgisool sündisid Andrusel ja Ristel veel kaks poega Joann (1911 – 1966) ja Artemi (1913 – 1990), kes järglasteta surid ning tütar Ludmilla (1916 – 2002; abielus Altmäe). Siinsesse (käesoleva loo) veebikausta on illustratsioonina lisatud foto Andrusest ja Ristest tütre Millaga Jõgisool.

Päelda Laasu viimase Kivimägidest peremehe Aadu tütrel Ristel oli vallaspoeg Matvei Kivimägi, kes 1874. aastal Rässast naise võttis (Maria Aleksandri t. Rühvk) ja nüüd omale Kapil latsikoha sai (“koha sisseseadmise paberid” on Madise naine Mare vastu võtnud!). Madisel ja Marel neli poega ja viis tütart muhulaste andmebaasi kirja saanud. Mitu last, nende hulgas esimene poeg Joosep surid väikestena. Viimastes Kapi pihi-nimekirjades (aastani 1915) olid Madise ja Mare kolm poega (Mihail, Matvei ja Vassili) ning kaks tütart (Elena ja Juulia) kõik veel kodus, kuigi armulaual käinud oli viimastel aastatel üksnes noorem tütar Julia.
1884.a sündinud teine poeg Mihkel on kuuldavasti hiljem Tallinna asunud ja Männikule jäi kolmas poeg Matvei jun. Kivimägi. Noorim vendadest, 1891.a sündinud Vassili on ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas maha tõmmatud ja ju ta vist sõjaväljale jäi.
Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on Männikul vana Madise lesk Maria ja noor Madis oma Tamselt võetud naise Elena (Siberi Juri tütar Kao) ning 1919.a sündinud poja Artemiga. Maa-andmikes oli 7,93-hektarine Männiku koht Matvei Kivimägi nimel.
1959.a rahvaloenduse ajal olid Männikul 70-sed Madis ja Leena ning poeg Artemi Kivimägi (1919—1986) omast 7 aastat vanema naise Liinaga. Nende abielu oli lastetu ja 1984.a surnud Artemi pärandas koha onupojale, Tallinna asunud Mihkel Kivimäe pojale Endel Kivimägile, kes mäeinsenerina Kohtla-Järvel elas, kuid pensionipõlves naisega mõneks ajaks Männikule asus. Nende poeg Arne Kivimägi oli ennast Pärnumaal Vahenurmes sisse seadnud ja 2002.a paiku kutsus vanemad enda juurde ning Männiku jäi taas tühjaks.
Peaks lisama, et Kanadas üles kasvanud Lumiste Vassel ja Iisa Kõvameeste poeg Hain Kõvamees abiellus Laheküla Lepiku Ivi Lingu (abielus Jürgenson) tütre Küllikega ja neil tekkis soov oma lapsi mõneks ajaks Muhus kooli panna. Selleks ajaks Mulgile asunud Küllikese onupoja Mihkel Lingu vahendusel renditigi 2003/2004.a talveks Männiku koht omale ajutiseks eluasemeks. Paraku suri Hain 2004.a juulis ja Küllike läks lastega tagasi Kanadasse, kuid 2007.a müüs Endel Kivimägi Männiku koha sellele Kanada perele. Nii said Muhu Kõvameeste, Keskülade ja Lingude järeltulijad omale ka päris muhu kodu!

Kunagise Kapi mõisa kupja ja pärastise Tupenurme Andruse peremehe Tähve kolmas poeg Juri/Georgi (ka Jegor) Tuul sai omale Kapi kaheksanda platsi. Ta abiellus peale kroonu- ja muid teenistusi küpses eas alles 1888. aastal Simiste Andruse Elena Saarega ja teadaolevalt oli neil tütar Julia ning kaks poega. Mihail (1892–1910) suri 18-aastaselt ja Nõmmele jäi noorem poeg Maksim Tuul (1897–1965). Ilmselt tema nimele sai ka 7,9-hektarine krunditud väikekoht, kuigi maa-andmikes esineb (nähtavasti ekslikult) Timofei Tuule nimi!
Madis abiellus 1920.a Vanaga-Jaani Mihkli tütre Juula Maripuuga ja sündisid kaks poega ning tütar Hilda. Vanem poeg Voldemar läks peale sõda Lepiku Pukale; noorem poeg Matvei töötas autojuhina ja elas Kuressaares. 1959. aastal olid Madis ja Juula Nõmmele kahekesi jäänud. Madis oli eluaegne sepp ja pidas seda ametit surmani. Peale vanade surma tuli koju tagasi “noor” Madis-Matvei Tuul, kes hiljuti samuti siit ilmast lahkus ja kelle tütred peavad Nõmme saatuse otsustama.

Ilmselt tänu oma köstrist pojale sai vanas eas Kapil latsikoha Vanamõisa Simmu vana Tõnise poeg ja peremehe Andruse (1818—1879) noorem vend Madis/Matvei Kann (1821—1879). Tal oli Vanamõisas seitse poega sündinud, kelledest kolm surid lapstena. Teisest pojast, 1847.a sündinud ja Alekseiks ristitud, sai õigeusu kiriku köster – kandis hiljem Stefani nime ja oli köstriks nii Rinsis kui Hellamaal. 1887.a asus ta elama Kuressaarde, aga vana Madis oma noorima poja Andreiga ehitasid üles Rauna latsikoha. Seda jäi pidama Andrei Kann, kelle nimel oli 8,13-hektarine kinnistatud Rauna väikekoht.
Andrusel oli Mälast võetud naisega (Mare Aadu t. Pauts) kaks tütart ja kaks poega. Kaks keskmist last (Aleksander ja Raissa) surid väikestena; vanem tütar Julia sai Aleksander Müüripeali naiseks ning Raunale jäi noorem poeg Arseni (Artur) Kann (1912—1989). 1959. aastal oli ta ainus Rauna elanik, kuid hiljem võttis elukaaslaseks Maaniidi Salme Tammiku ja nüüd on koht nende pärijate valduses.

Tupenurme Lauri koduväi ja Leitallika vabadikukoha rajaja Juri Rehepapi (1803–1882) poeg Tähve/Stefan Rehepapp abiellus 1868. aastal Mihkli-Jaagu peretütre Marega (Auväärt) ja sai omale mõisast kümnenda platsi. Tähvel sündis Marega ainult kaks poega, kelledest esimene (Vassili) suri 4-aastaselt. Ainus üles kasvanud poeg Georgi Rehepapp (1880—1950) ostis hiljem Tupenurmest veel veerandi talukohta (ühtedel andmetel Saare Mihklilt, teistel andmetel Laurilt!) ja algsest 8,32-hektarisest latsikohast sai 1939. aastaks 16,45-hektarine väiketalu. Juri tegi talutöö kõrval sepatööd ja ka puutööd (tal oli puidu treipink ratta rummude ja muude vajalike puit-detailide valmistamiseks). Rehel oli sel ajal ka Kapi küla ainus tuulik.
Juri võttis 1899.a Soonda Suure-Tähvenalt Mare Väärtnõu naiseks ja sündisid kolm poega ning tütar Raissa. Esimene poeg Timofei suri lapsena; teine poeg Aleksander õppis Tallinna Tehnikaülikoolis ja töötas raudteel; segastel aegadel lahkus ta Eestist. Noorem poeg Anton oli samuti kodust välja läinud, kuid on sõja ajal omakaitse-mehena ka saksa okupatsiooni-aegses Muhu vallavalitsuses tegev olnud ja see sai uue nõukogude okupatsiooni tulles õele ja isale saatuslikuks. Metsavendade abistamises süüdistatuina saadeti 80-le lähenev vana Juri ja Iisa (s.1901) Novosibirski oblasti Tatarski rajooni asumisele, kus Juri suri. Iisa tuli asumiselt tagasi, aga esialgu teda Muhusse elama ei lastud. 1950-ndatel aastatel asus mõneks ajaks Rehele Kansi Kudjapea Leena vallastütar Akiliina Leis oma mandrilt leitud mustlasest mehe Volliga, keda Muhus Tutaks kutsuti ja trobikonna lastega. See pere rändas siit mõne aja pärast edasi ja 1959.a loenduses ei eksisteeri Kapi Rehe kohta üldse. Hiljem tuli Iisa siiski pool-illegaalselt koju tagasi ja suri Rehel. Koha pärisid Põltsamaa kanti asunud Antoni järglased, kes selle hiljem küll suvekoduks võõrandasid, kuid koht püsib elus ka 21. sajandil.

Kunagi Kõinastust Muhusse tulnud Tamse mõisa vabadiku Mundi Matsi pojapoeg Mihkel/Mihail Mundi, kes tegelikult kasulapsena Kallaste Korjul üles kasvas ja kelle onu Kallaste Niidi peremeheks sai, on omale Kapi mõisast 11. platsi saanud. Mihkli vanem vend Andrus oli Külasema Mäe-Toomal koduväiks ja teine vend Madis ehitas omale Külasemas Simmu-Saadu vabadikukoha. Mihkel oli 1865.a Kallaste Uietalu Eeduga (Saarkoppel) abiellunud, aga ju vist kuidagi Kapi mõisa teenistusse asunud, sest “koha sisseseadmise paberid” on ta ise kogukonna-kohtult vastu võtnud.
Mihklil ja Eedul on kirikukirjades kaks poega ja kaks tütart. Noorem poeg Mihail jun. Mundi suri 19-aataselt, aga vist veel Kallastel (Koorul) sündinud vanem vend Ivan Mundi oli ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas Küünil üsna suure perega kirjas. Nimelt esineb selles nimekirjas Ivanil ja Kristinal veel 1915.a sündinud poeg Josif, kelle sünnikande leiab Laimjala (AÕK) sünnimeetrikast. Nimelt paistab Ivan esimese ilmasõja ajal (või järel?) asunud perega Laimjala valda, kus mõnda aega Randvere Ransul elati. Hiljuti (2015.a septembris) võttis siinkirjutajaga ühendust Josif (Joosep) Mundi-Männimetsa tütar Helve Pärnumaalt teatega, et tal nüüdseks oma isa sugupuust üle 80 inimese andmed teada on.
Peale Ivan Mundi pere Saaremaale asumist (priinimeks eestindati 1930-ndatel MÄNNIMETS) omandas Küüni platsikoha Georgi Lukas, kelle pere (naine, kolm poega ja kaks tütart) on viimases Rinsi kogudusenimekirjas Küünil kirjas. Tundub, et tegemist ei ole omaaegse Kuivastu postkontori ülema, Tartumaalt pärit Gustav Lu(u)kase sugulasega ja nende päritolu ning Muhusse asumise asjaolud on siinkirjutajale teadmata. Nii on see Küüni pere ka muhulaste andmebaasi kandmata!
Lukaste pere läks 1930. aastatel Orissaarde ja müüs koha Tupenurme Vanaga-Jaani nooremale perepojale Vassili Maripuule (1904–1985). Vasselist on Tupenurme loos lähemalt juttu. Ostnud peale Küüni koha veel Raugi Kuuseniidi maad, plaanis ta ilmselt vanas eas talupidamist, kuid oli 1946.a kevadel sunnitud otse Küüni põllult külvamast metsavennaks asuma. Ta varjas end Rehel ja Koslal, vangistati 27.07.1948 ja viidi Siberisse. 1956-57.a amnestiaga sai ta küll tagasi Eestisse, aga mitte enam Muhu elanikuks ja jäi Lihulasse. Küüni koht oli selleks ajaks “õitsvaks kolhoosi-nurmeks” saanud ja 1959.a rahvaloenduses seda elupaika Kapil enam ei esine.

Kui Tupenurme Panga peremees Madis/Maksim Pangapä talu pidamisel raskustesse sattus ja Päelda Juri Madis/Matvei Peegel Pangal peremeheks sai, on senine Panga Madis nähtavasti omale mõisa külje all Liivaaugu vabadikukoha ehitanud ja seda võib ehk latsikohtadest kümmekond aastat vanemaks pidada. Platside jagamisel sai Madis omalegi mõne tiinu maad ja Liivaaugul kasvasid üles tema kahest abielust sündinud seitsmest lapaest kaks tütart ning kolm poega. Esimene poeg Ivan ja üks noorematest tütardest Elena surid väikestena.
20.s alguse koguduse-nimekirjas on Madise teise abielu lesk, Lõetsa Kiisa Tõnise tütar Ekaterina (Pere) kasutütre Ekaterina, oma tütre Maria ja kolme pojaga Liivaaugul, kusjuures vanematel poegadel Mihklil ja Juril olid mõlemal oma pered. Vana Madise noorim poeg, 1873.a sündinud Matvei Pangapeal oli 1895.a veel vallaline, kui ta ühes kutsealuste täiend-nimekirjas kirjas oli ja arvatavalt ka kroonusse võeti. Tema hilisem käekäik on teadmata. Keskmine vend Juri/Georgi suri varases keskeas ja naine Irina läks tagasi sünnikoju Kallaste saadule, kus nende kaks last noorelt surid (Ristele tuli koduväiks Tähve Kand, aga sellest Kallaste loos).
Üsna arvukas sai ka vana Madise esimese poja Mihail Pangapea pere, aga viimases kogudusekirjas olid Mihkli viiest tütrest ja kahest pojast alles vaid poeg Matvei jun. Pangapeal ja 1903.a sündinud õde Irina. Peale selle märgitakse Mihkli vallaliseks jäänud õde Mariat ja vana Madise vanemat tütart Ekaterinat. Viimase nimel oli kruntimisandmetes eraldi 0,38-hektarine juurdelõige lisaks 1925.a surnud Mihkli nimele jäänud 8,07-hektarisele Liivaaugu latsikohale.
Noor Madis oli 1919. aastal ka Nõmmküla Liguva Maria Rihvkiga abiellunud, kuid lapsi neil kogudusenimekiri ei märgi. Viimase sõja lõpul üritas Madis naisega Saksamaale põgeneda, kuid kuuldavasti lasti see põgenikelaev (mida ka Lepiku ja Liiva lugudes meenutatakse) Läänemerel põhja. 1959.a rahvaloendus Liivaaugu kohta Kapil enam ei märgi.

Korduvalt meenutatud 1874.a kogukonna-kohtu protokollis on viimaseks kohapaberite saajaks soldat Mihkel Rehepapp. Tegemist on Tupenurme Lauri koduväi ja pärastise Leitallika Juri vanema pojaga (1837–1913), kes 1873. aastal Paenase vabadiku Tooma Andruse tütre Elena Kaoga abiellus. Lapsi neil ei olnud ja nähtavasti on sajandivahetusel Kupitsele asunud Linnuse Vana-Tooma Madise kolmas poeg Maksim Saat (1872—1948), kes soldat Mihkli noorema venna, Leitallika Jaani tütre Marega (1878–1949, sünd. Rehepapp) abiellus.
Madisel ja Marel oli kaks poega: vanem poeg Joosep (1900—1977) sai pisut kooliharidust ja läks peale 1. Maailmasõda Tallinna. Temast sai aktiivne kommunist, kes 1924.a eluks ajaks vangi mõisteti, aga 1938.a amnestiaga vabanes ja tema “suurtest tegudest” võib omaaegseist entsüklopeediaist edasi lugeda. Noorem vend Aleksander oli nägemispuudega, aga samuti kommunistlikust ideoloogiast nakatunud, kuigi peale 2. Maailmasõda selles juba üsna pettunud oli. Lisaks olnud tal lahkhelid emaga abiellumise küsimustes ja ta n.ö. põgenes Muhust endast edaspidi teateid andmata. Arvatakse, et vend Joosep ta Moskvas kuidagi “paika pani”.
Kruntimisandmetes oli Maksim Saadu nimel 1,18-hektarine algne Kupitse soldatiplats, aga Madis on maad juurde soetanud ja 1939.a talundileht märgib Kupitset juba 9-hektarise väikekohana (põldu 1,8 ha).
1959.a olid Kupitsel kaks vana naisinimest: 67-aastane Männiku-Juri Ingel Tuulik ja Tallinnast siia asunud 70-aastane Riina Riisalu. Kolhoosiaja lõpul asus Kupitsele Tupenurme Põllu Heinarti poeg Urmas Laaneväli (s.1967) oma perega ja selle pere valdusse jäi koht ka pärast viimast maareformi. Loodetavasti on sellele veel pikka iga antud!

Mõisast kui niisugusest oli algul põgusalt juttu ja sellest, kuidas mõisakompleks 18./19. sajandivahetusel välja nägi, saab mõnesuguse pildi eespool toodud kaardipildist (väljavõte nn. reguleerimiskaardi nr.3 säilikust 363). 18. sajandil taasrajatud mõisast säilis 20. sajandini üks paekivist hoone, kus 19. sajandil külakool ja Kapi-Rinsi kogukonna kohtumaja asusid. EV algul jäi see viimase Kapi koolmeistri, Tupenurme Vanaga-Juri (pärast Tänavasuu) Tähve poja Madis Peekeri valdusse ja kruntimisel on selle juurde mõõdetud Kapimõisa nimega 6,5-hektarine maaüksus (Lit.A), mis 1930-ndate kruntimisandmetes oli Madis Peekeri nimel.
Madis oli 1890.a abiellunud Pöide kirikumõisast pärit Juula Kübaraga ning Muhu luteri meetrikais leiame nende viis tütart ja kolm poega. Üks tütar sündis surnuna ja 1901.a sündinud noorem poeg Georg-Johannes suri 5-aastaselt. Esimene poeg Karl-Friedrich laulatati 1922.a Muhus, kuid elas hiljem Tallinnas. Tallinna asus ka teine poeg, 1894.a sündinud Eduard-August.
1939.a maa-andmikes oli Mõisa koht Madise vanema tütre Juulia-Liidia Peekeri nimel (selleks ajaks oli sellest koos Tupenurme Tänavasuuga saanud 11,7-hektarine väikekoht 2,6 ha põllumaaga). Liide oli ka viimane Mõisa elanik 1959.a rahvaloenduse ajal. Millalgi “sügaval nõukogude ajal” oskas peale Liide surmaomale siia omale suvekodu organiseerida üks nõukogude polkovnik, kes väidetavalt kuskil Moskva kandis teenis. Nõukogude korra viimastel aastatel juhtus tal Muhus raske liiklusavarii; minema ta siit toimetati ja sestpeale seisab Mõisa koht tühjana. Õigupoolest võiks vald selle kohaliku tähtsusega objektina mingi kaitse alla võtta (selle asemel et „hiiesõprade“ ja Soonda jahimeeste probleeme lahendada)!

Lõpuks tuleks Kapi küla 15. kohana teha juttu siinkirjutaja jaoks üsna ebaselge tekkelooga Kosla kohast, mis oma nime on Lõetsast saanud ja mis kruntimis-andmetes Kapi ainsa talu mõõtu üksusena (32,61 ha; Lit.A-12) Irina Raudjase nimel eksisteeris. Olgu öeldud, et 1874. aastal ega ka hiljem (mõisavaldade kadumiseni 1891. aastal) ei ole Kosla kohast Kapi-Rinsi kogukonnas üldse juttu. Küll aga märgib 3. Hellama koguduse-nimekiri (1892–1908) Madis/Matvei Raudjase pere Tupenurmes asuvat! Selle Madise isa Mats oli 4-aastane, kui tema 1786.a sündinud isa Juri Võikülast 1813.a nekrutiks võeti. Mats kasvas Võiküla Takjal (hilisem Uuetalu) üles, oli mitmel pool sulaseks ja 1856.a Pädaste Peedu-Jaagul peremeheks pandud. Matsi kaks vanemat poega surid noorelt, aga noorem poeg, nimetatud Madis/Matvei Raudjas (1841–1900) on Hellama 2. koguduse-nimekirjas (1879-91) ühtäkki Lõetsa Kosla vabadikukohal, kus seni Mäe vabadikud Kallaverid ja Kearu Tähve lesk Kadri Koppel oma ainsa tütre Marega asusid. Lõetsa loos on sealsest Kosla vabadikukohast ja Mäe talu „ümber asumisest“ lähemalt juttu. Tasub meenutada, et Madis Raudjase õde Eed sai 1855. aastal Mäe uue peremehe, Poali-Juri Juri Lepmetsa naiseks ja esimeses Hellama koguduse-nimekirjas on endiste Mäe vabadike juurde pliiatsikirjas lisatud “Mäe Madis Raudjas”! On veel väidetud, et Madis Raudjas ostnud 1884. aastal Kearu Tähve tütrelt Mare Koppelilt, kes 1. kogudusekirja järgi emaga Kosla vabadikukohal oli, selle vabadikukoha omale. See sai sel ajal vaid maata vabadikukoht olla, aga peale selle teatakse, et Mäe koht ei osalenud hiljem kruntimisel, kuna olnud “endistest aegadest ühes tükis talu”?! Kosla-nimeline koht esineb Lõetsas veel 1931.a Hellama valla maksualuste maade nimistus, aga 1900.a surnud Madis Raudjase pärijad olid samal ajal Kapil üle 30-hektarise talu omanikud! Siinkirjutaja arvates on kogu „müsteerium“ Madis Raudjase ja tema õemehe Juri Lepmetsa sala-piirituse äriga seotud, kuid jäägu see pealegi nende endi teada!
Madis Matsi poeg oli 1873.a abiellunud Lehtmetsa Veski Andruse tütre Irinaga (Põld) ja Hellama koguduses on kirjas nende neli tütart ning viis poega. Esimene poeg Vassili (1877–1907) on vallalisena surnud; teise poja Mihaili kohta märgib koguduse-nimekiri, et ta 1899.a Riias teadmata kadunuks on jäänud. Nooremad pojad Josif ja Georgi surid imikutena ja viies poeg ehk noor Madis (1890–1917) on jällegi 27-aastaselt vallalisena surnud! Seevastu on vana Madise neli tütart ema Irinaga veel kõik viimases Hellama koguduse-nimekirjas Koslal kirjas (vanim neist, Raissa suri 1940.a). Ainsana oli 1917.a kellegi Karl Otto Leetbergi teiseks naiseks saanud Madise teine tütar Mare, kuid juba 1920-ndatel lesena koju tagasi tulnud ja Kuru Leena tütre Linda Pere omale kasulapseks võtnud.
Kruntimis-andmetes oli 32,61-hektarine Kosla koht veel vana Madise lese Irina (1850–1936) nimel, aga 1939. aastaks Mare noorema õe, 1880,a sündinud Juulia Raudjase nimele vormistatud. Kolmandaks koha pidajaks oli sel ajal veel vana Madise noorim tütar, 1886.a sündinud, aga vallaliseks jäänud Elena Raudjas.
1959. aastaks olid Kosla Raudjased “otsa lõppenud” ja nüüd oli siin kasulapseks võetud Linda Pere oma 1943.a sündinud vallaspoja Kallega ning Kurult siia toodud Linda vanaemaga, kelleks oli 83-aastane Raissa Pere (sünd. Korv, Kallaste Toru Aadu tütar). Mõneks ajaks asus Lindale koduväiks ka Kallaste Aru-Juri Vassili Nukk, kes koos kasupoja Kalle Perega “Muhu” kolhoosi ajal kaluriteks olid. Koht jäi Kalle Pere valdusse ja tema tütarde pärida.

Sellega oleme 15 Kapi latsiküla “suitsu” üle vaadanud ja tänaseks saab neist päris kadunuks vaid kolm lugeda – Tõnu, Küüni ja Liivaaugu. Sisuliselt peaks Kapi (või siiski Tupenurme?) küla juurde kuuluma veel Vanaga-Jaani Vassili Maripuu Poe koht, millest Tupenurme loos ka pisut räägitakse, kuid ametlike lahkmejoonte järgi jääks see tänaseks hoopis Lepiku küla territooriumile! Jääb loota, et vald mõisast säilinud paekivi-hoonel päris laguneda või kaduda ei lase ja õigupoolest vääriksid kohalikku kaitset ka raiutud paekivist Kupitse hooned, mis ehk veel vana soldati Mihkel Rehepapi püstitatud ja selleaegsete taluhoonete kõrval üsna unikaalsed tunduvad.

August, 2005; täiendatud ja kohendatud 2007.a septembris ja 2014.a aprillis ning viimati 2015.a septembris.

Kapi mõis ja küla

1. (25) Nurga-Kaasiku

2. (26) Aaviku

3. (27) Tõnu (Pihla)

4. (28) Küla-Kaasiku (Sihi)

5. (29) Riida

6. (30) Mulgi

7. (31) Männiku

8. (32) Nõmme

9. (33) Rauna

10. (34) Rehe

11. (35) Küüni

12. (36) Liivaaugu

13. (37) Kupitse

MÕISA

KOSLA