LALLI


Ei oleks üllatav, kui kunagi selgub, et väikese Muhu rannaküla lugu kaugele muinasaega ulatub – võib-olla isegi sellesse aega, kui Lalli lõpp veel Lehtmetsa küla alla välja ulatus, kuid tänasel päeval me sellest peale fantaasiate, kuidas Kesse laid Lalli Tooma laudile liikunud, midagi ei tea. Mõistatuslik on (vähemalt siinkirjutaja jaoks) ka kohanime semantika. Maasilinna foogtkonna maaraamatuis kohtame Lalli nime kahes vakupiirkonnas – Lõetsa vakuse Lalli Markus ja Urrika (Horyack) vakuse Lalli Ahndres. Küllap on ka selleaegse Urrika mehe lisanimi kuidagi Lallilt saadud, aga sellega seoses tekib intrigeeriv küsimus, kas mitte hilisem Võlla Lolli nimi algselt ka ei ole Lalli olnud? Siinkohal meenub üks hilisem käibefraas: Võlla Lollilt Lalli põllale… Huvitav oleks teada, kas lauluisa Kreutzvald teadis selle sõna tähendust, kui ta värsirea … Lennuk viidi Lalli alla… kirja pani või mis assotsiatsioonid ühel lingvistil-filoloogil selle sõnaga seoses tekivad? Vanast Wiedemannist paraku siinkohal küll abi ei ole!
Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastast on Lõetsa vakuse lõpus toodud nelja üksjalakoha hulgas kaks Lalli nimega peremeest – Lally Jack ja Pert ning kolmandaks veel vabadik Lally Erich, kes 1674.a Vahtrastes peremees oli. See viib mõttele, et erinevalt Aljavast ja Pallasmast on Lallil hiljemalt taaniajal juba mitme majapidamisega tegemist olnud. Kindlasti on toimunud ka asustuse siirdeid Lõetsa-Lalli piirkonna ja juba 15. sajandist asustaud Kesse laiu vahel. Nii võib arvata, et 1674.a aktis märgitud kõik Lõetsa vakuse neli hajatalu, kaasa arvatud esimesena kirjas olev Kesse Hannus võivad Lalli talud olla, sest selleaegsed neli Kesse peremeest on selgelt eraldi kirja pandud Holm Schildau all. Kahjuks puudub Lõetsa-Lalli piirkonna kohta kaart rootsiajast (suurema osa Muhu kohta on kaardid rootsiaja lõpust olemas) ja seetõttu ei ole mõtet spekuleerida katkujärgsete ja hilisemate Lalli talude asukohalise järjepidevusega, kuid nälja- ja katkuaja on siinne kant edukalt üle elanud. Kui suurest rootsiaegsest Lõetsa vakukülast on 1713.a protokollis leitav üksainus koormisi kandev talu (Herma Pedo Laur), siis tema järel kirjas olevad Lalli Andrus (Güldenstubbe nr.54) ja Kubia Andrus (nr.55) on päris kindlasti just Lallil katku üle elanud.
Kui rootsiajal Tamsele ametimõis rajati, jäid esialgu kogu Lõetsa vakupiirkonna ja sellega ka Lalli talud Tamse mõisale, kuid varsti rajati Urrika vakuküla baasil veel kolmas ametimõis ja rootsiaja lõpupoole on Lõetsa-Lalli piirkond Võlla mõisale kuulunud. Sellele viitab tõsiasi, et 18.s adramaa-revisjonides, kus juba Lalli külast räägitakse, on see rubriigi Magnusdahlsche Bauren seitsmenda külana (Lehtmetsa ja Lõetsa vahel) kirjas. Et Võlla mõis peale katku paarkümmend aastat “rivist väljas” oli ja selle esimene katkujärgne rentnik (kapten Vietinghofi lesk Margaretha Glück) kõigepealt Kansi mõisaga tõsisemalt tegelema hakkas, on esimestes adramaa-revisjonides 1750. aastani kaks Lalli peremeest (Tulike Hans – pärastine Mihkli talu ning Kubia Andrus ja hiljem Michel – pärastine Tähvena talu) kirjas hoopis Suuremõisale koormisi kandvatena. Üsna ilmne on, et Lallilt ei ole Suuremõisas teol käidud ja oma kohustused kroonu ees pidid Lalli mehed sel ajal veel vanade orduaegsete tavade järgi kandma.
1750-ndatel rajati endise Kuivastu vakupiirkonna baasil uus kroonumõis ja selle esimene rentnik kapten von Toll on kaks Lalli talu (kolmas seisis endiselt söötis) oma valdusse saanud. Siinkirjutajale on seni jäänud üsna arusaamatuks, kas ja kui palju 1760-ndate aastateni suhtelise iseseisvuse säilitanud Saaremaa rüütelkond Muhu asjadesse üldisemalt sekkus? Paistab, nagu oleksid taastatud ja uuesti rajatud kroonumõisade rentnikud siin üsna omapäi tegutsenud ja omale arvestustalusid ning hingi muretsenud, nii et sajandi viimaseks veerandiks külade ja talude mõisaline kuuluvus üpris ettearvamatuks kujunes! Päris mitmete, eriti mõisadest kaugemal olevate külade talud hakkasid kuuluma mitme erineva mõisa alla – näiteks Kallaste 11 arvestustalu olid 18.s viimasel veerandil viie erineva mõisa vahel jagunenud! 1740-ndatel oli Kansi mõis Lõetsas oma karjamõisa (Ranna mõisaks nimetatud) rajanud, kuid isegi mõned Lõetsa talud, rääkimata Lalli omadest, ei hakanud mitte Ranna mõisas teol käima. Selle asemel kandsid Ranna mõisale koormisi kolm Nõmmküla ja neli Kallaste talu ning Tupenurme Saare. Selles olukorras ei saanud teorent (nn. teoorjus) oma klassikalisel kujul Muhus veel 18. sajandil üldse välja kujuneda ja koormisi mõisa ees pidi endiselt suuresti raha- või naturaalrendiga kantama.
1770-ndatel, kui Võlla mõis Otto Friedrich v. Buxhövdeni lese Helene Charlotte (sünd. Weymarn) käes ja Kuivastu mõis Agneta Juliane v. Ditmari (sünd. Buxhövden) käes rendil olid, on vist proovitud Lalli küla Kuivastu mõisalt Võlla mõisale arvata (1778.a Kuivastu vakuraamat Lalli küla ei märgi), kuid esimeses hingeloendis olid kaks Lalli talu taas Kuivastu mõisa all kirjas (hilisem Tähvena talu oli seejuures loendi lõppu nn. Supliment’i lisatud Võiküla järel ja Mihkli talu koguni Võiküla talude hulgas). Lõplikult hakkas Lalli küla alles 19.s algusest Mathias v. Buxhövdeni ajal Võlla mõisale kuuluma ja selleks ajaks oli asustatud ka kolmas Lalli arvestus-üksus – pärastine Tooma talu. Kolmest arvestustalust saame Lallil rääkida mõisamajanduse lõpuni. Selle juures muutus Tähvena talu 19. sajandil nii rahvarohkeks (juba 1811.a hingeloendis oli Tähvenal 10 meeshinge kirjas), et siin sisuliselt juba enne uusi talurahva-seadusi kaks talu kujunes (lisaks Tähvenale veel Uuetoa), kuigi neid hingeloendites ikka vaid ühe arvestusüksusena näidatakse. Sellest aga juba edasises talusid ja vabadikukohti ükshaaval käsitledes.
Võlla talurahva-kogukonna koosseisu jäi Lalli küla mõisamajanduse lõpuni ja kuulus hiljem Hellama ühendvalla alla kuni ühe Muhu valla moodustamiseni 1939. aastal.
Põlises rannakülas on kalapüük ilmselt oluliseks tegevusvaldkonnaks läbi aegade olnud ja jäi selleks ka 20. sajandil ning küllap on Lalli talud põhiliselt salapiirituse äriga teenitud rahade eest välja ostetud. EV aastatel hakkasid Tooma ja Mihkli mehed peale eluskala turustamise ka Lallil kahasse ehitatud ahjudes kala suitsetama. Kui Tooma mehed asjast kõrvale jäid, ehitas Mihkli talu omandanud Lehtmetsa-Rässa juurtega Matvei Pruuli poeg Mihail Pruul (1886–1991) kuurid ja suitsutusahjud Lalli sadamas üles. Siin suitsetati ja ka soolati kala, mida värskena turustada ei jõutud. Segaste aegade tulles rentis Mihkel need 1939.a sügisel ETK-le ja sellest sai juba saksa okupatsiooni ajal Lalli kalatööstus, mis peale viimast sõda Kuressaare Kalakombinaadile kuulus ja alles 1957.a likvideeriti (jäi vaid kokkuostupunkt). Kolhoosikorra tulekuga hakkas Lalli küla kalurikolhoosi “Suur Väin” koosseisu kuuluma ja kolhoosi põhisadamaks oli Lalli sadam oma siinse kala kokkuostupunktiga ka hilisema ainsa kalurikolhoosi “Muhu” ning veel “Saare Kaluri” aegadel.
Kalandus kui nõukogude aja Muhu tulubaas hävitati 1990-ndate algul peale seda, kui endised KGB “funktsionäärid” ärisse ja majandusse “imbusid”. 1980-ndate lõpul ja 90-ndate algul ostis üks arvatav endine STASi nuhk rannakaluritelt saksa markade eest piiramatult alamõõdulist ahvenat kokku, mis mõne aasta pärast ahvena totaalse väljapüügiga lõppes nii, et seda kala alles paarikümne aasta pärast Muhu rannikumeres jälle nägema hakkas. Kevadine masskala räim kadus aga rannavetest avamerel kontrollimatu aastaringse traalpüügi tagajärjel. Jääb vaid loota, et rannapüük kohalikuks tarbeks eurobürokraatia ja meie “tarkade riigiisade” kiuste mõnekümne aasta pärast loomulikul teel taastub, sest teatavasti loomulikud asjad ei kao inimeste totrustele vaatamata päriselt mitte kunagi!
Edasises aga tutvume Lalli kolme või nelja põlistalu ja ka piirituseveo “saadusena” tekkinud Põllu taluga pisut lähemalt ja vaatame üle ka mõned Lalli territooriumile tekkinud  vabadikukohad.

1. MIHKLI

 Õuemärk
Mingi tõenäosusega võib Mihkli talu eelkäijaks lugeda ehk rootsiaegse Kesse Hannus’e talu, kus peale katku esimeses adrarevisjonis 1731.a kandis Suuremõisale koormisi Tulicke Hans . Hansul on teada kaks poega – Andrus ja Mihkel. Andrus (~1724–1788) oli 1782.a hingeloendi järgi sel ajal Võlla mõisale kuulunud Mõegaküla Jaagul peremeheks. Tal oli kolm poega ja tütar Eed, aga vaid noorem poeg Andrus (s.1764) paistab noorelt (1781.a) Raugi Tõnsu (Mihkli-Matsi) Matsi tütre Ingliga abellunud ja hingeloendis on ta Hellama mõisa lõpus (Külasema Koosi järel) kirja pandud märkusega, et ta mõisa kõrtsmikuks on. Selgusetuks jääb, kas noor Andrus noorelt suri või on hoopis “jalga lasknud”, sest 1788.a saab Ingel Raugi Laasu Lauri naiseks, kuid Andruse surmaaega kirikuraamatuis ei leia! Vana Andruse kaks vanemat poega jäid vallalisteks: Jaak oli viimati 1811.a loendis Lalli vabadikuna kirjas ja teine vend Mihkel sai samuti Võlla mõisa hingeks ning oli surmani Raugi Juril sulaseks.
Lalli Hansu noorem poeg Mihkel (~1733–1792) oli  isa surma järel peremeheks kinnitatud ja tal on 1760-ndate algul Rässa Obukult võetud Marega kuus tütart ja kaks poega sündinud. Noorem poeg Hans võeti nekrutiks ja temast ei ole rohkem midagi teada, aga noor Mihkel sai täisikka jõudes kodus peremeheks (vahepeal, 1795.a loendis oli perepeaks vana Mihkli lesk Mare). Lalli Mihkli inimesed said priinimeks LEMBER. Sama nime, muide, said ka Mihkli vanemale tütrele Tiiule Tusti Aadult koduväiks tulnud Toomase ja siitpeale uue Tooma talu pere, millest hiljem eraldi juttu tuleb. Märgime, et vana Mihkli kuuest tütrest jõudsid ka kolm nooremat abieluni, aga kaks tütart surid noorelt. Kahest järjestikusest Mihklist jäi talule nimi, kuigi hingeloendites on talu nimetatud Lalli a või ka lihtsalt Lalli.
Mihkel Lember (1779–1846) abiellus 1805.a Raugi Mihkli-Matsi Mardi tütre Eeduga (Tõns) ja sündisid kaks tütart ning kaks poega. Vanem poeg Andrus suri 5-aastaselt; noorem vend Jaen abiellus 1841.a Pädaste Mäe Tähve  tütre Rõõdaga (Jürisson), kuid suri juba kaks aastat peale isa surma (dokumentidest ei selgu, kas teda üldse jõuti peremeheks kinnitada) ja 1850.a loendis on peremeheks tallu toodud Tähvena (Uietoa) Jaen Kipper. Sestpeale said Kipperid juba kolmanda talu peremeesteks Lallil. Olgu öeldud, et viimased hingeloendid märgivad Mihklil esikohal ainult Jaen Lemberi vanemat poega, 1842.a sündinud Juri, sest Rõõt sai juba 1848.a uuesti ühele Pädaste mõisa teenistuses olnud Saaremaa mehele (Jakob Ratas Keskverest) mehele. Jaen Lemberi nooremad lapsed (Madis ja Mare) on väiksena surnud, aga Juri paistab koos ema uue perega Keskverre asunud.
Jaen Kipperil oli Uietoal Lehtmetsa Tähvenalt võetud Ingliga (Mägi) neli poega sündinud, kelledest kolmas poeg Andrus 5-kuuselt suri. Vanem poeg Jaen jun. Kipper oli sel ajal juba naisemees ja tal oli Lõetsa Sassi Ingliga (Vilto) poeg Tõnu sündinud. 1859.a sündis neil veel õigeusku ristitud poeg Matvei, aga nii noore Jaani kui tema poegade saatus on mõneti ebaselge. Hellama koguduse-nimekirjades ei ole luterlasteks jäänud Jaani ega tema vanemat poega, kuigi pihinimekirjad neid ikkagi igal aastal märgivad. Ingel (õigeusus Elena) muutus pihi-nimekirjas leseks 1863.a ja vanem poeg Tõnu oli viimati kirjas 24-aastaselt 1871. aastal. Teises koguduse-nimekirjas oli Ingel noorema poja Matveiga Niidi vabadikukohale märgitud, kusjuures viimane on vallakohtu otsusega 18.03.1876 surnuks tunnistatud?! Et kiriku-meetrikas surmakanded puuduvad, võib vaid oletada, et  Jaani mõlemad pojad nagu isagi on uppunud!
Peremeheks on Mihklil peale vana Jaani surma kogudusekirjade järgi tema teine poeg Mihkel/Mihail Kipper (1827-93). Tal oli Lehtmetsa Käspri Ristega (Tustit) neli tütart ja kaks poega, aga pojad (Matvei ja Mihail) surid alla-aastastena. Vanem tütar Irina sai Soonda Andrusele mehele, aga teisele tütrele Elenale tuli 1887.a Kallaste Paistu (pärastise Kapi Mulgi) Mihkli esimese abielu poeg Mihail Palu koduväiks ja oleks ehk võinud hakata talu välja ostma, kuid et Elena 33-aastaselt (1896.a) suri, otsustas teise naise võtnud Mihkel hoopis sajandi-vahetusel Kaug-Itta välja rännata. Sulase seisuses oli koju jäänud veel vana Jaani noorem poeg Tähve/Timofei Kipper, kellel samuti neli tütart ja kaks poega olid. Tema pojad Matvei (s.1866) ja Ivan (s.1876) on viimaste kogudusekirjade järgi uue sajandi algul Tallinna asunud ja talu (või osa sellest) hakkas välja ostma hoopis Rässa Kaegu-Andruse (Uieaa) Andruse poeg Matvei Pruul.
Ilmasõja-aegses kogudusenimekirjas on Lalli Mihklil vana Andrei Pruul (1837–1921) oma poegade Matvei ja Andreiga. Viimane oli meremees ja teenis Vene-Jaapani sõja ajal Kaug-Idas. Vanemal vennal Matveil oli Rässas võetud naise Elenaga (Rühvk) kaks poega. Mihail Pruul (1886–1991) abiellus Raissa Mihaili t. Maltisega ja tema nimele sai kruntimiste järel 19,38-hektarine Mihkli talu; noorem vend Vassili asus oma perega Tallinna.
Nagu algul märgitud, oli Mihail Pruul ettevõtlik kalamees, kes sisuliselt Lalli randa esimese kalatööstuse rajas. Ettenägelikult andis ta selle 1939.a ETK-le rendile, kuid sõja lõpul teadis Mihkel, mis teda uue nõukogude okupatsiooniga oodata võib ja põgenes perega Rootsi. Väidetavalt olla ta Kanadas 105-aastaseks elanud. Koju jäänud ema Elena mõrvati segastel asjaoludel ja mõne aja seisis koht tühjana.
1959.a rahvaloenduse ajal oli Lalli Mihklil kirjas üksik 51-aastane Kristiina Matvei t. Paist, aga võimalik, et siin viimase sõja järel teisigi ajutisi elanikke on olnud. Kolhoosiajal elumaja ja muud abihooned lagunesid, kuid raudkivist ehitis (köök, kuivati, kelder jm.), mille teisel korrusel olid ka suvised eluruumid välja ehitatud, püsis ja kolhoosiaja lõpupoole omandas selle üks tollane Muhu kolhoosi spetsialist Roosna, kui tal Linnusel Kallaste koht maha põles. Lõpuks jäigi Tiina Roosna Lalli Mihkli omanikuks ja oli uue aastatuhande algul selle ainsaks elanikuks.

Niidi

 Õuemärk
Paistab, et Lalli kõige Lõetsa-poolsemat vabadikukohta tuleb Mihkli (või hoopis Lõetsa Sassi!) vabadikuks arvata ja selle on ehk ehitanud eespool jutuks olnud Uietoa Jaen Kipperi vanem poeg Jaen Kipper (#7519). Võiks spekuleerida, et pärimisõiguslikul Jaanil oli vabadikukohta vaja eeskätt rannast kaugemal ja piirivalvurite silma alt ära, et piirituseäri ajada, sest kust muidu saada raha talu välja ostmiseks, mis sel ajal aktuaalseks muutus. Paraku on vist saatus teinud tema plaanides omad korrektiivid.
Teine ja kolmas kogudusenimekiri märgivad Niidil vaid Jaani leske, Lõetsa Sassi Inglit oma 1870-ndatel surnuks tunnistatud poja Matveiga (s. 1859), aga sajandi lõpul sai Ingli vennatütar, Sassi Ivani tütar Maria Vilto Tusti Matsi vabadiku Ivan Tamme (1852–1916) teiseks naiseks ja pere on Lalli Niidile asunud. Ivan ise oli selle aja tava järgi mandril teenimas (on 1916.a Lihulas surnud), aga Sassi Mare sai lastega tädi Ingli juures Niidil peavarju ja siin on kirjas ka Ivani esimese abielu tütar Julia Tamm, kellel hiljem kaks vallaslast sündisid.
Ivanil ja Marel sündisid kolm poega. Vanem poeg Mihail (1898–1936) abiellus Lõetsa Tõnise Julia Mihaili t. Kumpasega ja neil sündis 1923.a tütar Salme, kes peale ema varast surma Lõetsa Tõnisel üles kasvas. Mihkel ise suri varases keskeas. Teine vend, 1901.a sündinud Aleksander on kuuldavasti vanu Niidi traditsioone jätkates salapiiritusega vahele jäänud ja Ameerikasse põgenenud. 1904.a sündinud Timofei oli viimases nimekirjas naise ja kahe tütrega ka veel Niidil kirjas, kuid paistab sõja ajal Lihulasse asunud. Nende poolõde Julia Tamm oma vallaslaste Akiliina (1910) ja Sergeiga (1916) on samuti Niidilt lahkunud – igal juhul viimane koguduse-nimekiri neid siin enam ei märgi.
5,4-hektarine Niidi popsikoht oli kruntimisandmetes Ivani lese Maria Tamme nimel. Viimase sõja ajal tühjaks jäänud koha omandas Lehtmetsa Jaagu Maria Timofei t. Räim, kes 1959.a rahvaloenduses oli Niidi ainus elanik. Niidile jäi tema vallaspoeg Egon Räim (rahvaloenduse ajal on Egon Muhust väljas olnud). Egon suri hiljem valla hooldekodus, kuid kuuldavasti on ta enne surma Niidi kohale omaniku leidnud ja see vana vabadikukoht paistab oma elu edasi elavat.

2. TOOMA

 Õuemärk
Teise Lalli põlistaluna on 19.s hingeloendites Lalli b nimega Tooma talu, mis oma nime sai eespool jutuks olnud Mihkli vanemale peretütrele Tiiule 1791.a Tusti Aadult koduväiks tulnud  Toomaselt. Pere sai ka Lalli Mihkli priinime LEMBER ja selles kontekstis võiks nagu Tooma talu lausa Mihkli osataluks pidada. Ometi võib ka Tooma talu rootsiaegsest eelkäijast rääkida, mis isegi Põhjasõja ja katku on üle elanud. Nimelt kannab 1713.a protokollis Suuremõisale koormisi Lalli Andrus ja siinkirjutaja usub, et tegemist oli 1674.a akti Hembo Andrus’e järglasega, sest adrarevisjonid märgivad 18. sajandil Lallil pooleadrast söötis Hembo Andruse arvestusüksust. Püüdmata siinjuures põhjendada Andruse Lallilt lahkumist, märgime vaid, et tema pojaks võib pidada hilisemat Võlla mõise hinge Mihklit (~1716–1773) – Kärmede, Laastude ja Summade esiisa, kellest rohkem võiks Võiküla, aga ka Lõetsa Andrusega seoses rääkida.
Nimetatud Hembo Andruse arvestusüksus seisis Lallil söötis läbi kõigi adrarevisjonide ja seda meenutab veel 1771.a Kuivastu vakuraamat, kui pool sellest (1/4 adramaad) on läinud Tähvena Mihkli kasutusse (teine veerand adramaad jäi endiselt sööti). Kahjuks ei saa me kaardi puudumise tõttu teada, kus rootsiaegne Hembo talu Lallil asus. Siinkohal tasub rõhutada nn. arvestustalude põhimõttelist tähtsust nii katkujärgses kui ka 19.s talude arvestuses. Hakkamata välja selgitama Lalli 19. sajandi talude (arvestuslikke) suurusi tiinudes, on tähelepanuväärne, et kruntimiste järel olid Mihkli ja Tooma talud kokku umbes sama suured kui Tähvena talu (üle 40 ha), ning nendega enam-vähem samas suuruses oli Uietoa, mida Buxhövden 19. sajandil miskipärast eraldi taluks ei tunnistanud. Samal ajal on Tooma ikka omaette taluks loetud ilmselt juba Kuivastu mõisa aegadest, kui Hembo Andruse arvestusüksus lõpuks peale ligemale sajandit söötis seismist Mihkli koduväi näol omale taas asustuse sai.
Toomas ja Tiiu Lemberitel sündis kaks tütart ja neli poega ning esimene poeg Tähve Lember (1792–1848) sai isa surma järel Tooma peremeheks. Teine vend Juri oli esialgu kodus sulane, kuid sajandi keskel on ta lühemat aega olnud Vahtraste Peetri-Jaagul peremeheks. Tal oli neli poega ja neli tütart. Vallaliseks jäänud vanem tütar Kadri ja poeg Jaen olid hiljem Raugi Kõrtsil ja neist on Raugi loos pisut juttu. Tooma ja Tiiu kolmas poeg Jaen (1802-22) suri 20-aastaselt vallalisena. Meetrikates esineb veel neljas poeg Jaak, kelle sünniaeg õe Ingliga nii lähestikku on, et jääb arusaamatuks, kas on eksitusega tegemist või oli Jaak enneaegselt sündinud Ingli kaksikvend. Ilmselt on ta kohe surnud (või surnult sündinud), kuigi meetrikast see ei selgugi.
Tähve Tooma pojal oli Linnuse Salu Matsi tütre Ristega (Mägi) kolm tütart ja kaks poega. Vanem poeg Hans Lember (1825-94; salviti õigeusus Ignatiks) abiellus isa surmaaastal Soonda Andruse Marega (Ader) ja kinnitati peremeheks; noorem vend Mihkel/Mihail jäi sulaseks. Mihklil sündisid Kuivastu Kaura Ristega (Saarekak) kaks tütart – vanem neist, Ekaterina suri paari-nädalaselt, aga Elena sai mehele.
Hansul ja Marel oli neli poega ja neli tütart. Esimene poeg Matvei suri 13-aastaselt ja teine poeg Mihail 3-aastaselt. Abieluni jõudis ainsana kolmas poeg Timofei Lember (1861–1908); noorim poeg Maksim suri paari-nädalasena.
Timofei Lember abiellus 1888.a Tusti Matsi Ekaterina Tammega (pärastise Niidi Ivani õde) ja sündisid kolm tütart ning neli poega. Ekaterinal oli enne abielu 1884.a sündinud poeg Vassili, kes samuti Toomal üles kasvas, kuid teda kohtame viimati 1905.a kutsealusena. Timmu ja Eriina esimene poeg Georgi suri 10-aastaselt; Timofei (1895) ja Ivani (1898) kohta hilisemad andmed puuduvad ja nad võisid ilmasõtta jääda. Noorim poeg Ignati suri imikuna ja väiksena suri ka eelviimane tütar Irina. Noorimale tütrele Akiliinale tuli 1925. aastal Rässa Kadakalt koduväiks Vassili Kärme ja tema nimele sai 18,76-hektarine Tooma talu.
1959.a olid Toomal Vassel ja Liina Kärmed ning vallaliseks jäänud Liina vanem õde, 69-aastane Julia Lember. Kärmede kolm tütart (Hilda, Vaike ja Vilma) olid selleks ajaks kodust välja läinud, noorim tütar Valve (1931) oli aastaselt surnud ja ainus poeg, 1946.a sündinud Ants oli Hellama kooli internaadis kirja pandud.
Kolhoosiaja lõpuaegadel omandas tühjaks jäänud Tooma koha viimane Muhu kolhoosi esimees Jüri Lindmets. Millalgi sai sellest pankur Sammelselja suvekodu, aga Tooma seis 21. sajandil  jääb siinkohal välja selgitamata. Kui lõpus kõne alla tulevat Ranna kohta mitte arvestada, siis vabadikukohti ei ole Lalli Toomalt tekkinud.

3. TÄHVENA

Õuemärk 
Peale Toomaga seoses nimetatud Lalli Andruse leiame Güldenstubbe protokollis veel teise Lallil katku üle elanud Andruse – Kubia Andrus, keda võib arvata Tähvena talu rootsiaegseks eelkäijaks. See Andrus võib rootsiaegsete Lalle Michel’i või Micko Lehmet’i järglane olla, kuid kaardi puudumisel jääb see paljaks oletuseks. Teadmata jäävad ka Andruse ligikaudsedki daatumid, kuid juba 1738.a revisjonis nimetatakse peremehena Kubja Andruse Michel ja arvatavalt on Andruse pojaga tegemist. Selle Mihkli järglastena kohtame säilinud meetrikates poega Jaen ja tütart Tiiu (~1733–1804), kes Igakülla mehele sai (Kuusede esiema). Jaani märgib esmakordselt peremehena 1771.a Kuivastu mõisa vakuraamat ja peremees oli ta ka esimestes hingeloendites.  Tal on ühe selgumata päritolu Rõõdaga vähemalt kuus poega ja kaks tütart sündinud ja tema KIPPERi perekonnanime kandev järglaskond sai üsna arvukas. Selles orienteerumiseks toome ka ühe lihtsustatud skeemi Jaani esimese kahe järglaspõlve kohta, kus küll noorelt vallalistena surnud või nekrutiteks võetud pojad ja ka kõik naisliinid näitamata jäävad. Selle juures ei ole dokumentaalset kinnitust, kas Jaani esimene poeg Andrus (~1748–1804), kes isast aasta hiljem suri, on ametlikult üldse peremees olnud, kuigi me ta skeemile “rasvaselt” kirjutasime. Tema vanema poja Mihkliga (1795–1846) katkes aga n.ö. esimese poja pärimisliin lõplikult, sest 1850. aastaks oli Mihkli pere noorema venna Jaani tallu, eespool juba tutvustatud Mihklile paigutatud. Tema esimene poeg Andrus (s.1828) võeti 1854.a nekrutiks ega tulnud Krimmi sõjast tagasi ja kaks nooremat poega (Tähve ja Mihkel) surid teismelistena ning vana Mihkel ise Mihklil noorema venna Jaani sulasena.
19.s algul sai peremeheks vana Jaani teise poja Juri poeg Tähve Kipper (1779–1844), kellelt ka talule nimi jäi (hingeloendites Lalli c).

Kipperid

Lisame, et peale skeemil kujutatud kolme poja oli vanal Jaanil veel kolm nooremat poega. 1761. aastal sündinud Jaen on 22-aastasena kirjas vaid esimeses hingeloendis ja hiljem ei ole temast jälgi ei meetrikates ega hingeloendites. Nii on selgusetu, kas ta ehk esimeste nekrutite võtuga nekrutiks võeti või on ta uppunud (paljude meeste puuduvate surmakannete puhul võib arvata nende uppumist, kui matust ei ole toimunud). Vana Jaani viies poeg Tähve (1762-94) suri vallalisena ja  noorim poeg Mihkel päris lapsena 4-aastaselt.
Paneme tähele, et ka Jaani vanemad pojad Juri ja Tõnis on suhteliselt varases keskeas surnud. Tõnisest jäi ainus poeg Jaen (1776–1853), kes paistab omale juba sajandivahetusel omaette eluaseme ehitanud ja sellest Uietoa kohast räägime järgnevas veel eraldi. Uietoale paistab koos onupojaga asunud ka peremehe Tähve noorem vend Juri Kipper (1784–1845), aga Jaani esimese poja Andruse noorem poeg Juri Kipper (s.1800) paistab Tähvena sulaseks jäänud. Tema kolm tütart Kessest võetud Ingliga surid kõik väikestena, aga miskipärast viimased hingeloendid ei märgi enam ka Jurit ega Inglit ja selle Juri surmaaeg ongi seni selgumata.
Tähve Kipperil sündis Tupenurme Andruse peretütre Kadriga (Tuul) jällegi kuus poega ja kaks tütart. Poegadest jõudsid abieluni esimene poeg Andrus ja kolmas poeg Juri; teine poeg Tähve suri 2-aastaselt ja eelviimane poeg Jaen aastaselt, aga kaks poega – Mats ja Mihkel võeti vastavalt 1835. ja 1840. aastatel nekrutiteks, ega ole teenistusest tagasi tulnud. Tähve noorem vend Juri (1784–1845) jäi kahe pere sulaseks. Et hingeloendites talud ühe arvestusüksusena kirjas olid, ei ole sulaste kuulumine konkreetselt ühe või teise talu juurde sugugi selge. Sulase Juri varakult surnud vanemat poega Juri/Georgi Kipperit (1818-52) on 1850.a loendis ka liittalu teiseks (siis Uietoa) peremeheks nimetatud, kuid hiljem läks peremehe roll Uietoal ikkagi Tõnise poja Jaani järglaste kätte ja viimane hingeloend ei märgigi selgelt peremehi. Sulase Juri noorem poeg Tõnis (1822-84) sai aga Lõetsa Andruse peremeheks ja sellest Kipperite “liinist” on Lõetsa loos lähemalt juttu.
Peale Tähve surma kinnitati peremeheks tema vanem poeg Andrus/Andrei Kipper (1802-86), kellel kaks esimest poega lapsena surid ja ainsana kasvas üles Madis/Maksim Kipper (1836-1923). Koguduse-nimekirjade järgi otsustades paistab Andrus peremehe rolli noorema venna Juri/Georgi (1808-88) ja tema poegadele jätnud, sest neid märgitakse hiljem Tähvenal esikohal ja Andruse poja Madise peret viimasena, kuigi selgelt peremeheks ei ole neist kedagi nimetatud! Madisest ei jäänud ka selleaegses mõttes pärijat. Tal oli Vahtraste Pärdi Maria Maltisega küll kaks poega ja kaks tütart, kuid mõlemad pojad surid väikestena ja tütred said mehele.
Arvataval talu välja ostjal Juril (1808-88) oli Lehtmetsa Aadu Ingel Tüükeriga kolm poega ja kolm tütart. Kaks vanemat tütart said mehele: Muhu pulmalaulikuna tuntud Kadri sai Saadu Juri Kusit-Kuusiku naiseks ja Riste Vahtraste Poalile; Mare suri 10-aastaselt. Noorelt vallalisena suri ka Juri noorim poeg Timofei (1850-76). Vanemad vennad Mihail (1842–1915) ja Georgi (1848–1901) oma peredega moodustasid sajandivahetuse Tähvena suurpere. Mihkli kahte vanemat poega (Maksim ja Ivan) kohtame viimati ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas, aga hiljem neid enam Hellama koguduses ei leia ja nende käekäik jääb siinkohal teadmata; noorem poeg Vassili suri lapsena ja tütar Raissa sai 1895.a mehele. Georgil (võiks öelda Tähvena kolmandal Juril) oli kahe naisega neli tütart ja seitse poega. Esimesest abielust Simistest võetud Julia Siiaga sündisid kaks tütart (Ekaterina suri aastaselt; Agripina sai 1896.a mehele), aga Juula suri 26-aastaselt ja Juri võttis 1882.a Lehtmetsa Käsprilt teise naise (Elena Tustit), kellega seitse poega ja veel kaks tütart sündisid. Kolm poega seitsmest surid väikestena. Vanem poeg Nikolai (Mihkel) Kipper oli 20. sajandi Tähvena peremees. Timofei (1889) asus Lõetsa Rannale ja Joosep (1894) Võlla Tänavasuule, aga noorima venna Andrei (1898) saatus ilmasõja-järgsetes segadustes jääb siinkohal välja selgitamata. Teadaolevalt olid kolm Tähvena poissi – Nikolai, Timofei ja Josif 1919.a Kuivastu mässus osalised – küllap siis ka noorim vend Andrei, kes sel ajal just mobilisatsioonialune oli, pidi mässuga kaasa minema, aga dokumentaalseid andmed selle kohta siin esitada ei ole.
Juri “kolmanda” Kipperi vanem poeg, Nikolaiks ristitud ja Mihkliks kutsutud, abiellus 1905.a Kesse Vana-Aadu Maria Vondiga ja sündisid neli tütart ning kolm poega. Tema nimele sai kruntimisel Lalli suurim, 40,61-hektarine Tähvena talu. Mihkli vanemast pojast Georgi Kipperist (1907-95) sai Läänemaa õpetajate seminari lõpetamise järel kooliõpetaja ja talu võinuks noorematele vendadele (Aleksander ja Nikolai) jääda. Tähvena perepojad said aga kuidagi “punasest pisikust nakatatud”. Esimese nõukogude okupatsiooni ajal oli noor Mihkel (Nikolai Kipper 1914-41) Muhu valla täitevkomitee esimehe asetäitja ja küüditamise eel sõitsid nad ennast Hellama Madismetsa Jaaniga Piiril mootorrattaga surnuks (mõnede arvates oli enesetapuga tegemist). Vanem vend Juri organiseeris pere evakueerimise sõja eest Venemaale. Peale sõda oli Juri lühikest aega Kuressaares maakonna täitevkomitee esimees. Ta lõpetas kaugõppes Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ja oli hiljem haridusministeeriumi ning kõrgema- ja keskerihartiduse komitee “nomenklatuurne töötaja” (viimati ka Tallinna kergetööstuse tehnikumi direktor).
Sõja ajal asus Tähvenale Hellama Tihuse Andrei Mölderi naiseks saanud Mihkli vanema tütre Elena pere. Aleksander Kipper siiski Venemaale ei läinud, vaid üritas sõja lõpul oma noore naise Hildaga paaril korral Rootsi põgeneda. Viimasel põgenemisel suri (kuskil Preisimaal või Bornholmil) nende väike poeg ja kuidagi jõuti tagasi Eestisse. Sass oli peale sõda Kesses majakavahiks ja asus hiljem Virtsu. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Tähvenal Elena ja Andrei Mölderid oma poja Ahtuga (uppus hiljem Lalli ja Kesse vahel) ja vana Mihkli lesk, 77-aastane Maria Kipper-Vont. Ahtu Mölderist jäi tütar Tiiu ja poeg Andres (nüüdseks surnud). Esimesele tuli koduväiks Tamse Allika Priidu Saartok ja nii sai Tähvena koht Saartoki pere valdusse.

(4.) UIETOA

 Õuemärk
Tähvena sõsartalu Uietoad võib Lalli neljandaks taluks lugeda, kuigi 19. sajandil seda omaette arvestus-taluks ei ole arvatud (seetõttu jätame siin ka järjekorranumbri sulgudesse). Paneme kõigepealt tähele, et Uietoa mehed Tähvena õuemärgile on lihtsalt “ühe pulga” juurde lõiganud. Juba 1795.a hingeloendis, kui vana Jaen veel Tähvenal 85-aastaseks peremeheks oli märgitud (natuke on tema vanusega küll hingeloendis liialdatud), olid Jaani pojapojad (Juri ja Tõnise pojad; vt. ka Tähvena juures toodud skeemi) juba täisikka jõudmas ja nähtavasti on Tõnise poeg Jaen Kipper omale koduõue all oma maja ehitanud. Juba 1770-ndatel oli vanaisa Jaani kasutusse läinud ka pool rootsiaegsest Hembo Andruse maast ja koormised talule määrati kasutatava maa suuruse järgi. Mõisat ei ole huvitanud, kuidas Kipperite arvukas pere oma asju korraldas – peaasi, et koormised kanti ja nii on läbi 19. sajandi hingeloendite Kipperid (peale Mihklile viidute) ühe suure Lalli c taluna kirja pandud, aga edaspidi märgitaksegi talus kahte peremeest, sest koormiste eest vastutaja pidi siiski selge olema.
Jaanil oli Lõetsa Andruse Marega neli poega ja üks tütar, aga kolm vanemat poega surid lapseeas ja peremeheks sai Jaani noorem poeg Tähve/Timofei Kipper (1816-96). Tähve abiellus küpses eas Vahtraste Poali Juri tütre Ingliga (Aav) ja sündisid kolm poeg ning kolm tütart, kes kõik perekonnainimesteks said. Vanem poeg Juri/Georgi Kipper (1846–1921; see paistab Kipperite meelisnimi olnud) oli koha välja ostja. Tal oli aga Lõetsa Suure-Jaagu Ristega (Räim) ainult kolm tütart, kelledest kaks nooremat pealegi lapsena surid. Vanemale tütrele Elenale tuli 1917.a Simiste Valka-Tähvenalt koduväiks Matvei Timofei p. Jürisson – õigupoolest Jürgenson, aga hiljem eestindati perekonnanimeks hoopis PAJUST.
Juri teine vend Mihail Kipper võttis peale kroonuteenistust Rässast naise – Ekaterina Andrei t. Rühvk ja sündisid neli poega. Kaks nooremat poega (Andrei ja Josif) surid sajandivahetusel lastena; vanem poeg Ivan on ilmasõja-aegse kogudusenimekirja järgi ühe luterlasega abiellunud, aga pere on EV algaastail Muhust ära läinud. Juri noorem vend Vassili Kipper teenis mereväes ja ehitas 20.s algul omale Tänavasuu vabadikukoha, mida kohe omaette käsitleme.
EV aastatel olid Uietoal juba Jürgensonid, kes Valka needusest vabanemiseks võtsid oma perekonnanimeks Pajust. Maa-andmetes oli 19,47-hektarine Uuetoa koht Matvei Jürissoni nimel. Madisel ja Leenal sündisid kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Vassili läks peale sõda Kuressaarde ja noorem vend Leonard ehitas omale Liival maja. 1959.a olid Uietoale jäänud Madis ja Leena vanema tütre Senniga (Eugenia; s.1919); noorem tütar Ellen töötas kooliõpetajana. 20.s lõpuks jäi Uietoa pärijaks Leonardi poeg Toomas Pajust.

Tänavasuu

 Õuemärk
Uietoa Vassili Kipper (1870–1946) ehitas 20.s algul omale kodust Lõetsa poole Tänavasuu vabadikukoha, kus tal Vahtraste Noore-Jaagu Juri tütre Irinaga (Meisterson) poeg ja kolm tütart sündisid. Tänavasuu jäi kruntimisel popsikohaks – Vasseli nimel oli 5,14-hektarine maaüksus vaid 0,12 ha põllumaaga.
Vasseli ainus poeg Josif Kipper (1900-76) soetas omale 1930.a Läänemaal Tuudil asunduskoha. Tema naine oli Nautse Pärdilt ja nende pojad (Jaanus ja Jakob) tulid peale sõda Muhusse tagasi, kuid asusid Nautse.
Sõja ajal ja järel elasid Tänavasuul veel Vassili tütred, kuid 1959.a rahvaloenduses on Tänavasuu elanikeks märgitud Vagad: Vahtraste Poali Aleksandri tütar Viive Paist oli abiellunud Laheküla Välja Richard Vagaga  ja nad on oma tütre Erikaga lühemat aega Lallil elanud. Nüüdseks on Tänavasuule asunud Vasseli vanema tütre Ekaterina tütre-tütar – Saaremaal abiellunud Adrat oma perega ja seegi Lalli “suits” on veel uuel aastatuhandel elus.

(5.) PÕLLU

 Õuemärk
19.s lõpul sai Lalli küla omale veel viienda talu, kui 1843. aastal Kesse Jaani-Aadule koduväiks läinud Mõisaküla Vaaduma Mihkli kolmas poeg, Mihail jun. Kõvamees meremehe-ametist ära tüdines, Lõetsa Kiisa Ristega (Pere) abiellus ja omale Lallil külast Püssina poole talukoha “organiseeris”. Väidetavalt sai Riste Kiisalt kaasavaraks osa Kiisa talust ja Mihkel on ilmselt maad ka Lallilt Tähvena-Uietoa liittalu arvelt soetanud (võib-olla oli see põhjuseks, miks Uietoa kruntimisel Tähvenast poole väiksemaks jäi). Kesses sündinud Mihkel Kõvamees sõitis merd ja ilmselt tegeles ka salapiirituse äriga. Verstakaardil on tänasel Põllu-Mihkli katastriüksusel kujutatud sarai, mis ilmselt Mihkli ja tema “maapealse tiimi” (Lõetsa Mäe Juri ja Kosla vana Madise) kasutuses oli ja kus ehk siinsamas Kiisa Tõnise (Mihkli äia) lautrina mäletatavas kohas maale toodud salakaup oma esmase varjupaiga ning “jaotus-punkti” leidis!
Teadaolevalt jõudis Mihkli ja Riste neljast pojast ainsana abieluni teine poeg Mihail “kolmas” Kõvamees (1896–1929), kes paraku Kristuse eas suri. Tal jõudsid Tupenurme Neo Jaani tütre Ruuduga tütar Marta ja kolm poega sündida, kuid kaks nooremat poega (Aleksander ja Artur) surid imikutena. Talus oli algus-aegadel veel tööjõuks vana Mihkli vallaliseks jäänud õde Ekaterina Kõvamees (1850–1919).
Kruntimisandmetes oli 15,67-hektarine Põllu maaüksus (Lit.94) Irina Kõvamehe nimel (arvatav Lõetsa Kiisa kaasavara) ja sama nimega 12,13-hektarine üksus (Lit.A-95) nimetatud Anton Kõvamehe pärandustombuks.
1959.a oli Põllu oma kuue “hingega” Lalli kõige rahvarohkem koht. Siis oli siin Mihkli poeg Antonius Kõvamees naise Elviine ja kolme tütre ning 67-aastase ema  Ruuduga. Vanem tütar Milvi sai hiljem Saaremaale mehele, Viive sai Mäla Mardi Lembitu naiseks ja Anne Mäla Ansu Ilmar Noore naiseks; Antoni õde Marta sai Võlla mehele.
Vahepeal jõudis Põllu päris tühjaks jääda, aga 2014.a aprilli algul tutvustas siinkirjutajale ennast Põllu uue püsiasukana Mäla Mardi Lembitu väimees, kes muuseas oli ka oma krundilt viimasena jutuks tuleva Ranna jäljed leidnud. Temal ei olnud küll millegi põhjal võimalik Pärase meeste Läku sauna ja Madis Ranni vabadikukohta eristada ning selgusetuks jäi seegi, kas leitud esemed Ranna või verstakaardi "sarai" asemelt pärinevad, sest viimane pidi arvatavalt üsna Ranna naabruses asuma. Kuigi Põllu "taassünd" vist seekord luhtus, väärib tähelepanelik suhtumine nn. pärandkultuuri siinkohal siiski ära märkimist.
 

Sellega on õigupoolest Lalli talud ja vabadikukohad ammendatud, aga rääkida tuleks veel kahest vabadikukohast, millised algselt on Võlla mõisa päevil Lallil Raugi inimeste asutatud.

Saadu

 Õuemärk
Raugi Juri pärimisõiguslik perepoeg Mihkel Kusit suri noorelt, jõudmata peremeheks saada. Tema tütrest ja viiest pojast Päelda Mardi Ingliga (Vaga) kasvasid üles vaid kaks nooremat poega – Juri ja Andrus. Raugi Juril sai peremeheks Tüüker Lehtmetsa Aadult (vt. ka Raugi lugu), aga noored endised perepojad paistavad Võlla Buxhövdenile kuidagi silma jäänud ja mõnes mõttes tema hoole alla võetud. Poisid on nähtavasti pisut kooliharidust saanud ja 1836.a sündinud vanem vend Juri on omale hiljemalt 1860-ndatel Lehtmetsast Lallile tuleva tee äärde elupaiga rajanud. Pärimustes räägitakse, et Saadu olnud mõisavalitseja koht (!?). Ago Rullingo teab, et Juri Võlla mõisa aidamees olla olnud. Nii või teisiti – mingi asjamees ta mõisas ja/või selleaegse kogukonna-kohtu juures Lehtmetsas oli ja teatakse sedagi, et Juri olla Carl v. Buxhövdenit tema Londoni-reisil saatnud. Noorem vend Andrus (1839–1907) on hiljem Võlla mõisa kõrtsimees olnud (Killul ja Rässa Järvel) ja küllap on ka temal oma panus Lalli Saadu koha rajamisse. Isegi veel tänane pilk Saadu vanadele ehitistele, kuigi siin vahepeal on hoolega ehitatud ja renoveeritud, jätab mulje, et päris tavalise vabadikukohaga ei ole tegemist olnud (kapitaalsed kiviaiad, raidkivist väravapostid, abihooned jmt.).
Raugi Juri algne, pisut kummaline perekonnanimi KUSIT muutus sajandi lõpuks kirikukirjades ja edasi juba muudes dokumentides KUUSIK’uks ja seda peaksid genealoogid kindlasti silmas pidama, sest õigupoolest 19.s viimase veerandini Kuusiku nime Muhus ei eksisteeri!
Juri/Georgi Kusit-Kuusik (1836–1913) abiellus 1858. aastal eespool juba nimetatud Tähvena Juri tütre Kadriga (õigeusus Ekaterina) ja neil oli neli poega ning viis tütart. Vanem poeg Vassili, kaks tütart (Ekaterina ja Maria) ning noorem poeg Georgi surid lapseeas. Teine poeg Timofei (1863–1940; hiljem dokumentides Timotheus) sai koolihariduse ja temast sai üsna nimekas haritlane ning kirjamees, kelle järglaste seas omakorda tuntud inimesi (Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi omaaegne direktor Aleksei Kuusik, advokaat Vladimir Kuusik, graafik Viive Tolli jt.) leidub. Juri teine poeg Kirill teenis 1887. aastast mereväes, abiellus Liibavis ja suri 1936.a Tallinnas. Temast jäi ka 1904.a Liibavis sündinud poeg Aleksei Kuusik.
Juri vanem tütar Raissa sai Lõetsa Sassi Timofei Vilto naiseks; nooremad õed said Raugile mehele: Julia Jaani Georgi Vaheri ja Elena Mihkli-Matsi Mihail Suu naiseks.
Juri kõrtsmikust noorem vend Andrus/Andrei Kusit (1839–1903) on vist sajandi viimasel veerandil ka Muhust väljas olnud, sest tema noorem poeg, Riias abiellunud Nikolai ei ole Muhus sündinud (Nikolai tütar Natalia asus hiljem Kuressaarde). Muhust välja läksid ka Andruse vanemad pojad. Timofei asus 1890.a kroonuteenistusse, aga nii tema kui 1877.a sündinud Aleksandri käekäik 1. Maailmasõja ajal jääb siinkohal teadmata. 
Peale Juri surma jäi laulunänn Kadri Saadule üksi. Tema Lõetsa Sassile abiellunud vanema tütre Raissa tütar Ekaterina Vilto (Lõetsa Koolielu Juri õde) abiellus 1909.a Soonda Simmu soldati Mihkli noorema poja, Jaaniõue Mihkel Vapperiga (1874–1941) ja ilmasõja ajal on pere Lalli Saadule asunud. Kruntimisandmetes oli Lalli väikseim maaüksus – 0,8-hektarine Saadu õueaed Ekaterina Vapperi nimel. A. Rullingo teab, et Mihkel olla salapiiritusega vahele jäänud ja osa Saadu kohast olla seetõttu läinud trahvide katteks.
Vapperitel sündis Saadul kaks tütart ja kaks poega, aga tütred ja vanem poeg Mihail surid lapseeas. Ainsana üles kasvanud noorem poeg Georgi Vapper (1922-45) abiellus 1943.a Laheküla Lepiku Juula vallastütre Elga-Elviinega (Ling) ja sündis poeg Rein, kuid Juri paistab sõja lõpul olevat sõtta värvatud ja hukkunud. 1959.a olid Saadul Helga Vapper-Ling oma poja Reinu ja 64-aastase ema Juulaga. Hiljem läks Helga pojaga mandrile ja müüs koha suvekoduks. Hiljem oli see Kangilaskide valduses.
Võiks veel lisada, et Viive Tolli koostatud ja graafiliselt kujundatud Kuusikute (algselt Kusitite) sugupuu eksemplar on Koguva muuseumis, kus sellega peaks huvilistel olema võimalik tutvuda. Hellamaa kalmistul on aga Juri ja Kadri hauaplats Andres Lipandi initsiatiivil igati korrastatud ning mõned tema fotod on Lalli albumi eraldi alamkaustas Lipand  leitavad.

Ranna

 Õuemärk
Lalli sadamast Püssina poole oli Pärase meeste püügikoht lautrite ja võrkmaadega ning ka nn. Läku rannasaun. Viimase täpne asukoht on seni küll välja selgitamata, kuid siit veel pisut Püssina poole kujutatakse verstakaardil ühte eluaset (Põllust kagu suunas mere poole), mida võib selleaegseks Rannide elupaigaks arvata. Nimelt jäid Raugi Nõmmel priinime RANN saanud Paistu Tõnise järglased vabadikeks, kui Aad/Aleksei Rann 1856.a suri ja Vahtraste Tika Aad Saar Nõmmel peremeheks pandi. Esimesed koguduse-nimekirjad märgivad Ranne endiselt Raugi küla järgi, kuid paistab, et tööealised Rannid on mõisa moonakamajja Ütile (Lehtmetsa küla ja Võlla ning Hellama mõisamaade piiril) asustatud.
Nõmme Aadu noorem, teise abielu poeg Madis/Matvei Rann abiellus 1864.a omast tublisti vanema Lalli Tooma peretütre Ingliga (õigeusus Elena) ja on hiljemalt 1870-ndatel omale Lalli karjamaale vabadikukoha ehitanud. Esimene koguduse-nimekiri märgib neid veel Üti moonakamajas, aga 1879.a koostatud nimekirjas on Madis ja Ingel juba Lalli Rannale märgitud. Küllap pidi majaplatsi saamiseks ka kogukonnakohtu või vähemalt selleks ajaks Toomal peremeheks saanud Ingli vanema venna Hansu luba olema ja tegeliukult võiks Rannat ka Tooma vabadikukohaks arvata.
Madisel ja Inglil sündis 1864.a poeg Vassili, kes 7-aastaselt suri ja üles kasvas neil ainus tütar Raissa. Ingel suri juba 1909. aastal ja Madis 1927. aastal. Vallaliseks jäänud Raissale oli viimases koguduse-nimekirjas “seltsiliseks” märgitud Simiste Kearu Kadri vallas-poeg, kahekordne lesk Mihail Armas (1852–1932), kes 80-aastaselt suri. Ravitsejana mäletatava Raissa lõpupäevad on dokumentidest selgumata, aga viimase sõja ajal või järel on koht tühjaks jäänud ja seejärel nähtavasti ka kadunud.
Märgime, et maa-andmikes oli Lallil veel 7,55-hektarine Ranna nimega maaüksus kinnistatud Raissa Kipperi nimele, aga sellel ei ole nähtavasti Ranna vabadikukohaga tegemist – pigem oli see vallaliseks jäänud Tänavasuu Raissa Kipperi Uietoalt saadud osak.

Ranna on õigupoolest ainus siin vaadeldud üheksast Lalli suitsust (Pärase meeste Läku sauna arvestamata), mis tänaseks paistab lõplikult kadunud, kuigi jäljed sellest juba Põlluga seoses pisut jutuks olid. Viis kunagist talu ja kolm vabadikukohta on ühel või teisel kujul siiani alles ja võib öelda, et Lalli küla elas 20. sajandi katku niisama edukalt üle nagu Põhjasõja-järgse! Loodetavasti ei kao see väike põline rannaküla ka järgmistel sajanditel kuhugi ja küla võib hakata kokku leppima millal oma 500-ndat või ehk hoopis 1000-aastast juubelit tähistada.

Oktoober, 2007; pisut kohendatud detsembris, 2011; ümber formateeritud aprillis, 2012 ja viimati üle vaadatud mais, 2014

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
Tel. 657 2839
e-post: ylo@rehepapp.com; papp@neti.ee