Lumiste Iisale

Iisa kirjanikutee algas kodust kaugel. Sõda lahutas nii paljud oma kodudest. Vaid vähesed tulid tagasi kodusaarele; enamus jäi võõrsile või puhkavad võõras mullas. Olime Iisaga üheealised. Tema oli minust 9 aastat vanem ja kasvas Piiril. Selleks ajaks oli Nurme mõisa vabadikukülast juba vallakeskus ja üks Muhu rahvarikkamaid paiku saanud. Täisikka jõudes töötas Iisa Muhu Tarbijate Ühisuse kaupluses. Ta oli ka pisut rohkem kooliharidust saanud, aga kirjaniku vaim oli talle ilmselt kaasa sündinud, sest ta oli juba üsna noorelt ka ajalehele kaastööd teinud.

Iisa abiellus Muhu ühe tuntuma talu -- Mõisaküla Vaaduma perepoja Vassili Kõvamehega. Vassel ei olnud siiski mitte talu pärija ja ehitas omale kodutalu maale Viiraküla-Nõmmküla tee äärde poekoha, mis sai Lumiste nime. Sel ajal elasid taludes sageli veel mitu perekonda koos ja ega selline elu, kui kaks või kolm paari pidid ühte majapidamisse mahtuma, just kõige "kuldsem" ei olnud ning on alati pingeid tekitanud. Iga pere soovis ju ikka oma pesapaika. Nii said ka Vaaduma maale Lumiste ja Palmi kohad.
Lumiste ei olnud minu sünnikodust kuigi kaugel. Pealegi oli Vaaduma ka minu ema-ema sünnikodu. Peale abiellumist olime aga mõlemad oma eludega nii hõivatud, et kaugemaid hõimlasi enam meeldegi ei tulnud. Peagi algas sõda, mis kõik segi paiskas ja laiali pillutas. Iisa põgenes oma tütre Jutta ja poja Hainiga mehele järele. Kannatajateks olid kõik -- nii need, keda viidi kui ka need, kes ise läksid. Merel varitsesid lennukid ja miinid, aga surm varitses õigupoolest igal pool.
Kui minu mees sai Siberist tagasi, pidi Iisa oma perega võõrsile jääma. Algul elati Rootsis, kust edasi Kanadasse mindi. Oma võrratud romaanid kirjutas Iisa kaugel Torontos. Ta kirjutas nii, nagu elu seda ette seadis. Need olid omaaegsest muhu külaelust ja lihtsast ning tugevast maaga seotud inimesest, kes oma kodu ja perekonda armastasid. Kõige sagedamini olid Iisa tegelaskujudeks oma pere ja õiguste seisvad naised, kellede prototüübid on muhulaste seas enamasti hästi tuntud.