Need värsid on ema kirja pannud 1999.a sügisel.
Kui aastad jõuavad sinna maale,
et üheksakümmend sul terendab,
jääb elu igavaks ning nukraks
ja harva sa siis veel naeratad
Otsas on kirg ja elevus kadun’d,
oled veel tuim ja saamatu.
Lusti ja lõbu sa enam ei adu,
jäänud on veel ainult kärsitus.
Möödas kõik need kaunid ajad,
kui meeli köitis unistus;
kui paistsid lahti teed ja rajad
ja võisid olla muretu.
Eks siiski saatus määra meie tee,
ükskõik, kas meele järele on sulle see.
Sa ise püüad minna õiget kätt,
kuid vahest siiski eksid kurakätt.
Alles siis, kui hilja on,
seisatad ja oled tumm.
See on olnud ikka nii
ja küllap kestab lõpuni.
Ja ongi käidud elutee,
ükskõik, kas pikk või lühike.
Ees ootab tume igavik,
kõik möödunu vaid minevik.
Sa liigud veel kui pime sikk
ja iga päev on hirmus pikk...
Kui
vanadus jõuab, jääb külmaks su rind;
ei rõõmusta enam siis midagi sind.
Veel kössis end soojendad päikese ees,
aga sooja ei tule ka päikese seest.
Ei näe sa päikese säravat nägu
ega märka hoopiski mõnda head tegu.
Muremõtteid sul ainult mõlgutab meel,
sa vist raskesti eksinud elu teel.
Nüüd vaevab sind eestulev kohus ja süü;
oled kergemeelselt end elule müün’d.
Ei aita siin ükski kahetsus,
pigem kanda ehk õiglane karistus.
Ma ei unusta sind kunagi
mu armas kodu seal.
Pole teist nii kallist kohta
Enam mujal ilma peal.
Võib-olla on see sellest,
et olla seal enam ei saa;
mind haigena toodi sealt ära
ja tagasi minna ei saa!
Kodu, sa olid ju ilusas kohas:
lehismets linnulaulu ja lilledega,
taamal sügav ja sinine meri,
Üügu pank sinna juurde veel ka.
Ei unune meelest need õhtud loojangut vaadates
ja ajades kasega juttu vajus merre päikene.
Enam kõik need ilusad ajad ei tule ju tagasi;
mis igavikku on läinud, jääb sinna lõpuni.
Ei näe ma sind enam, oh meri ega sindki, mu kaseke!
Jääb kuulmata ööbik ja teadmata seegi, kas ta
koplis veel pesitseb?
Ongi kohal kõik mu armsad:
kevad, lilled, õitsvad puud.
Süda sulab, mõte hardub,
kas saab soovida veel muud?!
Mis sest, et juuksed juba hallid
ja kõrv ei kuule ööbikut.
Kui kevadpäike soendab rinda,
see muudab uueks vanad puud.
Aastaid üle kaheksakümne,
selg on küüru vajunud;
karkudel teen mõned sammud,
olen elust tüdinud.
Lõpuks võiks siia lisada ema pöördumise nooremate õdede poole, mida sama hästi ka endiste Jõulude meenutuseks võib nimetada:
Sõsse, seda tahtsin veel ma
sinult küsida,
kas on sul mõnda meeles meie noorusa’ast?
Kas mäletad, kui isa valgeks lupjas toad
ja ema puhtaks pesi põrandad?
Siis mina olin maalriks seal
ja pildi tegin korstna jala peal’.
See sündis kõik just Jõulu eel
ja isalegi meeldis see,
kui Jõulu-lauba hommikul
toas vastu kõlas nagu kirikus.
Siis ema segas saia-käkki, keetis putru, täitis makki,
kõike tehes hoolega, sest osav käsi oli tal.
Lõuna paiku pandi juba saunaahi küdema,
sest et kuueks pidi ikka kirikusse minema.
Ah kui lõbus oli see läbi küla kirgutee!
Pärast kirku ootas juba kodus põhk ja soe tuba;
kuuseke sai ehitud ja kingid valmis sätitud.
Pähklikotid nurgas ootsid; õunad, kommid tuju tootsid.
Rõõm oli kõigil südames – kuhu
nüüd on jäänud see?