Lepana
Minu mälestused Lepana rannast algavad juba kaheaastaselt -
nagu läbi udu mäletan metsarajal istumist ja isa ootamist
Matsalust heinamaalt. Siit tõi mind süles kuuldavasti
tagasi koju Lepana Riia.
Lepana - see oli nagu teine kodu, kuhu püüdsin lipata
küll avalikult, küll salaja. Mängisime, loopisime kive
vette koos Lepana poiste Arturi ja Heinoga.
Oma nooruses ja kalurielus käisin läbi arengu
aerude-purjede ja mootorite ning nende täienemise osas.
Minu isa võttis esimesena kasutusele mõrdade
nõudmisel mõrrakoti, millise ta mõtles oma jutu
järele välja Matsalu sõitude aegu.
Tänapäeval siinsete räimemõrdade nõudmist
ilma kotita enam ette ei kujutata.
Isa püüdis vene ajal Matsalus kevadel räime ja
sügisel siiga. Siis maksti siia marjast rohkem kui siiast endast.
Esimesed siiavõrgud kudusid ja katsetasid siinsed mehed Matvei
Pallas (Tüi), Ivan Pallas (Uuelu) ja Teodor Suu või
Laasipanga Jüri (Panga). Isa jutu järele asetati need (igal
mehel kaks võrku) püügile kusagil Kõrgelaiu
taga vastu Heinlaidu. Tuul olnud nii tugev, et kaks meest pidid olema
aerude peal. Kellelgi ei tulnud mõttesse, et nendega ka muda
võib saada. Kõrgelaiul oldi öö ja hommikul
saadi kuue võrguga paaditäis muda paari ahvenaga.
Ka Mustjala kilupüügiga on isa tegelenud. Üks
kaaslastest oli Küla Matvei (Konta Madis) ja teine jälle
Panga Teodor Suu. See püük ka suuremat tulu ei andnud, sest
peale paari aastast katsetamist müüs isa oma võrgud
jälle maha.
Veel on meeles, et Matsalust kevadel püügilt
purjepaadiga koju sõites purjetasin end Uuelu Ivaniga (Ivan
Pallas) Seanina nuka lähedal ümber. Olgugi, et roolimehel
purjega on alati soot peos, juhtus veidi hoolimatust ja soot jäi
mõrra otsa vaiade taha.
Isa arvas, et paadi põhja peale ronimisega pidi olema
üsna kiire olnud. Uus kodusest villasest pintsak oli tolli jagu
takka
lõhki kärisenud, aga ise ta seda ei tundnud.
Teine juhus oli Mustjalast kilupüügilt tulles Paenase
lõpe suu peal. Loode all seisnud must ripakil pilv; ka silmapiir
löönud mustaks. Igaks juhuks võtnud nad purje maha ja
vaevalt selle kokku saanud, tulnud loodest tugev torm. Natukese ajaga
viinud torm paadi palja mastiga Ooseare randa.
Kui isa, onu Riidu ja Ännika Mihkel mõrdu vaatama
läksid, olin ma alati kaasaminekut mangumas. Igakord ei
võetud, kuna meri hakkas mulle pähe ja jäin
merehaigeks; öeldi siis, et mis sa sinna oksendama tuled.
Pandi mind paadi ninasse, kust oma nina juba ulatus üle
vaatama. Sõude-purjepaadid olid ju väikesed, laadisid kala
ühe tonni ringis. Isa aerutas ees kahe aeruga, tagumised mehed
aerutasid piidal kõrvu istudes kumbki ühe aeruga.
Nii sõuti päevas mõrdade rivi (2,5 km)
lõppu ja tagasi hommikul ja õhtul. Kui tuul oli mere
poolt, hakati alt vaatama ja tuldi purjega tagasi või siis
sõuti üles otsa ja tuldi mõrdu vaadates
(nõudes) alla poole. Vastu lainet sõudes oli minul paadi
ninas tore õõtsuda. Väikeses paadis tundus, et laine
oli paadist kõrgem. Vahel ronis üle nina ja lirtsas vastu
nägu külma vett. Siis juba oma nina tõusis - oi, kui
suure lainega ma merel olin. Tavaliselt aga pikalt kiikuda ei saanud,
juba hakkas merehaigus vaevama ja isa tõstis kapli nina alla.
Oksendasin, see visati üle parda vette, loputati kappel üle
ja võis hakata uut hoogu ootama.
Imelik haigus oli - kui maale sain, siis kohe terve nagu purikas,
merel nii haige, et kuidagi ei saa olla.
Mõrdade vaatamiseks tarvitati pisemat purje. See oli
pirkiga puri. Esimese piida sees oli auk või pool
sõõri, kus mast käis rambiga kinni. Kui oli auk,
siis pisteti mast lihtsalt auku, vante ei tarvitatud. Siis pirgiga
purje ots sirgele, roolimees võttis soodi otsa naabi takka
läbi, soodi ots ja roolivars olid roolimehe hoida.
Kaugematel sõitudel olid suuremad purjed, mis andsid
rehvida. Tavaliselt olid purjel kahed rehvid: valjema tuulega seoti
puri väiksemaks (kõrgemalt kinni), siis olid kahed rehvid
sees, purjepind väiksem. Suure tuulega vahest sõideti
allatuule ainult vokaga. Sarnased purjed olid juba kahvliga. Vandid
vaieritest käisid kolme külge - üks ninasse, teine teise
pardasse. Purjetamisega oli aga soot alati lahti. Kui tugev tuulehoog
tuli, anti sooti järele, muidu oleks paadi ümber keeranud. Et
käsi hoidmisega ei väsiks, selleks pandi soodiots parajasti
ümber naabi. Vee väljaviskamiseks oli kappel.
Naljatamisi öeldi, et kolm meest peab paadis olema: üks
hoiab rooli, teine kapeldab vett välja ja kolmas hüüab
appi. Tavaliselt sõideti aga kahekesi või õige
harjunud mehed ka üksinda.
Üks paremaid meremehi, kes hästi tundis väinade
merd, madalikke ja kivisid, oli vana Georgi Kõvamees,
sündinud Aadumal. Minu mäletamise ajal oli tal Tüilt
ostetud kahe purjega paat, millega ta vedas kala Haapsallu ja
Saaremaale müügiks väikese vaheltkasu eest Lepana
kalameestelt. Kahjuks oli ta joomahaige, kes ilma viinata hakkama ei
saanud.
Veel oli selleaegsetel kalameestel ütlemine, et ei või
kunagi uskuda kolme asja: naist, hobust ja mere riista. Kusagile
maanukka jõudes, näiteks laidu, tuletati seda alati meelde
ja üsna vaikse ilmaga viidi ankur alati kindlasti tugevalt kivi
taha.
Vanad rannamehed olid ka peeniksed naljamehed. Paistab ju merel
alati silma või õieti tunnetad, kes teeb tööd
tõsiselt. Osa inimesi aga laseb teiste õlul endal hea
olla. Kord Matsalust püügilt tulles oli ilm vaikne olnud ja
tee maha sõutud. Konta Madis oli Sõudmisel alati
ähkinud nagu töö juures juhtub. Üks kaval mees oli
aga sokutanud koerputkest tolli (tollid olid puust) ja kui mees higi
pühkis, murdis Lepana lautris selle pooleks. Naeru jätkub
tänase päevani, kui vägevasti mees sõudis.
Minu vanaisa, keda mina ei mäleta, oli olnud kange meremees
ja muidugi ka kalur. Purjepaatidega sõideti vanasti
kõikidel meredel. Kuuldavasti pandi tavalisele paadile
kõrgendused (laudadest) ja vaadati seisvat ilmastikku. Et
valitseksid ühekandi tuuled ja et need ei oleks üleliia
tugevad. Oli juhtunud nii, et kevadel, kui alustati Stockholmi reisiga,
läks kana hauduma, ja kui tagasi tuldi, siis noored kuked laulsid.
Vanaisa poolt on Stockholmist toodud ka vana seinakell, mis praegu veel
tiksub. Isa, kes oli ristlejal Kronstadis puusepaks, tegi kodus kappe
ja toole, tegi ka sellele kellale kapi.
Väljast toodi muidugi kaupa, mida polnud kohapeal
võtta - soola ja
viina, mis pärast Muhus kallimalt maha müüdi.
Enda tarbeks pidi muidugi ka jätkuma. Kokku oli
vanaisa Rootsis käinud 29 reisu. Kui ta oli
surivoodis lamanud, kahjatsenud, et oleks korra veel saanud käia,
oleks 30 reisu saanud. Tema suri suhteliselt noorelt 64 või 65
aastaselt. Vanade jutu järgi hingevaeva ehk õhupuudusse. Ei
tea, kas oli seal siis kopsudega midagi.
Tüi esimene mees vana Mart oli ka meresõitja.
Salakaubaks olid ikka viin, sool ja raud. Kord olid soldatid
Kõrgelaius mahapandud viina üles leidnud ja
valvasid/ootasid mehi järele, et kinni võtta. Mart ja
Kingissepa Jaili (?), kes olid omanikud, kargasid järsku kahele
soldatile kallale, võtsid püssid käest ära,
pistsid sineli käistesse piki käsi. Võtnud kaasa oma
piirituseankrud, põgenesid Muhusse. Kõrgelaiu
kõrtsipidajad aga olevat viidud Siberisse selle eest, et nad
mehi välja ei andnud. Need muidugi tundsid mehi.
Mart oli olnud ka mõisas kupjaks. Keegi pole julgenud talle
midagi vastu öelda. Kord olevat ta Jaani veski põllul
ratsahobusel sõitnud läbi küpse rukkipõllu.
Jaani õuest Mardi läbi sõites oli üks naistest
ukse vahelt piilunud - sellele karatud peale ja uks löödud
paukudes kinni. Ta oli muidugi ka joomane, ega muidu seda kuraasi nii
palju poleks jätkunud.
On jutud, kuis ta laadalt kalakaubalt tulles oli surnuaia all
tõusnud vankril püsti ja hüüdnud: "No, mo
vanaeit, tahad sa koju tulla?" (Naine oli surnud.) Samas aga asunud
üks must hobusevarss neile järele ja pole siis aega enne kodu
olnud tagasi vaadata. Kodus muidugi varssa enam järel polnud.
Tulnud oli ta koos Matsi Ruuduga (Laine isa emaga). Muidugi oli tollal
ebausk alles üsna tugev ja inimeste käitumine vastavalt ajale
üldiselt karge. Jaani naised olid lesed (mehed uppusid Meemeli
suudmes) ja Mart oli lesk. Mürgeldamisest aga olid kõik
kohkunud ja võeti mingit kohkumise rohtu. Andja oli aga
ärevuses rohu seelikupunasega vahetanud. Kõikidel jäid
suud ja huuled punaseks ning naeru juhtunu üle jätkus veel
minu eelnevale põlvkonnale.
Esimesed mootorpaadid tulid 1927-28. aastail. Ka meil osteti
üks kuumpea 7 HJ naftamootor, millele tehti vastav paat
transpordiks - kalaveoks ja müügiks ning rehepeksuks.
Hobu-rehepeksumasin kohaldati mootorile. Enne ajasid rehepeksumasinat
ringi neli hobust, kes käisid ringi kööpli küljes
olevate umbes viie meetri pikkuste tiislite küljes. Keskel oli
hobusteajaja pika piitsaga, kes korraldas hobuste liikumist, et
mõni ei jääks seisma või kõik ei veaks
liiga aeglaselt. Mootor oli väga algeline. "Uku" tegi teda peaaegu
käsitööna. Paar aastat hiljem osteti samalt mehelt
kahetaktiline 4-5 HJ petroolimootor. Samasugune algeline, millel
regulaator peaaegu ei töötanud. Aga kui käima läks,
siis koorma all töötas üsna normaalselt.
Kolmas mootor osteti 4-taktiline 3-4 HJ Strick, see oli juba
natuke täiuslikum, 1936.a väljalase. Sellele tehti 1937.a ka
võimsam paat, mis laadis 1,5-2 t kala. Selle paadiga oli juba
üsna mugav mõrda nõuda ja kala maale vedada. Ta
käivitus üsna kergesti bensiini-napsuga ja võttis kohe
petrooli
peale üle.
Oma kalamehe teed alustasin omatehtud 13 õngega, millised
valmistasin salaja isa mõrranöörist ja lõngast.
Asetasin need väiksesse naelakasti. Ka esimese püügi
tegin salaja, jalgsi Lepanast Tammiski poole, kus on endine lauter,
sellest Tammiski poole. Igal õngel oli vahet vist 1,5 m. Sain
kaks angerja-viuku, ahvena ja paar pisikest ahvenakest. Tõin
koju. Kõik olid väga imestunud ja küsisid, kust ma
need sain. Oli kalapüügivahe, vist juulikuu. Nüüd
tuli kõik ära rääkida, aga õnneks ei
saanud isegi tapelda. Ema oli suur kalasööja ja kõik
läks pannile. Lubati juba õnged teha ja kästi aga kala
tuua. Palju kordi sai seda jalgsi püüki tehtud.
13-14-aastaselt hakkasin käima Kustiga kalakaubal, olin
roolis ja tõmbasin pumbaga vett välja. Ikka päris mehe
eest, kuigi jõudu jäi napiks. Mootoriga sõites ei
läinud ka süda pahaks, aga kui kütte kokkuhoiu
pärast purje tarvitati, siis oli kohe okse ka käepärast.
Mäletan veel praegu ühte reisi. Viisime
räimelaadungi 3 t. ringis Kassari Orjaku sadama. Kui kala
müüdud ja tuul oli hea, panime purjega Taaliku sadama, et
soola laadung peale võtta. Taalikul oli ETT soolaladu. Laadisime
paar tonni soola peale ja videvikus asusime koduteele. Päeval oli
tuul üsna vali, nii et oksendasin tänu purjesõidule 5
või 6 korda. Viimane kord üsna rohelist vett Taaliku sadama
kail pollari otsas. Lootsime ööseks vaiksemat ilma, tuul
jäi endiseks. Olin roolis ja kõrged lained tegid natuke
hirmu. Hoidsin ikka maale lähemale ja tuligi üks särakas
üle tagaotsa. Lõi mootori seisma ja hulga aega vett
välja visata. Rooliga hoidsime kogu aeg saba vastu tuult.
Küljelt võib ju korraga laine rohkem vett sisse murda.
Soola tegi natuke märjaks - kevadine soolamine oli natuke raskem,
eks hakkas see ju käkki ühte kompu.
15-aastasena hakkasin Jaani Ivaniga Kusti kõrval
õnge- ja mailipüügi peale ja 16-aastasena juba mehe
eest välja. Raske oli just une pärast. Selleaegse kella
järele läksime randa juba kell 04.00, so. praegu kell kaks.
Koju aga jõudsime õhtul kell 11. Nii noorelt on viis
tundi und vähe. Küll sai roolis tukkuda ja päris hea
meel oli, kui vahest mõni tuulepäev vahele tuli.
Sõuda tuli päevas vähemalt 10 km. See oli hea
füüsiline koormus, mis arendas lihaseid.
Teenistus olenes kalasaagist ja hinnast. Haugi sai lasust 50-150
kg + ahven, koha ja muud üksikud erandid angerja ja lõhe
näol. Haugi hind kõikus 15-50 senti kg. Koha hind oli veel
kõikuvam. Olenes hooajast 20 s.-1,5 kr/kg.
Püüdsime räimemõrraga Virtsus 1937.a.
kevadel ja sügisel. Olime seal isaga, Laasuga Madis ja
Siljavälja Ivan. Kala oli, aga kui polnud ostjaid, aja merre
tagasi, mida saigi üsna mitu korda tehtud. Siis jälle
tagasi oma randa oma mõrdade ja mailide juurde.
Et Saaremaa randades, eriti Sõrves püüti
bottengarnidega angerjat ja kalanduskoja
poolt oli üks sarnane ka Muhus katsetamiseks antud. Moodustus
üks sarnane
püügiüksus ka Lepana randa, kus osanikeks olid Laasuga,
Saluandruse, Tõnise, Jaani Ivan, Tuule Reiu ja isa minuga.
Ettevalmistus algas juba 1938 vaiade, vaierite ja kettide
muretsemisega. Talvel kooti bottengarni kered ja rakendati vesi- ja
karjaaiad, kevadel said tükid kokku aetud ja tõrvatud. Kett
alla aetud. Juuli lõpul asetasime juba esimese mõrra
püügile.
Rändeteooria järgi panime bottengarni rivi 5
mõrda püügile Punni randa suunaga Kumari poole.
1939.a. suvi oli ilus. Puhusid O ja NO tuuled, millised olid just
vajalikud. Nendega ei ole väinas tugevat jooksu, mõrrad
seisid terved ja saime esimese püügiaastaga võlgadega
tehtud mõrrad selgeks. Suuremad saagid olid 400-500 kg angerjaid
hommiku sees + muud kalad. Angerjad müüsime Virtsu
kokkuostjatele, kilo hind oli 1.20-1.50. Esimese korraga
müüsime Virtsus Mäehansule ligi 2000 kr eest.
Mõrra (bottengari) hind oli ligikaudu 1000 krooni.
Mehed olid vaimustuses ja liigud olid nii tugevad, et kahe paadi
juhtimine (teine oli sabas) oli ainult minu hoole all. Mehed magasid
pärast, kes rannas, kes meil. Hommikul esimesena lautri minnes
leidsin sadama lautrist paadi kõrvalt kaks 3/4 liitrit viina,
mis kellelgi oli taskust kukkunud. Panin vaikselt need paadi rompkasse.
Peagi hakkasid mehed tulema, kõigil pead haiged. Vana
Tõnise Jaan ütles, et sina, poiss, oled kõige noorem
ja enne merele ei lähe, kui oled peaparanduse ära toonud.
Riigi viina müüdi ainult 10 km eemalolevast kauplusest
(praegune teenindusmaja). Ega see mul raske poleks olnud ja oleksin
seda kohe teinud, aga need olid olemas. Ütlesin üsna
ninakalt, et minu pea ei valuta ja kalailm oli kena, käime merel
ära, siis lähen.
Sadamast Seana otsa kaudu väljasõit oli üsna
keerukas. Kui selle olin sooritanud, võtsin rompkast ühe
pudeli ja pakkusin. Mehed olid väga mornid, et üks 18-aastane
nooruk vastu hakkas. Nüüd hakkasid näod venima. Vana
Tõnise Jaani nägu läks kohe sorinal tigedusest
muhelemiseni. "Vaata poissi, või tema pani õhtul
tagavaraks, kui meil paljuks hakkas minema."
Kala, angerjat oli jälle kenasti. Panime need Sadama madalike
vahele asetatud sumpadesse. Sumpade asetamise ja kala hoiu pärast
Sadama oma baasiks valisime. Nüüd maal rääkisin ka
oma viinaloo. Keegi ei uskunud ja kellelgi polnud viina kadunud!
1. okt. läksin vabatahtlikuna Eesti sõjaväkke
sundaega teenima. Bottengarnid jäid minust merre. Armeesolek pidi
kestma 1,5 aaastat; varsti pidin jõudma tagasi. Aga Euroopa
pöördus sõjale 1. sept. 1939, s.o. üks kuu enne
minu teenistuse algust tungisid Saksamaa ja NSVL kallale Poolale,
vallutasid selle ja jagasid pooleks. Eesti armee formeeriti ümber
Punaarmeeks. Nüüd tuli teenida juba kolm aastat.
1941 juunis tungis Saksa kallale NSVL-ile. Koos olid sarvipidi
kaks vägevat, üks Saksamaa moodsa tehnikaga, teine NSVL
viletsa tehnikaga, suure inimmassi ja veel suurema maa-alaga. Algul
keegi ei uskunud Liidu vastupanuvõimesse. Paljud kümned ja
sajad tuhanded armeena jäid Saksa poole. Sakslane aga kohtles
Punaarmee mehi äärmise julmusega, mis saigi talle
saatuslikuks.
Kuuldused kohtlemisest levisid ka läbi liini. Oli mehi,
kellel õnnestus põgeneda sakslaste julmuse käest.
Tekkisid metsavennad, kes ei kuulunud kuhugi. Need saidki partisanide
alguseks.
Jõulud, milleks me kõik lootsime kodus olla,
jäid venima ja venisid nii, et 1,5 aastasest plaanitud
teenistusest sai ligi 7 aastat.
Kui 1946.a. armeest vabanesin, asusin jälle
kalapüügi juure. Ka Tüi koht vajas
tööjõudu, vanem vend Kusti oli perega põgenenud
Rootsi, kust ka jõuluks pidi koju tulema, see oli 1944.a.
Keskmine vend Anton, kes oli sunnitud evakueeruma Tallinnast, hukkus
koos Naissaare nimelise laevaga kusagil Soome lahes. Ema ja isa olid
vanad. Eriti ema, kes kannatas psüühiliselt kahe poja
kaotusest. Olin ju minagi kuulduste järgi langenud juba kohe
sõja alguses kusagil Porhovi ja Staraja Russa vahel.
Asusin siis Tüile. Tegin ka maatöid, aga mõte oli
merel, kus sai peamiselt oldud kevadel.
Aeg ja kombed olid palju muutunud. Kui eesti ajal sai paati hoida
ükskõik kus kivide vahel, peaasi, et torm teda ei
lõhkunud, siis suures riigis valitses suur kord. Kõik
paadid pidid olema traataias lukustatuna ja kalurid
kordamööda valvamas, et keegi neid ära ei aja. See tegi
püügi juure sekeldusi. Väiksemad püügimehed,
kellel paadid asusid kusagil kodu lähedal, jätsid
nüüd püügi hoopis järele.
Kord korralt on režiimi tugevdatud. Praegu nõutakse juba
traataia kõrguseks 2,5 m. On siiski 2 m. Traatide tihedus 10 cm.
Paadid peavad olema lukus, mootorikastid lukus. Aerud paadist
välja viidud ja asuma lukustatud kuuris. Paat üksi ilma
raadiosideta ei tohi merele minna. Kaugemale sõites peavad
paadid olema paarikaupa, kusjuures väljuma ja tagasi saabuma peab
üheskoos. Enne väljumist kirjutatakse käsk
mereleminekuks. Paadijuht peab olema tutvunud allkirja vastu
ilmateatega ja kinnitab oma allkirjaga mereleminekut kui ka sealt
tulekut. Tuule tugevuse juures üle 5 palli ei tohi merele minna.
Pole ette nähtud, kust tuul on, kas maalt merele või merelt
maale. Kas lähed välja Paldiski otsast või
Väikesest väinast. Kas on vett tegevuspiirkonnas 1 m
või 100 m. Kas lähed merele 20 km kaugusele või
kaugemale või lähed rannakivide vahele.
Valitseb kõva seadus, mida tuleb täita, valitseb
äärmine bürokraatia. Nagu tsaariajal öeldi: Jumal
kõrges, keiser kaugel. Ja ega keegi ei kavatsegi asja parandada,
kõik on kuupalgalised ja nendel pole tähtis muu kui palk.
Kuidas kalamehed, töölised elavad, pole tähtis.
Kõigepealt peale sõda olid kaluriühistud. Muhus
oli k/ü Muhu, kuhu kuulus ka osa Saaremaad, mehi ja ka mõni
naine oli kokku üle 400 inimese.
Kolhoosid moodustati korraga - vabatahtlikult, ja see sündis
sedamoodi, et kõige enne viidi hulk inimesi Siberisse. Muhust
üle 20 inimese (?).
Nüüd siis algas asutamine, moodustati initsiatiivgrupid.
Ka mina kuulusin sinna. Tamse koolimajas toimus koosolek. Keegi midagi
vastu ei rääkinud, muudkui võtke aga vastu, tahan
hakata.
Rääkisin aga siiski natuke teisiti, kui seda oli
ülevalt plaanitud, ka Suurkivi Martin ütles mõne
sõna. Tehtud sai kaks kolhoosi: "Põhjarannik" ja Muhu
Kalur. Püügiveed olid küll ühised. See oli 19.
aprillil 1949. Koosoleku läbiviija, kalakombinaadi direktor
Kunnape oli küll hiljem rajoonikomitees öelnud, et see Pallas
on seal üks ässitaja, kuid tänu Herman Tampule laabus
kõik hästi.
Hakkasime siis oma varandust kolhoosi andma. Moodustati
komisjonid, kes koostasid aktid ülevõetud varanduse kohta.
Sinna kuulusid hobused, lehmad peale ühe, rehalsed, kuurid,
veskid, seemnevili, vankrid, reed, ardad, sahad, äkked, hangud. Ka
loomasöödad ja teatud hulk jahu tuli anda. Kui
üksikmajapidamisel oli riiginorm vastavalt maa suurusele
aastas kuni 1 tonn teravilja, siis kolhoosnikul oli see suhteliselt
väike. Kalanduse osas tuli kolhoosile anda mootorid,
paadid,
püünised, rannamajad. Moodustati brigaadid, kuhu kuulusid
lülid (paatkond moodustas lüli).
Esimesse kolhoosi juhatusse kuulusid Ivan Laaneväli, Valentin
Saabas, Martin Suurkivi, Paul Pallas, mina, Raissa Saabas, Erna Kindel,
Arteemi Paat. Esimeheks valiti või hakkas Ivan Laaneväli
(keegi seda ametit ei tahtnud). Minust tuli aseesimees kalanduse alal,
millisel kohal olin 1962. aastani.
Püük, laevastik, varustamine kuulus aseesimehe alla.
Plaanid, nende jagamine ja täitmine, ka ladu ja materjalid, nii et
oma arvestus pidi olema. Juba aasta-paari pärast tulid
kalapüügi jaamad, siis tuli kõik
püügivahendid sellele üle anda. Sinna läks ka
arvestus ja endal tuli ainult niipalju teada, kus mingi varustus on
läinud, et see aktiga vormistada.
Orissaare MKJ peainsener oli õnneks vana kalanduskonsulent
Härm, kellele tänu kõik laabus suuremate sekeldusteta.
MKJ likvideeriti vist 1956.a., kusjuures kõik
püügivarustus müüdi jälle kolhoosidele.
Tingimuseks oli vabatahtlik ostmine. Hinnad olid aga palju
kõrgemad kui üleantud püünistel.
Ostsime vajaliku ja mittevajaliku viisime Orissaare lattu tagasi.
Olnuks õigem viia tagasi ka osa vajalikku varustust, kuna need
hiljem sai tagasi osta üsna pisikese summa eest kui mittevajalik
materjal. Näiteks maksis üks räime triivvõrk
vanas vääringus 250 rubla. Siis tagasiostes kui mittevajalik
püünis 25-35 rubla. Tõrvaköie 1 kg hind oli 27
rbl., räimevõrgul oli seda aga peal 2,5-3 kg. Need olid aga
üsna uued.
Orissaare rajooni lõpu eel oli raj. komiteel plaanis
ühendada kõik Muhu 5 kalurikolhoosi ja mind sinna esimeheks
pista. Oleksin selle koha ka vastu võtnud, kui poleks olnud
maad. Maa aga tõi ainult kohustusi, tööd ei laabunud
kusagil. Palka maksti kopikates normipäevale. Noored olid juba
pagenud linnadesse. Kohale olid jäänud perekonnainimesed
kodudega. Oodati ikka kogu aeg, et valitsus muutub, kauaks see venelane
siin ikka on, ja tööd tehti veel oma vanadel talumaadel, et
neid korras hoida. Muudatust aga ei tulnud ja kui hiljem oleks neid
maid tagasi pakutud, poleks olnud vastuvõtjaid peale mõne
vanema inimese. Polnud ju riigil anda tööks tehnikat. Vaesus
vaatas uksest ja aknast suure riigi sisse.
Muhu kolhoosid tasakesi siiski ühendati. Esiti tuli
"õitsev Nurm", kes oli võlgades. Siis tuli "Muhu Kalur",
lõpuks tulid juurde "Suur Väin", "Lõunarand" ja
"Tormipoeg".
"Põhjarannikul" olid jalad all, võlad ära ja
natuke jooksval arvel ka raha, kui esimeheks oli Paul Pallas. Tema aga
kogu seda kremplit maaga koos ei olnud nõus vastu võtma
ja toodi väljast parteikoolist hiidlane Arno Apri. See mees lubas
kõik kenasti korda panna ja pidi olema kõigeks
võimeline. Ja paari aastaga oligi nii korras, et otsiti uut
esimeest. Oli lihtsalt suure jutuga seikleja, kellel parteipilet taskus
ja selle arvel väga võimas mees.
Pakuti jälle mulle esimehe ametit. Minu meelest oli aga
kõik nii allamäge läinud, et seda juttu ei lasknud
omale rääkida. Selleaegne esimene sekretär küsis
siis, keda panna, kas Volbert Tamm läheb hääletamisel
läbi. Ütlesin et läheb, ja läkski. Apriga olin
täiesti sõjajalal ja ütlesin talle tihti vastu, mida
ma ei pidanud õigeks. Selle eest hakkas ta kõikjal mind
maha tegema salaja selja taga.
Asusin siis jälle juhatuse liikmena (juhatuses olin kogu aja)
Tammega koos töötama. Maad saime ära anda Muhu
kolhoosidele "Ühismaa" ja "Ühendus" koos loomade ja
põllumajandusinventariga. Ka autopark vähenes tunduvalt.
Kõik läks ilma rahata bilansist bilanssi.
Kalapüük läks hästi, kümned ja sajad
tuhanded jooksid. Tamm hakkas raha matma laevadesse. Nüüd
asusin vahele. Kogu aeg oli mul südamel kalatööstuse
ehitamine. Olin käinud Kirovis ja teadsin täpselt, millist
tulu sealt saab.
Paar aastat olin mingi püüginõukogu liikmena
Kulasenko ajal. Siis andsid heeringalaevad Kirovil kahjumit ja ma
soovitasin Kuulile need ära anda, mida see ka tegi.
Tegin tolleaegses juhatuses tasapisi propagandat, et asi ei tuleks
liiga järsku. Kõik võttis vedu eesotsas Volli
Tüüri ja Leo Kipperiga, ja kui ma juhatuse koosolekul tegin
Tammele ettepaneku hakata kalatööstust ehitama, oli see kohe
nõus. Juhatus toetas ja Lembit Lepik oli kohe mees, kes
projekteerimise endale võttis. Temaga oli aegsasti kokku
lepitud. Juba Pauli ajal tahtsin alustada, kuid Paul oli liiga
ettevaatlik mees ja ütles, et kui midagi viltu läheb, oleme
pankrotis, kes siis vastutab.
Volbert Tamm muidugi ei teadnud, millised raskused ehitusega on
varustuse külje pealt seotud. Seda ei kujutanud ma ka ise
täpselt ette, aga ta oli siuke mees, kes ühest uksest
välja aetuna sealt jälle kohe sisse astus. Kui ehitus juba
käimas, soovitasin teha laenu, et mitte kõiki oma vahendeid
siduda. Seda ka tehti. Peale 12 korteriga maja alustati kontor-klubi
ehitamist. Värsked kalad ja angerjad suitsutati ja need tegid
kõik teed lahti ning materjalid kättesaadavaks.
Üle 1500 rbl. eest oli Tammel võetud Seaninalt kala.
Seda läks tal niisama tuttavatele ka. Tollal veel keegi palju ei
kontrollinud, kolhoosil olid üsna vabad käed.
Et tööjõudu ei jätkunud, aitasid
üliõpilased ehitada. Ehitus-brigadir oli vana
töömees Arteemi Saat. Töö ei tulnud küll nii
korralik, nagu üks temasugune mees seda soovis, kuid ta siiski
tehti. Tamm ise hakkas nii kõvasti jooma, et asjaajamine
jäi lonkama. Tegin mõned korrad märkuse talle ja
olingi tema vihamees jälle. Hiljem ta muidugi sai aru, et mina
talle halba ei soovinud ja mõni aasta hiljem ta juba jälle
kiitis mind. Joomisest ta aga enam lahti ei saanud.
Nüüd jõudis kätte see aeg, kus terve
maakonna kohta tehti üks "Saare Kaluri" kolhoos 1972.a(?). Kohe
lõpetati Seaninal sisseseade-tööd. Inimesi
tööle tuli, palka maksti hästi. Esimene juhataja oli
Kallas..
Praegu ühe vahetusega annab Seanina kalatööstus
igal aastal 0,5-0,7 milj. rubla aastas puhastulu. Kahe vahetusega andis
üle miljoni. Sellest rahast on aga Muhusse jäänud
üsna vähe. Suurem osa läheb Nasva ja linna ehituseks.
Keskus on see, kus tehakse, ääremaad on kulus. 10 milj.
rublaga oleks Muhus midagi tehtud, umbes selle osa on ta nüüd
11 a. jooksul puhastulu andnud. Peale selle on andnud tööstus
tööd ja teenistust ümmarguselt 100-le inimesele.
Kalapüük oli oma kõrgastmes 1956.a., kus Muhu
piirkonnas püüti välja ligikaudu 3000 tonni kala.
Põhjarannik ja Lõunarand püüdsid mõlemad
üle 1000 tonni, Suur Väin ja Muhu Kalur 700 t, Tormipoeg 400
t. Kõik need arvud olid ületamisega. Siiga nende kalade
hulgas oli üle 20 t, lõhe 0,3 t, väike-soomkala 220 t.
Kalapüük paranes 1964.aastast tunduvalt peale 3-4 aastat
kestnud halbu aastaid. Enam ei tekitanud muret plaanide täitmine,
tekitas raskusi kalade, peamiselt muidugi räimede turulevedu ja
transport. Püügilimiidid kehtestati 1976.a. paiku. Varem
toodi merest traalidega kilu räime arvel ja räime kilu arvel.
Valitses äärmine hoolimatus, kuna kalakaitseinspektsioon
püüdis kalureid igal juhul trahvida. Trahvija sai poole igalt
trahvikviitungi summalt isiklikult endale.
Endel Saare jutustuse järele, kes tegi kaasa mõned
püügireisud, püüti ja hävitati noort
räime tonnide viisi. Näitena ladunud ta räimepoegi
tikukarpi 14-15 tk. 2-4 tonnised traalisaagid paaritunnise
tõmbamise järele lasti praktiliselt merepõhja.
Kalakaitse trahvi kartusel. Praktiliselt pool oli aga neid üsna
pisikesi räimepoegi. Aga kui need oleks räimeks kasvatatud?
Vähe sellest, et tema seal oma traaliga oli üksi.
Silmapiiril oli ta loendanud 64 traali. Tollel ajal olid need STB
tüüpi. Eks igal nendest tuli mõni traalitäis kala
merre lasta. Eks see mõrra ja seisevnooda püükidele
mõjuski, kala hävitati noorjärgus. Sedaaegu
traalipüüki Riia lahes piirati ja võeti tarvitusele
harvemad traalipärad. Ka praegu tehakse nii, et traal
tõmbab oma tonnid Riia lahest, kuid raamatutes näitab oma
püügipiirkonnaks kusagil Osmussaare lähistel. Reaalne
asjaajamine puudub, valitseb bürokraatia ja trahv.
Huvitavamaid püüke tegin 1952-53 a., kui käisime
püügil Lõuna-Saaremaal Turja piirkonnas. Läksime
katsetama esimeses koosseisus kahe paatkonnaga - mina, Saarkoppelid
Harvi ja Kusti, Saat Arti., Kolk Jüri.
Võtsime kaasa vanad võrgud, need olid madalad
väina jaoks, kodus kedratud ja kootud linasest lõngast
silmasäärega umbes 16 mm. Lisaks oli kaasas säina noot
ja harvvõrgud, mõned jaamast saadud kiluvõrgud.
Kui väinas püüdsime räime ainult pinnast, siis siin
Turjal tuli lasta võrgud põhja. Kiluvõrgud olid
reguleeritavad. Ka õnged olid kaasas. Neid võis asetada
nii pinda kui põhja või soovitud sügavusele.
Saagid olid väinaga võrreldes väga head. Kilu
vahest mõnisada kg ja räime nende vanade võrkudega
ka vahest üle tonni. Järgmine aasta olid meil juba ka
ajakohased räimevõrgud.
Õngedega püük oli ka üsna ilus, ahvenat,
mõni angerjas. Püüdsime kilutükkidega.
Säinanoodaga tegime mõned püügid. Aga
ranniku puuduliku tundmise pärast ja säinanootadele vastava
põhja leidmise tõttu jäid saagid väinaga
võrreldes nigelaks. Üle poole tonni kogusime.
Harvvõrgud aga kujunesid seal avastuseks.
Vana kalur Anton Põri. kelle juures olin korteris,
küsis muiates, milleks ma need kaasa võtsin. "Saame kevadel
mõrdadest mõne siia ega oska neid üksikuid omavahel
jagada." Vastasin, et kavatseme püüda räime kude
piirkonnast, et siig tuleb sööma räime kudet (marja).
Ants muigas edasi ja arvas, et see on tühi mõte.
Võib-olla sellepärast jätsimegi nendega
püügi üsna viimasele otsale, aga siiski katsetasime.
Esimene kord Veissalu madaliku piirkonnas saime saagiks 30 kg siiga.
Vana Antsu meelest oi kui palju. Teine ja viimane kord Lao-Kuiva
piirkonnas, siis juba oli normaalne püük. Võrke oli
püügis 20 ringis, nendest kapronvõrke 4-5. Saagiks 160
kg siiga + lestad ja ahvenad.
Järgmisel aastal läksime juba põhjalikuma
ettevalmistusega. Kaaslasteks olid äiapapa, Murd Ivan ja Suurkivi
Mart. Ka omadel meestel oli juba muretsetud harvvõrke. Suurem
väljapüük korraga oli üle 800 kg siiga.
Võrgu kohta oli suuri siigu tavaliselt 25-40. Üldse
püüdsime välja 3700 kg siiga. Mis läks aga
üsna saiaraha eest riigile, kuna kokkuostuhind oli väga
madal. Lubati preemiat, kuid et meile polnud pandud plaani, ei saadud
seda maksta!
Angerjasaagid hakkasid vähenema 1940.a alates ja
vähenesid nii, et 1979. a oli angerjas väinades haruldane
kala. Tänaseni 1985. a on jälle angerjat hakanud esinema.
Kontorist ära tulles 1963. a tegin angerjamõrdu ja
rüsasid lootuses, et angerjas on madalseisus ja kindlasti hakkavad
püügid paranema. Arvasin aga ekslikult. Kui alguses paar
aastat andsime ostupunkti veel 200-300 kg angerjat, siis püük
ikka vähenes ja läksime üle ahvenapüügile
suuremate mõrdadega. Püüdsin koos õemehe Mihkli
Ivaniga.
Angerjamõrdadega hakkasime peale Pädaste rannast.
Sealt kolisime Rässa randa. Mõrrad ja kohad aga olid
paremad Viire ja Võilaiu piirkonnas. Järgmine aasta
kolisime Lalli randa, siis hakkasid mõrrad peale Kuivastu
ligidalt Püssina pangani.
Kallaste mehed Vaga Rudolf ja Rehepapp Vassili püüdsid
Kumari leepealt siiga, saades 100-200-300 kg lasust.
Toreda vaikse kevadilmaga läksime ka proovima, meres 30
võrgu ümber. Esimese katse ilm oli suurepärane. Uuelu
Vaali oli ka juba kambas. Vedasime sabas väikest kerget
sõupaati ja mehed, Ivan ja Vaali olid natuke joomased. Kaup oli
nii, et laseme võrgud merre ja läheme Lalli randa magama.
Pidasin Lallit Lepanale lähemaks.
Võrgud jõudsime sisse natuke peale
päikseloojangut. Ütlesin, et nüüd läheme
lapime ühe võrgu 1. jao otsast üle. Ivan ja Vaali olid
väga tohedad, juhtisin paadi siiski märgi juurde, hakkasime
lappima ja esimene võrk andis juba paarkümmend siiga.
Nüüd ütlesin ärritamiseks, et lase lahti,
lähme Lallile magama. Vana Ivan üsna kerkis aerudega piidalt.
Kurat, nii palju siiga ja sa tahad magama minna, lapime aga edasi. Lappisime
rivi üle ja saime üsna mitusada siiga.
Suveöö oli tööks küllalt valge ja vaikne. Natuke
tukkusime, ja enne päiksetõusu hakkasime
võrke võtma. Seaninale viisime hommikul siiga üle
600 kg. Sellest ajast hakkas siiapüük juba 10-15 paadiga,
saagid aga enam nii kõrgele ei ulatunud ja meie ka enam nii
palju ei saanud, kuigi võrke oli püügil palju rohkem.
Siiapüük andis aga tõuke selleks, et kolisime
järgmiseks kevadeks Lepanale. Mõrrad olid siiski veel meres
Püssinalt alates.
Sõitudele kulus aega liiga palju ja sellepärast
kolisime Paenase Lõpe ja Lepana vahele. Siin püüdsin
mõrdade ja võrkudega pensionini välja. Aasta enne
haigestusin südame rütmihäiresse ja jätsin
mõrrapüügi sinnapaika. Tasapisi tegelesin
harvvõrkudega siiapüügil. Angerjamõrrad ja
rüsad jäid kuuri alla, praegu on ka mõrrad juba maha
kantud, kuid püügikõlblikud; terve Lepana kuurialune
on neid täis.
Tuulpeos
Seda sõna kuulis vanasti
lapsepõlves tihti: olime tuulpeos. Kui oli purjepaatide aeg,
siis teinekord vastutuule pärast ei sõidetud, tuli loovida,
so. purjetada vastutuult sõiduks kordamööda vasakule
ja paremale, kuni saavutati sihtpunkt. Osa paate võtsid
loovimisega paremini vastale, osa halvemini. Kui aga oli tugev torm
või tuulgi, siis sõupaatidega liikuda ei saanud.
Mäletan vanemate jutust meresõitu Haapsalust Lepanale,
kus kolm meest seda sõitu tegid 2 nädalat ja kodus peeti
ammu uppunuteks. Üks meestest oli minu emaisa Korja vana (Matvei
Kolk), teine Panga Riidu (Feodor Suu) isa. Kolmandat praegu kahjuks ei
mäleta.
Nende nimed on taotud Hanerahu keskel suure kivi sisse umbes
põhjapoolsel küljel, ankur ketiga ringi taotud. Siin
veetsid mehed reisust 8 päeva ilma söögita. Kuna paras
purjetuul oli vist loodest, loodeti õhtuks kodus olla. Teel aga
tuul paisus, ja enam Hanerahult edasi ei juletud sõita. Tuul
paisus tormiks, vesi tõusis, paat tõmmati kolme mehega
ühele kaldaservale. Sel ajal polnud rahul ka veel mitte
põõsaid, ainult selle kivi ümber mõned olid.
Aeg oli sügisepoolt suve, külm veel ära ei
võtnud. Vanaisa jutu järgi mõeldi ära
kõik mõtted, isegi pääsemise lootus maeti
viimase paari päevaga. Siis aga natuke vaikis, tuul keeras
edelasse ja meestel õnnestus sõuda või purjetada,
seda ma ei tea, kuid mindi Saarnaaugu laidu (praegu hüütakse
Saarnakiks). Siit saadi süüa ja leivakott kaasa
kojusõiduks.
Süüa pakuti tollel ajal igale väljast tulejale
kõige esimeseks. See oli rannarahva komme Muhus ja meresaartel.
Külalistele pakkusid Saarnaaugu, Kaevatse, Hanikaitse pered nende
saabudes kohe süüa. Söök pandi pere toidulauale.
Toiduks oli leib, või, hapupiim ja lambaliha suitsutatuna. See
oli nagu reegel, sarnane toit oli alati olemas. Juurde asetati nuga,
millega külaline(lised) omale leiba lõikas, võid
võttis ja lambaliha lõikas vastavalt isule. Hapupiima
võeti kausist lusikaga. Kas pole tänapäeval nagu
muinasjutt?
Siis liikusid ausad mere(kala)mehed, inimesed, kes üksteist
alati abistasid, siinsetes piirkondades ka tunti hästi. Käidi
läbisegi. Kõveri-Ahe, Anerahu, Kõrge- ja
Vareselaiud olid minu
ajal ilma inimesteta. Saarnaugu (Suarnaugu), Hanikaitse ja Kaevatse
laidudel elasid inimesed. Anikaitses elas kurttummade paar,
lapsed sündisid kõik
kuuljad. Nemad palju väljas ei liikunud. Sellevastu Saarnaugu ja
Kaevatse mehed olid liikuvad; siin asusid ka nende heinamaad.
Kõveri kuulus Kaevatsele ja Ahe Saarnaugule. Kõrge ja
Varese olid juba mandrihiidlaste omandus.
Heinlaiul elas ka paar ilma lasteta. Heinlao Aleksander oli ka
üks meie pere külalisi. Ühel sügispäeval oli
ta järjekordselt olnud meil. Tuul olnud W üsna tugev ja meie
mehed öelnud, et ära sa minema hakka. Selle peale öelnud
Aleksander, et läheb vaatab rannas ainult paati, kuid tagasi ei
tulnud. Öeldud siis, et ega see sõit heaga lõpe. Oli
ta ju hea purjetaja ja meremees olnud, kuid ilma vastu ei saa. Mis
juhtus, jäi igaveseks tema saladuseks. Leiti kusagilt mandri
rannast seotuna ühte paadi piitade ja aerude külge surnuna.
Saarnaugu meeste saatust tean vanemate juttude järele nii
palju, et üks vendadest, Kusti, keda mäletan pika mehena,
meie toas tiisikusse suri. Teine vend läks hülge ohvriks.
Teised läinud kodus sööma, aga see öelnud, et
läheb laseb enne ühe hülge maha, olevat lähedal
kivil. Pauk käinud ja inimesed saanud söönuks, kuid
meest ei tulnud. Vaatama minnes leiti mees koos suure hülgega kivi
juures vees surnuna. Arvati, et hülgel oli jäänud
eluraasu ja mees võttis loivast kinni ning hüljes
tõmbas mehe peaga vastu kivi, uimastas ära ja mees uppus.
Teine vend oli talvel undi vaadates jäänud suure haugi
ohvriks. Teatavasti on unna auk üsna väike ja suure kala,
haugi tavaliselt, puhul raiutakse auk suuremaks. Kuidagimoodi aga
sattus mehe käsi suurele haugile suhu. See hammustas randme juures
tuiksooned läbi ja mees külmaga jäi unnaaugu juure
verest tühjaks jooksma. Juttude järele üsna traagilise
saatuse osaks saanud perekond.
Saarnaugu meeste hulgas, kes tavaliselt olid pikad, oli ka
üsna pisike vend Saarnaugu Priidu. Priidut mäletan
hästi. Ta võis olla pikkuselt 150-160 cm pikkune kleenuke
mees, täiesti peene, rohkem naise häälega. Aga selle
kleenukese mehe teod võisid anda silmad ette paljudele
tugevatele meestele. Peale sõja, kui ta veel elas ja meie rannas
käis, küsisin, kas on tõsi see, et ta noorelt kunagi
üksipäini Riiast kahemastilise kaljaslaeva ära
tõi." Jah, tõin küll. Ostsin ära ja kust ma
omale seal abi pidin saama," vastas ta oma peenikesel häälel.
"Vaatasin ikka natuke enne ringi ka, kui tuuled olid parasjagu
küljelt Osti või SO poolt, et külgtuul hästi
väinast läbi veaks ja poleks purjedega palju mängida.
Tõmbasin sadamas purjed üles. Päästsin otsad
lahti ja enne Orjaku sadamat ei peatunud."
Merelaidudel ööbisime ka meie, õnge- ja
võrgumehed. Mootorikütus oli üsna kallis ja sooja
ajaga oli ükspuha, kas magada kodus või laiul. Laidudel
polnud usse ega metsloomi, sellepärast oli ükspuha, kas
magada kadakapõõsaste vahel või paadi juures
kuival mudapeenral. Paadipresent alla ja peale, ja uni värskes
õhus oli suurepärane. Sügisel päris hilja
oktoobris ja novembris kasutasime heinaküüne, mis olid sel
aastaajal heinu täis. Heinu sai õige jaheda ilmaga pandud
ka presendi peale. Need magamised olid nagu seiklus omaette, heade
ilmadega muidugi. Leivakotis oli tavaliselt leib või ja piim,
joogivett oli sügisel igas laius kas kaevu või lihtsalt
veevõtukoha näol. Majad magamiseks olid Kumaris ja ka Ahes
Saarnaaugu meeste tehtud. Nendes aga oli kahjuks tolle aja elanikke -
kirpe palju. Üldse oli kirpe kevadel kasutatud ja suvel
tühjalt seisvates majades palju. Mäletan aega, kui Lepana
rannasaun jäi tühjaks. Selles elanud Tuul Ivan ja Riia oma
lapsega kolisid Linnuse külla. Suvel tuppa sisenedes põrand
kohe kubises kirpudest. Teadsime, et neid seal oli, ja läksime
sisse alasti. Hakkasid nad siis hüppama jalgadele ja ronima
ülespoole. Jooksime ruttu jälle lautrisse kirpe uputama.
Viidikad olid nobedad neid veepinnalt sööma.
Tänapäeval, kui kirpu ei tunta, tundub see rohkem
muinasjutuna.
Kevadise kalapüügi kõrghooajast, kui väljas
olid veel külmad ööd, mäletan ühte kalakaubalt
tulekut. Jõudsime venna Kustiga Lepanale kella ühe paiku
öösel. Olin väga väsinud ja natuke külmetanud
ning mõtlesin mitte koju minna, uni oli nii väga silmades.
Tõmbasin toa ukse lahti. Vastu pahvatas soe leitsak
kalalõhnalistest riietest. Kaks nari ja laudpõrand oli
mehi nii tihedalt täis, et vahele pugema ei mahtunud. Vaba oli
ainult pisike paekivipõranda lapp pliita ees. Mõnus
soojus rammestas kohe ja magasin hommikuni. Kui mehed merele
läksid, sain Ännika vana narile.
Tormipäevad olid rannamajas omaette koosolekupidamise kohad.
Külmade ilmadega väljas rohkem kui paadivaatamise ja
igapäevaste hädade ajamise ei oldud. Keedeti mõnda
suppi mitme paadi peale või säristati pannil liha.
Külast toodi kõrvale piima või tehti teed. Sellel
ajal olid pisikestes karpides vähese suhkruga kuivatatud vaarikad,
maasikad, vist ka kirsid. Need ligunesid ka külmas vees teeks,
jäi lisada suhkrut, võileiba kõrvale ja kõht
oli täis. Lepana pliidil oli kaks auku, sellepärast keedeti
mitme paadi peale, kõik ju tahtsid süüa. Vahepeal
mängiti kaarte ja vaieldi - on ju iga inimene omaette tark
või omade vaadete ja tõekspidamistega, mis teisele on
natuke tõepärased või päris, kolmandale aga ei
kõlba nad üldse. Eriti selge oli see poliitikas.
Rannas oli mehi nii vasak- kui parempoolsete vaadetega. Oli
kommuniste, fašiste ja kapitaliste, usklikke ja uskmatuid.
Kõik nad olid aga siin selleks, et teenida elatist endale ja
perekonnale, püüda rohkem kala ja saada paremat hinda. Kohalikud
talumehed suurem osa kiirustas koju, nende aeg oli
piiratum. Mida suurem maa, seda suurem töömure.
Tööd tehti korralikus talukohas ära, mis teha tuli. Kui
ei - oli hooletu peremees. Niideti heinamaid, milliste heinahulga
võis söömavahe niidu seljas koju viia. Niitmata ei
tohtinud jääda, siis räägiti kõikjal
hooletusest. Niidetud hein korjati kokku, kõrsi maha ei
jäetud. Alul olid pisikesed lapipõllud, teinekord 20 sammu
üht ja 30 teisipidi. Naised kündsid ja tegid muud
põllutööd. Mehed külvasid, korrastasid
põllutöö ja majapidamise riistad, korrastasid majad
väliselt. Igal rannatalul oli oma elutuba kahe-kolme kambri ja
köögiga, rehetuba suure reheahjuga, parte ja viljakuivatamise
laudadega, rehalne oma 4-6 lehmaga, mullika ja pullipuksiga, 2-3
hobust. Rehalse otsas peaaegu eranditult suur põhukuur.
Järgmises kuuris olid hobuserakmed ja reed-vankrid, teinekord ka
mõrrad üleval paaride peal.
Talul pidi olema saun, oma sepikoda ja õueköök,
kus suvel keedeti, et elumajad liiga kuumaks ja kärbesterikkaks ei
muutuks. Sepikojas aga tehti vajalikud sepatööd, rautati
vankrid, reed ja sepikoja ees hobused. Mereriistad vajasid oma
sepiseid: roolirauad, roolid, tollid, mastivaieri konksud ja muud
rauast lipid-lapid, ka mõrrakoogu otsad. Oli oma puukuur, oma
lambalaut oma paarikümne lambaga ja sealaut kolme-nelja notsuga.
Need olid tavaliselt ühe katuse all. Peaaegu igal talul oli oma
tuuleveski. Igal oli muidugi oma viljaait, riiete ja muud laudad,
keskmiselt 4-6 omaette ruumi. Ei puudunud kartulikelder ega kalade
kividest laut või kelder.
Ka puutöö jaoks oli omaette ruum, kus tehti vankrite -
regede osad, vikatilöed ja rehad, kus neid remonditi, tehti ka ise
kõik tolleaegne mööbel, alates söömalauast
(söömarend) ja muudest rendidest, toolidest ja pinkidest.
Kui siia juurde lisada tööpere 6-10 inimest, oli selline
talu omaette iseseisev asutus, mis väljastpoolt pidi saama ainult
soola ja rauda, ülejäänu ta suutis enda majandamiseks
ise teha. Kohalikel meestel jäi jutuaega väheks, kuid vahel
siiski jätkus. Kaarte mängiti tihti raha peale.
Summad polnud suured,
sentides, pank teinekord kroon või kaks.
Poliitilised vaidlused olid nagu kusagil parlamendis - iga erakond
kaitses oma huve. Olgugi et tollal oldi oma veendumustes kindlad,
muutusid need hiljem - tihti otse vastas-suunalisteks. Üks
sarnaseid mehi oli Kase Vassel (Pallas). Enne
nõukogude korda ülistas ta kommunismi kõige paremaks
korraks maailmas. Rääkis, kui hea on inimestel NSV Liidus.
Nõukogude korra kehtima hakates peale sõja polnud
maailmas jälle viletsamat valitsust. Põgenes ta saksa ajal
Rootsi, tuli vabatahtlikult tagasi. Siin aga pandi istuma ja peale
selle enam hullemat korda maailmas ei olnud. Ootas elulõpul veel
hiinlast, et see tuleb paneb vene riigis korra maksma.
Hästi mäletan Ännika vana (Mihail Kolk), kes luges
oma kepilt, hoides peoga kepi keskelt, ülespoole klassiseisused
kuni suure kapitalistini kõige tipus ja allapoole kommunistideni
kõige madalamal. Siis keerati kepile teine ots ja kõige
peale tulid kommunistid. Keskmine osa jäi aga paigale ja selle
kohta ta ütles, et siin on põllumehed. Need seisavad paigal
ja peavad ühtemoodi tööd tegema. Tema oli istunud kinni
1905. a ülestõusust osavõtu pärast, kui aga
ajakirjanikud sellest tahtsid kirjutada, ütles ta, et tema polnud
mingi revolutsionäär. Oli olnud vallavanem. "Mina seisin hea
oma inimeste parema tuleviku, mitte aga kommunismi eest." Nii
ütles ta mulle Seaninal paati tagasi tulles ja öelnud ka teda
usutlevale ajakirjanikule. Igatahes ei kirjutatud temast ühtegi
sõna.
Jaani Mihkel (Armas) oli jälle kange vabadussõja mees,
kes ei kannatanud kommuniste. Ta sattus korra vapside kampa, kuid
ütles sealt ennast lahti. Tema ütluseks oli alati, et meie
oleme eestlased ja meile pole tarvis ühtegi võõrast,
ei saksa okupatsiooni ega vene kommuniste. Tema suri, kui olin
sõjaväes, kas 1940 või 1941 sügisel
kopsupõletikku, mida tal tuli põdeda kolmandat või
neljandat korda.
Tormiga vaieldi rannas kõige üle. Küll paatide
ehituse, püüniste ehituse, majade ehitamise, laevade
sõiduomaduste, vankrite ehituse või regede tegemise
üle. Kusagil ju pidi oma energia saama igaüks ära
kasutada, kui uni oli täis magatud. Usuküsimust
puudutati harvem. Oli ju nende rändajate
kalurite hulgas usklikke õige mitmest sordist. Oli ka
mitteusklikke, kes ütlesid, et nuusuta hunnikut siit nurgast
või sealt poolt, hais on ühesugune. Igal usul pidid olema
oma hullud. Iga usk pidi tahtma end omal viisil laiendada.
Eks ju ka meie eestlaste ajalugu teab, et paganaid pimedusest
päästa, pidi nendele tapmisega selgeks tegema, et usk on hea
asi, mis taevas kõik patud lunastab. Inimesi põletati
elusalt tuleriidal, vallutati maid ja orjastati inimesi – ikka
usu nimel. Kas ei tehta idee nimel praegugi maailmas
sedasama. Millega
õigustavad ennast puuduliku mõistusega ja julmad
inimesed, kes vaatavad ainult oma heaolule teistest hoolimata?
Võitlus võimu pärast – kes vastu hakkab
või teisiti mõtleb, hävitatakse.
Arvandmeid
Lepana rand oli "Eesti
Kalanduse" kirjutamise järgi 1933-38 suurim Saaremaa kalarand.
Kohalikke kalureid või mehi, kes randa kasutasid, oli antud ajal
perede järgi: mehi 36, mõrdu 42; peale selle võrgud,
õnged ja paate 22
Pere
Mehi
Mõrdu
Võrgud
Õnged
Paate
-----------------------------------------------------------------------------------------------------
Tüü
4
7
x
x
4
Matsi
2
7
x
3
Jaani
2
3
x
x
3
Korja
1
1
Aaduma
4
7
x
2
Siljavälja
3
3
x
1
Laasuga
3
3
x
x
2
Kase
2
3
x
x
1
Värava
3
x
x
2
Nakitse
2
2
x
1
Ügeli
2
2
x
1
Ellumäe
1
x
x
Tuule
3
x
x
1
Ännika
4
4
x
x
1
Kevadel
Mõrdadega püüti
peamiselt kolmes jääs
(rivis). Kõige Tammiski-poolsemas Põitsi-
Mõisaküla mehed, keskel Nakitse maa, osti poolse otsa kohal
Tüü ja Ännika jäda (ka Korja mõrd). Edasi
Matsi jäda koos Aaduma meestega. Viimasena Lepana
lõppes Sadama jäda. Pikemate jädade pikkus ulatus
22-23 liiki mõrdu. Suve poole võeti alt poolt välja
ja asetati üles merre.
Mõrrakered olid lühikesed, torus 5-6 vitsa.
Tiivajärku oli ees 100 m. Suvel ulatus lõpp
välja Viinakare ligidale, nii et laeva vaart mahtus vahele.
Faarvaater käis tollel ajal Viinakare kaudu.
Rannas käidi räimi ostmas üsna kaugetest Saaremaa
küladest nagu Tagaverest. Maksti rahas vastavalt ranna hinnale
või vahetati linnaste, nisu ja rukki vastu vastavalt nende
saaduste turuhinnale. Sõja-aastatel 1941. aastast alates
vahetati kala kõigi saaduste, so. materjalide vastu.
Enne sõda turustasid kalamehed ja väikesed kokkuostjad
kala ka ise paatidega, vedades neid müügiks Virtsu,
Haapsallu, Saare- ja Hiiumaale. Saaremaal olid
kauplemis-paigad Lubjaahjul Pulli panga all ja Taaliku sadamas, Para
vesiaal, Indu küla all Triigi sadamas, Parasmetsas; Hiiumaal
peamiselt Kassari sadamas ja Emmaste all. Ka rapiti,
kuivatati ja soolati kala kodudes ja talvel käidi
müümas turgudel ja laatadel mandril, Saare- ja Hiiumaal. Vedu
toimus hobujõul.
Kuna mõrrad olid soetada kallid, püütav kala,
peamiselt räim aga odav, siis tasu oma töö eest jäi
väheseks. Nooremad kalurid hakkasid üle minema õnge-
ja mailipüügile. See oli rahaliselt palju tasuvam.
Püüniste maksumus väike, kala hind aga suur.
Püüti haugi, koha, ahvenat, angerjat ja sügiseti
tursaaegadel ka turska. Tööd tehti siin pikalt. Hommikul kell
4.00 kodust välja ja 23 koju. Püügikohta sõideti
mootoriga (ka purje kasutati abiks); õngede ja mailide laskmine-
võtmine toimus aerudega. Sõuda tuli päeva jooksul
10-20 km. Maile lasti merre oma 10 kasti (kastis 75 maili), 8-10
sülda vahet. 1 kast oli tugev kilomeeter. õngepaadid olid
sottide või sumpadega. Elus räimed võeti
söödaks räimemõrdadest sirbakutega vee seest
kiiresti jälle sotti ujuma. Mõrrameestele
maksti kohe ära vastavalt ranna hinnale.
Hind oli arvestatud 1 dekaliitri kohta; dekaliitrid aga arvestati silma
järgi.
Kui sööt sottis, alustati kohe sõitu
püügipiirkonda. Külma veega ja mitte liiga suure
lainetusega oli võimalik pikem tee või kaugem
püügikoht. Käisime välja Soelani, Heinlaidu,
Virtsu, üle Uuluti otsa ja Viire laiu taga. Häid
kohasaake sai jaanipäeva ümber Matsalu lahe
suu poolt Papilaiu tagant. Suve lõpul jäi
mõrdu merre väheseks. Vesi
muutus soojaks, mõrrad kasvasid vetikate ja saviga raskeks ja
hakkasid mädanema. Tuli tihti kuivatada ja asetada uus mõrd
samade vaiade vahele. Kalurid-põllupidajad aga enam ajapuuduse
tõttu püügiga ei tegelenud, tuli teha
heinatööd.
Üksikud mehed, kes veel mõrdu meres hoidsid, teenisid
siis ilusti. Siis oli dekaliitri räime hind kevadise 20-30 sendi
asemel juba 1-1,5 kr. Õngemehi aga oli
püügil veel palju. Mäletan
Lepanal ühte päeva, kus korraga oli 23
mootor-õngepaati sööda järel. Matsi
jääs oli kolm mõrda ja sööda said
kõik paadid.
Kalad võeti mailide või õngede otsast,
lõigates katki lipsu - õng jäi kala sisse. Elus
kalad
müüdi kokkuostu sumpadele, mis omakorda need Haapsallu
transportisid. Peamiselt olid kokkuostjad Haapsalu sumplaevad ja
kokkuostjad Mensased ja Grünberg. Hind oli määratud juba
ostjate endi poolt. Õngede korrastamise või lappimisega
teenisid omale taskuraha lapsed ja ka mõned vanemad inimesed.
Lappimise tasu oli 10 s. saja õnge lappimisest. Sellega
püügimehed said tarvitada rohkem püüniseid. Suvel
püüti õngedega põhiliselt ahvenat ja
angerjat. Söödaks tarvitati viidikaid ja vihmausse. Viidikaid
püüti viidikanoodaga Väiksest väinast, Hiiumaa
laidude ümbrusest, Ekust - kus teda aga esines. Esines teda aga
tol ajal palju.
Sügisel asetati jälle püügile vanemad
mõrrad. Esimesed suuremad räimesaagid olid Muhu Suure-valla
laada aegu, see oli 16. oktoobril. Põhja-Muhus oli
sel ajal veel üks levinumaid
püügiviise triivvõrkudega püük. Peamiselt
käidi vaiksete sügisöödega Papi-Kumari lee peal
triivimas. Paadilt lasti sisse 10-20 võrku nii, et paat jäi
tuule allapoole võrgujää otsa. Triiviti paarist
tunnist kuni öö otsa. Ligemalt paadid
Lõetsa, Vahtraste, Raugi ja ka
Nõmmküla omad käisid öö jooksul kaks reisu,
õhtu- ja hommikupoole. Töös oli siis terve pere. Maale
tulles heitsid mehed magama ja naised puhastasid võrgud
kaladest. Või tehti seda ka koos.
Merel olles vaadati võrku vahete vahel. Nopiti räimed
paari käbavahe ulatuses pealt ära, siis nägi, kuipalju
räimi vahepeal juure lõi. Igal paadil oli peal laterna
tuli, mille valgusel võrkudega tegeldi. Tuli oli vajalik ka
paadi tähistamiseks, et teised triivpaadid teaksid kaugust
arvesta. Sellel püügil käis varematel aegadel terve Muhu
rahvas. On andmeid, et Päälda mehed püüdsid Lepana
rannas. Triivpüüki tegid Lepana mehed varem Tammiskilt.
Korja
Korjal oli kolm peret:
Keskküla, meie nime järele Korja; Lutsna, enne Korjat vasakul
ja Mo Korja (oli alles veel peale sõja). Mo nimi tuli sellest,
et vana Madis ütles alati "sama mo".
Lutsnal elas kaks vanatüdrukut ja üks vanapoiss, kelle
nimi oli Jüri. Jüri oli selline mees, kes luges piibli kolm
korda läbi, põletas siis selle Korja mäel ära ja
ehitas sinna omale mingi kuju, ebajumala. Jäi nähtavasti
meeltesegadusse. Sellele kujule viis ta ka toitu, pihlakamarju ja muud.
Ka kompvekke oli ta viinud, millised sel ajal olid haruldus. Kompvekid
olid aga minu onu Madis ja Andrus ära söönud. Vana
Jüri siis rääkinud, et neil morsitleb
(põlgab),
paremad asjad sööb ära. Selle ebajumala
asukoht (plats) on veel praegu alles Korja mäe
nurgal, kus mäel on järsk nurk pöördega
Tüü niidi poole. Hiljem elas Jüri vanaduspäevadel
Laasugal. Oli öelnud, et terve õhk on hääli
täis. Tulnud hommikul tuppa ja öelnud: "Täna
öösi olid külas tited, õhus olid tite
hääled" – ja tegelikult olnudki!
Sel ajal püüti räimi sügiseti Tammiskilt ao-
või triivpüügiga. Paadid teinekord polnud
üksteisest kaugel ja kui oli hõigatud, et Jüri, tule
tee suitsu ka, siis hüpanud kõige riietega merre ja ujunud
teise paati. Tõmmanud suitsu ära, ujunud oma paati tagasi.
Räägiti, et külma tema ei tundnud. Suvel istunud vees ja
pesnud ennast, ujunud laidudeni (Aheni) ja tagasi. Veel oli
üks jutt vana Kõvamees Juril, kes oli
joomamees (Laine isa-isa). Tema järgi võtnud Korja Juri
pudeli oma kätte, keerutanud seda ja apelsin olnud sees! Juri suri
Laasugal.
Nüüd siis sellest Korjast, kust on pärit meite ema.
Perekonnanimi oli seal Kolk ja tuli nähtavasti Põitsest.
Põitsi heinamaad läksid Korjalt mereni ja vana emaisa oli
seal metsavahina. Mere ääres oli maariba, mida
hüüti Korjasauna maaks. Üks aed käis merre
Rannauuelu juurest, teine Põitsi-Pallasmaa vahelt.
Emaema pärines Mõisaküla Aadumalt. Aaduma vana
Madise õde Riste, kes Heinlaost heinatoomaga oma jalad ära
külmas ja suri (jalad hakkasid mädanema). Kolm last - Riina,
Madis ja Andrus - jäid järele. Riina kasvas
üles Aadumal oma onu juures. Onunaine oli ema
eest. Abiellus üsna noorelt Tüi Madisega. Külastas kogu
oma elu Aadumat ja Korjat, oma sünni- ja kasvukodu.
Ämm (Tüi Mare) oli Aaduma Maret ikka tänanud, et
aitäh Riinale luuda ja nuustikut kaasa panemast, neid läks
Tüile hädasti vaja. Madis elas alul Korjal ja hiljem Sepal,
kuhu suri 80 aasta vanusel. Andrus sõitis noorelt meredel; Eesti
ajal oli sõjasadama pootsman. Uputas end sõjasadamas
perekondlikel põhjustel ja joomaga 40-50 aastaselt.
Ema isa Korja Madist mäletan veel hästi. Ta suri
sõja ajal, kui olin kaugel Venemaal. Peale isa surma leidsin isa
paberite keskelt tema enda kirjutatud matmise kava, kus isale juhatati
kätte kirstu lauad, naelad, raha. Oli täpselt kirjas, kui
palju teha kulutusi viinale, keda kutsuda matustele. Isa oli puusepp ja
puusärgi tegemine oli temale lihtne.
Korja vana Madis abiellus veel teine kord. Naine oli Rootsiverest.
Sellest abielust sündis kaks tütart Leena ja Iisa. Leena suri
noore tütarlapsena kopsupõletikku. Iisa läks mehega
sõja ajal Rootsi, kus suri vanadussurma.
Emaisa oli tuntud imearstina. Tema juurest otsiti abi rooside ja
paisete võtmiseks, samuti hambavalu vastu. Kellel oli ikka
tõsine häda, see tuli abi otsima üsna kaugelt. Midagi
temas või temal oli. Ei mäleta enam abiotsijaid
või saajaid, kuna olin laps ja lapsi nagu see ei huvita. Mis aga
tänaseni meeles, on enda hambavalu. Olin umbes 8-9 aastane, kui
hambavalu ei lasknud terve öö magada ja järgnev
päev ei näidanud paremat, lõug oli paistes. Ema
ütles paar korda, et pean minema Korja vana järele ja
päeval läkski. Tuli siis koos vanaisaga, kes oli vaikse
jutuga asjalik vanamees. Tuli istus voodiservale, pani
näpud tasakesi minu haigele
lõuale, siis istus natuke toolil, ajas vanematega juttu ja enne
äraminekut kordas sama protseduuri. Ema pärast
ütles, et vana võis olla läinud
100-200 meetrit, kui mina juba olin maganud. Valu oli möödas,
paistetus alanes öösi ära ja järgmine päev
jooksin vanu radasid lõbusa poisina. See on tõesti
juhtunud, mida veel tänase päevani ise mäletan. Kui
palju teised inimesed sealt abi said, seda ma ei tea. Kuulsin
ainult, et kadus ära või polnud sellest käigust abi
midagi.
Korja maja, mis oli veel üsna korralik, kuid omanikuta - tol
ajal põgenikke enam ei peetud omanikeks - lammutati
külanõukogu poolt ja müüdi küttepuudena.
Hiljem juuriti üles kuusehekk, õunapuud ja sirelid,
lükati kiviaed kokku ja künti õue üles
uudismaaks. Järele jäi ainult kelder, kust Kase Vassel vedas
keldri esiku paekivid omale keldriks. Kelder ise on veel praegu alles. Alles
on ka Lutsna väravapost, raudkivist. Lutsnal oli olnud
akende suurus umbes 40x40 cm. Mo Korjast on järel rohkem. Veel on
kunagine aed ja maja vundamendi varemed.
Ka Rannauuelu juures, üle Mõisaranna tee, elas
Laasugalt pärinev Riste. Pere nimi oli Minsi. Peale Minsi Riste
surma tegi aiast heina Kaldamäe Madis. Ka Kaldamäed Aaduma
juures enam ei ole. Samuti pole enam teiselpool Aadumat olnud Niidi
peret, kust Ivan rändas Prantsusmaale ja viis hiljem ka kaasa
õe.
Tüü
Talvine tööpäev
algas kodus kell 6-7 vanemate inimeste tõusmisega.
Süüdati keset elutuba 15 liiniline petrooleumilamp. Meespere
- isa Madis, onu Riidu ja vanem vend Kusti asusid mõrdu kuduma,
ema Riina hakkas tuld tegema, et keeta hommikusööki. Onunaine
Riste käis vaatas lehmad üle. Hommikusöök toimus
kella 8-9 vahel, kui polnud meesperel hobustega väljasõitu.
Kui oli väljasõit, tõusti vastavalt varem, juba
kella kolme paiku.
Kui toit valmis, söödi hommikut tavaliselt kella 8-9
vahel. Oli hea ilm, rakendati 3 hobust ette ja sõideti sohu
turvast või metsaküünidest heinu tooma. Need olid
meesperele päevased tööd väljas, kui oli hea ilm.
Halva ilmaga tehti toas hommikul alustatud töid. Tuli puhuti
ära ja asuti akende alla. Naised ketrasid ja kraasisid villu,
millest kujuti kindaid, sokke, sukki naistele. Kujuti kangasjalgadel
(teljed) seelikud, tekid, hobusetekid. Vaipu põrandatele siis
veel ei kujutud, ka seintele mitte. Töö kestis
lõunani. Hommikusöögiks oli tavaliselt eelnenud
päeval keedetud supp leivaga. Laual oli tavaliselt ikka ka mingit
soolakala, mida söödi, kui süda vesiseks jäi. Lõunasöögiks
keedeti tavaliselt kartulit koos
sousti ja kaladega tuhliste peal. Hapupiim oli laual iga
söögi ajal. Seismist päeva jooksul ei tuntud, see oli
laiskuse tunnus. Töötati kella seitsmeni,
õhtusöögiks oli jälle mingi supp või tee
võileibadega (igaüks tegi endale ise). Peale
õhtusöögi töötati veel ümber tule
mõrrakudumise ja ketramise kallal kella 10-ni (22), see oli
magamamineku kellaaeg. Tuli puhuti ära ja igaüks kolis oma
nurka põhukotile magama. Voodid olid oma kodus
valmistatud, laudpõhjadega.
Heinaveol oli terve pere ametis. Mehed vedasid
metsaküünist heinad vanatoa ulaalla, kus asus luuk nende
toapeale (laudile) ajamiseks. Üks meestest siis hangus heinu
üles ja naisperest paar inimest panid need üleval järku.
Varematel aegadel tehti heinalisa ka Hiiumaa laidudelt
Kõverist, Ahest või Vareslaiust. Need maksti välja
kas kalade või rahaga. Tehti suvel: niideti, kuivatati ja pandi
kuhja. Talvel, kui jää hakkas kandma, toodi hobustega koju.
Mida libedam ja siledam oli jää, seda suuremad koormad peale
pandi. Vahel tehti koorem rannas pooleks või veelgi
väiksemaks. Siit polnud ju enam kaugele vedada ega mere tagant
tuua. Kodused heinamaad olid looduslikud metsaalused. Kuigi
suurt saaki
siit ei saadud. Veel üsna vanasti, mida mina enam ei mäleta,
oli heina tehtud Matsalust. Ka sealt toodi see talvel koju.
Suvel viidi paadiga laidu ka üks vanemaid ja vaiksemaid
hobuseid, kellega heinu kokku veeti. Hobu astus Lepanalt paati.
Põrand oli kõvendatud tugevamate laudadega. Laidus astus
ta jälle üle paadi ääre merre ja maale. Isa
oli viimati ta enda üteluse järele sellest
rändamisest ära tüdinenud ja hakanud koduseid
metsaheinamaid parandama. Ta juuris üles põõsaid ja
suuremaid puid. Kõik toimus käsitsi. Suuremate puude juurte
ümbrus hakiti hakikirvega ümbert lahti, raiuti juured
läbi ja paelaga tõmmati maha. See töö kestis
aastaid, kui polnud merel käimist, heinategu ega
rukkilõikust või mõnda muud pakilisemat
tööd. Ka Pallasmaa metsades olevad kraavid on 3/4 tema
kätetöö.
Kui olin juba 17aastane poiss, siis enam väljast heina ei
tehtud. Seda oli küll napilt, aga tuldi endaga toime. Vahepeal oli
toimunud ka maade kruntimine, kus pisikesed põllusiilud sai
harida suuremateks tükkideks peenarde vahelt ära
kündmisega ja väiksed heina arvad, mida oli kümneid,
jäi paar tükki. Nüüd hakati ka juba tegema
uudismaad ja kultuurheinamaad. Mäletan, kui Rannaniidi väljas
kündsime kahe hobusega, sahaga, mille ees oli nuga, üles
esimese nurga kantlikust kraavidega piiratud vanast põllust
paremal, kodust minnes. Külvati sisse heinaseeme ja sellelt
natukeselt saadi juba 3-4 koormat heina. Traktorid alles
hakkasid tulema.
Talvel juhtus vahest heinatooma, kalakauba või muude
reisudega, et hobused kukkusid prakku või läbi nõrga
jää. Inimestega palju õnnetusi ei juhtunud, kuid
hobuseid siiski harva hukkus. Prakku kukkudes oli asi
lihtsam - hobu päästeti rakmeist
kiiresti enamasti noa abil lahti ja natuke kaasa aidates kobis ise
jälle jääle. Hobused olid rautatud talveraudadega,
millel olid ees veel lisaks jäänaelad.
Heinlaost heina tooma minnes - mindi hommikul üsna vara, et
valgevarul kohal olla - juhtunud isa jutu järele järgmine
lugu. Juhthobu kippunud ikka vasakule ja seda selle kutsar kogu aeg
hoidnud paremale - järsku kõik hobused keeranud ringi ja
kihutanud sõita mõnikümmend meetrit, enne kui nad
pidama saadi. Mindi siis uurima, mis juhtus, miks hobused kõik
järsku hirmunult tagasi sõitsid. Avastati, et
jääs oli hiljem kinnikülmunud piirkond, kus hobuste
taliraua näsad olid juba osalt läbi jää
lõiganud. Kui sinna oleks voor, kus oli vist 6 hobust, ära
vajunud, siis vaevalt keegi oleks pääsenud, arvas isa. Kui
valgeks läks, mindi õigele teele, mis asus
vasakul, kuhu hobused kippusid (juhthobust juhiti paremale).
Päästis sügisene sitke jää ja hobuste kiirus.
Olnud kord hiidlane oma hobusega praos. Muhulased rutanud appi.
Hiidlane küsinud, mis te siia tulite? Kas tahate näha, kuidas
hobust praost välja võetakse. Hobu olnud rakkest lahti,
hiidlane võtnud ühe käega hobuse lakast, teisega
sabast ja vajutanud vee alla. Siis tõmmanud jõuga
üles ja hobune kapsanud prao äärele. Mehed ajanud ree
välja ja sõit läinud peale etterakendamist edasi.
Talvel tegi isa veel kingsepa tööd. Kõikidele
tehti oma peres kingad ja nöörsaapad, ka meresaapad olid oma
teha. Enne 1930 a oli Muhus peamine jalavari pätt. Pätid olid
pühapäevased ja tavalised villasest riidest pealsetega.
Pühapäevased roositi, ilustati lilledega. Sarnased jalatsid
olid kerged, ainult märja ilmaga ja maaga ei kõlvanud, siis
lasti paljajalu, pätid näppus. Saabaste ja kingade tallad
tikutati alla. Praegu on veel isa ja minu meresaapad alles. Need
tahtsid head hoolt. Tuli tihti määrida ja alati peale
tarvitamist kuivatada. Eks linnades - poes oli ikka ka juba saapaid ja
kingi müügil kindlasti, aga hinnad olid maainimesele ostuks
kallid. Üldse osteti poest äärmiselt hädavajalikku.
Sool, suhkur, rauakaubad, viin, kompvekid (karamell),
niidid-nõelad, sitsirätid, eks need olid peamised
ostuobjektid.
Kodus keedeti-küpsetati toidud kõik kodustest
saadustest. Soolatud looma- ja sealiha, kala, aia- ja
põllusaadused. Olenes perenaise oskusest ja jõukusest
(teinekord ka ihnsusest), mida lauale anti.
Kord nädalas, laupäeviti, tehti ahjutäis leiba,
kuus pätsi rukiseid ja kaks-kolm odra-, hiljem nisuleiba. 1930
juba nisupüülist. Leivapätsid olid ümmargused,
umbes 35 cm läbimõõdult. Paksus olenes
tõusust, 10-15 cm keskelt, ääred muidugi
õhemad. Saialeivad küpsetati pannidel, nendeks olid
poolekslõigatud 10 l piirituse plaskud. Saialeivad pandi ette,
need valmisid enne. Leivaahjud olid suured, keristega ahjud, kuhu enne
kütti pandi, olenevalt pere suurusest, lihakatel. Katlasse pandi
sea-, veise-, vasika- ja lambaliha, mis haudus seal koos kontidega nii
pehmeks ja magusaks, et praegu vanaduses veel hakkab suu vett jooksma.
Kerisel küpsetati veel rukkilinnase leiba, tuari (kalja
või taari) tegemiseks. Ka see oli hästi magus. Sõin
vahel salaja veerand panni tühjaks. Paar korda nädalas
võeti taari vana raba kadakase põhja pealt ära,
pandi uus linnaseleib, mis jälle ligunes rabaks. Alul oli pehmelt
hapu, vanemaks minnes oli hapu tugevam. Kuidas joodi, nõnda
lisati vett juurde. Lasti kraanist kruusi sisse, toodi pere lauale,
kust igaüks vastavalt vajadusele jõi. Kui talvel polnud
piima, tehti leivapudi taariga (leivapodi), pandi parasjagu suhkrut
maitseks ja üsna hea oli süüa. Taari (tuari) nõu
oli meil veel, kui Ats ja Pilvi olid väiksed. Kolhoosiaeg kaotas
ära, polnud enam endal vilja, ka rukkeid mitte. Varem
jahvatati kõik omal veskil loomadele ja inimestele.
Tehti odra ja nisu sõelajahu. Sõel eraldas kliid. Ka
peentang tehti ise oma pukkveskil. Selleks oli
tangusõel ja lisaks tuuleseadis, mis kliid ära puhus. Ka
kamajahu jahvatati omal veskil. Herned, nisud ja rukkid keedeti
soolases vees, kuivatati ja jahvatati. Söömiseks tarvitati
ikka paksu hapupiima ja maitsestati koorega. Tüi peres oli see
peretoit, mida teistes külaperedes ei tarvitatud. Retsept oli
nähtavasti mammalt.
VIIMASED MÄRKMED
12. jaanuaril on päike
loojumas Kivielu nuka ja saare vahel.
Küünlapäeval loojub päike otsaaknas vasakust
klaasist vaadatuna Korja Noti metsa sisse.
2. märtsil paremal kõrge metsatuka nukal Korjamäe
alusest arvates.
3. aprillil toaotsa vahtra harude vahel.
5. mail loojus päike suurest Rannaniidivälja
männist kaks päikesetäit paremal.
21. juunil loojus päike metsas oleva suure saare kohal ja
köögi aknast (vasakult) keskel kempsu katust.