Memme surm

Mu emapoolne vanaema suri Külasema Saadul 86-aastaselt 03.02.1973. Selleks ajaks oli ema Kallaste Koplil juba paar aastat olnud kolhoosnikust vanadus-pensionär, kuigi oli juba mõned aastad varem liigestepõletiku tõttu suuresti oma töövõime kaotanud. Emast säilinud märkmete järgi otsustades on ta hakanud neid järjekindlamalt kirja panema siiski alles 1980-ndatest alates, mistõttu võib mulje jääda, nagu oleks oma ema kaotus talle alles seitsme aasta pärast kohale jõudnud! Ülo Rehepapp

Süda valutab. Ema... Tahaksin sinu juurde. Miks sa pidid surema? Muidugi, tean: sul oli juba aeg. Sa olid juba nii kaua elanud ja nii palju muresid ning raskusi tundnud... Aga sa oled mulle nii kallis. Mu pisike tütrepoeg Kaido ütleb ikka: „Ema, ole sina minu sõber!“. Ema, ole sina ka minu sõber, mu kõige kallim sõber. Jah, teist nii kallist tõesti enam ei ole. Aga tõesti on see ka nii, et mis armas ja kallis, sellest jääd ikka ja igavesti ilma.
Mul on veel kaks armast sõpra: koer Topsi ja Must kiisu – õigemini olid, sest kiisut ka enam pole! Ta oli pisike armas must kassipoeg, kelle Anton ühel hommikul vanamaja õuest leidis. Ta olla haledasti näugunud ja üsna armetu: karv sassis ja tokerdanud ning silmad mädaga koos. Anton tõi ta tuppa ja hakksime talle süüa andma ning temast sai julge ja tragi kassipoeg, kes ka meie koera Topsiga sõbraks sai. Ta võttis kahe käpaga koera kaelast kinni ja kallistas teda nagu laps kallistaks ema. Koer omakorda mängis ja hullas kassiga ning juhatas teda ka oma tisside juurde. Ei olnudki tähtis, kas kass sai suhu koera tissi või karvatuti – ta lutsutas seda isukalt nagu ema tissi. Äkki aga jäi kiisupoeg haigeks ja suri ära. Mul oli nii kahju, et nutsin – nii kassipoja kui koera pärast, sest mõlemad olid armsad ja mõlemast oli kahju.

Eluraamatus ei ole kordustrükki,
ei ole elus korduv ükski tee.
Aeg aastaid nagu pärleid paela lükib,
et nendest teha mälestuste keed

Jah, muidugi ei kordu midagi. Kõik on mööduv. Kõik on vaid korraks kaunis ja armas. Aga kõige kaunimad on muidugi lapsepõlve ajad ja noorusaastad. Siis on nii palju usku endasse ja teotahet ning sellest tulenevat lootust, et kõik unistused ja soovid täituvad, et õnn otsib ja leiab sind. Vaid siis oleks elu kaunis ja sellel nagu oma mõte. Aga sedamööda, kuidas aeg edasi läheb, mida kaugemale jõuavad eluaastad, seda rohkem pead elus pettuma. Ja kui siis kõigele lisaks sind veel haigused kimbutama hakkavad, saab kõigest kriips läbi tõmmatud. Siis on lõpp kõigel, mis armas ja hea. Muutud nukraks ja tusaseks, ükski asi enam ei edene ja ükski töö su käes ei laabu. Jääb vaid valu kannatada... Sa hakkad tundma ja aru saama, et oled teistele päev päeva kõrval üksnes tüliks ja koormaks. Naeratus on sust igavesti kaugel. Sa ei oskagi enam suud nii seada, et sinna veel naer võiks tulla. See on ikka pruntis ja tusatujune. Ühtki lahket sõna ei tule huultele ja sinna kerkivad üksnes ohked ja aietused.
Tuleks juba surm ja teeks lõpu sellele maisele elule. Keegi meist ei tea, mis on peale surma. Sellest ei räägita ega kirjutata – see on usu küsimus!

Mul oli üks klade, milles olid mulle armsate laulude sõnad. Kinkisin selle Elenile ja kirjutasin omale siia üht-teist ümber. Ma ei oska laulda, aga laulud mulle meeldivad. Nendes on elu ja valu, meenutusi ja mälestusi. Samuti meeldib mulle raamatuid lugeda. Lemmikuteks on seejuures Luts, Tammsaare, Kõvamees ja Uustulnd. Kõik nad on juba mullakamara all, aga nende teod (kirjutatu ja loodu) elavad minu arvates igavesti.

Mõtted kaovad lõnga keeru sisse,
jäädes sinna peitu igavest.
Neid on ilusaid, kuid on ka halbu,
terve elu lahti koorub neist.

Seal su sametisel pehmel pinnal
ma paljajalu jooksin väledalt,
mis sest, et vahest ohakatelt pindu
sai jalga astut’ üsna teravalt.

Oh korduks see üks kordki veel;
kui tagasi saaks elult selle lõigu,
kui koplis üksteist püüdes jooksime
me ümber lahtise veeloigu.

Ta okstel mustad korbad,
ei teagi, millest need,
kuid tüvi ilus valge
ja okstel nõtkust veel

Oh kaseke sa oled mulle armas,
nii suur ja tõsine sa samas ka.
Kui siia tulin, olid alles pisi,
vaid ladvas kiikus üksik vitsaraag.

On möödas noorus, möödas terve elu;
ei miski asi enam rõõmu tee.
On meeltes tühjus, hinges ainult valu
ja kark mu ainus seltsiline veel.

Aga sina, vanaema,
äkki justkui kanaema pabistad ja sabistad:
„Miks me pole sinu juures,
mida me seal koolis suures üldse peale hakkame?“