Mõra hinges

See juhtus päris ammu, vist esimesel suvel oma uues, Kallaste kodus. Mäletan, et oli vaja soost kaalikaid tuua. Anton läks jala ees, et neid üles võtta ja mina pidin siis hobusega järele minema. Tee juhatati mulle kätte, aga ma olin nii lühikese aruga ega taibanud seda õiget teeotsa meelde jätta. Ühest kohast pidi vana tee pealt ära pöörama ja uut teed rajama. Ma ei tabanud seda kohta õigel ajal, sest ei olnud sealt varem läbi käinud. Jõudsin küll oma maatükile, aga olin siiski valesti tulnud. Anton tuli mulle vastu ja oli nagu tusane, et kuidas ma ikkagi õigesti ei tulnud? Sain siis aru küll, et süüdlane olin, aga mida see enam aitas, et vale tee olin valinud? Anton oli pahane ja ütles, et arvasin ikka, et oled parem kui teised naised, aga pole põrmugi!
Olen õrna hingega. See ütlemine läks mulle südamesse ja sinna ta jäigi. Oleksin siis oodanud mingit lepitust ainsagi hella sõnaga, mis parandanuks värske haava, aga seda ei tulnud. Mõra jäi ja seisab siin tänapäevani. Armastuse niit, mis oli nii õrn, katkes. Mõtlesin siis, et lähen koju tagasi, koju ema juurde, aga pisut häbi oli ka, et alles siia tulnud ja juba tagasi... Lohutasin end sellega, et elu ju kõik ees ja küllap see ununeb ära ja me elame ikkagi õnnelikult. Oodatud õnne aga ei olnud ega tulnud. Katkine kruus ju parandatakse mõnikord ära, aga mõra jääb ikkagi alles; seda ei anna enam kuidagi parandada!
Ehk oleksin tõesti pidanud tookord koju tagasi minema ja üksinda Ülot kasvatama? Siis oleks ära jäänud teine suur patt mu hinge peal. Lapsi tuli ju veel ja ma ei oleks pidanud neid keelama tulemast. Lapsed on elu ja lapsed on tulevik. Nad on armsad ja nemad just seda elu kujundavadki. Aga mina olin sel ajal nii pime ja rumal. Kartsin Riinat ja kartsin, et ei jõua lastega toime tulla, sest hiljem olid Ülol juba seltsiks veel Elle ja Laine. Nii ma tegin selle kõige suurema rumaluse, mida üldse saab teha. et lasin teha aborti. Seda pattu ei saa ma ilmselt kunagi andeks. Palun küll pisaraid valades andeks, aga kas Jumal mu ahastust kuuleb? Tehtut ei saa enam olematuks teha just niisamuti, nagu miski ei saanud parandada mu hinge löödud mõra.
Küllap sellepärast pean nüüd kannatama ja võib-olla just selle patu palgaks tabas mind liigeste haigus! Karku pean kandma elu lõpuni ja kui see mu suurt süüd kergendaks, siis kannaksin kerge südamega. Süda aga valutab kibedasti ja meel on nukker ning paha, sest ei tea, kas suudan lunastada selle patu oma hingelt?