Eluraskused

See oli väga ammu ühel talvisel päeval... Mäletan, et ema oli väga raskes meeleolus, oli kuidagi nagu mures ja kurblik; liikus raskelt ja rääkis vähe. Viis kambri suure põhu koti ja ütles mulle: „Ole hea laps!“ Meil siis rohkem lapsi ei olnud kui meie vennaga. Seda ma ei mäleta, kas vend ka toas oli või kus ta viibis, aga mind küll surus ema tugevasti vastu rinda ja käskis munuke olla. Kaks õde, üks minust vanem ja teine noorem, oli surm ühel eelmisel talvel ära viinud. Mäletan, et emal oli neist nii kahju – alati nuttis ja palvetas ta nende pärast. Siis oli raske haigus sarlakid ja surid paljud lapsed.
No jah, ootasin siis nutt kurgus, et millal ema jälle tuppa tuleb, kuid ega ta ei tulnudki nii ruttu. Ta jäi kogu õhtuks ära ja alles teisel päeval lubati tema juurde minna. Mäletan, et ta oli väga haige, kuid sellest hoolimata oli ta nägu rõõmus. Ta kõrval voodis magasid kaks imetillukest roosakat last. Nad olid nii pisikesed ja armsad. Ema silitas mul õrnalt pead ja ütles: „Tütreke, kuri surm viis meilt kaks sinu õde ära; nüüd tõin sulle kaks asemele jälle!“ Mina ei osanud sellest kuigi suurt rõõmu tunda, sest olin alles viie aastane. Aga armsakesed olid nad küll need pisikesed elus nukukesed. Kuid juba varsti algasid murelikud päevad. Suur kiigu toodi tuppa, väikesed pandi ühel pea ühte otsa, teisel teise otsa, nii et jalad vastakuti jäid. Algul ma nende jalgu üldse ei näinudki, sest need olid üleni lappide sisse mähitud – ainult pisikesed roosakad peanupud paistsid. Noh ja mina pidin siis neid selle kiigu sees magama äiutama.
Oh küll see oli raske töö. Istusin kiigule keskele ääre peale – seal, kus pisikeste jalad pidid olema ja hakkasin kiikuma. Niiviisi jalgadega hoogu andes sain ise ka kiikuda ja algul oli see isegi väga lõbus. Aga pisikesed ei tahtnud ju sugugi alati magada. Vaatasid mulle otsa, silmad nagu säravad nööbid peas. Sellest poleks midagi olnud, et vaatavad, aga varsti läksid pisikesesd suukesed sopilisteks ja nutupill oli lahti. See tegi ka minu meele nukraks ja panin samuti pillima. Siis pidi muidugi tulema ema ja meid kõiki rahustama.
Nii veeresid talvised päevad – pikad ja igavad, kuigi ka lõbu ja rõõmu neisse küllaga jätkus, sest õige ruttu hakkasid mu nukukesed juba suid naerule sättima ja siis naersime kõik kolmekesi.
Talvel oli muidugi ema alati lähedal ja polnud see asi nii hull, aga kui tuli suvi, mil ema-isa pidid minema välja tööle, siis oli raske. Ema läks hommikul vara juba enne päikese tõusu heinale – võõrastele hobuse päevi seletama. Sellal pidi talumeeste käest hobust laenama, et natuke kartuleid ja köögivilja maha panna. Ja selle hobuse eest tuli siis heinaajal teisi aidata – küll niita ja loogu võtta. Algul oli meil vanaema ka, aga tema oli väga vana ja haige. Mul tuli peaaegu üksinda õdede eest hoolitseda – nii palju kui mul sel ajal jõudu ja mõistust oli. Ka lehma pidin juba varakult lüpsma hakkama. Mäletan, et olin seitsme aastane kui ema äratas mind kella viiest lehma lüpsma. Esimesel hommikul aitas veel ema, aga teised hommikud pidin juba üksinda hakkama saama. Ema pidi ju vara-vara tööle ruttama, et enne talupere ärkamist kohal olla. Oh kuidas nutsin mitugi korda lehma all. Piim ei tahtnud ju kuidagi lüpsikusse minna. Ikka ta sirises küll suka peale, küll kleidi varukale, aga lüpstud ikkagi sai, sest nii oli kord ja seda pidi täitma. Ei jõua ju vanemad üksinda meid toita ja katta, tuleb ka endal raskustega võidelda.
Suvised päevad olid pikad ja päikeselised. Lõbus oli meil kolmekesi kodus hullata. Ka naabri Eedi oli meiega koos. Neljakesi oli mängimine veelgi lõbusam. Päev möödus ruttu, aga õhtul oli igavus ja ootus suur – millal tuleb ema? Ronisime siis keldri küljele. Kelder asus meil värava juures. Selle küljelt paistis kaugele, kui ema metsast tulema hakkas. Ja kuidas vahtisime üksisilmi metsateele, kas juba ei paista ema valge rätt. Suvel on küll valged ööd, aga eha ajal on ikkagi nii palju videvik, et valge rätt üksinda kuulutas ema tulekut. Oh kuidas oli siis rõõm otsata kui ema tuli ja kummardas oma pea meile sülle. Ta oli kõik päeval leitud maasikad heinakaarelt üles korjanud ja endale juutesse pistnud, nii et õhtul pea aina punetas (emal olid muidu kangesti mustad ja lokkis juuksed). Küll oli siis hea meel. Ununes kõik raskus ja nukrus, mis päeval oli vaevanud.
Päevad läksid ja aastad möödusid. Varsti olime nii suured, et mul tuli juba kooli minna. Sel ajal algas koolipõlv 8 – 9 aastaselt. Uhkuse tundega alustasin kooliteed; uhkuse ja hea meele tundega, et nüüd saan vabaks nooremate hoidmisest, sest kes siis kooliskäijat enam tohib sundida pisemaid karjatama. Ja küllap teinekord said õed karistadagi, kui segasid mu koolitööd.
Mul oli siis enesesse palju usku. Tahtsin nii väga koolis käia, sest õppimine meeldis mulle. Eriti meeldisid mulle joonistamine ja käsitöö. Ka loodusloo ja eesti keele tunnid olid mulle armsad. Kirjutasin salmikesi ja kirjandeid. Mul oli siis isegi väike unistus kord suureks ja targaks saada. Unistasin siis, et hakkan kirjanikuks. Kuid see kõik jäi ainult lapsepõlve unistuseks.
Kooliaastad möödusid. Isa-ema teenisid vähe, vaevalt, et jätkus igapäevaseks toiduks. Tuli hakata ka tööd tegema, et isa-ema vähegi aidata. Pisaraid valades lahkusin vara kevadel kodust, et ise mõnd kopikat teenida. Möödas oli kuldne lapsepõlv. Mäletan, et nutsin kogu tee ja nutsin veel seal taluski, kuhu mind viidi väikesi lapsi karjatama. Seal oli pooleteise-aastane väike tüdruk – hästi armas ja hea laps, ei nutnud ega jonninud ta kuigi palju. Vaatas oma suurte silmadega mulle otsa, kui mul pisarad voolasid, sest tema ei osanud ju veel aru saada, milleks mina nutsin.
Suve pidasin vapralt vastu, sest raha oli ju tarvis. Nõnda algaski mu ise teenimise ajajärk. Järgmistel aastatel läksin juba lehmi lüpsma ja mõnd kergemat põllutöödki õppima. Jah, möödas oli kuldne lapsepõli, möödas unistused suurest ja ilusast. Kuid siiski oli ja tuli ilusat selleski ajajärgus. Tundsin siis end nii tugevana ja tahtejõulisena. Tervis oli käes ja meel rõõmus, täis ootusi ja lootusi. Siis ei aimanud veel, et mind ootab ees ränk ja raske haigus. Siis ei uskunud, et elu on nii tühine ja et olen nii abitu ja vilets. Siis oli mul unistus ilusast ja kaunist kodust. Teadsin ju, et lapsepõlvekodu jääb meile kitsaks, et tahes või tahtmata tuleb sellest kodust lahkuda ja rajada omale uus ja armas kodu.
Jah, unistasin ilusast ja armsast kodust. Ilusa kodu sain ma küll, aga armsaks pole ma suutnud teda omale teha! Isamaja oli mulle tõesti armas. Ta asus noore kasemetsa ääres. Kui ilusasti laulsid siin ööbikud ja paljud teised väikesed laululinnud! Kui ilusasti õitsesid ja lõhnasid siin kannikesed ja tuhanded teised lilled... Ah kui armas oli see aeg! Unustamatud need suvised õhtud, kui olin vahest kodus isa-ema seltsis. Siis tundus, et elu on tõesti väga ilus.
Aga ega ei saanud ju uneleda ainult ilusas. Tuli ikka teenida leiba ja riiet. Mäletan, et olin ühes talus 4 – 5 suve. Seegi oli ilus aeg. Pererahvas oli juba kõik koduseks saanud ja kõige suurem sõber mulle oli umbes minu vanune peretütar. Oh kuidas me seltsis hullasime ja trallitasime. Riina oli ta nimi. Küll ta oli lõbus ja vallatu! Seda naeru ja lusti oli nii palju, et tihti saime vanematelt inimestelt riieldagi, et mis te ometi alati lakerdate, aga kes sellest hoolis. Naer tuli ikka vägise peale. Siis ei tundnud väsimust ega muret. Laupäeva õhtul hämarikus, peale päevatööd luuad-rehad käes, sai õu ja tänav puhtaks pühitud, toad puhtaks pestud ja lõhnavad kased metsast tuppa toodud. Siis oli nii hea uinuda ja kehal väsimusest puhata lasta. Pühapäeva õhtud kulusid ikka kiigel ära. Mis sellest, et esmaspäeva hommikul juba kella neljast üles aeti ja õhtuti enne kella kahtteist magama ei saanud.. See oli ju noorus – noorus ilus aeg!
Ka talvel sai pererahva rõõmust osa võtta. Sellal käidi hobustega kirikus. Siis tuli peremees uhke saani ja hobusega kirikust tulles meilt läbi, võeti mind peale ja viidi pühasid pidama suvisesse töökohta. See oli ikka Jõulu esimese või keskmise püha. Kui ilus oli see sõit. Hobune, kes suvel pidi rasket tööd tegema, oli nüüd puhanud ja end ilusaks siledaks söönud. Uhke sõiduga traavis ta läbi pehme sahiseva lume. Meel oli siis nii rõõmus, süda helge ja soe. Jälle olid meil Riinaga lõbusad päevad.
Kuid rõõm pole ju alaline. Tihti tulid ka muremõtted vaevama. Isa oli mul sellal juba mulda varisenud. Ema ja kahe õega olime neljakesi. Vend oli oma elu linna rajanud. Isamaja jäi pisikeseks ja vanaks ning kõdunes. Oleks tarvis uuendust, kuid kuidas ma ka ei mõtelnud ja oma pead ei vaevanud, uue maja ehitamiseks meil jõudu ega mõistust ei jätkunud! Teenitud rahast jätkus ainult riideks ja leivaks, sest paljuke siis sel ajal oli ühe naisinimese teenistus. Polnud ka kedagi, kes oleks head nõugi andnud.
Olin siis ühes teises külas suviliseks. Peremehega oli alati see maja küsimus jutuks. Tema muudkui rahustas ja lõõpis: „Ah mis sa tühja muretsed, küllap on sinugi jaoks kusagil uus maja olemas!“ Ja nii jäigi see maja jutt sinnapaika nagu ka minu unistus uuest majast. Samas külas elas ka keegi noormees – minust aastat viis vanem. Küla asus väga ilusas kohas mere ääres ja ka kaljude ning pankade läheduses, samuti ilusate metsatukkade keskel – ühesõnaga väga ilusas looduslikus kohas. Siin ilusa looduse keskel ma siis kohtusingi selle tõsise noormehega ega osanud siis veel teada, et see ilus koht saab kord minu kodu olema. Tema kodu asus otse mere ääres. Nii et vahest vesi kippus õuegi tulema. Ühest küljest rippus kalju sein alla mere kohale, teisest küljest piiras noor kase salu seda kodu. Ka uue maja oli see noormees juba ehitanud. Mõtlesin siis, et küll see inimene on õnneseen, kes siia kord elama saab. Siis ei aimanud, et elus on ikka rohkem muret kui rõõmu. Mäletan, see oli üks nelipühi lauba õhtu. Olin siis juba kolmandas külas jälle suviliseks.Ilm oli ilus nagu suvel enamasti. Linnu laulu ja lille lõhna oli kogu ümbrus täis. Ka sauna lõhn oli nii mõnus ja meel oleks pidanud olema kõige rõõmsam, kuigi millegi pärast ta seda ei olnud. Südames lasus nagu mingisugune mure tomp, mis ei lasknud rõõmu tunda ei linnualaulust ega lillelõhnast. Küllap oli põhjuseks seesama noormees sealt teisest külast. Olin temaga nüüd juba paar aastat tuttav olnud. Tema käis samuti väljas raha teenimas, sest kodurand sellal veel ei toitnud ega andnud tarvilisel määral elatist. Tema tööpõld oli sel kevadel Pärnu kalarand ja küllap olime vist kevadel enne lahku minekut liiga kaua teineteist emmanud. Sellest siis see nukrus ja muregi südamesse jäi. Kahju, et pidime olema teineteisest nii kaugel ega ulatunud teineteisele lohutusi ütlema.
Ennast puhtaks pesnud ja lasknud pererahva magama minna, seadsin sammud kodu poole. Mõtlesin, et ehk on seal nukral meelel vähe lõbusam. Ema oli üksinda kodus, sest ka nooremad õed olid väljas võõrast teenimas. Ema seltsis on alati hea ja soe. Temale võid alati kõik ära pihtida, mis südant piinab, sest tema saab kõigest aru ja tema mõistab kõik. Vähemalt minu ema oli küll niisugune!
Seal me siis istusime emaga, kuni hämarik juba hakkas kaduma ja siis... Siis äkki näen, et videvikus nagu liigub keegi meie suunas. Ja tõesti seal oli tema, mu noormees! Küllap oli mu nukrus ulatanud temani sinna mere taha ja toonud ta koju minu juurde. Olin siis muidugi vist kõige õnnelikum sellel videvikul. Hommikul läksin rõõmsana ja puhanuna jälle oma töökohta ja siingi näis kõik palju rõõmsam ja lõbusam. Teadsin ju küll, et küllap tuleb siin nii mõnigi raske hetk üle elada, aga südames oli nagu mingi kindlus, millele lootsin.
Algas suvi ja igapäevane töö. Märkamatult möödusid päevad ja ma ootasin sügist. Ootasin sügist, sest siis pidi ju algama uus ajajärk mu elus. Ja küllap ta algaski. Oma teenistuseaega ma päris lõpuni ei olnudki, sest olin suve jooksul paisunud juba üsna ümarikuks ja küllap see töö hakkas mulle mõnes suhtes raskekski minema. Ja et Anton (nii oli mu noormehe nimi) ka soovitas mul koju tulla, siis jäigi mul kuu või paar nädalat pooleli ning tulin koju ema juurde.
Ema oli minu vastu alati nii hea. Tema ei pahandanud minuga kunagi, kuigi tal oleks seekord seda tõesti õigus olnud teha. Ütles ainult: “Kui oled seda teinud, siis kannata nurisemata ja palu omale Taevaisalt abi ja õnnistust“.
See oli novembri kuu lõpp, kui tulid sina ja tõid mu siia, mu praegusesse koju. Vihma pladises nagu oavarrest, kui tulime mu väikese riide pambuga. See oli nagu Vargamäe Andrese ja Rõõda teekond. Hoogsalt ja rutakalt astus väike must hobune teed ja peagi olime meie uue ühise kodu väravas. Ilm oli küll paha, sajune ja märg, aga süda oli soe ja rahul. Mõtlesin ja uskusin siis elusse nii palju. Mõtlesin, et suudan elu muuta kauniks ja ilusaks, aga kahjuks ei ole ma seda suutnud!
Kodu on siis õige kodu, kui ta on armas, puhas ja soe. Tõsi, küllap on olnud siin paljugi ilusaid hetki ja armsaid mälestusi, aga niisuguseks, nagu ma tookord seda unistasin, ma pole teda suutnud teha ega luua. Liiga vähe aega saime olla õnnelikud. Tuli sõda ja karmid aastad. Ülo, meie poeg oli alles nii pisikene, kui sina pidid minema sõjateele. See oli raske aeg. Pisarad voolasid siis sama vulinal nagu tookord novembripäeval vihm, kui siia koju tulime.
Kuid ega aeg ei peatu! Sõjavanker veeres mööda ja jälle kulges elu oma rada. Ülole tulid seltsiks veel kaks õde – Elle ja Laine ning uue tahtejõuga algasime jälle oma eluteed.
Rõõm oli lastest, rõõm oli ka oma igapäevasest tööst ja tegemistest, aga midagi pistis nagu siiski südames. Miski jäi nagu tegemata. Midagi oli nagu puudu! Mõtlesin küll siia ja sinna – kõik paistis nagu korras olevat, aga valu südamesse ometi jäi.
Möödusid jälle aastad. Ülo oli sirgunud juba nii suureks, et pidi juba kooli minema. Samasugune uhkusetunne nagu omal ajal iseenda kooliteed alustades, oli mul ka nüüd kui poega kooli saatsin. Ülo oli hea poiss. Koolis õppis ta hoolega ja tal oli tahtmist ja edu õppimiseks. Enamuses olid ikka viied ja kiitused, mis koju toodi. Isegi medalid ei puudunud. Ka tütred olid mul head ja õppisid edukalt. See rahustas mu valutavat südant ja ma lootsin, et elu läheb mul õnnelikult.
Lapsed on mul head lapsed olnud. Mõnikord, tõsi küll, olen nende pärast ka pisaraid valanud, aga see kõik käib ju elu juurde. Ei ole ühtegi õnne ilma õnnetuseta ega ühtegi rõõmu ilma kurbuseta. Nii on see ka minu tühises elus. Seejuures eriti suuri ega rõhuvaid raskusi mul siiski siiani kannatada pole olnud peale Antoni mobiliseerimise 1941.a. Siis küll jäi elu nagu korraga seisma – ei osanud siis enam mõelda, kuidas edasi elada?! Kuid aeg möödus ja elu nõudis elamist ning lõpuks tuli Anton ka sõjast tagasi.
Alustasime jälle uute lootuste ja soovidega oma kodust elu ja laste koolitamist. Tulid kolhoosid, vana asendus uuega. Töid ja tegemisi tehti koos kollektiivselt. Polnud enam oma hobust ega lehma. Kõik oli ühine. Kuid tervis oli siis veel käes ja päevad ning aastad möödusid ruttu. Lapsed kasvasid, kooliaeg sai mööda ja igaüks neist alustas oma elu ning oma kodu rajamist.
Poeg õppis Tallinnas Polütehnilises Instituudis ja tema elu hakkas rohkem Tallinnasse jääma. Tütardest jäi vanem kodusaarele, sest temale linnas ei meeldinud, aga noorem tütar leidis omale uue kodu jälle hoopiski mandrimaal.
Aeg möödus ja aastad läksid, aga tervis hakkas mul üles ütlema. Käed valutasid ja „surid ära“. Väsisin kõigest kergesti ja kõige rohkem piinas mind süda. Ta valutas mul alati ja mul oli tunne, nagu oleksin teinud midagi, mis pole õige! Kuid mida nimelt, seda ma ei teadnud ega aru ei saanud. Ma ei osanud endale aru anda, miks mu süda nii valutab. Püüdsin ja tahtsin Antonit aidata töös ja tegemistes, aga kuigi palju see ei õnnestunud. Palk oli sellal kolhoosos väga väike. Põllul töötamine läks mulle raskeks. Käed ei hoidnud enam sahka, see läks sinna, kuhu ise tahtis. Mul tuli sellest tööst loobuda. Hakkasin siis posti vedama, lootes, et see töö on kergem ja mu kätele kohasem. Töö oli küll kerge, aga rattasõit jälle kätele ei meeldinud, sest postkontor oli 8 km kaugel ja peale selle tuli post ka küladesse laiali kanda. Loonulikult ei saanud selle töö juures ka mistahes aastaringselt ette tulevast ilmast ega talvisest sügavast lumest hoolida. Pidasin siiski mõned aastad seda ametit ja seejärel proovisin piimaveoga. Olin kolhoosi piima meiereisse toimetava veoauto kaassõitjaks ja piima üleandjaks. Seal polnud küll omal vaja jalgu vaevata ega rattaga sõita aga selle eest tuli talvel külmaga võidelda. Lahtise auto peal talvel sõita oli külm ja see mõjus halvasti mu liigestele, kuhu selleks ajaks juba mitmed põletiku alged ja kolded vist olid jõudnud. Kuigi ma sellal seda veel ei teadnud ega uskunudki, et asi tõsine ja pöördumatu kipub olema. Tundsin küll, et haigus halveneb, aga arvasin, et ega ta ikka nii hull ei ole ja küllap ma ikka jälle terveks saan. Alguses oli see arstimine ka vilets. Ega ju ei teadnudki, millega täpsemalt tegemist on? Kohalik arst lohutas, et küllap asi ise paraneb ja vaja ainult oodata. Eks ma siis ootasingi ja lootsin, et paranen. Ega kodused ka ei uskunud, et tõsiselt haige olen. Riina [Antoni õde – Ü.R.] ütles ikka, kui halisesin, et käed on haiged: „Kõikide käed on haiged – ega sul pole nad üksi“. Ehk kui ütlesin, et selg on valus: „Ah sellist selja valu ma olen küllalt tundnud – see pole midagi“. Ja mul tuli vaikida ja aru saada, et olen vilets ja halisen ilmaasjata.
Haigus aga läks ikka edasi ja mu kannatus pandi üha enam proovile. Valutama hakkasid puus, põlved ja isegi varbad ja sõrmed. Käed läksid kõveraks ja sõrmed kühmulisteks. Tuli ikkagi otsida arstiabi. Olin siis kuu aega Kuressaare (sel ajal Kingissepa) haiglas. Seal leiti, et on krooniline liigeste põletik ja mulle määrati mudavannid. Külmetamine ja raske füüsiline töö olid muidugi vastunäidustatud. Vannis käimine oli aga nii, et käisin bussiga Kingissepas – hommikul läksin ja õhtul tulin; üks päev vann ja teine vaba. Aga seda vaba päeva ei saanud ju kuidagi päris ilma tööta olla! Siis olid ju igavene looder. Aga ega haigus ei lase ennast ka narrida... Arstki ütles, et sellisest vannis käimisest pole mingit kasu, sest peale vanni ei tohiks mingil juhul külmetada ega ka füüsiliselt pingutada. Aga kus sa siis nii saad?! Hea, et üldse neis vannides käia sai!
Veel määrati mind Pärnu sanatooriumi. Riina ütles, et võta aga lehm ka kaasa – mina teda küll lüpsma ei hakka. Sellega jäi mu minek seniks katki kui lehm sügisel kinni jäi. Pidin ju selle järgi talitama, kuidas igapäevane kodune elu võimaldas. Nutsin väga palju – salaja ja püüdes oma pisaraid varjata, et teised ei näeks. Võib-olla see nutt ka ei lasknud mind paraneda. Riinaga me läbi ei saanud. Ega ma ei osanud ühtki tööd nii teha, nagu oleks pidanud. Tegin ma siis väljas või kodus – ikka oleks see kuidagi teisiti pidanud olema. Kui tegin midagi käsitööd, siis olid need ikka kaltsud ja narakad, mida pole kellelgi vaja. Ja kade on ta ka eluaeg olnud. Ega tema ei salli, et teistel temast midagi rohkem oleks. Ma tean ja saan aru, et halba ei tasuta halvaga ja paha tuleb lepitada ning andeks anda, aga ta on mu südame nii ära söönud, et ma ei saa kuidagi temaga leppida. Küllap olen ise ka halb ja paha ega oska elada nii nagu peaks. Raha ma pole osanud eladeski korjata ega hoida. Kopikad on mul alati otsas ja ega ma pole neid kunagi kuigi palju saanudki, sest olen eluaeg teinud odavat tööd ega kunagi osanud mingeid kasusid arvestada. Ma ei ole osanud elult võtta mõnusid ega kasu. Olen leppinud ikka alama ja halvemaga. Isegi riided on mul viletsamad kui teistel minusugustel. Ja ega mul polegi õigust omale ihaldada ilu ega ilusaid riideid, sest olen ju väga haige. Olen nii haige ihuliselt kui hingeliselt. Ei oota elult enam midagi muud kui surma. Ei saa ma enam töötada ja ei saa ma ka kuigi palju enam liikuda. Kark on mu alatine kaaslane ja teda tuleb mul elu lõpuni kaasas kanda. Olen väga kurb oma saatuse üle, aga sellega tuleb leppida. Karile on jooksnud mu unistus ilusast ja armsast kodust. Ei ole suutnud ma teda ilusaks ehitada; ei ole suutnud luua sõbralikku ega sooja õhkkonda. Ei suuda näole manada mahedat naeratust, mis teeks elamise ja olemise rõõmsaks. Alati on meel nukker ja tusane ja võib-olla teen sellega ka teiste meele tusaseks ning elu kurvaks. Ainus, mis mu silmale veel rõõmu teeb, on kevadel lilled. Nende õitest tunnen puhast rõõmu. Tahaksin, et neid oleks mul palju ja et nad ei lakkakski õitsemast.
Mul on üks väike peenar toa akende all ja see peenar on alati õites – vara kevadest hilissügiseni. Kõige esimestena tulevad kellukesed, siis nartsissid ja tulbid, siis pojengid, liiliad, päikesekübarad ja nüüd on mitu aastat õitsenud siin ka elulõng. Selle istutas mu minia. Ta on suur ja võimas ja üleni õisi täis. Tänavu ta kasvas millegipärast kahte harusse. Ju vist sellepärast, et meie mõtted ja tegemised Antoniga kipuvad ka kahte jaosse. Haigus on teinud mind väga kannatamatuks ja kärsituks. Ei kannata tihti iseennastki, veel vähem teisi. Saan aru, et ei tohiks midagi ütelda, ega oma tahtmist ajada, aga justkui kiuste tuleb jonn. Sest kui tunned, et sul on õigus, siis ei saa nagu teisiti, kui hakkad vastu. Seda aga Anton ei salli ja siis läheme lahku ja kaklema. Vanad inimesed, mõistus peaks selge olema, aga jonnivad nagu aastased lapsed! Enam ei ole armastust. Enam ei ole illusioone ega unistusi. Elu on olnud tühine. Tühine ja asjatu. Ei ole täitunud lapseea unelmad. Ei ole täitunud soovid ega unistused. Ilusat ei ole, on ainult valu ja nukrus. Ja nüüd ma tean ka miks süda mul alati valutas – valutas sellepärast, et ei leidnud oma õnne!

1980.a 2. aprillil

Minu tühja läinud elu