KALLASTE

Kallaste piirkond on seni arheoloogiliselt üsna uurimata, kui mitte arvestada Tallgreni omaaegseid seisukohavõtte Üügu panga-pealsete kalmete kohta. Ometi võib mõnede juhuleidude põhjal (Anduvälja karjamaalt leitud hilisneoliitiline kivitalb ja nüüdseks kaduma läinud mõned ihumiskivid) oletada, et juba kiviaja asukad on siin kandis püsivamalt kanda kinnitanud. Seda aga, kuidas siin viis tuhat aastat peale viimast jääaega välja nägi, kui nn. Litoriinameri lõplikult taanduma hakkas, ei oska vist ka geoloogid päris täpselt kirjeldada. Nad nimelt kahtlustavad siit Kuivastu-Viire suunas kulgeva aluspõhja tektoonilise rikke olemasolu, aga kas Sooba panka saab selle juures tavaliseks biohermiks pidada või on see hoopis liustike toimel ürgoru Üügu-poolselt kaldalt oma praegusele kohale “lohistatud”, jääb kindla vastuseta! Arvatavalt ei hakata ka edaspidi selle “kohaliku tähtsusega” küsimuse lahendamiseks ei Rand-niiti ega Ormniiti puurauke tegema (kui just Muhu soo geoloogiline aluspõhi ei peaks kunagi tõsisemat huvi pakkuma) – siinkohal tahetakse vaid märkida, et me edasises Muhu põhjakaldasse suubuva ürgoru kallastel asume, millest tõenäoliselt ka küla nimi tuleneb. Tallgreni kalmetega seoses peaks siiski lisama, et neid paistab olevat segi aetud paljude dolomiidi murdmise aegadest pangale jäänud paekivi-hunnikutega. Ometi teab Anduvälja Mati Kindel oma karjamaal ka maandunud ja nüüdseks täiesti märkamatuid korrapäraste raudkivide ridu, mida omal ajal ehk Tallgrengi võis uudistanud olla. Kas need millalgi veel arheoloogidele võivad huvi pakkuda, on omaette küsimus!
Senistel teadmistel võib küla nime esmaseks kirjapanekuks pidada 1569/71. aastate Maasilinna maaraamatuis esinevat Hellama vakupiirkonna viimast ½-adrast talu, mis söötis olevaks (ist woest) märgitud ja peremeest nimetatakse Kullaßsche Lulle. Järgmises maaraamatus on sama nimi Kaillaßsche kujul kirja pandud (paleograafiliselt Leo Tiigi transkribeeritud) ja selle siin Kallasteks “tõlkimise” puhul peaks mõned lisaargumendid esitama. Nimelt esinevad samas maaraamatus veel Hellama vakuse peremeestena ühe adramaaga  Paiste Mattz ja Paiste Tomas ning nende vahel veel Vstallo Marret. Kõiki neid on põhjust selleaegseteks Kallaste meesteks pidada, kuigi Paiste lisanimega peremehed esinevad hiljem (rootsiajal ja veel 18. sajandilgi) ka omaette Paistu külana. Rootsiaegse kaardi järgi asus selline küla praeguse Veski koha ja kolhoosiaegse loomalauda piirkonnas, kus enne Põhjasõda oli kaardil tervelt viit talu kujutatud (vt. pisut eespool). Siit pärineb ka tänase Paistu kohanimi, kuigi oma praegusele kohale asus talu alles 18.s lõpupoole. Siitsamast on pärit ka naabertalu Munska, mis alles 19.s algul oma praegusele kohale jõudis ja veel 19. sajandil Paistu-Leemeti nime kandis. Neist räägime edasises lähemalt, kuid kõigepealt rõhutame, et maaraamatu kolmas üheadrane talu – Vstallo Marret on samuti suure tõenäosusega Kallaste talu. Nimelt esinevad rootsiaegseis dokumentides kaks Ustallo nimega peremeest – üks seostatav pärastise Mihkli-Aadu ja teine Uietaluga. Nii on üpris loomulik ka nimetatud Lulle just Kallaste ülaltküla meheks pidada. Paraku ei ole tama järglane taaniaegses 1592.a maaraamatus tuvastatav. Suure tõenäosusega on tegemist selleaegse Jaagu või Pärdi talu eelkäijaga. Huvitav on selle juures märkida, et varastes säilinud kirikuraamatutes kasutati hilisemalgi ajal Kallaste lisanime (ka Kaldalt) eeskätt just koos Jaagu ja Pärdi taludega, aga peaaegu mitte Pärdi naabri Toru ega ka Korju puhul.
Ette rutates märgime, et erinevalt paljudest Muhu põlisküladest ei kujunenud Kallastel kompaktset sumbküla ja veel 20. sajandil räägiti siin kolmest asumist – ülaltküla, alaküla ja Paistu-pered. Kui viimase kaks talu (Munska ja Paistu) on selgelt pärit rootsiaegsest Paistu külast, siis alakülas olid kolm talu (Mihkli-Aadu, Rootsi ja Niidi) samuti juba rootsiajal olemas. Selle juures jääb lahtiseks, kas nimetatud 1570. aastate Vstallo Marret kujutab alaküla Mihkli-Aadut (mõned seigad näivad seda kinnitavat) või hoopiski ülaltküla Uietalu? Igal juhul paistab ka Uietalu olevat hiljemalt taaniajal tekkinud ja tegemist on märksa vanema kohaga, kui nime põhjal võiks arvata.
Problemaatiline on alakülas Rootsi talu tekkeaeg; Niidi on rootsiaja keskel (lisaks ülaltküla Korjule) Rootsilt hargnenud. Loogiline oleks arvata, et nimi võis algselt ranna-rootslaste asustusega seostuda. Nimetatud maaraamatus (orduaja lõpp – taaniaja algus) kohtame sellise lisanimega peremehi aga tervelt kolmes Muhu vakupiirkonnas: Rotzi Hint Tamse vakuses, Rotze Mart Võlla vakuses ja Rotze Hannus Hellama vakuses. Et Kallaste ja Paistu külad paistavad orduaja lõpul Hellama vakupiirkonda kuulunud (külasid selles dokumendis ei eristata!), võiks ju oletada, et Hellama vakuse Rotze Hannus ehk juba sel ajal Kallaste alaküla talu kujutas, kuid see talu oli vakuse teise taluna (Keiko Hans’u järel ja enne Perreße Jürgen’it) kirjas, samal ajal kui arvatavad Kallaste ja Paistu talud on loetelu lõppu, Pärase-Lehtmetsa talude järel nimistusse paigutatud. See tõik muudab meie oletuse vähe usutavaks. 1592.a Saaremaa maaraamatus on ilmsed Kallaste talud Lõetsa vakupiirkonda (Wacke Loetz) arvatud, kuid siingi ei tunne me Rootsi talu veel ära – ainus “kahtlusalune” Rattse Pent on jällegi liialt nimistu alguses ja peab arvatavalt hoopis mõnd Lõetsa või Vahtraste talu märkima! Nii saame Kallaste Rootsist kindlalt alles alates rootsiaja algusest rääkida.
Tõsiasi, et Kallaste ülaltkülas taaniaja algul vaid ühte söötis talu märgitakse, kinnitab siinkirjutaja arvates oletust, et just ülaltküla oli Liivi sõja ajal rootslaste läbi tublisti kannatanud ja võidi 1575/76. aastatel venelaste kahe röövretke ajal sootuks maatasa teha. Peale Liivi Ordu kadumist jäi Muhu tervikuna mõnekümneks aastaks Ordu maade pärast kaklevate rootslaste, taanlaste ja Poola sõjasulaste meelevalda. Arvatavalt just sel ajal (siinkirjutaja oletus!) koondusid mitmel pool seni suhteliselt hajali asunud talud enesekaitseks tihedateks sumbküladeks, kuid Kallaste paistab selleks ajaks nii “räsitud” olnud, et siin normaalsem elu alles taaniaja lõpuks taastus.
Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastast kannab 4 adramaa suurune Lõetsa vaku-piirkonna 3. küla nime Dorff Kallasty ja peremeestena loetletakse:

1.    Rotzi Gorris
2.    Ustallo Thomas
3.    Ustallo Matz
4.    Thorro Matz und Jahn

Vakuse neljandaks külaks on kahe adramaaga Dorff Payste, kus peremeesteks Andrus ja Thomas. Kõik kuus arvestusüksust pidid oma adramaa eest sel ajal ühe marga ja 23 šillingit maaraha maksma.
Tundub, et Paistu küla mehed on taaniaja segadused edukamalt üle elanud ning siinsed pered rootsiaja alguseks palju elujõulisemateks saanud, sest 30 aastat hilisemas De la Gardie missiivis (1674.a) loetletakse Paistu külas juba nelja peremeest (viiendana on Paistu küla all kirjas veel 1645.a pundeniku Nömma Jack’u järglane – nüüd kolmveerandi adramaaga tavalise adrataluna Wannemoise Thomas, kes nähtavasti selleaegse Raugi Nõmme peremeest kujutab). Kallaste külas on arvestustalude arv samuti kahekordistunud, kuid siin kannavad kaks peremeest (Hannus ja Teffen) nüüd samuti Paiste lisanime ja paistab, et Jaagu (Payste Hannus) ning Uietalu (Payste Teffen) on omale taaniajal Paistu külast uue asustuse saanud! Varem ühiseid koormisi kandnud Toru Matsi ja Jaani asemel on selleks ajaks eraldi peremehed Törro Hannus ja Torro Adam, kelledest esimest arvame selleaegse Pärdi ja teist Toru peremeheks. Rootsi (Roetze) lisanime kannavad nimetatud aktis samuti juba kolm peremeest: Pert, Gorris ja Hendrich. Viimase puhul on ilmselt tegemist juba alaküla Niidi taluga, aga esimese kahe puhul võib vaielda, kes neist alaküla Rootsi ja kes ülaltküla Korju peremeest märgib? Rõhutame, et Korju nimi pärineb kindlasti Rootsi Goriuselt, aga ei ole selge, kas 1674.a akti Goriuse ja 1645.a maaraamatu Goriusue puhul oli sama mehe või kahe põlvkonna samanimelistega tegemist!
Nimetatud 1674.a üleandmis-aktis kohtame esmakordselt ka Anduvälja ja Punni nimesid. Nimelt on vakuse lõpus eraldi kirjas kolm üksjalakohta (Einfüsslinge) – Hantowellia Heimart, Pun Matz ja Paiste Jürgen, keda kõiki tuleb Kallaste asukateks pidada. Selgituseks nii palju, et üksjalgadeks (einfüsling, eintuotling) nimetati põlistaludest eemal omale maa raadanud ja eluaseme rajanud mehi, kes algul hoopis koormisteta olid või väiksemaid koormisi kandsid. Elujõulistest üksjalgadest said hiljem nn. pundenikud (koormiseks sälitis ehk laevapund vilja) ja lõpuks tavaliste koormistega adra-talumehed.
Kõik kolm Kallaste üksjalga paistavad rootsiaja lõpuks adrataludeks muutunud. Anduvälja on n.ö. aegade algusest Kallaste ürgoru Nõmmküla-poolsel kaldal omaette ühes tükis talu olnud, mis sellisena ka 19.s lõpul välja osteti ja oma eraldatuse tõttu isegi 20.s lapimaade kruntimisel ei osalenud. Punni talu hääbus aga Põhjasõja ja katku ajal täiesti ning sellest jäi vaid nimi 19.s algul tekkinud vabadikukohale. Kolmandat rootsiaegset üksjalga võib kunagisest Paistu küla tuumikust pisut Raugi Nõmme pool 18. sajandil esinenud Urgi koha eelkäijaks arvata, kuid elujõulist talu ei saanud peale katku sellestki. Paistu küla keerulistest arengutest katkujärgsel ajal räägime veel edasises. Seniöeldu kinnituseks heidame aga pilgu 1698.a kaardile (EAA.308.2.57), millest siin ühe "väljalõike" Kallaste kohta toome:


Selle kaardi täpsusele mingi hinnangu saamiseks on Paenaselt Päraseni (kaasa arvatud põhjaranniku külad Kallastelt Vahtrasteni) ulatuv kaart kümnekonna kindlamalt äratuntava punkti järgi koordinaatidega varustatud ja sellele siis täiendava kihina (MapInfo vahenditega) mõned tänaste koordinaatidega orientiirid lisatud. Nii näeme, et Anduvälja tänav (mis kindlasti "aegade algusest" on oma kohal püsinud) 50-60-meetrise nihkega Jõe juurest Andväljani suundub (ilmselt asus selleaegne Anduvälja hoopiski tänava põhjaküljel!), aga Alakülast Korjule suunduv tänav paistab üsna õigesti kujutatud. Rannajoon on küll nii joonistatud, et Kopli koht, aga ka pangaalused allikad ning Anduvälja tiigid mõnekümne meetri kaugusele merre jääksid, kuid tänast Toru saart või Paistu linaleo-auku võib siiski (sama täpsusega) oma kohtadelt leida! Olgu öeldud, et  üksik mereäärne talu peab Raugi Nõmmet, aga pildi paremasse allnurka jääv kolme "punase katuse komplekt" selleaegset Raugi küla kujutama.
Tuleb tõdeda, et illustreeritud kaardi eksplikatsioonitabeli järgi saab praeguse Kallaste territooriumil rääkida 15 talust ja sama palju on ka kaardil kujutatud maju ning isegi arvestusüksusi 18.s adramaarevisjonides ja segab vaid tabeli-numbrite puudumine kaardivälja "punaste katuste" juures. Sellist asustustihedust ei ole siin arvatavalt olnud ei muinasajal ega ka vallutuste-järgsel vara-keskajal ja niisugust arvestustalude hulka ei taastunud enam ka peale Põhjasõda ning suurt katku. Seega võib Kallaste puhul täie tõsidusega “vanast heast rootsiajast” rääkida, mil põllulappideks olid haritud ka pärastised mereäärsed kadastikud (Rotsi Soat hilisemal Ranna karjamaal, Punni Peld praeguse Punni ja Korju vahel ning Ranna Peedu põld Peedu panga all – kõiki neid on veel parem jälgida teisena toodud 100 aastat hilisemal kaardipildil). Suurem põllumassiv sellel kaardil on ülaltkülast alakülani põhja-lõuna suunas ning Veski mäelt nn. metsaaluste põldudeni ida-lääne suunas ja see kattub üsna hästi tänaseni äratuntavate põlis-põldudega, mis nüüdseks küll vaid osaliselt ja sedagi ainult karjamaana kasutuses on. Milliste nende põlispõldude iga võiks muinasaega ulatuda ja millised neist hilisema alepõllundusega on rajatud, jääb paraku spekulatsioonide teemaks. Võib oletada, et praegustest Paistu-peredest soo poole jääv Palu mets ja siit Tupenurme poole jääv Sõerupealne oma nimed on samuti alepõllunduse aegadest pärinud, kuid need jäävad üksnes siinkirjutaja diletantlikeks mõteteks…
1650-ndatel aastatel rajas Rootsi riik lisaks taaniaegsele Suuremõisale Muhus teise riigimõisa ehk nn. ametimõisa Tamsel ja sestpeale hakkasid Kallaste ning Paistu külad Tamse mõisale koormisi kandma. Kuidas Lõetsa ja Vahtraste mehed selleks ajaks välja kujunenud teoorjuse aegadel oma koormisi kandsid (karjamõis rajati Lõetsa alles peale katku), jääb siinkohal üsna ebaselgeks, aga pärimuste järgi on Kallastelt tõepoolest härgadega üle Suure Aru Tamsel teol käidud. Meenutame, et orduajal, kui Kallaste arvatavalt Hellama vakupiirkonda kuulus, ei saa veel päris- ehk teoorjusest rääkida; sel ajal käis ordufoogt oma makse ja andameid paar korda aastas vakukeskuses kokku kogumas ja ju siis sel ajal veel ühendus üle Muhu soo Hellama-Pärase piirkonnaga piisavalt hea oli, et ka Kallaste peremehed oma hinnuse Tamse vakukeskuse asemel Hellamale viisid! Igal juhul ei ole seni kuskilt selgunud, et Kallastel või Raugil oleks oma vakukeskust olnud. Ainsaks sellesuunaliseks kaudseks viiteks võib pidada tõsiasja, et De la Gardie aktis Nõmme Toomasel Wannemoise lisanime kasutatakse. Nimelt paistab taoline nime-atribuut sel ajal kunagisele vakukeskusele viitavat, aga antud juhul võib sellel vaid taaniaegne tähendus olla.
Rootsiaja lõpu ikalduste ja näljaaastad ning järgnenud Põhjasõja ja katku on Kallaste piirkond keskmisel tasemel või ülaltküla osas isegi pisut üle Muhu keskmse üle elanud. Olgu öeldud, et jämedalt võttes kaotas Muhu sel ajal enam kui kolmveerandi oma elanikest. Paistu küla taludest leiame 1713.a Güldenstubbe protokollist küll ainsana Pausti Laur’i ja alakülas Teffena Michell’i koormisi kandmas, kuid teovõimelisteks on arvatud ka Handowelja Pert ja ülaltkülas peale Uietalu veel Jaagu (Simo Jahn) ning Toru talud. Viimases on kirjas koguni kolm tööeas mees- ja kaks naishinge ning ka üks tüdruklaps. Ühtekokku märgib see katkujärgne protokoll kuues talus 26 hinge, neist tööealisi 8 meest ja 9 naist, üks vana mees (Paistu külas), üks vana naine (Jaagul) ning viis poissi ja kaks tüdrukut. Kaks poisslast on kirjas Jaagul ja nähtavasti Nõmmkülast Kallastele asunud Puhkam Michell’il ning üks poiss veel eespool nimetatud Teffena Michell’il. Lisame, et katku üle elanud Nõmme Toomast kahe tööeas mehe ja kahe naisega me siinjuures Kallaste perede hulka ei ole arvanud!
Tuleks rõhutada, et kuigi adramaa-revisjonidesse oli 18. sajandil kantud kokku 19 arvestustalu,  ei ole neid kuigi lihtne üks-üheselt siduda rootsiaegse kaardi eksplikatsiooni-tabeliga, sest kaardil kujutatud “punaste katuste” juures puuduvad eksplikatsiooniga siduvad numbrid ja koos Anduvälja ning Raugi Nõmmega saame kahes Kallaste asumis kaardilt kokku lugeda 15 asemel vaid 11 “katust”! Paistu küla pärastise nelja arvestustalu asemel näeme aga kaardil viit talu kujutatud ja tuleb arvata, et hilisemad kaks Kallaste arvestusüksust (Punni Niggo ja Jaack) olid Paistu küla mehed, kellede eluase Punnil ehk jäigi valmis ehitamata. Teadmata jääb ka katku järel söötis seisnud ja lõpuks kadunud Ranna Peed'i päritolu ning tema rootsiaegse elukohaga seonduv. Vaid 100 aastat hilisemal nn. reguleerimisaegsel kaardil kujutatakse Peedu panga all põllumaad nimega Ranna Pedo Soat ja nähtavasti on nüüdseks temast ainus mälestus Peedu pangale jäänud nimi! Kaks eluaset on 18. sajandil olnud Uietalul – teine neist 1800.a kaardil peaaegu Ringa mäel kujutatud, aga rootsiaegsel kaardil seda veel ei esine. Nii loobume siin rootsiaja lõpu ja 18.s adrarevisjonide arvestusüksuste ühesest sidumisest ning toome selle asemel rohkem katkujärgseid arenguid iseloomustava kokkuvõtliku tabeli, kus pärastised 11 põlistalu ning lisaks vabadikeks muutunud Jõe ja Urgi, aga ka 19.s vabadikukohana taas-tekkinud Punni on lihtsalt tähestikulises järjekorras tabelisse kantud ja märgitud nendega seonduv rootsiajast alates.

Koht	Nimi	Rootsiaeg			1713	Adrarevisjonid			Kaart	Hingeloendid					Saadud priinimed
		1645	1674	1698		1731	1744	1756	1799	1782	1795	1811	1816	1826
KL17	Anduvälja		1x	1	T85	T1k	T1k	L4k	1*	L11	7N	T17	T17	T17	KINDEL
KL21	Jaagu	?	1k	4	T86	T2k	T2k	T1k	2	T17	2T	T27	T27	T27	PINK
KL23	Jõe			2	(tühjad)	(T14k)	T10k	T8k	1	T16	1T	T-v.	T-v	v.IV	SAARKOPPEL
KL02	Korju		5k	7		(T9k)	(T5k)	L6k	7	L-v.	8N	T21	T21	T21	NUKK, LAANET
KL01	Mihkli-Aadu	2k	2k	11	T88	T4k	M1k	M1k	8	M1	12K	T22	T22	T22	TEE
KL07	Munska	2p	5p	#	(tühjad)	(T4p)	(T3p)	T3p	12	T20	9T	T25	T25	T25	MULD, PAIST, UUSMEES
KL08	Niidi		7k	10		(T10k)	(T6k)	(T4k)	10	C8	5C	T24	T24	T24	SEUR, MUNDI
KL09	Paistu	1p	5p	#	T90	T1p	M1p	M1p	11	T19	10T	T26	T26	T26	PALU
KL31	Punni		2x	8	(tühi)	Söötis (Nigu ja Jaak)			(põllud)				T-v.	v.II	REHEPAPP
JL26	Pärdi	4k	4k	3	(tühi)	(T8k)	?	T2k	3	T18	3T	T19	T19	T19	PAAT
KL12	Rootsi	1k	6k	9	?	T6k	T3k	L5k	9	L10	6C	T23	T23	T23	REHEPAPP
KL13	Toru		8k	6	T87	T3k	K5k	K4k	4	C4	4C	T20	T20	T20	PAIKAS, KORV
KL38	Urgi		3p	#	(tühi)	T2p	T1p	M2k	13, 14
KL27	Uietalu	3k	3k	5	T89	T5k	M2k	M3, 4	5, 6	M2	11T	T18	T18	T18	MÄND, SAARKOPPEL
RG07	Raugi Nõmme	(VH)	1p	"O"	T91	T7k	Tk4	T3k	#	M3	--	M1	M1	M1	RANN, PAIST

Eeskätt püüab tabel anda pilti 18. sajandil toimunud keerukatest muutustest talude mõisalise kuuluvuse osas. Nimelt hakati varsti peale katku välja surnud rootsiaegseid mõisaid (Kansi, Kapi, Nurme ja Võlla) taas “ellu äratama” ning ka uusi kroonumõisaid (Kuivastu, Hellama, Ranna, Rinsi) rajama. Sellega seoses hakkasid kroonumõisade rentnikud asukohast hoolimata n.ö. hõivama teovõimelisemaid talusid ja sundima neid oma heaks koormisi kandma. Kõigepealt loobus Buxhövdenitele rendile ja hiljem neile päriseks doneeritud Võlla mõis (tabeli tähis M) oma kunagistest kagu-poolsetest valdustest (Võikülani välja) ja hõivas endised Tamse mõisa (T) külad Vahtraste ning Raugi, aga ka mitmed Kallaste ja Paistu talud (Mihkli-Aadu, Uietalu, praeguse Paistu eelkäija ning Urgi). Lõetsas Kansi mõisa karjamõisana loodud Rannamõisale (L) hakkasid kuuluma Anduvälja, Korju ja Rootsi talud ning Kapi mõisale (C) Niidi ja Toru talud. Viimane jõudis enne seda mõne aja veel Kansi mõisale (K) kuuluda ja Rootsi on 1795.a hingeloendi andmeil Rannamõisalt samuti Kapi mõisale arvatud. Taoline segadus ei olnud sugugi Kallaste eripära vaid puudutas enamust Muhu külasid ja kuigi juba 1767.a Senati ukaasiga oli algatatud uue Liivimaa talude hindamise süsteemi väljatöötamine (adramaa-reform) ning ühtlasi kroonumõisade piiride korrastamine, jõudis see praktiliste sammudeni alles sajandivahetuseks. Selle nn. reguleerimise käigus vahetasid mõisad omavahel talusid, mis sisuliselt tähendas inimeste (hingede) ühest külast teise asustamist. Sellega seoses vahetati inimesed Paistus ja seni Tamse mõisale kuulunud Raugi Nõmmel, Kallaste Mihkli-Aadul ja Raugi Matsil ning Uietalul ja Raugi Laasul. Lähemalt kirjeldame neid vahetusi veel talusid ükshaaval käsitledes. 19.s algusest kuulus Kallaste küla taas terviklikult Tamse mõisale ja selle järel lakkas sisuliselt olemast ka Paistu küla. Selle viimaseks taluks jäi  katku järel Hiiumaalt asustuse saanud rootsiaegse Paiste Tönnis’e talu (adrarevisjonid nimetavad seda söötis üksust Mutzka Tönnis), mis järjekordse uue, Rootsiverest toodud peremehe ajal oma seniselt asukohalt Paistu tänava alguses mõnisada meetrit lõuna poole kolis; naabertalu Paistu-Andruse oli juba varem Veski mäelt Palu metsa alla ümber asunud.
Tabeli tähiste selgituseks peaks veel lisama, et rootsiaega kajastavates veergudes märgib “k” (koos numbriga) Kallaste ja “p” Paistu küla talu ning “x” üksjalakohta. 1713.a veerus on katku üle elanud taludel toodud Güldenstubbe protokolli järjekorranumber Tamse mõisa all ja adrarevisjonide veergudes märgib täht mõisalist kuulumist ning number järjekorda vastavas revisjonis. Alates 1811.a hingeloendist jäid talude järjekorranumbrid Tamse mõisa üldarvestuses (samuti nende nimed) püsima.
Toome lõpuks veel illustratsioonina väljavõtte 1798.a nn. reguleerimiskaardist (EAA.2072.3.257) Kallaste ülaltküla osas, kus tähelepanelikult vaadates näeme  18.s lõpu  eluasemeid: 1 Jõe Juri, 2 Jaagu Mart, 3 Pärdi Juri ja 4 Toru Pavel. Selleaegne Uietalu on peale peremehe Tõnise (nr.5; Vahtraste Tikalt) esindatud veel vabadiku Peetri elupaigaga  number 6 Ringa mäel. Illustratsiooni alla keskele jääb numbriga 7 selleaegne Korju Mardi elupaik. Anduvälja jääb vaadeldavalt kaardipaanilt (nr.2) üldse välja (selle leiame kaardi nr.3 – EAA.2072.3.358) idaservas), aga alaküla ei ole siinjuures lihtsalt "ekraanile mahtunud". Peaks siiski märkima, et samalt kaardilt leiame ka Alaküla Mihkli-Aadu (nr.8), Rootsi (nr.9) ja Niidi (nr.10) ning Raugi Nõmmele asustatud Paistu Tõise (nr.11) ja Munska Leemeti (nr.12) varasemad elupaigad (viimase juures veel ein wüsten Wohn Stelle nr.13); samuti selleks ajaks tühjaks jäänud Urgi õue (nr.14) ja Miku (nr.15).
Illustratsioonil võiks veel tähelepanu juhtida Jaagu-Pärdi tuuliku kujutisele illustratsiooni vasakus allnurgas, aga kõige tähelepanuväärsemad oleksid ehk üsna ulatuslikud Punni "põllumassivid" nii Koani august kirde pool (sellest loode-põhjapoole jäi veel Rootsi soat) kui ka "mäe all" üsna pika ribana kujutatu. Korjult oluliselt ida pool näeme aga Ranna Peedu soatu.


Tamse mõisale ja 19.s teisel poolel Tamse kogukonda (mõisavalda) jäi Kallaste kuuluma mõisamajanduse lõpuni. 1891. aastast arvati Tamse kogukond Muhu-Suure ühendvalla koosseisu, kuhu Kallaste halduslikult ühe Muhu valla moodustamiseni 1939. aastal kuulus.
Et neistki (veel mäletatavatest) aegadest varsti 100 aastat mööda saab, olgu lisatud, et nõukogude okupatsiooni ja kolhoosikorra tulles moodustati kunagisest Tamse kogukonnast Põitse külanõukogu, mille “kontor” oli Tamse Sepal. Seal kontrollis majaraamatuid ja tegi omi toimetusi Põitse Uiekopli Sinaida Läks. Meenub, et igal suvel, kui täditütar Tartust Muhusse puhkusele (tegelikult lehmaheina tegema) tuli, pidin jalgarattaga kaks reisi Tamse kaudu Orissaares käima – esimene kord täditütart Kallastele sisse kirjutamas ja kuu aja pärast jälle välja kirjutamas. Seda tähtsat toimingut ainult külanõukogule ei usaldatud; rajooni passilauas Orissaares oli selleks hoopis tähtsam tegelane ametis!
1949. aasta kevadest kuulus Kallaste koos Nõmmküla ja Pallasmaga “Põhjaranniku” kolhoosi ning tuli ka aeg, kus Kallaste rand “Saare Kaluri” kolhoosile, aga suurem osa külast ja põllumaad hoopis “Muhu” kolhoosile kuulusid. Talumajanduse hävitamine siin suuremaid komplikatsioone kaasa ei toonud – Kallaste talud olid vaesevõitu ja teadaolevalt ei ole siin ühtegi peremeest ka kulakuks tunnistatud. Algselt oli enamus Kallaste talusid 44 ha ümber (vaid Paistu ja Munska küündisid kruntimisandmetest 50 hektarini), kuid need olid juba esimese maareformi ajal väikesteks osataludeks tükeldatud. Nii läksid nõukogude repressioonid Kallastest suuresti mööda, sest nähtavasti puudusid siin ka saamahimulised “kohalikud aktivistid”. Hirmu 1949.a märtsis mäletan siiski hästi, kui ka minusugusel popsipoisil ja 7. põlve vabadikul tuli “igaks juhuks” paar ööd vanatädi juures ööbida!
Juba 19.s algusest tekkis Kallastel ridamisi vabadikukohti ja ühtekokku võib siin (koos Paistu ja Rootsi saunadega) ligemale 50 “suitsust” rääkida. Selle arvuga konkureerib Kallaste Muhu suurimate külade – Igaküla ja Lõetsaga. Vabadikukohti loetleme edasises reeglina vastavate põlistalude juures, kust üks või teine koht on kujunenud. Nagu mujalgi, vahetusid elanikud pikemat aega eksisteerinud vabadikukohtadel ja mõnikord ei ole isegi selge, keda ühe või teise koha esmarajajaks lugeda. Küllalt umbkaudseks jäävad ka paljude (eriti vanemate) kohtade tekkeajad, sest nii hingeloendites kui kiriku-kirjades eelistati põlistaludest välja läinud “hingi” ikka n.ö. tüvitalu juures kirjas pidada.
Tavakohaselt tutvume järgnevas põlistalude ja neist hargnenud vabadikukohtadega selles järjekorras, nagu talud 19.s hingeloendites olid kirja pandud.

 

On ja jääbki vist teadmata, kas Anduvälja “vabamüürlik” õuemärk on Lõetsa Herma Tõnise välja mõeldud, või kasutas seda juba rootsiaegne Heimart ja tema järglased. Nagu öeldud, ei ole esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645.a Anduväljast veel jälgi, kuid 1674.a aktis esineb üksjalg Heimart kahe mehe, ühe naise, hobuse, kahe härja ja viie veiseloomaga Lõetsa vakupiirkonna lõpus koos Pun Matsi ja Paiste Jurgeniga. Olgu öeldud, et hobune ja kaks härga olid sel ajal kõigil kolmel üksjalal, aga lehmi/mullikaid oli Heimartil teistest rohkem!
1698.a kaardil on kujutatud ka Heimarti  põllud ja eluase külast Anduväljale tuleva tänava otsas praegusest hoonestusest pisut põhja pool – tänavasuu põhjaküljel. Siin on rasked ajad üle elanud arvatav Heimarti poeg Pärt, kes 1713.a protokollis märgitud kuuendikul adramaal koormisi kandmas (kirjas vaid mees ja naine – ei vanu ega lapsi). Pärti märgivad peremehena ka 1730-ndate adramaarevisjonid, kuid 1744.a nimetatakse peremehena Handowelja Perde Michel. Paraku ei ole selle Mihkli kohta midagi leida säilinud kirikuraamatuis ja me ei oska isegi oletada, kas mõne Heimarti järglase, koduväi või sootuks ajutise peremehega võis tegemist olla. Juba 1750.a revisjonis, kui talu oli Rannamõisale arvatud, märgitakse peremeheks Handowelja Peter (~1717–1777) ja temagi suhe rootsiaegsete inimestega jääb ebaselgeks.
Peetrit märgivad peremehena viimased adramaa-revisjonid ja 1767. ning 1770. aastate Ranna mõisa vakuraamatud. Meetrikais esinevad tema kaks tütart ja 1737.a paiku sündinud poeg Andrus. Viimane abiellus 1767.a Nõmmküla Insu Siimu tütre Ingliga ja sündisid neli tütart ning poeg Tähve (1774–1843), kuid peremeheks ei ole Andrust kinnitatud. Selle asemel märgib esimene hingeloend 1782.a Anduvälja peremehena noort Handowelja Michel’it , kes osutub Korju Paavli pojaks. Peetri poeg Andrus on aga loendis Rannamõisa vabadikuna kirjas. Märgime, et Andruse ainus poeg Tähve kasvas Lõetsas üles ja oli hiljem Lõetsa heinamaa-vahiks Kallaste ja Tupenurme vahel asunud heinamaavahi-kohal Palgiaal. Perekonnanimeks sai ta TIHU ja tema järglased olid hiljem Lõetsa Tähvena sulastena kirjas ning asusid Kansi ja Suuremõisa latsikohtadele, millest nende latsikülade lugudes lähemalt räägitakse.
Ka Korju Pauli poja Mihkli peremeheks olek Anduväljal jäi lühiajaliseks. Teadaolevalt oli tal Levalõpma Poalilt 1779.a võetud Kadriga 1782.a sündinud poeg Juri ja tütar Eed, kes 2-aastaselt suri. Surmameetrikas leiame 1840.a ka 73-aastase lese Kadri surma (Tamse mõisa all), kuid Mihkli ja poja Juri jäljed on seni hilisemais dokumentides leidmata! 1795. aastaks oli Rannamõisa (õigupoolest vist Kansi mõisa) valitseja pannud Anduväljal peremeheks Lõetsa Herma Juri poja Tõnise (~1723–1807), kelle järglased said hiljem priinime KINDEL (pikka aega kirjutati seda nime KINDELST) ja Kindelite valduses on Anduvälja tänapäevani.
Tõnis oli 1766.a abiellunud Simiste Valka Jaani tütre Rõõdaga ja neil oli kolm tütart ning kaks poega. Noorem poeg Tähve suri 7-aastaselt, aga vanemast pojast sai järgmine Anduvälja peremees. Lisame, et 1763.a sündis Tõnisel Päelda Juri Lutsiga veel vallaspoeg Gustav, kes Raegmas üles kasvas ja 19.s algul Mõegaküla Tähvenal peremeheks sai (priinimeks KODU).
Jätame siin ja edaspidi loetlemata peretütarde abiellumised (kui just sellega seoses koduväina talule uus peremees ei ilmunud) – vastavad andmed on reeglina muhulaste isiku-andmebaasis fikseeritud ja asjahuvilistele soovi korral kättesaadavad. Tõnise kolmest tütrest said Mare ja Eed mehele; Ingel suri vallalisena Anduväljal 1850. aastal.
Tõnise poeg Jaak Kindel (1774–1847) abiellus 1795.a Uietalu Peetri tütre Lutsiga ja neil oli kaks tütart ning poeg Mats (1804-81), kes loomulikult isa surma järel ka järgmiseks peremeheks sai. Mats võttis 20-aastaselt Männiku-Jaani Kadri (Maripuu) naiseks ja sündisid neli tütart ning neli poega. Pärimused räägivad, et Mats olnud vanas eas hoolas peremees, kes orasepõllul lõosid hirmutanud ja kirunud: “on siis lõol vähetu päkk – tallab ju kõik orase maha”!   
Matsi teine poeg Tähve suri 5-nädalasena (Tähvedega ei ole Anduväljal õnne olnud); üks noorematset poegadest – Madis (1840-60) suri samuti noorelt vallalisena, aga noorimast pojast Jaanist on viimased andmed 1871.a nekrutiks võtmisest ja tema võis Türgi sõtta jääda. Matsi esimene poeg Mihkel/Mihail Kindel (1829-98) abiellus 1852.a Lalli Tähvena Marega (Kipper; õigeusus Magdalena) ja kinnitati 1860-ndatel peremeheks. Tal oli viis poega ja tütar Kristina, kes kõik ka abieluni jõudsid.
Mihkli vanemast pojast Georgi (Juri) Kindel (1853–1928) sai sajandilõpu peremees ja talu välja ostja, aga nooremad vennad pidid nüüd juba talust välja minema. Teine vend Mihail oli kihelkonnakoolis käinud ja teenis Suurevalla kirjutajana. Ta ehitas omale Rinsi kiriku maale Annesaadu koha, kuid suri noorelt tiisikusse. Temast jäid pojad Georgi ja Vassili (kolmas poeg Mihail suri aastaselt), kes ema teise abielu järel hakkasid üsna noorelt iseseisvat elu elama. Pere edasisest käekäigust on Rinsi loos veel lähemalt juttu. Kolmas vend Vassili (Villem) on 6. Rinsi kogudusenimekirjas oma Pallasma Matsilt võetud naisega veel Anduväljal kirjas, kuid tema pere asus Hiiumaale. Neljas vend Matvei (s.1864) võeti 1885.a kroonuteenistusse, kust naastes Madis omale noorema venna Andrei Nuka vabadikukoha naabrusse (Munska põllu kargele) Põlluvälja koha ehitas. Viimastest räägime eespool veel pisut eraldi.
Juri ajal sai Anduväljast Kallaste jõukaim koht, sest Juril õnnestus sõlmida leping Anduvälja maale jäävast Üügu pangast dolomiidi murdmiseks. Seda on 19.s lõpul laevadega Peterburi veetud – valdavalt metallurgiatehastes kasutatavaks räbustiks, aga võib-olla mingil määral ka ehituskivina kasutamiseks.
Juri esimene naine, Külasema Kingisepa Jaani tütar Kristina Keinast suri 33-aastaselt. Temast jäi 1878.a sündinud poeg Mihail ja tütred Ekaterina ning Kristina. Teise naise võttis Juri 1891.a Vaadumalt – Ekaterina Kõvamehe, kellega sündis poeg Andrei Kindel (1893–1934). 40,62- hektarine talu jagati sisuliselt Juri poegade vahel, kuid jäi vormiliselt vana Juri nimele ja 1930-ndatel Kallastel toimunud maade kruntimisel Anduvälja ei osalenudki, sest tegemist oli n.ö. aegade algusest ühes tükis taluga. Sel ajal ehitati juurde taluhooneid ja ühe katuse alla jäid nii Juri 1. abielu poeg Mihkel oma perega kui Andrus 2. abielust, kes 1918. aastal Paistu Mihkli tütre Raissaga (Palu) abiellus. Andrus oli põdura tervisega ja suri 41-aastaselt – temast jäi ainus poeg Rudolf Kindel (s.1928), kes viimati üksi vallalisena Anduvälja suure elumaja vanemas osas elas. Mihklil oli kaks poega: Vassili (1903) ja Leonid (1911) ning tütar Elena (1909).
Vasseli esimene naine Irina (Pink Jaagult) suri koos lapsega esimesel sünnitusel; teise naise – Jõe Riinaga (Ekaterina Korv; s.1897) sündisid kaks tütart Helga ja Helju, kuid ka teine naine suri keskeas ja lõpuks elas Vassel Toru Sassi lese Juulaga (Julia Korv, sünd. Muld), kes Vasseli enda mattis.
1959.a rahvaloenduses on Anduväljal tervelt neli leibkonda ja veel kaks üksikut Kindelit kirjas – kokku 9 inimest, millega Anduvälja jagas inimeste arvukuse mõttes Kallastel Jaaguga esimest ja teist kohta! Juba nimetatud Andruse poja Rudolfi “leibkond” koosnes selle juures ainult temast endast. Ruudi oli tuntud pillimees ja töötas kolhoosis elektrikuna ning hiljem ka postimehena. Tal oli loomupärast annet, et ise raadioaparaate ehitada ja remontida, kuid samas peeti teda (nooruses raskelt põetud haiguse tagajärjel) pisut isepäraseks. Perekonda ta ei loonud ja suri küpses keskeas üksikuna.
Teise leibkonna moodustas vallaliseks jäänud Mihkli tütar Elena oma 81-aastase ema Ingliga (Elena Mihaili t.) ja kolmanda noorem vend Leonid Lalli Tähvenalt võetud naise Irinaga (Erna). Nende lapsed (Linda ja kaksikud Maie ning Mati) olid sel ajal juba kodust väljas.
Neljandaks leibkonnaks oli Mihkli vanem poeg Vassili oma kolmanda naise Juliaga; teise abielu tütred olid samuti välja läinud (Helga elas hiljem Virtsus ja Helju Saaremaal).
Lõpuks elasid sel ajal Anduväljal veel Venemaalt tagasi tulnud eespool nimetatud Annesaadu Mihkli poeg Vassili Kindel ja tema 50-aastane vennapoeg – Annesaadu Juri poeg Mihail Kindel. Vassili Kindel oli noorena merd sõitnud. Ta jäi Vladivostoki lähistele eestlaste asustatud Linda külla, kus 1920-ndatel kulakuks kuulutati ja perega Siberi kullakaevandusse asumisele saadeti. Kaks last jäid tal Siberisse, aga Vasselil õnnestus naise Juulaga (sünd. Alasi – Paenaselt välja rännanu) 1950-ndatel Eestisse tulla ja Anduvälja Leo tõi nad (parajasti sel ajal, kui Beria peale Stalini surma 1953.a lühikeseks ajaks piiritsooni piirangud tühistas) Muhusse. Mõne aja üritati ka Annesaadul elada, kuid Juula oli laste kaotusest nõrgamõistuslikuks jäänud ja suri peagi Sõmeral. Nüüd kohendas Vassel omale Anduvälja õueköögist aastaringselt elatava eluaseme, kus ta ka oma päevad lõpetas. Puusärk oli tal ammu enne surma ise valmis tehtud ja haudki vanas õigeusu surnuaias valmis kaevatud, kuid selle olla tookordne kalmistuvaht siiski käskinud kinni ajada! Vasselist jäi hulgaliselt tema oma käega kirja pandud mälestusi, milledest koopiad ka siinkirjutaja valduses on ja neid on Enn Nõu kasutanud oma viimases raamatus “Mõtusekuke viimne kogupauk”. Peale selle on veebikataloogis huvilistele lugemiseks Vasseli enda kirja pandud mälestused oma kirevast elukäigust.

Peale Leo surma (Erna suri varem) tuli nende ainus poeg Mati Kindel, kes vahepeal merd sõitis, perega koju ja Anduvälja koht jäi viimase maareformiga tema ning ta poegade valdusse.
Anduväljal kasvasid Mati ja Malle Kindel (Kalmurand) hoole all üles kolm poega: Ando, Andres ja Anti. Kõik kolm poega valisid isa eeskujul elukutse merega seonduvalt. Vanemad pojad rändasid kodust välja Tallinna lähistele. Noorem poeg Andres tõi Anduväljale peale ema surma uue perenaise Maie Kindel (Juhandi). Nende kooselust sündisid kolm last: Anete, Silver ja Sander. 09.09.2016 hävis talumaja tulekahjus teadmata põhjustel. Aastal 2018 ehitati uus elumaja samale kohale ja elu jätkub esiisade kombel: pere on suur, aga Anduvälja talumaad jäävad endiselt ühte tükki.
Lisame, et Koguva muuseumis leidub Vassili Kolga pärandi hulgas üks kollektsioon 84 Muhu elupaiga kohta 24-st külast. Kõige rikkalikumalt on selles esindatud Pädaste küla (23 elupaika), aga Kallaste on 9 elupaigaga n.ö. teisel kohal kuna 1953.a talvel said Liiva koolilapsed ülesandeks oma kodukohtade elumajadest plaanid koostada ja nende hulgas on säilinud ka Anduvälja Helju kindeli koostatud majaplaan.  Ülejäänud 8-le Kallaste majaplaanile selles kollektsioonis viitame edasises vastava koha kontekstis.

Nn. verstakaardil (19.s lõpp) näeme praegusest Põlluväljast (mida veel kaardil ei ole!) umbes veerand kilomeetrit Kuuseniidi poole Kallaste ja Raugi piiril kahte eluaset, mis vist mõlemad on Nuka nime kandnud. Vanem neist on arvatavalt Mihkli-Aadu Teede rajatud ja seda mainime veel edasises, aga teise eluaseme paistab omale siia teinud Anduvälja Mihkli noorem poeg Andrei Kindel, kui ta 1892.a Pallasma Matsi Tähve tütre Marega (Pallas) abiellus. Rinsi meetrikais leiame neil vaid 1909.a surnult sündinud poja ja koguduse-nimekirjades on Nukale ikka vaid Andrus ja Mare kahekesi märgitud. Nende täpsed surmaajad on siiani välja selgitamata.
Võimalik, et Nukalt alustas oma pereelu ka Põlluvälja koha rajanud Andruse vanem vend Madis, kellest kohe eraldi juttu tuleb. Selgituseks aga lisame, et Kallaste piiridesse jääb veel kolmas Nuka-nimeline koht, millele edasises veel Rihvaaugu sünonüümi lisame ja see asus diagonaalselt küla loodenurgas vastu Nõmmkülat ning oli Munskal vabadikeks jäänud Muldade rajatud. Sellestki tuleb eraldi juttu, kuid juba Munska talu juures.

Anduvälja Mihkli neljas poeg Matvei Kindel võeti 1885.a kroonuteenistusse, kust ta 1890-ndatel tagasi jõudis ja seejärel 1894. aastal Veski Tooma tütre Elenaga (Palu) abiellus. Võimalik, et mõne aja Madise noorema venna Andrusega Nuka eluaset jagati, kuid sajandi-vahetusel on Madis omale Munska põldude serva oma eluaseme ehitanud.
1895.a sündis Madise ja Leena ainus tütar Julia, kellele tuli koduväiks Korju Villemi noorem poeg Matvei Vaga. Neile sündisid kaks poega ja kaks tütart. Kruntimisel sai vana Madis popsiseadusega 4,94-hektarise juurdelõike (Lit.H) ja noor Madis osa Korju talust, nii et Põlluväljast sai osatalu. Sõja järel kasutati ka kolhooside tulekuni söötis seisnud Mihkli-Aadu maid.
Madise ja Juula vanem poeg Augustin (1920-30) suri 10-aastaselt; noorem vend, 1923.a sündinud Voldemar suutis end viimase sõja ajal sakslaste mobilisatsioonide eest varjata; peale sõda oli veel mõne aja kodus, kuid kolhoosikorra tulles asus Tallinna (oli abielus Külasema Maripuu Adeele Keinastiga).
Vanemal tütrel Salmel (1918.a Salomoniaks ristitud) sündis vallastütar Helja, kes emaga Põlluväljale kolhoosnikuks jäi; Salme noorem õde Alma (s.1930) sai hiljem Valjalga mehele. 1959.a rahvaloenduse ajal oli Põlluvälja pere 5-liikmeline: elas veel 88-aastane vana Madise lesk Elena, peremeheks 65-aastane Madis oma paar aastat noorema naise Juulaga ja nende tütar Salme oma tütre Heljaga. Viimase poolt on Liiva kooli õpilasena koostatud ka Koguvas V. Kolga kollektsioonis olev majaplaan. 20.s lõpuks jäi Põlluväljale Helja oma vallaspoja Andoga.

 

Kuigi siin toodud õuemärki on väidetavalt Jõel kasutatud 20.s algul, ei ole selge, mis ajast ja kelle poolt see on kasutusele võetud. Et koht lakkas taluna eksisteerimast juba 18/19. sajandivahetusel ja järgneva enam kui sajandi vältel siin mitmesuguseid vabadikke elutses, siis jääb see õuemärk üsna marginaalse tähendusega, aga samas ei ole taoline kujutis siinkirjutajale ühegi teise talu õuemärgina teada! Ühtlasi jääb koht ka ilma omaaegse talu järjekorranumbrita.
1698.a kaardil on (praegusest Jõest ehk pisut lõuna pool) kujutatud talu, mille juures võiks olla number 2 (meenutame, et tegelikult kaardil eksplikatsioonile viitavad numbrid puuduvad!). See märgiks peremeest Ustallo Hannus, keda me Mihkli-Aadu (selleaegse Ustallo Thomas’e) sugulaseks arvame. Peale katku on esimestes adrarevisjonides vaid veerand-adrased söötis üksused Thoma Annus ja Thoma Thomas, kuid 1744. aastaks on esimesel hakanud koormisi kandma Thoma Hannuse Hans (~1700–1767) – pereks üks tööeas mees, üks vana naine ja kaks tüdrukut. Võimalik, et ikalduseaegadel sündinud Hans siinsamas Jõel oli emaga üles kasvanud, kuigi see jääb paljaks oletuseks. Selleks ajaks pidi Hansul naine Ingel olema, kellega kaks tütart ja kaks poega on sündinud.
1770-ndate Tamse vakuraamatud nimetavad (vanast harjumusest?!) peremehena ikka Tooma Hannuse Hansu, kuigi meetrika põhjal Hans 1767.a suri ja peremeheks sai tema poeg Andrus (~1741–1826), kes 1768.a Külasema Jaagult (sel ajal Ado-Juri) naise võttis ning oma Kadri ja nelja tütrega ka esimeses hingeloendis 1782.a Jõel kirjas oli. Olgu öeldud, et hingeloendis kannab talu selgelt Joe nime ja üsna kindlaks pidepunktiks on ka 1761.a abielukanne, kus Hansu tütre Rõõda kihlumisel on isaks märgitud Toma Hans Jöel. Ilmselt tuleneb kohanimi sellest, et talust lääne pool oja Sõerupealt ja Kallaste metsast merre suundub, mida tänapäevani Jõe sooneks nimetatakse ja mis pärimuste järgi vanasti üsna veerikas olnud (kujutatud ka 1798.a kaardil ja osaliselt isegi eespool kaardist toodud väljalõikel nähtav).
Millalgi esimese ja teise hingeloenduse vahel on Andruse perest saanud pastoraadi hinged ja 1795.a loend märgib Andrust Koristal peremehena. Poegi tal ei olnud, aga ta ise ja vallaliseks jäänud tütar Lutsi kandsid hiljem priinime KALLAS. Võiks lisada, et Andruse väimehena sai hiljem Koristal peremeheks Kallaste vabadiku Kure Jaagu poeg Mats, kelle järglased hakkasid perekonnanime MÜÜRIPEAL kandma.
Mõneti selgusetuks jääb Andruse noorema venna Siimu (Simmo; ~1753–1793) käekäik, sest seni on meetrikast leidmata tema abielu ja teda ennast ei ole ka esimeses hingeloendis õnnestunud tuvastada, kuid meetrikate järgi sündis tal ühe Kadriga kaks tütart ja poeg Jaak, kes kõik noorelt surid (neilegi on isiku-andmebaasis tinglikult perekonnanimi KALLAS omistatud). 1793.a surmameetrikas on lakooniline kanne: Kallaste Simo – 40 a. – Kaldalt ja 1795.a loend märgib Kadrit lesena kolme lapsega Jõel. Hiljem on Kadri Nõmmküla Mudal kirjas, kus ta ka 1829.a suri.
1795. aastaks on Tamse mõis pannud Jõel peremeheks Siljavälja Juri poja Juri (~1739–1804), kelle järglased Siljavälja perekonnanime SAARKOPPEL said. Esimese loenduse aegu oli Juri Pallasma vabadikuna kirjas ja tal on Rootsiverest võetud Rõõdaga teada kolm tütart ninga kaks poega. Vanem poeg Tõnis (s.1773) võeti 1803.a nekrutiks, aga noorem poeg Jaak (1779–1843) oli vigane ja 1811.a loendis vabadikuks kuulutatud. Sellega oli Tamse mõis ka ühest oma Kallaste talust loobunud ja siitpeale saame Jõest vaid vabadikukohana rääkida.
19.s algupoole hingeloendites esinevad Kallastel Joe-Jurna ja Joe-Tönnise nimedega vabadikud, kuid kuskilt ei selgu, kas need kahte erinevat elupaika märgivad. Päris ilmselt oli Jõe naabruses sel ajal veel Kure-nimeline koht, mille kaevukohta tänini mäletatakse ja millest ka eraldi juttu teeme, aga selgusetuks jääb, kas ühte kahest nimetatud Jõe kohast võib pärastise Jaani vabadikukoha eelkäijaks arvata, või on viimane siiski märksa hiljem tekkinud?!
Kõigepealt märgime, et Siljavälja Juri nekrutiks võetud poeg Tõnis oli 1800.a abiellunud Lõetsa Mäe Mardi tütre Marega ja temast jäi kaks tütart (Mare ja Kadri), kes noorelt surid. Just seda soldati leske Maret märgib 1826.a loend Kallaste viieteistmenda (!) vabadikuna Joe Tönnise vabadikukohal. Samal ajal oli Tõnise vigane vend Jaak Joe Jurna’ks nimetatud vabadikukoha ainus asukas! Oli neid kohti tegelikult üks või kaks, jäid need igal juhul 19.s keskel tühjaks (vigane Jaak Saarkoppel suri 1843. aastal) ja Rinsi koguduse-nimekirjade järgi paistab Jõele asunud vana Rootsi vabadiku – Vanaelu Jaagu poeg Juri/Georgi Rehepapp (1817-95), kes 1846. aastal abiellus Tupenurme Andruse sulase Tähve 2. abielu lese Kadri (pärit Päelda Laasult) vallastütre Marega (1823-60). Neil sündisid poeg Jaen ja tütar Mare. Viimane suri 6-aastaselt, aga Jaani käekäik jääb siinkohal teadmata. 1861. aastal võttis Juri teiseks naiseks Külasema Mäe-Pärdilt pärit Paenase Abru Jaagu lese Ingli (sünd. Kand; 1825), kellega lapsi ei olnud. Kasulapseks võeti Ingli venna – selleks ajaks Kallaste Rootsile asunud Tähve tütar Elena (Ingel) Kand, kellele 1897.a tuli koduväiks Toru vana Mihkli noorim poeg Ivan Korv. Nüüd sai Jõest Toru vabadikukoht. Pärimustes teatakse Jõe Jurit nõiana. Milles ta oskused ja võimed täpsemalt seisnesid, ei ole siinkirjutajal küll teada, aga päris kindlasti mäletatakse just Vanaelu Jaagu poega Jurit ja mitte 1843.a surnud vigast Juri Saarkoppelit!
Jõe Korvidel – Ivanil ja Inglil oli vaid kaks last: ainus tütar Ekaterina sai Anduvälja Vassili Kindeli teiseks naiseks ja kaks aastat noorem vend Vassili suri 20-aastaselt rõugetesse.  Peale vanade surma jäi koht viimase sõja järel taas tühjaks. Ivan oli üritanud küll Jõest jõudumööda väiketalu teha: kruntimisandmetes on lisaks 0,03-hektarisele Jõe nimega majaplatsile (Lit.122) Ivan Korvi nimel veel Kasemetsa nimega 12,95-hektarine maaüksus (Lit.A-6), mis 1939.a ka uude kinnistusse kantud, kuid nüüdseks sootuks omanikuta jäänud. Peale selle soetas Ivan suurima tüki (4 ha) Võlla Uielu Kallaste soosse “tõstetud” talu oksjonilt, kuid 20. sajandi “arengud” ei võimaldanud Jõe talu taasteket. Kolhoosiajal müüsid Riina tütred – Anduvälja Helga ja Helju koha (säilinud hooned) suvekoduks ja nüüdseks on moodustatud ka 4185 m² suurune Jõe katastriüksus. Seega on koht põhimõtteliselt alles ja paistab “oma aega ootavat”.

Jõega koos on mõtet rääkida veel ammu kadunud vabadikukohast, millest peale nime vaid kaevu kohta mäletatakse, kuid just viimase tõttu teame, et see siinsamas Jõe naabruses pidi asuma. Peale katku on Tamse mõisa toodud Hiiumaalt üks Aad (~1695–1768), keda juba 1738.a revisjonis vabadike seas märgitakse – viimasena mõisa loendis kirjas olev Kurre Ahd. Kiriku-kirjadest selguvad ka tema neli tütart ja poeg Jaak (~1735–1818), kes 1775. aastal Nautse Pärdi Kadriga abiellus ja neil on sünnimeetrikais kirjas viis poega ning tütar Ingel. Esimene poeg Aad suri 13-aastaselt, Mats (1780–1830) oli noorelt Raugi Nõmmel sulaseks ja läks Korista Andrusele koduväiks (Müüripealide esiisa); Jaagu kolm last on noorelt surnud, aga noorim poeg Juri (s.1791) võeti Napoleoni sõdade aegu nekrutiks ning kadus.
Miskipärast märgivad 19.s hingeloendid peret Nõmmküla vabadikena, kuid ju siis “kaugel mõisas” selget vahet ei tehtud, kus Nõmmküla lõpeb ja Kallaste algab! Viimati on 1826.a loendis kirjas veel vigase Jaagu lesk Kadri ja priinimeks on märgitud KURRE (selles loendis olid priinimed juba kohustuslikud), aga hiljem seda nime enam ei esine.
Ei ole muidugi välistatud, et koht ka hiljem võis veel mõne Kallaste vabadiku eluasemeks olla, aga kindlamad andmed sellest seni puuduvad.

 

Esimestes hingeloendites oli Jaagu talu loogiliselt Anduvälja ja Jõe järel kolmandana kirjas, aga 19.s algul on talu raskustesse sattunud ja seda isegi kavatsetud likvideerida. Arvatavalt seetõttu märgivad hilisemad hingeloendid Jaagut Kallastel viimasena. Jääme siin esialgse (mõneti loogilisema) esitusjärjekorra juurde, kuid et me Jõe varase kadumise märgiks ilma järjenumbrita jätsime, saab Jaagu nüüd Kallaste teiseks põlistaluks. Tema tekkeaeg jääb selle juures üsna selgusetuks, sest rootsiaja algul ei ole talust dokumentaalseid jälgi, aga me ei tea, kas 1674.a akti Payste Hannus rajas rootsiajal sootuks uue talu ülaltkülas või oli siin midagi siiski juba orduajal olemas (enne Kallaste ülaltkülas arvatavalt Liivi sõja ajal toimunud hävitustööd)? Siiski on põhjust just seda ¾-adrast De la Gardie akti talu Jaagu eelkäijaks pidada. Praegune nimi jäi talule, nagu personüümidest talunimed enamasti, alles 18.s lõpust. Korduvalt viidatud 1698.a kaardi eksplikatsioonitabelis nimetatakse Kallaste 4. peremeest Paiste Hanso Simo ja üsna ilmselt on sellesama Simmu (või Siimu) poeg Simo Jahn nälja- ja katkuaja üle elanud ning 1713.a protokollis koormisi kandma märgitud. Talus oli sel ajal kirjas üks tööeas mees ja kaks naist, üks vana naine ja kaks poisslast. Sedasama Jaani märgivad peremehena kõik adramaa-revisjonid, kusjuures 1731. aastal märgitakse juba kolme tööjõulist meest, ühte naist ja kuut last (kolm poissi ja kolm tüdrukut). Jaan on nähtavasti enne 1762. aastat surnud (säilinud meetrikates surmakanne puudub) ja 1770. aastate Tamse vakuraamatud märgivad peremehena Jaani nooremat venda Jaak (~1714–1783), kellest ka praegune talunimi jäi. Keskmine vend Pärt (~1711–1782) oli juba 1750-ndatel seni söötis seisnud naabertalus Pärdil peremeheks pandud.
Jaagul oli viis tütart ja ainus poeg Juri, kes isa surma järel veel liiga noor peremeheks saama. Pealegi oli Jaanist jäänud n.ö. pärimisõiguslik poeg Mart (~1736–1804), kes ongi teises loendis peremeheks märgitud. Mardil sündisid Tupenurme Lauri Juri tütre Marega kaheksa tütart ja kaks poega, kes mõlemad väikestena surid (kaheksast tütrest viis said seevastu mehele ja täisikka jõudis ka vallaliseks jäänud Eed).
Nüüd oli Mardi surma järel Jaagu ainsa poja Juri (1768–1812) kord peremeheks asuda ja 1811.a loend teda peremeheks nimetabki, kuid ilmne oli mees-tööjõu vähesus talus. Juri oli 1794.a abiellunud selleks ajaks Lehtmetsa Veskile asunud Pärase Peedu tütre Ingliga ja sündisid kaks tütart ning kaks poega, aga Juri suri juba keskeas. Ingel sai paari aasta pärast Soondast Lõetsa Jaanile asustatud Matsi teiseks naiseks ja ilmselt sel ajal oligi talu likvideerimisohus.
Kui pärimust uskuda, olnud Jaagul sel ajal suur vilja võlg, mida teised küla peremehed ei olnud nõus oma kanda võtma (siis oleks talu likvideeritud ja maad teiste talude vahel jagatud). Lahenduse leidis Tamse rentnik selles, et 1816. aastaks on peremeheks pandud senine Munska sulane, Tupenurme Panga Juri poeg Laur Pink (1764–1835), kes oma perega Jaagule asustati. Peaks märkima, et priinime PINK sai pere alles Jaagul ja Jaagut võib siiski kõigi Pinkide tüvitaluks lugeda. Noorelt surnud Juri pojad said Lõetsas priinime PEET (võimalik, et nende ema Pärase Peedust pärinemise tõttu) ja rohkem rootsiaegsete Jaagu inimeste järglasi perekonnanime saamas ei olnudki (peale Pärdi järglaste, kes Pärdil priinime PAAT said).
Laur oli 1794.a Levalõpmalt naise võtnud ja Jaagule asudes oli neil kolm poega ning kaks tütart; Jaagul sündisid veel poeg Tähve (asus hiljem Tupenurme Palgiaale) ja tütar Ingel (sai 1847.a Viirakülla Tähve Vormsi naiseks). Tähve järglased rajasid Uieniidi vabadikukoha ja sellega seoses räägime Tähve perest veel lähemalt. Lauri vanemal pojal Juril sündisid tütar Kadri (sai mehele) ja poeg Tähve (suri 5-aastaselt) ning tema jäi Jaagul sulaseks. Isa surma järel asus peremehe kohustesse Lauri teine poeg Mihkel/Mihail Pink (1802-69), aga kolmas poeg Mats võeti nekrutiks ja temast edasised andmed puuduvad.
Mihklile sündis kahest abielust kolm poega ja kolm tütart. Mingil põhjusel on pärimisõigus läinud teise abielu pojale Jurile, kuigi ka mõlemal esimese abielu pojal olid pered. Vanemal pojal Mihkel jun. Pingil (s.1832) oli samuti kaks naist ja kokku kuus tütart ning kolm poega, kuid tema pere paistab olevat hiljem hoopis Muhust välja läinud (seni on küll täpsemalt selgumata, millal ja kuhu). Teine esimese abielu poeg – Andrus/Andrei Pink (1834-89) oli Tamse mõisas kupjaks ja sai omale Rebaskil Lembri latsikoha.
Peremeheks jäi Mihkli teise abielu poeg Juri/Gerasim Pink. Ka tema esimene naine, Raugi Mihkli-Matsilt pärit Elena (Vaher) suri noorelt ja jäi ainus tütar Julia (sai hiljem Niidi Mihkel Mundi naiseks). Teiseks naiseks võttis Juri Tupenurme Vanaga-Jaani Kadri Maripuu ja sündisid veel kolm tütart ning poeg Maksim. Keskmine tütar Elena sai Kopli Jaani naiseks; kaks õde – Mare ja Kadri jäid vallalistena Jaagule. Viimasel sündis vallaspoeg Vassili, kes salapiiritusega jõudis nii palju teenida, et hiljem omale Varbla kandis Kilgimetsas Luige talu soetas; tema pojad Lembit ja Kalju asusid hiljem Pärnu ja Varblasse.
Viimaseks päris-peremeheks jäi vana Juri ainus poeg Maksim Pink, kes sajandivahetusel Munska Kadriga (Vaga) abiellus ja kaks poega ning neli tütart sündisid. Vanem tütar Irina suri Anduvälja Vasseli esimese naisena noorelt, Sinaida sai Põitse Nõmmesaadu Sandri naiseks ja noorim tütar abiellus peale sõda Kuressaares bussijuht Nõmm Lembituga. Salme (Salomonia, s.1919) sai juba üsna küpses eas Paenase Andruse-Mihkli Mihkli naiseks.
Kruntimisel jäi 44.31-hektarine Jaagu talu praktiliselt lõhkumata; mingi killu sai Kopli vabadikuga abiellunud Maksimi õde Elena (seegi olevat Madisel suuresti pinnuks silmis olnud!). Madise vanem poeg Aleksander abiellus Vahtraste Noore-Jaagu Sinaida Meistersoniga, kuid otsustas enne viimast sõda Tõstamaale asuda; noorem vend, 1922.a sündinud Bernhard põgenes sõja ajal Rootsi ja elas hiljem Kanadas. Sõja järel olid Jaagule kahekesi jäänud Maksim oma tütre Salmega (noorem õde Liide oli juba Kuressaarde asunud). Nüüd tuli Aleksander oma suure perega Jaagule tagasi, kuigi talu pidamisest ei olnud enam mõtet rääkida! Sandri ja Iida kuus poega ning kaks tütart läksid järgemööda kodust välja. Neli venda on nüüdseks surnud. Kalju lõpetas mäetehnikumi ja töötas Kohtla-Järve kaevandustes. Tema pojast Aivarist sai Jaagu uus peremees. Kalju tehtud on ka 1953.a talvel joonistatud Jaagu majaplaan. Kalju noorem vend Mati koolitas endast meremehe ja elas viimati Sahalinil.
Jäägu Aivari järglaskond siinkohal järgmiste põlvede “lahata” – igal juhul võib tõdeda, et Jaagu koht nüüdseks umbes 200 aastat on Pinkide valduses olnud.

Ainsaks Jaagu vabadikukohaks Kallaste piirides on Uieniidi, kuid alustame siin pisut kaugemalt – Jaagul peremeheks pandud Lauri nooremast, 1812.a sündinud pojast Tähvest. Temast paistab olevat saanud Anduvälja Andruse poja Tähve Tihu (1779–1843) “õigusjärglane” Lõetsa heinamaavahi ametis Palgiaal. Tähve Pink abiellus 1837.a Põitse Ügeli Tooma tütre Marega (Murd) ja neil oli kuus poega ning kaks tütart. Märkimisväärselt jäi Tähve pere luterlasteks (teiseks “konservatiivseks” pereks Kallastel olid Punni Rehepapid ja kolmandaks Uietalul vabadikeks jäänud Mänd’id, aga mõne aja ka Toru Paikased).
Tähve vanemad pojad Jaen, Mihkel ja Madis on omale 1860-ndatel aastatel Kallaste ja Nõmmküla piiril (Nagiväljast pisut Liguva metsa pool) oma vabadikukoha ehitanud; nooremad pojad Tähve ja Aadu jäid nähtavasti Palgiaale ja sellest Tupenurme territooriumile jäävast vanast elupaigast on ka Tupenurme loos pisut juttu.
Tähve vanem poeg Jaen Pink (1837-66) suri noorelt; temast jäid Toru Marega (Paikas) kolm tütart, kelledest kaks lapsena surid, aga noorim tütar Mare sai 1887.a Lehtmetsa Nossa Tustitile mehele.
Jaani teisest vennast Mihklist (s.1839) ei ole suurt midagi teada (peale selle, et ta 1869.a köster Freundlichi tütrele Mathildele vallaspoja sigitas), aga kolmandal vennal Madisel (1841–1907) sündisid Uieniidil Tupenurme Panga-Juri Ingliga (Tuul) neli poega ja neli tütart ning teise naise, Koguva Jaagu Mare Aeruga veel tütar Riste (sai Mullaaugu Jaen Saare naiseks).
Pooled Madise lapsed surid noorelt; 1873.a sündinud Jaani käekäik on ebaselge ja 20. sajandiks jäi Uieniidile Madise noorem poeg Villem/Vassili Pink, kellel Mihkli-Aadu Kadriga (Ekaterina Laanet; s.1884) oli omakorda neli tütart ja 1914.a sündinud poeg Aleksander.
Kruntimisel jäi Uieniidi popsikohaks (algselt 0,26 hektarit), kus 1959.a loenduslehel olid kirjas 75-aastane Villem aasta noorema naise Ekaterina ja 1924.a sündinud tütre Leidaga. Viimasel oli vallaspoeg Arvo Pink (s.1947), kes “vahelduva eduga” veel uue aastatuhande algul Uieniidil elas.

 

Kalaroog on kindlalt Siljavälja õuemärk, aga missugust peremärki Vahtraste Tika Tõnis või Raugi Laasu inimesed Kallastel kasutasid, rääkimata rootsiaegsetest asukatest, jääb meile paraku teadmata! Kuigi koha tekkeajaks võib hiljemalt taaniaega lugeda, jääb Uietalu varastes arengutes paljugi ebaselgeks. Kõigepealt ei ole selge, kas 1645.a maaraamatu Ustallo Matz ikka oli ülaltküla Uietalul ja üsna raske on sellestki aru saada, milline Paistu küla mees siia rootsiajal asus? Varem jutuks olnud kaardi eksplikatsioonitabelis on Uietalu peremeheks oletatud Paiste Hansu Jack’u (nr.5 – oleks nagu Jaagu Siimu sugulane!?), aga temaga seostatavaid inimesi me peale katku enam ei kohta. Samas on päris rootsiaja lõpul või Põhjasõja ajal lisanime järgi otsustades Nõmmkülast Kallastele (võib-olla koduväina) tulnud Puhkam Michell – 1713.a Güldenstubbe protokollis nr.89; mees, naine ja kaks poisslast peres. Isiku-andmebaasis on oletatud, et need poisid Mihkli pojad olid – üsna sajandivahetuse paiku sündinud Aadu ja ehk katku ajal sündinud noor Mihkel.
1731.a adramaa-revisjonis on Uietaluks oletatud küla viies poole-adrane üksus nimega Kallaste Michell, kus siis kahte tööeas meest ja kahte naist märgiti ning tundub, et peremees Mihkel hiljuti surnud on. Selle arvestustalu sai 1738. aastaks Võlla mõis oma valdusse ja järgnevad revisjonid nimetavad peremehena  Kallaste Ado (~1700 – 1779). Tegemist paistab olevat sellesama Aaduga, kes vanas eas 1776. aastal veel Kure Aadu tütre Leenu teiseks naiseks võttis, kuid 1779.a ikkagi järglasteta suri sest lapsi ei ole tal kummastki abielust õnnestunud tuvastada! Surmakanne nimetab teda selleks ajaks Lõpe kõrtsmikuks saanud ja Kallaste Mick’u nimega esinenud mehe vennaks, aga kolm aastat varasemal laulatusel tituleeriti teda Wanna Kallaste Ado! Rõhutame, et Aadu ja Miku rootsiaegse Puhkam Mihkli poegadeks arvamine on siiski vaid oletus ja nad võisid ka katku järel hoopis Hiiumaalt Tamse mõisa toodud mehed olla, kuigi sellekohast märget kiriku-kirjades ei ole nende puhul esinenud!
Esimene hingeloend märgib Uietalul (Võlla mõisa all) peremehena Vahtraste Tika Tähve poega Tõnist (~1741–1809) oma naise Tiiu ja selle esimese abielu kahe tütrega. Tõnise ja Tiiu kolm poega olid juba väikestena surnud! Lisame, et katkujärgse peremehe Aadu noorema venna, Lõpe kõrtsmikuks olnud ja Kallaste Mikuks nimetatu pojapoeg Mihkel Mihkli poeg (1771 – 1824) kandis 1826.a Pädaste mõisa hingena (“posthuumselt”) priinime VABAT, mis isiku-andmebaasis on ühtlasi ka Uietalu Aadu tinglikuks priinimeks pandud. Vahtraste Tika Tähve järglased kandsid hiljem priinime ÕUNPUU (AUNPUH), aga Kallaste Uietalul ei olnud ka seda nime enam kedagi saamas.
1795.a loend ei kajasta hiljuti Buxhövdenitele päriseks kingitud Võlla mõisa hingi, kuid sajandivahetusel asustati seoses mõisapiiride korrastamisega Uietalule senised Tamse mõisa hinged Raugi Laasult, kes hakkasid kandma priinime MÄND.
1811.a loendis on Uietalul Tamse mõisa peremehena Jaen Mänd (1763–1836), kellel juba Raugil oli kolm poega sündinud. Kallastel sündisid veel kaks tütart ja kaks poega. Esimene poeg Mart (1795) paistab noorelt surnud – teda 1811.a loend ei märgi; abieluni jõudsid Mihkel (1797–1874) ja noorem poeg Jaen (1817-69), aga kolmanda venna Tähve märgib 1834.a loend surnud olevat. Kirikumeetrikas surmakannet ei ole ja mis temaga 30-aastaselt juhtus, jääb selgusetuks. Jaani eelviimane poeg, 1813.a sündinud Andrus võeti 1836. aastal nekrutiks ja temastki ei ole rohkemat teada.
1826.a oli Jaen Mänd veel Uietalu peremeheks märgitud, aga 1830.a paiku on toodud peremeheks Siljavälja Matsi poeg Mihkel Saarkoppel (1790–1855). Kas Jaen Mänd Uietalu saunas suri või olid pojad Mihkel ja Jaen 1836. aastaks juba Jaani vabadikukoha ehitanud, on mõneti ebaselge, sest hingeloendid märkisid Mände endiselt Uietalul esikohal ja ega varased Rinsi koguduse-nimekirjadki pahatihti vabadikukohti ei nimetanud; Männad jaid aga hoopiski luterlasteks.
Saarkoppelid asusid Uietalule samuti suure perena. Mihklil oli selleks ajaks Paenase Kunni Matsi tütre Ingliga neli poega ja kolm tütart sündinud, kelledest kaks poega ja üks tütar küll noorelt surid. Noorim, Pärdi Aadu naiseks saanud tütar Ingel sündis Uietalul.
Mihkli vanemast pojast Jaanist sai järgmine Uietalu peremees; noorem vend Juri võttis ka 20-aastaselt Sõo Andruse tütre Mare naiseks, aga lapsi neil ei olnud ja pärimuste järgi olla pere Üügu rannasaunas elanud (kutsutud Kobra Juriks).
Jaen/Ivan Saarkoppelil (s.1815) oli Raugilt võetud Kadriga (Tõns) kaks tütart ja neli poega, kelledest vaid esimene tütar lapsena suri. Vanem poeg Aad/Aleksei Saarkoppel sai tavapäraselt peremeheks; nooremad vennad Jaen/Ivan Saarkoppel ja Mihkel/Mihail Saarkoppel ehitasid omale teisel pool Suurt aru Nõmmküla piiril Aru-Jaani ja Aru-Mihkli vabadikukohad. 1867.a oli Rinsi pihi-nimekirjades Uietalul viimati kirjas ka Jaani noorim poeg Madis (sel ajal 21-aastane), aga nähtavasti võeti ta sel või järgmisel aastal kroonusse ja Muhusse ta ilmselt tagasi ei jõudnud!
Aad laulatati 1860.a Rinsis Tupenurme Neo Mihkli tütre Ingliga; esimesest sai Aleksei ja teisest Elena. Neil sündisid kolm poega ja kolm tütart. Esimene poeg Maksim suri 2-nädalasena; Vassili (Villem) Saarkoppel (1868–1918) oli sajandivahetuse Uietalu peremees ja kolmas poeg Feodor (s.1874; hiljem Priiduks kutsutud) asus Tallinna, kus ta lõpuks üsna edukas väike-ettevõtja (kilu kokkuostja, soolaja ja edasimüüja) oli.
50-aastaselt surnud Villemil jõudis Paenase Matsilt võetud Ristega (Kristina Saat) viis poega ja viis tütart sündida. Kaks tütart ja üks poeg surid lapseeas ja vanemad õed jõudsid mehele minna, aga kui Matvei Saarkoppel (1889–1979) isa surma järel tahtis peremehe-õigustesse asuda, olid selleaegsete seaduste järgi veel kolm venda (Feodor, Vassili ja Aleksander) ning noorem õde Sinaida õigusjärgsed pärijad ning Madis taotles sillakohtult talu tükeldamist. Koos tema enda ja ema Ristega tekkis nüüd talule kuus kaasomanikku. Teine vend Feodor Saarkoppel ehitas oma osatalu Uietalu vahetus naabruses välja (Uiesaadust räägime veel eraldi) ja Vassili asus hiljem perega selleks ajaks tühjaks jäänud Aru-Mihklile. Kolmas vend Aleksander (1906-44) oma Kuusiku nimega osatalu välja ehitada ei jõudnudki. Ta mobiliseerti 1941.a ja hukkus Sõrve dessandi ajal 1944.a sügisel. Õde Sinaida sai Külasema Kingisepa Mihkli naiseks ja tema osakut (Sõerupealne heinamaa) kasutasidki hiljem Kingisepa inimesed. Nii jäi Madisele (koos ema ja venna Sandri osakutega) sisuliselt pool algsest 44,35-hektarisest talust (Lit.19).
Madisel sündis esimesest abielust Pärdi Ivani tütre Elenaga (Paat) tütar Julia ja neli poega, kes kõik väikeselt surid. 1920.a suri ka 31-aastane Elena ja Madis võttis teiseks naiseks Aru-Juri Mare (Nukk), kellega veel viis poega sündisid. Teise abielu vanem poeg Juhan läks hiljem Veskile ja kolmas vend Oskar Niidile koduväideks; 1923.a sündinud Arseeni jäi viimasesse sõtta. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Uietalul peale vana Madise ja Mare veel vallaline poeg Rudolf (s.1930) ja noorim poeg Arnold naise ja kahe lapsega. Hiljem asus Arnold Saaremaale; Rudolf suri samuti Orissaares. Peale vanade surma jäi Uietalu tühjaks ning siia paigutati kolhoosi farmitöölise Liivi Mardi pere. Tema ja järglaste valdusse jäi Uietalu koht ka viimase maareformiga. Saatuse irooniana on kuuldavasti Uietalul 200 aasta järel taas tihedad sidemed Raugi Laasuga. Hakkamata siinkohal tänaseid pereseise lahkama, võib tõdeda, et see Kallaste põlistalu on veel igati elus ja hoonedki hiljaaegu renoveeritud. Paraku on ta viimasel ajal vist rohkem nn. suvekodu staatuses.
Uietaluga seoses peaks veel lisama, et vähemalt 18. sajandi keskelt 19. sajandi alguseni tuleks kahest Uietalu kohast rääkida (vt. ka algul toodud teist kaardipilti), kuid asjade selgumiseni ei ole teist neist – 1800.a kaardil Uietalust (nr.5) põhja pool (ilmselt Ringa mäel) numbriga 6 kujutatud eluaset siiski andmebaasi kantud. Kaartide spetsifikatsiooni-köite (fondi 311 nimistu 1 säilikud 1040 ja 1041) järgi kujutab see vabadiku Peetri (Lostreiber Uietallo Peter) eluaset ja sellest Peetrist on jäljed ka kirikuraamatuis ning adrarevisjonides. Nimelt esineb 1750. aastast Kallastel Võlla mõisa taluna veerand-adrane üksus Kallaste Peter ja kirikukirjades kohtame Peetri ja Rõõda kolme tütart (Tiiu, Made ja Lutsi) ning 1762.a sündinud poega Juri. Kõik kolm tütart said mehele, aga Juri jäljed kaovad edaspidi meetrikaist ning hingeloendid teda enam ei märgi. Peeter ise suri 8. jaanuaril, 1800. aastal, kuid 1816.a hingeloend nimetab Kallaste kümnendaks vabadikukohaks Uietallo Peter, kus sel ajal Peetri kaks tütart veel elasid. Õhku rippuma jääb küsimus sellest, kas ehk sellel Peetril võis mingi seos Rootsiaegse Ranna Peediga olla?

Nagu juba öeldud, ehitas Uietalu Villemi teine poeg Feodor Saarkoppel (1896–1977) omale koduõue läänepoolsele seljandikule oma eluaseme, kui ta 1918.a Paistu Juulaga abiellus. Uietalu jagamisel jäi Riidule 1/6 talust, millega Uiesaadust sai väike osatalu.
Riidul ja Juulal sündis poeg Augustin (1921; jäi viimasesse sõtta) ning tütred Liine (1923) ja Adeele (1927). Esimene sai Muda-Saadu Kusti (Augustin Rihvk-Rannamaa) naiseks; Teele oli 1959.a loenduse ajal oma 9-aastase tütre Endlaga kodus kirjas. Riidu esimene naine suri varakult ja ta võttis Vahtraste Pärdi Liide (Maltis) teiseks naiseks, kuid lapsi neil ei olnud.
1958.a sai maja tulekahjus kannatada, aga see taastati. Teele oli mõne aja tööl Kõrkvere kalakombinaadis, kust peale isa surma elukaaslase – Mäla Pärdi Kalju Vagaga Uiesaadule tagasi tuli. Teele tütar Endla oli selleks ajaks Venemaale siirdunud, kuid 1980-ndate lõpul tuli ta Leningradist kõigepealt Tallinna ja hiljem Muhusse, kus selleaegses kasukavabrikus töötas.
Endla Saarkoppel-Priist sai Uiesaadu perenaine ja mõneks ajaks ka Kallaste külavanem.

Kuigi kindlad tõendid seni puuduvad, loeme Uietalu esimeseks vabadikukohaks (peale kunagi Ringa mäel olnud Peetri eluaseme) Uietalult lääne poole jäävat ürgse rannavalli all asuvat ning tänini säilinud Jaani kohta. Meie oletuse järgi jätsid sellele nime Uietalul vabadikuks kuulutatud Jaen Mänd ja tema noorem poeg Jaen/Ivan Mänd.
Eespool oli juba märgitud, et kunagisel Uietalu peremehel Jaanil jõudsid abieluni kaks poega: Mihkel (1797–1874) ja Jaen (1817-69). Mõlemad paistavad ka luterlasteks jäänud. Mihklil sündisid viis tütart, kelledest kolm mehele said, üks suri noorelt ja Ingel (1821-95) jäi vallaliseks. Paraku ei leia luteri kirikuraamatutest viiteid tema elukohale. Nooremal vennal Jaanil oli Viiraküla Toomu-Aadu Marega (Saarik) kaks tütart ja viis poega, kelledest kaks nooremat surid lastena. Kolme vanema poja (Priidu, Mihkel ja Tähve) käekäik on aga seni üsna selgusetu! Ainsana ilmub 1880-ndate Rinsi kogudusenimekirja 1845.a sündinud Priidu/Feodor Mänd, kes paistab olevat Helme kihelkonnast naise võtnud! Temagi on hilisemast nimekirjast lihtsalt maha tõmmatud  ja arvatavalt Muhust lahkunud!
19.s lõpupoole on Jaanile asunud Nõmmküla Leemeti perepoeg – peremees Jaani kolmas poeg Jaen/Ivan Tammik (1842–1920), kellel oma küla Ansu Ingliga (Saabas; õigeusus Elena) on teada ainus poeg, 1871.a sündinud Matvei Tammik. Võimalik, et koht Mändidelt omandati.
Ilmasõja-järgses nimekirjas on Tammikute pere Jaanil taas maha tõmmatud. Vana Jaen suri 1920. aastal, aga Matvei oma naise ja kolme lapsega (Vassili, Raissa ja Matvei) on siit väidetavalt mandrile läinud.
Seejärel asus Jaanile Toru Madise poeg Aleksander Korv, kes 1917.a Rässast naise võttis ja 1918.a sündis nende ainus poeg Valentin Korv. Ta mobiliseeriti 1941.a Punaarmeesse, tuli Velikie Luki all saksa poolele üle, kuid sõja järel arreteeriti ja hukkus Vorkuta vangilaagris. Temast jäi Kätraniidi Liidega (Pallas) tütar Aime (abiellus Kapi Nurga-Kaasiku Kalju Peegeliga ja elasid Ridasi Saarel) ning poeg Maido (hiljem emaga Külasema Lauril).
1959.a olid Sander ja Leena Jaanile kahekesi jäänud. Leena elas üksi veel peale Sandri surma ja suri 100-aastaselt 1997.a Muhu valla pansionaadis. Selle järel müüs Uiesaadu Endla Prii (Leena viimane hooldaja) koha suvekoduks.

1860-ndate lõpul või 1870-ndatel tekkisid Suure aru Nõmmküla-poolsesse serva külade piirile kolm vabadikukohta, mida hiljem Aru-peredeks nimetati (nähtavasti juba varem on siin olnud kunagine väravavahi koht, mida algul Vahiks ja hiljem Kõrgemäeks on nimetatud, aga sellest pisut hiljem). Kui Aru-Jurit saab tõesti Korju soldatikohaks arvata, siis kaks lõunapoolsemat on Uietalul peremheks jäänud Aadu nooremate vendade Jaani ja Mihkli rajatud. Nähtavasti said vennad siin (vähemalt ühe!) soldatiplatsi oma noorima venna Madise (Maksimi) “arvel”, kes 1867. või 1868.a paistab kroonuteenistusse võetud ja Muhusse tagasi mitte jõudnud!
Kuidas sellega just oli, vajaks ehk täiendavat uurimist, aga Uietalul peremeheks jäänud Aadu teine vend Jaen/Ivan Saarkoppel (1841–1931) on Aru-perede lõunapoolseima koha ehitanud, mis ilmselt tema järgi ka Aru-Jaani nime sai. Jaen abiellus 1862.a Jaagu Marega (Pink) ja sündisid kuus poega ning kaks tütart. Keskmised lapsed Ekaterina ja Ivan surid väikestena. Ilmasõja-järgses kogudusenimekirjas on Aru-Jaani pere õige arvukas. Vanemad pojad Matvei (1863) ja Mihail (1865) olid vallalisteks jäänud ja käisid ilmselt väljapool Muhut teenistuses; Vassili (1868–1918) võeti 1889.a kroonusse ja on 1918.a vallalisena surnud, aga nooremad vennad Georgi ja taas Ivaniks ristitud vana Jaani viimane poeg olid selleks ajaks samuti perekonnad loonud. Esimesel oli Kansi Kearu Leenaga (Tuulmägi) tütar Julia (s.1904) ja 12-aastaselt surnud poeg Arseni; teisel Tupenurme Vanaga-Jaani Leenaga (Maripuu) pojad Augustin (1913) ja Valentin (1915).
1920-ndatel läksid mõlemad pered siit mandrile (viimastena märgitakse Aru-Jaanil 1931.a surnud vana Jaani, tema vallalist poega Matveid ja venda Georgit naise ning tütre Juliaga).
Koha omandas Nõmmküla Tõnu-Aadu Tähve noorim poeg Konstantin Peremees (1899–1971). Selle kohta oli Kallastel laulusalm: Tõnu-Aadu vana Kosti,  kui tal välja minna kästi, võttis oma vana nänne – Aru-Jaanil maja enne…
1959.a loenduslehel oli Konstantin Peremees Aru-Jaani ainus elanik; peale Kosti surma müüs vennapoeg Valentin Peremees koha selleaegse tava järgi suvekoduks ja kohta võib ka 21. sajandil alles olevaks lugeda.

Külajuttude järgi oleks Aru-Juri ja Aru-Jaani vahel liialt palju Kallaste-Nõmmküla vaheaeda “kindlustamata jäänud” ja sellepärast saanud Uietalu Jaani noorem vend Mihkel/Mihail Saarkoppel (1843 – 1903) omale siia majaplatsi. Pigem võiks arvata, et Mihkel noorelt kroonu- või mõnes muus teenistuses oli, sest Vanamõisast võttis ta naise (Maria Saarväli) alles 33-aastaselt 1876. aastal. Neil sündisid kolm poega ja kaks tütart. Kaks vanemat poega (Andrei ja Maksim) surid mõne-aastastena. Ilmasõja-järgses koguduse-nimekirjas märgitakse Aru-Mihklil veel vaid vana Mihkli leske ja kolme nooremat last – Mihail (s.1881), Elena (s.1883) ja Maria (s.1886). Pärimuste järgi asus üks õdedest Haapsallu, noor Mihkel jäi millalgi (ilmasõja järel või EV algaastail ?) salapiiritusega “vahele” ja Aru-Mihkli koha omandas oksjonilt Söödivälja Madis. Viimaselt ostis selle 1930.a Pärdi Juulaga abiellunud Uietalu Villemi kolmas poeg Vassili Saarkoppel (1902-87). Tema 1/6 Uietalu osaku arvel sai seejärel Aru-Mihklist Uietalu osatalu, mis tänaseks Vasseli noorema poja Verni valduses.
Vasselil ja Juulal kasvasid üles kolm poega ja kaks tütart (teine poeg Valdek suri paari-nädalasena). Vanem poeg, 1932.a sündinud Meinhard lõpetas Piiril Muhu Keskooli ja asus oma haridust täiendama sõjakoolis. Temast sai nõukogude sidevägede insener ja polkovnik; elab perega Moskvas, kuid soetas omale kolhoosiaja lõpul ka Kallaste sadamas kasutuseta jäänud kalurite maja ja sellest on nüüdseks mõnesaja ruutmeetrine Koduranna kinnistu saanud, kus Meinhard naisega oma suved veedab.
Kodust läksid välja ka nooremad lapsed ning 1959.a olid Vassel ja Juula ainsad Aru-Mihkli elanikud. Noorem poeg Verni Saarkoppel (s.1941) tuli peale kalandustehnikumi lõpetamist “Saare kaluri” püügi-inseneriks ja oli hiljem Nõmmkülas osakonna-juhataja. Tema pere jäi Aru-Mihklile ja sellega on koht jätkuvalt Saarkoppelite valduses.
Aru-peredest ainsana on Mihklist ka 1953.a talvel Meelandi joonistatud majaplaan V. Kolga kollektsioonis olemas.

Maa-andmikes esineb 0,18-hektarine Üigo nimega maaüksus (Lit.XLVI), mille omanikeks 1930-ndate kruntimis-andmeis on märgitud Uietalu kaasomanike ring. Teadaolevalt oli Üügu rand 19. sajandil (võimalik, et varemgi) Tupenurme meeste kalapüügi-koht, kus teadmata aegadest ka köetav rannasaun on olnud (viimasel mäletab siinkirjutaja veel 1940-ndatel seinu ja osaliselt katust peal olnud). Nagu eespool märgitud, on pärimuste järgi selles rannasaunas olnud püsiasukaks Uietalule peremeheks toodud Siljavälja Mihkli noorim poeg Juri Saarkoppel (Mihkli esimene Juriks ristitud poeg oli 1824.a 8 päeva vanusena surnud). Juri abiellus 20-aastaselt omast viis aastat vanema Sõo Andruse tütre Marega (viimane kandis perekonnanime Seo), kuid lapsi ei ole neil olnud. 1880-ndate Rinsi kogudusenimekirja järgi on neil kasulapseks Nõmmküla Ansu Tooma noorem poeg, 1862.a sündinud Mihail Saabas, kes 1880-ndatel mereväkke aega teenima võeti ja hiljem Riias sadama puksiiril kapteniks oli. Võib-olla sai Üügu aiast Uietalu soldatiplats hoopis  Kobra Juri kasupoja teenistuse järel?!
Nähtavasti on Üügu saun hiljemgi lühemat aega mõne vabadiku eluasemeks olnud. 20. sajandil teatakse siin mõnda aega olnud Tupenurme Andruse Juri Tuul, kui ta salapiiritusega vahele jäädes Andruse kohast ilma jäi. Uue aastatuhande vahetuseks olid paraku nii Tupenurme meeste võrgumajad kui rannasaun täiesti umbe kasvanud maastikul juba üsna jäljetult kadunud.

 

Ülaltküla tuumikus olevat Pärdit võib ehk siinseks vanimaks elupaigaks arvata (küllap võiks Pärdi veski mäelt ehk isegi muinasaja asustuse jälgi leida), kuid dokumentaalseid kinnitusi on sellele oletusele vähevõitu, sest jääb teadmata, kus orduaegse Kailassche Lulle eluase ikkagi tegelikult asus?! 1645.a maaraamatus ühiselt koormisi kandnud Thorro Matz ja Jahn on üsna tõenäoliselt nii pärastiste Toru kui Pärdi talude eelkäijad ja tõenäoliselt oli liittalu sel ajal pigem rohkem Pärdi kohal, kuigi iidne nimi arvatavalt hiljem tekkinud naabertalule jäi. 1674.a akt, kus talud küla piires suuruse järjekorras esitatud, ei jäta kahtlust, et neljandana kirjas olev ½-adrane Törro Hannus Pärdit ja ¼-adrane viimasena märgitud Torro Adam Toru talu tähendab. 1698.a kaardi eksplikatsioonitabelis kannab Hannus kummalist lisanime Tyheperde Hannus, kuid paraku puuduvad kaardil eksplikatsiooniga siduvad numbrid ja et just Pärdiga tegu on, jääb ikkagi vaid oletuseks!
Ikalduste ja katkuaja sündmused Pärdil jäävad samuti üsna ebaselgeks. Võimalik, et talu juba enne sööti jäämist naabertalu (pärastise Jaagu) poolt hõivati, sest 1731.a revisjonis esineb lisaks Simmo Jahn’i arvestusüksusele veel ½-adrane söötis Simmo Teffen’a nimega üksus, mida hilisemad revisjonid enam ei märgi ja selle asemel näidatakse 1744.a Simo Jahn’i (Jaagu) talu terve adramaa suurusena (pool haritud ja pool söötis). 1750-ndatel hakkas aga omaette koormisi kandma Jaani vend Pärt (~1711–1782), kellelt ka tänane talunimi jäi.
Pärdil oli Hiiumaalt võetud Anniga kolm poega ja kaks tütart, kes kõik abieluni jõudsid (väiksena surnud lastest ei saa me meetrikate puudumisel lihtsalt midagi teada!). Vanem poeg Juri (~1742–1811) kinnitati isa surma järel peremeheks; teine vend Toomas (~1746-77) suri noores eas. Tema kaks last (Mare ja Jaak) surid samuti lapseeas. Kolmas vend Jaen (~1752–1807) jäi sulaseks, kuid 19.s keskel said just tema järglased Pärdil peremeesteks.
Juril oli Lehtmetsast võetud Eeduga kolm poega ja kaks tütart, aga kaks esimest last (jällegi Jaak ja Mare) surid väikestena ja noorem poeg Mihkel päris imikuna. Ainsana jõudis abieluni Juri keskmine poeg Andrus (1781–1846), kuid tema abielu Tupenurme Ansu-Pärdi Tiiuga jäi lastetuks. Isa surma järel oli ta küll peremeheks kinnitatud, kuid 1834. aastaks on peremeheks seatud sulase Jaani teine poeg Aad Paat (1798–1859) ja nooremad vennad Tõnis ning Tähve olid tal sulasteks.
Paraku suri Aadu ainus poeg Tähve (1832-37) 5-aastaselt ja viimases hingeloendis oli juba peremeheks kinnitatud keskmine vend Tõnis/Dionisi Paat (1801-84). Nooremal vennal, sulasel Tähvel (1804-61) oli kaks poega ja kaks tütart, kelledest ainult 1840.a sündinud Aad/Aleksei Paat täisikka jõudis. Tema on hiljem talust välja läinud ja sai hiljem omale Tamse mõisast Rebaskil Suurekivi (ka Aadu) latsikoha.
Tõnis oli 1826.a Nõmmküla Insu Mardi tütre Ristega (Vett; pärast õigeusus Irina) abiellunud ja neile sündisid viis poega ning kaks tütart. Kaks nooremat poega surid lastena, kuid ebaõnn seiras ka vanemaid poegi. Andrus (1827-50) abiellus 1849.a Rootsi Mihkli tütre Marega, kuid pärimuse järgi jäid sauna magama läinud noored vingu ja surid  (21. jaanuaril, 1850.a). Teine vend Mihkel (1830-59) abiellus 1856. aastal Vahtraste Tika Ingliga (Elena Saar) ja 1858.a sündis poeg Ivan, kuid Mihkel uppus Kesse ja Muhu vahel (koos Nõmmküla Uietalu Mihkliga) kevadisel merejääl 25. märtsil, 1859. aastal. Tõnisel jõudis täisikka ka kolmas poeg Jaen/Ivan Paat, kuid miskipärast ei soostunud Tõnis tema peremeheks saamisega ja kui uppunud Mihkli lesk Ingel/Elena Vanaelu soldatile Tähvele (Rehepapp) uuesti mehele sai, võttis Tõnis Mihkli poja Ivani oma kasvatada, et temast järgmine Pärdi peremees saaks. Seetõttu pidi ta Ivani täisikka jõudmiseni peremehe ohjad oma käes hoidma ja Kallastel räägitakse siiani, kuidas Tõnis olla Tamse vallakohtus Sepal noore Ivani peremeheks kinnitamisel selleaegsele eesistujale sõrme viibutanud ja öelnud: “Täpan, tee õigut!”  Oma poja Jaani oli aga Tõnis lõpuks Pärdilt minema ajanud ja Jaen ehitas omale praeguse Söödivälja kohal hoops vabadikukoha (räägitakse, et Pärdilt olla Jaen vaid ahjuroobi kaasa saanud!). Võiks lisada, et noor Ivan oli peremeheks saades suuremeelne ja kutsus selleks ajaks uuesti leseks jäänud ema koos poolvenna, Vanaelu Tähve poja Mihkliga (s.1865) Pärdile, kus viimane kõrge eani Pärdi sulase ja kodakondsena elas (sai esimese saksa okupatsiooni ajal antud passiga ka Pärdi perekonnanime, kuigi kirikukirjades Rehepapi nime kandis). Ingel/Elena suri Pärdil 1918. aastal.
Pärdi noor Ivan abiellus 1881.a Nõmmküla Tõnu-Aadu Kadriga (Peremees) ja sündisid kaks poega ning kaks tütart. Vanem poeg Matvei Paat (1882–1944) võttis 1904.a Külasema Kingisepa Juri tütre Julia (Keinast) naiseks ja oli viimane Pärdi pärisperemees; noorem vend, Ivani lemmikpoeg – 1884.a sündinud “pisike Ivan” suri aga lapseeas. Õde Elena sai eespool jutuks olnud naabrimehe, Uietalu Madise naiseks (suri ka noorelt) ja teine õde Ekaterina abiellus Nautse Jaani Vassili Aljasega. Kruntimisandmetes oli Ivan Paadi nimel (varasematel aegadel kirjutati nime ka PAET) 44,28-hektarine Pärdi talu, millest kruntimisel Nautse-Jaani Riina osak eraldati, kuid see jäi tegelikult Pärdi põldude keskel lihtsalt sööti.
Madisel ja Kingisepa Juulal sündisid viis tütart ning ainus poeg Arteemi. Vanemad tütred Maria ja Juulia said Paistu Mihkli ja Uietalu (Aru-Mihkli) Vasseli naisteks; 1909.a sündinud Elena elas oma vallaspoja Heimariga (s.1930) kolhoosiajani Pärdil. 1911.a sündinud Angeliina suri tuberkuloosi ja noorim tütar Irina (Erna, 1918) sai Mõisaküla Kaldamäe (pärastise Veere) Eedi naiseks. Ainus poeg Artur abiellus Külasema Saadu Priidu tütre Salmega ja jäi kohta pidama. 1941.a Punaarmee mobilisatsioonist jäi ta juhuse tõttu Saaremaale, kust peale sakslaste kohale jõudmist lihtsalt koju pääses. 1944.a mobiliseerisid sakslased Arturi uuesti, kuid nüüd õnnestus (koos Nõmmküla Pendu Ivaniga) Lihulas rongilt põgeneda ja üle kevadise laguneva merejää Muhusse jõuda, kus end uute okupantide tulekuni varjama pidi!
1959.a rahvaloenduses on Pärdi pere kirjas 4-liikmelisena: Madise lesk Juula ning Artur ja Salme oma noorema tütre Lainega (s.1948); vanem tütar Vilma oli sel ajal Hellamal õmblejaks ja pojad Karlo ning Velvo Piiri kooli internaadis kirja pandud. Vilma (kelle joonistatud ka 1950-ndate Pärdi majaplaan) abiellus Hellamal Kopli Mihail Hobustkoppeliga ja Pärdil sündisid ning kasvasid nende kolm tütart (Reet, Anu ja Tiiu). Paraku suri Vilma noorelt. Mihkel ehitas omale Nõmmkülas maja; nooremad tütred läksid Muhust välja, aga Reet elas vanaema Salme surmani Pärdil ja oli Orissaarde asunud Karlo kõrval Salme viimaseks hooldajaks. Velvo jäi Tallinna, kuid soetas omale 1980-ndatel ehitusloa ja taastas kunagise Punni koha, millest siin hiljem veel räägitakse.
Pärdi koht jäi Arturi ja Salme vanema poja Karlo valdusse ja ju peab poeg Tõnis selle järjepidevuse huvides pärima!

Kruntimisel sai Madis oma osaku ka Paistu talust ja Söödiväljast sai tegelikult osatalu. Peale 1/9 Paistu koha oli Madis soetanud pisikese Nuka maaüksuse (Lit.VII), mis kunagisest Muldade vabadikukohast Lanski ja Muda-vesiaia vahel oli jäänud.
1959. aastal oli Söödiväljal kirjas 62-aastane Matvei Palu oma kümmekond aastat noorema naise Juuliaga (sünd. Prii Levalõpma Väike-Saadult) ja noorema poja Andiga. Vanem poeg Veljo oli sel ajal vist nõukogude armees aega teenimas ja tütar Ilme samuti juba kodust väljas. Ilme joonisatud on Söödivälja majaplaan V. Kolga kollektsioonis.
Hiljem asus Veljo Rebaski Mulgule (Mulgu ja pärastise Ladva Paul Pallase tütre Annega abielludes); noorem vend Andi sai traktoriga juhtunud õnnetuses Muhu soos õnnetult surma. Õde Ilme oli Saaremaale mehele saanud. Vahepeal jäi Söödivälja lausa tühjaks, kuid Veljo vanem poeg Aare Palu võttis 20. sajandi lõpuks koha oma valdusse.

 

Nagu öeldud, arvatakse siin Toru talu rootsiajal Pärdilt hargnenuks, kuigi selle nimi on ehk üks iidsemaid Muhus teadaolevatest (meenutame rootsiaegseid nimekujusid Thörro, Törro ja Torro). Hiljemalt rootsiaja keskelt on talu ka enam-vähem oma praegusel kohal asunud: 1674.a aktis viimasena kirjas olev Torro Adam ja 1698.a kaardi-tabeli nr.6 – Torro Matz.
Ka vahetult peale katku 1713.a protokollis on Törro Ado talu silmatorkavalt elujõuline – talus on kolm tööeas meest ja kaks naist ning üks tüdruklaps. Neist on 1731. aastaks jäänud kaks tööealist meest, üks naine ja kaks vanaks märgitud naist; lapsi see revisjon ei ole Torul saanud kirja panna! Peremeheks on seejuures märgitud Torro Lehmet ja 1738. aastaks on talu arvatud Kansi mõisale! Kuidas Leemet selleaegse Kansi mõisa rentnikuga “arveldas”, oleks muidugi huvitav teada, sest vaevalt Kallastelt Kansis teol on käidud, ent see on selle aja mõistatus (vähemalt siinkirjutaja jaoks) veel paljude talude puhul.
Viimane adrarevisjon 1756. aastal märgib talu endiselt Kansi mõisa all, kuid nüüd on peremeheks juba Torro Lemeti Pawel (~1723–1803). Esimese hingeloenduse järgi teame veel kahte Leemeti järglast – Paavli nooremat venda Matsi ja vigast õde Eedu, kes sel ajal veel Torul (vallalistena) kirjas olid. Hiljemalt 1767. aastaks on Paavel Kapi mõisa hingeks arvatud (nii kinnitab selleaegne Kapi mõisa vakuraamat) ja Kapi mõisa taluna märgivad Torut ka esimesed hingeloendid (1782. ja 1795. aastatel), kui Paavel veel peremees oli. Nn. reguleerimistega toodi talu taas Tamse mõisale ja 1811.a loendis on juba Tamse mõisa peremeheks Paavli noorem poeg Aad Paikas (1776–1828) – kolmas sellenimeline Torul rootsiajast arvates.
Üldse on Paavlil Viiraküla Tähvena-Tooma Ristega teada neli poega ja kolm tütart, aga kaks esimest poega surid väikestena ja 1775.a sündinud Mihkel meetrika järgi isegi ühe päeva vanusena. Paavli kolm tütart (Eed, Riste ja Ingel) said kõik mehele.
Viimasel Paikastest peremehel Aadul oli Rootsiverest võetud Marega kaks tütart ja kaks poega, kelledest õed Ingel ja Rõõt ning vanem poeg Mihkel ka abieluni jõudsid; noorem poeg Andrus suri aastaselt. Ometi on Tamse rentniku meelest talu nõrgaks jäänud, Aad 1820.a paiku sulaseks arvatud ja Nõmmkülast peremeheks toodud seal likvideeritud Tõnu talu peremees Mihkel Mihkli poeg, kelle pere edaspidi perekonnanime KORV kannab. Põitse loos on lähemalt juttu kunagise Ännika talu eelkäijast Põitse ja Tupenurme vahel, kust Korvide juured pärinevad. Nende asumisest Külasema Kingisepal ja Nõmmkülas kadunud Tõnu talust (NB! jutt ei ole mitte hilisemast Liguva-Tõnu vabadikukohast, vaid 18.s päris külas olnud ja hääbunud talust) on nii Külasema kui Nõmmküla lugudes juttu ja siinkohal ei hakka me seda kordama.
Mis Paikaseid puudutab, siis vana Aad suri ilmselt Torul. Tema ainus täisikka jõudnud poeg Mihkel Paikas (1811-99) oli hingeloendites ikka Toru sulasena kirjas ja puuduvad andmed, et Paikased oleksid Kallastel oma vabadikukohta rajanud, kuid suure tõenäosusega on Mihkel mõisa teomehena Rannakülla asunud, kus ta 1860-ndatel ka Kraavisuu või Suurekraavi latsikoha sai. Sellest on lähemalt Rannaküla latsikülaga seoses juttu.
Vana Tõnu Mihkel (1765–1827) tuli Kallastele oma Paenaselt võetud teise naise ja kahe noorema, veel vallalise 1. abielu pojaga, kellest Juri/Georgi Korv (1802-77) siin peremeheks kinnitati ja noorem vend Mihkel (s.1805) talle sulaseks jäi. Hiljem asus siia ka Mihkli vanem poeg Mats (1798–1854), kes 1818.a oli Kallastelt naise võtnud (Uietalu Lutsi Mänd), kuid 1826.a loendis veel perega Nõmmküla Uietalul sulaseks oli. Nõmmkülas sündisid ka nende kolm last Kadri, Tähve ja Andrus. Viimane suri 27-aastaselt vallalisena; Tähve võeti 1845.a nekrutiks ja temast ei ole rohkemat teada, kuid Kadri/Ekaterina Korv oli oma vallaspoja Andreiga 1880-ndate nimekirjas vabadike hulgas. Nii võib kahtlustada, et juba Matsil ja Lutsil ehk Kallaste ja Tupenurme vahelisel heinamaal oma eluase oli! Teisest sulasest – Juri nooremast vennast Mihklist jäi ainus poeg Ado/Aleksei Korv (1842-91), kes hiljem sealsamas nn. Palgiaa-pealsel heinamaal Kuru nimega vabadikukohal pesitses.
Peremeheks kinnitatud Juri abiellus 1828. aastal Munska vabadiku Juri tütre Tiiuga (Muld) ja sündisid kaks poega ning tütar Ingel (suri aastaselt). Vanem poeg Mihkel/Mihail Korv (1830-78) sai isa surma järel vaid aastapäevad peremees olla ja suri, kui tema vanem poeg Matvei oli alles 18-aastane. Mihkli ja Nõmmküla Leemetilt pärit Ingli/Elena (Tammik) esimene poeg (samuti Matveiks ristitud) oli imikuna surnud; üles kasvasid neil kaks tütart ja peale teise Matvei veel 1873.a sündinud noorim poeg Ivan, kes hiljem Jõele koduväiks läks. Peremees Mihkli noorem vend Tähve/Timofei Korv (1833–1916) oli 1855.a nekrutiks võetud, kuid jõudis Krimmi sõjast tagasi ja elas vallalisena Torul üsna kõrge eani. Pärimusesd räägivad, et ta päris erakuna ja nagu suhtlemisvõimetuna olla vaid ahju peal lesinud, kuid söömas siiski käinud!
Matvei Korv (1860–1926) võttis üsna noorelt Tupenurme Vanaga-Jaani Ingli (Maripuu; õigeusus Elena) naiseks ja sündisid kolm tütart ning viis poega. Pärimisõiguslik esimene poeg Mihail “kolmas” Korv (1884–1915) võttis 1910. aastal Targalt naise (Maria Prii) ning sündisid pojad Vassili (1911) ja Aleksander (1913), kuid 1915. aastal noor peremees suri ja vana Madis pidi peremehe kohuseid surmani täitma. Madise teise poja, 1888.a sündinud Vassili (Villemi) kroonusse võtmist märgivad 1910-12 aastate pihinimekirjad ja ilmasõtta ta vist jäigi!  Viimastes pihinimekirjades on Vassili küll kirja pandud, kuid armulaual käimine on terve pere jaoks en gros märgitud ja tegelikult võis Villem 1915.a juba sõjaväljal olla!
Madise kaks järgmist poega Matvei ja Joann/Ivan surid noorelt vallalistena ning viies poeg Aleksander (s.1896) asus hiljem eespool jutuks olnud Jaanile.
Kruntimiste algul oli 44,5-hektarine Toru talu Matvei Korvi nimel, kuid kruntimisel see tükeldati. Madise esimesel tütrel Kristinal oli 1904.a sündinud vallaspoeg Mihail ja neile ehitati Lõhmuse vabadikukoht, mida teadmata põhjusel koguduse-nimekirjad üldse ei märgi, kuid millest kruntimisel õigupoolest Toru osatalu sai. Osaku sai Torult ka Madise noorem poeg – Jaani Aleksander Korv ning ülejäänu poolitati noore Mihkli poegade Vassili ja Aleksandri vahel. Viimase jaoks moodustus Kalju nimega osatalu, kuid see jäi välja ehitamata. Aleksander mobiliseeriti 1941.a Punaarmeesse, kust ta tagasi ei tulnud. Tema lesk Julia (sünd. Muld Rannaküla Vigalalt) sai hiljem Anduvälja Vassili Kindeli kolmandaks naiseks (järglasi ei olnud tal kummagi mehega).
Noorelt surnud Mihkli vanem poeg Vassili Korv abiellus enne viimast sõda mandril ja asus Pärnumaale Kastna ning sõja ajal olid Torul ainult kaks lesknaist: Mihkli lesk Mare ja samuti leseks jäänud minija Julia Muld-Korv. Marel 1927.a sündinud vallastütar Drosida oli Lepiku Saueaugul kasulapseks.
Peale sõda tuli Vasseli pere Kastnast Muhusse ja 1959.a loenduses oli ta naise Linda Kustavi tütre ning lastega Torul kirjas (täpsemalt pojad Valdek, Tõnu ja Tarmo ning ainus tütar Malle; esimene poeg Eino ja keskmine poeg Endel on juba kodust väljas olnud – viimane Piiri kooli internaadis kirja pandud). Kolhoosiajal ehitas Vassel omale Toru õue uue maja, mis ametlikult hakkas Toome nime kandma, kuid omas külas on see endiselt Toru nimega, mis nime iidsust arvestades ka igati mõttekas!
Peaks lisama, et 1959.a oli Torul (eraldi) kirjas veel selleks ajaks Anduväljale asunud Juuli isa – 85-aastane Rannaküla Vigala Mihail Muld, kes Veiu (Välja) Sassi mõrvalooga seotud karistuse kandmisest oli vabanenud. Miskipärast oli aga 74-aastane Toru Mihkli lesk Maria Korv selleks ajaks tühjaks jäänud Uielul kirja pandud! 6 aastat varasemast ajast pärineb V. Kolga kollektsioonis Toru majaplaan, mille Vasseli ja Linda vanem poeg Eino on Liiva kooli õpilasena joonistanud.
Lisame, et Vasseli vanemad pojad Eino ja Valdek läksid kolhoosiajal Muhust minema; Tõnu elas oma perega vahepeal Orissaares, kuid abielu lahutamise järel asus hiljem Lõhmusele (kus ta ka suri). Vahepeal ennast Tallinnas sisse seadnud Endel Korv tuli 1990-ndate algul (peale ema surma) perega koju ja jäi Toru (alias Toome) peremeheks; noorem vend Tarmo asus Raugil kunagist Juri talu taastama ja nende õde Malle läks Orissaarde.

Kallaste ja Tupenurme vahele jääv nüüdseks kadunud Kuru koht on vana Toru vabadikukoht, kuid ei ole selge, kas selle juba 19. sajandi keskel Torul sulaseks olnud peremehe Juri vanem vend Mats Korv (1798–1854) võis rajada või on see siiski nende noorema venna, sulase Mihkli ja tema poja Aad/Aleksei Korvi (1842-91) asutatud?
30-aastaselt 1872.a Lõetsa Kearu Ristega abiellunud Kuru Aadul (Seiul) oli aastaselt surnud poeg Feodor ja kaks tütart Raissa ning Kristina. Esimesele neist tuli 1895.a Võlla Tänavasuult koduväiks Lõetsa Kiisa juurtega Georgi Ivani p. Pere (1868–1932) ja neile sündisid  kuus tütart ning kolm poega. Vanemate tütarde hilisem saatus on teadmata. Elenal sündis 1921.a vallastütar Linda, kes Kapi Koslal üles kasvas ja Julial oli vallaspoeg Heino. Juri noorim poeg Feodor suri aastaselt; keskmise poja, 1909.a sündinud Vassili käekäik jääb ka teadmata, aga 1904.a sündinud esimene poeg Timofei Pere uppus 1944.a kevadtalvel Raugi madalikul, kui sõjast deserteerunud grupp muhulasi seal jäälahvandusse sattus. Meeste appihüüdeid olla kuuldud nii Lõetsas kui Vahtrastes ja Raugil, aga päästa ei suutnud neid keegi. Peale Kuru Timmu leidsid seal oma märja haua veel Vahtraste Noore-Jaagu Vassel Umal, Allikaniidi Madis Peegel ja Viiraküla Nuka August Lahke.
Timmu lesk Salme läks oma poja Kaljuga sõja järel Kurult viimasena Muhust minema; koht jäi tühjaks ja kadus.

Nagu eespool jutuks, on Lõhmuset siin Toru osataluks arvatud, mis Madise esimesele tütrele Kristinale ehitatud, kui sellel 1904. aastal vallaspoeg Mihail Korv sündis. Igal juhul sai Lõhmuse 1937.a kruntimisel Torult oma osaku. Kallastel toimus kruntimine hilja (alles 1937. aastal) ja selle tulemused jäid enne viimast sõda üsna poolikult vormistatuks. Seetõttu ei esine Lõhmuse kohta ka esmastes maa-andmikes, kus Toru talu tervikuna vana Madise nimel oli. Mihkel võttis Lepiku Liivaaugult Raissa Nõu naiseks kuid nende abielu oli lastetu. Olgu siinkohal ka “avalikustatud”, et Lõhmuse Mihklit peeti hiljem Kallastel KGB informaatoriks. Meenub tema kummaline käitumine, kui ta siinkirjutajale koolipõlves püüdis selgitada, millises aopinus (Palu metsas) võivad relvad olla! Müstilise kokkusattumusena olin 1959.a kevadel just Toru Valdekuga Palu metsas küttepuid tegemas, kui Lihulas avastatud koolipoiste “salaorganisatsiooniga” seoses mind üle kuulama tuldi ja põhiprobleemiks oli ikkagi see (peale selle, et mu hea sõber – Mäla Ansu Ilmar Noor Lihulas keskoolis käis), kus ma kogutud relvi peidan?!
1980-ndate lõpul asus tühjaks jäänud Lõhmusele Toru Vasseli Keskmine poeg Tõnu Korv. Peale tema surma on kuuldavasti Lõhmusest saanud Tõnu esimese abielu järglaste ja tema teise naise pärimisobjekt.

 

Ülaltküla tuumiku kõige idapoolsemat Korju talu võib rootsiajal tekkinuks lugeda ja nähtavasti oli selle esimeseks peremeheks 1674.a akti Roetze Pert, keda 1698.a kaardi tabel nimetab Rodsekorro Pert (nr.7). Huvitav on selle juures, et talu on nime saanud juba 1645.a ja ilmselt ka veel 1674.a Rootsil peremeheks olnud Gorris’elt, kelle poegadeks võib arvata nii Niidi rajanud  Hendrich’i kui Korju rajanud Pärdi. Mõlemad uued talud jäid ikalduste- ja katkuaastail tühjaks, aga Rootsil toimunu üle spekuleerime veel järgnevas.
Esimestes katkujärgsetes revisjonides on Kallastel kirjas ¼-adrane söötis Korja Michel’i nimega üksus, mis 1740-ndateni lihtsalt söötis seisis. 1750.a revisjoni järgi on sellel hakanud Ranna mõisale koormisi kandma Korjo Jahn, kusjuures talus kahte meest, ühte naist ja kahte tüdrukut märgitakse. Kust Ranna mõis omale siia selle Jaani leidis, on seni ebaselge; tema ainsa järglasena on teada esimeses loendis Igakülas tüdrukuks (magd) olnud ja oletamisi 1790.a Siljavälja Hansu pojale Andrusele mehele saanud Mare.
Juba 1756.a revisjon märgib peremeheks Korjo Jahni Pawel (~1721–1781), aga temagi päritolu ja suhe eelmise peremehega on selgusetu. Kummastav, et Paavli surmakohaks on meetrikas märgitud Soonda (?!). Esimese hingeloendi põhjal võib oletada tema naiseks olnud Jaagu Ristet (Simo Jaani tütart). Nende lastena nimetavad dokumendid 1771.a Võlla mehele saanud tütart Mare ning poegi Mart (~1748–1812) ja Mihkel. Viimane oli 1782.a  Anduväljal peremeheks nimetatud (Ranna mõisa all), kuid hiljem kaob ta loenditest ja muudestki dokumentidest. Marti nimetab esimene loend Korjul Ranna mõisa vabadikuks! Viimane võib ekslik olla, sest peale selle on Ranna mõisa vabadike hulgas Kallastel veel üks hiidlane Mihkel, kes samuti oleks nagu Korjul olnud! Nii on hilisemate Nukkade algne päritolu jäänud üpris segaseks.
1795.a loendis on aga Mart Ranna mõisa Korju talu peremeheks. Raugi Tõnso Marega  sündis Mardil viis tütart ja neli poega, kelledest vaid vanem poeg Mihkel (1781–1852) abieluni jõudis ja tema oli esimene “ametlik” NUKK. Märgime, et enamiku laste sünnikannetes nimetatakse Mihkli isa Korjo Mardiks.
Mihkel Mardi poeg abiellus 1803. aastal Jaagu Mardi tütre Kadriga ning seekord sündisid kuus tütart ja kolm poega. Kaks poega ja neli tütart said täisealisteks ja abiellusid. Vanem poeg Jaak/Jakov Nukk (1809-81) oli viimases loendis Korjul peremeheks kinnitatud, aga noorem vend Ado/Andrei Nukk paistab omale "mäe all" Saadu vabadikukoha ehitanud.
Jaak võttis oma Rõõda Viiraküla Tähvena-Toomalt (Ausmeel) ja sündisid kolm poega ning kolm tütart. Kõik lapsed peale teise poja Andruse, kes 1854.a nekrutiks võeti, jõudsid ka abieluni. Mihkel Nukk ristiti usuvahetusel Mitrofaniks ja laulatati 1857.a Laasuga Tooma tütre Kadriga (sai Ekaterinaks), kuid pojaõnne oli “keisri usk” neilt röövinud. Üks poeg sündis surnuna ja Matvei ning Mihail surid täisikka jõudmata. Jäid kolm tütart, kelledest vanemale – Elenale (s.1858; Ingliks kutsutud) tuli 1880. aastal koduväiks Päelda Laasu Jaani poeg Villem/Vassili Vaga (1860–1933). Sestpeale on Korjul olnud Vagad.
Mihkli ja nekrutiks võetud Andruse noorem vend, 1850. aastal Georgiks ristitu ehitas omale Aru-Juri vabadikukoha, millest eraldi räägime.
Korju Inglil ja Villemil oli neli tütart ja neli poega. Teine poeg Vassili suri imikuna; kolmas poeg Ivan (1890–1919) oli 1919.a veebruaris Kuivastu mässu segatud ja lasti karistussalga poolt maha. Ivan oli jõudnud Uietalu Villemi tütre Elenaga (Saarkoppel; s.1893) abielluda ja 1918.a oli neil sündinud tütar Marta. Leena sai Rebaski Lembri Sandri (Pink) naiseks, aga Marta kasvas vist rohkem Korjul üles, kuni ta omal käel Tallinna asus (abielus Rang).
Korju Villemi noorim poeg Matvei läks eespool jutuks olnud Põlluväljale koduväiks ja Korjule jäi esimene poeg Mihail Vaga. Ta abiellus Anduvälja Juri tütre Kadriga (Kindel) ja sündisid tütar Akilina ning kaks poega. Vanem poeg Vassili (1903-42) jõudis enne sõda Külasema Saadu Olgaga (Pärdi Salme kaksikõde) abielluda ja pääses tervise hinnaga ka sõjakoledustest (suri kodus väidetavalt sel ajal mobilisatsioonist kõrvale jäämiseks levinud siidi suitsetamise tagajärjel). Noorem poeg Rudolf (s.1923) suutis edukamalt sakslaste mobilisatsioonidest kõrvale hoida ja elas peale sõda oma Virtsust võetud naise Hildaga Korjul, kuid lapsi neil ei olnud. Vallalisena suri Korjul ka Mihkli ja Kadri ainus, 1911.a  sündinud tütar Akilina.
Kruntimisandmetes oli 44,28-hektarine Korju talu vana Ingli ja tema noorima poja, Põlluvälja Madise kaasomandis. Paistab, et Mihkel ei ole ennast eriti Korjul peremeheks pidanud, kuigi sisuliselt ta seda oli! 1959.a rahvaloenduses on Korjul märgitud kaks kolmeliikmelist leibkonda: Ruudi ja Hilda oma kasupoja, Hilda 4-aastase õepojaga (Henno Liik) ning Mihkel ja Kadri oma tütre Akilinaga. Neist viimasena oli Korjul hiljuti surnud Hilda; kasupoeg Henno asus meheikka jõudes mandrile, kuid lõpuks jäi tema õlgadele ikkagi ka kogu vastutus Korju koha eest.

Saadu

Nähtavasti on kolmas nn. mäealune vabadikukoht Kallastel olnud Punni ja Vanaelu järel Saadu, mille Korju Jaagu noorem vend Ado/Andrei Nukk (1813-91) on juba 1830-ndatel ehitanud. Ta abiellus 1832. aastal Vana-Tüü Juri tütre Ingliga (Mägi) ja neil oli seitse tütart, kes kõik peale kahe Mareks ristitu ka mehele said (mõlemad Mared surid lapseeas). 1837.a sündis nende ainus poeg Tähve/Timofei Nukk, kes abiellus 1863. aastal Nõmmküla Leemeti Jaani tütre Marega (Tammik), kuid paistab, et Mare nimi on Saadul olnud “vastunäidustatud”. Tähve ja Mare ainus poeg Matvei (1866-85) suri 19-aastaselt. Peale tema olid 10-aastase vahega sündinud veel kaks tütart – Irina (Riste) 1870. ja Maria 1880. aastal. Viimase varase lesestumise 1910.a Rebaskil jätame siin käsitlemata; vanem õde Riste sai 23-aastaselt Kapi Liivaaugu Juri naiseks ja jõudsid ka poeg ning tütar sündida, kuid jäi 35-aastaselt samuti leseks.  
Enne esimest ilmasõda tuli Muhusse tagasi 1860-ndatel Rootsile asunud Külasema Mäe-Pärdi Andruse pojapoeg Timofei jun. Kand (1859–1923), kes 1893.a oli Tupenurme Saare Kadriga laulatatud, kuid lapsi neil 20 aasta jooksul ei sündinud ja 1913.a Kadri suri. Arvatavalt oli Saadu Riste peale leseks jäämist Kapilt oma kahe lapsega sünnikoju tagasi tulnud, mis selleks ajaks vist ka tühjaks oli jäänud ja nüüd tuli Rootsi Tähve Saadule Ristele koduväiks. Hiljem saame Külasema Kandade Kallastele asumisest Rootsiga seoses pisut parema pildi, kuid siinkohal võiks märkida, et siitpeale muutus senine Korju vabadikukoht ka põhimõtteliselt Rootsi vabadikuks nagu ülejäänud neli mäealust!
Nii Riste kui tema kaks esimese abielu last surid 1916. ja 1917. aastail üksteise järel tiisikusse ja Tähve Kand pidi Raugi Petsikult veel kolmanda naise – Ekaterina Mihaili t. Vaheri võtma. Sellega seoses meenub korduvalt kuuldud lugu sellest, kuidas Saadu Tähve läinud oma teisele naisele surnuaeda risti viima. Risti tahumata (maasse pandava) alumise otsa andnud Tähve oma kolmanda naise õlale, käies risti kergema otsaga ise ees!
Tähve viimane naine Kadri elas Saadul lesena ka peale Tähve surma, mistõttu koht sai maareformiga õueaiale lisaks pisut karjamaad ja selleaegse tava järgi “kaunikõlalise” nime Kauniaugu (1,36 ha ; Lit.XLVII). Õigupoolest oli nimi antud lähedusse (pisut Ringa poole) jääva Koani auguna teatud lombi järgi, mis kruntimisjärgse Uietalu karjamaa sisse jäi. Selle tõttu “omastas” Uietalu (Niidi) Oskar Saarkoppel viimase maareformi ajal selle nime ning nüüd kannab seda hoopis soomlasele võõrandatud naaberkinnistu (endine Uietalu karjamaa, kus Koani auk tõepoolest ka asub). Saadu aed jäi aga viimase maareformi ajal Vanaelu kinnistu koosseisu ja kunagisel Saadu vundamendil on nüüd Talide saun! Saadu maja viidi peale Kadri surma 1940-ndatel Raugi Petsikule.

Korju Jaagu noorem poeg Georgi Nukk (1850–1931) abiellus 30-aastaselt Nõmmküla Tõnu-Aadu Juri tütre Marega ja on omale Kõrgemäest pisut lõuna pool kolmanda nn. arupealse vabadikukoha rajanud. Ta võis olla Türgi sõjas osalenud, aga apelleerida võidi ka vanema venna, arvatavalt Krimmi sõtta jäänud Andruse soldatiplatsi õigustele. “Tamse ajaloos” kirjutavad Tamse külaseltsi naised, et Rannaküla soldatiplatsi nr.2 on saanud Aru-Juri Juri Nukk alles peale kohtuvaidluste EV maareformi ajal, kuid loomulikult ei hakatud siis enam selle ühe tiinu maa pärast Kallastelt Tamse Rannakülla kolima. Kallaste andmetes ei ole aga Aru-Juri algne soldatikoha staatus siinkirjutajale “ette jäänud”. Maakorraldaja Leetmaa Kallaste maasaajate koondis on küll märge, et Aru-Juril on Mihail Nukk’i kohtu poolt kinnitatud pärijad (Mihkli neli last), kuid kas esmane eluase siin oli soldatikoha õigusega rajatud või niisamuti nagu kaks ülejäänud (Uietelu) vabadikukohta, jääb üsna selgusetuks.
Juril oli Tõnu-Aadu Marega poeg Mihail Nukk (1882–1929) ja kaks tütart (neist noorem – Maria sai eespool jutuks olnud Uietalu Madise teiseks naiseks). Mihkel võttis naiseks Korju Villemi tütre Elena (Vaga, kes õigupoolest ema poolt sugulane oli) ja sündisid poeg Vassili (1915) ning kaks tütart: Salomonia 1917 ja Olga 1923. Salme abiellus mandrile ja Olga sai Nurme (Suuremõisa) Sildule mehele (Tarvis). 1959.a oli Aru-Juril Vassel oma 72-aastase emaga. Hiljem oli ta Kapi Kosla Lindal koduväiks ja vahepeal elasid Aru-Juril mõnda aega ka Salme lapsed. Kui koht tühjaks jäi, olid nii Vassel kui Olga siin ajuti tagasi, kusjuures Olga jäi viimaseks oma sünnikodu hoidjaks.

 

Mihkli-Aadut saab alaküla vanimaks taluks pidada, mille tekkeaeg ehk orduaegagi ulatub, kui eeldada, et üks kahest rootsiaegsest Ustallo nimega talust  (kus terve rootsiaja Toomase-nimelist peremeest märgitakse) just alakülas asus. See oletus tugineb küll vaid tõsiasjal, et 1698.a kaardil alakülas tänase Mihkli-Aadu kohal talu kujutatakse, aga talunumbrite kaardil puudumise tõttu jääb see siiski pelgaks oletuseks! Sama hästi võis juba rootsiajal kahe Uietalu arvestustaluga tegemist olla ja sel juhul peaks ilmselt rootsiaja lõpul tekkinud Jõe talu mitte Mihkli-Aadult vaid Uietalult tekkinuks lugema!
Igal juhul on üsna raskesti selgitatav nii Uietalu kui Mihkli-Aaduga Põhjasõja ajal toimunu (see puudutab osaliselt ka järgmisena vaatluse alla tulevat Rootsit). 1713.a Güldenstubbe protokollis on Tamse mõisale koormisi kandmas kaks Mihklit – Teffena Michell nr.88 ja  Puhkam Michell nr.89, aga rootsiaegsest Ustallo Thomas’est on adrarevisjonidesse jäänud ainult ¼-adrased söötis üksused Thoma Annus ja Thoma Thomas. Neist esimesest taastus Jõe talu, kuid teine kadus hiljem lihtsalt märkamatult! Edasisi “arenguid” arvestades on üsna ilmne, et Puhkam Michell eespool kirjeldatud Uietalut ja Teffena Michell Mihkli-Aadut peab märkima, kuid millise rootsiaegse mehe “õigusjärglaseks” need Mihklid olid, ei selgu kuidagi!
Katku üle elanud Alaküla Mihkel on nähtavasti 1730-ndatel surnud. 1738. aastaks oli talu sarnaselt ülaltküla Uietalule Võlla mõisale arvatud ja peremeest nimetatakse Teffena Micheli Ado (~1705–1781) – kaks meest, üks naine ja poisslaps peres. 1744. aastaks olid lastena juba kolm poissi ja üks tüdruk kirja saanud ja 1750. aastast hakati peremeest nimetama Kallaste Michli Ado (meenutame, et Uietalu Aadut nimetati sel ajal lihtsalt Kallaste Aaduks). Surmakande järgi võib Aadut 1705. aasta paiku sündinuks arvata ja Võlla mõisa peremees oli ta nähtavasti surmani (teda märgivad peremehena nii 1767. kui ka 1770-ndate Võlla vakuraamatud).
Esimeses hingeloendis 1782. aastal on Võlla mõisa peremeheks Kallastel 43-aastane Michly Ado Mart (~1739–1789) ja abielu-meetrikais kohtame veel Mardi vanemat õde Mare ning nooremat õde Eedu. Mart oli 1761.a omale Vahtrastest ühe Kadri naiseks võtnud, kellega tal neli poega ja kaks tütart sündisid. Paraku surid kolm nooremat poega aasta-paari vanustena (mõlemad tütred said täisealisteks). Mardi esimene poeg Mihkel (1765–1828) võttis paar aastat enne isa surma (1787. aastal) Mälast naise ja küllap kinnitati ka peremeheks, aga 1795.a loend teda kui Võlla eramõisa hinge ei kajasta!
1811. aastaks oli Mihkel Vahtra Raugi Matsil peremeheks pandud (priinimi VAHTRA saadigi hiljem Raugil), aga Mihkli-Aadule oli toodud Raugi Matsi Tõnise (~1748–1812) pere, kes siin priinimeks TEE sai.
Tee´de esiisal Tõnisel oli kuus poega ja üks tütar. Kaks poega olid noores eas surnud; Andrus (s.1769) võeti küpses eas 1806. aastal nekrutiks ja peremeheks kinnitati Tõnise kolmas poeg Mihkel Tee (1774–1819). Noorem vend Toomas jäi esialgu talus sulaseks. Mihkel oli 1800.a Võiküla Välja Andruse tütre Rõõdaga abiellunud ja sündisid kaks poega ning kaks tütart, aga abieluni jõudis vaid vanem poeg Mart (1801-66), kes hiljem oli hingeloendis Munska sulasena kirjas ja temast räägime veel ühe Nuka vabadikukohaga seoses. Rõõt suri juba 1813.a 44-aastaselt ja kuue aasta pärast suri ka Mihkel ning 1826.a loendis on peremeheks Mihkli noorem vend Toomas Tee (1786–1846).
Toomase naiseks sai 1811.a Pärdi Jaani tütar Rõõt ja neil sündisid viis poega ning neli tütart, kelledest kaks poega ja kolm tütart abiellusid. Vanem poeg Andrus (1812-71) oli viimane Tee-nimeline perepea Mihkli-Aadul, kuigi ametlikult teda vist peremeheks ei kinnitatudki. Tema viis last surid kõik väikestena. Teisel vennal Tõnisel (1817-75) oli samuti viis last, kuid üles kasvas ainult esimene tütar Mare (1838–1920), kes vallalisena Põitse Ännika-saunal suri. Noor Toomas (1836-67) võeti 1854.a nekrutiks, kuid 1867.a surma-meetrikas on kanne, mille järgi uvolennõ po biletu Toomas on kõhutõppe surnud. Luterlaseks jäänud Tõnise naine Riste oli Põitse Ügeli Murd ja nähtavasti asus Tõnis naise ja ainsa ellu jäänud tütrega sel ajal, kui Laanetid Mihkli-Aadule tulid, hoopis Põitse.
On üpris kummastav, et arvukas Teede suguvõsa paari põlvega Kallastel praktiliselt välja suri. Suuline pärimus räägib, et Rootsi sulane (ilmselt Jaen Laanet) olla Mihkli-Aadule mingi haiguse toonud, mistõttu kogu pere suri, aga dokumentaalsed andmed meile selle kohta midagi konkreetsemat ei räägi! Siinkohal tuleks aga puudutada ühte momenti alaküla talude arvestuses laiemalt, mis peale Mihkli-Aadu veel järgmisena kõne alla tulevat Rootsit ja ka eelviimasena kirjeldatavat Munskat puudutab. Nimelt läks õigeusu tulekul praktiliselt terve küla õigeusku (luterlasteks jäi vaid vabadikke – Männid, Paikased, osa Pinke, Rehepappe ja Seure). Selle tõttu on küla n.ö. isikkoosseisu võimalik 19.s keskelt 1915.aastani lausa aastate kaupa Rinsi pihi-nimekirjades jälgida. Kahjuks ei aita sellele eriti kaasa neis nimekirjades kasutatav nn. õue number, mis konkreetset talu või vabadikukohta kuidagi ei identifitseeri ja aastast aastasse suvaliselt muutub! Teatavasti on Kallastel 18.s lõpust ikka 11 arvestustalu olnud, aga esimestes pihi-nimekirjades (1850-53) on “õuenumbreid” Kallastel 12! Kõik taluõued on selle juures esindatud, ainult et esitusjärjekord erineb hingeloemdite omast – algab alaküla Niidi ja Rootsiga ning lõpeb siinsamas Mihkli-Aaduga, aga arusaamatul põhjusel oleks nagu Munska Uusmeestel kaks õuet (nr.3 ja nr.4 Rootsi nr.2 ja ülaltküla Uietalu nr.5 vahel)! Räägime neist veel edasises lähemalt, kuid siin juhime tähelepanu tõigale, et Mihkli-Aadu Teede “õue” on esimestes pihi-nimekirjades viimaseks (nr.12) jäänud ja 1853. aastast kaob sootuks, kui Teed on vabadike (babõli) hulka arvatd! Rõhutame, et viimases hingeloendis 1858.a olid Teed (ilma kinnitatud peremeheta) siiski Mihkli-Aadul kirjas, kuid oma koormisi-kohustusi talu sel ajal vist enam ei kandnudki.
Ette rutates märgime, et järgmisena vaatluse alla tuleval Rootsil oli 1858.a hingeloendis peremeheks märgitud kauaaegse sulase, Korjul üles kasvanud kunagise Munska Mardi poja Jaen/Ivan Laaneti (1799–1881) poeg Tähve/Timofei Laanet (1828 – 1908), kuigi vabadikeks kuulutatud Rehepapid veel talus esikohal olid kirja pandud. Samas jääb pihi-nimekirjadest mulje, et vana Jaen Laanet ise juba 1850. aastal Rootsil peremees oli, aga 1860.a on temast hoopiski Mihkli-Aadu arvestusüksuse peremees saanud! Sestpeale oli Laanetite Mihkli-Aadu pihi-nimekirjades Niidi järel teisena kirjas ja Rootsi, kuhu samal 1860.a Külasema Mäe-Pärdi Kannad ilmusid, platseerus kolmandale kohale. Lisame veel, et juba 1856. aastast hakati pihi-nimekirjades ka vabadikukohtade õuenumbreid märkima ja Kallaste “suitsude arv” kasvas kiiresti üle 40, aga neid numbreid saab kahjuks vaid mingite järjekorra-numbritena käsitleda ja nendest ei ole talude (ega ka vabadikukohtade) kirjeldamisel suuremat abi!  
Jaen Laanetil oli 1824.a võetud 1. naise Ristega (Raugi Laasul sündinud Uietalu kunagine peretütar Mänd) kolm poega ja kolm tütart. Esimene poeg Juri (1825-46) suri vallalisena; teine poeg Tähve, kes hingeloendi järgi juba 1858.a Rootsi peremees oli, sai alles isa surma järel Mihkli-Aadu perepeaks, aga noorim vend, 1844.a sündinud Mihkel paistab peale kroonu-teenistust Heinastesse jäänud.  Mihkli peret kajastavad (osaliselt?) isegi Rinsi pihinimekirjad, kuigi Rinsi meetrikates tema abielusid ega laste sünde ei ole ja nii on need kajastamata ka muhulaste isiku-andmebaasis.
1855.a Põitse Ännikalt võetud 2. naisega vanal Jaanil lapsi ei olnud, kuid Mihkli-Aadul peremeheks saades võttis ta 1860.a veel kolmandagi naise – Siberisse viidud Viiraküla Toomu-Aadu Mihkel Saariku lese, kellega ka üks surnult sündinud poeg oli.
Peale vana Jaani surma on selleks ajaks üle 50 jõudnud poja Tähve pere loomulikult pihi-nimekirjades esikohal, kuigi peremehe tiitel on Tähvele alles 1903.a ilmunud! Tähve esimene naine Kadri oli temast kümmekond aastat vanem Siljavälja Mihkli tütar, kellega küll kolm poega sündisid, kuid kaks nooremat ka lapseeas surid. Teise naise, Sõeru Andruse tütrega sündinud esimene poeg Maksim ja noorim poeg Aleksander surid jällegi alla-aastastena ja abieluni jõudsid vaid 2. abielu tütred Julia ja Ekaterina.
Nimetamata on veel Tähve teise abielu eelviimane poeg Vassili (1887–1919), kelle surmaaeg (24.02.1919) langeb kahtlaselt sellele ajale, et see võis Saaremaa mässuga seotud olla, kuigi meetrikakanne meid selles osas ei valgusta. Peaks aga lisama, et Heinastesse jäänud Tähve noorema venna, eespool juba nimetatud Mihail Laaneti poeg Aleksander Laanet lasti 1919.a veebruaris Saaremaa mässust osavõtjana maha ja võimalik, et siis ka Tähve poeg Villem (Vassili) asjaga seotud oli!
Tähve esimene poeg Ivan Laanet (1851 – 1913) oli 20-aastaselt Vahtraste Kesküla Elena Maltisega abiellunud ja sündisid kaks poega ning seitse tütart, aga selleks ajaks, kui Ivan 1904.a sai peremeheks kinnitatud, olid vaid poeg Mihail (1872 – 1912) ning tütred Ekaterina ja Elena üles kasvanud. Mihail laulatati 1894.a Rannaküla Vesiaa Priidu tütre Maria Kõvamehega ja neil jõudsid 6 poega ning 3 tütart sündida, kui 1912.a talvel tabas peret tüüfus, mis nii Mihkli kui Mare ja nende kahe poja (16-aastase Madise ja 7-aastase Villemi) elu nõudis. Kaks vanemat poega olid juba varem imikuna surnud ja 1914.a suri 7-aastaselt veel noorim poeg Ivan. Nii kasvasid Mihkli lastest üles vaid 1898. aastal sündinud poeg Mihail jun. Laanet, 1901.a sündinud õde Julia (suri hiljem Pilgusel) ja 1909.a sündinud kaksikõed Elena ja Maria.
Viimane Mihkel sai kruntimisel 2/3 Mihkli-Aadu talust; noorematele õdedele Elenale ja Mariale jäi kummalegi 1/6 algsest 43,99-hektarisest kohast. Õed olidki viimased Mihkli-Aadu asukad. Nende taluosak kandis küll formaalselt Laane nime, aga sellest ei saanud eraldi osatalu. Mihkel asus Saikla ja viimases Rinsi kogudusenimekirjas märgitakse küll tema naist Lidiat ning vanemaid lapsi – tütart Velda (1934) ja poega Vello (1935), kuid Mihkli maid Kallastel kasutas hiljem eespool juba nimetatud Põlluvälja Matvei Vaga.
1959.a olid Mihkli-Aadule jäänud kaksikõed Elena ja Maria ning Elenale vanas eas Kansist koduväiks tulnud Andrei Jõgi. Riia suri hiljem Sõmera hooldekodus; Leena ja Reiu Mihkli-Aadul. Peale koha tühjaks jäämist sai sellest Saikla ja Kuressaare Laanetite suvekodu.

Varem sai juba märgitud, et praegusest Põlluväljast pisut Kuuseniidi pool on verstakaardil kujutatud kahte eluaset. Kui üks neist oli Anduvälja Andrus Kindeli tehtud, siis teise paistab ehitanud Munska sulane Mihkli-Aadu Mart Tee (1801-66). Et viimane enne surra jõudis kui Anduvälja Andrus sündida, peab Teede Nuka vähemalt inimpõlve jagu vanem olema, aga 20.s keskel olid mõlemad juba kadunud ja unustusehõlma vajunud!
Mart abiellus 1826.a Simiste Valka Juri tütre Rõõdaga ja nähtavasti ehitas oma vabadikukoha juba 1830-ndatel. Mardil ja Rõõdal oli kolm tütart ja kolm poega. Esimene poeg Jaen suri aastaselt; teine poeg Andrus Tee (1838-92) võttis 1867. aastal Nõmmküla Tooma sulase Tähve tütre Kadri (Soop) naiseks ja ilmselt Nukal sündisid ka nende kolm tütart ja kaks poega. Mardi kolmas poeg, 1843.a sündinud Tähve oli Muhus viimati 1865.a Rinsi koguduse pihinimekirjas. Nekruti-kirjadest on ta leidmata ja võib-olla otsustas Tähve sellest kohustusest “kõrvale hiilida”, kuid viimases hingeloendis tema juurde tehtud hilisemast märkusest võib aru saada, et ta millalgi Minskisse jõudis ja Muhusse tagasi ta kindlasti ei tulnud.
Mardi kaks tütart said mehele – Rõõt Pädastes Tähve/Timofei Järvele ja Kadri Pärase Vihukse Madisele (Läheb). Kolmanda tütre Mare vallaspoja, 1870.a sündinud Mihail Tee kohta märgib 6. Rinsi kogudusenimekiri, et ta Tallinnas elab.
Andruse naine Kadri suri 1888. aastal ja järgmisel aastal võttis Andrus Võllast veel teise naise – Võlla Lauri Tähve tütre Kristina (Pea), kuid suri ise kolme aasta pärast. Andruse pojad said võõrasema käe all täisealisteks. 1904.a pihinimekirjas on nad esmakordselt puuduvateks märgitud. Vanem poeg Feodor (s.1878) võttis 1910.a Uuemõisa vallast naise; noorem poeg Ivan (s.1882) oli ilmasõja-järgse nimekirja järgi 1913.a Lihulast naise võtnud ja selles nimekirjas on kogu pere maha tõmmatud. Ilmselt lahkusid viimased Teed sel ajal Muhust. Nii jäi see Nuka koht tühjaks ning kadus.
Mihkli-Aaduga seoses peaks ka Sõeru kohast rääkima, sest kruntimisandmetes märgitakse seda Ivan Laaneti pärijatele kuuluvaks, aga algselt paistab see hoopis vana Niidi vabadikukoht olevat, mistõttu sellest lähemalt Niidi Seuridega seoses juttu teeme. Mihkli-Aadu vana Tähve võis enne surma küll Sõerule asuda, kui poeg Ivan 1904.a peremeheks kinnitati, sest Sõerult oli ka tema teine naine võetud ja 1904. aastast surmani oli ta pihi-nimekirjades tõepoolest vabadike hulka märgitud.

Kindlasti on siin kujutatud õuemärk Külasema Mäe-Pärdilt, kust viimased Rootsi inimesed pärinesid, kuid missugust õuemärki siin jänni jäänud Rehepapid kasutasid, ei ole õnnestunud välja selgitada, rääkimata sellest, et ära arvata 1645. aastaks Kallaste alakülla ilmunud Rotzi Gorris’e peremärk.
Eespool oli juba arutletud selle Gorrise-Goriuse võimalike järglaste üle ja nähtavasti tuleb asjast nii aru saada, et 1674. aastaks olid Rootsilt hargnenud nii tulevane Niidi (Roetze Hendrich) kui Korju (Roetze Pert) ja Rootsil oli sel ajal ehk peremeheks veel vana Gorius, aga 1698.a kaardi-tabeli peremees on üsna ebaselge. Üks võimalus oleks numbriga 9 esinev Puiste Teffen, keda omakorda tahaks seostada 1674.a akti Payste Teffen’aga, aga viimane “sobib” samas ka 1674. aasta Uietalu meheks! Ilmselt jääbki asi talunumbrite puudumise tõttu mõistatuseks ja 1713.a protokollis me Rootsi peremeest ei leiagi. 1731. aastaks on aga lisaks selgelt katku üle elanud meestele hakanud Kallastel koormisi kandma üks Marre Teffen, kellel adramaarevisjonis üks tööeas ja üks vana mees, kaks naist ning poiss ja tüdruk kirja on pandud. Tedagi tuleb “rootsiaegseks” (s.t. katku üle elanud) meheks pidada, kelle järglasteks paistavad olevat veel esimeses hingeloendis Rootsil kirjas olnud Mare (~1712-85) ja Aad (~1717-77), viimane 1738.a revisjonis juba Rootsi peremehena kirjas. Miks vana Tähve peale katku ühtäkki Marre Tähve nime kannab, jääb pastor Nässmanni Rootsi viidud kirikukantselei leidmiseni “viktoriini-küsimuseks”, kuid selle Tähve 9. põlve otseseks järglaseks arvan ma ennastki.
1750. aastaks oli nimetatud Aad Tähve poeg Ranna mõisa hingeks arvatud ja viimase adramaa-revisjoni ajal 1756.a oli tema talus 3 meeshinge, üks naine ja neli last (2 poissi ja 2 tüdrukut). 1767.a vakuraamatus oli Aadule (esmakordselt peale katku!) Rootsi lisanimi lisatud – Rotzi Teffene Ado ja ta kasutas koos söötis Niidi maaga 7/8 adramaad. 1770.a Ranna mõisa vakuraamatus kannab juba Aadu vanem poeg Mihkel veerandil adramaal omaette koormisi (samuti Ranna mõisale) ja Rotzi oder MarreTeffene Ado talu suuruseks on nüüd pool adramaad.
Esimese hingeloenduse ajaks oli Mihkli talu Kapi mõisale arvatud, vana Aad surnud ja peremeheks pandud tema kolmas poeg Aad Aadu p. (~1741–1819). Üldse on vanal Aadul teada neli poega ja kaks tütart. Tema nooremad lapsed (võib-olla kaksikud) Eed ja Jaak surid mõlemad 1776. aastal vallalistena (umbes 24-aastased). Vanem tütar Mare sai 1780.a Külasema Ennu-Pärdile mehele ja abiellunud olid selleks ajaks ka kolm vanemat poega – nii Niidile asunud Mihkel (~1736-82) kui Rootsile jäänud nooremad vennad Laur (~1737-89) ja nimetatud noor Aadu. Võimalik, et Laur pidi sellel ajal hoopis Niidil vanemal vennal abiks olema, kuid hingeloend nimetab teda Ranna mõisa vabadikuks ja sellena ta ka suri. Tema järglased jäidki vabadikeks, mistõttu Rehepappidest vabadikke Kallastel 20. sajandini õige palju sai. Nimelt said nii Aadu kui Lauri järglased Lauri pojapoja Juri omaaegse ameti järgi Tamse mõisas priinime REHEPAPP ja Lauri poegade ehitatud olid nähtavasti esimesed mäealused vabadikukohad Vanaelu ja Punni, kuid neist peagi veel eraldi.
Aad Aadu pojal oli Igaküla Ennu Juri tütre Ristega kolm tütart ja kaks poega. Vanem poeg Juri suri paari-nädalasena, aga Mihkel (1778–1857) jäi Rootsil sulase seisusse, sest 1811.a loendis oli peale Aadu surma märgitud gegenwärtiger Wirth Rothsi Lauri Sohn Andrus – s.t. Lauri teine poeg Andrus (1777–1846) ja talus oli kirjas ka tema vanem vend, pärastine Punni Mihkel oma perega. Loend märgib ainult meeshingi ja kirjas on ka Andruse esimene poeg Juri (1804-52), kes talle sündis onutütre, s.t. Aadu vanema tütre Kadriga (1777–1835)! Hiljem sündisid neil veel tütar Rõõt ja poeg Tähve, aga nii suurte sugulaste laulatust muidugi ei ole toimunud. Siinkohal jääb intrigeeriv küsimus, miks Tamse mõisa rentnik just Lauri teise poja Andruse otsustas peremeheks panna? Aasta noorem Aadu poeg Mihkel oli küll veel vallaline, aga Andruse 6 aastat vanem vend, pärastine Punni Mihkel oli juba naisemees ja mitme lapse isa! Võiks ironiseerida, et kui Mihkel oleks peremeheks pandud, ei siis oleks talu hiljem käest läinud, aga see on ehk naljaks hea küll!
1834.a oli Andrus Rehepapp veel peremeheks märgitud ja peale onupoja Mihkli pere oli teiseks sulasepereks eespool jutuks olnud Munska vabadiku Jaen Laaneti pere. 1850.a loend aga Rootsil enam kinnitatud peremeest ei märgi, kuigi Andruse pojal Juril (1804-52) oli selleks ajaks tütar ja kaks poega kasvamas (kaks vanemat last olid väikeselt surnud). Paari aasta pärast suri ka Juri ja viimases loendis 1858. aastal oli peremeheks kinnitatud, nagu juba eespool öeldud, sulase Jaen Laaneti vanem poeg Tähve/Timofei Laanet. Kummaline on vaid see, et pihinimekirja järgi oleks nagu peremeheks saanud vana sulane Jaen ise, kes justnagu juba 1850. aastast oleks Rootsil perepea olnud ja 1860.a on hoopiski Mihkli-Aadul peremeheks kinnitatud. Nii-öelda pärimisõiguslik Mihkel Juri poeg Rehepapp on Niidile sulaseks läinud ja enne Rannakülas latsikoha saamist omale Niidi õue alla vabadikukoha teinud, mida Niidiga seoses veel eraldi üle vaatame.
Pihinimekirjade järgmiseks üllatuseks on aga fakt, et Külasema Mäe-Pärdi vana Andrus Mardi p. Kand (1794–1874) 1860.a 66-aastaselt Rootsil peremeheks kinnitati (samal ajal, kui vana Jaen Laanet Mihkli-Aadule “paika pandi”)! Külasema looski on “mõistatatud”, mis mees Mäe-Pärdi (pärimis-õiguslik) Andrus võis olla, et ta noorema venna Jaagu kodus peremeheks jättis ja tema oma pojad enamasti vallalisteks jäid ja/või kroonut teenisid? Meenutame, et selle Andruse 1. poeg Toomas (1817-60) võeti 1838.a kroonusse ja suri 1860.a kui verabschieden unterofficier. Teine poeg Andrus (1819-65) suri samuti vallalisena ja vaid kolmas poeg Tähve/Timofei Kand (1822-69) laulatati 1850.a järgnevas täpsemalt jutuks tuleva Munska Andruse tütre Ristega. Sellest abielust sündisid 3 poega ja 5 tütart, kes kõik abieluni jõudsid ja vanim poeg Mihail Kand (1852 – 1928) sai 1880.a Rootsil järgmiseks peremeheks. Lisame, et vana Andruse neljas poeg, 1829.a sündinud Madis võeti 1849.a jällegi kroonusse ja hilisemad andmed temast puuduvad, aga noorim poeg Juri Kand (1832-55) oli 23-aastaselt vallalisena surnud.
Siinkohal peaks vist ette rutates selgitama, et Tähve Kanna naise Riste isa oli Munska Aad Uusmehe noorem vend Andrus, kelle peret selleaegsed Rinsi koguduse-nimekirjad Rootsi-saunal märgivad! Küsimus aga jääb, miks 1850-ndate alguse pihinimekirjad seda saunikukohta ühtäkki “õuenumbriga” (ainsana arvestustalude kõrval) tähistavad? Paljud küsimused saavad ehk vähem või rohkem rahuldavad vastused, kui oletame, et Munska Andrus Uusmees (1795–1857) juba 19.s alguspoolel Kallastel küla-kooliõpetajaks oli ja seda ametit ehk isegi õigeusu tulekuga Kallastel edasi pidas. Veel edasi spekuleerides võis samaealine Mäe-Pärdi Andrus tema kolleeg olla ja varaste pihinimekirjade “õu” nr.3 märgiks siis Kallaste koolikohta! Kahjuks on selle täpsem asukoht tänaseks välja selgitamata ja kaardile kandmata, aga küllap ta kuskil “Rootsi õue all” võis asuda. Parema ja selgema pildi Kallaste alakülas toimunust võiksime 1860-ndate Tamse kogukonnakohtu kirjadest saada, aga need väidetakse (koos Suuremõisa ja Nurme analoogiliste dokumentidega) 1917.-18. aastate saksa okupatsiooni ajal hävinud olevat!
Ühtekokku oli Mäe-Pärdi Tähvel ja Rootsi-sauna Ristel kolm poega ja viis tütart. Esimene poeg, nagu öeldud, jäi Rootsil peremeheks; teine vend Matvei läks peale kroonuteenistust Rannaküla Uielule (ka Aneninaks nimetatud) koduväiks ja kolmas vend Timofei jun. Kand (1859–1923) on noores eas Tallinnas elanud, aga enne esimest ilmasõda sealt lesena tagasi tulnud ning eespool juba jutuks olnud Korju vabadikukohale Saadule koduväiks asunud.
Rootsi viimase Mihkli esimene naine Mare, kellega 1873.a poeg Feodor Kand ja veel neli tütart sündisid, oli Külasema Jaagult (Vapper). Ta suri 1917. aastal ja 1920.a võttis Mihkel Vahtrastest teise Mare (Maltis; s.1883). Mihkli esimese abielu nooremad tütred said Kallastel mehele – 1880.a sündinud Maria Veski Matvei Palu naiseks ja 1883. a sündinud Julia Ranna Mihail Rehepapi naiseks. Kruntimisel jagati 44-hektarine Rootsi talu viimaste ja vana Mihkli teise naise Maria vahel kolmeks, kusjuures Rootsile jäänud Feodor Kand seadis vaid oma võõrasemale “ülalpidamise kohustuse kogu elu lõpuni”! Riidul oma Marega lapsi ei olnud; kasulapseks võeti Mare õepoeg Arkeni Paist (s.1926; kutsuti Jaan) Viiraküla Uiesaadult. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Rootsil kolm Paisti: Jaan oma Raugi Matsilt võetud naise Adeele ning 9-aastase tütre Anniga; endised Kannad olid selleks ajaks kõik surnud.
21. sajandil paistab Rootsi perspektiiv olevat mandrile asunud Jaani ja Teele ainsa tütre Anni pere suvekoduks jäämine.

Rootsi-saunaga seoses peaks ehk lisama, et arvataval koolmeistril Andrus Uusmehel kasvasid üles kõik kolm last. 1823.a sündinud ja onu järgi Aaduks ristitud ainus poeg abiellus 20-aastaselt Nõmmküla Tõnu-Aadu Marega ja neil oli kolm tütart ning kolm poega (abieluni jõudsid vanem poeg Ivan ja noorim tütar Julitta).
Rootsi perenaiseks saanud Riste nooremast õest Marest sai Vanaelu Jaagu noorema poja Jaen/Ivan Rehepapi naine ja 6. koguduse-nimekirjas oli ta lesena Ivani venna Juri juures Jõel kirjas; hiljem paistab ta oma noorema poja Matveiga Tallinna läinud.

1816.a hingeloend loetleb Kallastel 10 vabadikuperet (viimane neist varem jutuks olnud Uietallo Peter, kus sel ajal veel Peetri kaks tütart elasid). Esimest nimetatakse Rotsi Lauri ja teist Rotsi Lauri oder Punni. Ilmselt on Rootsil vabadikuks jäänud Lauri pojad Mihkel ja Jaak selleks ajaks mõlemad oma vabadikukohad rajanud ja mõlema tekkeajaks saab nähtavasti 19.s teist aastakümmet arvata.
Esimesena nimetatud kohal, mida hiljem on hakatud Vanaeluks nimetama, oli kirjas Lauri noorem poeg Jaak Rehepapp (1784–1871; perekonnanime selles loendis küll veel ei olnud) oma naise, Anduvälja Tõnise tütre Eedu ja esimese poja, 1813.a sündinud Mihkliga. Neil sündisid veel kolm poega (Juri, Tähve ja Jaen) ning 1827. aastal tütar Mare, mille järel Eed 45-aastaselt suri. Vanem poeg Mihkel oli hiljem loendites Uietalu sulaseks märgitud. Ta võeti 1835.a nekrutiks ja tema tagasi jõudmisest andmed puuduvad. Teine poeg, 1817.a sündinud Juri asus hiljem oma pere ja noorema õe Marega tühjaks jäänud Jõele ja neist oli juba eespool juttu. Tähve/Timofei Rehepapp võeti 1849. aastal samuti nekrutiks, kuid tema jõudis 15-aastase teenistuse järel tagasi ja abiellus 1865.a Pärdi uppunud Mihkli lese Ingliga (õigeusus Elena). Samal aastal Inglil sündinud poega Mihklit nimetavad dokumendid vallaslapseks, kuigi ta sakslaste passi saamiseni Rehepapi nime kandis ja teda tuleks ikkagi Vanaelu soldati Tähve pojaks pidada.
Vana Jaagu noorema poja Ivani surmakanne on meetrikast leidmata ja usutavalt on ta uppunud. Nagu öeldud, läks tema Rootsi-saunalt võetud naine Mare noorema poja Matveiga Tallinna; vanem poeg Ivan suri 10-aastaselt.  
Viimane Rehepapp Vanaelul oli vist soldat Tähve – tema täpne surmaaeg on jällegi selgumata ja pärimuste kohaselt on temagi uppunud (küllap selle tõttu ka surmakanne puudub!).
1880-ndatel on Vanaelule asunud Niidi vabadiku Mart Seuri kolmas poeg Matvei Seur (1854 – 1919), kui ta 1881. aastal Nõmmküla Insu Kadri (Ekaterina) Armasega abiellus. Neil oli kaks tütart ja kaks poega. 1889.a sündinud Andrei Seur on ilmasõja-järgsest nimekirjast maha tõmmatud (kas sõtta jäänud või Muhust välja läinud?); neli aastat noorem Matvei jun. Seur abiellus 1925. aastal Elena Puuga Igakülast ja neil oli Leenaga kaks tütart – Elfriide (1926) ja Leida (1928). Mõlemad surid hiljem oma esimese lapse sünnitusel. 1959.a olid Vanaelul 65-aastane Madis oma kaks aastat vanema naise Leenaga ja nende juures oli ka sünnipuudega 6-aastane Elfriidest jäänud tütar, kes hiljem suri. Madis suri kodus, Leena 1970-ndatel Sõmera hooldekodus ja koht jäi tühjaks.
Siinkirjutaja omandas 1979. aastal Leena viimaselt hooldajalt, Põitse Peelele koduväiks asunud Mulgi Ilmar Palult (Leena õepoeg) Vanaelu laguneva maja, et seda jõudumööda restaureerida. Viimase maareformi ajal sai sellest 1,5-hektarine Vanaelu nimega kinnistu, mille piiridesse ka eespool nimetatud Saadu aed jääb ja see on nüüd mu tütre Kadri Tali valduses.

Algul oli jutuks, et Punni nimi Kallastel on rootsiaegne. Katkujärgsetes revisjonides esinesid veel Punni Niggo ja Punni Jaack’u ¼-adrased arvestusüksused, kuid talu neist ei saanud. 19.s algul on Rootsi Lauri esimene poeg Mihkel (1771–1862) Korjust pisut mere poole ürgsele rannavallile omale eluaseme ehitanud, mida kirikukirjades ka Ruubiks on nimetatud (pärimuste järgi olnud Punnil Kallaste esimene lõõridega (ruupidega) küttekolle.
Mihkel oli 1797. aastal abiellunud Vahtnas ametis olnud Hendriku (Tupenurme Saare Laiskade esiisa) tütre Marega ja esimesed lapsed sündisid Rootsil. 1811.a loendis oli Mihkli pere veel Rootsil kirjas, kuid 1816.a loend, nagu öeldud, nimetab Mihkli vabadikukohta Rotsi Lauri oder Punni. Mihklil ja Marel sündisid kolm poega ja neli tütart. Esimene poeg Mihkel suri 5-kuuselt; teine poeg Juri (1803-82) oli hiljem Tamse mõisas ametis ja tema järgi sai kogu Rootsi selleaegne suguvõsa (peale tollaste Niidi inimeste) priinime REHEPAPP. Juri läks hiljem Tupenurme Laurile koduväiks ja ehitas lõpuks omale Leitallika vabadikukoha, millest Tupenurme loos lähemalt räägitakse.
Punnile jäi Mihkli noorim poeg Jaen Rehepapp (1805-56). Ta abiellus 1828.a Jaagu Lauri tütre Ristega ja sündisid viis tütart ning viis poega. Mitu tütart surid väikestena, aga 4 vanemat poega jõudsid abieluni ja Punnist sai omakorda vabadike taimelava. Vaid noorim vana Jaani poegadest – Jaen suri 4-aastaselt.
Tavapäraselt jäi vanem poeg Aad Rehepapp (1833-99) Punnile, teine poeg Jakob oli hiljem Võrkaa rannasaunas ja tema poeg Mihkel ehitas hiljem Rootsi arvel osataluks saanud Ranna koha. Kolmas vend Madis ehitas omale küla karjamaa ja vasikate kopli piiril Kopli koha. 1848.a sündinud Mihkel Rehepapp asus peale kroonuteenistust Pärnu ja olla hiljem Pärnu sadama loots olnud. Ta abiellus Pärnus Nedrema tüdruku Eva Tõnnmanniga ja sündisid viis last, kuid kolm vanemat surid lapseeas ja vaid kaks nooremat tütart kasvasid üles. Temaga seonduvat võib veebikaustast  täiendavalt lugeda.
Punnile jäänud Aadul oli esimese naisega neli tütart ja 1868.a sündis poeg Mihkel, kes hiljem Simistest naise võttis ja perega Lihula asus. Aadu esimene tütar suri 4-aastaselt; vallaliseks jäänud Kadri (1860–1935) oli Punni viimane asukas ja kaks tütart (Riste ning Ingel) said mehele. Aadu Kõinastust võetud naine (Ingel Kesküla) suri 35-aastaselt ja 1870.a võttis Aad Külasema Mardi sulase Jaagu tütre Riste (Kolk) teiseks naiseks ning sündisid veel kaks tütart. Mare asus hiljem tühjaks jäänud Leele, aga noorim tütar Juula suri 2-aastaselt. Räägitakse, et Punni Aad oli omandanud rõugete pookimise oskused (ju vist selleks ka mingi luba või litsents pidi olema!) ja teda olla “kärnatäkuks” kutsutud.
Kruntimisandmetes oli 0,59-hektarine Punni maaüksus (Lit.119) Aadu vanema tütre Kadri nimel ka kinnistusse kantud (Kallaste teine kinnistatud krunt lisaks Jõele). Peale Kadri surma jäi koht tühjaks. Siinkirjutaja mäletamise aegadel oli kohast vaid ahjuvare järel.
1980-ndatel omandas Pärdi Velvo Paat siin ehitusõiguse ja nüüdseks on Punni elukoht taastatud (kuigi kunagisest eluasemest pisut mere pool).

Kallaste meestel oli kaks põhilist kalapüügikohta lautrite ja võrgumajade ehk nn. maa’dega – Külaaid Lee ja Kopli naabruses ning Punniaid Vanaelult otse mere äärde. Siia Võrkaa rannasauna asus Punni Jaani teine poeg, küürakas Jakob (Jaak) Rehepapp (1840–1909), keda olla Küüru-Jaaguks kutsutud (Jaak ajanud rannas tiire taga, kes teda sõimanud: “Sant-Joak, Sant-Joak, küüru, küüru…”).
1872.a (arvatav Vanaelu Tähve surmaaeg) üritas Jaak ennast laulatada teist korda leseks jäänud Pärdi Mihkli ja Vanaelu Tähve lese Ingliga, kuid luteri kirik keeldus sama perekonnanimega inimesi laulatamast (ilmselt oli seekordne keeldumine küll üsna formaalne – Liival vist ei kontrollitudki, et Ingel/Elena oli Rehepapi nime Rinsi laulatusega saanud!). 1880. a laulatati 40-aastane Jaak noorelt surnud Igaküla Ranna Juri (Sõber) lese, Külasema Koosi Jaani tütre Ingli/Elenaga (s.1848) ja neil sündisid kolm tütart ning 1885. aastal poeg Mihail Rehepapp. Viimane ehitas võrkaia kõrvale päris oma eluaseme ja abiellus Rootsi Mihkli noorema tütre Juuliaga (Kand). Abielust sündisid 1912.a tütar Akilina (sai Simiste Ranna Vasseli naiseks) ja 1915.a poeg Vassili Rehepapp.
Rootsi talu jagamisel sai Ranna Juula 1/3 Rootsi kohast, kuid õiget osatalu Rannast ei saanudki (siinkohal sai kohanimi üsna automaatselt väiketähtedega kirja, sest omas külas on Rannat ikka pigem vabadikukohaks peetud!).
Ranna Vasselit tunti küll laiemalt “Ranna härrana”, kes armastas “laia lehte” mängida ja oli kõva joomamees. Väidetavalt ei olla Rannal metsast kunagi küttepuid tehtud, sest mere ääres leidus ajupuitu ja peale selle läksid Ranna pliidi alla nii Punni kui Lee tühjaks jäänud majad. Nii on Vasselit naljatamisi nimetatud ka Võrka-Ranna-Punni-Lee Vassel!
1959. aastal olid Rannal 73-aastane Mihkel (jäi viimase sõja ajal küüdivooris vigaseks) oma paar aastat vanema naise Juula ning poja Vasseliga. Naine jäi Vasselil leidmata ja kui Juulat enam tema pohmelusi ravimas ei olnud, suri temagi mõne aja pärast ning koht jäi tühjaks. Kolhoos paigutas siia mõneks ajaks veel ajutisi inimesi, kuid 1980-ndatel müüdi see Tallinna inimestele ja viimase maareformiga sai Rannast Maiga Järvi suvekodu.

Punni Jaani kolmas poeg Madis Rehepapp (1846–1923) ehitas 1870-ndatel oma vabadikukoha küla karjamaa ja vasikate kopli vaheaia lõppu üsna küla võrkaia lähedale. Sõeru Kadriga (Leit) sündisid tal kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Jaen/Ivan Rehepapp (1874-1912) tegi oma kroonuteenistuse sel ajal juba 5 aastaga läbi ja abiellus sajandivahetusel Jaagu Juri tütre Elenaga (Pink). Nad laulatati Rinsis ja siiani ei olegi päris selge, kas vanaisa usuvahetus oli kroonus toimunud või toimus see abiellumisel (ristitud oli ta luterlaseks). Jaanil ja Inglil (õigeusus Elenaks ristitud “nänne” kutsuti ikka Ingliks) jõudsid kaks poega ja kolm tütart sündida, kuid Jaen suri 37-aastaselt südamerabandusse. Vanem poeg Madis suri 9-aastaselt ja isast 9-kuusena jäänud Anton (1911-93) kasvas Kopli ainsa meeshingena. (Vana Madise noorem poeg Mihkel – Korjult naise võtnud Linnuse Villemi Riina isa suri samuti noorelt; tema lesk sai uuesti Paenasele mehele ja elas hiljem Linnuse Arul).
Kruntimisel jäi Kopli küla vasikate kopli näol saadud juurdelõikega 5,6-hektariseks popsikohaks, kuhu Anton 1939. aastaks uue maja ehitas. Ta abiellus Külasema Saadu Priidu tütre Elisabet Vapperiga – Pärdi Arturi ja Korju Vasseli naisteks saanud kaksikõdede Salme ja Olga vanema õega ja tema esimese ning ainsa pojana olen 1940.a enne Jõulu mina sündinud.
Kopli vanas majas elasid vana Madise vallalisteks jäänud tütred Ingel ja Kadri ning nõukogude-aegsetes dokumentides esineb ka kaks Kopli kohta. 1959.a loenduse ajal, kui Kadri oli nn. Vana-Koplile üksi jäänud, on seda siiski Kopliks ja Antoni peret Uue-Kopliks nimetatud; 1976.a toimikud koostati vastupidi Vana-Kopli ja Kopli nimedega (kuigi selleks ajaks Vana-Kopli juba tühi oli, ei olnud isa nõus seda ametlikult likvideerima). Võiks veel lisada, et Antoni vanem õde Irina suri vallalisena Koplil (tema vallastütar Hilda elas hiljem Tartus); Elena sai Viiraküla Lauritse Ivan Soondi naiseks ja Maria abiellus Tartus Endel Hintoga.
Viimase maareformiga jäi Kopli koht Antoni kolme lapse (Ülo, Elle ja Laine) kaasomandisse ning on 21. sajandil veel ajuti noorema õe Laine ja tema laste suvekoduna kasutuses. V. Kolga plaanide kollektsioonis oleva 9 Kallaste koha hulgas on ka minu käega joonistatud enne viimast sõda ehitama hakatud ja 1948.a enam-vähem lõpetatud Kopli uue maja plaan.  Kasutan siin juhust ja lisan, et "kompassinõela" olen unustanud plaanile lisada, aga tavapärasest erinevalt peaks sellel vihikulehel põhjasuund allapoole jääma!

Veel peame Rootsi vabadikukohtadega seoses rääkima viiendast nn. mäealusest vabadikust. Nimelt selle järel, kui sulane Jaen/Ivan Laanet Rootsil peremeheks sai ja 1860.a Mäe-Pärdi Kannad Rootsile asusid, on eluaegse Rootsi sulase Mihkel Aadu poja (1788–1857) ainus täisikka jõudnud poeg ja samuti Rootsil sulaseks olnud Aad/Aleksei Rehepapp omalegi Vanaelu kõrvale eluaseme rajanud, mis Uielu (6. Rinsi nimekirjas Ranna Ue-elo) nime hakkas kandma (arvatavalt sellest ajast tuli ka Vanaelu nimi käibele).
Aadul sündis 1850-ndatel Uielul Jaagu sulase Juri tütre Kadriga (Pink) kolm tütart. Vanem tütar, Elenaks ristitud ja Ingliks kutsutud, jäi vallalisena Uielule; teine tütar Maria sai Männiku-Jaani Madis Maripuu naiseks ning kolmas tütar Ekaterina suri 2-aastaselt.
Inglil sündisid vallaslapsed Maria (1878–1955) ja Mihail (1886–1934). Viimane läks poisipõlves merele ja jäigi laevades sõitma ning ema ja õde sisuliselt ülal pidama. Ta uppus õnnetult Punni lautri otsas 1934.a augustis, kui mitte kuigi kaugel kaldast ümber läinud paadist hakkas kaldale ujuma.
Mihkli vanemal õel Marel sündis 1909.a vallaspoeg Ivan, kuid tema suri 20-aastaselt ja enne viimast sõda olid Uielul vaid kaks naisinimest – vana Ingel oma tütre Marega. Kruntimiste algul oli Ingli (Elena) nimel vaid  0,03-hektarine õuead, kuid popsiseadusega saadi juurdelõikena paar hektarit mereäärset karjamaad ja maa-andmikes kandis koht Lautri nime.
Üsna enne viimast sõda asutas ennast Uielule Liivaaugu Andrei Nõu, kes oli abiellunud Männiku-Jaani Madise tütre ja seega siis Uielu Ingli õetütre Marega (sünd. Maripuu). Reiu oli aktiivne “punane”; evakueeris oma pere (Mare kahe tütre Asta ja Ailiga) Venemaale ja langes ise hävituspataljonis 1941.a suvel. Peale sõda tuli Mare Nõu lastega Venemaalt tagasi, kuid Uielule enam ei asutud. Vana Ingel oli selleks ajaks surnud ja tema vallastütar Mare Rehepapp suri Uielul üksi.
Peale Mare surma paigutas selleaegne “Põhjaranniku” kolhoos Uielule Annesaadu Juri poja Mihail Kindeli, keda eespool Anduväljaga seoses juba nimetatud. Väidetavalt olla Mihkel kolhoosi abistamiskassale selleaegsed 300 rubla maksnud ja teadis end elu lõpuni omale koha olevat ostnud. Paraku ei teatanud Mihklile keegi, et 1958.a (6 aastat peale Mare surma) koostati Kuressaares notariaalne pärimistoimik SAMA.162.1.1337, millega Mare pärand vaibevaraks kuulutati ja riigile arvati! Mihkel lõpetas oma vanaduspäevad Muhu valla pansionaadis ja “pärandas oma ostetud koha" vallale, kuid siis selgus, et Uielu kohta ei eksisteerigi enam!
Viimase maareformiga astusid aga Uielu maale subjektidena üles Asta ja Aili Nõud (esimene abielus Kesküla) ja Kindel Mihkli hoole ning armastusega hoitud vana majahütt põles segaduste vältimiseks lihtsalt maha!
Lõpuks sai ca 1,6-hektarine Lautri kinnistu kinnisvara-portaalide müügiobjektiks. 

 

Võimalik, et toodud M-tähte meenutav õuemärk on Niidil alles Mundi Matsi järglaste ajal kasutusele tulnud. Nagu korduvlt märgitud, on talu ise rootsiaja keskel Rootsilt hargnenud, seisis katku järel umbes 60 aastat söötis ja asustati taas Rootsi vana Aadu poja Mihkli poolt 1770. aastaks. Mihkel (~1736–1782) oli enne surma Kapi mõisa hingeks arvatud. Tal oli viis poega ja tütar Rõõt. Esimene poeg Tähve suri 11-aastaselt; Mihkel jun. (1769–1818) ja Jaen (1772–1838) hakkasid Tamse mõisa hingedena perekonnanime SEUR kandma. Neljas poeg Juri suri 4-aastaselt ja viies poeg Mart võeti 1803.a nekrutiks ning kadus.
“Noor” Mihkel sai isa surma järel peremeheks ja tema ajal toodi talu Tamse mõisa alla; noorem vend Jaen võttis 1801.a Pärase Andruselt naise ja miskipärast nimetavad kirikuraamatud teda Pärase väimeheks, kuigi hingeloendites oli ta ikka Niidi sulasena kirjas. Tekib kahtlus, et tema võis omale juba 19. sajandi algul Sõeru koha rajada, mis hiljem Tupenurme Saare Andruse ja lõpuks ka Mihkli-Aadu Tähve Laaneti elupaigaks sai.
Peremees Mihkel võttis (veel Kapi mõisa hingena) Päelda Laasult naise, kellega neli poega sündisid. Esimene poeg Jaen Seur (s.1798) abiellus Tupenurme Saare Kadriga (NB! pärastise Sõeru vabadiku Andruse tädi) ja sündisid tütar ning kolm poega. 1826.a loendis oli Jaen ka Niidi peremeheks märgitud, kuid 1834. aastaks oli peremeheks seatud Tamse mõisa vabadiku, Kõinastust pärit Mundi Matsi poeg Mihkel/Mihail Mundi (1805-60). Tekib kahtlus, et Jaanil ja Kadril on 1830.a paiku terve perega õnnestunud Riiga asuda, kus 1834.a nende teadaolev noorem poeg Jaak sündis. Viimase hingeloendi lõppu lisatud veränderungen’ites figureerivad Jaani vanemad pojad Andrus ja Tähve ning peale selle üks tundmatu Wilhelm Seur (Seurid oli sel ajal veel luterlased), aga asjades selguse saamiseks tuleks peale muu kindlasti ka selleaegseid Riia eesti koguduse dokumente uurida. 1880-ndate Rinsi koguduse-nimekiri, muide, märgib, et Jaani nekrutiks võetud noorem poeg, 1835.a sündinud Jaak/Jakov Seur Riias elab ja küllap võiks Jaani enda surmaaeg samuti Riia dokumenridest selguda.
Paistab, et sel ajal on Jaani noorem vend Mart Seur, keda hingeloendid edaspidi Munska sulasena märgivad, tühjaks jäänud vanale Kallaste-Nõmmküla väravavahi kohale asunud, mida varem Vahiks ja hiljem Kõrgemäeks on nimetatud.
Mundi Matsi poeg Mihkel abiellus 1828.a Simiste Ranna Eeduga ja neil oli neli tütart ning kaks poega; vanem poeg Madis/Matvei Mundi (1837–1907) jäi Niidil peremeheks ning noorem vend Tähve ehitas omale ülaltkülas vasikate kopli ja Rand-niidi nurka Ringa koha.
Niidi Madis abiellus 1856. aastal Rootsi sulase (või juba peremehe?) Jaani tütre Eed Laanetiga ja neil oli kaks tütart ning kolm poega. Vanem poeg Feodor (1862–1934) jäi vallaliseks (teda peeti ka pisut kohtlaseks) ja peremeheks jäi teine vend Mihail Mundi (1864–1919). Tal oli Jaagu Juri esimese abielu tütre Juliaga (Pink) poeg Mihail “kolmas” Mundi, kes 1919.a veebruaris mobilisatsioonialusena oli Kuivastusse kutsutud, kuid mässuga kaasa ei läinud (varjas ennast paar päeva Kopli ahju peal) ja hiljem Vabadussõjast osa võttis. Tema nimele sai kruntimisandmetes 44-hektarine Niidi talu, mis ühena vähestest Kallastel terveks jäi. Lisame, et vana (teise) Mihkli nooremat venda, 1876.a sündinud Matvei Mundit märgitakse viimati Rinsis pihil käinuks 1903.a. Ta on Muhust välja läinud ja tema käekäik ilmasõja ajal ning järel on välja selgitamata.
Kolmas Mihail Mundi abiellus 1918. aastal Söödivälja Madise tütre Mariaga (Palu) ja peale sõjast tagasi jõudmist sündis 1921.a nende esimene tütar Olga. Peale selle sündisid veel kaks tütart: Adele 1924. ja Erna 1929. aastal. Riia oli põdura tervisega ja suri varsti peale viimast sõda. Olga sai mandrile mehele; Adelele tuli koduväiks Uietalu Oskar Saarkoppel ja Erna abiellus ning elas hiljem Kuressaares Punabi nimega.
1959. aastal oli Niidil peale 62-aastase Mihkli juba kolme-liikmeline Saarkoppelite pere: Oskar, Teele ja nende 2-aastane tütar Liia. Oskar ehitas omale kolhoosiajal Niidi vastu (Rootsi põllu nurgale) oma maja, mis hakkas Vahtra nime kandma ja Mihkel suri üksinda Niidil. Koha pärisid vanema tütre Olga lapsed, kuid nad võõrandasid selle Muhu kolhoosi tulnud Krajevite perele, kelledest Niidi koha uued omanikud said.

Niidi vabadike puhul peaks alustama 18.s lõpul Kõinastust Tamse mõisa asunud Matsist (~1756–1818), kes kandis hüüdnime Mundi ja sellise priinime said ka tema järglased. Matsil sündisid Muhus seni selgumata päritolu Ristega kolm poega ja kaks tütart ning paistab, et Mats on omale Üügu mäele (Kallaste ja Nõmmküla vahel) ka eluaseme teinud, mille jäljed Pärdi Karlo Paat hiljuti oma karjamaalt leidis. Kohta mäletati veel 20. sajandil (Aru-Mihkli Vassili Saarkoppel) Kooru nimega ja arvatavalt jäi see nimi Matsi teisest pojast Juri Mundi (1807-45), keda hingeloendid peale vanema venna Mihkli Niidil peremeheks seadmist Niidi sulasena kirja panid. Märgime, et varasemad hingeloendid nimetasid Matsi Nõmmküla alla paigutatud vabadikukohta Hanso Perdi, milline nimi Kõinastust pärineb.
Matsi kolmas poeg, 1816.a sündinud Mats võeti 1840. aastal nekrutiks, aga Juri elas nähtavasti oma varase surmani Üügu mäel. Tal oli Korju Mihkli tütre Rõõdaga (Nukk) tütar Mare (sai 1862.a mehele) ja kolm poega. Vanem poeg Andrus asus 1864. aastal Mäe-Tooma Kadrile koduväiks, Mihkel sai omale Kapi mõisast Küüni latsikoha ja noorim vend Madis oli Külasemas sulaseks ning rajas omale seal Simmu-Saadu vabadikukoha (abiellus 1868.a). Nii on Kooru koht ilmselt 1870. aastaks tühjaks jäänud ja eks ta selle järel ka kadus.

Kui uskuda, et “Pärase väimehel” Jaen Seuril (1772–1838) kuskil päris oma eluase oli (tema esitlusviis kirikukirjades sellele viitab!), siis pidi Sõeru koht juba päris 19.s algul rajatama ja tõenäoliselt tuleneb sellest toponüümist ka Seuride priinimi. Koht asus pärastisest Lõetsa magistraalkraavist Tupenurme pool ja veel 20. sajandil oli siin kunagise eluaseme koht jälgitav. Jaen Seurist jäi ainus poeg Tähve Seur, kes 1848. aastal abiellus Külasema vabadiku Eed Kaoga ja kirikukirjade järgi oli neil ainus tütar Ekaterina (sai 1876. aastal Nautse Matvei Kannu naiseks). Ilmselt oli selleks ajaks Sõerule asunud Tupenurme Saarel vabadikuks jäänud Andrus Leit (1822-76) oma kuue tütre ja poja Mihkliga (viimased lapsed võisid Sõerul sündida). Tema kaks tütart surid ja neli said siit mehele, aga ainsa poja, 1847.a sündinud Mihkli käekäik vajaks eraldi uurimist. Kindlasti ei tulnud ta peale kroonuteenistust siia tagasi.  
Andrus ja Kadri surid mõlemad 1876. aastal, aga samal aastal sai nende tütar Mare Mihkli-Aadu Tähve Laaneti teiseks naiseks. Tähve jäi peale isa surma 1881.a Mihkli-Aadu perepeaks ja kinnitati 20.s algul ka peremeheks, kuid peale poja Ivani peremeheks saamist 1904.a on pihi-nimekirjas vabadike hulka märgitud ja võis oma viimased eluaastad ka Sõerul mööda saata.  
Kruntimis-andmetes oli 0,07-hektarine Sõeru majaase (Lit.110) Ivan Laaneti pärijatele arvatud, aga pärimas ei olnud seda enne 1939. aastat enam kedagi ja peale viimast sõda ammugi mitte.

Niidi Madise noorem vend Tähve/Timofei Mundi (1840–1918) ehitas omale Ringa mäe alla küla vasikate kopli servale vabadikukoha, kui ta 1870.a Nõmmküla Muda Madise tütre Kadriga (Rihvk) abiellus. Neil sündis Kadriga kaks poega ja kolm tütart. Vanem poeg Maksim suri aastaselt. Teist poega Aleksander Mundit võib pidada “kapitalismi pioneeriks” Kallastel. Tal oli ettevõtja hing ja ta asutas 20.s algul Ringal poe, millest mälestus võimsa raudkivi-ehitise – nn. soolaaida näol edasi püsib. Osalus oli tal ka kälimehega Rinsis asutatud poes (Aleksandri naine Leena ja Rinsi Poe Mihkli naine Juula olid õed Tupenurme Mihkli-Jaagult).
Aleksandri äri laienes Tallinnassegi, kuid siin “tõmmati tal nahk üle kõrvade”; asi lõppes pankrotiga ja Aleksander põgenes Eestist, jättes Leena kahe poja, noore Aleksandri (1905-26) ja Antoni (1902-41) ning tütre Akiliinaga maha. Kõige rängemalt elas seda üle noorem poeg Aleksander, kellel oli isaga kirjavahetus ja suur ootus, et isa teda hariduse saamisel abistab. Oodatud abi jäi aga tulemata ja kaitseväes ajateenistuse ajal laskis Aleksander ennast maha. Anton omandas siiski piisava koolihariduse ja töötas 1930-tel riigivanema lossis Orul aednikuna. Seal sattus ta mingitesse intriigidesse ja lasti 1941.a sakslaste poolt maha, kuigi väidetavalt ta “mingi punane” ei olnud.
Viimati elas Ringal Aleksandri tütar Akiliina Mundi – töötas ka aednikuna Hellamaal ja Orissaare Keskkooli juures ning lõpetas oma vanaduspäevad Antoni laste juures Toris. Antoni järglaste valdusse jäi viimase maareformiga ka Ringa koht.
Tõe huvides olgu lisatud, et kapitaalselt ehitatud soolaaida, mis kolhoosi-ajal ka viljakuivatiks oli kohandatud ja kus Liina vanas eas lambaid pidas, omandas Aleksandri äride luhtumise ajal Anduvälja. Kas aga Anduvälja Mati Kindel sellele Anton Mundi pärijate maal asuvale rajatisele hoonestusõigust seadnud on, jäägu nende eraasjaks!

Ringast ehk mõnevõrra vanem peaks olema Niidi õue lõunaküljele tekkinud vabadikukoht, mille arvatavalt Rootsi Juri vanem poeg Mihkel/Mihail Rehepapp (1838 – 1910) omale ehitas selle järel kui Mäe-Pärdi Kannad Rootsile asusid. Hiljem sai Mihkel omale Rannakülas latsikoha, mis hakkas samuti Niidi nime kandma ja just see tõik ning tõsiasi, et Mihklit 1880-ndate Rinsi koguduse-nimekiri veel Kallaste Niidil märgib, sunnivad nii arvama. Mihkli edasine käekäik jääb pigem Rannaküla käsitlusse (vt. ka “Tamse ajalugu”, 2002).
1875. aastal abiellus Vahtraste Tika Mardi noorem poeg Andrus/Andrei Paist Niidi vana (esimese) Mihkli tütre Elena Mundiga ja pere on Niidi-Uielule asunud (algul olla ka Vahtraste-Lõetsa kordonis elatud). Andruse ja Leena kaks esimest tütart surid väikestena; 1881.a sündinud Ivan on Aseris vallalisena surnud ja noorim poeg Aleksander lasti 1919.a mässust osavõtjana maha.
Andruse ja Leena tütrele Akilinale tuli koduväiks Nõmmküla Tänavasuu Juri poeg Feodor Uulits. Neil sündisid neli tütart ja neli poega. Pere eestindas oma perekonnanimeks RANNALA. EV aastatel elati vahepeal pooletere-rentnikena ka Tupenurme Andrusel ja peale 2. Maailmasõda “kolis pere kokku” Viiraküla (Poali)Andrusele mehele saanud ja leseks jäänud teise tütre Aleftina (Elmi) juurde. Vanema õe Iida tütar Linda töötas 1950-tel koolide inspektorina. Vanem vendadest, 1920.a sündinud Valentin elas mõne aja Essil ja asus naisekoju Nurme Ehale; Arno läks Kirguvalla Väljale koduväiks jne (perest on pisut juttu ka Viiraküla loos).
1940-tel oli Niidi-Uuelu maja veel püsti, kuid praeguseks on koht täiesti kadunud.

Niidi taluga seoses peaks rääkima veel vanast väravavahi-kohast Kallaste ja Nõmmküla piiril, mis nähtavasti 19.s algul on Vahi nime kandnud ja kuhu Niidi viimase Seuridest peremehe Jaani noorem vend Mart Seur on asunud.
Pallasma ja Nõmmküla lugudes on lähemalt juttu 18.s Pallasma talust, kus Suude esiisa Juri 18.s lõpul vabadikuks jäi ja tema poeg Tõnis (1770–1821) peale Sõos sulaseks olemist (samuti vabadiku seisuses) metsavahiks pandi. Hakkamata siinkohal põhjalikumalt jälgima kõike “metsa Juri kutsikatega” seonduvat (nende hulka, muide, kuulub ka Nõmmküla Uietalu Suude suur suguvõsa), märgime, et 19.s alguse hingeloendites nimetatakse ühte Nõmmküla vabadikukohta Vahhi ja seal sai priinime VAHT eelnimetatud Pallasma Juri poja Tõnise pere. Kindlasti on siitsamast tulnud Nõmmküla Kearu vabadikukoht, aga millegipärast tundub, et algne Vahi koht just Kallaste-Nõmmküla piiril kõrgel künkal oli, kust ka külapiiril olnud külade vaheväravat on valvatud. Võiks lisada, et Tõnise 1811.a sündinud poeg Andrus oli 19.s teisel veerandil Anduväljal sulaseks, aga viimane loend märgib teda taas Nõmmküla vabadikuna Wahhi nimega vabadikukohal, mis millegipärast koos Anduväljaga on kirja pandud!?
Niidi Jaani noorem vend Mart Seur abiellus küpses eas 1843. aastal Külasema Mardi Eed Tänavaga ja oli hingeloendites peale vanema venna Niidilt lahkumist Munska sulaseks märgitud, kuid hilisemat arvestades paistab ta Kõrgemäele (kasutame siitpeale seda hilisemat kohanime) asunud, kus neil Eeduga viis poega ja tütar Mare sündisid (viimane suri 2-aastaselt). Mardi vanem poeg Juri/Georgi Seur on omale Kallaste randa (Kopli kõrvale) Lee vabadikukoha ehitanud. Teine peg Mihail sõdis "türkidega", aga  abiellus 1880.a Rootsi Tähve tütre Mariaga ja pere oli 1880-ndatel soldatiperede hulgas. Hiljem neid siiski Rinsi pihi-nimekirjades ei õnnestu leida. Mardi kolmas poeg Matvei Seur asus eespool jutuks olnud Vanaelule ja noorim vend Timofei Seur jäi Kõrgemäele, aga 1857.a sündinud Andrei saatus on selgumata. 
Mäe Tähve abiellus peale kroonuteenistust 1888.a Nõmmküla Laasu Ristega (Uulits) ja sündisid neli poega (Maksim, Terenti, Vassili ja Ivan). Terenti on 1918.a ka naise võtnud, kuid kogudusenimekirjast on kogu pere maha tõmmatud ja ilmselt on needki Seurid Muhust lahkunud.
Teatavasti asus millalgi esimese ilmasõja ajal Kõrgemäele Külasema Jaagu Andruse noorem poeg Maksim Vapper, kelle esimene naine oli Raugi Mihkli-Matsi Madise tütar Lidia Suu (1890–1916). Ta on oma esimesel sünnitusel surnud. Teiseks naiseks võttis Madis Munska vana Mihkli tütre Maria Vaga. Neil on 1919.a sündinud tütar Leonida (Linda) ja selle järel veel kaks poega – Pärnhard 1922. ning Eduard 1930. aastal. Enne viimast sõda asuti rendikohale Saarnaki laidu, kuid seal põlesid sõja ajal hooned maha ja pere tuli Muhusse tagasi. Riia läks Linda ja Eediga Tupenurme Andrusele (Pärnil oli sõja keerisest õnnestunud välismaale põgeneda), aga Madis oma uue (vaba-abielu) naise Riinaga (Targa-Peetri Prii) asus Mäele. 1959. aastaks oli Mäele tulnud ka poeg Eedi oma esimese naise Lainega; ema ja õde Linda surid Tupenurmes. Lõpuks jäi Eedi Mäele üksi ja talle pidi poeg siia abiks ning toeks tulema.

Mart Seuri vanem poeg Juri/Georgi Seur (1844 – 1912) on 1870-ndatel omale Punni Madise Kopli koha kõrvale Lee koha ehitanud (1880-ndate kogudusekirjas on seda ekslikult Punniks nimetatud!). Tal oli Lehtmetsast võetud Ingliga (Agar) neli tütart ja 1880.a sündis ainus poeg Mihail Seur. Lee Juril oli küla võrkaia taga sääre otsas oma lauter ja külajuttudes räägitakse Juri oma tehtud paadist, mis ta enda kinnitusel olnud “nii libe nagu saag”!
Ilmasõja-järgses (9.) kogudusenimekirjas on Leel kirjas Juri ainus poeg Mihail Seur oma mandrilt võetud luteriusulise naise Leena ja kahe lapsega: 1907.a sündinud esimene tütar Sofia (Viiuks kutsutud) ja 1920.a sündinud noorim poeg Anton. Kolm keskmist last – pojad Feodor ja Artemi ning tütar Sinaida surid imikueas. Samas on pere maha tõmmatud, sest üsna EV algaastail lahkuti siit mandrile. Koha omandas 10 000 selleaegse marga eest Punni Aadu noorem tütar Maria Rehepapp (1871–1943), kes poolõe Kadri juurest Punnilt Leele tuli; tema vallaspoeg Mihkel läks Lihula kanti ja suri vist vanapoisina Vatlas.
Peale Mare surma “pärisid” Lee koha Ranna Rehepapid ja maja läks Ranna pliidi alla. Viimase maareformi ajal jäi Lee aed (esimese kruntimise järgi 0,07 ha – Lit.118) Kopli kinnistu sisse.

Niidiga lõpetamiseks olgu eraldi veel märgitud Niidi koduväi Oskar Saarkoppeli kolhoosiajal ehitatud koht, mis dokumentides Vahtra nime sai. Omas külas kutsutakse Oskarit siiani Niidi Oskariks – 1959.a oli pere veel Niidil kirjas. Oskari naine, Niidi Mihkli tütar Teele suri varakult ja neil oli ainus tütar Liia, kes Virtsu-Kuivastu praamil õnnetult surma sai. Liia Kuressaares elavad poeg ja tütar on veel Vahtrale üksi jäänud Oskari toeks ja küllap ka koha pärijateks.

 

Keda kahest 1645. aasta Paistu küla peremehest (Andrus ja Toomas) Munska ja keda Paistu eelkäijaks arvata, selle üle on raske otsustada, kuid arvatavalt kujutab nii 1674.a akti kui 1698.a kaarditabeli Paiste Tönnis Munska viimast rootsiaegset peremeest. Kaardi järgi otsustades võis talu olla praeguse Paistu tänava alguses kolhoosiaegsest loomalaudast pisut praeguse Paistu pool. Ikalduste ja katku ajal on Tõnise talu välja surnud ja 18.s adramaa-revisjonides märgitakse 1744. aastani poole-adrast Mutzka Tönnis’e arvestusüksust. Nii võib väita, et Munska kohanimi hiljemalt rootsiaja lõpust pärineb. Vassili Randmets on nimega seoses spekuleerinud, et see rootsikeelsest Monska’st (muhu mees) tuleneb, kuid adrarevisjonides esineva nimekuju järgi võib selles kahelda!
1750. aastaks on sellel arvestusüksusel hakanud Tamse mõisale koormisi kandma üks Hiiumaalt saadud (revisjoni märkuste lahtris räägitakse midagi ka ostmisest) Hans (~1696–1771) ja talu jäi Tamse mõisale sajandi lõpuni ning ka reguleerimisaegsetes segadustes.
Esimeste säilinud kiriku-meetrikate põhjal saab rääkida hiidlase Hansu kahest esimese abielu pojast ja tütrest Ristest, kes Vahtraste Tika Juri naiseks sai. Vanemast pojast Leemet (Lehmet; ~1728–1806) sai Munska peremees ja Jaen (~1745–1825) oli hiljem Soondas sulaseks ning suri pimedana kõrges vanuses Munska vabadikuna priinimega PAIST. Tema vanem poeg Juri võeti nekrutiks ja kaks nooremat poega (Tõnis ja Jaak) surid väikestena. Vana Hansu teise abielu lapsed Ännika Matsi tütre Ingliga (tütar Mare ja poeg Tõnis) surid väikestena.
Leemeti järgi kandis talu veel 19. sajandi dokumentides Paistu-Leemeti nime. Leemetil oli kahe naisega seitse poega ja teisest abielust ka ainus tütar Eed (laulatati 1800.a Bolotnikovi polgu soldati Jestignei Suvoroviga), kusjuures vaid 1762.a sündinud esimene poeg Juri ja viimasena 1783.a sündinud Andrus surid lapseeas; viis poega jõudsid abieluni ja Leemeti sugupuu võinuks õige arvukas saada, kuid viiest pojast kolm võeti 1807. aastal (kõik juba abielus) nekrutiteks; nende leskedest said vabadikud ja Leemeti järglased kandsid kolmesuguseid priinimesid (LAANET, MULD ja PAIST).
Leemeti vanem täisikka jõudnud poeg Jaen (s.1764) oli kirjas vaid esimeses kahes hingeloendis. Meetrikate järgi võttis ta 1802. aastal Linnuselt naise, kuid Eed suri 1807. aastal; lapsi neil ei olnud ja mis sellest Jaanist edasi sai, on selgusetu. Et teda 1811.a loendis ei ole ja surmakanne ka puudub, siis võib kahtlustada, et Jaen millalgi sajandivahetuse segadustes Hiiumaale tagasi läks, aga see jääb pelgaks oletuseks
1811.a loend märgib kolmanda venna Mardi (1766–1809) surnud olevat, kuigi ka tema surmakannet meetrikast ei leia. Tema neljast pojast ja ühest tütrest kasvasid üles kaks poega: Jaen (1799–1881) kasvas Korjul üles, sai priinime LAANET ja teda oleme eepool Rootsi ja Mihkli-Aaduga seoses juba korduvalt nimetanud. Teine vend Mihkel (1803-56) sai priinime MULD ja ehitas omale Nõmmküla-poolse Kallaste kolmest Nuka-nimelisest vabadikukohast, millest veel eraldi räägime. Mardi keskmine poeg Jaak võeti 1820.a nekrutiks.
Vanematest nekrutitest (Leemeti poegadest) veel nii palju, et Jaagul jäid tütar Kadri ja kaks poega, aga täisikka neist ükski ei jõudnud! Juri poeg Juri suri kuu vanusena, aga tütar Tiiu sai 1828.a Toru Juri Korvi naisena omaaegseks Toru perenaiseks (laulatusel oli Tiiu perekonnanimeks MULD märgitud). Ka Mihklil jäid 1803.a Lepikult võetud Kadriga kaks last: Riste suri 3-kuuselt, aga isast mõne-kuusena maha jäänud Aad elas 10-aastaseks ja 1826.a loendis, kus tema surma veel konstateeritakse (poisslapsed olid üldiselt hingeloendites väga täpselt arvel!), on tema priinimeks jällegi PAIST märgitud.
1811.a loendi järgi on (nähtavasti peale Mardi surma) Munskal peremeheks seatud Paenase Mihkli (selleaegse Simmu-Mardi) Jaen Müürisepp (1773–1850), kes aga samas on 1811. aastal vabadikuks kuulutatud ja gegenwärtiger Wirth on Rootsiverest perega Kallastele toodud Juri poeg Mihkel, kelle järglased said Kallastel priinime UUSMEES. Mihklit nimetatakse meetrikais Laoga Jurna pojaks ja ta oli Kõinastust Rootsiverre toodud, kuid sellest on ka Rootsivere loos pisut juttu.
Uue peremehe ajal paistab talu oma seniselt kohalt Paistu tänava Veski-poolses otsas mõnisada meetrit lõuna poole, varem juba siia asunud praeguse Paistu talu vahetusse naabrusse asunud. Arvatavalt elasid vanal taluasemel veel mõne aja soldatite lesed ja 1816. ning 1826. aastate hingeloendites loetletud vabadikukohti Paisto Mihkli, Paisto Marti ja Paisto Jurna ei oska kuidagi kuskil omaette tekkinud vabadikukohtadeks arvata. Peaks aga märkima, et viiendana üksinda kirjas olnud Jaen Hansu poja vabadikukohta nimetatakse Munskaks ja see võib ka talu sauna tähendada. Lühiajaline peremees Jaen Müürisepp on selles loendis Tamse mõisarahva seas kirjas, kuid Kallastel on 4. vabadikukohaks Paisto Must (!) ja sinna on märgitud Jaani vanem poeg Mart. Põhiliselt Vassili Randmetsa märkmetele tuginedes on oletatud, et see võib hiljem veel jutuks tulevat vana Urgi kohta märkida!
Mihkel Uusmees tuli Kallastele oma kahe poja ja tütre Ingliga; noorem tütar Kadri oli aastaselt surnud. Vanem poeg, vist veel Kõinastus sündinud Aad Uusmees (1788–1854) kinnitati 1820-ndatel peremeheks ja nooremat venda Andrust (1795–1857) märgivad hingeloendid Munska sulasena, aga Rootsi ja Rootsi-sauna kontekstis oli temast juba juttu ja pigem võiks teda 19.s esimese poole Kallaste küla-koolmeistriks pidada.
Munska peremees Aad abiellus 1815.a naabritalu peretütre – Paistu Andruse tütre Rõõdaga ja neil sündis 1816.a ainus poeg Andrus Uusmees, järgmine Munska peremees (ei tea, kas hilisemast ajast tuntud naabertalude rivaalitsemine juba sellest ajast pärineb?)
Viimases hingeloendis oli 1836.a Pallasmalt Mare Armase naiseks võtnud Andrus Munskal peremeheks kinnitatud, kuid neil sündisid vaid kaks tütart ja nii piirdus Uusmeeste peremeheks olek Munskal kolme põlvega. 1862. aastal tuli Andruse vanemale tütrele Ristele koduväiks Päelda vabadiku Nurga Jaani poeg Madis Vaga (1841-71) ja Munskast sai Vagade talu. Muidugi ei andnud Andrus peremehe õigusi kohe koduväile. 1880-ndate Rinsi kogudusenimekiri märgib veel Andrust peremehena, kui juba noorelt surnud Madis Vaga poeg Mihkel oma perega põhilise osa Munska pererahvast moodustas. Märgime, et Andruse teine tütar Mare sai Mäla Poali-Jaagu Jaen Agari naiseks ja viimane Munska Mihkel oli ikka pisut häiritud kui tema sugulastena Sipu Villemit ja isapoolsest liinist Piiri Arturit nimetati!
Varasele surmale vaatamata jõudis Madis Vagal Ristega kolm poega ja tütar Kadri sündida, kes kõik abieluni jõudsid. Vana Andrus muidugi talu jagamisega ei nõustunud ja Madis Vaga nooremad pojad pidid talust välja minema. Keskmine vend Madis (1868 – 1921) läks Linnuse Jaagule koduväiks ja tema üles ehitatud paistab Ridasi Jaagu latsikoht olevat, kuid hiljem (1913.a) ostis ta omale Laimjala valla Kingli mõisast Pahavalla Välja-Aadu koha ning tema on Kahtla surnuaeda maetud. Noorem vend Andrus/Aleksander on omale Ahendas eluaseme rajanud ja hiljem saadi Lahekülas Välja asunduskoht.
Vana Madise esimene poeg Mihkel/Mihail Vaga abiellus 1883. aastal Anduvälja Mihkli tütre Kristinaga (Kindel) ja oli peale Andrus Uusmehe surma Munskal peremees. Neil oli Ristega kolm poega ning kuus tütart, aga vanem poeg Andrei ja kaks tütart surid väikestena. Nooremad pojad Mihail  ja Matvei jagasid hiljem kruntimisandmetes Kallaste suurima talu (50,12 ha) omavahel. Noorem vend Madis ehitas omale Paistuga seoses jutuks tuleval Uietoal uue maja, kui ta Uietoa väimehe Ivan Suu tütre Juliaga abiellus; vanem vend Mihkel jäi Munska osatalu peremeheks.
Mihail jun. Vaga abiellus Raugi Jaani Ekaterina Vaheriga ja sündisid kaks tütart: Linda (1927) ja Laine (1931). Riina suri ja Mihkel võttis teise naise – Irina Ekaterina t. Aljase Nautsest, kellega tütar Elvi sündis. Esimese abielu tütred läksid viimase sõja järel kodust välja (Linda abiellus Orissaares; Laine asus Tallinna) ja 1959.a olid Munskal 61-aastane Mihkel oma naise ja ämmaga (tütar Elvi sai kooli internaadis loendatud). Viimase maareformiga jäi Munska koht Elvi (abielus Leet) vanema tütre Katrin Põllu perekonna valdusse.

Ei ole selge, kui kaua vabadikeks jäänud Munska Leemeti järglased endisel taluasemel elasid, aga varakult surnud Mardi noorem poeg Mihkel Muld (1803–1856) on omale Suure aru loodenurka, vastu Nõmmküla piiri vabadikukoha ehitanud, mida hiljem jällegi Nuka nimega teati. Et see juba kolmas samanimeline koht Kallastel oleks, lisame siin talle veel Põlluvälja lähedastest Nukadest eristamiseks Rihvaaugu nime. Viimane esines muide kirikukirjades kõnealuselt Nukalt hiljem tekkinud Rebaski Nuka sünonüümina, aga Valgerihva rannaga seoses sobib see nimi väga hästi ka Lanski ja Muda-vesiaa vahelisele Nuka kohale.
Mihkel abiellus 1831. aastal Linnuse Salu-Mihkli Matsi tütre Kadriga ja arvatavalt sel ajal ongi Nuka koht ehitatud. Siinkirjutaja on spekuleerinud, et kuna sel ajal majapalgid suure tõenäosusega Hiiumaalt toodi (Muhu oli väga metsavaene) siis oli siin Muda-vesiaa juures esimene võimalus palgid oma küla territooriumil maha panna – milleks neid veel 2-3 kilomeetrit kunagise Paistu külani vedada!
Mihklil ja Kadril sündisid tütar Mare ja kolm poega; noorem poeg Jaen suri imikuna, aga kolm vanemat last said täisealisteks. Vanem poeg Mihkel/Mihail Muld võeti 1854. aastal kroonuteenistusse ja võib-olla osales ka Krimmi sõjas. 1871. aastaks oli ta Muhus tagasi ja sai omale Rannakülas Vigalamäe soldatiplatsi. Ta abiellus Siljavälja sulase Tähve tütre Ekaterinaga, kellega viis tütart ja kolm poega sündisid. Kõigest sellest (ka Mihkli nooremast vennast Tähvest, kes Rebaski Nuka latsikoha sai) võib Rebaski ja Rannaküla lugudes ning Tamse külaseltsi raamatus (“Tamse ajalugu”, 2002) lähemalt lugeda.
Võimalik, et Nuka Tähve esimene tütar Elena (Ingel; s.1862) veel sajandivahetusel Rihvaaugul elas. Pärimuste järgi olla maja lammutanud Tupenurme Lauri Juri, aga kruntimisandmete järgi on Nuka aia omandanud Söödivälja Matvei Palu (0,09 ha, Lit.VII). Tänaseks on kunagine eluaseme koht seal suurte kadakate sees veel vaevu ära tuntav.

 

Ühte vanimat oma kandi toponüümi kandev talu oleks ühtlasi viimane meil käsitleda jäänud 19.s Kallaste põlistaludest. Selle eellugu võib orduaega või isegi muinasaega ulatuda, kuid võrdlemisi vähe teame isegi tema rootsiaegsest arengust. 1674.a De la Gardie missiivis loetletakse nelja Payste lisanimega peremeest. Kui Tönnis’t pidasime Munska eelkäijaks, siis Lauri võime ehk selleaegse Paistu peremeheks pidada. Payste Jack ja Payste Niggo Laur võisid esmapilgul hoopis rootsiaja lõpu kaarditabeli Punni mehed (Jaack ja Niggo) või nende eelkäijad olla. Katku järel on ainsana koormisi kandmas Pausti Laurr ja lootusetu on ära arvata, milline kahest rootsiaegsest Laurist (Paiste Laur või Paiste Niggo Laur) see olla võib! Pealegi on esimeses adramaa-revisjonis lisaks koormisi kandvale Paisto Laur’ile veel söötis üksus Paisto Lauri Jurgen ja sama nimi esines ka palju kirutud numbriteta rootsiaegsel kaardil! Tagatipuks selgub, et Lauri-nimeline peremees on talul 1750. aastani ja pere koosseisu jälgides võib arvata, et rootsiaegne Laur üsna varsti peale 1713. aastat suri ning 1731. aastast juba uus Laur peremeheks on. Et sellel omakorda hiljem jälle poeg Juri oli, ei saa talu rootsiaegse eelkäijana ka nimetatud rootsiaegset Paiste Lauri Jurgenit välistada, kui juba Laurid ja Jurid siin meelisnimedeks olid!
Püüdmata rohkem sellesse Juride ja Lauride paabelisse süveneda, võib vaid oletada, et rootsiaegne ja katkujärgne Paistu talu asus sööti jäänud Mutzka Tönnise üksusest (oletatavalt Paistu tänava suus, kus seda veel 100 aastat hilisemal kaardil näeme) ikkagi pisut kirde pool, kuskil praeguse Veski kohal või sellest veel pisut Raugi Nõmme pool.
Nagu öeldud, oli 1750. aastani peremeheks Lauri-nimeline mees, kelle daatumid meile teadmata jäävad ja juba 1730-ndatel arvati talu Võlla mõisale. Tööealiste meeste arv talus kasvas pidevalt ja 1744. aasta revisjon märgib juba nelja tööeas meest (1731. aastal oli kirjas 5 poisslast). 1750. aastaks on meeste arv äkki kahe võrra vähenenud, aga me ei hakka siinkohal analüüsima, kus ja milliseid talusid võis Võlla mõis nendega taasasustada (sel ajal oli söötis talusid igas külas piisavalt). 1756. aastal märgitakse peremehena Paisto Jurri (~1710–1797) – ei tea, kas viimase Lauri poeg või vend? Tema järglasi võib juba meetrikate ja esimese hingeloendi põhjal kokku lugeda ja tegemist on jällegi vähemalt viie poja ja kahe tütrega. Esimestes hingeloendites oli Juri ise veel peremeheks märgitud; tema vanem poeg Aad (~1747–1790) suri isast varem ja järglasteks olid tal neli tütart. Teisest pojast Jurist (~1749–1824) sai Raugi kõrtsimees ja jäägu temaga seonduv Raugi küla loo jaoks. Kolmas poeg Tõnis (~1753–1813) seati nn. reguleerimistega seni Tamse mõisale kuulunud Raugi Nõmmel peremeheks ja sealne peremees Renni Andrus (~1740–1809) sai edaspidi Tamse mõisa peremeheks Paistu talus, mis arvatavalt sel ajal ka oma praegusele kohale Palu metsa alla asus (Paistu tänava lõunapoolsesse otsa).
Peaks lisama, et vana Juri kaks nooremat poega (Mihkel ja Laur) viidi selle “reguleerimise” käigus Raegma Mardile, kus vanem vend Mihkel peremeheks pandi ja hiljem saadi ka Raegma Mardil priinimi PAIST. Kõrtsmik Juri ja Nõmme Tõnise järglased hakkasid aga kandma perekonnanime RANN. Selle juures jääb ebaselgeks, kas vana Juri oma põliskodus või Raugi Nõmmel suri?
Siit algab Paistu loos uus lehekülg, sest peale inimeste vahetuse oli talu ka teise kohta asunud. Märgime, et seni on andmebaasi tabelites muistse Paistu puhul kasutatud pärastise Paistu vabadiku Veski kohaviita KL16. Sellest, kuidas Renni Andrus Nõmmel peremeheks sai, saame Raugi loos teada, aga Paistu asus ta juba üsna arvuka perega. Andrus oli 1765. aastal abiellunud Põitse Kästiki Ingliga (pärastiste Saartokide soost) ja neil oli 6 tütart ning neli poega, kusjuures neljast tütrest ja kolmest pojast said perekonnainimesed. Andruse meesliini järglased said priinime PALU (algses kirjapildis Pallo) ja Paistut tuleb kõigi Muhu Palude tüvitaluks lugeda.
Peale Andruse surma oli 1811.a loendis peremeheks kinnitatud Andruse vanem poeg Mihkel Palu (1773–1815). Ta suri noorelt ja peremeheks kinnitati teine vend Mart Palu (1776–1835), kuid Mihklist jäid kaks poega Juri ja Mihkel, kelledele Paistus pärimisõigus jäi.
Mart oli küll surmani peremees ja sündisid ka kaks poega ning kaks tütart, kuid tema järglasena jäi tallu vaid poeg Jaen/Ivan Palu (1818-91), kelle ette 1880-ndate kogudusekirjas on märgitud Paisto saunal. Mardi noorem poeg Andrus võeti 1840-ndatel nekrutiks; vanem tütar Riste sai mehele ja noorem tütar Mare suri 16-aastasena. Ilmselt kinnitati peale Mardi surma peremeheks noorelt surnud Mihkli esimene poeg Juri Palu (1809-42) ja Mardi pojast Jaanist sai saunik. Sulastena olid tallu jäänud veel vana Andruse nooremad pojad: Andrus (1776–1810), kes noorelt vallalisena suri ja Jaen (1787–1849), kellest jäi ainus poeg, 1824.a sündinud Tähve Palu. Viimane abiellus 30-aastaselt Muda Juri tütre Ingliga ja tema paistab olevat omale Uietoa vabadikukoha ehitanud. Lisame, et saunik Jaanil sündisid Külasema Mäe-Tooma Ristega kolm poega, kuid kõik surid järglasteta (esimene poeg Mihkel suri aastaselt; teine poeg Aleksei 29-aastaselt vallalisena ja kolmas poeg, taas Mihailiks ristitu 15-aastaselt).
Edasi “ajalugu kordus”. Peremees Juri suri jällegi noorelt ja peremehe kohuseid hakkas täitma tema teine vend Mihkel/Mihail Palu (1815-88). Ta oli 1838.a Pallasmalt Lutsi Armase naiseks võtnud ja neil sündisid viis tütart ning kolm poega. Mihkel oli Paistu peremeheks 1861. aastani, kui pärimisõiguslik Juri poeg Andrus/Andrei Palu (s.1838) Põitse Peele Mihkli tütre Kadriga abiellus ja talu oma kätte võttis. Mihkli esimene poeg Andrus oli imikuna surnud, aga kaks nooremat venda (Feodor ja Mihail) pidid täisikka jõudes talust välja minema. Feodor asus koduväina Hellama Tamme latsikohale ja Mihail läks Lallile koduväiks, kust pere sajandi-vahetusel kaug-itta välja rändas (vt. ka Hellama ja Lalli lugusid). Mihkli ja Lutsi viiest tütrest kolm said mehele, aga kaks surid lastena; Lutsi (õigeusus Glikeria) suri 44-aastaselt 1861.a. Olles peremehe kohustused vennapojale andnud, võttis Mihkel 1862.a veel teise naise – Kooru Juri tütre Mare Mundi, kellega tal veel kolm poega sündisid. Ta soetas omale Kapi mõisast Mulgi latsikoha ja asus oma perega Paistust sinna. Edasine temaga seonduv on juba Kapi küla lugu, aga huvilistele võiks Paistuga seoses veel soovitada lugeda Kallaste veebikaustas leiduvat dokumenti Pallu.pdf.
Märgime, et noorelt surnud Juril oli Vaaduma Kadriga (Kõvamees) kolm poega ja tütar Mare (sai Päelda Mardi Ivan Vaga naiseks). Esimene poeg Mihkel suri 21-aastaselt vallalisena (tema asemel oli onu Mihkel Paistu teiseks Mihklist peremeheks) ja kui nüüd teine poeg Andrus peremeheks sai, ehitas kolmas vend Toomas/Trofim Palu omale peaaegu talu kunagisse asukohta Veski vabadikukoha.
Andrus “teisel” Palul sündisid Peele Kadriga neli poega. Vanem poeg, Mihail III Palu (1862–1927) oli järgmine Paistu peremees; teine vend Georgi läks 1888.a kauge sugulase, Uietoa Tähve tütrele Marele koduväiks ja kolmas poeg Matvei asus eespool jutuks olnud Söödiväljale. Andruse noorem poeg Aleksander on 1890-ndatel uppunud ja 7. koguduse-nimekirja järgi 1894.a maetud, kuid pihinimekirjast kadus alles 1897.a!?
Mäletatav Paistu vana Mihkel (tegelikult kolmas sellenimeline peremees) võttis 1885.a Pallasma Matsilt naise (Elena Pallas) ja sündisid üheksa tütart (!) ning 1903.a ka ainus poeg Mihail IV Palu. Vana Mihkli esimesed viis tütart surid päris imikutena ja ilmasõja-järgne koguduse-nimekiri märgib veel vaid noore Mihkli nelja õde: Julia sai Uiesaadu Priidu, Elena Raugi Saadu Mihkli, Raissa Anduvälja Andruse ja noorim õde Ekaterina Tupenurme Jaagu Vasseli naiseks.
Kruntimisel jäi 50-hektarine (täpsemalt 49,99 ha) Paistu talu peaaegu terveks – vaid 1/9 läks siit Söödivälja Madisele. Noor ehk neljas Mihkel võttis 1927.a Pärdi Madise tütre Maria naiseks ja sündisid kaks tütart ning neli poega. Esimene tütar Vaike suri alla-aastasena, aga kolmandana sündinud tütar Heljo ja neli poega kasvasid üles. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Paistus peale Mihkli ja Riia kirja pandud kolm poega Artur, Heldur ja Ülo; (Heino teenis sel ajal aega nõukogude armees) ja Tallinnas abiellunud Heljo 3-aastane poeg Kalle Maandi. Noorimalt perepojalt Ülolt pärineb 1953.a talvel joonistatud Paistu majaplaan.
Kui Mihkli ja Riia lastest olid elavate kirja jäänud vanas eas Nõmme Aleksi naiseks saanud Heljo, Kuressaares elav Heldur ning Tallinnas elav Heino, oli Paistu koht veel vaid suure pere järgmise põlve järglaste suvekodu. Kas ja millal see omale taas kord “päris-peremehe” saab, seda peab vist alles aeg näitama.

Paistu esimese Andruse nooremal pojal, sulasel Jaanil (1787–1849) sündis 1824. aastal ainus poeg Tähve/Timofei Palu, kes 30-aastaselt Nõmmküla Muda Juri tütre Ingliga (õigeusus Elena) abiellus ja omale selleaegse Paistu põllu serva (Munska ja Niidi vahel) vabadikukoha ehitas.
Tähve ja Ingli ainus, 1859.a sündinud poeg Matvei suri 3-aastaselt ja üles kasvasid tütred Maria ning Ekaterina. Esimesele tuli 1888. aastal koduväiks Paistu teise Andruse teine poeg Georgi Palu (1865–1898), kes 33-aastaselt suri (surma põhjuseks meetrikas krambid – sudorogi) ja järglsi neil ei olnud. Noorem õde Ekaterina sai järgmisel aastal Nõmmküla Uietalu Ivan Suu (1866–1911) naiseks, aga “kiisu-miisul” oli Tupenurme Andruse Juriga “tegemist” ja kuskilt ei selgu, kas ja kui palju ta üldse Uietoal oli?
20.s algul oleks nagu Uietoal olnud veel Veski Tooma poeg Vassili (Villem) Palu (1889 - ?), kes paistab ilmasõtta jäänud ja kelle noorem poeg Isaak (1911-23) õnnetult Punnirannas uppus. Viimases koguduse-nimekirja on Uietoal ühe Vaheri lese Maria surma 1934. aastal märgitud ja nähtavasti on tegemist 1923.a surnud Veski Villemi lese emaga (Tupenurmes sündinud Raun), kelle isanimeks Georgi asemel ekslikult Aleksander märgitud! Tema tütrepoeg, 1908.a sündinud  Veski Villemi vanem poeg Aleksander on lihtsalt maha tõmmatud ja tema käekäik jääb siinkohal lahtiseks.
Uietoa Tähve teine väimees Ivan Suu omandas segastel asjaoludel Tupenurme Andruse koha, mille salapiiritusega vahele jäänud Juri Tuul talle n.ö. hüpoteekis, kuid talu pidamisest Tupenurmes ei tulnud Ivanil midagi välja. Koht oli hiljem mitmete inimeste käes pooletera-rendil. Ivani ja Uietoa Kadri tütar Julia Suu abiellus 1932. aastal Munska Mihkli noorema venna Matvei Vagaga ja Madis ehitas Uietoal uue maja. Sõja ajal merd sõitnud Madisel õnnestus aga uue nõukogude okupatsiooni eest “üle lombi” põgeneda – Juula jäi 1932.a sündinud tütre Ainoga maha.
1959.a loenduslehel oli 52-aastane Julia Vaga ainus Uietoa elanik; tütar Aino oli selleks ajaks Tallinna asunud. Nüüd on koht Aino poja-poja, Mihkel Jürissoni valduses. Peaks lisama, et Munska Madise “käsmu stiilis” ehitatud uus maja muutus üsna varsti elamiskõlbmatuks ja juba Juula ajal remonditi Uietoa vana maja taas elatavaks; uuest majast on vaid vundament säilinud.

Noorelt surnud Paistu Juri noorem poeg (peremeheks saanud Andruse vend) Toomas/Trofim Palu (1840–1912) abiellus 1867. aastal Pallasma Jaani Ekaterina Armasega ja ehitas oletamisi üsna rootsiaegse Paistu taluasemele omale vabadikukoha. Sel ajal oli siin nn. Veski mäel veel Paistu tuulik; Munska veski on verstakaardi järgi olnud talust pisut põhja pool keset põldu.
Veski Toomasel ja Kadril sündisid kolm tütart ja 1880.a kaksikud Ivan ning Kristina. Viimased surid alla-aastastena ja samal aastal suri ka Kadri. Toomas võttis Nõmmküla Laasu Madise lese, Muda Madise tütre Maria (sünd. Rihvk) teiseks naiseks, kellega kaks poega – Matvei ja Vassili sündisid. Vanem poeg Matvei Palu (1881–1923) jäi Veskile, aga Vassiliks ristitud Villemit oli Uietoaga seoses põgusalt nimetatud ning andmed tema kohta jäävad siin üsna puudulikuks.
Veski Madis abiellus Rootsi Mihkli tütre Mariaga (Kand) ja sündisid kolm tütart ning poeg Arseeni (1916). Viimane jäi Teise Maailmasõtta ning sõja järel oli Veskile jäänud naispere – Madise vanemal tütrel Juulal oli vallastütar Elenoore (Ellen) ja Veskil kasvas üles ka Pädaste Kõrtsi Timmu kolmandaks naiseks saanud Raissa tütar Asta Äkke.
Kruntimisel sai Veski Mare 1/3 Rootsi kohast ja Veskist sai osatalu. Sõja järel asus Veski Ellenile koduväiks Uietalu Madise 2. abielu vanem poeg Juhan Saarkoppel, kes rehepeksu-garnituuri söötmisel õnnetult oma ühest käest ilma jäi. 1959.a olid Veskil peale Madise lese Mare juba viis Saarkoppelit: Juhan, Ellen, poeg Endel ja tütred Enda ning Evi.
Nüüdseks on Veski õue kaks uut elumaja ja abihooneid kerkinud ja Endel Saarkoppel on viimane Kallaste talumees, kes kolhoosiajal lähedusse ehitatud karjalauda omandas ja ka 21. sajandil veel jõudumööda Kallastel loomi peab.

Katkujärgsetesse adramaa-revisjonidesse ilmus Paistu küla teise arvestusüksusena söötis ½-adrane Urke Mart, aga kirjeldatud segaduste tõttu rootsiaegse kaardiga ei oska arvata, millise rootsiaegse taluga seda peaks seostama? 1744.a oli üksus veel Tamse mõisal söötis, kuid 1750.a revisjon märgib Võlla mõisa peremeest Kallaste Mick ja 1767.a Võlla vakuraamat ei jäta suurt kahtlust, et tegemist on selleka ajaks ¾-adraseks arvatud taluga mille juures märgitakse: Kallaste Teffene Michel und Urka Mick mit ½ hacken Urcke Marts Land aus Paisto Dorff.  Arusaamatuks jääb vaid, keda rootsiaegne Teffena Mihkel endast kujutab (kas Ülalt- või Alaküla meest)?! Kallaste Mick’ust oli juba Uietaluga seoses juttu ja teda arvasime katkujärgse Uietalu peremehe Aadu vennaks ning rootsiaegse Puhkam Mihkli pojaks (või teise võimalusena üheks katku järel Hiiumaalt toodud meheks)! Ta oli hiljem Lehtmetsas Lõpe kõrtsis kõrtsimeheks ja paistab, et üks tema järglasi hiljem Pädaste mõisas priinime VABAT sai, aga need spekulatsioonid on pigem juba teiste külade teemad. Ainsaks dokumentaalseks pidepunktiks ja seoseks Kallastega on vaid algul tutvustastud reguleerimiskaart nr.2, kus tühjaks jäänud Urgi õuet numbriga 14 ja Micko kohta numbriga 15 oli tähistatud! 1770-ndate Võlla vakuraamatute järgi oli juba siis veerand sellest ¾ adramaast sööti jäänud ja hingeloendites (1782. aastast alates) ei esine seda talu enam üldse.
Põhiliselt Vassili Randmetsa märkmete järgi, kus Munskaga seoses samuti Urgist räägitakse, võib oletada, et 19.s algul lühikest aega Munskal peremeheks olnud ja vabadikuks kuulutatud Jaen Müürisepp võis viimane Urgi asukas olla (19.s esimese poole vabadikukoht Paisto Must). Kohanime aga mäletati Kallastel veel 20. sajandil ja Põlluvälja Helja Vaga võib vist veel selle asukohagi (loomulikult vanavanematelt kuulduna) kätte näidata. Võiks lisada, et “Paistu Mustal Jaanil” – Paenase Mihkli hiidlasest koduväi pojal oli Päraselt võetud Ristega tütar (sai 1840.a mehele) ning kolm poega. Vanem poeg Mart (1805-61) oli sajandi keskel Külasema Ennul sulaseks; teine vend Tähve oli 1826.a loendis Tamse mõisa toapoisina kirjas, kuid on 1837.a suvel Tallinna asunud (Tallinna Jaani koguduses on ta esitanud pastor Schmidti kirjad oma päritolu kohta!) ning noorim vend Mihkel (1814-34) suri noorelt vallalisena. Vana Jaen suri 1850.a ja hiljemalt selle järel on Urgi koht Kallastel lõplikult kadunud.

Lõpuks peaks veel nimetama kolhoosiajal Paistu põldude põhjaserva, Veskist Lõhmuse poole ehitatud kolme ühepere-elamut, mis lubavad rootsiaegse Paistu küla igati “taastatuks” lugeda. Neist kõige Paistu tänava poolsem on praeguseks viimase Vahtraste majakavahi Josif Šapeli poja Volli pere valduses ja siin on 0,7-hektarine Kirsi kinnistu moodustatud. Siit Põlluvälja poole jäänud kahes majas elasid kolhoosiaja lõpul Pärnad ja Vellamäed, aga tänasel katastrikaardil näeme siin 1,2-hektarist Pärna kinnistut. Kas nüüdseks ühest või endiselt kahest “suitsust” saab rääkida, vajaks lisatäpsustusi.
Sellega oleme koos Paistu ja Rootsi saunade ning kadunud Lanski rannasaunaga (Rein Vaske Kaseseare jäägu Raugi küla alla) nimetanud kokku juba 50 Kallaste suitsu. Tänaseks on nesit küll 14 sootuks kadunud ja teist nii palju tühjad või nn. suvekodud, aga oma paarikümne suitsuga võib Kallaste küla tuleviku suhtes üsna optimistlik olla. Juba on Uietalu karjamaale kerkinud soomlase uhke karjala stiilis suvekodu ja “mökisid” hakkab silma veel Põlluvälja karjamaal… Võiks märkida, et 1959.a rahvaloenduse ajal on Kallastel kokku kirja pandud 28 peres 113 “hinge” – neist 53 mees- ja 60 naissoost. Alla 10 aastaseid lapsi oli külas sel ajal 17 – 6 poissi ja 11 tüdrukut. Muidugi oli sel ajal veel Kallaste inimesteks arvatavaid koolilapsi Piiri ja Orissaare internaatides kirja pandud, keda siin ei ole arvestatud. Muide, sel ajal olid Liguva kaks naishinge ka Kallaste küla all kirja saanud, kuigi siin oleme Liguva Nõmmküla vabadikukohaks jätnud (nagu ka Tõnu ja Kätraniidi).
Praegune küla ei näita loomulikult enam kaugeltki seda demograafilist pilti, mis siin peale kümmet aastat “õitsvat kolhoosikorda” veel oli, kuid hiljemalt 22. aastasaja algul oleks taas kord aeg nii inimesed kui suitsud uuesti kokku lugeda ja üle vaadata.