Suuremõisa


Üldiselt arvatakse, et orduajal olnud Muhus üks ordumõis, mis keskaja lõpupoole ja peale Liivi sõda olla Vanamõisa külas asunud ja 1626.a paiku siit endise vakuküla Enneküla (ka Innekulla; õige oleks vist küla Hingekülaks nimetada ja hääldada muhupäraselt Iññeküla) territooriumile ümber asustati. Lähemalt asja üle järele mõeldes ei tõesta aga otseselt midagi, et Vanamõisas keskajal mõni Ordu tugipunkt või “õue” oleks olnud, rääkimata tänases mõttes mõisast kui oma maa ja rajatistega majandusüksusest. Õigupoolest ei vajanud Liivi Ordu seda laadi “majandeid” üldse – talle piisas kehtestatud maksud ja hinnused oma valdustest kätte saada ja võimalusest oma “alamate” seast sõjasulaseid värvata. Esimene seni kättesaadav (või üldse säilinud?) allikas on Taani Riigiarhiivist saadud koopiate põhjal Leo Tiigi poolt publitseeritud “Maasilinna foogtkonna maaraamatud 1569/71”, kus kolme (selleks ajaks juba endise) Ordu haldusüksuse maksud ja vakukohustused on vakupiirkondade ja arvestustalude kaupa üles loetud. Muhu osa algab siin pealkirjaga: Dutt is datt Lantboeke vom Lendling Moen. Pangem tähele, et siin ei meenutata mingit Ahmpt’et, nagu Saare mõisa puhul (… von dem Ahmte zum Holm), rääkimata Haue’st (… na deme Haue zu Masich Ludende). Ei pea vist olema alamsaksa ega taani keele tundja mõistmaks, et taaniaja algul veel Muhus mingist ordu ametimõisast ei räägitud, kuigi Leo Tiik oma eestikeelses sissejuhatuses brošüürile sellist sõna kasutab. Ju siis hiidlane ei uskunud, et Muhus selle ajani ilma mõisata “läbi aeti”!  
Nimetatud maaraamatus on küll loetletud 13 vakupiirkonda Muhus, nende hulgas Engekülla (1571.a kirjutatud Innekülla), kuhu hiljem tõepoolest ametimõis rajati, samuti rootsiajal rajatud mõisade “baasideks” olnud vakukeskused Tammene (Tamse), Horyack (hiljem ka Urrikas – Võlla mõisa ase) ja Normis või Nurmuste (rootsiaja lõpul rajatud Nurme mõis). Pädaste küla oli hiljaaegu (1566.a) Johann Knorringile läänistatud – arvatavalt oli ka siin kandis kunagi oma hinnuse kogumise koht olnud, aga siinsed viis adratalumeest olid nüüd maaraamatu lõpus eraldi kirja pandud. Teatavasti juba varem eravalduses olnud Kansi ja Kapi mõisadest ei räägita aga selles allikas midagi. Nii tuleks tõdeda, et ainsad tavamõistes mõisad Muhus olid keskajal väikesed Kansi ja Kapi eramõisad, aga esimene riigimõis tekkis siin siiski alles taaniaja lõpul.
Siinkirjutaja arvates aitas müüti Vanamõisas olnud ordumõisast kinnistada tõsiasi, et hilisemais rootsiaegseis maaraamatuis kandis see väike kahe adramaa suuruseks hinnatud küla nime Wannamoys ja seesama lisanimi oli antud enamikule selle kandi adratalumeestele. Tuleks aga märkida, et samasugust lisanime on kasutatud juba nimetatud 1569/71.a maaraamatus ühe Viiraküla vakuse adratalumehe ja 1592.a maaraamatus ühe Nurme vakuse talumehe puhul. Tekib küsimus, millisest “vanast mõisast” neis dokumentides juttu on?  Pigem võiks oletada, et lisanime Wannamoys kandsid (takkajärel) millalgi vakukeskuseks olnud suuremate talude peremehed ja nii võiks ehk Muhus paljudest “ordumõisadest” rääkida – vähemalt ühest igas seni teada olevas 13 vakukeskuses! Loomulikult ei tea me, kui paljudes kohtades kokku on orduajal Muhus hinnust kogutud ja vakupidusid peetud, aga rootsiajal, muide, on lisanime Wannamoyse kasutatud veel Raugi Nõmme ja ühe Raegma adratalumehe puhul, kelledel arvatavasti "päris" Vanamõisaga midagi ühist ei ole! Selle juures on oluline lisada, et peale juba nimetatud nelja rootsiaegse mõisa rajati uued riigimõisad 18.s ikka kunagiste vakukeskuste kohale ja 13-st taaniaja alguse vakukeskusest jäid lõpuks “oma mõisata” vaid 5 pärastist põlisküla: Võlla, Soonda, Viiraküla, Rootsivere ja Igaküla.
Nii võiks arvata, et keskajal jäi Ordu ainsaks tugipunktiks Muhus algselt kindlus-kirikuna ehitatud Liiva kirik ja Muhu Suuremõisa (Mohn Grossenhoff) ajalugu saame ikkagi alles 17.s algusest arvata. Tõsi küll, 1592.a Saaremaa maaraamatusse (EAA.1.2.963) on juba Der Hoff auf Möhn kirjutatud, kuid mida see “hoov” endast kujutas ja kus konkreetsemalt asus, siit veel ei selgu – sama hästi võib see vaid kihelkonna keskust (kirikumõisa mõttes) tähendada. Küll aga annab see maaraamat tunnistust Muhu suurtest kaotustest 16.s teisel poolel, kui rootslased, taanlased ja poolakad endisi Ordu maid jagasid ja Taani kuningakroon Muhule õigupoolest mingit arvestatavat kaitset ei pakkunud. Kunagise 13 vakukeskuse asemel loetletakse sel ajal vaid 8 vaku-piirkonda. Kadunud on Hellamaa, Võlla, Soonda, Viiraküla ja Igaküla vakused ning haritud adramaade arv on ligemale poole võrra kahanenud. Kadunud vakuste arvel on pisut kasvanud vaid Urinkase (12-lt 14-le) ja Rootsivere (14-lt 17-le) vakuste adramaad. Kõige rohkem, muide, on kahanenud Hingeküla (15,5-lt 11,5-le) ja Tamse (18-lt 13-le) vakused, millede baasil hiljem esimesed ametimõisad rajati.
Algul nimetatud maaraamatus oli kümnendat, Hingeküla vakust hinnatud 13,5 haritud ning 2 söötis adramaale ja kirja saanud 13 peremeest ning üksjalg Allika Barber. 1592. aastal on see kuuenda vakusena (Wacke Ennekull) kirjas ja loetletud 15 peremeest, kellel kokku vaid 11,5 adramaad kasutada. Kuni hilisemad taaniaegsed maa- ja vakuraamatud Tartu Ajalooarhiivist “kadunud” on (siin varem Vello Naaberi kinnitusel olnud fondi 854 vana nimistu 2D-II säilikut 1241 ei suudetud hiljaaegu kuidagi enam leida!), toome siin ära nende 15 adratalumehe nimed, kes 1592. aastal (kindlasti enne mõisa rajamist) Hingeküla vakupiirkonda kuulusid:
 1.    Mello Jaen             1 adramaa
 2.    Paul Neinecken      1 adramaa
 3.    Pett Kursap           1,5 adramaad
 4.    Ressa Hannus        ½ adramaad
 5.    Mello Jurgen          1 adramaa
 6.    Willeke Hans         ½ adramaad
 7.    Jurse Thomas
 8.    Tugkene Paull        eelmisega kahe peale ½ adramaad
 9.    Thomas Lull          1,5 adramaad
10.    Jeronimus Peett     ½ adramaad
11.    Hans Kubias         1 adramaa
12.    Wanna Peet          ½ adramaad
13.    Peter Tupsep        1 adramaa
14.    Kodder Kocks Hans    ½ adramaad
15.    Mello Pent             ½ adramaad

Mitmeid Mello lisanimega peremehi võiks Mäla külaga seostada – Mäla kuulus Hingeküla vakupiirkonda ka hiljem rootsiajal ja mõnedel neist võib isegi Maasilinna maaraamatus “eelkäijad” ära arvata. Paari eelviimast nimetatud peremeest (Peter Tupsep ja Kodder Kocks Hans) saab nimede põhjal Raegmaga seostada. Märgime, et vakupiirkonnana jäi Hingeküla nimi püsima veel tükiks ajaks peale ametimõisa rajamist – veel 1674.a De la Gardie missiivis on esikohale pandud Wacke Henneküll, kuhu sel ajal olid arvatud Viiraküla, Soonda, Mäla ja Raegma külad ning ka Lepiku hajatalud. Siinkirjutaja on üpris veendunud, et orduajal säilitas Muhu oma muinasaegse, suhteliselt hajusa asustuse, sest siis viljeldi veel alepõllundust. Tihedamateks küladeks koonduti nähtavast alles taaniajal, kui sellega loodeti ennast kaitsta siin marodööritsenud mitmesuguste sõjasulaste vastu. Nii on üsna raske arvata, kui tihe kunagine asustus praeguste Suuremõisa ja Laheküla piirkonnas võis olla ja kui palju siit üldse oli mõisa rajamisel vaja peresid mujale (Nurme või ka teistesse vakupiirkondadesse) ümber asustada. Küla on küll vana eesti sõna, aga praegustest põlisküladest hakkame pilti saama alles rootsiaegseis dokumentides, kui vakupiirkondade külad (rootsikeelne By) olid juba haldusüksustena kirja pandud.
Ühtki taaniaegset Suuremõisa “valitsejat” ehk amtmanni ei ole siinkirjutajal teada. Selgusetu on seegi, kui palju ametimõis algul päris oma maaharimist ümberkaudsete teomeeste jõududega viljeles? Nurmest ja Mälast ning Raegmast võidi siin ju teol käia, aga kaugematele piirkondadele jäi Suuremõisa alla kuulumine ikkagi vaid seda tähendama, et nende maksud ja koormised nüüd selle ametimõisa (s.t. pigem "maksuameti") poolt kokku koguti.
Esimene rootsiaegne maaraamat 1645. aastast loetleb Suuremõisa  üheksa vakupiirkonda:
•    Paenase vakus 5 külaga: Külasema, Paenase, Põitse, Nõmmküla ja Igaküla;
•    Tamse vakus  3 küla (Tamse, Päelda, Siljavälja) ja 4 hajataluga;
•    Lõetsa vakus 5 külaga: Lõetsa, Raugi, Kallaste, Paistu ja Vahtraste külad ning eraldi 1,5 adramaad kasutavad kaks meest Kesses (Holm Schildau);
•    Urraka vakus 6 külaga: Urraka, Mõegaküla, Võlla, Hellamaa, Lehtmetsa ja Pärase;
•    Kuivastu vakus 4 külaga: Kuivastu, Rässa, Või ja Simiste;
•    Hingeküla (Enneküll) vakus 4 külaga: Mäla, Viiraküla, Soonda ja Raegma;
•    Nurme vakus 3 külaga: Nurme, Linnuse ja Vanamõisa;
•    Rootsivere vakus 3 külaga: Rootsivere, Koguva ja Nautse;
•    Tupenurme vakus selleks ajaks riigistatud Kapi mõisa ainsa külaga.
Ühtekokku arvas Rootsi riik omale sel ajal Muhus kuuluvat 223 adratalumeest, 4 pundenikku, 26 üksjalga ja 14–16 vabadikku (erinevalt kokku loetult). Üksjalad olid harilikult omale uudismaa raadanud peremehed, kes esialgu ühe jalamehe teopäeva nädalas pidid mõisale tegema ja pundenikeks arvatud pidid ühe laevasälitise (punna) suurust viljakogust hinnusena maksma. Haritavat maad hinnati kokku 205-le adramaale.
Laskumata siinjuures keskaegse lääniõiguse peensustesse ja keerdkäikudesse märgime vaid, et selleks ajaks olid adratalumeesteks tehtud Wabbadmes Olte ja Wabbad Mehs Jochim Igakülas, kellede lisanimi kindlasti nende kunagisele vabale seisusele viitab, samuti Tamse vakuse hajatalude seas kirja pandud kaks Wanna Leib nimega peremeest. Viimaste talud muide läänistati taaniaja lõpul ühele taanlaste teenistuses olnud Jürgen Felgerile ja seda moodustist tuleks alles 18.s keskel asutatud Rinsi mõisa eelkäijaks lugeda. Koguva Hanskeni järglased Kerstik, Jurgen ja Tönnis pidid oma 2,5 adramaa eest 6 marka aastas maksma ja Woya Hans’u puhul Võikülas märgitakse, et ta on arbeit frey. Ilmselt pidasid ennast sel ajal vabadeks inimesteks ka Kesse mehed Hans ja Caspar, kes märgitakse küll Kesses 1,5 adramaad kasutavat, kuid koormisi ei ole neil näidatud. Üsnagi vabade meestena paistavad ka Tupenurme neli peremeest Selke Broß, Surepito Thomas, Kaplan Rein ja Panke Laretz, kes nagu üksjalgadena (ilma koormisteta) on kirja pandud, kuid hilisemat arvestades (Surepito Thomas’est sai rootsiaja lõpuks Tupenurme kupja talu – Jaagu talu eelkäija) ei söanda neid päris uuteks üksjala-kohtadeks arvata. Võib vaid tõdeda, et läbi keskaja oli Muhus märksa rohkem inimesi suhtelise vabaduse säilitanud, kui tavaliselt arvatakse. 17. sajandi teisel poolel tegi Rootsi riik neist lõplikult pärisorjad, kui juba taaniajal välja kujunenud pärisorjuslikud suhted uute seadustega (nagu kindralkuberner Claes Totti maapolitsei-korraldus 1668. aastast) kinnistati.
Ühtpidi oli kogu Muhu saar 1648. aastast Rootsi suuraadlikule Jakob De la Gardie’le läänistatud, kuid 1654.a kuulutas troonist loobunud Kristiina Muhu saare oma elatusmaaks. Muhulastele oli muidugi suuresti ükskõik, kas neid De la Gardie’de perekonnale või Rootsi riigile kuuluvaiks arvati ja sellepärast jäägu siinkohal üksikasjad ekskuninganna Kristiina ja Gardie’de perekonna vahelistest suhetest selgitamata. Riigikantsler Magnus De la Gardie korraldusega 1674. aastast anti Muhu mõisad – selleks ajaks oli lisaks Suuremõisale veel Tamse (Ampt Tamsel) ja Võlla (Ampt Magnusdhal) ametimõisad rajatud – üle tema väimehele Otto Vilhelm von Königsmarckile, kuid 1682.a riigistas ekskuninganna need taas omaalgatusliku reduktsiooniga. Aastail 1664–72 oli Muhu Suuremõisa valitsejaks ooberst H. Ingelström, kes olla lasknud Muhu kirikule kella valada ja kes muide Muhus kiviaedade ehitamist on korraldanud.
1685.a andis Karl XI korralduse riigimõisad rendile anda – soovitavalt endistele omanikele. See on vist üks varasemaid kogemusi “riigisotsialismi” toimimatusest! Ehk küll korraldus Muhusse alles üsna enne Põhjasõda jõudis, võime siitpeale Suuremõisa rentnikest rääkida. Algul sai kõigi nelja Muhu mõisa rentnikuks Reinhold von Vietinghoffi perekond, aga 1698. aastal on Suuremõisa rentnikuks (või valitsejaks?) olnud Hindrich Johann von Brandt, kelle peale Koguva ja Võiküla endised vabad mehed kaebust tõstsid, et viimane nende soodamiskirju ei arvestanud ja nn. heitevilja-ratsanikke sundis kostitama.
Illustreerimaks selleaegset Suuremõisat oma lähema ümbrusega toome siin väljavõtte arhiivis 1698. aastga dateeritud kaardilt (säilik EAA.308.2.53), kus ka äsja rajatud Nurme mõis juba kujutatud:



Selle säiliku rasterpilti on proovitud MapInfo vahenditega digikaardiks registreerida ja saadud kaardile eraldi kihina lisatud mõnede objektide (hilisemate kaartide järgi teadaolevate koordinaatidega) punkte märkivad mustad kolmnurgad. Paneme tähele, et mõisa läheduses on kaardil nagu kolme hoonet kujutatud, aga eksplikatsiooni-tabelist siiski ei selgu, millega tegamist on 
need võivad ühtviisi kas mõisa rehed või muud tootmishooned, aga sama hästi ka kellegi elupaigad olla. Kaardi paremas servas on kujutatud ühe vaba mehe Jochum Schöningu eluaset, mis hilisemast Tika metsavahikohast vaid mõnisada meetrit põhja poole jääks. Suuremõisa inimeste jaoks võiks üheks orientiiriks olla veel 20. sajandil keset nn. sillaäärset küla olnud pritsikuur, mille koordinaate mõisast ca 1,3 kilomeetrit põhja-kirde suunas jääv must kolmnurk märgib.

Põhjasõja ja katku elasid peale kirikumõisa Muhus üle vaid kaks vanemat riigimõisat – Suuremõisa ja Tamse. 1713. aasta Güldenstubbe inkvisitsiooni-protokollile (EAA.310.1.513) on lisatud Suuremõisa ja Tamse vakuraamatud ning Suuremõisal on saadud 72 ja Tamsel 42 teokohustuslikku peret kirja panna. Kahe mõisa peale kokku oli loetud 480 hinge – 247 meest ja 233 naist. Seega võib (koos kirikumõisa ja Pädaste eramõisaga) ehk Muhu katkujärgseks rahvaarvuks napilt üle 500 inimese arvata. Suuremõisas (koos katku järel teovõimetute Võlla ja Nurme mõisadega) on kokku loetud tööealisi 119 meest ja 99 naist, vanu 6 meest ja 12 naist ning 29 poiss- ja 27 tüdruklast (peale selle 138 hobust, 234 härga ja muid “pudulojuseid”).
Hilisemast (1731–1756) saab huviline juba üksikasjalikuma pildi viiest adramaa-revisjonist, mis mahukate säilikutena terve Saaremaa kohta on säilinud ja "Saagas" hõlpsalt kättesaadavad. Kokkuvõtlikke numbreid on toodud A. Rullingo raamatus (lk.258) ja neid ei ole põhjust siinkohal üle korrata. Märgime vaid, et üks Vietinghofi lesk Margaretha von Stackelberg suri 1728. aastal ja tema järel oli 1740-ndateni Suuremõisa ja Nurme rentnikuks kapten von Vietinghofi lesk Margaretha Glück ning edasi sajandi keskel Wolmar Johann von Lauw. Tamse rentnikuks sai sel ajal von Weymarni lesk Eva Sophia von Vietinghoff. 1730-ndatel hakkas “toimima” Buxhoevedenite perekonnale rendile läinud Võlla mõis; kirikumõisa “kureerimiselt” läks Suuremõisa rentniku haldusse (juba Margaretha Glücki ajal) ka Kansi nüüdseks riigimõis ja Hiiumaalt tulnud pastor Heinrich Vick sen. asus hoolega hoopis Hellamaa mõisat rajama. Teise uue riigimõisana rajati veel Kuivastu mõis, kus esimeseks rentnikuks oli kapten von Toll ja Adam Funcile anti rendile vahepeal Tamse mõisaga liidetud endine Kapi mõis. Et ka kunagine vakukeskus Paenase “oma mõisa” saaks, rajati enam-vähem  taaniaegse Jürgen Felgeri läänistuse (Vanaleib-nimelisele asualale) väike Rinsi mõis ning lõpuks Rannamois’a nimega mõis Lõetsas (käsitletud ka Kansi mõisa karjamõisana).
Nüüd said orduaja lõpu 13 vakukeskust kõik “mõisadega kaetud”. Soonda võttis pastor Vick suuresti algul oma “valitsemisalasse”; hiljem ka Võlla küla, kus arvatavalt rootsiajal pidalitõbi oli puhkenud, sest sellest külast paistavad uute kroonumõisade rentnikud olevat ennast kõige kauem eemale hoidnud, kuigi katkuaja oli Võlla suhteliselt hästi üle elanud. Viiraküla jäi esialgu põhiliselt Kansi mõisa pärusmaaks ja kindlalt Suuremõisa küladeks jäid omaaegsed vakukülad Rootsivere ja Igaküla (viimase puhul meenutatakse vakust veel 1795.a hingeloendis!). Sellega oli aga külade kuulumine ühe kindla mõisa alla lootusetult “sassi läinud”. Seni on ebaselge, millise “mehanismiga” kroonumõisade rentnikud omale paljudest erinevatest küladest talusid n.ö. haarasid, aga lõpptulemusena hakkasid mitmete külade talud 4-5 erineva mõisa alla kuuluma, mis loomulikult selleaegse lapipõllundusega külas kuidagi ei sobinud. 1765. aastal, kui Saaremaa oli oma senise provintsi staatuse kaotanud ja Liivimaa kubermangu arvatud, tegi kindralkuberner von Browne ettepaneku maarevisjoni läbiviimiseks (ju siis senised adramaa-revisjonid teda ei rahuldanud), mille käigus pidi nn. revisjoni-adramaa süsteemi täiustatama, maa hindamise uued alused loodama ja ühtlasi mõisapiirid korrastatama. Esimese reaktsioonina on 1778.a Nurme ja Suuremõisa vakuraamatutes küll külad jälle enam-vähem terviklikult ühe mõisa alla arvatud (selle järgi kuulusid Suuremõisale Raegma, Simiste, Aljava, Linnuse, Nautse, Rootsivere, Igaküla ja Koguva külad), kuid esimestes hingeloendites 1782. ja 1795. aastal olid asjad endiselt “sassis”. Nii on 1782.a hingeloendis Suuremõisale koormisi kandvast 87 peremehest vaid 52 vakuraamatus nimetatud küladest; selle juures ei ühtki Simiste ega Nautse peremeest. Peale nende kannavad aga Suuremõisale koormisi 5 Võlla, 5 Soonda, 4 Mõegaküla, 6 Vanamõisa, 9 Mäla ja 6 Viiraküla peremeest. Nimetatud küladest jäidki lõpuks Soonda, Mäla ja Viiraküla ning ka algul Nurme mõisale kuulunud Paenase Suuremõisa küladeks. Seevastu vakuraamatus nimetatuist jäi Simiste hiljem hoopis Pädaste eramõisa külaks, Raegma hakkas Kuivastu mõisale ning Linnuse ja Nautse Nurme mõisale kuuluma. Enne seda toimus aga sajandivahetusel ja 19.s algul suur maade vahetamine ning paljude perede ja inimeste asustamine ühest Muhu otsast teise, mida mõisapiiride reguleerimiseks on nimetatud. Detailsemalt on neist vahetustest põliskülade lugudes juttu ja kuigi kogu protsessi üksikasjalik kirjeldamine ehk päris omaette käsitlust vääriks, jääb see käesoleva raamidest välja.
Märgime, et 1782. aastaks oli Suuremõisa rentnikuks saanud Jacob Wilhelm von Römlingen ja Nurme mõisat oli hakanud rentima noor Matthias von Buxhoeveden (1754–1814) – pärastine Saaremaa maanõunik. Tema oli mõisapiiride korrastamise võtmeisik Muhus ja arvatavalt tema ning Römlingeni koostatud olid juba 1778.a vakuraamatud.
Niinimetatud reguleerimisaegseil kaartidel aastaist 1798–1800 (näiteks EAA.2072.3.358) on umbes praeguse Laheküla Mõisa talu kohal kujutatud Suuremõisa hoonetekompleksi, mis koosneb n.ö. häärberist, ruudukujulise põhiplaani ja siseõuega tallide-lautade kompleksist, veel ühest L-kujulise plaaniga suuremast ning 5-6 väiksemast hoonest. Ümberkaudu on näha ka vähemalt neli rehehoonet (Kabeli rehi, Uus rehi jt.). Samal kaardil on väga detailselt kujutatud ka mõisa põllud, mis linnulennult küll talude põldudest millegagi ei erine.
Suuremõis ~1800

Nagu öeldud, jäid 19.s Suuremõisa küladeks 8 küla. Kui Soondast ja Mälast võidi läbi Tika aru ka mõisapõldudel teol käia, samuti ehk Viirakülast ja Aljavalt, siis Rootsiverest, Koguvast, Igakülast ja Paenaselt oli siia teol käimine üle Nurme mõisa maade üsna küsitav. Võib-olla oli Igakülas tõesti viimane Muhu vakukeskus, mida 1795.a hingeloendis on meenutatud – igal juhul pidid nimetatud külad oma teokohustuse Suuremõisa ees juba enne teorendi kadumist kuidagi teisiti kandma.
19.s esimesel poolel olid Suuremõisa rentnikeks Buxhövdenid – algul Matthiase vennapoeg Carl Friedrich ja hiljem tema poeg Peter Wilhelm; vahepeal veel lühemat aega Carl von Krüdener ja riiginõunik Moltšanov. Sajandi keskel rentis mõisat keegi Hiedel ja ilmselt veel teisi rentnikke, kellede andmed täpsustamist vajaksid.
Uute talurahvaseaduste kehtima hakates 1860-ndatel jagati Tikaaru riigimetsa naabrusse jäävad kehvemad mõisa maad tiinusteks (2400 ruutsülda) või pisut suuremateks platsideks ja anti selleks ajaks ülerahvastatud taluperedes sulaste ja/või vabadike seisusse jäänud peredele kasutamiseks ning oma eluasemete rajamiseks. Sellega loodeti nüüdseks liikumisvabaduse saanud inimesi mõisa teotöölistena edaspidigi mõisaga siduda ja ehkki teorent ametlikult keelati, jäi see Muhus veel 20.s alguseni osaliselt toimima. Põllumaa tuli latsimeestel omal sööti jäänud endistest mõisa põldudest või karjamaast üles harida; karjamaad pidi mõisalt rentima ja seda tasuti enamasti teopäevadega mõisas. Umbes tiinused olid ka Krimmi sõja (1853-56) järel välja antud soldatiplatsid mõisa põhjapiiril vastu Kansi ja Nurme mõisa maid. Nii tekkis Suuremõisa I latsiküla, mille lõunapoolset otsa ka Suuremõisa Rängaks on nimetatud. Mõned aastad hiljem mõõdeti välja 21 suuremat platsi, kus oli 2-3 ha senist mõisa põldu ja sellele lisaks anti Muhu soost heinamaad ning Tika arust karjamaad. Sellega tekkis Suuremõisa II küla – Sillaäärse ehk Passi küla, mis oma põhjapoolses otsas on läbisegi endiste soldatiplatside ja I küla latsikohtadega. Neid kõiki loetleme ja tutvustame järgnevas veel ükshaaval.
Oma külakooli sai Suuremõisa küla alles 20.s algul, kui Sildu-Rannal uus elumaja ehitati. Seal olnud ka koolituba ja pisike eluruum kooliõpetaja jaoks ning 8 aastat on Rannal Suuremõisa ja Kansi lastele algharidust antud, kuni seda Kansi Juriväraval hakati tegema (peale seda, kui nn. ministeeriumikool siit Piirile kolis). Peale selle olid muidugi külakoolid Suuremõisa põliskülades Mälas, Igakülas, Koguvas ja Rootsiveres; Paenase lastel oli käepärast õigeusu kihelkonnakool Rinsis, Viirakülal algul Päelda abikool ja hiljem Vanamõisaga ühine kool Rihva-Koplil.
Hiljemalt rootsiajast alates on Suuremõis kõrtse pidanud. Suure kõrtsi hoone Viirakülas leiame juba rootsiaegsel kaardil (EAA.308.2.50). Peale selle sai mõis õiguse kõrtse pidada rootsiaja lõpul ehitatud Vahtna, Liiva ja Kuivastu postijaamades. Kuivastu kõrtsi märgitakse Suuremõisa valduses selgelt ka 1778.a vakuraamatus; Vahtna ja Liiva kõrtsidest sel ajal konkreetsed andmed puuduvad. Suureks viinapõletamiseks on Suuremõisas Heiki Pautsi andmetel läinud 1819.a paiku, kui mõisat rentis riiginõunik Moltšanov. Vili selleks saadi mõisast, kuid küttepuud olla Virtsu kaudu mandrilt toodud. Märkame, et kui teised mõisad rajasid oma kõrtsid reeglina taliteede äärde (Võlla mõisa kõrtsid Lehtmetsas, Raugil ja Järvel; Pädaste kõrts mõisa põhjapiiril, Nurme mõisa kõrtsid Linnuse Linkas jne.), siis Suuremõisal oli privileeg kõrtse pidada aastaringse suure tee ääres. Viimastest ei kuulunud Suuremõisale vaid hilisem Killu kõrts Mõegaküla ja Võlla vahel.
Ajaloomuuseumis nooremteadurina töötades on Suuremõisast pärit Heiki Pauts leidnud huvitavaid teateid mõisa “ühistegevusest” kalapüügi korraldamisel (teiste Muhu mõisade kohta ei ole taolisi andmeid teada). Püüginoot olla koosnenud 57 “meesosast”, millest 20 osa kuulunud mõisale. Kes andis paadi ja 11 meest, saanud 11 osa saagist.
Kui 1860-ndate talurahvaseadused mõisavaldade (kogukondade) mõisast sõltumatust nõudsid, ehitati Suuremõisa kogukonna kohtumaja pärastise Veski latsikoha vastas üle tee 20. sajandi Ränga kohale. Sajandi lõpul, enne mõisavaldade kadumist moodustas Suuremõis oma lähima naabri Nurmega ühise kogukonna, aga kumma kohtumaja – Nurme Kohtuelu või Suuremõisa Ränga viimati oma algset funktsiooni täitis, vajaks täiendavat selgitamist. Nn. verstakaardil nimetatakse Nurme mõisat juba pool-mõisaks (polumõza), aga Moon Grossengof’il on mõisa lühend (mz.) ette märgitud.
Peale mõisavaldade kaotamist oli 19. sajandi lõpukümnendil Suuremõisa ja Nurme kroonumõisade rentnikuks Saaremaa mees, Kahtlast pärit Mihkel Juhani p. Truwert (Truuväärt). Viimaseks selle kroonu majandusüksuse rentijaks peale 1908. aastat oli Kuressaares elav farmaatsia-magister Aleksander Allik (1866–1953) ja valitsejaks kohapeal 1906. aastast Serafim Martinson. Richteri aadressiraamatu (1909) andmeil olnud mõisas ka A. Allikule kuuluv raua- ja nahakaupade pood. Sel ajal, kui kroonu viinamonopol kehtis, kuulusid kõrtsidest mõisale veel vaid Suur kõrts ja Liiva kõrts. Peale Vabadussõda jagati mõisa süda asunduskohtadeks ja tekkis Laheküla asundusküla, millest eraldi loos 20. sajandi pilti on püütud anda. Viimases mõisa “häärberis” (üsna tagasihoidlik mansardkorrusega puithoone) said algul peavarju mitmed uute asunduskohtade omanikud, kuid nende käes läks see 1920-ndate algul põlema ja tänaseks ei ole mõisast midagi säilinud. Jäi vaid mõisa nimi suure (ühtekokku vähemalt 50 “suitsu”) platsiküla nimena, millest järgnevas püüame perekaupa pilti saada. Mõneti keeruliseks muudab Suuremõisa latsikohtade jälgimise tõik, et samanimelised kohad (Andruse, Mäe, Tähvena jt.) esinesid nii 1. kui 2. külas ja sillaäärses külas oli kaks Jaagutoa ning kaks Võrkaa-nimelist kohta (kolmas samanimeline veel Ränkas!). Mitmeteks esmaasukateks pärastise küla territooriumil said aga 1860-ndatel väljateeninud soldatid ja nendega alustamegi.

Soldatikohad

19.s teisel poolel hakkas nekruteiks võetud mehi teenistusest Muhusse tagasi jõudma ja peale Krimmi sõda on Suuremõisa, Nurme ja Kansi mõisade piiril vähemalt 5-6 soldatiplatsi välja antud. Osa neist muutus hiljem latsikohtadeks ja mitmed olid 20. sajandi kruntimise ajaks hääbunud ning liideti juurdelõigetena hilisemate latsikohtade maaga. Praeguseks on kõik kunagised soldatikohad (peale Sildu-Ranna) kadunud.

Vana-Paldu (Paldu-Juri)

19.s esimesel poolel sai Soonda Jaagul peremeheks Tupenurme juurtega Mihkel Kirves (1799–1861). Tal jõudis täisikka neli poega, aga pärimuste järgi olnud talul magasiaidast suur vilja võlg ja 1860-ndatel kaotasid Kirvesed Jaagul oma peremehe-õigused. Mihkli vanem poeg Andrus/Andrei Kirves (1823-85) rajas nähtavasti Kansi ja Suuremõisa piiril omale vabadikukoha, mis mingil põhjusel hakkas Paldu nime kandma. Andruse nooremast vennast Tõnu/Terenti tuleb veel eespool Juri ja Rehematsiga seoses juttu. Kaks nooremat venda Juri/Georgi (s.1835) ja Mihkel/Mihail (1844–1909) teenisid kroonut – Juri võeti nekrutiks just enne Krimmi sõda 1854.a, kuid jõudis 1871.a elusalt tagasi (suri vallalisena); Mihkel abiellus 20-aastaselt Vahtraste Pärdi Ekaterina Maltisega, kuid  varastes Hellamaa koguduse-kirjades oli pere soldatiperede hulgas ja Kadri lastega (kolmest tütrest oli jäänud Elena ja poeg Georgi) sünnikodus Vahtrastes. Hiljem märgitakse neid Rauna vabadikukohal, mille Mihkel nähtavasti Soonda ja Mäla piirialal ehitas ning sellest on juttu Soonda loos
Paldu Andruse vanem poeg Georgi Kirves (1853–1900) teenis üsna pikalt mereväes ja soldatiplatsiks võis vana Andruse rajatud vabadikukoht alles tema ajal muutuda, kuid dokumentaalset kinnitust sellele seni ei ole. Küll aga kandis koht sajandivahetuse Hellamaa nimekirjas Paldu-Juri nime. Juri noorem vend Mihail Kirves sai omale “päris” latsikoha Suuremõisa 1. külas, mis samuti Paldu nime sai ja sellest tuleb edasises veel eraldi juttu.
Kogudusenimekirja järgi oli Paldu Juril Lõetsa Kiisa Kadriga (Pere) kaks tütart ja neli poega. Vanem poeg Aleksander suri imikuna, aga kolme venna – Vassili, Timofei ja Andrei käekäik on ebaselge. Teada on vaid, et Villem (Vassili) üsna enne ilmasõda 1912.a kroonusse võeti. Hellamaa koguduse-nimekirjadest "Paldu poisse" enam ei leia ja Rinsi viimase nimekirja järgi on Paldu vabadikukohal hoopis Ansu-Jaani Timofei poeg Vassili Liik oma perega, kes Ansu-Jaanil poe pidamisega oli pankrotti läinud. Tema nimel oli kruntimisandmetes ka 0,11-hektarine Paldu maaüksus (Lit.26), mis jäi siiski laienduse ja juurdelõigeteta. Sellega seoses on 20. sajandil kadunud Vana-Paldut ka Ansu-Palduks nimetatud. Vasseli ja Juula vanem poeg, 1925.a sündinud Feliks jäi kadunuks sakslaste mobiliseerituna viimases sõjas, noorem vend Lembit (s.1931) asus mandrile; peale sõda oli mõnda aega vanaema Juulaga Paldul veel mandrile abiellunud tütre Laine (Melania, s.1919) poeg Kalju Kaljuste, kes hiljem Ridasi Saunametsale asus ja hiljem kolhoosilt Leeskopa Vana-Juri koha omandas.

Kuusiku

Viiraküla Kuusiku Jaagu poeg Jakob/Jakov Noor (s.1834) võeti 1855.a kroonusse, kuid jõudis 15-aastase teenistuse järel tagasi, sai omale Suuremõisast soldatiplatsi ning abiellus 1873. aastal Linnuse Neo Kaarli tütre Marega. Neil sündisid kolm tütart ja kolm poega, neist viimane surnuna. Vanem poeg Ivan suri 6-aastaselt; 1887.a sündinud Mihail võttis küll 1918.a naise, kuid suri  1924.a järglasteta.
Kruntimisandmetes oli 5,89-hektarine Kuusiku soldatiplats (Lit.II) Jaagu lese Maria Noore nimel. Ilmselt jäi koht peale tema surma tühjaks ja 20. sajandi lõpul märkis seda veel vaid säilinud kivivare.

Sildu-Saadu

Paldu Kirveste kaugem sugulane, Linnuse Ranna sulase ja pärastise Nurme kõrtsimehe poeg Villem Kirves teenis omale välja Suuremõisa loodenurgas vastu Nurme mõisa maid soldatiplatsi, kuid sai peagi Nurme mõisalt Ridasis latsikoha ja siinkohal jääb selgusetuks, kas ta omale Suuremõisa üldse maja ehitada jõudis? Sildu paistab olevat vana Suuremõisa (või Nurme?) toponüüm ja see nimi on peale praeguse Suuremõisa Ranna jäänud nii Laas Tarvise Ridasis saadud latsikohale kui tema poja Joosepi hiljem Nurme mõisast saadud asunduskohale (viimane olevat Sildu-Saadust “tükk maad Nurme poole ehitatud", kuid on sellegipoolest vist millalgi Suuremõisa küla alla arvatud!).
Kruntimisandmetes oli 1,1-hektarine (parajasti tiinune) Sildo-Saadu maaüksus Vassili Osa – nähtavasti Ivardi Madise poja nimel, kes Verendelidelt ka Võrkaa kohta rentis. Eluaset, kui see millalgi üldse oli, ei ole 20. sajandil Sildu-Saadul enam olnud.

Sildu-Ranna

Sildu-Ranna Akiliina Noor (s.1909) on väitnud, et Igaküla Ranna Ivan Sõber (s.1834) olla 25 aastat kroonut teeninud ja saanud siis ½ tiinuse majaplatsi ja teise ½ tiinu heinamaad soos. Teenistusajaga ta pisut liialdas, sest Ivan võeti 1855.a nekrutiks ja oli ilmselt 1869.a tagasi, kui ta omaküla Mihkli-Aadu Kadri Nõuga (1846–1927) abiellus. Seegi, et Ivan Suuremõisas soldatiplatsi sai, on dokumentaalselt kinnitamata, kuid kaudselt tõendab seda kruntimisandmetes 1,09-hektarise (Lit.I; nimeta!) maaüksuse märkimine Ivani lese nimel. Abielu Kadriga oli lastetu ja kasulasteks võeti Koguva Jaagu Juri poja Ivan Noore pere, kes 22-aastaselt oli abiellunud Igaküla Ranna Raissa (ristitud Ruudu) Sõberiga. Viimane suri noorelt ja väikestena surid vist ka kõik nende viis (kindlasti kolm esimest) last. Ivan võttis 1900.a teiseks naiseks Raegma Mardi Ivani tütre Ekaterina Paist'i, kellega veel viis poega ja kaks tütart sündisid, kuid neistki surid paljud noores eas. Noorem poeg Augustin sõitis hiljem merd ja hukkus 1944.a. Hiljuti selgus, et ta oli ka 1942.a abiellunud Elfriede Kriisaga (1917 - 2012) ja temast jäid tütar Juta (s. 1943) ning poeg Olev (s. 1945), aga nemad on seni muhulaste andmebaasi kandmata.
Ivan Noor ostis 8-hektarise Ennu latsikoha ja sai sellele kruntimisel ka 2,6 hektarit juurdelõiget, nii et kruntimise järel sai Sildu-Ranna koht üle 11-hektariseks. 1959.a rahvaloenduse ajal elas siin Akiliina Noor oma 80-aastase ema ja poja Toivoga.
Eespool oli juba märgitud, et 20.s algul oli Sildu-Rannal 8 aastat Suuremõisa külakool.

Jaaniõue (Värava)

Kunagiste Simiste Jõe-Poali Jõgide üks järglasi, Ivan Timofei p. Jõgi (1855–1913) sai omale Suuremõisast soldatiplatsi, mida kohapeal enamasti Jaaniõuena teati, kuid Pädastesse jäänud vanema venna elupaiga järgi on vist Jaen (Ivan) ise seda Väravaks nimetanud. Teadaolevalt oli Ivanil ja Ristel (Metsaalt) kaks last: tütar Raissa sai 1905.a mehele, aga 1885.a sündinud poega Mihaili kohtame viimati 4. Hellamaa koguduse-nimekirjas (1909-23). Mis temast sai, jääb siinkohal selgusetuks nagu seegi, milliseid Raissa Vapperi pärijaid märgib 1,11-hektarise Jaaniõue maaüksuse omanikeks kruntimisteaegne maa-andmik. Ilmselt kadus koht juba 1930-ndatel.


Ruttu

Sellist nime kannab maa-andmikes Kristiina Ruttu nimel olev 10,26-hektarine (!) maaüksus. Litera (IV) järgi oleks nagu soldatiplatsiga tegemist, aga millal ja kuidas see 10-hektariseks sai, sellest annab aimu lõpupoole toodud Tammiku ehk Uielu kujunemislugu. Siinkohal võiks aga pisut rääkida Soonda vabadikest ja Päelda Mardi Tõnise järglastest. 1765.a Päelda Mardil sündinud Tõnis oli hiljem Soondas sulaseks ja tema järglased said priinime RUTTU. Tõnise vanem poeg Aad (1796–1870) oli hiljem Koguvas sulaseks ja tema järglased jäid usuvahetusel Rinsi kogudusse. Aadu järglastest räägitakse Rootsivere loos, aga siin oleks rohkem põhjust Soonda jäänud teisest pojast Matsist (1799 - 1871) rääkida. Tema 1. abielu poeg Mihkel/Miron Ruttu on peale kroonuteenistust Kansi Riidal, kust hiljem Ruttu ka Lõetsa Mäele asus; teine poeg Andrus sai arvatavalt Suuremõisas koha ja Matsi noorim, 2. abielu poeg Ivan asutas omale hiljem Rässa Mäe koha.
Siin jutuks oleva koha omaniku Kristina Ruttu näol on nähtavasti tegemist soldat Mihkel/Miron Ruttu (1826–1900) lesega, 1842.a sündinud Vahtraste Poali Juri tütre Ristega (Aav), kellel Mironiks ristitud soldat Mihkliga kuus poega ja kaks tütart sündisid. Teadupärast moodustasid nad Kansi Riida pere ja kuidas Riste Suuremõisa kruntimisandmetesse sattus, vajaks selleaegseilt kaardi-planšettidelt täiendavat selgitamist. Igal juhul ei oska seda seniste andmete põhjal ühekski Suuremõisa suitsuks lugeda!

Suuremõisa I küla

Aidamäe

Soonda Targa-Matsi Jaani seitsmest (seaduslikust) pojast kolmas – Andrus/Andrei Äkke (1834–1913) oli Suures mõisas aidameheks ja sai omale esimeste seas nn. Jaani soatu latsikoha. Tal oli Peetri Ristega (Agripina Väärtnõu) kaks poega ja tütar Julia. Vanem poeg Ivan Äkke (1863–1902) jäi koju; noorem vend, 1874.a sündinud Maksim on hiljem Peterburgi asunud.
Ivani esimene naine – Pädaste Mäe (pärastise Suurelao) Ivani tütar Elena suri noorelt ja teiseks naiseks sai 1896.a Linga Elena Naeris, kellega sündisid tütred Akiliina ja Raissa ning poeg Vassili (Valdu) Äkke (1902-38). Tütred surid lapseeas ja noorelt, nagu Ivan isegi, suri ka ta ainus poeg Vassili, kes nimede eestindamise ajal omale Valdu nimeks võttis. Temast jäid Niidi Juulaga kaks tütart Endla ja Ellen, kes emaga (sünd. Tarvis) olid Aidamäe elanikeks 1959.a rahvaloenduse ajal (peale nende veel Juula õde, Tikale abiellunud Akiliina). Hiljem asusid õed pärastpoole tutvustatavale Paldule. Noorem õde Hellen Äkke on käesoleva kokku seadmisel andnud palju kasulikku ja täpsustavat teavet Suuremõisa uuema aja inimestest ja sündmustest.  
Kruntimisandmetes oli Aidamäe latsikoha suuruseks 9,29 hektarit. Uue aastatuhande alguseks oli sellest suvekodu saanud.

Mäe

Latsikoha nr.2 sai Rootsivere Runni-Mihklil sündinud ja hiljem Mäla Tähvenal sulaseks olnud Madis Andruse p. Pauts (1837-79). Tal oli Vanamõisa Välja Käspri tütre Kadriga kaks tütart ja ainus poeg Mihkel/Mihail Pauts (1862–1919). Mihkli ja Pallasma Ellumäe Elena Armase esimesed viis last  (kaksikud pojad ja veel kaks poega ning tütar Kristina) surid imikueas. Üles kasvasid kolm nooremat tütart – Julia (1899), Raissa (1902 ja Elena (1905). Peale naise Elena surma võttis Mihkel oma küla Ansu-Tõniselt teiseks naiseks Ekaterina Noore, kellega sündisid 1908.a tütar Akilina (suri 4-aastaselt) ja lõpuks poeg Feodor (1911 – 1986).
Mäe Veedaks kutsutud Feodoril oli kindel plaan meremeheks saada, kuid kivilõhkumisel juhtunud õnnetuses nägemise kaotanud, pidi ta sellest loobuma. Ta läks 1929.a Tartu pimedate kooli ning jäigi Tartusse elama. Oma nime muutis ta eestindamise kampaania ajal Velloks.
1959.a elasid Mäel veel 88-aastane Mihkli lesk Ekaterina (Eriina) oma 8 aastat noorema, vallaliseks jäänud õe Raissa Noorega. 1963.a müüs Vello Pauts oma sünnikodu Aadu Heinar Liisk’ile ja see jäi Aadu Villemi tütre Liide Liisk-Kollo suvekoduks. 1986.a jäi koht taas tühjaks, kuid peagi sai sellest Toomu Silja Tuulik-Silveri suvekodu.

Uuelu

Arvatavalt sai kolmanda latsikoha omanikuks Suuremõisa ränkas vana Juri Saad (1824-84), kes oma priinime oli Rootsiveres saanud, hiljem Paenasel ja Igakülas sulaseks olnud ning omale Igakülas Eku vabadikukoha asutanud (nüüdseks kirjutati tema perekonnanime enamsti sarnaselt Linnuse Vana-Tooma nimega tugeva “t”-ga lõpus). Tal oli Oina Kelema Ingel Hopiga neli poega ja kaks tütart, kelledest vaid poeg Georgi ja tütar Kristina täisikka ja abieluni jõudsid.
“Noor” Juri (Georgi) Saat abiellus 1872.a Elena Kõrvega Võikülast ja neil sündisid 4 poega ning 5 tütart. Sajandivahetuse paiku ostis Juri välja Rässa Juri talu ja asus perega Rässa ning Uielu koht jäi mõneks ajaks ajutistele elanikele. Kõue Liina Vapperi mäletamist mööda olla siin ming aja elanud Ennu-Matsi Mare, seejärel Juri ja Riste Noor Koguvast, kes mandrile asusid ja EV algusaastail jäi koht tühjaks. Kruntimisandmetes oli 2,06-hektarine maaüksus veel Saat Timofei nimel (Juri vanem poeg, kes sel ajal juba Rässa Juril peremeheks oli), kuigi maja olla juba 1920-ndatel küttepuudeks lammutatud.

Aadu

Platsi nr.4 sai Rootsivere Runni Andruse ainik poeg Mihkel Liisk (1845–1932), kes ühtedel andmetel Suurelao heinamaavahiks oli. Küllap Mihkel teadis, et ta vanaisa ja vana-vanaisa Aadud olid (kunagise Rootsivere Salu talu peremehed) ja nii sai selle nime ka tema uus eluase. Mihkel abiellus 1865.a Mäla Uielu Kadri (Ekaterina) Ristkokaga ja neil sündis seitse tütart ning 1883.a ainus poeg Villem Liisk. Mihkli kaks vanemat tütart ja noorim tütar Liina said Muhus mehele, kaks keskmist tütart Kadri ja Riste läksid väljarändajatega Ussuurimaale ning Mare ja Ruudu surid väikestena.
Kruntimiste algul oli algsele 1,23 hektarile juba 7,95-hektarine juurdelõige lisaks arvestatud, kuid 1939.a talundilehe järgi oli Aadu koha suuruseks 18.9 ha, mis nüüd Mihkli ainsa poja Villemi nimel oli. Villemil oli Nõmmküla Uietalult võetud naise Ekaterina Suuga ainus poeg Herman (Heinar) Liisk, kes elas ema (68-aastane Ekateriina Matvei t.) ja tädi Ingliga Aadul 1959.a loenduse ajal. Kaks õde Lidia ja Ella olid kodust lahkunud. Üks Villemi vanematest õdedest – Ingel sai Oina Jaani Suurkivile mehele kuid jäi poole-aastase poja Vassiliga leseks ja tuli koju tagasi. Vassili sattus noore mehena 1919.a mässu keerisesse ja lasti Nurme mõisa karjamaal maha; Ingel jäigi Aadule oma venna pere juurde.
Peale Mäe koha tühjaks jäämist ostis Heinar 1963.a omale eespool juba jutuks olnud Mäe maja ja Aadust jäi varsti vaid pisut varemeid alles.

Jaagu

Mäla Jurimatsi peremehe Juri poolvenna Jaani poeg Madis/Maksim Pauts (1839-75) sai nähtavasti omale Aadu kõrvale viienda tiinuse platsi. Koht võib olla nime saanud hoopis Soonda Jaagult, kus Madise isa Jaen Juri-Matsi vana Juri vallaspojana vist üles kasvas. Noorelt surnud Madisel oli Mõegakülast võetud Rõõt (Irina) Tuulmägiga kaks poega ja kaks tütart, kelledest vaid 1865.a sündinud Elena täisikka jõudis. Sajandi lõpupoole elasid Suuremõisa Jaagul kahekesi Madise lesk oma tütrega, kuni viimasele tuli koduväiks Suuremõisa 2. küla Matsilt Maksim Noot. Neil sündis 1894.a ainus teadaolev tütar Juliania. Madis (Maksim) suri 70-aastaselt 1934. aastal; kruntimisandmetes on 9,11-hektarise väikekoha omanikuks tütar Juliania Noot ja tema oli ka 1959.a Jaagu ainus elanik. Peale tema surma müüs kolhoos maja Hillar Voitesele suvilaks ja viimase järglaste valduses oli see Suuremõisa koht alles veel uue sajandi algul.

Juri

Seni ei ole päris selge, kes sai algselt Suuremõisa 1. külas platsi nr.6 – selleks võis mõisa rehepapp Tõnu Kirves olla. Oma nime paistab koht aga Rässast saanud, kui Rässa Juri Andruse noorem poeg Mihail Rühvk (s.1864) 1893. aastal Tõnu Kirvese tütre Juliaga abiellus. Tuleks märkida, et sajandivahetuse Hellamaa koguduse-nimekirjades märgitakse Tõnu Kirvese mõlema väimehe – Mihail Rühvki ja Ignati Vaheri peresid Rehematsil. Viimasest tuleb eraldi juttu, kuid arvatavalt rajas meremees Mihail Rühvk oma pere jaoks siiski esimesel võimalusel oma eluaseme ja küllap sai see omale Rässast nime.
Nähtavasti Juril sündisid Mihkli ja Juula lapsed: 1895.a tütar Elisaveta ja 1905.a poeg Vassili. Enne esimest ilmasõda jäi Mihail Rühvk perega Liibavi ja koha ostis Pädaste Luha Kaarli poeg Ivan Maripuu (1889–1941). Ta oli Pädastes kapten Andrus Ebrause tütre Kadriga (Ekaterina ja hiljem Eriina) abiellunud ja neil sündisid 7 tütart (viimane neist 1933.a surnult). Ivani ja Kadri ainsa poja, 1910.a sündinud Mihaili käekäik ei ole kirikukirjades selgunud.
Kruntimisandmetes oli Ivan Maripuu nimel oleva Juri koha suuruseks saanud 9,75 hektarit (1,8 ha põldu). Ivan tegeles ka ehitustöö ja kalapüügiga. Tütred lahkusid kodust ja 1959. aastaks oli Juri ainsaks elanikuks Ivani 69-aastane lesk Eriina (ristitud Ekaterina). Noorem tütar Estra-Aino abiellus peale sõda Laheküla Tiigi Arved Noorega ja nende pere sai 20.sajandi lõpupoole Juri koha omanikeks.

Matsi

Soonda Targa-Matsi Jaen Äkke (1802-85) elas kõrge eani ja võttis veel aasta pärast oma vanema seadusliku poja Mihkli abiellumist 1854. aastal kolmanda naise, kellega ka poeg ja tütar sündisid. Paistab, et Mihkel Äkke (1829-88), Aidamäe Andruse vanem vend, ei jõudnudki Soondas peremehe rolli asuda – seal läks “pärimisliin” vana Jaani teise abielu poja Madise järglastele ja Mihkel on (hiljemalt teise naise võtmise järel) hoopis Suuremõisas omale 7. platsi võtnud, mis samuti Matsi nime hakkas kandma. Igal juhul on 2. Hellamaa kogudusenimekirjas (1879-91) vana Mihkli teise abielu lese Ekaterina Andruse t. Rasva ja tema laste ette märgitud Suuremõisa Nr.VII, mis Matsi latsikohta tähendab. Suulised pärimused räägivad, et tuntud Muhu ettevõtja Pontus Wernhoff olla Matsi koha Mihkel Äkke vanemale (1. abielu) tütrele Kadri Äkkele (s.1858) kinkinud, kellega tal kolm vallaslast oli. Ju ta siis selle tiinu maad kuidagi Suurelt mõisalt välja ostis, kuigi dokumentaalset kinnitust sellele ei ole siinkohal esitada.
Vana Mihkli esimese abielu vanem poeg, 1855.a sündinud Mihkel jun. Äkke on 59-aastaselt vallalisena surnud; Madis asutas omale Soondas Ristimäe vabadikukoha ja Juri asus hiljem Kuivastu Peedule. Mihkli teise abielu poeg, 1883.a sündinud Vassili (Villem) on Muhust välja läinud nagu ka Werhofi pojad Villem ja Aleksander, kes Vene-Jaapani sõja ajal kroonus olid ja hiljem merd sõitnuina Ameerikasse jäid. Kadri vallastütar Mare (Maria) sai 1914.a Uielu Jaen Schmuuli naiseks ja tema nimel oli kruntimisandmetes ka 1,22-hektarine väike Matsi maaüksus. Vanas eas olla Kadri Uielul elanud; enne viimast sõda võis Matsil veel ajutisi asukaid olla, kuid sõja järel oli koht tühjaks jäänud ja uue aastatuhande alguseks oli siin alles vaid kaev ja vundamendikoht.

Niidi

Rootsivere Niidi Tähve/Timofei Tarvis võttis Kõinastust naiseks Ingel Kesküla ja 1859.a sündisid neil kaksikud pojad Andrei ja Joann, kes mõlemad imikueas surid. Tähve sai omale tiinuse platsi nr.8 Suuremõisa ränkas ja siin kasvasid üles tema ainus poeg Mihail ning tütred Kristina ja Ingel.
Mihail Tarvis abiellus 1887.a Linnuse vabadiku, Kupitse Juri tütre Maria Linguga ja neil jõudsid samuti üks poeg ja kaks tütart täisikka. Ivan Tarvis (s.1888) sai omale Pädastes asunduskoha, tütred abiellusid: Juulia sai Aidamäe Vassili (Valdu) Äkke naiseks ja Akilina Tika Aadu Tomson-Toomsalu naiseks. Viimane elas peale sõda lesena õe juures Aidamäel.
Kruntimisel jäi Niidi 8,99-hektariseks väikekohaks, mis ilmselt ka Mihkli väikest peret päriselt ei toitnud. Mihkel on pidanud postiljoni ametit (mõnda aega ka poja juures Pädastes). Sõja järel jäi koht tühjaks ja maja lammutati küttepuudeks.

Tähvena

Niidi põhjapoolse naabri nimi võib Lõetsast pärit olla (teine samanimeline, Mäla Tähvena latsikoht on Suuremõisa II külas), kuid võib-olla tuleb see hoopis Kansi mõisa sulaste Jakobi ja Mihkli vanaisalt Tähvelt (1774–1843), kes kunagi Kallastel Ranna mõisa vabadikuks jäi, priinimeks TIHU sai ja hiljem Kallaste ja Tupenurme vahel Lõetsa heinamaavahiks oli. Tema pojapojad olid viimases hingeloendis Lõetsa Tähvena sulasteks märgitud, kuid teadaolevalt sai vanem vend Jakob Kansis Aida koha (mõisa aidameheks olles) ja Jakobi vallaliselt surnud noorem vend Mihkel (1840-61) võis enne surma Suuremõisas omale platsi saada. Teise võimalusena võis Kansi aidamees Jakob Tihu oma vanema poja Timofei Tihu (1865–1910) jaoks Suuremõisas koha omandada, kellelt siis ehk ka kohanimi tuleb. Timofei suri varases keskeas; tema vanem poeg Mihail jäi peale ilmasõda Ameerikasse, aga Kuivastu mässus osalenud Timofei nooremat venda (1900-1919) on juba Kansi loos nimetatud. Igal juhul paistab, et Suuremõisa 9. plats on algusest peale Tihude valduses olnud.
20. sajandil asus Kansist Suuremõisa Jakobi poeg Ivan Tihu, kelle nimel oli 9,31-hektarine Tähvena maaüksus ka kruntimisandmetes. Ivani esimene naine oli ühe Uuemõisa valla Ardla külast pärit Anna vallastütar Juliana Põld (1878 - 1912), kellega sündisid tütar Akilina ja kolm poega. Vanemad lapsed surid noorelt. Teiseks naiseks võttis Ivan Toomu Jaani tütre Riste Saariku, kellega 1914.a sündis tütar Salomonia ja 1917.a poeg Arseeni. Viimased asusid vist juba enne viimast sõda mandrile ja Muhust välja läks ka Ivani esimese abielu noorem poeg Vassili peale seda, kui nad Mäe Veedaga kivilõhkumisel õnnetult pimedaks jäid. 1959.a loenduse ajal olid Tähvena elanikeks Ivani lesk Riste oma kasupoja (Ivani 1. abielu poja) Aleksandriga, kes paistab olevat vallaliseks jäänud. Peale nende surma müüs Ivani tütrepoeg – Laheküla Kopli Heino maja kellelegi Karellile suvilaks ja selle perekonna valduses oli see veel 21. sajandi algul.

Aljava

Aljava-Mihkli Mihkli pojal Andrus Ligil (1816-88) oli Linnuse Tuulegi Mardi tütre Marega sündinud vähemalt kaks poega ja kolm tütart, kui ta Suuremõisas omale 10. platsi sai; noorim poeg Georgi võis ehk Suuremõisas sündida. Vanemad lapsed Ingel ja Joann olid väikestena surnud. Võimalik, et lapsena suri ka teine poeg Matvei, sest teda ei märgi enam esimene Hellamaa nimekiri 1868. aastast, kuigi surmameetrikaist on tema surmaaeg leidmata.
Andruse poeg Georgi Ligi (1862–1918) abiellus 1887. aastal Võrka Kadri Verendeliga ja 1909. aastaks jõudis neil 10 last sündida. Koju jäi esimene poeg Ivan Ligi ja temalgi oli esimese naise, Raissa Joosepi t. Ülemiga 8 last (peale selle üks surnult sündinud poeg). Ivani esimene poeg Johan Ligi (1914-42) läks enne sõda Tammele koduväiks, kuid mobiliseeriti Punaarmeesse ja langes Velikie Luki all. Nooremad vennad Voldemar ja Ilmar mobiliseeriti sakslaste poolt; Volli varjas ennast peale sõda kodus, Ilmaril õnnestus Rootsi põgeneda. 1949.a küüditati nende “pattude” eest kogu pere Siberisse. Vana Ivan oli omale 1940.a Laheküla Kaldalt veel teise naise võtnud, kuid nüüd tuli temalgi Siberisse surema minna. Tagasi jõudsid Siberist vaid Ivani nooremad lapsed – tütar Elve ja poeg Arnold, kuid Muhusse elama nad sel ajal ei pääsenud. Muide, Memento andmeil vabanes Volli Arhangelski oblasti Kangropollagist 1955. aastal.
Ivani noorem vend Vassili Ligi (s.1889) läks Rootsivere Sonni Kadrile koduväiks, 1892.a sündinud Matvei langes esimeses ilmasõjas 1915. aastal Karpaatides ja kadunuks jäi ka Ivani kolmas vend Mihail.
Kruntimise järel oli Aljava koht 9,3 hektari suurune (1,7 hektarit põldu), aga see jäi nüüd kolhoosi “harida”. Kolhoosiajal elas Aljaval mõnda aega Juhani lesk Tamme Miili oma poja Jaaniga. Viimane oli põdura tervisega, kuid teenis 1960-70-ndatel elatist postimehena kuni pidi koos emaga Liivale Muhu valla pansionaati asuma. Koht müüdi suvekoduks.

Võrka

Sellenimelisi kohti on Suuremõisas koguni kolm – kaks veel Suuremõisa 2. külas, kuid siin on jutuks Aljava naabruses olnud plats nr.11, mille sai Igaküla vabadik Jaen Verendel. Jaani vanaisa Ado Pendi poeg oli Muhu Suuremõisa hingeloendis 1811.a 50-aastaseks märgitud ja teda nimetati Saaremaa “hulguseks” (herumtreiber in Oesel) ning märgitakse, et ta 1798.a on Igakülas vabadikuks arvatud. Tegelikult oli ta 18.s Igakülla toodud hiidlase Pendi poeg ja tema vanem vend Andrus (~1758 – 1823) oli surmani Igaküla selleaegses Runni Pendi talus peremees ning Aad esimeses loendis tema sulane. 1795.a loendis oli Aad Neo-Jaani sulane ja kui ta 1798.a vabadikuks arvati, võis ta nähtavasti mõne aja Saaremaal “hulkuda”, sest naisegi oli ta Saaremaalt võtnud – Rõõt Nigula tütar Wexholmi Piiprilt (Valjala kandist) ning noorema poja Aadu sündi Muhu meetrikates ei ole. Perekonnanimeks said kõik hiidlase Pendi järglased VERENDEL. 1826.a loend märgib vana Aadut kõrtsmikuna – ilmselt Vahtna kõrtsis, aga tema poeg Aadu (~1805-68) elas (nii palju, kui ta Muhus oli) vist vabadikuna Igaküla rannasaunas. Muhu meetrikad ei kajasta ei tema abielu seni teadmata päritolu Evaga ega ühegi lapse sündi, aga abielu- ja surmameetrikate järgi oli Aadul neli poega ja kaks tütart, kelledest kaks keskmist poega nekrutiteks võeti. Nüüd said alles jäänud pojad Suuremõisas omale latsikohad, mis Võrka nimesid hakkasid kandma.
“Noore” Aad Verendeli noorem poeg Jaen Verendel (1834-93) oli Aljava Matsi Mihkli tütre Ingli naiseks võtnud ja neil oli sündinud kolm poega ja kolm tütart. Nooremad pojad surid lapseeas ja üles kasvas ainus poeg, 1866.a sündinud Villem Verendel, kes 1892.a abiellus Raissa (Ruudu) Hopiga Oina Matsilt. Et väike latsikoht peret ei toitnud, asus Villem Kuivastu mõisa teenistusse kärneriks (kus ta selleks teadmisi-oskusi omandas, jääb siinkohal teadmata). Villemi suurest perest on veel juttu Kuivastu loos. Märgime vaid , et neil sündis Ruuduga 10 last; 3 vanemat poega jäid esimesse ilmasõtta (neist noorim, Vassili langes 1919.a Vabadussõjas Valga all). Villemi õele Inglile tuli koduväiks Soonda Poali vabadik Andrus Rasva (1871–1944). Nende ainus täisikka jõudnud tütar Mare sai Saaremaale Vassili Kirsile mehele ja Ingel suri tütre juures Kanissaare külas. Viimati olla Võrkal olnud Villemi tütar Juula oma mehega, kuid hiljem jäi koht Laheküla Kopli Aleksander Saadile (Rootsivere juurtega), kelle naise Eriina nimel oli 2,7-hektarine väikekoht ka kruntimis-andmetes (Võrka Villem oli Eriina onu).
1959.a rahvaloenduse ajal olid Võrkal Aleksander ja Eriina Saat oma tütre Linda ja viimase vallaspoja Hillariga. Hiljem jäi Võrka Hillari pere suvekoduks.

Muda

Võrkast ja Uielust veel pisut põhja poole sai omale 12. platsi Rootsivere Muda perepoeg Jaen Suurtee (1833-98). Ta oli 1857.a abiellunud Viiraküla Lauritse Mardi tütre Kadri Usklikuga, kellega sündisid tütred Kadri ja Kristina. 1879.a Lauritse Kadri suri ja Jaen võttis teise Kadri Pädaste Vesiaalt (Vokk). Temaga sündis 1883.a poeg Jaen, kes 2-kuuselt suri. Selle järel sündis veel tütar Juula ja lõpuks 1890.a poeg, kellele taas Jaen nimeks sai. Teine Jaen jõudis meheks kasvada, kuid latsikoha pidajat temast siiski ei saanud. Ta hakkas noorelt merd sõitma ja jäi esimese ilmasõja ajal Ameerikasse.
Kruntimisandmetes oli 1,62-hektarine maaüksus veel Jaan Suurtee nimel. Seda kasutas Toomu Madis Saarik. Maja jäi juba enne esimest ilmasõda tühjaks ning lagunes.

Rehematsi

Eespool Juriga seoses juba nimetatud Soonda Jaagul peremeheõigused kaotanud Mihkel Kirvese noorem poeg Tõnu/Terenti Kirves (1831–1899) oli mõisas rehepapiks ja sai nähtavasti lisaks 6. platsile omale veel väikese 13. platsi. Ta elas Mäla Rehematsi saunas (Tõnu võis ehk isegi pärastise Pärna vabadikukoha asutaja Mälas olla) ja Suuremõisas tal omale eluaseme tegemisega kiiret ei olnud – seda enam, et Tõnu esimene ja ainus poeg Mihkel (1856-57) oli aastaselt surnud ja peale seda sündisid viis tütart. Nii jättis Tõnu maja ehitamise väimeeste mureks, kuigi sai hiljem Suuremõisa 2. küla jagamisel veel teise platsi, mis kruntimisandmetes literat III kannab ja selleks ajaks juba väimehe Ignati Vaheri nimele sai. Juri kohaga seoses oli “kahtlustatud”, et rehepapp Tõnu ka Juri platsi esmasaaja (ikka oma väimehe, Rässa Juri Mihkli tarbeks) võis olla.
1894.a tuli Tõnu tütrele Kristinale koduväiks Raugi Jaani (Renni) peremehe Mihkli vennapoeg, omale Pärase ja Lehtmetsa piiril Kupitse koha rajanud Ivan Vaheri poeg Ignati Vaher (1864–1912). Hansul ja Tiinal sündis kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Timofei on 26-aastaselt 1923. aastal surnud (koguduse-nimekirja kantud statistikabüroo teatise põhjal, kuid siit ei selgu, kus ja mis asjaoludel ta suri). Noorem poeg Vassili Vaher jäi Rehematsi peremeheks kolhoosiajani. Esialgsest 13. platsist, hiljem saadud platsist III ja juurdelõikest moodustus kruntimisel väikekoht, mille suuruseks 1939.a talundilehe järgi oli 12,5 ha (2,3 ha põllumaad).
Vassel teenis elatist ehitustööga. 1939.a abiellus ta Ingel Mihkli t. Suurteega ning sündisid pojad Valdur ja Eldur.
1959.a olid Rehematsil peale Vasseli ja Ingli ning poja Valduri (noorem vend oli kuskil koolis) veel Vasseli võõrasema (Hans-Ignati võttis 1906.a veel teise naise – Elena Mihaili t. Leisi, kellega lapsi ei olnud) ja vallaliseks jäänud vanem õde Juliana (hiljem elas Veskil). Vasseli pojad läksid Muhust välja ning koht jäi hiljem noorema venna Helduri suvekoduks.

Toomu

Viiraküla Toomu-Aadu Jaen Saarik (1841–1920) abiellus 1863. aastal Vanamõisa Simmu Andruse tütre Eeduga ja sai omale Suuremõisas 14. platsi. Neil sündis Eeduga kaheksa tütart ja kolm poega – vanemad pojad Kaarel ja Madis 1866.a kaksikutena. Neli tütart surid lastena, aga kolm said 20.s mehele; koju jäi vaid noorim tütar Liina, kes hiljem õe Ruudu poja omale kasulapseks võttis. Kaksikvennad Kaarel ja Madis hakkasid merd sõitma ja enne esimest ilmasõda lausa elasid peredega oma laeval, mis Riia sadamas baseerus. Madis võttis Muhust naise – Levalõpma Eriki Mare Saaremäeli; Kaarli kohta puuduvad Muhu kirikukirjades hiljem igasugused andmed ja me ei tea, mis temast hiljem sai. Kaarli ja Madise nooremast vennast Mihkel Saarikust (s.1877) sai Riias elektrijaama direktor. Esimese ilmasõja ajal oli ta sõjavangina Saksamaal Kruppi vabrikutes, kuid jõudis hiljem tagasi Eestisse ning oli veel Tartus ja Ulila elektrijaamas direktoriks. Tema tütar Erika sai helilooja Eduard Tubina naiseks ja lõpetas oma elupäevad Rootsis.
1920-ndatel sai Madis Saarik Suuremõisa jagamisel Laheküla Loigu asunduskoha ja Laheküla loos on Madise perest veel pisut juttu. Toomule jäi üksi vana Jaani noorim tütar Liina ja võttis omale kasupojaks õe Ruudu poja Bärni Tuuliku (s.1914), kelle isa – Männiku-Juri juurtega Kirguvalla Saadu Villemi vanem vend Madis 1915.a 34-aastaselt suri. Kruntimisel sai 9,72-hektarine väikekoht Bärni Tuuliku nimele. 1939.a talundilehe järgi oli koha suurus juba 19,5 ha.
1959.a rahvaloenduses olid Toomul Iisa ja Bärni Tuulikud oma kolme noorema pojaga (Heino, Kalju ja Bärrat ehk noor Bärni) ning 71-aastane Liina Jaani t. Saarik; vanem poeg Jaan oli sel ajal ajateenistuses ja õde Silja Piiril kooli internaadis. Hiljem jäid koju vanim ja noorim vendadest; Heino asus Kuressaarde ja Kalju ehitas kolhoosiajal omale Piiril Endla ehk Sirbi õue maja. Läänemaale asunud Silja pere soetas omale suvekoduks eespool nimetatud Mäe koha.
Toomu on üks neljast Suuremõisa kohast (ülejäänud kolm on edasises jutuks tulevad Mihkli, Kõue ja Ansu), kust 1953.a talvel lapsi Liiva kooli vanemates klassides oli. Sel ajal oli koduloo-huviline Vassili Kolk algatanud aktsiooni, millega paluti (Liiva) kooliõpilastel üles joonistada oma kodumaja plaanid. Et Toomu Bärni vanemad pojad Jaan ja Heino mõlemad sel ajal Liival koolis käisid, on Toomu majast koguni kaks plaani Koguva muuseumis hoitavas V. Kolga elamulugude kollektsioonis. Nende skaneeritud pildifailid on paigutatud siinkirjutaja veebikausta Suuremõisa allkausta "album" (fail nimega Toomu_a Jaani joonistatud ning Toomu_b noorema venna Heino joonistatud) ja sealt saab igaüks neid vaadata või ka soovi korral alla laadida. Muide samasse kausta on paigutatud ka ühe foto fail nimega "Kulbikursus" Suuremõisas 1930-ndatel toimunud kokanduskursusel osalejatest. Suuremõisa inimesed võiksid proovida need 17 naist-noorikut identifitseerida ja võimaluse korral ehk siinkirjutajatki informeerida.

Põllu

Soonda Mihkli Jaani üks kuuest pojast – Juri Väärtnõu sai omale 15-nda, linaaite-taguse platsi. Tema esimene naine, Külasema Jaagult võetud Maria Vapper suri kolmandal aastal peale abiellumist järglasteta; teiseks naiseks oli Juril Männiku Käspri t. Ingel Maripuu, kellega sündis ainus poeg Jaen Väärtnõu (1865–1931) ja kuus tütart (viis neist abiellusid). Sajandi-vahetuse paiku abiellus Jaen Ansu-Matsi Elena Osaga ja neil sündis viis poega. Vanemad pojad Mihail ja Josif surid lapseeas; nooremad (Juhan, Ossia ja Feodor) langesid viimase sõja ohvriks (Feodor jäi jalutuks ja suri Saksamaal). Leena jäi Põllule üksi ja peale tema surma ostis kolhoosilt maja Juri (Laheküla Tiigi) Arved Noor oma naise õele Ellale suvilaks. Lõpuks jäi Põllu koht Ella tütre Anna Tammela pere valdusse.

Mihkli

Teise mõisa linapõldude-taguse (Kaaniküla) platsi nr.16 sai Rootsivere Runni sulase Andruse poeg Mihkel Pauts (1835–1916). Ta oli 1857.a abiellunud Mäla Juri-Matsi Tähve tütre Ristega – samuti Pauts (nende isapoolsed vanaisad olid vennad!). Mihklil ja Ristel sündis kolm poega ja tütar Kadri, kes 13-aastaselt suri. Vanem poeg Jaen suri imikuna, aga Madis ja Mihkel jõudsid abieluni. Noorem vend Mihkel abiellus 1919.a kellegi Miina Ritsuga Valjala kandist Sakla külast, aga rohkem temast siinkohal teada ei ole. Madis Pauts (1863–1933) võttis 1890. aastal Külasema Marjavälja Tõnise tütre Mare naiseks, aga nende lastest on teada vaid 1895.a sündinud ja 6-aastaselt surnud tütar Riste ning 1902.a sündinud Jaan Pauts. Tema oli kruntimisandmetes 10,26-hektarise koha omanikuks märgitud (talundilehe järgi oli 1,5 ha põldu).
Jaan oli meremees ja ka aktiivne ühiselu tegelane – 1930-ndatel Muhu-Suure vallavolikogus ja 1940.a kohtutäitur. Peale sõda töötas ta Virtsus ja Roomassaares sadamakaptenina.
Jaan ehitas 1930-ndatel Mihklile uue maja, abiellus 1932.a Aliide Linguga ja sündisid kolm tütart: Ellen (1933), Helmi (1934) ja Maret (1940). Tütred lahkusid kodust: Ellenist (abielus Talimets) sai TPI keemik, Elmi abiellus metsnik Urbiga ja nad ehitasid omale maja Külasema tee ääres Rätsepal;  noorem tütar Maret (abielus Lehto) töötas ajakirjanikuna ja sai ka aktiivseks Tallinna muhulaste folklooriansambli “Munukesed” juhiks.
Enne pensionile jäämist elas Jaan Virtsus ja Roomassaares ning naine oli mõne aja tütre Elleni juures, mistõttu 1959.a rahvaloendus Mihkli kohta Suuremõisas ei märgigi. 1962. aastast surmani (1990.a) pidas Jaan kodus pensionipõlve. Koht jäi Jaani tütarde Elleni ja Mareti suvekoduks. Et Maret 1953.a parajasti Liiva kooli õpilane oli, saame siin esitleda tema poolt sel ajal vihikulehele joonistatud Mihkli maja plaani.


Kõue

Paenase Kõue Mihkli poeg Juri Tagaküla (s.1838) sai omale Suuremõisas 17. platsi ja tõi ka Kõue nime Paenaselt Suuremõisa. Juril sündis Linnuse Uielu Ristega ainult kaks tütart ja vanem neist, Elena suri juba 8-aastaselt. Nooremale tütrele Julianale tuli koduväiks Külasema Jaagu Georgi Ivani p. Vapper, kuid temagi suri varases keskeas. 1899.a süninud poeg Ivan (Juhan) Vapper abiellus 1930. aastal Raissa Mihaili t. Lasnaga, kuid suri järgmisel aastal kopsupõletikku ja Iisa Kõuele ei jäänud. Kui Juri Vapperi lesel Julianal ei oleks peale Juri surma vallaspoega Antonit sündinud, oleks koht jäänudki peremeheta!
Kruntimisandmetes oli algne 1,68-hektarine latsikoht Juliana Vapperi, aga 7,59-hektarine juurdelõige juba poja Antoni nimel. Anton Vapper (1908-83) abiellus 1932.a Toomu (Loigu) Pauliine Saarikuga ja sündisid tütred Hilda ja Helga ning pojad Jaan, Ants, Jüri ja Madis. Pojad läksid kodust välja – Jaan ehitas omale Piiril maja, Ants elas Viiraküla Kuusikul ja Jüri asus Leeskopa Koplile; Helga jäi Kõuele ja jagas veel uue aastatuhande algul oma emalt kuuldud rikkalikku informatsiooni Suuremõisa inimestest ja asjadest. Antsu joonistatud on aga üsna enne viimast sõda valmis saanud Kõue majaplaan.

Andruse

Teine Paenase mees – Andruse Jaani poeg Mihkel Kao (1818-88) sai omale Kõuest pisut lõuna pool 18-nda platsi. Mihklil oli Suuremõisa asudes Tupenurme Ansu-Pärdi Ingliga poeg ja viis tütart – vanem poeg Madis oli 2-aastaselt surnud. Suuremõisas suri 21-aastaselt ka Mihkli teine poeg Aad ja kaks tütart: Raissa 4-aastasena ning Elena 19-aastasena. Siin sündis 1865.a noorim tütar Eed (õigeusus Eudokia). Mihkli vanemale tütrele Kadrile (Ekaterina; 1850–1903) tuli Pädaste Vesiaalt koduväiks Priidu Juhani p. Vokk (1850–1912); sündisid pojad Villem, Timofei ja Ivan ning tütar Raissa. Viimane sai hiljem mandrile mehele, kuid temast jäi koju 1906.a sündinud vallastütar Akilina, kellel omakorda oli vallaspoeg Maidu. Priidu noorematest poegadest Timofei suri 2-aastaselt ja Ivan (1892–1921) 29-aastaselt Tallinnas peapõletikku. Ta oli abiellus Raissa Keskülaga, kuid nende kolm last on kõik väikestena surnud.
Priidu võttis vanas eas veel Kallaste Punni Aadu tütre Riste teiseks naiseks, kuid lapsi temaga ei olnud.

Priidu esimesel pojal Villem/Vassili Vokk oli Hellamaa nimekirjade järgi ka kaks naist. Esimesest abielust sündis 1913.a poeg Augustin, kes viimase sõja “õigel poolel” läbi tegi, peale sõda Soonda Suure-Tähvena Leidaga Liival Opmannil elas ja hiljem Liivale oma maja ehitas. Kusti noorem vend Herman on imikueas surnud.
Teisest abielust Suuremõisa Aljava Kristina Ligiga sündisid Villemil kaks tütart ja poeg Ivan (s.1921); üks tütar suri 8-kuuselt, aga Ivani saatus viimases sõjas on teadmata. Aleftiina sai Pärase Andruse Paul Ausmeeli naiseks. Nende pere küüditati 1949.a, kuid Aleftiina tuli Siberist tagasi ja 1959.a loenduse ajal olid nad ema Kristiinaga kaks Suuremõisa 1. küla Andruse elanikku.
Kruntimisandmetes oli Vassili Voka Andruse koht 10,34-hektarine, kus talundilehe järgi oli 1,8 hektarit põldu. Kolhoosiajal, kui koht tühjaks jäi, omandas majad Kõue Helga Vapper, kuid maade tagastamisel müüsid Augustin Voka lapselapsed koha Jüri Oljanoi (siis juba Piiri Valknalt) tütre perele.

Ennu-Matsi

Selle nüüdseks kadunud latsikoha nimi pärineb Igakülast, kuid 19. platsi sai vanas eas Rootsivere juurtega Mäla Jurimatsi sulane Mihkel Jaagu p. Kadun (1810-82). Mihkli isa Jaak oli 1795.a hingeloendis ühe reguleerimiste ajal Rootsiveres kadunud Laso Andruse talu peremees ja tema poja Mihkli pere sai priinimeks KADDUN. 19.s hingeloendites märgitakse Mihkli peret Mäla Jurimatsi sulaseperena, kuid sünni-meetrikais on laste sünnikohaks Igaküla – sealt oli pärit Mihkli naine Eed Jansen (1800-56). Nii on üpris raske otsustada, kas lugeda Ennu-Matsit Igakülast, Mälast või hoopis Rootsiverest pärinevaks latsikohaks!
Mihkel oli latsikoha saamise ajaks juba lesk kahe tütre ja poja Juriga. Vanem poeg Tõnu oli imikuna surnud ja 4-aastaselt oli surnud ka tütar Eed. Vanem tütar Mare sai 1865.a Paenase Ansu Madis Auväärti naiseks (jäi varakult leseks ja abiellus 1873.a uuesti Päelda Laasu Tõnu Kivimägiga). Nii jäi Suuremõisa Ennu-Matsile peale vana Mihkli surma tema vallaliseks jäänud poeg Juri Kadun (1842–1917) oma noorema õe Ristega, kelle abielu ega järglasi samuti meetrikaist ei leia.
Kruntimisandmetes oli 1,56-hektarine Enno-Matsi maaüksus veel Juri Kadun'i nimele märgitud, kuid teatakse, et 1920-ndatel asus Ennu-Matsile ilmasõtta jäänud Ennu-Laasu Timofei Enno lesk Maria oma kasupoja Mihaili (Timmu poeg 1. abielust) ja tütarde Liina ning Riinaga (Liina sai Laheküla Loigu Mardi teiseks naiseks). Neilt omandas koha Tika metsavaht Aleksander Tomson-Toomsalu ning hiljem oli see tema pojapoja, Ivardile asunud Andres Toomsalu valduses. 1959.a oli Ennu-Matsi ainsaks elanikuks 57-aastane lesk Ingel Tõnu t. Toomsalu.

Kaarli

Linnuse Ranna sulase ja pärastise Nurme kõrtsimehe Aadu Kirvese esimene poeg Kaarel Kirves (1830-91) sai Jaani soatu 20. platsi. Tal oli Simistest võetud Ruudu (Raissa) Luhtiga neli tütart ja kaks poega. Vanem poeg Maksim suri 9-aastaselt, noorem poeg Villem (Vassili) Kirves abiellus 1892.a Aljava-Matsi Juri tütre Kristinaga ja teada on nende kaks tütart: Raissa ja Akiliina (viimane sai Mõegaküla Tooma-Andrusele mehele). Ainus poeg Vassili (Villem jun.) on 4-kuuselt surnud.
Kruntimisel oli 9,96-hektarine Kaarli maaüksus Vassili (see tähendab ikka vana Villemit!) Kirvese nimel ilma juurdelõigeteta. Nii jääb mulje, et see teiste 1. küla platsiga võrreldes juba algselt suurem (või ühes tükis) on olnud, aga ainult kruntimisandmete põhjal seda siiski väita ei saa.
Villem Kirves oli 88-aastasena Kaarlil kirjas veel 1959.a rahvaloenduse ajal, kuid nüüd oli perepeaks märgitud Villemi õepoja, Otto Männilaiu naine. Männilaiud olid selleks ajaks Mardilt, millest veel eraldi juttu tuleb, Kaarlile asunud aga nende lapsed juba laiali läinud ja peale vanade surma omandas 1980-ndatel koha Elviira Metsniit, kelle tütre Anu valdusse koht suvekoduna jäi. Maad olla viimase maareformiga tagastatud Albin Männilaiu tütrele Juta Koppelile, kes need hiljem arvatavalt võõrandas.

Saare

Saare kohanimi pärineb nähtavasti Linnuse sellenimeliselt rootsiaegselt talult, mille asemele 19.s keskel Igaküla Ennu Juri poja Mihkli järglased ennast vabadikena sisse seadsid. Madis/Maksim Kann oli Nautse Riimi Mihkli pojapoeg ja taas tekib küsimus, kas lugeda Suuremõisa Saaret Linnuse, Nautse või hoopis Igaküla latsikohaks.
Madisel oli esimese naise, Rootsiverest võetud Ingel Noorega kaks tütart Elena ja Irina – esimene sai hiljem Koguva mehele, teine suri 2-aastaselt. Teise naise tõi Madis Kallastelt – Ekaterina Timofei t. Seur. Temaga sündis veel neli tütart (vahepeal 1885.a ka surnult sündinud poeg) ja lõpuks pojad Vassili (1888) ja Maksim (1891). Esimene elas vaid 3 päeva, aga Maksim võeti 1912.a kroonusse ega paista ilmasõjast tagasi tulnud. Kaks vanemat tütart surid ja lõpuks jäi peale ema surma Saarele üksi 1877.a sündinud vanem tütar Raissa (Ruudu) Kann. Ta oli põdura tervisega ja asus elama Aidamäele. Saarele tulid Kansist Salu-Jaani sulese Juri tütar Irina Ling-Pere oma 1881.a sündinud vallastütre Elena Linguga.
Kruntimisandmikes oli 1,66-hektarine Saare maaüksus Kann Maksimi nimel, aga 4,05-hektarine juurdelõige tütre Raissa Kannu nimel. Elena Lingu esimene vallaspoeg Joan oli aastaselt surnud; 1908.a sündinud Mihkel suri Punaarmeesse mobiliseerituna Tšebarkulis; Elena läks vanas eas Pädastesse ning koht jäi lõplikult tühjaks. Et Mäe koha oli vahepeal omandanud Toomu Silja Tuuliku pere, jäi eespool jutuks olnud Mäe Veeda tütrel Aital (abielus Keerberg) nüüd üle võimalus oma suvekodu Saarele rajada.

Paldu

Eespool oli juba juttu vanast Soonda Jaagu vabadikukohast Kansi ja Suuremõisa piiril, kust nähtavasti ka 22. latsikoht oma nime sai (selle juures jääb nime algne päritolu teadmata!). Paldu Andruse vanem poeg Mihail Kirves (1855–1926) sai omale Saarest pisut lõuna pool platsi, kuhu tal nähtavasti selleks ajaks, kui ta 1881.a Mõegakülast Elena Timofei t. Õue naiseks võttis, oli ka eluase rajatud (nii võib Paldu üks 1. küla nooremaid kohti olla).
Mihklil ja Leenal sündis neli poega ja 1896.a ka tütar Juliana, kuid viimane suri 24-aastaselt vallalisena. Mihkli esimene poeg Ivan Kirves abiellus 1909. aastal Nautse Pärdi Madise tütre Juulaga ja järgmisel aastal sündis nende poeg Anton. Ivani teine vend Vassili on 3-aastaselt surnud, kolmas vend Mihail abiellus 1921.a Muhus, kuid paistab olevat Muhust lahkunud nagu ka neljas vend Aleksander, kes 1918.a laulatati Põltsamaal.
Kruntimisandmetes on 9,24-hektarine Paldu koht (samuti ilma juurdelõigeteta) Ivan Kirvese nimel. 1959. aastaks olid Paldule kahekesi jäänud Ivani poeg Anton oma naise Melaniaga (sünd. Saar). Nagu varem öeldud asusid hiljem Paldule Aidamäe Vassili (Valdu) tütred Endla ja Hellen Äkked; Aidamäest sai suvekodu ja Paldust Äkkede eluase.

Tamme

Mäla Jurimatsi sulast Jaen Pautsi (1817-70) nimetab viimane hingeloend peremees Juri Pautsi vennaks, kuigi tegelikult oli ta vanal Juril Soonda Juri Ristega sündinud vallaspoeg ja ühel korral on meetrikais tema perekonnanimeks isegi Tölp (Telb) märgitud. Ta kasvas Soondas (vist Jaagul) üles, aga hiljem oli Mäla Jurimatsil sulaseks ja võib olla, et vana Juri Pauts (~1744–1839) ta tõesti “omaks tunnistas”. Esimene Hellamaa nimekiri aastaist 1868-79 märgib Jaani oma noorema poja, 1851.a sündinud Aleksei perega Mäla vabadike hulgas, kusjuures kohainfona on märgitud "Jaani Soat", mis on sel ajal teistegi Suuremõisa latsimeeste kohaviidaks (mõnel juhul on isegi platsi number lisatud). Samas on märge, et Jaen on 1870.a Rinsis (Grabbengoff) surnud ilma midagi täpsustavat lisamata. Surmameetrikais on aga Jaani surmakanne seni leidmata!
Siinkohal on oletatud, et Jaen oma teise naise ja kahe pojaga (Madis ja Aleksei) said Suuremõisas nii 5. (Jaagu) kui ka 23. platsi. Ülejäänud Jaani lapsed – kolm poega ja kaks tütart olid selleks ajaks surnud. Vanema poja Madise plats hakkas Jaagu nime kandma – võimalik, et Jaani Soonda lapsepõlvekodu järgi ja sellest oli juba eespool juttu. Samas võib spekuleerida, et ka Tamme ei saanud oma nime lihtsalt kui Saare naaber (Paldu jäi küll nende vahele), vaid Jaani esimene naine – Mäla Sepa Matsi tütar Ingel (1805-45) oli Raugi Jaani Mihkli lesk ja perekonnanimi Tamm paistab talle nii oluline olnud, et paari lapse sünnikannetes on emana kirjas Ingel TAMM. Selline ema perekonnanime märkimine on meetrikais sel ajal üsna ebatavaline – seda enam, et Ingel oli ikkagi Jaani laulatatud naine. Nii võib siin teatud “nimemaagiat” näha ja arvata, et latsikoht Jaani esimese naise auks Tammeks ristiti; peremeheks jäänud Aleksei oli küll teise abielu (Mare Tarvise) poeg.
Aleksei (Seiu) Pauts (1851–1928) võttis poolvenna Madise eeskujul samuti Mõegakülast naise – seal leseks jäänud Soonda Targa-Matsi Riste vallastütre, kes nüüd Maripuu nime kandis. Neil sündisid kaks tütart ja poeg Mihail. Vanem tütar suri paari kuuselt, 1888.a sündinud Raissa sai mehele. Seiu ainus poeg Mihail Pauts (1881–1932) abiellus 1913.a Elena Timofei t. Nikkeliga Võikülast ja 1916.a sündis nende ainus tütar Ludmilla. Omaaegses nimede “parandamise” kampaanias muutis ta oma nime Miiliks, aga omas külas olla teda rohkem Mildaks kutsutud. Talle tuli enne sõda oma küla Aljavalt koduväiks Juhan Ligi, kes peagi Punaarmeesse mobiliseeriti ja Velikie Luki alla jäi.
Mingil moel on Tamme kohal “silma peal pidanud” ka eespool tutvustatud Mäe Veeda (Vello) Pauts, kelle nimel see 8,95-hektarine maaüksus miskipärast kruntimisandmetes oli (isegi 1939.a uude kinnistusse kantud), kuid tema asus peale õnnetut pimedaks jäämist Tartu elama ja kolhoosikord enam kinnistunumbreid ei vaadanud. 1959.a rahvaloenduse ajal oli Miili Ligi oma 17-aastase poja Jaaniga Tammel, kuid maja jäi viletsaks ja hiljem elati Aljaval. Kehva tervisega Jaan pidas kolhoosiajal postiljoni ametit, kuid 1990-ndatel olid nad emaga sunnitud Muhu valla pansionaati asuma. Uuel aastatuhandel on Tamme koht praktiliselt kadunud.

Jaani

24. platsi saaja on seni selgumata, aga Tamme ja Mardi vahel teatakse olnud Jaani koht, mis nn. verstakaardil ka kujutatud ja Kõue Liina Vapper on mäletanud, nagu oleks selle viimaseks elanikuks olnud Riste Must. Selline perekonnanimi Muhus tõesti eksisteeris ja kui Linnuse juurtega Igaküla ja Paenase vabadiku Andrus Musta (1812-61) kolmas naine Riste Üllissaar tõesti ligemale 90-seks elas, võis tema see viimane Jaani elanik ollagi. Selle juures jääb selgusetuks, kust kohanimi pärineb. Märgime vaid, et juba 1798.a nn. reguleerimiskaardi 3-ndal paanil (näiteks säilik EAA.2072.1.358, millest ka algul toodud mõisakompleksi illustratsioon oli "välja lõigatu") kannab hilisema Suuremõisa 1. küla alune põld nime Jahni Peld (siin oli ka Jaani rehi) ja nagu juba nimetatud, on Jaani soat esimestes Hellamaa koguduse-nimekirjades sisuliselt Suuremõisa latsiküla sünonüümiks. Siiski asus kunagine Jaani rehi pigem ppärastise Laheküla Jaani kohal või läheduses ja jääb selgusetuks, kas sellest mõisa rehest tulenevad nii Jaani kohanimi Lahekülas kui ka nüüdseks kadunud Suuremõisa latsikoha nimi ning milliselt Jaanilt see toponüümiks muutunud personüüm ikkagi on oma alguse saanud?
Tuleks lisada, et 1,21-hektarise Jaani nimega maaüksuse (Lit.24) oli kruntimiste ajaks omandanud Otto Ühtid-Männilaid, kellest järgnevas kohe juttu tuleb, aga Jaani eluase oli nähtavasti selleks ajaks juba lagunenud või hoopis kadunud.

Mardi

Kuni täpsemad andmed puuduvad, jääb üle arvata, et 1. küla viimase, 25. platsi sai 1870-ndatel Suurde (või Nurme?) mõisa asunud Kaarma kandi mees Priidu (Feodor) Peetri p. Ühtid. 1879.a laulatati ta Kaarli Kadri Kirvesega ja abielumeetrika väidab ta 21-aastase olevat, aga päris täpne siit tuletatud sünniaasta (1858) ei pruugi olla! Et kohanime päritolus selgusele jõuda, peaks Kaarma Ühtideid paremini tundma. Kaarma Nõmmel oli kaks Mardi-nimelist kohta veel 1959.a rahvaloenduse ajal, kuid sel ajal ei elanud seal küll enam Ühtidi-nimelisi; samas kaks Ühtidi-nimelist üksikut vanainimest olid sel ajal veel Kaarma Hübjal ja Astes.
Muhu meetrikate järgi sündis Priidul ja Kadril neli tütart ja kaks poega. Vanemad tütred Juula ja Marie abiellusid Muhus, vanem poeg Kaarel on väidetavalt Lätimaale asunud ja nooremate õdede Ida ja Liina käekäik vajaks veel täpsustamist. Mardile jäi noorem poeg Otto Ühtid (1897–1981), kes võttis omale perekonnanimeks Männilaid. 1919.a laulatati ta luteri kirikus Rebaski Uue-Mardi Mihkli tütre Kristina Tänavaga, aga 1930.a on pere Rinsis õigeusku salvitud. Viimases Rinsi kogudusenimekirjas on kirjas Otto ja Tiina kolm tütart (Amanda, Aino ja Asta) ning 1929.a sündinud poeg Albin. Teadaolevalt sündis veel noorem poeg Aldur-Kaarel.
Kruntimisandmetes oli Otto Ühtid märgitud kolme maaüksuse omanikuks: võrdse (1,21 ha) suurusega Jaani ja Mardi ning 8,08-hektarine juurdelõige. Sõja järel läksid noored kodust välja (vanem poeg Albin elas hiljem Orissaares), Otto emavend Villem Kirves oli Kaarlile üksi jäänud ja 1959.a rahvaloenduse ajal on Otto oma naise Tiinaga Kaarlil kirjas. Mardi kohta Suuremõisas selle rahvaloenduse järgi enam ei eksisteeri.

Sellega on 1. küla 25 platsi ammendatud, kuid nn. verstakaardil jääb Paldust lõuna poole koguni viis (!) eluaseme kujutist. Teadaolevalt olid siin juba nimetatud Tamme, Jaani ja Mardi ning kõige lõunapoolsem Tikale suunduva tee ääres olnud Väravavahi koht. Et rohkem ei teata siin eluasemeid olnud, jääb selgusetuks, kas kaardil on Mardit või hoopis Väravavahi kohta kahe (!) majana kujutatud? Viimati olla seal elanud Iisa (Raissa) Kiiv. Muhu kiriku-kirjades 19. sajandil sellist nimekuju ei kohta, aga  1880-ndatel on Kõigustest Muhusse tulnud Mihkel Kiivits oma naise Mariga (sünd. Pitk) ja Muhu meetrikais on kirjas nende pojad – 1889.a sündinud Juhan ja 1897.a sündinud August ning arvatavalt Saaremaal sündinud 10-aastase tütre Tiina surm 1895. aastal. Poegade käekäik on ebaselge, aga võib oletada, et ka mäletatav Iisa algselt Kiivitsa nime kandis ning üks Mihkli ja Mari tütardest oli. Ühes Suuremõisa lorilaulus räägitakse, kuidas külapoisid Iisale lõõtsapilli mänginud ja “kiive tutt oli laiali”. Koht on arvatavalt kadunud juba esimese ilmasõja ajal või järel.
Võiks lisada, et Jaani soadu läänepoolset kohtade rivi Matsist Mudani (nn. alumise ja keskmise tee vahel vana külatänava ääres) olla ka Kassisabaks nimetatud; Põllu ja Mihkli, nagu juba märgitud, kandsid linaaite-taguste nime. Aidamäe (Paldu) Endla Äkke on mälu järgi kokku lugenud, et enne viimast sõda olnud esimeses külas (võib-olla koos Ansu-Jaaniga) 73 inimest (neist 19 last); uue aastatuhande esimesel kümnendil olid alalised elanikud jäänud vaid Toomule, Jurile, Kõuele ja Paldule.

Kümmekond aastat hiljem – 1870-ndatel anti Suuremõisas välja veel paarkümmend suuremat platsi, mis põhiliselt nn. sillaäärse küla moodustasid. Kaks neist – Ansu-Jaani ja Ennu asusid küll pigem 1. küla kohtade Ennu-Matsi ja Jaagu vahel, kuid platsi numbrite järgi kuuluksid justkui 2. küla alla ja siin neid järgnevalt vaatamegi.


Suuremõisa II küla

Ansu-Jaani

Esimese “uue seeria” platsi sai Igaküla Ansu-Jaani (hingeloendites Hanso Matsi) Andruse teine poeg Mihkel/Mihail Liik. Tal oli Suuremõisa asudes kaks tütart ja poeg Timofei; siin sündis teine poeg Madis (Mihkel paistab otsustanud tagasi luteri usku minna!), kes aga 3-kuuselt suri.
Timofei Mihaili p. Liik abiellus 1892.a Maria Brückiga (Lõetsa Nukalt) ja viimases Rinsi kogudusekirjas on nende kaks poega ning kolm tütart. Timofei vanem poeg Vassili Liik üritas ärimeheks ja ettevõtjaks hakata. Ta asutas Ansu-Jaanil väikese poe ja meierei ning tegutses kokkuostjana, kuid suutis esialgu vaid vekslitega tasuda. Asi lõppes pankrotiga ja koha ostis Soonda Nuudi Juri Soopard ning viimaselt 1930.a omakorda Päelda Mäe (Laasu) Mihail Ivani p. Vaga (1871–1954). Vassel Liigist sai mõneks ajaks algul jutuks olnud Paldu-Juri viimane asukas.
Ansu-Jaani 10,78 hektarit oli 1939.a kinnistatud Mihail Vaga nimele. 1959.a oli Ansu-Jaani ainsaks elanikuks Mihkli tütar Raissa Vaga (1906-93). Uuel aastatuhandel on koha omandanud Mihkli Maret Lehto poeg Märt Lehto.

Ennu

Ka Ennu nimi on Igakülast pärit. Ansu-Jaani Mihkli onu – Igaküla Ansu-Matsi Juri Liik pandi 19.s keskel Lootuste asemel Igaküla Ennul peremeheks ja Juri neljas poeg Tõnu/Tihon Liik (1834-91) sai omale Suuremõisas Ansu-Jaani naabrusse oma kodutalu nime kandma hakanud platsi. Märgime, et hingeloendites kandsid mõlemad Liikide talud Igakülas (nii Ansu-Matsi kui sellest hargnenud Ansu-Jaani) mõlemad Hanso Matsi nime, kuid Ansu-Matsile asusid 19.s keskel Osad ja üks Liikidest sai hoopis Ennu peremeheks.
Tõnu Liigil oli esimese naise, Ansu-Matsi Mare Osaga Igakülas kaks poega – Matvei ja Andrei. Viimane läks 1884.a Leeskopale koduväiks, aga 1890.a abiellus ka vanem vend Matvei, kelle pere jätame siin Igaküla loos lahata. 1870.a võttis Tõnu teiseks naiseks Linnuse Eemu Kristiina Väljaotsa, kellega sündisid kolm tütart ja neli poega. Keskmine poeg Ivan suri 4-aastaselt, noorema poja Vassili käekäik ei selgu kiriku-kirjadest kuigivõrd ja abieluni jõudsid Muhus kaks vanemat poega Terenti ja Mihail. Nähtavasti lahkusid nende pered hiljem Muhust, sest teatakse, et  Ennu koha on ostnud algul tutvustatud Sildu-Ranna Ivan Noor, kelle nimel see 8,01-hektarine maaüksus kruntimisandmetes oli. Eluasemena lakkas Ennu seega eksisteerimast nähtavasti juba 1920-ndatel.

Ansu-Tõnise

Et kolmandast “teise seeria” platsist oli juba Rehematsi puhul juttu, nimetame järgmisena Rootsivere Ansu-Tõnise Andruse saadud neljandat platsi – kõige põhjapoolsemat Kansist Suuremõisa tuleva tee ääres vasakut kätt.
Andrus/Andrei Jaani p. Noor oli 1863.a abiellunud Paenase Mihkli Kadri Müürisepaga ja Rootsiveres olid sündinud 5-kuuselt surnud poeg Matvei ning 1866.a tütar Maria. Suuremõisas sündisid veel viis tütart ja poeg Ivan. Ivan Noor võttis Mõegakülas sündinud Kallaste Toru Jaani tütre Kristina Paikase naiseks ja neil olid tütar Paula ning poeg Vassili. Ivan suri keskeas 1918.a ja viimases Rinsi kogudusenimekirjas on vaid Ivani lesk ning vallaliseks jäänud noorem õde Raissa kirjas. Lese nimel oli 10,91-hektarine Ansu-Tõnise maaüksus (hiljem on kohta lihtsalt Ansuks nimetatud).
1935.a abiellus Vassili Noor (1910-79) Akiliina Puuga Rootsiverest. Viimasel oli 1934.a sündinud poeg Vaino Puu. Vasseliga sündisid tütred Helju, Taimi ja Maie ning poeg Kalju.
1950-ndatel jättis Vassel pere maha ja hakkas elama Külasema Saadu Olga Vagaga, kellega ka poeg Vassili Vaga sündis. 1959.a loendisse on Vassel ja Olga koguni kahekordselt kantud – Kõrkvere kalakombinaadi ühiselamu asukatena ja peale selle Külasema Saadu elanikena! Suuremõisas oli Vasseli seaduslik naine selleks ajaks surnud ja Ansu elanikeks olid Vasseli ema Kristiina poja laste Kalju ja Maiega. Koht jäi hiljem noorima tütre Maie (abielus Vaher; Rehematsi minija) suvekoduks. Et Vasseli teine tütar Taimi 1953.a talvel parajasti Liiva kooli 5. klassi õpilane oli, toome siin ka lingi tema joonistatud Ansu majaplaanile.

Silma

Ansust järgmise platsi “silla ääres" sai Mäla Pärdi-Andruse Jaagu p. Juri/Georgi Metsaalt (1839–1915). Võib-olla oli Juri Lahekülas Silma kordonis ametis olnud – nimi paistab nagu sealtpoolt pärinevat. Juri naiseks oli Rässa vabadiku Eed Tikka vallastütar Mare ja neil sündis viis poega (esimene küll surnult). Vanem poeg Matvei (1867–1923) suri vallalisena; nooremad vennad Ivan ja Vassili lahkusid Muhust (Ivan jäi ilmasõja ajal Ameerikasse) ning Silmale jäi keskmine poeg Mihail Metsaalt. Temal sündis Pädaste mõisa teenistuses olnud Juhan Kooli tütre Ruuduga kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Vassili ja noorem tütar Akiliina asusid Tallinna (Vassel oli hiljem Vändra linavabriku direktor); Raissa sai Kansi Mardi Joosepi naiseks ning Valentin jäi viimseses sõjas Punaarmeesse mobiliseerituna kadunuks.
10,85-hektarine Silma koht oli Mihail Metsaalti nimel. 1959.a oli Silmale jäänud 76-aastane Mihkli lesk Raissa (Ruudu) oma vanema õe, 83-aastase Juula Kooliga. Hiljem asus Silmale Mihkli tütre Raissa Kõrtsmiku tütar Alma Kõrtsmik-Lõhmus oma lastega.


Tähvena

Mäla Jaagu-Juri Tähve lesk Eed (sünd. Paashallik Koristal) sai peale Tähve surma Tähvena sulase Jaen Pautsi naiseks. Küllap usuvahetuse tõttu kihlati ja laulatati neid kaks korda – 1851.a luteri kirikus ja 1854.a Hellamaal. Vahepeal, 1852.a sündis neil poeg Mihkel/Mihail Pauts, kes Mäla Tähvenal üles kasvas ja hiljem omale Suuremõisas platsi sai ning seegi hakkas Tähvena nime kandma.
Mihklil oli Tusti Käspri Elena (Ingel) Saksakulmuga kaheksa poega ja ainus tütar Maria. Viimane sai Andrei Targema naiseks, kuid jäi esimese ilmasõja järel leseks ning elas hiljem oma tütre Kseniaga (Senni) samuti Tähvenal.
Kaheksast pojast vähemalt kolm surid lastena. 1888.a sündinud Vassili ja 10 aastat noorem Matvei kadusid hilisematest Hellamaa nimekirjadest ilma jälgi jätmata; Andrei läks Ridasi Saadule koduväiks ja 1925-30. aastate nimekirjas on Tähvenale jäänud vennad Ivan ja Joosep. Vanem vend Ivan kadus viimasest nimekirjast jällegi ilma kommentaarideta ning Tähvenale jäi Joosep Pauts oma naise Raissa Aleksandri t. Vaga ja 8 lapsega.
Joosepi nimel oli 9,37-hektarine väikekoht, mis muidugi suurt peret ei toitnud ja lisateenistuseks oli Joosepil ehitustöö. Vanemad lapsed läksid juba enne sõda kodust välja (üks tütar Erika suri lapsena). Sõja ajal ja järel olid kodus veel nooremad lapsed Lehti, Luule, Rein ja Raul, kuid saabunud kolhoosikord sundis neidki mujalt mõistlikumat tööd leidma. 1959. aastaks olid Tähvenale jäänud Joosepi lesk Raissa oma noorima poja Rauliga.
Neil päevil (2016.a veebruaris) võttis siinkirjutajaga ühendust Hollandis elav Reinu poeg Heikki Pauts ja heameel on siia lisada tema toodud täiendavad andmed Tähvena hilisemast käekäigust:  Joosep suri 1955.a. aga ka peale Raissa surma 1978. aastal on talu pidevalt olnud Pautside suguvõsa valduses. Kolhoosikorra tingimustes läksid Lehti, Luule ja Rein (minu isa) tõepoolest mujale tööd ja elu otsima. Lehti abiellus Suuremõisa Võrkalt pärit Voldemar Saaduga ja elas kuni surmani Virtsus, töödates õpetajana. (Üks tema lastest on muideks Toomas Saat, Eesti Mereinstituudi direktor.) Luulegi läks mandrile, tema varalahkunud abikaasa Ants Malmi hakkas Tähvenale suvekoduks uut maja/sauna ehitama, aga seda on viimastel aastatel lõpule viimas Luule kolm tütart oma peredega. Raul jäi 1970. aastal Suuremõisa ja Lahe küla piiril õnnetult kukkunud puu alla ja suri 27-aastasena. Rein, olles lõpetanud Liiva 7-klassilise kooli, elas oma ülejäänud elu (ja suri 2009.a.) Tallinnas, aga veetis alati suved ja muud vabad hetked kodutalus, kui vaja - katust parandades, õunapuid lõigates, jne. Nende väheste päevade jooksul, mis minul suveti Tähvenal veeta õnnestub, üritan ma tema tööd jätkata.

Indriku ehk Aru

Järgmise “sillaäärse” platsi nime päritolu on ebaselge, kui just Kesse asunud “poolvaba” hiidlane Hindrik Brück (~1807-78) omale enne surma Suuremõisas platsi ei soetanud? Endriki-nimelised vabadikukohad olid veel Paenasel, aga kuskilt ei selgu, et Igaküla Ennu Mardi poeg Jaen Lootus oleks Paenasel olnud (kuigi poeg Juri Paenase Abrult naise võttis). Igaküla Ennu Andruse järglased said priinime LOOTUS ja Andruse poeg Mart oli veel 19.s 2. veerandil Ennul peremees. Tema poeg Jaen jäi aga peale Liikide peremeheks seadmist vabadikuks ja paistab mõnda aega ka Hiiumaal olnud, kust ka tema naine Mari oli võetud. Jaani noorema poja, Juri Lootuse pärastise latsikoha Suuremõisas sai nähtavasti Jaen ise (tema surmaaeg on seni meetrikaist selgumata!). Jaani vanem poeg Villem oli selleks ajaks ennast Lehtmetsa Veskil ja teine poeg Kaarel Levalõpma Arul sisse seadnud. Viimast kohta on ka Päelda alla arvatud. Kummastav, et Suuremõisas teati Indriku kohta enamasti ka Aru nimega, aga meetrikais Aru Kaarliks nimetatu lapsed paistavad ikkagi pigem Päelda ja Levalõpma vahele jäänud Arul (koht eksisteeris Päelda küla all veel 1959.a) sündinud olevat! Võiks isegi spekuleerida, et Jaen Lootuse naine Mari võis Kesse Hindriku õde olla, sest Lootuste ja Brückide suhted paistavad hiljem üsna tihedad olnud. Selle tõestamiseks tuleks aga Jaen Lootuse laulatus kuskilt Hiiumaa (või Saaremaa?) abielu-meetrikatest üles leida. Nii või teisiti vajaks Indriku ja Aru kohtadega seonduv veel täiendavaid infokilde.
Juri Jaani p. Lootus (s.1855) abiellus Paenase Abru Jaani tütre Elena Vasiksaadiga ja neil sündis 17 aasta jooksul kaheksa poega ning neli tütart! Tervelt kaheksa last aga surid mõne kuu või nädala vanustena. Nii suurt väikelaste suremist ei ole vist üheski teises Muhus peres teada. Üks tütar Leena suri veel 16-aastaselt ja täisikka jõudsid vaid vanemad pojad Priidu ja Villem ning üks keskmistest poegadest Juri jun. Lootus (1896–1919). Viimane sattus 1919.a mässuliste hulka ja lasti Saaremaal maha. Seega jäid vaid kaks vanemat venda Priidu ja Villem. Viimane abiellus 1912.a Suure-lao Ivani tütre Akiliinaga ja nad läksid Ameerikasse. Siinjuures jääb selgusetuks, kas seesama Villem ka noorelt Moskvas lukksepa ametit pidas, nagu Suuremõisa pärimustes räägitakse, või oli selleks siiski 11 aastat vanem Aru Kaarli poeg Villem Lootus? Meenutame, et Aru Kaarel ja Indriku Juri olid vennad ning Aru ja Indriku Lootused paistavad pärimustes “pisut sassis” olevat.
Indriku viimane peremees Priidu Lootus abiellus 1911.a Elena Kand’iga Rebaski Uielult. Maa-andmikes oli 8-hektarine Indriku maaüksus Priidu ja 2,91-hektarine juurdelõige Elena nimel, mis nagu sellele viitaks, et ka Priidu ilmasõja või järgnenud segaduste ajal kadunuks jäi. 1959.a loenduslehel olid Indriku elanikeks 72-aastane Elena Matvei t. Lootus (sünd. Kand) oma 44-aastase tütre Klaudia (Priidu tütar) ja 39-aastase vallastütre Leonidaga. Tütred teatakse Pädastesse asunud ja 1960-ndatel jäi koht tühjaks ning lagunes.
Eespool Tähvenaga seonduvale Heikki Pautsi infole lisaks peab siinkohal märkima, et 1990-tel olla maade tagastamise käigus Tähvenaga liidetud ka Indriku e. Aru maad, kusjuures Heikki andmetel on hilisemad põlvkonnad  Indriku kohta üksnes Aru nimega teadnud. See näib kinnitavat oletust, et Aru nimi on Suuremõisa tulnud samanimeliselt vabadikukohalt Päelda ja Levalõpma vahel, aga Indriku nimi ehk vaid platsiküla tekkimise ajal 19. sajandil kasutusel oli.

Ülalt- ehk Seiu-Võrka

Kaheksas “sillaäärne” plats oli Indrikust järgmime sama kätt ja selle sai Linnuse Eemu Jaani ainus poeg Aadu/Aleksei Väljaots, kes peremehe rollist Linnusel oma onu Madise (Mitrofan) kasuks loobus. Seiul oli Vanamõisa Matsi-Laasu sulase Andruse tütre Marega viis poega ja kaks tütart. Esimene poeg Matvei Väljaots (1867–1927) jäi noorima venna Alekseiga Võrkale; 1870.a kaksikuna sündinud Mihail on vist väiksena surnud (kuigi surmakanne meetrikas leidmata; kaksikõde Elena sai 1911.a mehele). Kaks nooremat venda ja õde Maria surid lapseeas.
Võrka Madis abiellus Päelda Laasu Ivani tütre Raissaga, aga nende lapsi ei selgu ei Rinsi meetrikaist ega koguduse-nimekirjadest! Maa-andmikus oli 11,68-hektarise Võrka omanikuna märgitud Andrei Väljaotsa pärijad, aga kas Andrei sel juhul hoopis vana Seid peab tähendama, on jäänud mõistatuseks! Madise noorem vend Aleksei jun. jäi vallaliseks ja viimase Rinsi koguduse-nimekirja järgi on tema koos venna lese Iisaga jäänud enne viimast sõda Võrka ainsateks elanikeks; Madis suri 1927.a. 1959. a rahvaloenduse ajal enam Ülalt-Võrka kohta Suuremõisas ei eksisteeri.

Lepiku

Paenase Mihkli Andrus Müürisepp oli 19.s 2. veerandil lühemat aega Paenasel peremeheks, kuid jäi siin vabadikuks ja ehitas omale vastu Tamse mõisa maid Lepiku nimega vabadikukoha. Selle nime tõi Suuremõisa Andruse poeg Jaen/Ivan Müürisepp, kui ta siin üheksanda “sillaäärse” platsi sai. Jaanil oli Linnuse Tõnu Matsi tütre Ingliga (Elena Noot) viis poega ja kolm tütart. Vanem poeg Matvei Müürisepp jäi Lepikule; noorem vend Andrei suri 3-aastaselt, aga kolmanda venna, 1895.a kutsealuse Ivani hilisem saatus on jällegi teadmata. Kaks nooremat venda Mihail ja Vassili surid lastena.
Matvei Müürisepp abiellus Linnuse Aadu Juri tütre Kristina Keskülaga ja viimane Rinsi koguduse-nimekiri märgib nende kahte tütart: Akiliina (1900) ja Kristina (1902). Ülejäänud viis last on väikestena surnud (esimesed poeg ja tütar sündisid surnult)! Kristina sai 1929.a Nurme Soodla Vasseli naiseks, aga Akiliinal sündisid kaks vallastütart Helgi ja Helle.
1939.a oli 10,97-hektarine Lepiku latsikoht kinnistusse kantud. 1959. aastaks oli Lepikule jäänud Akiliina oma teise tütre Hellega (sai hiljem Kapi Kosla Kalle Pere naiseks) ja 82-aastase leseks jäänud tädi Elenaga (abielus Luht) ning oma vabaabielu mehega, 72-aastase Jaan Ado p. Nepsiga (noorema tütre Helle isa). 1970-ndatel jäi koht tühjaks ja müüdi suvekoduks.


Uuetalu

Arvatavalt tõi Uuetalu nime Igakülast Suuremõisa Soonda Suure-Tähvenal 1843.a sündinud Tähve Väärtnõu, kelle isa, Soonda Mihklilt pärit Tähve sen. Väärtnõu 1850-ndatel Igaküla Uietalul peremeheks sai. Suuremõisa asunud Tähvel oli Koguva Käspri Juulaga 8 poega ja 3 tütart (enam kui pooled lapsed on Suuremõisas sündinud). Tema pere paistab aga sajandi lõpupoole Muhust lahkunud olevat, sest kirikukirjadest see kaob. Nähtavasti jättis Tähve oma koha  Igakülla peremeheks jäänud vanemale vennale Madisele või tema noorematele poegadele. Madise esimene poeg oli 5-aastaselt surnud ja teine poeg Maksim jäi Igakülas peremeheks, aga järgmine vend Georgi Väärtnõu (1869–1932) hakkas Suuremõisa latsikohta pidama; nooremate vendade Ivani ja Vassili elukäik ei ole siinjuures selge.
Rinsi kogudusenimekirjas leiame Uuetalu Georgi Väärtnõu oma tütre Olga (1911) ja poja Georgiga (s.1915). Vanem tütar Julia (1905) oli juba naabripere –  Kaegu-Tähvena Joann Naabri naiseks; vanuselt teine õde Akilina (s. 1908, kutsutud Aki) läks noorelt Tallinna ja Olga sai Rinsi-Poe Ivan Kolga naiseks. “Noor” Juri (ristitud Georgi) eestindas oma nime Atsiks ja asus 1960-ndatel Tallinna. Tema oli maa-andmikes 10,42-hektarise Uustalu maaüksuse omanikuks märgitud.
Teadaolevalt liideti Kaegu-Tähvena ja Uuetalu kohad ning Suuremõisa ühe suurema, 21,4-hektarise talu peremeheks jäi Kaegu-Tähvena Juhan (Joann) Naaber. 1959.a loendis olid 57-aastane Juhan ja 53-aastane Juula Uuetalule märgitud ja Kaegu-Tähvena kohta Suuremõisas enam ei nimetata. Uue sajandi algul oli koht Juhani ja Juula tütretütre, nende vanema tütre Florida tütre suvekoduks.

Kaegu-Tähvena

Uuetalu lõunapoolse naabrina sai platsi Aljava Matsilt pärit Soonda Kaegu-Tähvena sulase ja pärastise peremehe Tõnu Naabri poeg Ivan Naaber (s.1849). Tal oli Päelda Juri Juula Peegliga neli tütart, kelledest vaid Juliana 1907.a abiellus. Vanem tütar Elena suri 16-aastaselt ja 1891.a sündinud Irina 27-aastaselt.
1901.a sündis Ivani ja Juula ainus poeg Joann Naaber, kes naabripere Uuetalu Julia Väärtnõuga abiellus, kruntimisel kaks latsikohta liitis ja lõpuks Uuetalule elama asus.

Matsi

Linnuse Tõnu Matsi pojapoeg Martin Juri p. Noot (s.1838) sai omale 12. platsi ja ristis selle vanaisa auks Matsiks, ehkki siit mitte kuigi kaugele jääv Soonda Targa-Matsi vanem latsikoht juba sama nime kandis. Mardil oli kahe naisega kokku 7 poega ja 7 tütart, kelledest paljud loomulikult väikestena surid. Vanem poeg, 1864.a sündinud Maksim läks 1. küla Jaagule koduväiks, Elena sai Vanamõisa Juri Mihkel Poleühtid-Pajulehe naiseks (hiljem Piiri Männikul) ja 20, sajandi alguseks olid koju jäänud vaid Mihail Noot oma õe, 1883.a sündinud Raissaga.
Mihkel võttis Võllast Kristina (Riste) Georgi t. Mölderi naiseks, aga kirikukirja ei saanud neil ühtki last. 10,33-hektarine väikekoht oli Mihail Nooda nimel, aga 1959. aastaks oli Matsi ainsaks elanikuks jäänud 81-aastane Mihkli lesk Riste. Riste õetütar olla maja müünud 1963.a. See lammutati ja olla viidud Vanamõisa (Leeskopa) Sauemäele.

Ennu-Laasu

Igaküla loos saame parema pildi 18.s Nurme mõisa talust Igakülas, kus Enno Mardi Juri (Laasu poeg) peremeheks oli ja kellest Ennu-Laasu kohanimi Igakülla jäi. Juri järglased said priinimed END ja ENNO. Juri pojapoeg Tõnis/Timofei Enno oli läbi hingeloendite kirjas Rootsivere Ansu-Jaani sulasena, kus ta isa juba sulaseks oli olnud, kuid kiriku-meetrika nimetab Tõnise isa Henno Laso Jaen. Nii ei ole järjekordselt selge, kas Tõnist, kes vanas eas omale Suuremõisas latsikoha sai, tuleks rohkem Rootsivere või Igaküla meheks arvata. Pealegi tuleks märkida, et kuigi Tõnis Ansu-Jaani sulasena kirjas oli, ei tähenda see kaugeltki, et ta tingimata Rootsiveres põlde kündis – sama hästi võis ta hoopis merd sõita või millegi muuga tegeleda, aga “hing” pidi kindlasti kuskil kirjas olema!
Tõnisel oli kahe naisega 10 poega ja ainus tütar Elena, kes 1894.a mehele sai. Meetrikate järgi jõudsid kümnest pojast abieluni vaid 1854.a sündinud Matvei ja kolm nooremat venda, kelledest vist noorim vend Ivan oma perega ka pidi Ennu-Laasule ära mahtuma.
Ennu-Laasu latsikohast Suuremõisas annab hea pildi Linnuse Silla Ivani tütar Elvi (Alevtina) Väljaots, kelle ema oli Suuremõisa Ennu-Laasult ja kelle jutu on Koguva muuseumi töötajana üles kirjutanud Silla Katrin Tüür. Olgu see siinkohal tervikuna ära toodud eeskujuks neile, kes ehk käesolevale (või ka teiste külade lugudele) tahaksid omapoolseid täiendusi ja parandusi lisada ning kellele ehk siinkirjutaja “vana-testamentlik” stiil faktikribu esitamisel sobimatu või vastuvõetamatu tundub:
Ennu-Laasul elasid käsitöölised. Sellist maad, millest oleks saanud ära elada, ei olnud. Mehed olid kingsepad, tegid kingi ja saapaid. Mamma (s.t. Raissa Väljaots, sünd 1886.a. Enno) ema tegi kasukaid. Mehed käisid ostetud (linna)riietega, koduvillast ei kandnud. Elasid n.ö. rahast. Näit. osteti poest nisujahu (püüli), mis talukohtades kombeks ei olnud.
Möödunud sajandi 80-ndatel aastatel oli peremees Matvei Enno. Tema naine - Kristiina Enno (neiupõlves vist Saarekakk) oli pärit Või Jurilt. E.-Laasul elas ka Matvei vend Iivan, kes vist ka võrdlemisi noorelt suri. Matveil ja Kristiinal oli 5 last: Vassel, Raissa (Iisa), Madis, Ivan ja Liina. Liina suri lapsena peaaju põletikku. Madis jäi Poolamaal tuisku ja leiti alles kevadel, kui lumi ära sulas. (Ei mäleta, kas Esimese maailmasõja ajal või enne.)
Vassel võttis naiseks Soonda Valgeposti Juula. Neil oli 2 tütart: Salme (u 1914 sünd.) ja Drosiida (6.jaan.1919 sünd.). Vassel suri varsti pärast Siida sündi tiisikusse ja Juula mõni aasta hiljem samasse haigusse.
Raissa läks 1905.a mehele Linnuse Eemu Iivanile (Ivan Väljaots, s. 1881). Neil oli 4 tütart, kõige vanem suri noorena (1907-1923), siis öeldi influentsa.
Ivan oli meremees. 1919.a kevadel lasti ta maha Saaremaa mässust osavõtu eest.
Pärast Vasli naise Juula surma määras vald nende lastele, kes olid alles väikesed, hooldajad. Hooldajateks said Raissa (Iisa) Armas ja Ivan Väljaots. Iisa oli pärit kuskilt Tamse poolt. (Täpsemalt peaksid teadma Ennu-Laasu praegused suvitajad.) Oli võib-olla alla 30, kui tuli Ennu-Laasule, kasvatas lapsed üles ja pani ka mehele. Oli vist Juula kaudu sugulane. Kui lähedalt, ei tea. Oli väga armas tasane inimene, jäigi üksikuks. Ka Siida suri noorelt (abiellus metsavaht Herbert Toomsaluga, enne eestistamist Tomson; Herberti isa, pärit Haeskast, Valjala kandist), oli pärinud nõrgad kopsud, sellesse ka suri. Järele jäi 3 last: Aadu, Aili ja Aare. Aadu Toomsalu elab Muhus, Külasema külas. Aili ja Aare (mõlemad abielus) elavad Saaremaal.
Iisa Armas aitas ka need lapsed üles kasvatada. Suri Ennu-Laasul … aastal. Herbert elas siis seal, hiljem kolis ära. Ka Aili oma esimese mehega elas algul Ennu-Laasul. Pärast seda põliseid Ennu-Laasu suguvõsast pärit inimesi seal enam ei ela, aga elab (või suvitab?) Iisa Armsa vennanaine Silma Liina. (Elasid Tallinnas, mees Timmu oli laevamees.) Tema lapsed, lapselapsed jne muidugi ka.

Siinkirjutajal ei ole sellele midahi rohkemat lisada.

Mäe

Kindlamad tõendid küll puuduvad, kuid üsna usutavalt soovis omale Suuremõisas platsi Linnuse Tuulegi Andruse noorem vend Mihkel Nõu (1830-65), kes paraku noorelt suri. Tema neljast lapsest oli elama jäänud ainult poeg Kaarel (Kirill). Kui senise Tuulegi peremehe Andrus/Andrei Nõu (1824-91) naine 1882.a suri, andis Andrus nähtavasti peremehe ohjad Tuulegil oma vanemale pojale, 1856.a sündinud Ivanile, kes 1875.a oli naise võtnud ja juba kolme lapse isa oli. Andrus võttis 1884. aastal 60-aastaselt veel Rõtu Madise tütre Riste omale teiseks naiseks ja asus venna Mihkli pojaga Suuremõisa. Miks ta siinse koha Pautside 1. küla kohaga ühtviisi Mäeks ristis, jääb siinkohal küll teadmata.
Andrusel ja Ristel sündisid Suuremõisas ka kaks tütart, aga esimene suri 2 nädala ja teine 2 tunni vanusel. Ristele paistab latsikoha perenaise roll üle jõu olnud ja ta suri 37-aastaselt vanast Andrusest kolm aastat varem. Nüüd oli aga Mihkli poeg Kaarel (Kirill) Nõu meheks saanud, abiellus 1890.a Vanamõisa Sepa Tähve tütre Kristina Üksikuga ja asus Mäe latsikohta pidama. Tema nimel oli 11,29-hektarine koht ka kruntimisel, kuid lasteõnne Kaarlil eriti ei olnud. Esimene naine suri tal noorelt ja teiseks naiseks võttis Kaarel Paenase Ivardi Jaagu tütre Elena Abe, kuid viimases Rinsi kogudusenimekirjas märgitakse nende ainsat tütart, 1904.a sündinud Akiliinat. Temagi jäi vallaliseks ja olla 1938.a Mäe maa müünud 1. küla Mäe Feodor (Veeda) Pautsile. Viimane, nagu eespool selgitatud, oli sel ajal juba pimedana Tartus ja nähtavasti otsis vaid keeruliste aegade vastu valmistudes rahale paigutust! 1959.a rahvaloenduse ajal oli 54-aastane Akiliina Nõu veel Mäe ainus elanik, kuid varsti jäi koht tühjaks ja kolhoos müüs selle Helju Tassale suvekoduks.

Ivardi

Viieteistmenda platsi sai Igaküla Ivardi Andruse poeg Madis/Matvei Osa, kes 1871.a abiellus teise latsimehe – Indriku Jaen Lootuse tütre Ruuduga ja sündisid viis poega ning neli tütart. Esimene poeg Ivan suri 17-aastaselt ja üks noorematest - paari-aastasena. Teine poeg Vassili asus hiljem Verendelide Võrka kohta rentima ja kodus jäi peremeheks Kaarel (Kirill) Osa.
Kaarel võttis Liivalt Risti Jaani tütre Juula Koplimei naiseks, ehitas Ivardile uue maja ja teenis ehitustööga ka perele elatist. 1939.a oli Ivardi koht 11,09 ha suur (2,6 ha põldu), aga ega selleaegsed kümnekonna hektarised väikekohad reeglina peresid ei toitnud.
Kirikukirja sai Kaarlil ja Juulal vaid kaks last: 1916.a sündinud poeg Rodion ja 1929.a sündinud tütar Kriselda-Nadežda. Esimene asus hiljem Tallinna, aga Kriselda sai Tika metsavahi poja Gunnar Toomsalu naiseks. 1959.a olid Ivardil vanad Kaarel ja Juula koos 5-aastase tütrepoja Andres Toomsaluga kirja pandud. Viimase valdusse jäi Ivardi koht ka 1990-ndate omandirefirmiga.

Tammiku (Uielu)

Soldatikohtadega seoses oli juba juttu Soonda vabadikest, Päelda Mardi Tõnise järglastest Ruttudest. Esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas (1868-79) on Soonda vabadiku Andrus/Andrei Ruttu (1830–1902) nime ette märkus “kritseldatud”, kust hea tahtmise korral võib Tammiku ja kirillitsas Grossengoff välja lugeda. See lubab arvata, et just tema sai Suuremõisas teisel jagamisel omale 16. platsi. Andrus oli 1855.a abiellunud Soonda Simmu peretütre Ingel Vapperiga, aga nende ainus tütar Kadri (ristiti Anastasiaks) sündis alles 1861. aastal. Võib-olla pidi Andrus ka Krimmi sõjast osa võtma (dokumentaalset kinnitust sellele siiski ei ole) ja siit johtub segadus kruntimisandmetes olnud Ruttu-nimelise maaüksusega Kristiina Ruttu nimel. Viimane paistab siiski olevat Andruse vanema venna, Kansi Riida Mihkli lesk, kelle algne soldatiplats (litera IV) oli selleks ajaks 10,26-hektariseks saanud ja Tammikuga sellel nähtavasti otsest seost ei ole.
Andruse ja Ingli tütar Kadri (Anastasia) sai 1880.a Koguva Andruse Jaen Schmuuli (1857-85) naiseks, kes 28-aastaselt suri ja Kadri abiellus 1892.a uuesti Koguva Jurna Madise poja Juri Schmuuliga (1864–1922). Selleks ajaks olid Kadri vanemad Suuremõisas vanaks jäänud,  Andruse noorem poolvend Ivan, kui ta ka algul Suuremõisas elas, asus Rässa ja Jurna Juri tuli nüüd naisega Suuremõisa latsikohale. Ilmselt pärineb sellest ajast ka Uielu kohanimi, kui Juri Schmuul-Muul siia 1900.a uue maja ehitas.
Kadri esimesest abielust jäänud kaksikud Kadri ja Madis kasvasid Koguvas üles (üks poeg oli surnult sündinud ja tütar Ingel suri aastaselt). Jurna Juriga sündis 1893.a poeg Jaen; 1899.a sündinud tütar Riste suri ühe kuu vanuselt ja Kadri viimane poeg sündis 1902.a jälle surnuna.
Jaen Schmuul (Muul) võttis Matsi Kadri Väärnovist (ettevõtja Pontus Wernhoff) sündinud tütre Maria Äkke naiseks ja asus isaga latsikohta pidama. Tema nimele oli 1939. aastaks 10,57-hektarine Tammiku maaüksus kinnistatud. Isa Juri pidas veel mesiniku-ametit ja istutas Uielule suure õunapuu-aia.
Jaani ja Maria lapsed  (tütar Hilda ning pojad Roland, Albert ja Harald) läksid kodust välja; Hilda abiellus Tallinnas Linnuse Uieniidi Tõnu pojapoja, Soonda Tammiku väimehe Mihail Lingu poja Johannes Linguga (1903-89). 1959.a loenduse ajaks olid Tammikule jäänud 65-aastased Jaen ja Maria (suri 1983.a) ning siin oli korteris Muhusse loomaarstiks tulnud 27-aastane Harald Kreen. Viimane abiellus Hilda ja Juhani tütre Malle Linguga, kes suviti siin vanavanemate juures oli ja nende valdusse jäigi hiljem Tammiku alias Uielu koht. “Koduväi” Harald Kreen saab ennast uuel aastatuhandel siin enam kui 50-aastase staažiga muhulaseks arvata. 

Andruse

Mõisaküla Laasugalt Soonda asunud ja mõne aja Kaegu-Tähvenal peremeheks olnud Jaen/Ivan Metsniidi kolmas poeg Andrei Metsniit sai omale 17. “sillaäärse” platsi. Ta abiellus 1875.a 1. küla Andruse Mihkli tütre, Paenasel sündinud Maria Kaoga ja sündisid neli tütart ning kolm poega. Vanem poeg Vassili ja arvatavalt juba Rängal sündinud noorim poeg Mihail surid imikutena. Siinkohal jätkamegi Andruse perega hoopis Rängal, kuhu 19.s viimasel kümnendil asuti ja Andrusel jäi peremeheks vanem vend, välja teeninud soldat Mihkel/Mihail Metsniit, kes 1885.a oli Vanamõisa Lauri Juri tütre Marega abiellunud. Õigupoolest võisid Mihkel ja Andrus algselt koos Suuremõisa asuda, aga Andrusest alustamine tundus üksnes kohanime seletamiseks-põhjenduseks loogiline olevat.
Soldat Mihklil oli Marega ühtekokku neli poega ja neli tütart, aga pooled lapsed surid väikestena. 1890.a sündinud noor Mihail Metsniit paistab 1914.a paiku laulatatud Ridasi Ranna Juulaga (meetrika-kanne on leidmata). Väidetakse, et Mihkel ka Vabadussõjast osa võttis ja oleks Nurme mõisast võinud omale asunduskoha saada, kuid selle arvamuse tõe väärtus jääb siinkohal kontrollimata. Igal juhul jäi Mihkel Suuremõisas latsikohta pidama. Perre sündisid kokku kolm tütart ja neli poega, kusjuures esimene poeg Menander suri aastaselt. 

1939.a oli Mihail Metsniidi väikekoht 11,28 hektarit suur. 1959. aastaks olid Andrusele jäänud Mihkli 66-aastane lesk Juula oma vanema tütre Eulaliaga ja siin olid kirjas Juula kolm lapselast: 4-aastane pojapoeg Mihkel Laine (kirjade järgi Juula noorema poja Arno poeg – peaks Metsniit olema!) ja Valter Roostaluga abiellunud Menita pojad – 4-aastane Andrus ja ½-aastane Tõnu. Viimase võlgade katteks olla koht uuel sajandil Peeter Õunale müüdud, kes siin ka lambakasvatust on proovinud, kuid pigem on Andruse ikkagi suvekodu staatusesse jäänud.

Jaagutoa (Saksa-Jaagutoa)

Hakkamata siin Rootsivere, Vanamõisa ja ka Kõinastu Keskülade võimalikke sidemeid uurima, märgime, et 18.s teisel poolel Rootsiveres peremeheks olnud Hanso Juri järglased said priinimedeks KESKÜLA ja NOOR. Juri pojapoeg, 19.s teisel veerandil Igaküla Teralal peremeheks saanud Tõnis kandis Kesküla nime ja tema poja Mihkli poeg Mihail Kesküla tõi Jaagutoa nime Igakülast Suuremõisa. Kuidas sellenimeline koht Igakülas tekkis, jäägu Igaküla loo juurde – seda enam, et sellenimelisi kohti Igakülas mitu oli
Mihkel Keskülal sündis Soonda Mihkli Mare Väärtnõuga kokku viis poega ja kolm tütart, kelledest vaid teise poja Vassili Kesküla (1888–1935) abielu 1920.a Soonda Juri Juula Äkkega on õnnestunud andmebaasi kanda. Vassel hakkas ilmasõja järel Jaagutoal poodi pidama ja võib-olla sellega on kohanimele "saksa" lisandumine kuidagi seletatav. Vasselil sündis Juulaga kolm tütart ja kaks poega, aga 1930.a surid teineteise järel naine Juula ja noorem poeg Harry. Vassel jõudis 1931.a küll Viirakülast teise naise võtta – Iriina Feodori t. Lahke, kuid suri ise samuti varases keskeas (sel ajal pidi tiisikus käest läinud demograafilist olukorda reguleerima!). Kruntimisandmetes oli 11,39-hektarine koht Vasseli vanema poja Verneri nimel, aga erinevalt paljudest Suuremõisa latsikohtadest on see jäänud kinnistamata.
1959.a oli Jaagutoa ainsaks elanikuks 54-aastane Vasseli lesk, kelle nimeks oli nüüd Eriina kirjutatud. Peale tema surma 1985.a jäi koht Reet Väli suvekoduks. Viimane olla lasknud siia ka uue maja ehitada.

Alt-Võrka  (Velskri-Võrka)

1. küla Võrkaga seoses oli räägitud Saaremaa “hulgustest”, kes Igakülas priinime VERENDEL said. Seal jutuks olnud Jaen Verendeli vanem vend Mihkel/Mihail Verendel sai Jaanist pisut hiljem “sillaäärse” platsi, mis Igaküla Eku rannasauna järgi samuti Võrka nime sai. Millega Mihkel varem tegeles, ei ole selge, aga ega ta Suuremõisaski põldu pidama ei hakanud. Mihkli naine, Anna Jaani tütar oli “väljast” võetud ja kirikukirjades oli neil kaks poega ning kolm tütart. Vanem poeg Andrus/Andrei Verendel (1859–1928) oli nähtavasti sõjaväes hobuste tohterdamisega velskri ameti omandanud ja praktiseeris seda Muhuski; noorem poeg Avrami (Aabram) oli selleks ajaks omale Tupenurmes Ruusiaugu vabadikukoha rajanud. Vanas eas võttis Mihkel veel teiseks naiseks Külasema Mäe-Pärdi Jaagu tütre Kadri Kanna, aga temaga enam lapsi ei olnud.
Mihkli poeg Andrus abiellus 1886.a Elena Georgi t. Kannuga Nautsest ja neil oli kolm poega. Vanemad pojad Vassili (1888) ja Andrei (1891) olid meremehed; noorem poeg Ivan (s.1896) käis ministeeriumikoolis, Kuressaare linnakoolis ja hiljem ka Riia ülikoolis. Ta oli 1928. aastast Riias eesti algkooli juhataja ja tema lühi-elulugu on toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.629.
1920-ndatel elasid Andrus ja Elena Võrkal, kuid maad olid Ivardi Vassili Osale rendile antud. Peale Elena surma 1935. aastal (teda mäletatakse Suuremõisas ka ämmaemandaks olnud) jäi koht Vassili Osa valdusse. Kruntimisandmetes oli koha algsuuruseks 8,04 hektarit ja sellele lisaks 2,05-hektarine juurdelõige.
1959. aastal elasid Võrkal Vassili tütar Akiliina Osa oma 83-aastase ema ja 81-aastase tädi Juulia Kasega (Laheküla Kaldalt). Vana velskri Andruse nooremad pojad Andrus ja Ivan jõudsid viimase sõja lõpul Rootsi ja nende järglased olla viimase maareformiga Alt-Võrka koha tagasi saanud. Üks õuemajadest oli uue aastatuhande saabudes ka veel püsti.


Veski

Verendelide asustatud oli Suuremõisas veel kolmaski plats, mis oma nime vist jälle Igakülast saanud, kus Runni Andruse pojapoeg Tõnis/Dionisi Verendel (1828-71) oli omale sellenimelise vabadikukoha ehitanud. Enne surma paistab ta olevat poja ja tütrega Suuremõisa asunud, kus poeg Timofei Verendel 1885. aastal Kallaste Uietalu Jaani tütre Ristega (Mänd) abiellus. Neil sündisid pojad Ivan ja Vassili ning seejärel viis tütart. Vassili suri aastaselt, aga Ivan paistab 1920-ndatel Muhust minema läinud. Tütardest kaks vanemat said mehele: Ekaterina Suurelao Madisele ja Kristina Laheküla Aavikule. Elena paistab noorelt surnud ja kruntimis-andmetes oli 8,24-hektarine Veski maaüksus Julia ja Raissa kaasomandis. Peale selle oli väike 2,82-hektarine juurdelõige veel Juulia Verendeli nimel.
Viimase sõja ajal põles elumaja maha ja ait kohendati eluasemeks.
1959. aastal olid Veski elanikeks 65-aastane Raissa Timofei t. Einola oma mehe, 58-aastase Eduard Mardi p. Einolaga. Mis nooremast õest Juulast oli saanud, jääb siin välja selgitamata. Peagi on ka Einolad Veskilt lahkunud ja Iisa olla koha müünud Rehematsi Julia Vaherile, kes selle järel mõne aja olla ka Veskil elanud. 21. sajandiks jäi koht tühjaks, kuigi aidast kohendatud elumaja 2006.a veel püsti seisis.

(Alt-)Jaagutoa

Teiselt ja vanemalt Igaküla Jaagutoalt pärineb Igaküla Terala kasvandiku ja sulase Pauli (Pawel) pojapoeg Aadu. Aadu isa Juri oli Igakülas sulaseks ja sai seal omale ka priinimeks SULANE. Tal oli kuus poega ja üks tütar. Meetrikais nimetatakse teda enamasti Niidi Juriks ja ka hingeloendites oli ta Rootsivere Niidi sulasena kirjas, aga arvatavalt elas tema pere siiski Igakülas ja sellest on Igaküla loos ka lähemalt juttu. Juri pojad surid enamus väikestena ja abieluni jõudis (peale tütre Kadri) ainult Aadu/Aleksei Sulane. Tema esimene naine oli Linnuse Neo Jaani tütar Kadri Nõu (1835-72), kellega vaid üks tütar jõudis sündida (suri aastaselt). 1873.a võttis Aadu Linnuse Aadu Madise tütre Mare naiseks ja 1874.a sündis poeg Ivan Sulane, kes jäigi ainsaks pojaks ja Suuremõisa latsikoha pärijaks.
Ivan ehitas 1905.a uue maja, abiellus 1908.a Toomu Jaani tütre Ingel Saarikuga ja viimase Rinsi koguduse-nimekirja järgi oli neil neli poega ning kolm tütart. Vanematest poegadest said meremehed: Vassili oli laevas kütja, Ivan lõpetas Kuressaare merekooli ja sai hiljem kapteniks (läks sõja ajal Rootsi), Aleksander sõitis Tartus jõelaeval. Noorim poegadest, 1917.a sündinud Artemi õppis tisleriks ja oli Tallinnas väike-ettevõtja, kuid tema saatus oli viimasesse sõtta jääda.
1939. aastaks oli 11,78-hektarine Jaagutoa koht Ivani lese Elena (Ingel) Sulase nimel kinnistusse kantud, kuid 1959.a rahvaloenduse lehel oli Jaagutoa ainsaks elanikuks jäänud Ivani ja Ingli noorim tütar, 1917.a sündinud Aglaida. Uue aastatuhane algul omandas koha suvekoduna üks Tallinna tüdruk ja neil päevil (2014.a novembris) siinkirjutajale läkitatud e-kirjas annab ta teada, et viimases lagunemise faasis olnud hooned on tänaseks suudetud päästa ja restaureerida.

Ränga

Viimasena tuleks nimetada Suuremõisa kogukonna omaaegset kohtumaja, mis hiljem Ränga nime kandis. Andrusega seoses oli juba öeldud, et Andruse Andrus Metsniit oma perega 19.s lõpul Rängale asus. Samas oli ka juba märgitud, et Andruse kaks poega imikutena surid ja ainsana kasvas üles 1883.a sündinud Timofei Metsniit.  1911.a Hellama sünnimeetrikas leidub 23. juuni sünnikanne, mil Timofeil kellegi Maria Peetri tütrega tütar Akilina sündis. Ilmasõja ajal paistab Timofei Muhust minema läinud ja tema esimese abielu üksikasjad on kõik selgumata. Teiseks naiseks olla Timofei võtnud oma ristitütre – Jaagutoa Juula Sulase. Rängale jäi Timmu õde Kristiina Metsniit, kellele tuli koduväiks lesestunud Tupenurme Vanaga-Jaani Mihkli poeg Villem Maripuu. Kristiina nimele oli kinnistatud ka kruntimisel moodustatud 10,39-hektarine väikekoht (Lit.A77). Villemi ja Tiina abielu oli lastetu ja peale Villemi surma (Tiina suri tegelikult varem) olla õigusjärgne omanik Timmu kinkinud koha oma teisele ristitütrele – 1. küla Andruse Akiliina Raissa t. Vokale.
1959.a loenduse ajal olid Ränga asukateks Akiliina Vokk (1907-86) oma 27-aastase tütre Maimu ja selle lastega (9-aastane Maili ja 6-aastane Mati). Maimu sai hiljem Kallaste Kõrgemäe Eedi naiseks ja kolhoosiaja lõpul omandasid Ränga koha Timmu esimese abielu tütre Akiliina (1911-46) järglased, kellede valdusse see viimase omandireformiga jäi.

***
Sellega on viiskümmend kaks Suuremõisa suitsu põgusalt üle vaadatud. Märgime, et 40 neist (koos soldatikohtade ja Rängaga) olid kunagi Suuremõisa “oma” inimeste asustatud (Igakülast 13 kohta, Soondast 10, Rootsiverest 6, Mälast 5, Paenaselt 3, Viirakülast 2 ja Aljavalt 1 koht). Nurme mõisa (Linnuse-Nautse) mehed olid kuus kohta saanud ja lisades neile kaks Simiste ja Rässa meest (Jõgi ja Rühvk) on vaid Tihude Tähvena ning Kaarma mehe Ühtidi Mardi n.ö. võõraste asustatud. Sellest arvestusest on väljas ebaselge esmaasustajaga kadunud Jaani latsikoht ja ka kunagine väravavahi koht Mardi naabruses.
Kui 1959. aastal oli siin veel 35 suitsu (1. külas 16 ja “sillaäärseid” 19), siis uue sajandi alguseks oli püsivaid suitse jäänud kümmekond ja pisut rohkem võib nn. suvekodusid kokku lugeda. Tuleb siiski arvestada, et kord tekkinud eluasemetel on maagiline omadus mõnikord üsna pika aja järel taas ellu ärgata ja seda, mis siin järgmise 150 aasta pärast (nii vanaks võib küla end 21. sajandi teisel kümnendil lugeda) võiks olla, on üpris raske ennustada. Põllumajandus ei toitnud päriselt juba latsiküla peresid ja praeguseks on see üsna perspektiivituks muutunud, kuid võib-olla saja aasta pärast võivad Suuremõisa inimesed “muhu mahetoiduga” musti ja kollaseid maailmakodanikke kostitada ja sellest isegi veel ära elada…

August, 2006; ümber formateeritud veebruaris, 2012 ja mõneti kohendatud juulis, 2014.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
papp@neti.ee; ylo@rehepapp.com
tel. 657 2839