On 1994.a aprilli kuu. Ilmad on juba üsna kenad ja meri jääst vaba – ainult suppu ja purtsu veel täis. Kuldnokad juba vilistasid ja liblikad vist olid ka juba väljas, sest mäletan, kuidas ma nii väga tahtsin oma trepi esist vähe puhtamaks teha. See oli suure vaevaga, aga ma siiski sain, sest Taeva Isa aitas mind. Päike oli soe ja mu kellukad juba kippusid õide. Ühe päeva läbi oli suur must liblikas mu juures seal trepi ees – kord ühel ja kord teisel pool mind. Mõtlesin siis, et mida see tähendab? Et ju on minul viimane kevad siin oma trepi esist kohendada? Kollaseid ja kirjusid liblikaid oli ju ka, aga see must oli terve päeva mu ümber.
See oli kolmapäev. Ilm jälle nii ilus ja päikeseline. Mehed olid juba paar-kolm päeva rannas tööl olnud kibekiiresti paate ja mõrdu korrastades, mis peatselt merre pidid minema. Anton ütles hommikul: „Ma ei tule päeval kodust läbi, kui lavkale lähen. Läheb liiga palju aega kaduma; õhtul toon leiva ja saia koju.“ Ma tuhitsesin kodus ja õhtul, toit valmis, ootasin Antonit. Läksin õue kiisudele süüa viima, kui kuulsin auto häält ja ukse klõmmu. Mõtlesin, et see kostub rannast. Äkki seisis Elle mu selja taga ja ütles: „Ema, lähme nüüd kööki, ma aitan sind.“ Ütlesin, et ju ma ise ka ikka saan, olen ju iga päev õues. Siis lisas Elle nii tasa: “Isa tuuakse ka varsti koju.“ Siis sai mulle asi selgeks – isa ei tule ise, ta tuuakse... Suutsin ennast siiski rahule sundida ega olnud liiga närvis. Olin juba mitu korda varemgi mõtelnud sellele, et see aeg ikka tuleb, kui peame lahkuma. Isa toodi koju, Elle pesi ta puhtaks ja pani (Veljo ja Veiko abiga) riidesse. Mina ju otseselt aidata ei saanud. Ta viidi kanderaamil õue-kööki puusärki ootama. Veiko jäi mu seltsiks, sest üksi ma koju jääda ei julgenud. Hommikul ütlesin Veikole, et sa mine mureta koju. Sul seal nii palju tegemist, aga ma saan siin väga hästi üksi hakkama. – olen ju iga päev üksi olnud. Päev möödus. Kella kolme paiku mõtlesin, et teen tule pliidi alla – et tuba siis soojem, kui teised tulevad. Ei jõudnud veel tuld teha: koorisin kartulaid pliidi suu ees istme peal istudes, kauss süles. Korraga tunnen, et ma kukun ja olengi pliidi suu ees, kartulid ja vesi põrandal. Nuga oli läinud pöidla sisse ja sealt tuli pisut verd. Ise ma üles ei saanud ja Anton mind enam aidata ka mitte. Olin seal siis seni, kuni Laine ja Ants õhtul tulid. Ants tõstis mind üles, aga ma ei saanud ennast ise põrmugi toetatud. See kukkumine oli vasakule küljele. Mõtlesin, et nüüd ma olen puruks ja pihuks ja tuleks nüüd ka lõpp mulle, oleks üks matus! Aga inimese mõtted ei ole Jumala mõtted. Viidi mind voodisse ja sealt ma enam ise liikuma ei saanud – aidati mind ämbri peale ja pandi jälle asemele. Kõik oli mul valu täis ja ma olin kindel, et midagi on katki.
Matus korraldati ruttu, sest tööinimesed ei saa ju tööpäevi nii kergesti vabaks. Lapsed tegid ja kamandasid. Nüüd pidi neil aega olema! Olin oma valudega ega ei osanud neid mitte üheski asjas aidata. Pühapäevaks (matuse päevaks) toibusin siiski nii palju, et sain voodi ääre peal istuda. Kõik matustega seonduv jäi mul nägemata.
Lumehelves sulab ära silmapilk,
kogu tema sära on vaid vihmatilk.
Inimelu kustub ära – sama silmapilk,
Järele jääb maine vara
justkui vihmatilk.

Järelhüüd Antonile
Isa... enam ei avane su silmad. Enam ei lausu sõnu sinu huuled... Väsinud on jalad sammudest ja lakanud on tuksumast su süda. Ei olnud kerge su elutee, kuigi sa astusid seda kindlalt ja kartmata töid ning raskusi. Üle kõige armastasid sa merd. Mere peale vaadates lõppeski su rännu ring. Olgu emake maa sulle pehme ja soe, kuigi sa meelsamini puhkaksid mere ääres kividel. Puhka rahus.
Siin viimne verstapost su rännurajal,
ei enam sammuks tõuse väsind jalg.
Ei vaikiv süda trööstisõnu vaja,
jääb külmaks jäädavalt su kaame palg.
Hulk rännuaastaid sulle antud oli,
kus vahest käima pidid rasket teed
ja kui sul mured südamesse tulid,
sa endas võideldes pea võitsid need.
Aeg kiirelt tänapäeva rütmis kulges,
tööst ihkas rõõmu tunda sinu hing.
Külm käsi karmilt elutee sul sulges
ja siia tõi su viimne rännuring.
Nüüd siin su pärjatatud kirstu juures
sind siiralt mälestame isa hea
ja ümber kirstu tasa nutvas tuules
me vaikselt leinas langetame pea.
Sulle vist luges Ülo surnuaial enne hauda laskmist. Mina olin kodus kukkumisest nii oimetu... Kui kõik vaikseks jäi ja Anton juba õuest väljas oli, vajusin pisarateta patja. Pisaraid lihtsalt ei tulnud.
Mu süda oli rahul, et see kõik oli nii ruttu mööda sai; et Anton ei olnud pikalt haige ja et ta suri seal, kus oli ta armsaim koht elus. Ta suri rannas, kus ta kõige rohkem tahtis olla ja seal kustus ta küünal keset tööruttu. See kõik pidi väga kiiresti toimuma – peaaegu nagu üks silmapilk. Ma usun, et tal ei olnud piinavat valu ja kui oligi, siis ikka vaid lühikeseks ajaks.
Anton suri 13. aprillil ja maeti 17. aprillil, 1994.a. Nädal aega peale matuseid toodi mind voodiga Paenase Otsale, kus mul nüüd väga hea olla on. Mu süda on rahul ega valuta enam, kuigi ma arvan, et raske aeg mul alles ees on. Aga kui Jumal on mind aidanud siiani, küllap ta siis aitab ka lõpuni.
Maikuu, selle ilusa õiekuu olin peaaegu et sirakil voodis. Elle, olgu taevas talle armuline,  mind aitas ja ravis – ravis oma rahuliku meele ja kindlusega.