LINNUSE
Kahtlemata eksisteeris Linnuse
aladel – eriti Villemist Piiri ja Vanamõisa poole asustus
juba muinasajal, aga lähemad andmed sellest muidugi puuduvad.
Paraku ei vaevunud Läti Hendrik siin omal ajal selle pilguga ringi
vaatama, et midagi asustusloolist meie tarbeks kirja panna! Selge ei
ole seegi, kas tugev maalinn, mille ristirüütlid 1227.a
talvel kuuepäevase piiramise järel vallutasid, rajati siia
muhulaste oma jõududega või toimus see koostöös
üle-väina nn. Horele
piirkonna saarlastega, kuid
tõenäoliselt said muhulased sellega ise millalgi
Kristuse-järgse esimese aastatuhande lõpupoole hakkama.
Ühe arvamuse kohaselt rajasid linnuse esimese aastatuhande keskel
nn. suure rahvaste-rändamise ajal Düüna jõe
äärest Muhusse asunud liivlased, kellede järglasteks
tänased muhulased võiksid endid pidada!
Arheoloogiliselt on linnus seni põhjalikult uurimata ja
vaevalt seda peale suure osa linnuse vallide Väinatammi
täiteks viimist enam kunagi ette võetaksegi! Muude
võimalike muistsete asualade põhjalikumast uurimisest ei
ole nähtavas tulevikus ammugi mõtet rääkida.
Pisut lähemalt on linnusest ja sellega seonduvast juttu Ago
Rullingo raamatus “Muhumaa” (lk.140) ning siinkohal ei ole
põhjust ka teadaolevaid arheoloogilisi juhuleide üle
kordama hakata.
Niisama napid on meie teadmised Linnuse küla
käekäigust vallutusjärgsel orduajal. Üheks Muhu
suurimaks külaks ja vakukeskuseks kujunes sel ajal hoopis
naaberküla Nurme. 1569/71.a maaraamatutes on Nurmuste vakuse suuruseks hinnatud
13,5 adramaad ja sellesse vakupiirkonda oli Linnusegi arvatud kuni 17.
sajandi lõpupoole Nurme põlisküla kohale
järjekordne Rootsi riigi ametimõis rajati –
nüüd juba kolmas Tamse ja Võlla mõisade
järel lisaks esimesele tänases mõistes mõisale
kunagise Enneküla (etümoloogiliselt oleks seda muistset
vakuküla ehk õigem Hingekülaks nimetada) kohal.
1645.a maaraamatus on 7-adraseks arvatud Linnuse külas (Dorff Linnus) kirjas kaheksa
peremeest, kusjuures Jeseli
Jürgen ja Brey Simo
kannavad ühiselt koormisi. Võrdluseks lisame, et
vakuküla Nurme suuruseks oli sel ajal hinnatud 13 adramaad ja
kolmas küla vakuses, kus varem võib-olla ka oma vakukeskus
on
olnud – Vanamõisa küla oli vaid 2 adramaa suurune.
Nautse küla kuulus sel ajal Rootsivere vakupiirkonda.
Rootsiaja lõpust säilinud katastrikaardi
(EAA.308.2.50) põhjal otsustades säilitas Linnuse küla
suhteliselt hajusa asustuse Põhjasõjani. Kui paljud Muhu
külad (Igaküla, Paenase, Viiraküla, Soonda ja mitmed
teised) olid selleks ajaks koondunud tihedateks sumbküladeks, siis
Linnuse talud paiknevad nimetatud kaardil üpris laialdasel alal
praegusest Eemust ja sellest
veel ligi kilomeetri jagu lõuna pool olnud kahest Saare talust (nr.-d 3 ja 14 kaardil)
edelas kuni Villemist kirde
poole jääva kolme taluni.
Nimetatud 308. fondi 50. säilik, millest siin ühe
väljavõtte (ekraanipildi) tõime, kujutab 1698.
aastaga dateeritd kaarti Nautsest Viirakülani ulatuvast
piirkonnast. See on mõnede kindlamalt tuntavate punktide
(näiteks Linnuse maalinn) järgi MapInfo vahenditega
digikaardiks kalibreeritud ja lisatud orienteerumiseks mõnede
teadaolevate koordinaatidega punktid (pildil mustad kolmnurgad
kohanimedega nagu Taani kurk või Lensi kaev Villemist kirde
pool). Toodud väljavõttel leiame kõik kaardi
eksplikatsiooni-tabelis kirjas olevat 17 kohta peale nr.2 –
Halliawa Simo, mis ilmselt
peab selleaegset Aljavat märkima ja on vist kaardiväljast
hoopis väljapoole jäänud. Et talunumbrid
kaardiväljal üsna läbisegi ja juhuslikult paiknevad,
siis toome lisaks ka Linnuse küla osa eksplikatsiooni-tabelist:
Kood |
Nr. |
Adrad |
Nimi |
Märkusi |
LN31 |
1 |
1 |
Wanamoisa
Tohmas |
Villemi talude
eelkäija |
AL? |
2 |
3/4 |
Halliawa Simo |
Aljaval! |
LN35 |
3 |
1/2 |
Sarre Matz |
Kahe Saare talu
asemel taastus hiljem vaid üks (vt. ka nr.14) |
|
4 |
1/2 |
Linnose Ahd |
Hilisem
"õigusjärglane" tuvastamata |
LN02 |
5 |
1/2 |
Jago Tönno Jach |
Jaagu
eelkäija ilma kindla järjepidevuseta |
(LN08) |
6 |
1/2 |
Mühle Peter |
Tinglikult
ehk Neo eelkäija |
LN17 |
7 |
1/2 |
Jäsli Laas |
Tinglikult
hilisema Uielu eelkäija (asukoha mõttes) |
(LN32) |
8 |
1/2 |
Simo Laur |
Katkujärgne
järglane tuvastamata (vt. Võsu kohal) |
(LN33) |
9 |
1/2 |
Henno Mart |
Kaardipildi all
keskel (vt. ka nr15 - Lensi vabadikukoha naabruses) |
|
10 |
1/2 |
Hallika Hans |
Katkujärgne
järglane tuvastamata |
(LN01) |
11 |
1/2 |
Heimo Laas |
Vt.
Villemist põhja pool! - katku järel ümber asunud!? |
LN06 |
12 |
1/2 |
Heimo Simo |
Võib
pärastise Eemu-Lauri eelkäijaks arvata |
LN15* |
13 |
1/2 |
Tullike Jaach |
Hilisema
Tuulegi eelkäija (kuid mitte asukoha mõttes) |
LN35 |
14 |
1/2 |
Sahre Andrus |
Peale
katku taastus vaid üks Saare (vt. ka nr.3) |
(LN33) |
15 |
1/2 |
Henno Michel |
Kas
nr.9 põhjapoolne sugulastalu? |
|
16 |
1/2 |
Tenso Jack |
Peale katku enam
ei taastatud (vt. kõige põhjapoolsem!) |
|
17 |
|
Tõlkimata
märkus: Wese Herne Jar
Juten Baud ?! |
14 Linnuse üksust on ühtviisi poole-adramaalisteks
hinnatud; vaid Vanamõisa Toomal (hilisem Villemi)
märgitakse tervet adramaad ja Aljava Simmul kolmveerandit
adramaad. Pisut arusaamatuks jääb aga viimasena tabelisse
märgitud 17. üksus, sest "punast katust" selle numbriga
kujutatakse põllutükkidest lõuna pool kaardi raamist
välja jäävana ja nähtavasti peab see ühte
hiljuti Nurme mõisale arvatud Salu-peredest (võib-olla
Vana-Tooma eelkäijat) märkima?!
Paneme tähele, et tihedamalt paiknevad talud vaid maalinnast
hommiku pool ja tervelt kolmandik selleaegseist taludest Linnusel (1,
8, 9, 10, 11 ja 15) jäävad küla põhjapoolsesse
ossa pärastise Villemi ümbrusse. Meie tabelisse saanud
arvestusüksustest 16 kuulusid sel ajal
Suuremõisale ja Linnuse küla tervikuna hakkas Nurme
mõisale kuuluma alles 19.sajandi algusest.
Hilisemaist Linnuse 13-st talust ei kohta me seni alles 18.
sajandil kujunenud Aadu ja Tõnu talusid ega ka 18./19.
sajandivahetusel kujunenud Rannat,
aga nendest juba edaspidises taludest ükshaaval
rääkides.
Tuleb tõdeda, et rootsiaegse “taseme” saavutas
Linnuse küla peale nälja- ja
katkuaega alles 18.s viimasel veerandil. Katku järel on 1713.a
protokollis koormisi kandvaks märgitud vaid kolm
peremeest: Esli Tonnis, Peter Michel ja Jago Tönso Roos. 1731. aastaks
lisanduvad neile Heimo Matz
ja Ustallo Jürgen (Aadu
eelkäija) ning
Nurme mõisale tegu tegevad Sallo
Thomas (Vana-Tooma), Sallo
Thoma Michel (Salu-Mihkli) ja Sallo
Thoma Thomas (Salu-Jaani). 1756. aastaks on aga ka Kansi
mõis Linnusel kaks talu hõlvanud: rootsiaegse nr.13
"õigusjärglase Tuulegi ja ühe
selleks ajaks kaheks jagunenud Villemi taludest; teine Villemi oli sel
ajal
kellelegi Oloff Gansfohsile renditud.
1778.a Suuremõisa vakuraamatu järgi on Linnusel 13
poole-adrast ja kaks veerand-adrast talu, nende hulgas Tulicko Michli Tönnis ja Lehe Willeme Jahn, mis esimestes
hingeloendites jälle Kansi mõisale kuuluvaiks loetakse.
Kaks väiksemat – veerand-adrast talu on
selleks ajaks Linnusel Eemu-Laurile tekkinud sõsartalu Heimo Simo Teffe ja ilmselt rootsiaegsete
Saare (Sahre) talude kohal
taastunud Sare Matzi Jack.
Viimast ei märgita enam juba esimeses hingeloendis ja nimetatud
vakuraamat on ainus dokument, kus selline talu peale
Põhjasõda esineb. Samal ajal kuulusid Nurme
mõisale eraldi Dorff Sallo
all kirja pandud Salu-Mihkli ja Salu-Jaani poole-adrased talud –
nii-siis Linnusel kokku 17 talu nagu rootsiaegse kaardi eksplikatsioon
"ennustab". Huvitav on seegi, et Vana-Tooma talu
oli 1778.a Suuremõisa vakuraamatusse märgitud, kuigi
adrarevisjonides kuulus ta ikka Nurmische
Bauren’ite rubriiki ja esimestes hingeloendites arvatakse
teda taas Nurme mõisale kuuluvaks.
1795. aastaks olid Lehe
Jaanist ja Jäsli Jurist
saanud vabadikud, Tuulegi Tõnis kandis veel koormisi Kansi
mõisale ja Suuremõisale kuulusid Linnuselt ikkagi 8 talu.
Lõpuks arvati kogu küla sajandivahetuse nn.
mõisapiiride reguleerimise käigus Nurme mõisale ja
Nurme mõisavalla (kogukonna) koosseisu jäi küla ka
uute talurahva-seaduste kehtima hakates 1860-ndatel aastatel. Pisut
leevendas selleks ajaks ülerahvastatud Linnuse maapuudust Nurme
mõisa kehvemate põldude platsikohtadeks jagamine, kuigi
peaks märkima, et Leeskopa ja Ridasi platsikülade asukateks
proportsionaalselt ehk rohkem Nautse ja Rässa maatamehi sai! Peale
mõisavaldade likvideerimist 1891/92. aastail hakkas Linnuse
kuuluma Muhu-Suure valla koosseisu, kuhu ta jäi valdade liitmiseni
üheks Muhu vallaks 1939. aastal.
Nõukogude okupatsioon peale Teist Maailmasõda
lõpetas sisuliselt talumajanduse. 1949.a kevadel
moodustati Linnuse ja Nautse küladest “Linnuse”
nimega kolhoos, mis mõne aja pärast
Viiraküla-Vanamõisa “Jõuga” liideti.
Edasi oldi kolhoosi “Ühendus” koosseisus ja
lõpuks Muhu ainsa suure kolhoosi osa. Jäägu
siiski 20.s teise poole kirjeldamine siinkohal oma aega ootama ja selle
asemel keskendume põlistalude ning neist 19.s teisel poolel
tekkinud vabadikukohtade käekäigu jälgimisele läbi
kahe sajandi. Kõigepealt peaks aga võrdluseks tooma
rootsiaegsest 100 aastat hilisema kaardipildi külast ja selleks
teeme väljavõtte nn. reguleerimiskaardi nr.3
säilikust EAA.2072.3.358:
Tuleb selgitada, et kõnealusele kaardisäilikule (358) ei
ole mahtunud kõige Nautse-poolsem Eemu talu. Eemu-Lauri
nr.6 maalinnast edela pool on selle kaardi läänepoolseim ja
rootsiaegsest kahest Saarest katku järel taastunud Saare Matsi
Jaagu üksus ei olnudki sel ajal enam arvestustalu. Et küla
endiselt ulatuslikul territooriumil asus, on illustratsioonilt
välja jäetud ka selleks ajaks kaheks hargnenud Villemi oma
ümbrusega ja sellest toome eraldi pildi juba Villemi talu juures.
Tasub aga tähele panna, et 18.s jooksul on külatuumikuks
kujunenud viie talu grupp (7, 8, 9, 10 ja 11) Tuulegist lõuna
pool, kusjuures peagi vabadikuks jääval Eemu-Lauril on
Tuulegi (7) ja Vana-Tooma (9) vahel üks põllusoat, millest
arvatavalt pärastine Vana-Tooma priinime tuleneb. Salu-pered (1 ja
2) on oma hilisemal kohal, aga rootsiaegseist talude grupist maalinnast
kagu pool on säilinud vaid Tõnsu Juri talu (3), mille
asemel 19.s keskel Salu-Jaani Lingude Uielu kujunes, kuigi see pigem
sajandi algul vabasdikuks jäänud Esli Jaani (nr.12) varasemal
taluasemel hakkas asuma. Esmapilgul kummastavat tõika, et
selleaegse Jaagu (kaardi nr.4) peremeest Wanna Thoma Andruseks nimetatakse,
püüame hiljem Jaagu ja Vana-Tooma talude juures selgitada.
Edasises lähtume põlistalude esinemise
järjekorrast 19.s hingeloendites ja toome ära ka teadaolevad
talude õuemärgid, mis ehk ei pruugi just niisugused
välja näha, nagu vanad Linnuse inimesed neid veel
mäletada võivad. Esitatud kujutised on kunagi Piiri
kooliõpilased (vist Vassili Randmetsa eestvõttel)
üles joonistanud, aga igasugune täiendav teave nende kohta
oleks teretulnud.
1. VILLEMI
Villemiga seoses saab juba
rootsiajal kahest talust rääkida ja nende eellugu võib
orduaega või kaugemalegi ulatuda, kuigi varasemates
maaraamatutes me nende eelkäijaid otseselt ära ei tunne.
1674.a De la Gardie üleandmis-aktis on esimesel kohal Linnusel
kirjas üheadrane Wannemoise Willem ja neljandana
½-adrane Wannemoise Henrich.
Esimeselt pärineb ilmselt selle talu nimi, mis 1698.a
kaardil üsna pärastise Villemi kohal
(võib-olla vaid pisut loode pool) asus ja mille terve adramaaga
peremeest kaarditabelis Vanamõisa Toomaks nimetatakse.
Katkujärgseis adramaa-revisjonides olid aga kaheks poole-adraseks
söötis arvestusüksuseks Willeme Simmo ja Willeme Laas. Kui need kokku
Toomase tervet adramaad kujutavad, siis jääb arusaamatuks
katkueelse Simo Lauri (nr.8)
"õigusjärglane" või kajastatus adramaa-revisjonides.
Samas võiks Willeme Simmo
üksust, mis kellelegi Oloff Gansfohsile oli sajandi esimesel
poolel 4 rubla eest rendile antud, ju ka rootsiaegse talu nr.8
jäänukiks pidada?!
1750. aastast
on Villemi Laasu üksusel hakanud koormisi kandma adra-talumees Willeme
Laaso Jaach – mees, naine ja kaks poisslast peres.
Mõnedel kaalutlustel võib seda Jaaku pidada Rootsivere
Muda Aadu pojaks, kuid Muda suure pere koosseis 18.s esimesel poolel on
üpris ebaselge. Jaagu täisikka jõudnud või
jõudmas kolm tütart surid 1773.a septembris ühekorraga
kõhutõppe; vanem poeg Mihkel oli isa surma järel
peremeheks, aga nooremad vennad Laur ja Jaak (koos õe Eeduga) on
esimese hingeloenduse ajal Rootsiveres arvatava onu Reinu talus.
Linnuse kontekstis tuleks lisada, et 1756.a revisjonis on Kansi
mõisa lõppu (pärast vabadikke!) lisandunud neli
talu:
pärastised Rässa Laasu (Seppa
Maitzi Jahn), Linnuse Tuulegi (Tulicke Jacko Tönnis), 18.s
lõpul vabadikuks jäänud Lehe Willeme
Thomas (arvatavalt samuti
Linnusel) ja Soonda Kaegu-Tähvena (Perdi Jürna Teffe).
1778.a Suuremõisa vakuraamatus on Linnusel peremeestena
märgitud nii Willeme
Laso Jacko Michel – eelnimetatud Jaagu vanem poeg kui
ka Lehe Willeme Jahn. Viimane paistab Viiraküla
Tiiriki Diedriku poeg olevat, aga temale eelnenud peremeest Linnusel
(1756.a Kansi mõisa Toomast) ei õnnestu kuidagi
identifitseerida! Mõlemad talud leiame ka esimeses
hingeloendis, kusjuures Mihkel teeb tegu Suuremõisale ja tema
talu võib juba üsna kindlalt praeguse Villemi
eelkäijaks lugeda; Lee Jaan on aga endiselt Kansi mõisa
hing ning raske on otsustada, kus tema talu sel ajal tegelikult asus.
1795. aastaks on Jaanist saanud Kansi mõisa vabadik ja
heinamaa-vaht; poeg Aadu on Viirakülas sulaseks (sai
perekonna-nimeks LAID) ja siitpeale see talu Linnusel kadus. Nii
võis see ikkagi just rootsiaegset talu nr.8 (20. sajandi
Vüsu piirkonnas) kujutada.
Villemil oli 1795.a endiselt peremeheks eelnimetatud
Jaagu vanem poeg Mihkel, kelle järglasi perekonnanime saamas ei
olnudki, kuid sugulased Rootsiveres said hiljem priinime KUPPO. Mihklil
oli neli tütart ja ainus poeg Mihkel (s.1788), kes suri
nähtavasti lapsena, sest 1795.a loendis teda enam ei esine.
Algul lubasime sajandivahetuse Villemist omaette kaardipildi
esitada ja sellel näeme kahte lähestikku kujutatud hoonet,
mis suure tõenäosusega mõlemad rootsiaegse talu nr.
1 asemele mahuvad.
Neist
põhjapoolse ja väiksema peremeheks on
spetsifikatsiooniköites Willemi
Jaan ja
lõunapoolsel Willemi
Jürri. Viimane oli 1780-ndatel Vanamõisa Simmul
peremeheks olnud (Simmu talu Vanamõisas asus sel ajal oma
hilisemast kohast oluliselt põhja pool Matsi-Laasu
kõrval), kuid jäi seal vabadikuks ja paistab kogu
perega Villemile toodud, kusjuures vanem poeg Jaan
(1771–1818) on lausa omaette talu saanud. Kuigi seda Jaani ei saa
segada vabadikuks jäänud Lee (Lehe) Jaaniga, jääb
paraku selgusetuks, kas Vanamõisa Simmu Juri pojale Jaanile
moodustati Linnusele tuues talu kunagise Willeme Laso Jaagu maa arvelt
või pandi ta senisele Lee Jaani maale peremeheks?! Et Villemist
põhja poole jäävat aiaga piiratud ala on veel 20.
sajandil Villemi Jaani aiaks nimetatud, peab see nimi
olema Vanamõisast toodud Jaanist jäänud, aga on raske
ette kujutada, et siiasamasse veel vahepeal Kansi mõisa talu
oleks mahtunud! Kaardipildiga seoses peaks veel tähele panema, et
rootsiaegsel kaardil Villemist põhja poole jäänud
kolmest talust on ainsaks jäljeks veel nn. Oolu soat, mille
loodenurgas (ilma talunumbrita) ka üks eluase on kujutatud, aga
seda meenutame veel hiljem Ennu-Laasuga
seoses
1811.a loenduseks oli vana Juri surnud ja Villemi on siitpeale
ühe taluna kirjas, kus juba nimetatud Jaan Juri poeg
peremeheks oli. Peale Jaani surma oli tema vanem poeg
Tähve (1801-74) veel nooruke (teine poeg Käsper oli
5-aastaselt surnud); Jaani noorem vend Aad võeti nekrutiks ning
1826. aastaks on talus peremeheks pandud Salu-Mihkli Matsi poeg Mihkel/Mihail Mägi. Kui
Raissa Kõvamehe ilukirjanduslikku pärimust uskuda, siis ei
olevat Salu-Mihkli Mihkel sugugi meelsasti Villemile peremeheks asunud
ja Nurme mõisa rentnikul tulnud teda selleks 25 kepihoobiga
“stimuleerida”! Siitpeale jäi Villemi talu aga
Mägide valdusse ja Jaani poeg Tähve Pärat (Perrati) jäi
vabadikuks, keda hingeloendid edasises Villemi sulasena märgivad.
Võib arvata, et omaette eluase oli Tähvel ehk 19.s viimase
veerandini ja sellest kooslusest saame hea ilukirjandusliku pildi
Raissa Kõvamehe raamatust “Kahe väina vahel”.
Tähvel oli 5 poega ja 4 tütart, kelledest paljud surid
väikestena; ainus täisikka jõudnud poeg Kaarel Pärat (1841-89) sai hiljem Leeskopal Värava latsikoha, aga see oleks
juba Leeskopa lugu.
Mihkel Mägi oli ligi 70-aastasenaVillemi peremeheks
märgitud ka viimases hingeloendis ja tema vanem poeg Kaarel/Kirill
Mägi (1822-69) sai peremeheks olla vaid kümmekond
aastat;
Mihkli esimene poeg Mats suri 2-aastaselt. Peale Kaarli varast surma
olid viimase pojad veel alaealised ja võib-olla sai sulane
Tähvegi enne surma ajutise peremehe kohuseid täita, kuid
dokumentaalseid andmeid meil siinkohal esitada ei ole!
1884.a võttis Kaarli ainus täisikka jõudnud
poeg Matvei Mägi
(1861–1926) omale Igakülast naise
(Ekaterina Liik) ja oli selleks ajaks arvatavalt kogukonna-kohtu poolt
ka peremeheks kinnitatud. Teadaolevalt oli Madisel ja Kadril 8 poega
ning 3 tütart. Esimesed pojad (Timofei, Maksim ja Aleksander)
surid lapseeas ja kõigile sündisid “asemikud”
– teine Timofei läks Nautse
Matsile koduväiks,
“uus” Aleksander jäi kodus peremeheks ja 1904
sündinud Maksim, kellest viimane teade on 1947.a Keeniast,
kui ta
Inglise kuningannalt 2. Maailmasõjas osalemise eest medali sai!.
Madise vanim abieluni jõudnud poeg Ivan asus EV-aastail
Saaremaale ja eelviimane poeg Anton sai kruntimisel vanema
õe Juliaga 1/3 talust ning rajas omale varasemas juba korduvalt
mainitud
rootsiaegsele taluasemele Võsu
osatalu. Vana Madise teine
tütar Akiliina omandas läheduses Vanaelu vabadikukoha ja
noorim õde Irina sai Jaagu Antoni naiseks.
Aleksander Matvei p.
Mägi (1899–1986) abiellus Aru
Madise kasutütre Irinaga (Kallaste Korjul sündinud Rehepapp)
ja neil oli poeg Manivald (1926-89) ning tütar Asta (s.1931).
Kruntimisel jäi Villemi talu suuruseks 27,83 ha, millest
põldu oli 7,68 ha. 10 aastat peale kolhoosikorra tulekut oli
Villemile jäänud Aleksander oma tütre Astaga; Manivald
(Valdi) ehitas omale kolhoosiajal Linnuse ja Piiri vahele tekkinud nn.
kelmikülas oma maja, mis sai Veere nime ja kus tema lesk Meeta
Mägi (sünd. Nõu Tuulegilt) viimati suveti elas.
Vanaelu (Vana-Oolu)
Villemilt Piiri poole tulles
jääb tee äärde
uuemal ajal Vanaelu nimega teatud koht, mida etümoloogiliselt
võiks ka Vana-Ooluks nimetada. Ei ole küll selgunud,
kes kasvatas üles Tuulegi Riste 1873.a sündinud
vallaspoja Madise kui Riste 1876.a 33-aastasena suri? On
aga
põhjust arvata, et Madis just Vana-Oolul üles kasvas.
1892.a märtsis laskis 19-aastaseks saanud Madis ennast Rinsis
õigeusku salvida ja aasta pärast laulatati ta Rinsis
Uuemõisa vallast Kanissaare külast pärit omast 4
aastat vanema Julia Antoni t. Kirsiga. Sestpeale oli Matvei ja Julia
Nõude pere Rinsi pihi-nimekirjades Linnuse vabadike hulgas
kirjas ja tundub, et just Vana-Oolul elati. 1903.a kadus Madis
pihi-nimekirjadest ja kuskilt ei ole selgunud, mis temaga
õigupoolest juhtus (surmakannet Rinsi meetrikas ei ole!), aga
kruntimisel sai Julia Nõu nimele 4,29-hektarine popsikoht
ja
viimases sõja-eelses koguduse-nimekirjas oli ka Juula poeg,
1893.a Tornimäel ristitud Mihail Nõu siin kirjas.
Teatakse, et Juula sai
õnnetult surma 1936.a suvel Linnuset tabanud keeristormi ajal.
Poeg Mihkel asus mandrile ja müüs koha Villemi
Madise tütrele Akiliina Mägile, kellel mandril olid
kaksikud pojad sündinud. 1959.a rahvaloenduse ajal oli
Akiliina Mägi oma poja Brunoga
Vanaelul (niisuguseks oli Vana-Oolu nimi selleks ajaks mugandunud).
Viimase maareformiga moodustatud Vanaelu katastriüksus on
maa-ameti andmeil vaid 0,68 ha ja Vanaelu pererahvaks sai Bruno
Mägi oma naise Meidaga (sündinud Tüür Tamselt).
VÕSU
1933.a eraldati Villemi talust
kaks kuuendikku – Madise vanema tütre Julia ning noorema
poja Antoni osakud ja moodustati Võsu nimega
osatalu suurusega
18,71 ha, millest põldu oli 5,6 ha. Ants ehitas Villemi
naabruses (pisut lõuna pool, üsna rootsiaegse Simo
Laur’i talu kohal) uue maja ja pidas talu kolhoosiaja tulekuni.
Teda teati hakkaja mehena (oli mõnda aega kolhoosi esimeheks ja
pärast aseesimeheks), kuid Ants jäi vallaliseks. 1959.a
rahvaloenduse ajal elasid nad õe Juulaga Võsul. 1990.a
hävis maja salapäraselt tulekahjus ja Antsu laip jäi
leidmata! Mingi kriminaalasi tol ajal küll algatati, aga tulemusi
see ei andnud ja arvatavalt lõpetati asi ilma erilise
juurdluseta!
Teatakse, et enne viimast sõda oli Võsul
mõnda aega elanud Piiri konstaabel Vassili Ivani p. Sepp, kelle
akna Ridasi Nossa-Kopli Ivan olla jahipüssist sisse lasknud. Et
aga Ivan teistegi “jaburate tegude” poolest tuntud oli, ei
kujuta see siia lisatud pärimusekild erilist
“uudisekünnist ületavat” tõika.
Üllatav oli aga 21. sajandi esimesel
kümnendil näha, kui suureks olid selleks ajaks
jõudnud
Võsu varemetes noored kased sirguda,,,
2. EEMU
Nagu öeldud, oli rootsiaja
lõpul Linnusel kaks Heimo-nimelist
talu: Heimo Laas Villemist
põhja pool ning Heimo Simmo
üsna praeguste Eemu ja
Eemu-Lauri kohal. Viimane on taluna jälgitav 19.s alguseni, mil
see vabadikukohaks jäi ja sellest räägime järgnevas
eraldi. Praeguse Eemu eelkäijaks tuleks ehk pigem arvata
rootsiajal kuskil praeguse Mäe ja Aru kandis olnud Laasu talu,
kuigi ei
saa kindlalt väita, et just temast 18.s adrarevisjonidesse
poole-adrane Heimo Thomas’e
arvestustalu jäi. Siiski on
siinkohal sellest eeldusest lähtutud ja see üksus jäi
18.s kolmanda veerandini taas-asustamata. Alles 1778.a
Suuremõisa vakuraamatus märgitakse Linnusel viimasena
¼-adrast Heimo
Simmo Teffe talu, aga kummalisel kombel ei ole
selle Tähve “jälgi” meetrikais õnnestunud
leida! Peale selle viitaks nagu määratlus Heimo Simmo Teffe rohkem
Eemu-Lauriga samale rootsiaegsele eellasele Heimo Simmo'le! Nelja aasta
pärast esimese hingeloenduse aegu on Tähve
ilmselt surnud (kuigi surma-meetrikas on kanne leidmata!), sest
nüüd on peremeheks märgitud Eimo
Techfene Andrus
ja kirjas on ka 60-aastane Andruse ema Ingel, keda Eimo
Tähve leseks nimetatakse! Meetrikate järgi võiks
Andrus pigem olla Mäla Andruse Juri poeg, aga kindel ei saa selles
olla! See Juri suri kõrges eas alles 1781.a, mis muudab
vähe tõenäoseks võimaluse, et Ingel
lesestumisel uuesti Eimo Tähvega abiellus; viimasel juhul
võiks Andrust Tähve kasupojaks arvata.
Nii jääb VÄLJAOTSade Eemu eellugu 18. sajandil
mitmes mõttes ebaselgeks. Andrus oli peremees nii 2.
hingeloendis 1795.a kui ka 1800.a paiku koostatud nn.
reguleerimiskaardi spetsifikatsiooni-köites,
kuid eespool juba viitasime, et Linnuse kõige Nautse-poolsem
talu on reguleerimiskaardilt nr.3 (säilikud 358, 363 ja 374)
välja jäänud ning leitav hoopis 4. kaardipaani
(säilikute 359 või 366) paremas servas (Nautse küla
läheduses).
Andrusel oli kaks poega ja neli tütart, kes kõik
abieluni jõudsid. Vanem poeg Tähve
Väljaots
(1779–1844) jäi peale isa surma peremeheks ja noorem vend
Tõnis (1783–1851) moodustas talu sulasepere. Tema kuuest
tütrest kolm said mehele, aga kaks poega (Tõnu ja Mihkel)
ning kolm tütart surid noorelt.
Teisel Tähvel oli neli poega ja kolm tütart. Vanem poeg
Jaen/Ivan
Väljaots (1810-69) jäi isa surma järel
peremeheks. Temal jõudis täisikka ainus poeg Aadu/Aleksei,
kuid Aadu eelistas latsikohta Suuremõisas, mis hiljem
Alt-Võrkaa või Seiu-Võrkaa nime kandis (plats nr.
VIII) ja pärast Jaani surma on peremehe roll läinud Jaani
nooremale vennale Madis/Mitrofan
Väljaotsale (1813-81). Tallu
jäi ka nende noorem vend Andrus/Adrian (1817-83), kellel vaid
üks tütar täisealiseks sai. Teise Tähve neljas poeg
Tõnu võeti 1845.a nekrutiks ja tema tagasi
jõudmisest andmed puuduvad.
Järgmiseks peremeheks Eemul sai Madise vanem poeg
Tähve/Filip
Väljaots (oli usuvahetusel Filipiks salvitud), kes
võiks ka Eemu Tähve “kolmanda”
tiitlit kanda. Noorem vend Tõnu/Terenti Väljaots sai Ridasis Eemu
nime kandma hakanud latsikoha. 20-aastaselt hakkas
naisemeheks ka sulase seisusse jäänud Madise teise abielu
poeg Maksim (1853–1915), kuid tema abielu Nõmmküla
Ansu Kadriga oli lastetu.
Eemu kolmandal Tähvel oli Raegma Mardi Aadu tütre Marega
seitse poega ja kuus tütart, kelledest vaid esimene tütar ja
kaks poega väikestena surid. 20. sajandil sai Eemul peremeheks
Tähve teine poeg Matvei Väljaots
(1869–1918); noorem
vend, esimese poja järel taas Ivaniks ristitu rajas omale Eemu
vastas üle tee (Nautse pool) Silla
vabadikukoha, aga mitu nooremat
venda pidid peredega talust välja minema. Mihail, Terenti ja noor
Filip asusid Saaremaale. Viimane abiellus 1907.a Rebaski Kukka Marega
ja asuti Kavandi külla. Väidetavalt suri Väljaotsade
pere Kavandis 1914.a tüüfusesse; jäi vaid hiljem
kirikuõpetajaks õppinud poeg Artemi, kes viimases
sõjas langes. Pöidele asunud Mihaili ja Terenti peresid me
siinkohal lähemalt ei jälgi.
Teisel Matvei Väljaotsal sündis Ranna Ingliga (Elena
Aleksei t. Naeris) taas kord kaheksa poega ja kaks tütart,
kelledest kolm vanemat poega lastena surid. Teine poeg Anton
abiellus 1927.a Iriina Maksimi t. Randmetsaga ja jäi Eemul
peremeheks; noorem vend Matvei läks Leeskopa Lingale
koduväiks. Vassili Väljaots läks Tõnule
koduväiks, kuid tuli peale naise (Julia Maksimi t. Noot; 1907-37)
surma Eemule tagasi, mobiliseeriti Punaarmeesse ja jäi Velikie
Luki all teadmata kadunuks (teistel andmetel arreteeriti Vassel 1943.a
Punaarmees ja talle olla mõistetud 7+3 aastat). Kas noorimad
vennad Sergei ja Arseni viimasest sõjast pääsesid,
jääb siinkiohal välja selgitamata. 1959.a rahvaloenduse
ajaks olid Eemule jäänud Anton ja Iriina kahekesi ja peale
nende surma jäi koht tühjaks.
1939.a talundilehe järgi oli Eemu talu suuruseks 47,2 ha,
millest põldu oli 9,6 ha. Et selleks ajaks oli Silla Ivan siit
ka oma neljandiku saanud, pidi koht 19.s üle 60 hektari olema ja
küllap olid juba 19.s algul vabadikeks jäänud teise Eemu
talu maad samuti millalgi Väljaotsade Eemuga liidetud.
SILLA
Eemu Madise noorem vend Ivan
Filipi p. Väljaots abiellus 1915.a Raissa Matvei t.
Ennoga
Suuremõisast ja ehitas omale Eemu vastas, Nautse pool teed Silla
vabadikukoha. Kruntimisel sai Ivan ¼ Eemu kohast ja Sillast sai
14,73-hektarine osatalu, kus põldu oli 4 ha. Seda
väikekohta pidasid Ivan ja Iisa kolhoosikorra tulekuni. Neil olid
tütred Juulia, Serafima ja Alevtiina. Kolhoosiajal tuli koju
tagasi Aleksander Meederiga abiellunud Serafima oma tütre
Katriniga. Viimasele asus koduväiks Tamselt Kondimäe
(Sarapuu) Volli poeg Andres Tüür, kellest viimase maareformi
järel sai Silla peremees.
(2a) EEMU-Lauri
Ühtpidi on tegemist
ühe Linnuse põlistaluga, aga et sellest juba 19.s algul
vabadikukoht sai, on siinkohal nime teine pool väiketähtedega
kirja pandud. Katku-järgsetes adramaa-revisjonides kandis juba
1731. aastaks Linnusel poolel adramaal koormisi Heimo Matz.
Esialgu oli
küll harituks märgitud vaid 1/12 adramaad ja
tööealist meeshinge nagu talus ei olnudki. Tegemist paistab
(vähemalt asukoha mõttes) olevat rootsiaegse Heimo Simmo
järglas-taluga ja Matsi võib
ehk Simmu otseseks järglaseks pidada. 1744. aastast
märgitakse ka tööealist meest ja nüüdseks on
juba 1/3 adramaad harituks märgitud. 1750.a revisjon märgib
talus koguni kaht vana meeshinge (seni oli neid igas revisjonis
üks), aga talu nimeks on ikka Heimo Mats (ka veel 1756.a
revisjonis). Mingi tõenäosusega võis isegi kahe
järjestikuse Matsiga
tegemist olla, aga säilinud kiriku-meetrikad meid selles osas ei
aita!
Neis esineb alles Eimo Jaan, kes
arvatavalt 1750-ndate
lõpust peremeheks sai, kuid tema suhe Matsi(de)ga jääb
ka teadmata. Jaan suri 50-aastaselt ja 1778.a vakuraamat märgib
perepeana Jaani leske Ristet – Suitse (Kuusiku) Jaani tütart
Viirakülast. Neil oli kolm tütart ja kaks poega. Vanem poeg
Tähve
(1761-86) oli esimeses hingeloendis nooreks peremeheks
märgitud, kuid ta surigi 25-aastaselt vallalisena ja peremeheks
sai noorem vend Laur
(1766–1828), kes hiljem sai priinimeks
MÕTE (Mötte).
Sajandivahetuse kaardi-spetsifikatsioonis on Laur peremehena
kirjas ja ka kaardil kujutatud talu nr.6 juurde on Eimo Laur
märgitud, kuid selleks ajaks oli naabrusse asunud pärastiste
Väljaotsade Eemu talu (arvatavalt juba 1778. aastaks, mil
vakuraamat veel rootsiaegset Heimo
Simmo’t meenutab) ja 1811.a
loend märgib Lauri juba vabadikuna.
Lauri nimi vabadikukohale jäigi. Tal oli kaks poega: Jaen
võeti nekrutiks ja temast ei ole rohkem midagi teada; noorem
vend Mihkel Mõte
jäi edasi Linnuse vabadikuks. Tema
noorelt surnud esimesest naisest jäi poeg Andrus (1826-69), kellel
omakorda oli kahe naisega 3 poega ja 3 tütart, kuid
jäägu nende täpsem käekäik siinkohal
jälgimata.
Teise naisega sündis Mihklil veel 3 poega ja 2 tütart,
kelledest abieluni jõudis vaid noorim poeg Aadu (õigeusus
Aleksander) Mõte (1838-70). Tal oli kolm tütart ja ainus
poeg Matvei Mõte,
kes abiellus Viiraküla Lauritse
Ivani tütre Mariaga ja oli Eemu-Lauri omanik 20. sajandil.
Kruntimis-andmetes oli Eemu-Lauri popsikoha suuruseks 4,72 ha, aga
Madis hankis vähe-haaval maad juurde ja 1939.a talundilehel
märgitakse koha suuruseks 8,04 ha, millest üks hektar oli
põldu.
Madise ja Mare tütar Raissa sai Nautse mehele, aga kaks poega
Ivan ja Timofei surid noorte meestena (vastavalt 1935. ja 1933.
aastal). 1959.a rahvaloenduse ajaks oli Eemu-Lauri ainsaks elanikuks
jäänud 79-aastane lesk Mare ja peale tema surma jäi koht
tühjaks.
3. RANNA
Kolmandana märgivad 19.s
hingeloendid üht noorimat Linnuse talu, mida õigupoolest
saab jälgida alles alates 1811.a hingeloendist, kui Tuulegi vana
Tõnis oli oma nooremate poegadega (Juri, Mihkel ja Tõnis)
Laasu talu taha “Naeri maale” uue talu rajanud.
Sajandivahetuse reguleerimis-kaardil seda talu veel ei ole, aga
hingeloendi märkustest selgub, nagu oleks mehed juba 1798.a siia
versetzt! Arvatavalt tekkis
talu Kansi mõisa
“initsiatiivil” ja peremeheks sai Tuulegi Tõnise
keskmine poeg Mihkel,
kelle pere oli sel ajal vendadest
arvukaim. Ta suri juba 1814.a ja järgmiseks peremeheks sai noorem
vend Tõnis jun. Naeris (1765–1842).
Priinime NAERIS
(ka NAIRIS) said kõik Tuulegi vana Tõnise järglased
ja õigupoolest võib seda naeriaia järgi saadud nime
ka Tuulegi esmaseks perekonnanimeks lugeda.
Ranna meeste vanemal vennal Juril oli ainus tütar Eed, kes
6-aastaselt suri ja Juri oli surmani Rannal sulaseks. Nooremal vennal
Tõnisel oli samuti ainult üks laps – poeg
Tõnu. Temast sai esialgu Ranna sulane, aga peale Mihkli poja
Aadu täisealiseks saamist kinnitati tema pärimisõiguse
järgi peremeheks.
Esimese peremehe Mihkli ainus abieluni jõudnud poeg
Aad/Aleksei Naeris
(1805-53) oli 1834.a loendis Rannal peremees, aga ta
suri suhteliselt noorelt ja samal aastal suri ka tema esimene poeg
Mihkel/Mihail jun. Naeris
(1826-53). Aadu teine poeg Madis oli veel
lapseohtu (kolmas poeg Tõnu oli 4-aastaselt surnud) ja
nüüd pidi mõne aja peremehe rollis olema Tõnise
poeg Tõnu/Timofei
Naeris. Viimane hingeloend Rannal
kinnitatud peremeest ei märgi.
Kui noorelt surnud Mihkli ainus poeg Aleksei Naeris
täisikka jõudis, kinnitati tema peremeheks ja senine
ajutine
peremees Tõnu/Timofei asus oma perega vanasse Nurme
kõrtsi Lingal. Mihkli noorem vend Madis/Matvei sai
samal ajal Ridasis Ranna nime saanud latsikoha. Nii
läks
pärimine Rannal “viisipäraselt” vana Mihkli
vanema poja liinis, kuigi noorema venna Tõnise ja tema poja
Timofei (Tõnu) abi vahepeal vaja läks.
Nooremal Alekseil ehk Seiul oli Targa Mare vallastütre
Ristega
(sünd. Koplimei) viis poega ja neli tütart. Vanemad pojad
läksid järgemööda talust välja:
Mihail rajas omale hiljem Vainu
nime saanud vabadikukoha, Ivan
asus Ennule ja Feodor (1876–1965) elas hiljem edaspidi
jutuks tuleval Saadul.
Nooremad vennad Matvei ja Timofei jäid
esialgu koju, kuid 1920-ndatel rajas Timofei omale Kuusiku
väikekoha.
Matvei Aleksei p.
Naeris (1881–1966) oli viimane Ranna
peremees. Kruntimisel jäi peale vendade kuuendike eraldamist
tema osak üsna väikeseks, aga 1939.a talundilehe
järgi oli koha suuruseks siiski veel 23,33 ha, millest
põldu 5 ha.
Simiste Valka-Lepikult võetud naise Raissaga (sünd.
Valk) oli Madisel kaks tütart ja poeg Adrian. Viimane
(Arnoks kutsutu) läks Paenase Põllule koduväiks ning
1959. aastaks olid
Rannale kahekesi jäänud Madis ja Iisa. Nendega koos see
noorim Linnuse põlistaludest ka hääbus.
Vainu
Ranna Sei vanem poeg Mihail
Naeris abiellus 1890.a Maria Maksimi t. Keskülaga ja
neil
sündisid üheksa tütart; kaks Akilinaks ristitut ja
ainus poeg Vassili surid väikestena. Ei ole päris
selge, millal Mihkel omale
maalinna lähedale põllu serva oma eluaseme rajas, aga EV
maareformiga sai ta 1/6 Ranna talust, mis peale Mihkli surma kaheksa
naise – Mihkli lese ja seitsme tütre kaasomandiks sai.
Kruntimisandmetes kandis koht Vainu nime. Kaugemale abiellunud
tütred (Kaegu Villem Alti naiseks saanud Irina ning Võlla
abiellunud Elena Sõrm ja Maria Meisterson) oma kaasavarasid
loomulikult kaasa viia ei saanud. 1939.a talundilehe järgi oli
Vainu suurus 10.33 ha, millest põldu oli 2 ha.
Üks noorematest õdedest, Raissa sai veel Vana-Tooma
Joosep Saadu naiseks, aga 1895.a sündinud Kristina ja 17 aastat
noorem Aglaida jäid koju väikekohta pidama.
Nemad
olid Vainu elanikeks ka 1959.a rahvaloenduse ajal, kui manuliseks oli
neil kolmanda elanikuna keegi väljastpoolt tulnud 24-aastane Volli
Siimoni p. Mahlak.
Ennu ja ENNU-LAASU
Kõigepealt meenutame, et
algul tutvustatud rootsiaegsel kaardil oli Linnusel kaks Henno lisanimega talu –
kõige lõunapoolsem Henno
Mart (nr.9) ja üks põhjapoolsemaid Henno Michel (nr.15), aga 18.
sajandi adramaa-revisjonides oli vaid läbi kõigi
revisjonide söötis olevaks märgitud pooleadrane Henno Laasu üksus! Neli
aastat enne esimest hingeloendust ilmus aga 1778.a Suuremõisa
vakuraamatusse peremees Henno
Laso Mart. Selgub, et see Mart oli
sajandi alguspoolel Neo talu eelkäija ja talule nime andnud
peremehe Petri Nigo poeg ja
meetrikais leiame ka tema kaks tütart ning neli poega. Esimeses
hingeloendis on vanem poeg Juri
(~1758 – 1828; värskelt peremeheks saanud ja veel vallaline)
ning
kogu pere koosseis ilusasti kirjas. Kui Nurme ja Tamse mõisad
omavahel maid ja hingi vahetasid, viidi ilmselt pere siit Külasema
Kingissepale, kus Juri ja noorem vend Jaen said hiljem priinimeks
KAO (ka KAJO). Kaks venda, Paavel ja Nigu surid noores eas abieluni
jõudmata. Sama priinime sai aga veel Juri hiidlasest
sulane, kes hiljem Paenase Andrusel peremeheks pandi. Tundub, et see
perekonnanimi ja võib-olla isegi Mälas pandud samasugune
priinimi tulenevad vanast Linnuse toponüümist. Nimelt
kannab 1800.a kaardil üks Linnuse Leeskopa-poolsem
põld nime Kao Peld (selle leiab
igaüks ka siin teisena toodud illustratsioonilt Salu-peredest
pisut kirde pool). Et see rootsiaegse Ennu Mardi (nr.9) talule
märksa lähemale jääb kui hilisema Oolu soadu kandis
rootsiajal olnud Mihkli talule (nr.15), aga samas 100 aastat hiljem
just Oolu soadu loodenurgas (vt. kaardipilti Villemi talu juures) Ennu
Laasu (ilma numbrita) eluaset kujutatakse, sellest ei oska muud
arvata, kui et rootsiaegsed Mihkel ja Mart võisid sugulased
olla, aga kes söötis arvestusüksusele nime andnud Laas
neile oli, peab spekulatsioonide teemaks jääma!
Milliste Linnuse ja/või
Vanamõisa vabadike
eluasemeks see paik võis 19.s jooksul olla, selle kohta on
midagi konkreetset raske ütelda. Kindlasti oli siin 19.s
lõpupoole juba mitmeid
vabadike eluasemeid ja kruntimise eel on 0,56-hektarise Ennu
vabadikukoha omanikeks märgitud Irina Kesküla ja Julia Liik.
Lisame, et Ranna Seiu teine poeg Ivan Naeris
abiellus Tuulegi Elena
Ivani t. Nõuga ja viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on kirjas
nende kaks poega ning kolm tütart. Millal Ivan oma perega Ennule
asus, vajaks küll täpsustamist, kuid kruntimise järel
oli
Ennust saanud 8,9-hektarine väikekoht Ivan ja Elena Naerise nimel.
Nende lapsed lahkusid siit juba enne viimast sõda ja vanem poeg
Rafael müüs maa Uiema Kaarel Lingule.
Sellega kadus
(või jäi taas “varjusurma”?) üks Linnuse
vanu eluasemeid.
Kuusiku
Ranna Seiu noorim poeg Timofei
Naeris sai 1/12 Ranna kohast ja ehitas omale üsna
rootsiaegse Tõnsu Jaagu talu kohale, nn. kelmiküla piirile
jääva Kuusiku koha, mille suuruseks 1939.a talundilehe
järgi oli 8,59 ha (2,85 ha põldu). Rinsi
koguduse-nimekirjas on kirjas Timofei ja Raissa neli poega. Koju
jäi kolmas poeg Feodor Naeris
(1915-71), kes 1959.a loenduse ajal oma Uielult võetud naise
Armilde, tütre Aino ja poja Toivoga Kuusiku 4-liikmelise pere
moodustas. Jääb üle sellele Linnuse
põhjapoolseimale eluasemele pikka iga soovida, et see veel
järgmise kolme sajandi jooksul võiks rootsiaegse
Tõnsu Jaagu taluaset markeerida.
4. UIELU, JÄSLI ja TÕNSO
Juba 1645.a maaraamatus kannab
Linnusel Jeseli Jürgen
kellegi Brey Simo’ga
kahel adramaal
ühiselt koormisi ja nime järgi otsustades peaks 1674.a aktis
kuuendana märgitud Jäseli
Laes tema järglane olema.
Kuigi me ei tea, kus talu varem asus, peaks 1698.a kaardil numbriga 7
märgitud samanimelise talu puhul just selle Linnuse
põlistaluga tegemist olema ja see asub kaardi järgi
otsustades ehk hilisemast Uielust vaid pisut lõuna pool. Talu
elas nähtavasti üle ka nälja- ja katkuaja, sest
Güldenstubbe protokollis 1713.a on Esli Tonnis
koormisi kandvaks peremeheks arvatud ja sama nimega esineb talu
läbi 18.s
adrarevisjonide 1756. aaastani välja. Pere koosseisu jälgides
võib arvata, et selle aja jooksul kahe Tõnisega tegemist
oli, aga säilinud meetrikatest me nende kohta lisainfot ei saa.
1778.a vakuraamatus on peremeheks Esli
Tönnisse Jahn ja
temal kohtame juba meetrikais ka kolme tütart ning kahte poega
(Jaani naine suri 1779.a aprillis, kuid tema nime ei olegi surmakandes
märgitud!).
Esimeses hingeloendis 1782.a on peremeheks märgitud Jaani p.
Juri (~1741–1825), kelle perekonnanimeks 1826.a
loendis on EASEL
(hiljem esineb ka nimekuju JASVEL). 1795. aastaks oli Juri perest
tehtud vabadikud ja Easeli või Jasveli nimega vabadikke kohtame
veel edaspidi 19.s esimesel poolel. Hiljem see priinimi Muhus
kadus.
Samal ajal oli praegusest Uielust loode pool vana
külatänava ääres Tönso Jurri
talu (nr.3),
millest Laasuga seoses veel juttu tuleb ja mis nähtavasti
hiljemalt
1731. aastast siin rootsiaegse kolme talu kohal ainsana koormisi kandis
– esimestes revisjonides viiendana märgitud Tönso
Tönnis. 1795.a hingeloendis oli Juri pere üsna arvukas
(järglased said priinime ABRUK) ja 1811.a oli peremeheks
saanud Juri vanem poeg Andrus Abruk (1776–1818). Ta suri noorelt
ja 1826.a loendis on peremeheks Andruse noorem vend Juri jun.
Abruk
(1780–1828), kes 1828.a sügisel Suures väinas uppus
(aasta lõpus on surma-meetrikasse tehtud kanne ilma täpset
surma aega märkimata, sest meri ei ole laipa välja andnud).
Talu jäi peremeheta ja peremeheks seati senine Ranna sulane,
Salu-Jaani Juri poeg Mihkel Ling.
Siitpeale on põhjust
Uielu talust rääkida, ehkki hingeloendites kandis see
lõpuni Tõnso (Toenso, Tönso) nime. Kuigi Jäsli,
Tõnso ja hilisema Uielu puhul on selgelt erinavate taludega
tegemist, on neid siinkohal koos käsitletud, sest esimesest sai
juba 18.s lõpul vabadik, aga teine muutus hingeloendite
arvestus-taluna sujuvalt Uieluks ja mõnes mõttes
võib mõlemat Uielu eelkäijateks lugeda. Me küll
ei tea, kuidas kunagised Jäsli ja Tõnso maad Lingude
maakasutuses mängu tulid, kuid arvatavalt ehitati sel ajal talu
oma praegusele kohale ja vana Tõnso jäi veel mõneks
ajaks Abrukitest vabadike eluasemeks. Sellega arvame, et Uielu oma
asukoha mõttes siiski rohkem Jäsli kui Tõnsu
järglane on!
Mihkel Lingul oli Ranna (Tuulegi) Mihkli tütre Eeduga kaks
poega ja viis tütart. Vanem poeg Mats suri aastaselt ja peale
Mihkli surma sai Uielul peremeheks tema noorem poeg Jaen/Ivan Ling
(1831–1894); 1850.a loend Uielul kinnitatud peremeest ei
märgi, kuid Jaani täisikka jõudmiseni oli vist
mõne aja peremeheks ka sulase Madise poeg Mihkel Ling (1824
– 67), kes hiljem omale Lensi
vabadikukoha ehitas.
Jaen läks ise õigeusku, aga Aljavalt võetud
naine Riste jäi luterlaseks ja lastest ristiti ning olid Rinsi
pihi-nimekirjades vaid vanemad lapsed; alates 1866. aastast
sündinud neli nooremat last ristiti luteriusku ja noorim
tütar Juula salviti õigeusku alles abiellumisel 1897.a.
Selle juures on oluline märkida, et Jaani 2. poeg Ivan kadus Rinsi
pihi-nimekirjadest 4-aastaselt 1866. aastal ja arvatavalt ta lapsena
suri, aga surma-meetrikaist on vastav kanne siiani leidmata!
Jaani kolmas poeg Madis
(1866–1919) sai järgmiseks
Uielu peremeheks ning noorim vend Kaarel asutas sajandi lõpul
post-maantee äärde (Eemu karjamaale) väravavahi-koha.
Madis Ling laulatati 1890.a Mäla Ansu Kadri Treieliga luteri
kirikus ja nad jäidki luterlasteks. Neilgi oli seitse poega ja 3
tütart. Peale vana Madise surma jagati talu kuue poja vahel
– üks noorematest poegadest Anton ja tütar Juula surid
lastena. Vanem poeg Kaarel ehitas oma Vabadussõja preemia-maale
Kase ehk Uiema väikekoha;
Mihkel (1899-1990) ja Joosep
(1902-1919?) olid Landeswehr’i sõjas kahuripaadil
“Rosa Luxenburg”. Mihkel elas hiljem Narva-Jõesuus
ja tema teada Joosep hukkus, kui nende paat põhja lasti, kuid
kuulujuttude järgi olla Joosep hiljem salaja (!?) Muhus
käinud. Nii on tema käekäik siinkirjutaja jaoks
jäänudki kindlamalt teadmata.
Noorim vend Albert-Bernhard jäi viimasesse sõtta. Talu
jagunes sisuliselt vana Madise teise poja, 1893.a sündinud noore
Madise ja noorema venna Arturi (s.1910) vahel – kummalegi
jäi 18,41 hektarit.
Madis jun. Ling abiellus 1922.a
Levalõpma Ritsu Juula
Kuusnõmmega ja sündis ainus tütar Armilda-Elfride, kes
sai Kuusiku Feodor Naerise naiseks. Madis ise suri 52-aastaselt. 1959.
aastaks oli Uielule jäänud Artur Ling
oma naise Salme ja
tütre Siljaga. Silja (abielus Kuusk) tegeleb ka genealoogia ning
kodu-uurimisega ja temalt on lisateavet saadud ka käesoleva loo
kokku panemisel.
Lensi
Nähtavasti rajas Ranna ja
Uielu sulase Madise poeg Mihkel/Mihail Ling
peale onupoja
Jaani Uielul peremeheks saamist omale Oolu soatu (üsna kunagise
Ennu-Laasu talu naabrusse) Lensi nimega vabadikukoha. Nime tekkelugu ei
ole selge, aga tuleks märkida, et kuigi sama nime kandis hiljem
Ridasis Rässa Juri Mihail Rühvki saadud latsikoht, ei ole
neil siiski muud seost peale selle, et Mihail Rühvki naine Ingel
(Elena) oli Linnuse Lensi Mihkli esimene tütar. Ridasis ja
Leeskopal oli sel ajal teisigi Juri-nimelisi kohti ja küllap siis
kinnistus Ridasis koha saanud Mihkli sünnitalu nime asemel hoopis
naise Ingli kodukoha nimi.
Lensi Mihklil oli Võlla Sepa-Pärdi Andruse tütre
Marega 3 poega ja 4 tütart, aga Rinsi pihi-nimekirjade järgi
otsustades on neli keskmist last imikuna surnud ja üles kasvasid
vaid vanem tütar Elena ning nooremad lapsed Juula ja Vassili.
1854.a sündinud esimese poja Timofei surma küll meetrikast ei
leia, kuid pihi-nimekirja on ta vaid oma sünniaastal kantud ja
ilmselt on temagi väiksena surnud. Kaks õde said mehele ja
sajandi lõpul oli Lensile jäänud vaid noorim poeg,
1865.a sündinud Vassili (Villem) Ling,
kes 1885.a abiellus
Vana-Tooma Juri tütre Annaga ja kokku sai neil neli poega ning
viis tütart kirikukirja. Kaks vanemat poega ja üks tütar
surid siiski imikueas, aga neli tütart ja kaks poega kasvasid
üles.
Pärimustes räägitakse sellest, kuidas Lensi Villemi
pojad Aleksander ja Josif 20.s algul omale Kuressaare
Ühisgümnaasiumis haridust nõutasid ja sarnaselt
Mihkli-Jaagu Vassili Randmetsaga pidid nii mõnigi kord koolitee
Kuressaarde jala ette võtma.
Villem asus esimese ilmasõja järel perega Tallinna;
Lensi koht jäi tühjaks ja praeguseks on leitav veel vaid maja
ase mõne õuepuuga ning kaev. Lensi Villemi järglane
on nimekas zooloog ja jahindusteadlane, Tallinnas sündinud
Harry Ling (1928 – 84), kelle lühi-elulugu leidub Eesti
Entsüklopeedia 5. köites, lk.577.
Värava
Uielu Ivani noorem poeg Kaarel
Ling oli postmaanteel mõnisada meetrit Eemust
väina
tammi poole väravavahiks ja peale abiellumist Nautse Laasu Ristega
1890.a ehitas omale sinna ka pisikese eluaseme. Kaarli ja Riste nelja
poja (viies poeg sündis surnuna) ja nelja tütre saatus
jääb siinkohal suuresti täpsustamata (osa lapsi surid
väikestena), sest Kaarel on siit perega Saaremaale asunud.
Enne Ennule asumist olevat Väraval elanud ka Ranna Ivan
Naeris, kellelt omakorda olla selle koha ostnud Tupenurme
Panga-Juri Kristiina vallaspoeg Ivan Tuul, kuid teadmata on,
kas ja kui palju siin postmaantee ääres EV ajal enam elati?
Pallasma loos on pisut rohkem juttu Tupenurme Panga-Juri Kristina
vallaspojast Ivanist, kes 1911.a Angerja kirikus Kohila tüdruku
Maria Siebergiga laulatati. See pere tuli 1. Maailmasõja ajal
Muhusse ja on peale Ivani sünnikodu Tupenurmes veel Raugi ja
Lepana rannasaunades peavarju saanud. Ivani viimane poeg Arno
sündis 1930.a ja tema sünniaktis on Ivani elukohaks
märgitud Linnuse Värava, aga ema Maria elukohaks hoopis
Võlla Saadu?! Viimane peab Võlla ja
Mõegaküla vahele 1. Maailmasõja ajal tekkinud
Uue-Saadu (ka Kadaka-Saadu) vabadikukohta märkima ja seal on Ivan
Tuul ka 1941.a veebruaris kopsupõletikku surnud! Eemu Anton Väljaots muidugi teaks, millal ja
kellelt ta oma talu maa sisse jäänud 0,7-hektarise
Värava majaplatsi 100 krooni
eest ostis,
aga temalt seda küsida enam ei õnnestu (andmed
pärinevad Vassili Randmetsa märkmetest) ja Linnuse
Värava koha märkimine Ivan Tuule elukohaks 1930.a võis
üksnes "märgi maha panekut" tähendada!
Peale uue maantee-tammi
rajamist 1960-ndatel ei ole Värava kunagine asukoht
tõenäoliselt enam kuidagi leitav. Võiks
vaid meenutada ka siit mitte
kaugele – Väinatammi algusse jäänud Saare
trahterit, mis siia 1895.a ehitati. See koht olevat teadjate kinnitusel
asunud enam-vähem viimases sõjas langenute
mälestusmärgi kohal.
Uiema ehk KASE
Uielu Madise vanem poeg Kaarel
Ling (1891–1976) osales Vabadussõjas ja
nähtavasti sai ka väikese autasumaa. Kruntimisel sai Kaarel
ka ühe kuuendiku Uielu maadest ja rajas küla
põhjaosas, Kuusikust Villemi poole Uiema nimega koha, mis
kruntimisandmetes Kaseks
ristiti. Kaarel ostis Rafael Naeriselt lisaks
Ennu maad ja 1939.a talundilehe järgi oli juba Muhu mõistes
taluga tegemist: 23,61 ha maad, millest 7,36 ha oli põldu.
1919.a laulatati Hellamaal Kaarel Ling ja Julia Matvei t.
Kesküla ja hiljem oli pere Rinsi koguduse-nimekirjas. Siinkohal ei
ole selge, kas Kaarel ennast vahepeal ka luterlaseks pidas või
oli ta vanaisa Ivani aegadest õigeusklik, kuid
“punasele” ideoloogiale on ta küll lõivu
maksnud.
Aadu Juulaga sündisid Kaarlil kolm poega ja lapsena surnud
tütar Amanda. Vanematest poegadest said aktiivsed
“juunikommunistid” – Emilian (Elmar, s. 1920) hukati
saksa okupatsiooni-võimude poolt Loode tammikus ja teine vend
Endel (1924 – 2006) viidi
gümnaasiumi-pingist
koonduslaagrisse, kuid jõudis peale sõda koju tagasi.
Kuuldavasti osales ta ka 1949.a küüditamisel, olles ise juba
perekonna loonud. Hiljem läks ta perest lahku ja olla maetud
Kihelkonna surnuaiale.
Kolhoosi esimeheks olnud Kaarli noorim poeg Lembit jäi vallaliseks ja 1959.a
rahvaloenduse ajal moodustasid Kaarel ja
Juula poja Lembituga kolme-liikmelise Kase pere. Lõpuks jäi
Lembit Kasele üksi. 2018.a jaanuaris võttis siinkirjutajaga
ühendust Endli tütar Elle (abielus Kiiker) ja andis teada, et
peale Lembitu surma pärisid Endli kahe abielu lapsed Kase
kinnistu tervenisti, mis juba algselt mitmest katastriüksusest
koosnes. Võõrandamisel tekkisid veel Kasemetsa,
Kasepõllu jt. katastriüksused. Uue omaniku leidsid ka
eluhooned oma õuemaaga ja nii võib öelda, et kase
koht Linnusel edasi eksisteerib, kuid
Lingudega sellel enam seost ei ole.
5. JAAGU
Kohe peale katku (1713.a) on
üks kolmest Linnusel koormisi
kandvast talust Tönso
Jago Roos (seda rootsiaegset nime on ka kujul Rohs või Prohs kirjutatud), aga paneme
tähele, et 1698.a kaardil oli kaks Jaagu-nimelist peremeest: peale
enam-vähem hilisema Jaagu kohal olnud talu nr.5 veel
kõige põhjapoolsem Tenso Jaak (nr.16) ja kumma Jaagu
järglaseks katku üle elanud Roosi arvata, ei olegi
selge! 1731.a adrarevisjonis oli Roosi järglaseks juba Tönso Tönnis
ja Tõnsu nime on 18. sajandil kandnud veel juba
Uielu juures osundatud Tõnsu Juri (nr.3) ning ka Laasule
talunime jätnud reguleerimiskaardi Tönso Laas (nr.5).
Võib vaid arvata, et rootsiaegsed kaks Jaaku sugulased
võisid olla, aga hilisem talunimi pigem 1778.a vakuraamatu
peremehelt Haljawa
Thoma Jack pärineb! Segadust tekitavaks on siinjuures
asjaolu, et adrarevisjonides olid Linnuse 2. ja 3. taluna kirja pandud
ka
kaks Aljava peremeest (algul Tönno
ja Jaack, hiljem Mats ja
Mart) ehk Aljava talusid on nagu Linnuse hajataludena esitatud! Ometi
kannavad 1778.a
vakuraamatus, kus juba omaette Dorff
Haljawa esineb, ka Linnuse kaks
talu (pärastised Jaagu ja Tõnu) Haljawa Thoma
lisanime.
Võib-olla oli see Jaak enne peremeheks seadmist hoopis
Tõnul
– selleaegsel Haljawa Toomal
sulaseks olnud ja siitkaudu kandus
Haljawa nimi ka Jaagule.
Pealegi paistab Jaak ise hoopis Vana-Tooma
Toomase järglane olnud, sest reguleerimiskaardi spetsifikatsioonis
nimetatakse Jaagu poega Andrust veel Wanna
Thoma Andruseks!
Esitatu on vaid näiteks selle kohta, milliseid
"ristsõna-mõistatusi" peavad koduloo-huvilised 18.sajandi
ja priinimede-eelse aja inimeste identifitseerimisel lahendama.
Jaak, kelle järglased said talu asukohale iseloomuliku
priinime TÄNAVASUU (Tennawasu), oli 65-aastane Nurme
mõisa peremees veel esimeses hingeloendis 1782. aastal ning tema
surma järel sai peremeheks vanem poeg Andrus Tänavasuu
(1761–1821).
Andruse kaks venda Juri ja Mart surid lapseeas, aga tal endal
kasvas üles kolm poega (neljas ja noorim poeg Mihkel suri
2-aastaselt). Et reguleerimiskaardil peremeest Wanna
Thoma Andruseks nimetati, peab
seda tähendama, et Vana-Tooma rajaja poja-pojaga tegemist oli.
1816.a
loendis oli Andrus veel peremees, kuid 1826.a peale Andruse surma
nimetatakse tema esimest poega Tõnist (1794–1848)
Wächter’iks ja
peremeest talus ei märgitagi! Teine poeg
Andrus oli nekrutiks võetud ja võib-olla loodeti
peremeest nooremast vennast Jurist (s.1802), sest talu nimena
märgitakse Halljawa jetzt Jago
Jürna! Paraku võeti ka
Juri järgmisel aastal nekrutiks ning tallu toodi peremeheks Andrus
Randmets Vanamõisa Laurilt. Märgime, et
Vanamõisas Randmetsa nime saanud olid sinna toodud omakorda
Viiraküla Poali-Andruselt ja Jaagul peremeheks pandud Andruski oli
veel Viirakülas sündinud.
Siitpeale jäi Jaagu talu Randmetsade valdusse. Vahimees
Tõnisel sündis ainus tütar Eed, kes suri 2-aastaselt;
nekrutiks võetud noorematest vendadest edasised teated puuduvad
ja Tänavasuu perekonnanimi kadus Muhust koos Tõnise surmaga.
Andrus Randmets
oli 1811.a abiellunud
Rootsivere Kästiku-Jaagu Juri tütre Ristega ja neil
sündisid kolm poega ning kolm tütart (kaks tütart surid
lapsena). Vanem poeg Juri/Jegor (1813-55) suri varases keskeas isast
varem, ega jõudnudki peremeheks saada, aga teine vend
Andrus/Andrei Randmets (1814-78) olnud joomamees
ja teda vist peale
vana Andruse surma peremeheks ei kinnitatud. Pärimuste järgi
olnud ta Linnusel vesiaia vahiks (teadmata on küll, millist
vesiaeda ta valvas) ja peale Juri nooremate poegade
täisikka jõudmist pidi hoopis talust välja minema ning
sai omale hiljem Ridasis Vesiaaks
nimetatud latsikoha. Noorim vana
Andruse poeg Mihkel/Miron (1830-68) suri samuti noorelt ja tema
järglased rajasid hiljem omale Mihkli-Jaagu
koha.
Ka varakult surnud Juri neli vanemat poega surid noorelt (kolmas
poeg Ivan jõudis küll täisikka, kuid suri vallalisena
28 aastaselt; Tõnu, Mihkel ja Juri on mõne-aastastena
surnud). Abieluni jõudsid vaid nooremad pojad Matvei ja
Andrei. Matvei (1847–1910) kaks abielu olid
lastetud. Peremeheks
kinnitati lõpuks Juri noorem poeg Andrei Randmets
(1850-88)
– Jaagul nüüd Andrus “neljas” ja temal
jõudis Viiraküla Tähvena-Toomal sündinud Paenase
Ansu päritolu Irina Auväärtiga sündida kolm poega
ning kolm tütart. Vanem poeg Maksim Randmets
(1882–1947)
jäi Jaagu peremeheks, noorem vend Vassili (1886–1919)
ehitass omale hiljem Raja
osatalu, aga keskmine vend Timofei suri
3-kuuselt.
Maksim Randmetsal oli esimese naisega poeg Anton ja tütar
Irina. Viimane sai Eemu Antoni naiseks ning Anton Randmets
oli Jaagu
viimane peremees. 1932.a abiellus ta Irina Maksimi t. Mägiga ning
sündisid tütar Sanne, poeg Andi ja tütar Asta (viimane
asus Tallinna).
1939.a talundilehe järgi oli Jaagu talu suurus 36,98 ha,
millest põldu oli 3,86 ha. Anton ja Riina elasid poja Andiga
Jaagul veel 1959.a rahvaloenduse ajal ja koht oli elus ka uue
aastatuhande algul.
MIHKLI-JAAGU
Jaagu vana Andruse noorelt
surnud nooremast pojast Mihklist jäi Luiskama Kaarli tütre
Juulaga poeg Ivan Randmets,
kes sai kihelkonna-kooli hariduse
ja oli noorelt ka küla-koolmeister. 1887.a abiellus ta Kallaste
Munska Madise tütre Ekaterinaga ja sündisid neli poega ning
kolm tütart.
Ivan suri 38-aastaselt vesitõppe ja millal ta omale
Mihkli-Jaagu eluaseme jõudis rajada, ei ole selge, aga 1888.a
sündinud ja 35-aastaselt vallalisena surnud esimene poeg Mihail
oli ilmselt juba Mihkli-Jaagul sündinud. 1896.a sündisid
Ivanil ja Kadril kaksikud pojad, kelledest Antoniks ristitu elas vaid
ühe päeva, aga noor Ivan kasvas meheks. Noorim poeg Vassili
tuli ilmale juba peale isa surma. Mõlemad nooremad pojad
käisid ministeeriumi-koolis ja harisid end hiljem veel omal
käel (nende lühi-elulood vt. A. Rullingo
“Muhumaa”, lk.617). Ivanist sai kapten ja hiljem veel
raadio-operaator. 1944.a põgenes ta oma purjekaga Rootsi.
Vassili õppis usu- ja õigusteadust
Tartu Ülikoolis
ja elas viimase sõjasügiseni Tartus, kus tema korter
sõjakeerises hävis.
Õele Juulale tuli Külasema Kingissepalt koduväiks
Mihail Keinast
ja Rinsi koguduse-nimekirjas on kirjas ka
nende 1924.a sündinud poeg Evald, kes onu Ivaniga viimase
sõja lõpus välismaale põgenes. Kruntimisel
sai Mihkli-Jaagust (ka Kivilossiks nimetatud) 11,33-hektarine
väiketalu, kus oli 4 ha põldu. 1959. a loenduse ajal olid
Mihkli-Jaagul Mihail ja Juulia Keinast ning sõja järel koju
tulnud Vassili Randmets. Peale sõda oli Vassel lühemat aega
Piiril kultuurimaja juhataja ning üsna tuntud kultuuri- ja
hariduselu edendaja Muhus, kuid uue korra tingimustes mitte just
soositud inimene. Erakuna ta surigi, olles siiski jätnud
koduloolisi ja muid märkmeid Muhu kohta, milledega nüüd
Koguva muuseumis on võimalik tutvuda.
Peaks lisama, et peale Vassili surma pärisid Mihkli-Jaagu koha
Levalõpma Toomale abiellunud Vasseli vanema õe Kristina järglased Veskimeistrid.
RAJA
Jaagu Madise noorem vend Vassili
Randmets sai 1/3 Jaagu talust ja rajas omale EV algul
selleks
ajaks keskuseks kujunenud Piirile lähemale Raja koha, millest
kruntimisel sai 15,67-hektarine väiketalu (põldu oli 10,5
ha). Kohta pidas vara lesestunud Vassili naine – Ranna Villemi
tütar Elena (sünd. Kirves) 1913.a sündinud
poja
Vladimiriga. Viimane langes 2. Maailmasõja
ohvriks ja 1959.a
olid Rajal vana Leena oma minija Akiliina ning pojapoja Reinuga. Rein
Randmets kaotas tervise kolhoosiajal mehanisaatorina
töötades, aga Raja koht Linnuse ja Piiri piiril on siiski
alles ka 21. sajandil.
6. LAASU
Algul sai juba selgitatud,
kuidas rootsiajal olid Tuulegist ja kadunud Jäslist maalinna poole
ning Jaagust põhja pool põlise külatänava
ääres kolm talu. 100 aastat hilisemal kaardil
on Jaagule tekkinud naaber Tönso
Laas (nr.5) ja siit põhja
pool (maalinna vastas) on alles ainult Tönso Jurri elupaik numbriga
3. Nende
kahe Tõnsu eelkäijaks oleks 1744.-1756.a
revisjonides Tönso
Jahn ning 1731. ja 1738.a revisjonides
Tönso
Tönnis. Tõnisest ja katku üle
elanud Roosist oli juba juttu, aga selgema pildi esitamisest
rootsiaja lõpul ning Põhjasõja ajal peame andmete
nappusel siiski loobuma. Ilmselt
jagunes Tõnsu Jaani talu millalgi peale 1756.a revisjoni
kaheks ja sellest ajast on kindlalt jälgitav praegune Laasu talu,
kus peremeheks sai Tönso
Jahni Laas.
Laasu järglased said perekonnanimeks LIND. Kolme naisega oli
Laasul kolm poega ja neli tütart. Pojad sündisid teisest
abielust: esimene poeg Jaen suri 2-aastaselt; teine poeg Juri
(1770–1829) oli juba 1795.a loendis vabadikuks nimetatud ja kas
ta ise või tema poeg Mihkel on hiljem Rõtu vabadikukoha
rajanud. Kolmas poeg Tõnis Lind
(1771–1833) oli
järgmiseks Laasu peremeheks. Tal oli ainus poeg Tõnis jun.,
kes
1834.a loendis oli ka peremeheks märgitud, kuid noore
Tõnise ainus poeg Kaarel suri 10-aastaselt ja 1850. aastaks on
Laasule peremeheks toodud Vanamõisa Tähvena Jaani poeg
Johan/Ivan
Kesküla. Siitpeale jäi talu Keskülade
valdusse ja Linnuse perekonnanimi LIND pikapeale kadus. Noor
Tõnis Lind oli sel ajal veel talus oma naisega esimesena kirjas,
aga viimane hingeloend väidab ta surnud olevat, kuigi meetrikas on
surmakanne leidmata! Sulaseks oli talus veel Laasu esimese abielu
tütre Mare vallaspoeg Mats – Tõnu Matsi poeg, kes
peale ema Kallastele mehele saamist Tõnul üles kasvas ja
seal hoopis perekonnanime NOOT sai. 20.s oli Piiril üks metsavaht
Mart Lind, aga tema oli siia Saaremaalt tulnud ja võimalikku
seost Linnuse Lindudega ei ole seni tuvastatud (kui just Rõtu
Mihkli järglasega tegemist ei olnud!). Arvatavalt ehitas
Juhan/Ivan Kesküla Laasule ka uued taluhooned ja vana maja
jäi mõneks ajaks Tõnise järglaste –
vabadike Lindude eluasemeks.
Juhan/Ivan Keskülal oli viis tütart ja ainus poeg Maksim
(1840-69), kes vaid kolm aastat sai isa surma järel peremees olla.
Temast jäid poeg Timofei ja tütar Maria. Kas 19.s viimasel
veerandil talule ajutine peremees või hooldaja
määrati, on siinjuures teadmata, kuid sajandi lõpul
sai Timofei Kesküla
(1864–1945) Laasul
peremeheks. Tal sündisid Ridasist võetud Julia Naerisega
viis poega ja kaks tütart. Vanem poeg Vassili
jäi noorema venna Aleksandriga koju, Ivan
ehitas omale Pärna
osatalu, aga keskmine vend Anton läks EV
algaastail Tallinna ja hiljem Tartu Ülikooli matemaatikat
õppima ning elas hiljem Saksamaal ja lõpuks USA-s (tema
lühi-elulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.600).
Vassili Kesküla (1894–1957) esimene naine suri noorelt.
1927.a abiellus ta Paenase Ivardi Madise tütre Irinaga ja
sündisid tütred Vilma ja Taimi ning poeg Bruno. Vanas eas
võttis Vassel veel kolmanda naise, kellega poeg Jaan sündis.
Talu suuruseks jäi kruntimise järel 41,89 ha, millest
põldu oli 12,5 ha. 1959. aastaks olid Laasule jäänud
Vasseli lesk Mare poja Jaaniga, teise abielu lastest Bruno ja Taimi
ning üksikuks jäänud Vasseli noorem vend Aleksander.
Teadmata jääb siinjuures noorima venna Timofei käekäik, kes viimases Rinsi
kogudusekirjas samuti veel vallalisena kodus oli (ta võis viimasesse
sõtta jääda!). Talu hooneid oli juurde ja ümber
ehitatud ning kolhoosiaja
lõpupoole (peale vanade surma) müüdi Laasu vana maja
Ivo Linnale suvekoduks.
Rõtu
Rõtut võib
Eemu-Lauri järel vanuselt teiseks Linnuse vabadikukohaks arvata,
sest selle võis rajada juba 18.s lõpul vabadikuks
jäänud Laasu Juri Lind
või hiljemalt tema
1806.a sündinud poeg Mihkel Lind,
keda meetrikaski Rõtu
Mihkliks on nimetatud. Mihklil sündis 3 poega ja 6 tütart;
esimene tütar Mare sai Salu-Jaani sulase Juri naiseks ja
täisikka jõudsid ka kaks vanemat poeg Karl ja Jakob.
Esimene võeti 1850.a nekrutiks, aga peale viimase hingeloenduse,
kus nad olid Nurme mõisa vabadikeks Linnusel, ei ole neist
hilisemaid dokumentaalseid õnnestunud jälgi leida.
Selgitamine, kas ehk 20. sajandil Piirile metsavahiks tulnud Mart Lind
neist emma-kumma järglane oli, oleks omaette põnev
uurimisteema.
Mihkli järgmised neli tütart ja noorem poeg Aad surid
väikestena ja ainsa tütrena on viimases loendis 2-aastaseks
märgitud Mihkli teise abielu tütar Maria, kusjuures Mihkli
teine abielu ja naise Leena päritolu jäävad
siinkohal välja selgitamata. Võib arvata, et
Mihkel juba
sajandi keskel Muhust väljas tööd ja teenistust leidis
ning teise naisegi on ta väljast leidnud.
Nähtavasti jäi koht 1860-ndatel tühjaks ja siia
asus Vanamõisa Matsi-Laasu Matsi poeg Madis Saarväli
oma perega. Madis sõitis laevadel pootsmanina ja
Rõtu sai tema perele peavarjuks. Madise esimesed lapsed olid
Vanamõisas sündinud, aga vahepeal paistab Uielult
pärit Madise naine Kadri lastega ka Neol olnud (või mingil
põhjusel Neo kodakondsena kirja pandud?).
Meremees Madisel sai täisealiseks kaks poega: noor Madis
(1839–1910) ja Aleksei (1859-90). Vanem poeg jäi
Rõtule, aga Aleksei sai omale Leeskopal
latsikoha, mis samuti
Rõtu nime hakkas kandma. Noore Madise esimene poeg Madis suri
3-kuuselt; üles kasvasid Jaen ja Villem. Jaen Saarväli
(1887–1914) oli üle Muhu tuntud saabassepp ja
käsitöö-meister. Ta võttis naiseks Rebaski Kukka
Eleena Küla – kooliõpetaja ja kirjamehe Madis
Küla-Nurmiku õe, aga 1914.a jäi Leena kahe tütre
ja poja Arteemiga leseks ning läks tagasi Kukkale, mille vend
Madis talle jättis.
Noorem vend Villem abiellus 1912.a ja jõudis ka poeg
Arteemi sündida, kuid Villem paistab ilmasõtta
värvatud, kust ta vist tagasi ei jõudnud; Mare ja poja hilisem käekäik
jäävad aga välja selgitamata! Linnuse Rõtu
jäi tühjaks ja väidetavalt langes ka ilmasõja
ajal
tuleroaks. Kruntimisandmetes Rõtu kohta Linnusel enam ei esine.
Üsna 20.s lõpul rajas omale praktiliselt Rõtu
õue uue eluaseme Saaremaal sündinud kuid ema poolt Linnuse
Salu-Jaani juurtega Toomas Kuusk. Vana Rõtu vundament
jääb tema majast kümmekond meetrit lõuna poole ja
kunagise korstnajala kohta pidavat nüüd lipumast
märkima. Sellega saab Linnuse Rõtut taastatud elupaigaks
lugeda.
PÄRNA
Laasu Timmu teine poeg Ivan
Kesküla sai ¼ Laasu talust ja rajas omale
Villemist pisut loode poole (kus ehk rootsiaegne Villemi talu
võis asuda)
Pärna nimega osatalu. Kruntimisel sai talu suuruseks 14,3 ha,
millest põldu oli 5,94 ha. Rinsi koguduse-nimekirjas oli Ivanil
naise Raissaga 1921.a sündinud tütar Elvi ja 12 aastat
noorem poeg Andi. Kolhoosikorra tulles asusid noored Orissaarde ja
1959.a oli Pärnale üksi jäänud Ivani lesk Raissa.
Kolhoosiajal asus tühjaks jäänud Pärnale Saaremaalt
Muhusse tulnud 1952.a
sündinud Priit Oks oma naise Evega (Tupenurme Vanaga-Jaanilt,
sünd. Maripuu). Oksadele jäis Pärna koht ka
viimase maareformi ajal ja selleläbi elus veel 21. sajandil.
7. TUULEGI
Vaatamata
tõenäoliselt mitmetele hoonete ümberehitustele
võib talu nr.13 rootsiaegsel kaardil
“reeper-punktina” kasutada, sest nähtavasti on see
hiljemalt sellest ajast enam-vähem oma praegusel kohal asunud.
Peale katku jäi talu tühjaks ja seisis 18.s esimese poole
kirjas ½-adrase Tulicko Jaack’u
arvestusüksusena, mis
1756. aastaks on Kansi mõisale arvatud. Viimane adrarevisjon
1756.a nimetab Kansi mõisa peremeest siin Tulicko
Jacko Tönnis,
kuid 1778.a märgitakse Tuulegit Suuremõisa vakuraamatus ja
nüüd nimetatakse peremeest Tulicko
Michli Tönnis.
Tõnis võis ehk Mihkli poeg olla, kuigi on teadmata, kust
Kansi mõis ta Linnusele peremeheks tõi. Arvatavasti on
siiski ühe ja sama Tõnisega tegemist.
Esimestes hingeloendites oli eakas Tõnis ikka Kansi
mõisa peremeheks märgitud. Võiks arvata, et Kansi
mõis ka uue – Ranna talu rajamise Linnusel algatas,
millest juba juttu oli. Nn. reguleerimiskaardil on siiski nr.7-ga
märgitud Tõnise talu Tuulegi kohal ja Ranna talu veel ei
ole, aga 1811.a loendist, kui kogu küla juba Nurme
mõisale kuulus, selgub, nagu oleks selleks ajaks surnud
Tõnis oma nooremate poegadega juba 1798.a Rannale paigutatud.
Tuulegil on peremeheks jäänud Tõnise vanem poeg
Tähve
(~1749–1808), aga peale tema surma pandi poja Juri
täisealiseks saamiseni ajutiseks peremeheks Vanamõisa Lauri
Andruse poeg Mihkel Karba (1786–1852), kes juba varem
talus
sulaseks oli. 1816.a loendis on vallaline Juri Tähve poeg peremeheks
kinnitatud, kuid 1820.a võeti ta nekrutiks! Nüüd
jäi Mihkel Karba edasi peremehe kohuseid täitama. Nagu
kõik vana Tuulegi Tõnise järglased, said ka
Tähve järglased perekonnanime NAERIS, aga 1826.a oli
faktiliselt Tuulegile jäänud vaid Juri õde Mare, kes
1827.a Võikülla mehele sai. Tähve noorem poeg Mats paistab noorelt surnud, kuigi surmakanne
kiriku-meetrikas on leidmata.
Mihkel Karba abiellus 1825.a Eemu Lauri tütre Marega, aga
nende abielu jäi lastetuks. Mihkli juures kasvas üles tema
nekrutiks võetud noorema venna Lauri p. Juri Karba, kes hiljem
omakorda nekrutiks võeti ja juba 1826. aastaks on Tuulegil
peremeheks pandud naabritalu Neo Mihkli teine poeg Mart Nõu.
Mihkel Karba jäi Tuulegil sulaseks ja siitpeale on
Tuulegi peremeesteks Nõud. Tuleks lisada, et Karbad olid
Vanamõisa Lauri “eelmiste”, enne Viirakülast
toodud Randmetsade peremeheks panekut Lauril olnud inimeste
järglased. Neo Mardi isa Mihkel oli aga arvatavalt Hiiumaalt
1780-ndatel Neole peremeheks toodud, kuigi tema teine poeg Mart oli
juba Muhus sündinud. Sellest edaspidi veel Neoga seoses.
Mart Nõu abiellus 1812.a Päelda Mardi peretütre
Eeduga ja neil sündisid 3 poega ning 5 tütart. Kõik
pojad jõudsid ka abieluni ja jäid nähtavasti oma
peredega Tuulegile. Vanemal pojal Madisel (1814-66) oli vaid kolm
tütart ja ta võis peale isa surma küll lühemat
aega peremees olla, kuid edasi läks pärimisliin keskmisele
vennale Andrusele.
Nende nooremal vennal Mihklil jõudis
täisikka ainus poeg Kirill Nõu, kes paistab onu
Andrusega Suuremõisa Mäele asunud, kui Andrus
peremehe ohjad kodus pojale Ivanile andis.
Andrus/Andrei Nõul (1824-91) oli viis poega ja neli
tütart. Kaks vanemat poega surid imikueas – Mihail
2-nädalaselt ja Matvei 3-kuuselt. Kolmas poeg Ivan
jäi
Tuulegil peremeheks, Timofei rajas omale Villemi lähedale
Tänavasuu vabadikukoha,
kust poeg Vassili 1920-ndatel Nurme
Kõrtsi asunduskohale asus; noorim vend, 1862.a sündinud
Andrei jun.
Nõu abiellus 1891.a Rootsivere Muda Elena Suurteega
ja asus Lepiku Liivaaugule
(arvatav Neo soldati Tõnu rajatud
koht, mis selleks ajaks hakkas tühjaks jääma).
1856.a sündinud Ivan Nõul said täisealisteks kaks
poega, kusjuures esimene poeg Ivan jun.
oli 3-kuuselt surnud.
1883.a sündinud Timofei asus esimese ilmasõja järel
Pöide kihelkonda Kaprale
ja koju jäi noorim poeg, 1891.a
sündinud Aleksander Nõu.
1939.a talundilehe järgi oli Tuulegi talu suuruseks 28,51 ha,
millest põldu oli 7,6 ha. Sandri vanemale tütrele
Alevtiinale (Elvi) tuli enne viimast sõda Saikla Suur-Rahula
külast koduväiks Aleksander Miller, kes eestindas oma
perekonnanimeks KALJUSTE. Ta langes viimases sõjas; poeg
Agu ja tütar Eevi jäid emaga Tuulegile ning 1959.a loenduse
ajal on lapsed Orissaare Keskkoolis kirja pandud. Tuulegile olid sel
ajal jäänud vana Sander oma naise Juulaga ja lesestunud
tütar Elvi. 1980-ndatel tuli EPA lõpetanud ja
vahepeal
maaparandajana töötanud Agu perega koju tagasi ning alustas
kõiki toonaseid probleeme trotsides talu pidamist. Igatahes
läks tal korda vähemalt 300-aastane Linnuse põlistalu
järgmisse aastatuhandesse viia.
Tänavasuu
Tuulegi Ivani noorem vend
Timofei Nõu
abiellus 1883.a Nautse Pärdi Kadriga
(Sonn) ja rajas omale Tänavasuu vabadikukoha. Kohta piirab
põhja poolt siiani kõrge kiviaed, mille kohta Rinsi
preester Bobkovski olevat kunagi arvamust avaldanud, et ju see mees
kuradit kardab, et omale nii kõrge kiviaia on ehitanud.
Tõnul ja Kadril oli kaks poega ning neli tütart.
Esimene poeg Mihkel suri 5-aastaselt, aga 1891.a sündinud noorem
poeg Vassili sai 1920-ndatel omale Nurme mõisast
Kõrtsi asunduskoha ja
sellega Tänavasuu koht Linnusel kadus.
8. NEO
Algul juba selgitasime, et
1698.a kaardil kandis üks kolmest maalinnast edela pool olnud
talust numbrit 6 ja eksplikatsioonis märgitakse selle peremeheks
Mühle Peter. Suure
tõenäosusega olid nii 1713.a
Güldenstubbe protokollis koormisi kandnud Peter Michel kui ka
kõigis adramaarevisjonides Linnuse esimese taluna kirjas olev
Petri Nigo
sellestsamast talust pärit peremehed, aga me ei tea,
kas talu veel peale katku samal kohal asus, kus me seda 1698.a kaardil
näeme ja millal õigupoolest hilisema Neo kohale
(reguleerimiskaardi nr.8) asuti.
Läbi kõigi adramaa-revisjonide peremeheks
märgitud ja
ilmselt ka talule nime andnud Nigu suri 1770.a 1. mail kalarannas
(…wurde beym Fischstrande
Krank und starb). Vanust surmakanne ei
märgi, aga umbes 70-seks võib teda sel ajal arvata. Talu
oli läbi adrarevisjonide üks Linnuse elujõulisemaid
(1756.a oli talus tööealisi kolm mees- ja kaks naishinge;
peale selle üks vana mees, üks vana naine ja kaks last
– poiss ja tüdruk). Neo poegadeks võib pidada sajandi
kolmandal veerandil rootsiaegse Henno
Michel’i talu
(adrarevisjonidses Henno Laas’u
arvestus-üksus) asustanud
Marti, kellest eespool juba juttu oli ja kindlasti peale Neo surma
peremeheks saanud Toomast.
Teda märgib 45-aastase
peremehena veel esimene hingeloend, kuid siitpeale on pere saatus
üpris ebaselge. Meetrikais leiame vaid Toomase ühe poja Jaani
(1765-66) ja noorema tütre Eedu (1767-73) surmakanded.
Nähtavasti jäid Toomase pojad Nurme mõisa vabadikeks
ja said Mathias Buxhövdeni “hingedeks”, keda 18.s
lõpu mõisade-vahelistes tehingutes siia-sinna pillutati.
Kui esimeses hingeloendis olid Toomase teadaolevad kolm poega (peale
väiksena surnud Jaani) Andrus, Jaak ja Mihkel kõik veel
kodus kirja
pandud, siis 1795.a leiame Andruse Lehtmetsa Käsprile ja Jaagu
Igaküla Mihkli-Aadule sulasteks viidud. Pädaste ja
Võlla eramõisade hingeloendite puudumise tõttu
jääb noorima venna
Mihkli asukoht meil hoopis teadmata! 1807.a paistavad kõik kolm
venda
maakaitseväkke ehk nn. maamiilitsasse värvatud. Ainsana
abieluni jõudnud Andruse naine Eed sai oma kahe pojaga hiljem
Pädastes peavarju ja sealse katkujärgse
talu-nime järgi perekonnanime TÕMBA. See priinimi on siin
ja muhulaste andmebaasis tinglikult kogu Neo Toomase perele omistatud,
sest tema meessoost järglasi 1820-ndatel enam priinime saamas ei
olnud.
1795.a loendis on ühtäkki Linnusele ilmunud 36-aastane
peremees Niggo
Michel, kellel peale paar aastat noorema naise
veel kolm poega ja tütar Mare peres. Peale esimese poja, 1780.a
paiku sündinud Aadu olid nooremad lapsed juba Muhus sündinud
ja selle põhjal teame, et Mihkel pidi Muhusse asuma 1782. ja
1786. aastate vahel, aga kust ta tuli või toodi, on seni
selgusetu. Pere-pärimus räägib, et Mihkel olevat
Hiiumaalt pärit ja arvestades seda, kui palju hiidlasi peale
Põhjasõda Muhusse toodi, on see vägagi
tõepärane, aga miskipärast ei märgi tema
Hiiumaist päritolu ei kiriku-meetrikad ega hingeloendid, kuigi
tavaliselt seda just hiidlaste puhul märgiti! Sellepärast
võib oletada, et kui ka Mihkel sünnilt hiidlane oli, pidi
ta (Buxhövdeni abiga?) ehk üle Saaremaa Muhusse jõudma!
Mihklil sündis lisaks 2. loendis kirjas olnuile veel kolm
tütart ja vaid eelviimane neist – Kadri suri 3-aastaselt;
ülejäänud kolm poega ja kolm tütart jõudsid
kõik abieluni ja panid aluse arvukale Linnuse NÕUde
sugupuule, mida järgnevas ehk vaid üsna põgusalt
suudame käsitleda. Tuleks lisada, et perekonnanime NÕU
(NAU) said peale Linnuse Neo inimeste veel Igaküla Lepiku-Mihkli
inimesed, aga sugulust nende vahel ei ole ja genealoogidel tuleks 19.s
lõpupoole hoolikalt vahet teha, kumma Muhu Nõude haruga
on tgemist.
Peale Mihkli surma jäi Neol peremeheks tema esimene poeg
Aad/Aleksei Nõu
(~1780–1850). Teine vend Mart pandi
Tuulegil peremeheks ja tema järglaskonnast oli juba äsja
juttu.
Noorim vend Mihkel jun. (1790 – 1827) jäi Neol
sulaseks ja suri
üsna noorelt, kuid temast jäid pojad Tõnu ja Karl ning
tütar Kadri, kes kõik täisikka jõudsid.
Tõnu võeti 1839.a nekrutiks, aga
jõudis
teenistusest tagasi ja abiellus 1858.a 40-aastaselt Targa (Saueaugu)
Aadu tütre Marega. Lapsi neil teadaolevalt ei olnud, kuid paistab,
et soldat Tõnu juba sel ajal Lepikul Saueaugu naabrusse oma
soldatiplatsile Liivaaugu koha rajas, kuhu hiljem veel Linnuse
Nõusid asus. 20.
sajandil seal olnud Nõud olid küll “Tuulegi
sorti”, aga nad võisid just
suguluse tõttu hiljem sinna Neo Tõnu tühjaks
jäänud soldatiplatsile asuda!
Sulase Mihkli teine poeg Karl/Kirill (1821-53) suri samuti noorelt
(nähtavasti Neol) ja tema ainus poeg Mihkel suri 2-aastaselt;
tütar Maria sai 1873.a Viiraküla Kuusiku soldat Jaagule
(Noor, kes omale Suuremõisas Kuusiku soldatiplatsi sai) mehele.
Peremees Aadul oli ainus seaduslik poeg Jaen/Ivan Nõu,
kes järgmiseks peremeheks sai (peale selle neli
tütart ja aastaselt surnud vallaspoeg Jaak). Jaanil seevastu
sündisid kuus poega ja kolm tütart, kelledest vaid esimene
poeg Andrus nädalaselt suri. Jaani teine poeg Aad/Aleksei jäi
kodus
järgmiseks peremeheks; 1838.a sündinud Kaarel/Kirill sai
hiljem omale Leeskopal
platsikoha ja paar aastat noorem Jaen/Anton Nõu
sai platsi Ridasis, kusjuures mõlemad kohad hakkasid Neo nime
kandma.
Vana Jaani viies poeg Madis (1843–1909) oli 1872.a
nekruti-nimekirjas märgitud nõrga-mõistuslikuks
(blödsinnig) ja tema suri
kodus vallalisena. Noorim
vendadest, 1849.a sündinud Georgi (ka Jegor) on aga 1871.a
nekrutiks võetud ja tema võis Türgi sõtta
jääda..
Aad/Aleksei Nõu
(1830-90; Aad “teine” ehk Sei)
abiellus 1852.a Päelda Mardi Marega ja neil jõudsid 21
aastaga jälle kaheksa poega ning viis tütart sündida.
Sei esimene poeg Kirill sai kihelkonna-koolis käia ja oli
noorelt Neo talutoas olnud Linnuse külakooli õpetaja. Ta
teenis hiljem 7 aastat Kroonlinnas telegrafistina ja hukkus seal
õnnetult (väidetavalt jäi kuskil tuisku). Nii jäi
aasta noorem teine poeg Maksim oma talu pärimise aega ootama.
1862.a sündisid kaksikud pojad - üks surnuna ja teine,
Ivaniks
ristitu suri 7 päeva vanuselt. 1863.a sündis viies poeg
Aleksei, kellest sai ehk üks
väljapaistvamaid Linnuse mehi,
aga tema elulugu ei ole miskipärast entsüklopeediasse ega ka
A. Rullingo raamatusse jõudnud. 2004.a “Meie Maa”
nr.137 (23.07.2004) toob Enn Nõu materjalide põhjal A.
Rullingo koostatud Aleksei Nõu lühieluloo, kuid pikema
ülevaate temast annab hiljuti avaldatud Enn Nõu oma
materjal, mille viimase lahkel loal ka siia Linnuse küla
veebi-kausta paigutame (fail “Aleksei_Nõu.pdf”).
1865.a sündinud Sei poeg Georgi suri nädalasena; aasta
noorem Mihail oli peale kroonuteenistust 1888-93 Muhus
urjadnik
(maakordnik) ja olevat sajandivahetuse paiku elanud Väinatammi
algusesse 1895.a rajatud Saare trahteris. Hiljem soetas ta omale
Saiklas Mäe talu, kuid langes 1941.a nõukogude
repressioonide ohvriks ning suri Siberis. Noorim kaheksast vennast
– 1868.a sündinud Vassili (Villemiks kutsutud) ehitas omale
algul Aru vabadikukoha, kuid
lahkus varsti Muhust; temast on edasises veel
pisut juttu.
On märkimisväärne, et peale 13 lapse
sünnitamist on Sei naine Mare peale Sei surma 1890.a
sünnikoju Päelda tagasi läinud, kus 6. Rinsi
koguduse-nimekiri teda märgib. Sei olnud suur tugev mees ja
üsna kõva viinavõtja. Ta oli ka vallakohtu kohtumees
ja küllap võiks Nurme vallakohtu materjalidest tema kohta
üht-teist selguda, kui need säilinud oleksid.
Järgmiseks Neo peremeheks sai Sei teine poeg Maksim (Madis)
Nõu (1857–1935), kes 1880.a abiellus Paenase
Ansu Madise
tütre Ristega (Auväärt). Neilgi sai tosin last –
kuus poega ja kuus tütart kirikukirja. Esimene poeg Matvei (1881)
suri 2-nädalaselt, Timofei (Tõnu; 1882–1953) sai
hiljem Saiklas Kägi talu peremeheks (tema noorpõlve
rännakuist ja elust esimeses ilmasõjas saame pildi Enn
Nõu raamatus “Mõtusekuke viimne kogupauk”,
2005); kolmas poeg Mihail (1887–1941) omandas Kõljalas
Lobi talu; oli Pihtla vallavanemaks ja langes 1941.a repressioonide
ohvriks; neljas poeg Kirill jäi kodus peremeheks. Kahest nooremast
vennast vanem, Aleksei “neljas” Nõu
(1893–1989) asus Inglismaale, abiellus inglannaga ja tema
järglasi elab seal küllap praegugi. Noorim vend Joosep (1895–1936)
kasvas tegelikult Saiklas üles, aga abiellus Salu-Jaani Madise
tütre Ristega, kes päris poole Salu-Jaani kohta ning nad
rajasid omale Lõhmussalu
osatalu.
Neo meeste meelisnimedeks on olnud Mihkel (küllap esimese
Mihkli auks on Mihkliks või Mihailiks ristitud 9 poisslast) ja
Kaarel. Viimast nime (õigeusus Kirill) on Linnusel pandud viiele
poisile. Ka Neo viimaseks peremeheks jäi Madise neljas poeg Kirill
(Kaarel) Nõu (1890–1974). Kruntimisel sai Neo
talu
suuruseks 38,25 ha, millest põldu oli 9,7 ha. Seda pidas Kaarel
kolhoosikorra tulekuni. Ta oli tuntud sepp ja küla-pillimees;
hiljem oli ka kolhoosis traktoristiks. Kaarli ainus poeg Aleksander
(1922-30) suri 8-aastaselt; vanem tütar Leonida sai Salu-Jaani
Rafael Lingu naiseks ja 1959.a loenduse ajaks olid Neole
jäänud vana Kaarel oma Vanamõisast pärit naise
Ekateriina (sünd. Saarväli) ja noorema
tütre Heljoga.
Viimasel oli Rootsivere Mihkli Udoga ka tütar Ülle, kellele
hiljem Leeskopal sündinud ja Kansi Tammel kasvanud Aadi
Tuulmägi koduväiks tuli.
Tuleks lisada, et Neo talust on aegade jooksul väga palju
inimesi välja läinud ja detailsema pildi saamiseks talust
vajaks see omaette käsitlust. Siinkohal vaatame veel
põgusalt vaid Linnusega seotud Neolt hargnemisi; teiste Muhu
küladega seonduv jääb nende külade (Lepiku,
Leeskopa, Ridasi jne.) käsitlusse, kuid üsna palju Neo
Nõusid on Saaremaale ja Eestist koguni välja läinud.
ARU
Neo Sei noorim poeg Vassili
(Villem) Nõu olla saanud 19.s lõpus 4/25 Neo
talust (kuidas ja kelle vahel talu enne EV maareformi jagati,
jääb siinkohal ebaselgeks) ja kui ta Igaküla Neo-Jaani
Kristiina Vapperiga abiellus, ehitas ta omale Linnusel Mäe
naabruses Aru väikekoha. Peagi müüs ta selle Paenase
Ansu Madise pojale Madis (Matvei) Auväärtile, kes merd
sõitis ja oli noorelt lesestunud Kallaste Korju Marega
abiellunud. Muide, Vassili Nõu vanem õde Ingel (Elena)
oli Madis Auväärti onu – Rinsi Nuka Jaani naine.
Villem Nõu soetas Saiklas poole Loortse (Andruse) talust,
kuid 1911.a ostis tema vanem vend Aleksei Nõu, kes selleks ajaks
oli Vene Talurahva Põllupanga Eestimaa kubermangu osakonna
direktor Tallinnas, omale Kuke karjamõisa Läänemaal.
See koosnes kolmest kinnistust: suurem, Ankru talu vormistati Vassili
Nõu nimele ja väiksema – Vesikaare nimega jättis
Aleksei omale vanaduspäevadeks. Kolmandaks kinnistuks oli rohkem
sisemaale jäänud Suteste metsa- ja heinamaakoht (Ankru ja
Vesikaare talud olid päris mere ääres Kukerannas).
Sellest ajast elas Ankru Villem Kukerannas, aga Linnusel oli 1906.a
sündinud tema poeg Joosep Nõu, kellest sai
põllumajandus-teadlane ja kelle lühi-elulooga võib
A. Rullingo “Muhumaa” lk.612 tutvuda. 1944.a põgenes
Joosep Nõu perega Rootsi, kus Uppsalas omandas arstikutse
Joosepi poeg Enn Nõu – pärastine tuntud
välis-eesti ja nüüd ka juba sama hästi kodu-eesti
literaat.
Aru Madis Auväärt jäi esimese ilmasõja
järel kadunuks ja kohta hakkas pidama tema 1906.a sündinud
poeg Matvei Matvei p. Auväärt, kes 1932.a
abiellus eespool juba mainitud Laasu Salme Keskülaga. Neil sündisid
poeg Hubert (1933) ja tütar Liivi (1934).
1939.a talundilehe järgi oli Aru väikekoha suurus 11,33
ha, millest põldu oli 4,65 ha. 1959.a elasid Arul peale Madise
ja Salme nende tütrele Liivile koduväiks tulnud Leonhard
Pajust ja loenduslehel on kirjas ka viimaste 2-kuune poeg Toomas.
Nüüdseks Aru kohal enam alalist elanikku ei ole.
LÕHMUSSALU
Kuigi maa mõttes on
Lõhmussalu pigem Salu-Jaani osatalu, tuleks selle rajajaks
lugeda ehk siiski Neo Madise nooremat poega Joosep Nõu
(1895–1936), kes 1925.a Salu-Jaani Matsi tütre Ristega
(Ling) abiellus. Riste pärandusele – poolele Salu-Jaani
kohast rajati osatalu, mille suuruseks sai 32,68 ha, sellest 9 ha
põldu. Joosep oli õppinud maamõõtja ja
töötas ka Põllutööministeeriumi
maamöötjana. Ta suri varases keskeas ja temast jäid
pojad Heino ja Endel ning tütar Aino.
Peale sõda lahkusid Heino ja Aino Muhust; Aino
lõpetas Tartu Ülikooli. Endel abiellus ja 1956.a
sündis ka poeg Aivar. Pere ehitas omale Raja naabrusse uue maja,
mis Koidu nime sai. Varsti lahutas Endel oma abielu (naine pojaga
asusid Tallinna) ja müüs ka maja maha (nüüd elab
Koidul Külasema Kasesalult (Ennult) tulnud Heldur Tammik oma
perega). Endel Nõu asus hoopis Vanamõisa, kus hakkas
mesinikuks ja rajas seal omale Mesila (ka Metsa) nimega teatud
eluaseme. Kolhoosiaja lõpupoole tuli talle elukaaslaseks kauge
sugulane, Tuulegi juurtega Lepiku Liivaaugu Reiu tütar Aili
Nõu ja 1990-ndate algul asusid nad vahepeal tühjaks
jäänud Lõhmussalule ning üritasid siin talu
pidada. Peale Endli surma läks Aili Mesilale tagasi ja
Lõhmussalu koht Linnusel sai ühele soomlasele
müüdud.
9. VANA-TOOMA
Algul illustratsiooniks toodud
rootsiaegsel kaardil on kaardi raamist välja jäävana
kujutatud talu nr. 17, aga kaarditabelis adramaa suurust ei
märgita ja siinkohal ei hakkaks spekuleerima, kas see selleaegset
Vana-Toomat või ka Nurme mõisale jäänud
Salu-peresid peab märkima?! Vahetult peale katku koostatud
Güldenstubbe
protokollis, kus külasid ei märgitagi ja eristatud on vaid
Suuremõisa ja Tamse mõisa talud (Võlla ja Nurme
mõisad olid n.ö. rivist väljas), ei õnnestu
kindlalt ei Vana-Tooma ega Salu-perede eelkäijaid tuvastada. Alles
1731.a adramaa-revisjonis kannavad rubriigis Nurmische Bauren (esialgu
Suuremõisale) koormisi kolm Linnuse talu: SalloThomas, Sallo
Thoma Michel ja Sallo Thoma
Thomas. Siitpeale on nii Vana-Tooma kui
kaks Salu peret (hiljem Salu-Mihkli ja Salu-Jaani) üheselt
jälgitavad ja nad paistavad koguni rootsiaegsed sugulased
olevat! “Mõistatamise”
1713.a protokollis muudab keeruliseks veel tõsiasi, et Salu-
(Sallo)-nimelised talud
esinevad ka Nautses ja Rootsiveres ning seal
ilmsete Rootsivere talude hulgas teisena kirjas olev Sallo Thomas
võib hoopis
Linnuse talu märkida, aga see, kas ta
Rootsiveres “ülearune” on, võiks alles
Rootsivere küla põhjalikul analüüsil selguda!
Nii või teisiti kujutab 1731.a adrarevisjoni Sallo Thomas
seda “vana Toomast”, kellest hilisem talunimi sai, aga
oma tänasel kohal näeme talu alles 70 aastat hilisemal
kaardil nubriga 9 Tuulegist lõuna pool. Et Toomas
“rootsiaegne” mees oli, seda kinnitab
tõik, et juba 1738.a revisjonis märgitakse sama talu
peremeheks Sallo Thomasse Andrus, kes oli peremeheks ka
viimases,
1756.a revisjonis. Tema kohta me veel säilinud kiriku-meetrikaist
siiski andmeid ei leia, kuid kolmanda katkujärgse peremehe –
Sallo
Wanna Thoma Jahn puhul näeme juba tema 3 poega ja 5
tütart. Järgmiseks peremeheks sai Jaani vanem poeg Andrus
(1761–1836) ning noorem vend Jaen (1773–1825) jäi
talus sulaseks (kolmas teadaolev Jaani poeg Kerstik suri aastaselt).
Siin peaks Jaagu taluga seoses räägitud
"ristsõna-mõistatusele" lisama, et viimati nimetatud
Andrust reguleerimiskaardil Vana-Tooma Jaani Andruseks nimetatakse
(erinevalt Vana-Tooma Andruseks nimetatud selleaegsest Jaagu peremehest.
Nimede panekul said Vana-Tooma inimesed priinimeks SAAT ja
kõnealusel kaardilgi näeme Tuulegi ja Vana-Tooma vahel
nubriga 6 märgitavat (arvatavalt Eemu-Lauri) põllusoatu.
Peaks lisama, et analoogiline
perekonnanimi pandi Rootsiveres. Kui 1826.a hingeloendis oli Linnuse
perekonnanimeks SAAT ja Rootsiveres SAAD, siis hiljem läksid need
paraku “sassi” ja 19.s lõpul ning 20. sajandil
kirjutatakse reeglina mõlema hõimu perekonnanimel
lõppu “tugev t”, mis muidugi genealoogidele
võib peavalu valmistada. Siinkirjutaja käänaks neid
nimesid Saat – Saadu ja Saad – Saadi, aga ega see erilist
selgust asjale ei lisa!
Teadaolevalt oli Andrus Saadul ainult kaks tütart – Eed
sai 1820.a Nautse Pärdile mehele ja Ingel suri imikueas. Nii sai
peale Andruse surma peremeheks noorema venna, sulase Jaani esimene poeg
Andrus
“kolmas” Saat (1802-69). Sulase Jaani teine poeg
Juri võeti nekrutiks ja kolmas poeg Jaak (1811-75) jäi
omakorda Vana-Toomal sulaseks.
Andrus “kolmanda” ajal kujunes Vana-Tooma peremehe- ja
sulasepere vahel selles mõttes tasakaal, et nii Andrusel kui
Jaagul sündisid 3 poega ja 3 tütart. Andruse esimene ja
kolmas poeg surid alla-aastastena ja abieluni jõudis vaid teine
poeg Mihkel/Mihail Saat
(1826-90), kes võib-olla ka isa surma
järel peremeheks oli. Tema esimese abielu poeg Ivan (1852-61) suri
aga 9-aastaselt ja teisest abielust 1858.a sündinud Maksim enam
Vana-Toomal “peremehe-lootusi ei hellitanud”! Ta on omale
(koos isaga) rajanud Oolu vabadikukoha ja Oolul vist
vana Mihkel surigi, sest peremehe roll on 19.s teisel poolel
Vana-Toomal
läinud sulase Jaagu nooremale pojale Madisele. Jaagu vanem poeg
Juri Saat (1835-79) sai Ridasis Kõrtsi latsikoha,
mida hiljem
tema vanema poja Vassili (Villem, s.1862) järgi ka Villemiks on
nimetatud.
Madis/Maksim Saat
(1841–1925) abiellus 1862.a Päelda
Laasu Mihkli tütre Riste (Irina) Vagaga ja neil sündisid 7
poega ning 5 tütart. Maksim Saadu sugupuud on detailselt
kirjeldanud Ülo Murd, kelle andmed ka siinkirjutajal kasutada on,
kuid selle vähegi üksikasjalikum käsitlus väljuks
käesoleva raamidest. Märgime vaid, et Maksimi esimene poeg
Vassili (Villem) Saat
(1863–1946) jäi Vana-Tooma peremeheks;
teine poeg Georgi ja viies poeg Iisak asusid sajandi lõpul
Saaremaale Suur-Pahila külla (nende vanemad lapsed surid noorelt
ja Saadu nimi siin ei juurdunudki); kolmas vend Maksim
(1872–1948) leidis omale Kapi
mõisa maadel Kupitse
soldatiplatsi näol koduväikoha. Neljas poeg Joosep Saat
(1874–1942) abiellus Ranna Mare vallastütre Irinaga ja nende
esimesed lapsed sündisid Vana-Toomal, aga 20. sajandi algul soetas
Joosep omale Tamse Rannakülas Kraavisuu
latsikoha ja asus perega
sinna. Noorim täisikka jõudnud vendadest – Ivan Saat
ehitass omale hiljem Linnusel Jaani
osatalu; Madise ja Riste viimane,
seitsmes poeg suri kohe peale sündimist (jõuti siiski
Mihailiks ristida). Tema võttis ka ema tervise ja vanas eas
võttis Madis omale veel Võllast teise naise, kellega
lapsi küll enam ei olnud, kuid kes esimese abielu lapsed üles
kasvatas. Madise ja Riste esimene tütar Maria sai Põitse
Sõnnisaadu (Pärna) Mihklile mehele ja tema tütrepoeg
oli eespool nimetatud Ülo Murd. Riste kaks õde surid
lapsena; Elena sai Villemi sulase Ivan Mägi naiseks ja Iriina
(1883 – 1959) jäi vallaliseks.
Kuni vana Madis veel peremehe rollis oli, tegi vanem poeg Villem
mitmesugust ehitus- ja puutööd. Ta olevat osalenud
Kuremäe kloostri ehitusel, oli vokimeister ja igale
tööle “lahtiste kätega”. Naise võttis
ta isa eeskujul Päeldast – Mardi Ivani tütre Maria Vaga
ja neil sündisid 3 poega ning 2 tütart. Kruntimisel jäi
talu suuruseks peale jagamisi 31,9 ha, sellest 7 hektarit põldu.
Viimase sõjani pidasid talu Villem ja tema esimene
täisikka jõudnud poeg
Joosep Saat
(1894–1944). Teine vend Ivan (1898–1974) sai
veerandi talust, kuid müüs selle Piiri kooliõpetajale
Anton Sirbile ja ostis omale Nurme
Toonela asundustalu. Noorem vend
Anton Saat ehitas oma veerandile Paju
osatalu. Villemi vanem tütar
Elena sai Aljava Matsile mehele; noorem õde Akilina oli
Vanamõisa Sepa Aleksander Üksiku naine.
1959.a oli Vana-Tooma üks Linnuse rahvarohkemaid peresid,
sest peale Joosepi lese Iisa ja Villemi vallaliseks jäänud
õe Iriina olid veel kodus Joosepi vanemad pojad: Arved oma
naisega ja Uno naise ning 2-aastase tütrega. Joosepi
noorem poeg
Edvard oli sel ajal Orissaares keskkooli
lõpetamas, kuid
sisuliselt samuti veel Vana-Tooma pereliige. Varsti aga läksid
Arvedi ja Päelda Mardi Lembi teed lahku; Uno asus oma perega
Nautse Rannaeitele ja Edvard peale EPA lõpetamist hoopis
Saaremaale. Nüüdseks on Vana-Toomale jäänud Arvedi
teine elukaaslane Vilma Aljas. Tuleks lisada, et Nautse Rannaeitele
asunud Uno Saat ehitas ka “kelmikülla” tütre
jaoks maja, kus nüüd tütre-tütre pere
(Viiraküla Uuesaadult tuli koduväi Rojanok) elab.
Oolu
Oolut võib samuti
üheks Linnuse vanemaks vabadikukohaks pidada ja nimigi
pärineb siin 18. sajandil olnud muistsetelt põldudelt, mis
1800.a kaardil kannavad nime Olo
Soat. Nähtavasti rajas
omale siia
eluaseme juba Vana-Tooma viimase Andruse poeg Mihkel/Mihail Saat,
kui tema esimese abielu poeg Ivan 9-aastaselt suri, ta ise
teise naise võttis ja sellega tema 1858.a sündinud pojal
Maksimil väljavaated Vana-Toomal peremeheks saada kadusid. Tema
ainus esimesest abielust täisikka jõudnud tütar Elena
sai Paenase Tõnise Andruse naiseks; teisest abielust sündis
peale Maksimi veel kolm tütart, aga kaks neist surid juba
väikestena.
Maksim Saat
abiellus 1879.a Igaküla Jaagutoa Marega ja pere elas Oolul,
kuigi Maksim nähtavasti põhiliselt Muhust väljas
tööd ja teenistust otsis. Rinsi viimases koguduse-nimekirjas
on Oolu elanikeks Maksimi lesk Maria oma noorima, 1897.a sündinud
tütre Akilinaga. Maksimi ainus poeg Vassili ja üks
tütardest, Elena surid lastena, aga esimene tütar Julia sai
1904.a Viiraküla vabadiku, Uiesaadu Andrei Karjase naiseks (pere
asus hiljem Läänemaale Saastna mõisa). Irina paistab
ühe Kesküla naiseks saanud ja elas vist esimese
ilmasõja järel lesena Ennul.
Kruntimis-andmetes oli 0,58-hektarise Oolu popsikoha omanikeks
märgitud “Saat, Maria ja teised”, aga 1959.a oli Oolu
ainus elanik 61-aastane Akiliina Maksimi t. Saat. 20, sajandi
lõpuks
oli
Oolu koht Linnuselt kadunud.
JAANI
Vana-Tooma Madise noorim
täisikka jõudnud poeg Ivan Saat
(1886–1972) rajas
omale enne esimest ilmasõda maalinna lähedal vabadikukoha,
milleks ta olla saanud ühe üheksakümnendiku Vana-Tooma
talust – võis olla ehk poole-tiinune õueplats.
Hiljem ostis ta 1/3 Neo talust (siinkohal jääb teadmata,
missuguses talu jagamise staadiumis seda kolmandikku arvestati) ja
1939.a loenduslehe järgi oli Jaani talu suuruseks 20,7 ha, millest
põldu oli tervelt 6,4 ha.
1907. aastal on Ivan Soonda Lauri-Aadu Raissa Maksimi t.
Targemaga abiellunud ja sündisid kaks poega ning kaks tütart.
Pojad lahkusid kodust – noorem poeg Ferdinand pidi Saksa
sõjaväes olemise eest Siberi-tee ette võtma ja
Novosibirskis ta surigi. Kolhoosiajal olid Jaanile jäänud
vanad Ivan ja Iisa ning vallaliseks jäänud noorem
tütar
Lidia. Tema jäigi Jaani viimaseks alaliseks
elanikuks, keda
Kuressaarde asunud vanema venna Alberti (Alfei) tütre-tütred
vanas eas aitamas käisid.
PAJU
Vana-Tooma Villemi noorem poeg
Anton Saat
(1908-63) sai veerandi Vana-Tooma maadest ja rajas omale
Paju nimega osatalu. 1939.a talundilehe järgi oli koha suurus
15,95 ha, millest põldu oli 2,9 ha.
Antoni naine Aliide oli 1910.a Venemaal sündinud
Külasema Koplimäe Andruse, Leeskopa Ansu Ingli venna
tütar ja eelistas rohkem lastega Leeskopal tädi juures olla.
Paju koht jäi lõpuni valmis ehitamata ning 1956.a asus ka
Anton Leeskopa Ansule, kus ta
mõne aasta pärast suri. Paju
maja lammutati ja viidi Kunnatile. Nii jäi selle Linnuse suitsu
eluiga üpris lühikeseks.
10. AADU
18. sajandi adramaa-revisjonides
ja ka 19.s hingeloendites kandis Aadu talu Ustallo nime.
1731.a
revisjonis on Linnuse viimase peremehena (peale söötis
arvestusüksusi) kirjas Ustallo
Jürgen, kellel
poolest adramaast 1/6 harituks märgitud. Tõenäoliselt
on sama Juriga tegemist, kes 1774.a suri ja kelle kolme tütre
abielusid me varastes meetrikates kohtame. Kindlasti on tema poeg
1778.a vakuraamatus Linnusel peremeheks märgitud Ustallo
Jürna Jurry, aga oletamisi on selle Juri vanemaks
vennaks
(siis ka vana Juri pojaks) arvatud veel esimeses hingeloendis talus
peremeheks märgitud Ustalo Juri
Peeter, kelle
järglased said hiljem Rässas priinime ÜLLISAAR. Viimane
on kahtlemata Rässa toponüüm, aga tuleb arvestada, et
Rässa viidi Peetri järglased alles sajandivahetusel nn.
mõisapiiride reguleerimise käigus ja Peeter ise suri
Linnusel Neo sulasena. Tema poeg Jaen, kes hiljem Rässa
Tõnisel peremeheks pandi, oli esimeses hingeloendis Linnusel
Uustalu 5-aastase perepojana kirjas ja sellepärast on
isiku-andmebaasis kõigile 18.s Linnuse Uustalu inimestele
tinglik perekonnanimi [ÜLLISAAR] omistatud. Asjaolust, et 18.s
teisel poolel “ellu äratatud” Nurme mõis oma
“kadunud hingi" kokku otsis (Rässa jäi Nurme
mõisa
külaks), võiks järeldada, et uus talu seoses
Nurme põlisküla kohale mõisa rajamisega juba
rootsiaja
lõpul tekkis, kuigi rootsiaegselt kaardilt me seda talu Linnusel
veel ei
leia.
18.s lõpu kaardil näeme talu numbriga 10 Neo
lõunapoolse naabrina ja peremeheks märgitud
Uustalu Jaan
oli põline Suuremõisa hing
– Raegma Kõrve Aadu poeg. Miskipärast
võeti Jaen 1807.a maakaitse-väkke (zum
Melitzer) ja 1811.a hingeloendis oli Linnusel peremeheks Jaanist
10 aastat
noorem vend Aad
(1778–1846), kes sai Nurme mõisalt
priinime MERKA (õige oleks vist MÄRKA lugeda). Lisame,
et nende vanema venna Andruse
ja veel ühe venna Juri pered said Mäla
Rehe-Matsil priinime TARGEM ja kõik nimetatud
neli venda olid
Raegma Kõrve Aadu pojad. Uustalu Aadust (rootsiaegse
Kõrve Juri
pojapojast) jäi ilmselt ka pärastine Aadu
talunimi Linnusele (hingeloendites kandis talu lõpuni Ustallo nime).
Aad Merkal oli omakorda viis poega, kelledest kolm küll
lapsena surid,
aga Andrusel ja noorel Aadul olid isa surma ajal mõlemal juba
perekonnad – Andrusel neli ja Aadul kaks poega kasvamas.
Miskipärast ei kinnitatud kumbagi peremeheks ja 1850.a loendis on
tallu toodud Vanamõisa Tähvena Juri poeg, 1808.a
sündinud Madis/Matvei
Kesküla oma perega ning
viimases hingeloendis oli Madis ka peremeheks kinnitatud. Vana Aadu
vanem poeg Andrus jäi Linnuse Aadu sulaseks ja tema nelja poja,
kes viimase hingeloenduse ajal kõik Aadu sulasteks
märgitud, käekäik jääbki siinkohal
analüüsimata. Noorema venna Aadu jun. Merka
(1817-77) pere oli
teiseks sulasepereks, aga tema rajas omale varsti kunagisel pastoraadi
ja Kapi mõisa maade vahel olnud Nurme mõisa maal Maaniidi
vabadikukoha, mida hiljem on Tupenurme küla alla arvatud ja
Tupenurme loos on Aadu järglastest veel juttu.
Nii on Linnuse Aadu talu 19.s keskpaigast Keskülade valduses.
Madisel sündis Igaküla Pärdi-Mihkli Kadriga kaheksa
tütart ja vaid kaks poega, kelledest noorem – Madis jun.
(1839-57) suri noorelt vallalisena. Järgmiseks peremeheks sai
1837.a sündinud vanem poeg Juri/Georgi
Kesküla, kellel
Rootsivere Runni-Mihkli Rõõdaga oli 6 tütart ja kolm
poega. Kõik kolm poega jõudsid täisikka: 1862.a
sündinud esimene poeg Matvei Kesküla
jäi Aadul
peremeheks; neli aastat noorem vend Ivan abiellus 1881.a Uielu Juulaga
ja neid teatakse mõne aja Linga-nurgal olnud enne kui Saaremaale
Audlasse asuti. Noorem vend Georgi Kesküla ehitas 20.s
algul Vanamõisa maadele Piiril Piiri-Aadu koha – algul
vabadikukohana ja sai kruntimisel sellele ka osa Aadu talust.
20. sajandil sai Aadu peremeheks Madise esimene poeg Mihail
Kesküla (1885–1958). Mihkli noorem vend
Aleksander (1888)
suri aastaselt, aga 1900.a sündinud Joosepi kohta jääb
siinkohal teave puudulikuks. Kruntimisel sai Aadust Linnuse suurim talu
– 52,25 ha, kus põldu oli koguni 22,8 ha. Edumeelse
talumehena kolis Mihkel oma taluga külast välja
põldude keskele. Huvitav on jälgida, kuidas Aadu uus
asukoht jääks rootsiaegsel kaardil põldudevahelise tee
äärde, mis tollasest külast Villemini minevalt
külatänavalt (nn. taanikurgust) hargnes ja Simo
Lauri taluni (pärastise
Võsu kohal) kulges. Ju siis sel ajal veel rootsiaegsed
põllupeenrad oma maad tundvale peremehele tajutavad olid ja
alles kolhoosikord suutis need lõplikult segi pöörata.
Mihklil ja Aljava Mihkli Tõnu tütrel Marel on viimases
Rinsi koguduse-nimekirjas neli poega ja ainus tütar Emilia, kes
1936.a Igakülla mehele sai. Vanem poeg Aleksander (1909) ja noorim
vendadest – 1918.a sündinud Alfei elasid viimase sõja
üle ja on Linnuse elanikeks ka 1959.a rahvaloenduse ajal:
Aleksander oli oma naise Leida ja poja Jaaniga
Aadul ning Alfred oli
omale naabrusse – põldude ja metsa piirile Kaldma koha
ehitanud. Teine vend Artemi asus hiljem Pärnu, aga kolmas vend
Rafail on noorelt vallalisena surnud.
Aadu Jaan Kesküla lõpetas omal ajal EPA, oli peale
lühemat aega Olustveres töötamist Muhu kolhoosis
agronoom ja alustas 1991.a kodus talu pidamist. Ta on kolme koosseisu
ajal valitud Muhu vallavolikogu esimeheks ning 1997.a sai EV
Valgetähe medali.
KALDMA
Kaldmat võiks Aadu
osataluks nimetada, aga ta rajati sel ajal, kui nõukogude kord
oli juba sisuliselt talumajanduse hävitanud. 1959.a elasid Kaldmal
Aadu
Mihkli noorem poeg Alfred Kesküla
oma Soonda Nukalt võetud naise, Nuudi
Jaani tütre Pauline ja kahe tütrega. Sel ajal elas
Kaldmal ka
veel Pauline 80-aastane ema – Soonda Mihkli Riste
vallastütar Mare (sünd. Väärtnõu), kes
1906.a oli saanud Nuudi Jaan Soopardi naiseks Soonda Nuka vabadikukohal.
Uue aastatuhande alguse seisuga tuleb Kaldma koht Linnusel veel
elus olevaks lugeda.
11. TÕNU
Tõnu talu on Linnuse
põlistaludest üks nooremaid (Rannast ehk vaid 30-40 aastat
vanem) ja inimeste mõttes võib seda Aljava Matsilt
pärinevaks lugeda. 19.s hingeloendites kandiski talu Haljawa nime
ja Tõnu nimi kinnistus alles 19.s keskel peremeheks olnud
Tõnu järgi, kes usuvahetusel hoopis Terentiks ristiti.
Esmakordselt on talu fikseeritud 1778.a Suuremõisa
vakuraamatus, kus esimesel kohal märgitakse Linnusel poolel
adramaal peremeest Haljawa
Thomas. Ta oli 18. sajandi keskel
Aljaval peremeheks olnud ja sealsele talule nime jätnud Matsi
poeg, kelle Suuremõisa rentnik nähtavasti 1760-ndatel
(või 1770-ndate algul) Linnusel peremeheks seadis. Olgu
öeldud, et läbi adramaa-revisjonide esines Linnusel
söötis ½-adrane Otti Jürgen’i
arvestusüksus, millest viimases revisjonis on saanud 5/12
söötis adramaad ja see on looksuluga Ustallo
Jürgen’i kolmandiku haritud adramaaga nagu ühendatud,
aga küllap pidi ikka arvestustalude arv klappima ja nii ongi
Uustalust (Aadust) veel pisut lõuna pool 18. sajandi kolmandal
veerandil uus talu asutatud.
Meetrikais kohtame Toomase kolme poega ja viit tütart. Nemad
või nende meesliini järglased said hiljem priinime
NOOT ja kõik Muhu Noodad võivad ennast Linnuse
Tõnult pärinevaiks ning ühtlasi Aljava Matsi Naaberite
kaugeteks
sugulasteks lugeda. Toomase vanem poeg Juri Noot
(1766–1828) sai
isa surma järel peremeheks. Tema esimene poeg Juri suri aastaselt
ja teine poeg Mats (1812-59) oli isa surma järel peremeheks
veel liiga noor. Nii pidi ka Juri teine vend Mats
(1770–1835) millalgi peremehe rollis olema. Vana Toomase kolmas
poeg
Tõnu suri 22-aastaselt vallalisena.
1834.a loendis on peremeheks Mats Juri p. Noot
(1812-59), aga
hiljem on just tema pojad talust välja läinud ja viimastes
hingeloendites on peremeheks märgitud hoopiski Matsi vanem
seaduslik poeg Tõnu/Terenti
Noot (1798–1859).
Vanal Matsil oli Laasu Marega veel vallaspoeg Mats (1791–1877),
kes Tõnul üles kasvas, ka perekonnanime Noot sai ja hiljem
kolm naist pidas, aga tema jäi ikka Tõnul ja Laasul
sulaseks. Laasu Mare sai hiljem Kallaste Munska Mardi naiseks (Muld ja
Laanet), aga Aljava meestel on hiljemgi kombeks olnud, et nad oma
vallaslapsed “omaks tunnistavad” ja oma juures üles
kasvatavad.
Nii Mats Juri poeg kui Tõnu Matsi poeg surid samal, 1859.
aastal ja nüüd ei ole selge, kas läks peremehe roll vana
Matsi kolmandale pojale Toomasele (õigeusus Foma,
kellel poegi ei olnud) või 1835.a sündinud Tõnu
kolmandale pojale Matsile, sest Tõnu vanemad pojad
Toomas ja Kaarel/Kirill (1828-51) olid juba surnud (esimene poeg Toomas
suri aastaselt). Surnud oli selleks ajaks ka Tõnu teine vend
Juri, kellel ainsana jõudis täisikka poeg Mart.
Tema sai Suuremõisas platsi nr. XII, mis hiljem Matsi
nime kandis. Kust Matsi nimi tuli (võib-olla oli ka vana
Matsi vallaspoja – sulase Matsi käsi
koha saamisel mängus) vajaks küll täiendavat
selgitamist, aga see oleks rohkem Suuremõisa teema!
Kui vara surnud Tõnu teise poja Kaarli vanem poeg Mihail
Noot täisikka jõudis, kinnitas kogukonnakohus ta
Tõnu peremeheks ja umbes sel ajal sai Kaarli noorem vend Mats
Noot (1835-1905) Ridasis omale platsikoha, mis samuti Tõnu
nime
hakkas kandma.
Siinkohal jääb selgusetuks, kas 1834.a peremeheks olnud
Mats Juri poja kaks poega Juri ja Tõnu olid selleks ajaks juba
talust lahkunud, aga nendest teeme hiljem veel pisut juttu. Tõnu
noorem vend Toomas oli Tõnu meestest üks pikaealisemaid,
aga tal sündisid ainult tütred (kolm neist surid noorelt
ja kaks said 1860-ndail mehele) ja tema ilmselt peremehe rollile ei
pretendeerinud ning suri Tõnul sulasena.
Peremeheks saanud Mihaili noorem vend Kirill Kaarli p. Noot
(1851–1900) on A. Rullingo väitel 19.s lõpul rajanud
Linganurga vabadikukoha. Et vana Nurme kõrtsikoht Nurme asundusküla
territooriumile jääb, on Nurme loos ka Linganurgast juttu,
aga siin oleme seda juba Aadu Ivan Keskülaga seoses maininud.
Nimelt asus Tõnu Kaarli poeg Kaarel Linganurgalt Rootsivere
Mudale naisekoju ja mõneks ajaks sai Linga-Nurga ka Aadu Ivani
elupaigaks enne tema Saaremaale asumist.
Sajandilõpu Tõnu peremehel Mihail Noodal oli kolm
poega. Esimene neist, Maksim Noot
(1873–1933) sai 20.
sajandil järgmiseks Tõnu peremeheks; noorem vend
Tõnu (Timofei)
soetas omale Saiklas Suure-Rahula Andruse talu, aga kolmas vend
Martini on 1903.a 25-aastaselt uppunud.
Maksim Noot oli 20. saj algul Väinatammi hooldaja ja 1929.a.
Muhu-Suure valla vabatahtliku tuletõrje-ühingu üks
asutajaid. Madisel oli Külasema Ennu Madise tütre Marega 6
poega ja 3 tütart. Esimene poeg Timofei ehitas omale
kruntimise ajal Kaasiku
osatalu, teine poeg Mihail (1899–1928)
oli 20.s algul Tõnul asunud Linnuse külakoolis ja hiljem
Tagaverel õpetaja, aga suri noorelt tiisikusse; kolmas poeg
Maksim (1901-58) läks Mäla Jaanile koduväiks.
Kaks
järgmist poega Vassili (1906-51) ja Pavel (1912) suutsid Saaremaa
Ühisgümnaasiumi lõpetada ja astusid Tartu
Ülikooli – Vassili filosoofiateaduskonda ja Pavel
usuteaduskonda. Vassili põgenes 1944.a Saksamaale ja sealt edasi
Inglismaale; Pavel aga lõpetas 1931.a oma elu enesetapuga.
Madise ja Mare tütar Julia (1907-1937) abiellus Linnuse Eemu
Vassili Väljaotsaga, 1918.a sündinud Salomoniast sai abielus
Mirme ja ta elas hiljem Tallinnas.
Noorim Madise ja Mare kuuest pojast – Elmar (1921-1944)
jäi viimasesse sõtta. Nii jäi 38-hektarine talu (7,2
ha põldu) juba enne sõda üsna tühjaks ja Kansi
Kearu Mihail Tuulmägiga
(1903-1981) abiellunud Madise keskmine
tütar Raissa (1909-1981) tuli oma mehega koju tagasi.
Nemad Mihkliga olid kaks Tõnu elanikku ka 1959.a rahvaloenduse
ajal.
Viimati oli Tõnu omanikuks Mihkli ja Raissa Tallinnas elav poeg,
1935.a sündinud
Ahto Tuulmägi, kes oma sünnikodu suvekoduna kasutas.
Väärib märkimist, et sõja-eelsetes
maa-andmikes figureerib Noot omaniku või kaasomanikuna 16
korral: Kansis kolmel, Linnusel viiel, Mälas ja Nurmes ühel,
Ridasis ja Suuremõisas kahel ning Rootsiveres ja Viirakülas
kummaski ühel maaomandil.
Oolumäe
ja Mäe
Viimases hingeloendis 1858.a oli
Tõnul esimesel kohal kirjas Mats/Matvei Juri p.
Noot oma naise,
kahe poja ja kolme tütrega. Samal ajal oli hiljemalt 1850. aastast
talus peremehe rollis Matsi onupoeg – Tõnu/Terenti Matsi
p. Noot. Võimalik, et Mats Juri poeg oli juba selleks
ajaks omale küla põhjaosas vabadikukoha rajanud, aga kus
see täpsemalt asus, ei ole päris selge. Nn. verstakaardil
näeme eluasemeid nii pärastiste Pärna, Vanaelu ja
Kallaste
kohal kui ka hilisema Mäe kohal (Mihkli-Jaagu ja Aru on hilisema
tekkega, ega ole ilmselt veel verstakaardil kujutatud). Tundub, et
Oolumäeks nimetatud koht oligi pärastise Mäe kohale
rajatud ehk teisisõnu – Oolumäest sai hiljem lihtsalt
Mäe, aga seda peaksid veel mõned täiendavad faktid
kinnitama.
1859.a surnud Mats Juri p. Noodal jõudsid abieluni kaks
poega. Noorem poeg Tõnu/Timofei Noot (1840 - 1907) sai Leeskopal Oolu nime saanud
platsikoha
ning temast ja ta neljast tütrest räägitakse
lähemalt Leeskopa platsiküla loos.
Juri/Georgi Noodal
sündisid Vanamõisa
Tähvena Ristega (Irina Kesküla) 7 tütart ja kaks poega.
Vanem poeg Ivan suri 5-kuuselt, aga 1874.a sündinud Mihail Noot võttis
peale seda, kui tal Paenase Ivardi
Kadriga kaks tütart ja kolm poega olid
sündinud ja Kadri
1919.a suri, veel 1920.a Külasema Mardilt teise naise (Julia
Timofei t. Tänav). Esimese abielu vanem tütart Raissa suri
17-aastaselt, aga Julia võeti Viiraküla Rihva-Koplile
kasulapseks ja sai hiljem Paenase Otsa (Kunni) Madise naiseks.
Mäe jäi popsikohaks ka EV maareformiga – 1939.a
talundilehe järgi oli koha suurus 3,95 ha, millest põldu
oli 2,38 ha. 1959.a olid Mäe elanikeks Vana Mihkli esimese abielu
poeg Ivan (Jaan) Noot
(1909–1972) oma naise Salmega (Targa-Juri Prii) ja 83-aastase
võõrasema Juliaga. Peale Jaani surma läks Salme
tagasi oma sünnikoju Targale ja koht anti Paenase Otsa Juuli ja
Madise nooremale pojale Mati Otsale, kes oli Laheküla Loigu Linda
Saarikuga abiellunud. Mati asus maja remontima ja uuendama, aga uppus
õnnetult noore mehena Väikeses väinas
kalapüügil. Mäele jäi tema lesk Linda Ots.
KAASIKU
Tõnu Madise vanem poeg
Timofei (Tõnu)
Noot (1897–1959) sai kruntimisel kolmandiku
Tõnu kohast ja rajas omale vastu Leeskopat osatalu, mis sai
Kaasiku nime. Talundilehe järgi oli koha suuruseks 17,5 ha 5 ha
põllumaaga. Seda pidas Tõnu oma naise Juulaga (Saadu
Priidu tütar Julia Naeris 1903-1994) kolhoosikorra tulekuni. Neil
olid tütred Valve ja Vaike ning poeg Kalju (1934-1976). Viimane
oli isa-emaga Kaasikul kirjas ka 1959.a rahvaloenduse ajal, kuid asus
hiljem
Kuressaarde; noorem õde Maimu (s.1935) läks Tallinna.
Hiljem (pensionieas) tuli Kaasikule vanem õde Valve Vallisaar
(1925-2006) oma mehega ja koht oli uuel aastatuhandel veel elus..
Sääre
ja SAARE
A. Rullingo andmeil ostnud
Matvei Matvei p. Noot (?) 1/12 Neo kohast ja rajanud omale
Sääre
koha. Jutt on nähtavasti Linga Madise (Nurme kõrtsi asunud
Ranna Tõnu poja) nooremast pojast, 1876.a sündinud Matvei
Maksimi p. Naerisest,
kes 1909.a Aljava Mihkli Ingliga abiellus ja
hiljem Nurme mõisast omale Saare asunduskoha sai. Aga alustame
algusest... Rootsiaegsel kaardil (EAA.308.2.50) näeme talusid nr.3
Sarre Matz ja nr.14 Sahre Andrus, mis asusid üsna
kõrvuti
külast tunduvalt edela pool. Adrarevisjonidesse peale
Põhjasõda ei ole neist Linnusele arvestustalu nagu
jäänudki, aga ometi märgib 1778.a Suuremõisa
vakuraamat (peale maata vabadikku Hindrikut) veel veerand-adrast
peremeest Sahre
Matzi Jack. Seda Jaaku (~1715–1781) ja tema nelja
poega ning kolme tütart kohtame ka varastes meetrikates. Jaagu
kolmas poeg Jaak (1768–1822), näiteks, oli esimese
hingeloenduse aegu Salu-Mihklil sulaseks ja pandi 19.s hakul
Mõegaküla Aadul peremeheks. Seal said tema järglased
priinime RÄIMAUK ja selle järgi on kõigile vana
Saare Jaagu järglastele tinglikult see perekonnanimi omistatud.
Vana Jaaku ja tema järglasi loeti nähtavasti rootsiajast juba
Nurme
mõisa hingedeks. Noor Jaak oli muide enne
Mõegakülas peremeheks panemist ka mingiks ajaks Rässa
viidud, aga tasub märkida, et Nurme vakuse hajatalude hulgas on
poole-adrane Sare
Matz’i talu kirjas juba 1674.a De la Gardie
üleandmis-aktis. Nii palju praegu rootsiaegsest ja peale katku
vaid ainus kord (1778.a vakuraamatus) meenutatud Linnuse talust, mis
rootsiaja lõpu kaardi järgi otsustades koguni kahe
eluasemega eksisteeris.
Paistab, et 19.s algupoolel kohendas sellel vanal taluasemel omale
elupaiga Nurme
mõisa vabadik – Nautse Riimi Mihkli vanem poeg Andrus Kann
(1788–1851), kes 1830.a Vanamõisa Lauri Jaani lese Madega
abiellus. Peale Made surma 1849.a laulatati ta veel Made
vallastütre Ingliga, aga lapsi ei olnud Andrusel kummagi naisega.
Andrus ise suri 1851. aastal, aga Inglist ei ole midagi
täpsemalt teada (ka surmakanne meetrikas on leidmata!).
Ilmselt asus sajandi keskel Saarele ka Andruse noorem vend Mihkel
(1800-74) oma Salu-Mihklilt võetud teise naise Riste ja lastega
ning siit asus oma Suuremõisast saadud platsikohale Mihkli
esimese abielu poeg, 1837.a sündinud Madis/Maksim Kann. Lisame, et usutavalt oli
kõnealune Mihkel Nautse Ürikse vabadikukohal üles
kasvanud.
Võimalik, et 20.s alguseks (kui Neo talu ehk oli juba Nurme
mõisalt päriseks ostetud) jäi koht Neo karjamaa sisse
ja Linga Madise noorem poeg Matvei Maksimi p. Naeris üritas siin
“päris oma” eluaset rajada. Et seda kunagise talu aset
sel ajal kaheteistmendikuks Neo kohast arvati, on muidugi üpris
küsitav, aga siinkirjutajal puudub ka toimunud tehingu
dokumentaalne kinnitus. Hiljem sai Matvei Naeris Nurme mõisast
vastu Aljavat asunduskoha, mis samuti Saare
nime hakkas kandma ja seega
kadus see eluase siit Linnuse karjamaalt alles 20. sajandil. Selle
jälgi võib Väinatammi juurest Linnusele minevast teest
Eemu pool veel tänaseni märgata, aga peaks rõhutama,
et Tõnu Nootadega ei tea Saare kohal küll mingit seost
olevat!
12. SALU-MIHKLI
Varasemas oli juba jutuks, et
rootsiaegsel kaardil kujutatakse enam-vähem praeguste Salu-perede
kohal numbriga 17 märgitud talu, mille 1,5 adramaad nagu ei
kuuluks Linnuse küla (s.t. Suuremõisa) alla. Kuidas talu
Nurme mõisa rajamise aegu kujunes, jääb
üksikasjus teadmata, aga talu-asustus ulatub siin ilmselt
taaniaega või varasemassegi (1645.a Sallo Pert ja 1674.a akti
Sallo Heimart). Arvatavalt
juba rootsiaja lõpul on talu kaheks
jagunenud (võiks öelda, et koos Vana-Toomaga koguni
kolmeks) ja 1731.a adramaa-revisjonis kannavad siin koormisi Sallo
Thoma Michel ja Sallo Thoma
Thomas – esimesel kolmandik ja teisel
kuuendik adramaad harituks märgitud. Siitpeale on kaks Salu-peret,
mida 18. sajandil isegi Dorff Sallo’ks
nimetati, üheselt
jälgitavad. Et nad “läbi aegade” on Nurme
mõisale kuuluned, ei puudutanud neid ka 18./19. sajandivahetuse
nn. reguleerimised.
Sallo
Tohma Michel on 70-aastaseks peremeheks
märgitud veel esimeses hingeloendis 1782.a ja kuigi see pisut
uskumatu tundub, et ta üle 50 aasta peremees oli, võis see
ometi nii olla! Sel juhul oleks läbi kõigi adrarevisjonide
ja 1778.a vakuraamatu ikka sama Mihkliga tegemist, kes kahtlemata ka
talule nime jättis. Ometi ei leia me meetrikais ega ka esimeses
hingeloendis tema järglasi, kuigi naisemees ta ilmselt oli. Talu
inimesed said hiljem priinimeks MÄGI, aga paraku said sama nime
veel Tamse mõisas Mäe-Tooma ja vana Tüü talu
inimesed ning peale selle veel Võlla mõisalt
Mõegaküla juurtega Lehtmetsa Tähvena Andruse pere. Nii
ei saa Muhu Mägide puhul siiski a
priori nende sugulusest
rääkida!
Peale Mihkli surma sai peremeheks tema noorem vend Mats ja
edaspidi ongi pärimisliin jäänud Matsi poegade
kätte, sest vanal Mihklil nagu järglasi ei olnudki. Matsil
seevastu oli kaks poega ja kolm tütart. Vanem poeg Mihkel jun.
Mägi
(~1760–1837) sai järgmiseks peremeheks ning noorem
vend Mats (1763–1841) jäi talus sulaseks.
“Noore” Mihkli neljast pojast kaks vanemat ja viimane
on väikestena surnud, aga kolmas poeg Juri Mägi
(1798–1856)
sai peale isa surma peremeheks. Sulasel Matsil oli samuti kolm poega:
vanem poeg Mihkel pandi Villemil
peremeheks, keskmine vend Andrus
võeti nekrutiks ning noorem vend Juri (1796–1857) jäi
ilmselt surmani eakaaslase ja nimekaimust peremehe sulaseks. Tal oli
aga 3 poega ja 5 tütart, kelledest vanem poeg Mihkel
(1825–1904) ehitas omale karjamaal Luigelõpe
äärde heinamaavahi koha Lao.
Juri noorem poeg Mats sai Ridasis Matsi (hiljem nimetatud Uienurme) platsikoha.
Peremees Juri esimene poeg Mats/Matvei Mägi
kinnitati isa surma järel veel vallalisena peremeheks. 1859.a
abiellus ta Tusti Aadu Ristega (Irina Leisi), aga nende esimene poeg
Timofei suri aastaselt ja edasi sündisid 8 tütart! Nii
lõppes 19. sajandiga Mägide “dünastia”
Salu-Mihklil ning 1896.a tuli Elena Mägile koduväiks Raegma
Aadu juurtega Timofei Siig
Simiste Tänavasuult.
Ühtedel andmetel oli ta enne saanud Kansis Mutsi latsikoha, mille
ta Linnusele tulles Ridasi Tõnu Mihklile müüs, kuid
need andmed vajaksid täiendavat kontrollimist.
Timofei ja Elena Siial oli Hellamaa kogudusenimekirja järgi
kolm poega ja kuus tütart, aga poegadest jõudis meheikka
ainult 1901.a sündinud Vassili Siig.
Ta abiellus 1930.a Raissa
Timofei t. Grünthaliga ning sündisid tütar Elga (1931)
ning pojad Robert (1933-72), Rein (1938; suri imikuna) ja Ants.
Kruntimisel jäi Salu-Mihkli Aadu järel üheks
Linnuse suuremaks taluks – 49,68 ha 17 hektari põllumaaga,
mis peagi kolhoosi ühisomandiks muutus. 1959.a oli
Salu-Mihkli ainsaks elanikuks märgitud Vassili lesk Raissa, aga
hiljem tuli koju Roberti poja, õnnetult hukkunud Ago pere.
Nii püsib põlistalu elus.
Roberti noorem vend Ants ehitas omale kolhoosiajal
“kelmikülla” oma maja. Nüüdseks on
temagi
manala-mees, aga Kuusikust pisut Linnuse poole tee äärde
jäävas Toome majas paistis hiljuti ka elu olevat.
Lao
Tuulegi karjamaa servas
külast lõuna pool on siiani näha aiakoht, kus 19.s
teisel poolel asus Lao heinamaavahi eluase. Ilmselt rajas selle
Salu-Mihkli sulase Juri poeg Mihkel Mägi (Juri pere,
muide, jäi usuvahetusel luterlasteks). Mihkel jäi
vallaliseks, kuid temaga koos olla Laol elanud ka tema nooremad
õed Ingel ja Ruudu. Mihkli vanem õde Mare sai 1843.a
Nõmmküla Tooma sulase Aadu Sooba naiseks; teine õde
Riste suri 11-aastaselt ning kaks Mihklist järgmist last –
Rõõt ja Juri surid päris väikestena. Noorim
vana Juri lastest, 1837.a sündinud Mats, nagu juba öeldud,
sai omale Ridasis platsikoha, kuigi enne seda vist samuti Laol elas.
Nähtavasti peale Mihkli (ja tema õdede) surma jäi
Lao koht eluasemena tühjaks ja kadus, kuigi 1932.a on
0,21-hektarise maaüksuse omanikuks märgitud Akuliina
Mägi – küllap vist 1894.a sündinud Ridasi Matsi
(Uuenurme) Liina.
13. SALU-JAANI
Teise Salu-pere peremeheks
märgib 1731.a revisjon Sallo Thoma Thomas’t
ja
tööealisteks märgitakse üks mees ja üks naine;
talus on veel üks poisslaps ja viis (!) tüdrukut. 1738.a
revisjoni ajal on perepeaks Salu Tooma lesk, aga samas on
tööealisi kaks meest ja kaks naist kirja pandud. 1744.a
revisjoni kirjutatakse lihtsalt Sallo
Thomas ja nüüd on
juba
kolm mees- ja kolm naishinge tööealistena kirjas. Nii ei
saagi aru, mitme Toomasega õigupoolest tegemist oli. 1778.a
vakuraamatus on peremeheks Jaen, keda
meetrikate põhjal
võib Toomase pojaks arvata. Mis temaga 1778. ja 1782. aastate
vahel juhtus, jääb aga selgusetuks, sest surmakannet
meetrikas ei leia, aga esimeses hingeloendis märgitakse taas
perepeana Jaani leske – 54-aastast Rootsivere Muda Aadu
tütart Mare. Kirjas on ka Jaani kaks poega ja kolm
tütart. Veel on kirjas üks vana lesk Kadri, keda Salu Tooma
tütreks nimetatakse, oma poja Aaduga
(~1756–1810). Seega pidi vahepeal ka üks Toomase
väimees talus olema, kellest jäänud poeg Aadu 54-aastase
sulasena vallaliselt suri.
Meetrikate põhjal teame Jaanil olnud neli poega ja viis
tütart, aga kaks nooremat poega ja kaks tütart surid
mõne-aastastena. Jaani järglased said hiljem priinime LING
ja Salu-Jaanit tuleb kõigi Muhu Lingude (ka pärastiste
Uielult hargnenute) tüvitaluks lugeda.
Peremeheks sai Jaani vanem poeg Mats Ling
ja teine vend
Juri jäi talus sulaseks. Sulasel Juril said
täisealisteks
kolm poega: vanem poeg Jaen jäi kodus sulaseks – tal oli
viis tütart ja ainus poeg Juri, kes omale Linnuse ja
Nautse piiril Kupitse nimega
vabadikukoha rajas ja hiljem Ridasis sama
nimaga latsikoha sai. Vana Juri teine poeg Mihkel (1794–1849) oli Rannal
sulaseks ja pandi hiljem endistest Tõnso ja Jäsli taludest
formeerunud Uielu peremeheks;
Juri noorim poeg Madis (1801-40) oli
hiljem Uielul sulaseks.
Peremees Matsil sündis esimeseks tütar Mare ja
seejärel neli poega. Esimene poeg Toomas suri
2-aastaselt ja perekonnanime saamas ei olnud ka kahte nooremat venda
(Mats ja Juri). Ainsana jõudis abieluni Matsi teine poeg Mihkel
Ling (1790 – 1855), kes siis ka järgmiseks
peremeheks jäi.
Mihklil sündis Mäla Jaani-Andruse Ristega viis poega ja
kaks tütart; teine poeg Kaarel-Mihkel suri 3-aastaselt, kuid neli
poega said täisealisteks: Mats sai 19.s teise poole peremeheks,
Tõnu rajas omale Uieniidi vabadikukoha,
vallaliseks
jäänud Jaen oli kodus vanema venna sulaseks ja noorim vend
Mihkel ehitas omale Saadu vabadikukoha.
Mats
“teine” Ling (1818-99) sai isa surma järel
Salu-Jaani peremeheks. Temal sündis Vanamõisa Tähvena
Juri tütre Rõõdaga neli poega ja neli tütart.
Esimene poeg Madis
jõudis lühikest aega isa surma
järel ka omaette peremees olla; teine poeg Mihkel
(1849–1927) sai omale Levalõpmal nn. armuardra latsikoha
Välja ja kolmas vend Kaarel (1853–1921) soetas 20.s algul
Rässas Ritsu (Uielu) talukoha. Noorim vend, 1859.a sündinud
Jaen jäi jällegi koju sulaseks ja nii on Salu-Jaanil ikka
üks sulane Jaen “omast käest” võtta olnud
– nüüd juba kolmas.
Küllap oli Madis Ling (1846–1900) peremehe rollis juba
isa eluajal ja teda võib õigusega Salu-Jaani Mats
“kolmandaks” Linguks nimetada. Naise Ingli võttis ta
vanaisa eeskujul taas Mäla Jaani-Andruselt ja sündisid neli
poega ning kolm tütart. Kaks vanemat, mõlemad Mareks
ristitud tütred surid väikestena, aga Kadri (1886-1972) sai
1908.a Nõmmküla Tõnu-Aadu Ivani naiseks. Madise ja
Ingli esimene poeg Kaarel suri samuti 8-aastaselt, aga teisest pojast
sai Salu-Jaani Mats
“neljas” Ling (1879–1906). Paraku
jäi tema peremehe aeg varase surma tõttu üsna
lühikeseks. Viimasest Matsist jäi ainus tütar Riste, kes
hiljem Neo Joosepiga abielludes poole talust sai, millele Neoga seoses
juba tutvustatud Lõhmussalu osatalau rajati.
Peale Matsi surma jäi esialgu peremeheks noorem vend Joosep Ling,
kes 1910.a võttis Vanamõisa Matsi-Laasult
naiseks Julia Saarväli. Neil sai kirikukirja neli
poega ja kaks tütart. Vanem poeg Rafael jäi viimase
sõja ohvriks; teine vend Valerian tuli sõjast tagasi,
kuid asus Audru. Kolmandal vennal õnnestus sõjakeerisest
Austraaliasse jõuda ja noorim vend Harald elas hiljem
Kuressaares. Kuressaarde asusid sõja järel ka õed
Juula ja Salme.
Lisame, et Joosepi noorem vend Madis
(1889–1916) oli Kärlal kooliõpetajaks ja langes
1. Maailmasõjas Varssavi all.
Kruntimisel jagati talu pooleks: Matsi tütre Riste poolest
sai juba tutvustatud Lõhmussalu osatalu. Joosep Lingu Salu-Jaani
suuruseks jäi 27,23 hektarit 10,2 ha põllumaaga. Kas
Joosepi pojad Rafael ja Valerian seda
omakorda jagasid, ei ole teada, aga 1959.a rahvalenduses on Salu-Jaani
inimesed kahel lehel: ühel sõtta jäänud Rafaeli
lesk – Neo Kaarli tütar Leonida poja Jüri ja tütre
Endaga (kohanimeks Salu-Jaani) ja teisel Joosepi lesk Juula poja
Valeriani, minija Elga Vassili tütre ning kahe lapse-lapsega
(kohanimeks Salu). Maadel ei olnud kolhoosikorra tingimustes enam
mingit tähendust. Valerian asus siit Audrusse ja Rafaeli poeg
Jüri Ling ehitas omale Piiril
kolhoosikeskusse
ehk ”kelmikülla” oma maja.
Väidetavalt tagastati viimase maareformiga Salu-Jaani maad
Rafaeli pojale
Jüri Lingule, kes peale põllu-pidamise oli ka Muhu ühe
turismi-objektina tuntud Eemu tuuliku taastaja ning mölder ja
peale selle osav puutöö meister. 1980-ndate lõpus
ehitas Jüri rohelise mõtteviisi innuka propageerijana vana
Salu-Jaani tuuliku kohale energia-allikaks mõeldud tuuleturbiini
ning rajas sinna ka omale töökoja-hooned, kuid energeetika
seisukohalt osutusid tema mõtted veel pisut omast ajast ees
olevaiks.
Salu-Jaani vanadest hoonetest ei ole loomulikult midagi
järel, aga kui palju sinna viimase poole sajandiga uusi hooneid on
tekkinud, seda teavad Linnuse inimesed kindlasti siinkirjutajast
paremini.
Kupitse
Salu-Jaani sulase Jaani ainus
poeg Juri/Georgi Ling
ehitas arvatavalt 1860-ndatel omale
praktiliselt Nautse küla serva (Vesiaast ja Rannaaitest Linnuse
pool) Kupitse nime saanud vabadikukoha. Hiljem sai ta Ridasis
samanimelise latsikoha ja see Linnuse suits, mida ka
Nautse küla alla on arvatud, kadus ilmselt juba 1880-ndatel.
Uieniidi
Salu-Jaani “teise”
Matsi vend Tõnu Ling
ehitas omale 1860-ndatel Oolust ja
Ennust veel pisut põhja poole – vastu Vanamõisa
maid Uieniidi vabadikukoha. Nautse Laasu Ingliga sündis tal kolm
poega ja viis tütart. Tütred surid enamasti lastena; vaid
Kadri sai 1899.a Pallasmaa Mihkli Madis Armase naiseks. Pojad seevastu
said kõik täisealisteks.
Tõnu esimene poeg Mihkel Ling (1864 – 1957) läks
üsna varakult kodust välja tööd ja teenistust
otsima ning tema elukäik vajaks lausa omaette käsitlust, sest
kui ka kõik tema töö- ja elukohad teada oleksid,
läheks nende kirjeldamine siinkohal liialt pikaks. 30-aastaselt
abiellus ta Soonda Tammiku Kaarli tütre Kadriga ja neil
sündisid 11 last. Esialgu oli Kadri lastega Tammikul, aga
näiteks 1905.a sündinud Mare sünnikandes on
sünnikohaks hoopis Nõmmküla märgitud, sest
millalgi on Mihkel üritanud Nõmmküla Insu talu
rentida. Mihkli
esimene poeg, 1897.a sündinud Mihkel jun.
Ling võttis osa
Vabadussõjast ja sai sellega seoses Lahekülas Lepiku
asunduskoha, mida vennad Madis ja Villem aitasid välja ehitada.
Neljas vend Johannes läks Suuremõisa Tammikule
(hiljem
ka Uielu nimega) koduväiks ja noorim vend Aleksander paistab
Muhust välja läinud. Kõigest sellest on veel juttu
Suuremõisa
ja Laheküla lugudes.
Uieniidile jäi vana Tõnu teine poeg Tõnu Ling
(1867–1915), kellel isa “külas käimise tee veel
nii selge oli”, et võttis samuti Nautse Laasult naise.
Neil sündis Marega viis tütart ja kaks poega. Kolm keskmist
last, nende hulgas esimene poeg Madis, surid päris imiku-eas;
Uieniidile jäi teine poeg Artur Ling
(1912-1984), kes naise
Alviine ja 82-aastase ema Marega olid Uueniidil ka 1959.a rahvaloenduse
ajal. Hiljem asus Uieniidile Arturi õe Rita Holmi poja Rein
Holmi tütre Anu pere.
Uieniidi jäi omal ajal popsikohaks – 1939.a talundilehe
järgi oli koha suurus 4,25 ha, millest põldu oli selleks
ajaks siiski ligi 3 hektarit käsitsi üles haritud. Kui palju
sellest veel tänasel päeval vilja kannab, oleks mõnes
mõttes üsna
huvitav teada saada!
Saadu (TÕNU-SAADU)
Salu-Jaani “teise”
Matsi ja Uieniidi Tõnu noorem vend Mihkel Ling
ehitas
omale Tõnust pisut Salu-perede poole tee äärde
ühe rootsiaegse soadu järgi nime saanud vabadikukoha.
Meetrikaist on teada tema kaks tütart: Riste suri
2-nädalaselt ja noorem õde Ingel (1881–1906)
25-aastaselt vallalisena.
Peale vana Mihkli surma jäi lesk Rõõt
(Rootsiverest pärit Kesküla; 1842–1930) Saadule
üksi ja siia asusid Ranna Seiu kolmas poeg Feodor (Priidu) Naeris
(1876–1965) oma teise naise, Salu-Jaani Matsi lese Kadriga.
Priidu esimene naine, Vanamõisa Uielult pärit Elena
Saarväli (1882–1903) suri noorelt ja nende ainus tütar
Julia (sai hiljem Kaasiku Tõnu naiseks) kasvas Rannal Priidu
vanemate juures.
Priidu töötas Aseris ja abiellus 1914.a uuesti noorelt
surnud Salu-Jaani Matsi (1879–1906) lese Kadriga
(1880–1967; sünd. Koha Kõinastust). Matsi ja Kadri
vanem tütar Liina oli 2-aastaselt surnud; noorem õde,
pärastine Lõhmussalu Riste Ling-Nõu sai
nüüd kasuisa ja Priidu tütre Julia Naerise näol ka
kasuõe, kui pere Saadule asus.
Kruntimisel sai Priidu 1/6 Ranna kohast ja Saadust kujunes
10,63-hektarine osatalu, kus oli ligemale 4 ha põldu.
1959.a olid Priidu ja Kadri Tõnu-Saadule kahekesi
jäänud. Nüüdseks on kohast saanud sarnaselt
paljudele kolhoosiaja lõpupoole tühjaks jäänud
elupaikadele kellegi suvekodu.
2018.a suvel saab kinnitada,
et alates 1997. aastast on Saadu suvekoduks 1920-ndatel
Läänemaale välja rännanud Viiraküla Uiesaadu Andrei (Reiu) tütre Kristina
tütretütre Piret Järvani perel, kes hiljuti teatas, et
augusti teisel nädalavahetusel (2018.a) toimub Saadul Andrei
Karjase järglaste kokkutulek. Sellega seoses saavad pisut
täendust veel siinses veebikaustas olevad Viiraküla ja
Mäla külade lood - esimene Uiesaadu ja teine Välja
vabadikukohaga seoses.
Salu ja Piirisalu
Salu-Jaani Joosepi noorem poeg
Valerian Ling
ehitas 1960-ndatel omale Rajast ja Koidust veel
Piiri poole maja, mis Piirisaluks ristiti. Maja jäi
õigupoolest pooleli, sest pere lahkus Muhust ja asus Audru.
Selles oli mitmeid
ajutisi elanikke, kuni selle kolhoosilt saadud laenuga ostsid Leeskopa
Uie-Juri Eduardi poeg Harri Alt oma Laheküla Loigult võetud
naise Mariga. Harri olnud sunnitud isegi parteisse astuma, et maja
ostuks kolhoosilt laenu saada (selle laenu jõudis ta napilt enne
oma surma ka tasuda!)
Hiljem on koht Aasaks nimetatud ja siia jäi Harri lesk Mari
Alt – kauaaegne Muhu külanõukogu ja hiljem Muhu valla
sekretär.
***
Sellega on Linnuse 13
põlistalu, neist tekkinud vabadikukohad ja osatalud
põgusalt üle vaadatud ning kolhoosiaegsed Linnuse inimeste
ehitatud nn. kelmiküla kohad lihtsalt nimetatud: Villemi Valdi
Veere, Lõhmussalu Endli Koidu, Salu-Mihkli Antsu Toome,
Salu-Jaani Juri Lingu Niidu ja Vana-Tooma (Rannaeite) Uno Saadu
ehitatud majad, mille ametlik nimi ei olegi teada. Viimastele tuleks
lisada veel neli Linnuse territooriumile jäävat kohta,
milledel Linnuse kontekstis märkimisväärne
“ajalugu” alles puudub: Uisu (Ilmar Uisk), Uue-Saare (Aadu
Naeris), Vaariku (Jaan Vapper) ja Posti (?). Seda loetelu
täiendaks eespool juba Rõtuga seoses nimetatud 1990-ndatel
Toomas Kuuse ehitatud maja praktiliselt kunagise Rõtu kohal.
Peale nende jääb Linnuse territooriumile kolhoosi ehitatud
saun-jahimaja ja üks pisut vanem Linnuse elupaik, mida
lõpuks päris omaette peame käsitlema.
Kallaste
1849.a laulatati Muhu
õigeusu koguduses (sel ajal veel eraldi Rinsi ja Hellamaa
kogudusi ei olnud) üks Saaremaalt pärit Toomas Peetri p
Käsk ja 1826.a sündinud Kadri Põld, kes selle
juures Ekaterinaks salviti. See Kadri oli Lehtmetsa Käspri
kasvandiku Riste ja Vahtraste Tika sulase Jaani vallaslaps ja
Ivanov(n)aks Kadri ka sai. Toomas (nüüd Timofei) oli
pärit Karja kihelkonnast ja nähtavasti leidis oma Kadri
selleaegsest Võlla mõisa kõrtsist
Võiküla ja Rässa vahel Järvel. Kas ja mis asju
Toomas Muhus edasi ajas, ei ole selge – teo-talumees ega sulane
ta ilmselt ei olnud, sest hingeloendid teda ei kajasta, kuid Hellama 1.
koguduse-nimekirjast paistab, nagu oleks ta millegi eest Siberisse
saadetud. Kui palju Toomasel ja Kadril lapsi oli, ei ole ka selge, aga
1859. aastal on Hellamaa koguduses registreeritud Timofei ja Ekaterina
tütre Irina sünd, kelle perekonnanimeks Käsk
ja
sajandi lõpupoole on Hellamaal kirja pandud sellesama Irina kolm
vallaslast – lastena surnud tütred Maria ja Elena ning
täisikka jõudnud Timofei Käsk. Viimane laulatati 1923.a
Hellamal eespool jutuks olnud Oolu
Madise tütre, 1894.a sündinud Raissa Saaduga, aga viimases
Rinsi koguduse-nimekirjas leiame Linnuse vabadike hulgas (Oolu
järel) kirja pandud Efrosinia Raissa t. Käsk’i lisatud
märkusega “elab Piiri all”. 64-aastane Raissa
Käsk oli Linnuse Kallaste ainus elanik 1959. aastal ja
teatakse, et ta lasknud omale Kallasteks ristitud koha Vanaelust pisut
Piiri poole ehitada alles 1940-ndatel. Enne seda elanud ta oma
tütardega Ennul ja Oolul ja vist veel mujalgi, aga mis tema
laulatatud mehest (noorest Käsu Toomasest) sai, seda ei ole enam
kelleltki küsida!
Kolhoosiajal “punus omale siia pesa” üks kolhoosi
funktsionär Roosna, aga maja läks tal põlema ja
kolhoosiaja lõpupoole soetas ta omale selleks ajaks kolhoosi
omandisse läinud Lalli Tooma koha. Kallaste maja taastas ta
hädapäraselt nii palju, et see õnnestus nn. suvekoduks
müüa ja kellegi “suvekodu” oli Kallastel ka
uue aastatuhande esimesel kümnendil parajasti "renoveerimisel".
Jahimaja ja baar
1970-ndatel ehitas kolhoos omale
endise Endla talu karjamaale jahimaja nime all sauna, mis sel ajal
igasuguse “suhtekorralduse oluliseks abivahendiks”
oli. Siin olnud lomp süvendati tiigiks ja sai
“uhke peo pidamise paik”. Kes ja kuidas 1990-ndatel
“objekti erastas”, ei ole siinkohal teada ega olulinegi.
Võib-olla on mitmed “uljad ettevõtjad” siin
uutes oludes üritanud baari pidada, aga paistab, et oma
õiget peremeest ei ole see koht leidnud ja loodetavasti enne
lõplikku lagunemist ei leiagi!
Nii oleme kokku lugenud 56
erinevatel aegadel praeguse Linnuse küla piirides olnud kohta,
mida peale viimati nimetatud sauna võib kõiki ka
elupaikadena käsitleda (isegi Saare trahteris olla urjädnik
Mihail Nõu omal ajal mõnda aega elanud). Paarkümmend
neist on tänaseks küll kas ammu kadunud või kadumas ja
mitmed tühjaks jäänud, kuid ikkagi võib täna
Linnusel umbes 30 suitsu kokku lugeda.
Märkimisväärne osa selles on muidugi kolhoosiaegsetel
uusehitistel ehk nn. kelmikülal, mis ju sujuvalt tänasele
Linnuse territooriumile ulatub. Tähelepanelikul vaatlusel
märkame siiski Linnuse-Piiri sümbioosil mõnesugust
erinevust teise omaaegse tõmbekeskuse Hellamaaga
võrreldes. Viimasest on tänaseks Muhu suurim küla
saanud, mis oma mahult ehk Liiva keskasulaga edaspidi konkureerida
võiks, aga Linnuse peaks ehk oma kolhoosiaegsest liiglihast
Piiril pigem vabanema ja üksnes oma põlisküla
staatusele tuginedes suutma edasi eksisteerida! Olgu talle selle juures
lohutuseks, et niisugused omaaegsed Muhu suurimad
põliskülad nagu Igaküla või Lõetsa ei
suuda talle vist veel mõne järgmise põlve jooksul
nimetamisväärset konkurentsi pakkuda!
Mai, 2006; parandatud talvel, 2008 ja kohendatud detsembris, 2011;
ümber formateeritud aprillis, 2012 ja veel kord üle vaadatud
mais, 2014.
Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
papp@neti.ee
tel. 657 2839