[1999. aasta märkmeid on leitud vaid lahtistelt lehtedelt ja need piirduvad esimese poolaastaga. Esimese kolme kuu kohta on ühel A4 lehel täielik kalendaarium iga päeva ilma iseloomustamiseks, aga et see kuigi olulist infot ei sisalda, siis on järgnevas toodud vaid illustratsiooniks veebruari kuu andmed tabeli kujul. Ü.R.]

14. jaanuar, 1999
Kask tukub üksi Kopli tare taga... [Nii võiks pealkirjastada üsna hüplevad read, mis küll riime sisaldavad, kuid mida on raskevõitu tervikliku luuletusena kirja panna... Ü.R.]
Lumi puhas, pehme, valge
katab maad ja metsa;
minu mõtted, udused või selged,
langevad ka üksteise otsa...

18. jaanuar
On ilus vaikne ilm. Päike nagu tahaks välja tulla, aga veel ei ole selge, kas see tal ka õnnestub... Olen jälle oma mõtetega minevikus ja muidugi lapsepõlves. Minu meelest on eesti keeles kaks lühikest, aga kõlavat sõna: ema ja kodu. Need ühtekokku ongi minu jaoks nüüd lapsepõlv. Peale selle on mulle lapsepõlvest jäänud hinge kaks heli: kirikukellade ja kitarri helid. Mulle meeldib ka laul, kuigi ise ma laulda ei oska. Võib-olla on see harjutamise puudus või ka lihtsalt harjutamiseks vajaliku tahte- ja sihikindluse puudus?!
Koolis mulle meeldis, aga seal sain liiga vähe aega käia ja nüüd võin vaid mõttes ümiseda:
Laula, sõber,laula
laula rõõmsaks meel.
Laula mured eemale,
et elul oleks mõte sees.

20. jaanuar
Ilm püsib sombune. Puhas ja valge lumi kadusid paari päevaga, sest tuul puhub lõuna poolt ja kraadiklaas näitab enamasti plussi poolt. Ennustati küll külma talve, aga mis tegelikult tuleb, seda paeavad alles paar järgnevat kuud näitama.
Veebruari päev Ilm
1 Esmaspäev Sulailm
2 Teisipäev Sompus ja sajab lund; küünlapäev
3 Kolmapäev Pilves ja tuleb lumekihu
4 Neljapäev Viimane selge hommik oli küünlapäeval; nüüd aina pilves ja sajab
5 Reede Päike tahaks paista, aga pilved ei lase!
6 Laupäev Külmakraadid ja helvetab lund
7 Pühapäev Päike sai lõpuks pilvedest võitu
8 Esmaspäev Hommik selge, aga päeval jälle pilves
9 Teisipäev Sajab paksu lund
10 Kolmapäev Hommikul ilus päike ja puud härmas; päeval hakkas lund sadama
11 Neljapäev Hommik selge, aga hakkas lund sadama
12 Reede Taevas nii ilus, et kutsub joonistama, kui oskaks
13 Laupäev Ilus vaikne ilm (Elle ka täna kodus)
14 Pühapäev Pilves, aga ei saja; rahulik sõbrapäeva pühapäev
15 Esmaspäev Ilus vaikne ilm
16 Teisipäev Kõva tuisk vastlapäevaks; kole ilm!
17 Kolmapäev Tuhkapäev ja ilm väga mõtlik
18 Neljapäev Vaikne talveilm; piilub ka päikest
19 Reede Ilus päike hommikul, aga õhtut veel ei tea!
20 Laupäev Ilm pilves, aga ei saja
21 Pühapäev Rahulik talveilm ja vaikselt helvetab lund
22 Esmaspäev Ilus ilm ja paistab ka päikest
23 Teisipäev Hommik ilus, aga juba pilvitab ja kisub jälle tuisule
24 Kolmapäev Tuiskab ja mässib, nii et maa ja taevas on koos
25 Neljapäev Lund on nii palju, et kõik sellega kaetud
26 Reede Talve ilm ja sügav lumi
27 Laupäev Vaikne ja pilves ilm
28 Pühapäev Tuiskab ja lötib sula lund sadada

9. veebruar, 1999
Terve jaanuari kuu olid pilves ja sompus ilmad ning vaheldumisi sadas lund ja vihma. Päikest peaaegu ei olnudki näha. Veebruar on olnud ilusam ja eriti ilusad on olnud hommikud oma päikesetõusudega. Loojanguid ma siin oma aknast ei näe; neid sain Koplil jälgida. Kahju, et ei oska ilusaid looduse pilte omale kuidagi jäädvustada. On ju muidugi kunstnikke, kes seda oskavad, aga nende silmadega, milledega mina asju näen, keegi teine ju ei näe!
Loodus toimetab omasoodu, aga inimene on väeti ja ülekohtune. Ta peab ennast ikka kõiketeadjaks ja targaks, aga tegelikult ei saa oma tarkusega kuidagi toime tuldud. Samasugune olen minagi – targutan ja tahaksin hea olla, aga ei oska ega suuda. Mõtlesin ikka, et ma seda 1999-ndat aastat enam ei näe, aga nüüd võib juhtuda, et veel 2000-ndagi ära näen! Mul ei ole praegu ju midagi viga, kuid kannatuste aeg võib veel ees olla?! Praegu ei ole mul suuri valusid, aga need saavad alles tulla. Sellepärast süda muudkui valutab, sest olen niisugune närveerija.
Veiko läks jaanuari algul Tallinna, kust edasi ikka merele pidi saama. Minek oli raske, sest meil mõlemal olid pisarad silmas... Veiko on hea südamega, aga vahest kipub joomine mõistust ära võtma ja nii ei ole head halvata... Ma olen siin oma väikeses toas ju omaette ega tea, mis mujal sünnib. Mulle kõike ei räägita ja ongi parem, sest muidu ma aina hädaldaksin. Et ma enam millegi tegija ei ole, siis ei ole mul ka vaja ennast teiste asjadesse ega tegemistesse segada.

16. veebruar
Täna on vastlapäev, aga ilm on läinud päris pööraseks –  aknast näeb vaid sula lund ja tuisku.  Ma olen soojas toas ja häda pole midagi, aga mida need peavad tegema, kellel selle ilmaga tuleb väljas olla? Ellegi läks täna Kuressaarde ja ei tea, kuidas ta sealt tagasi jõuab – sellest rääkimata, et kuidas linnud ja metsloomad omadega hakkama saavad?
Elle ja lapsed said siiski õhtuks kenasti koju, sõid hernesuppi ja vastlakukleid ning elu paistab oma seatud rada edasi minevat.


26. veebruar
Aeg lendab kiiresti sellele vaatamata, et mina aina istun ja ohin. Ohkima panem mind see, et olen nii jõuetuks ja saamatuks jäänud. Mu käed ei kuula enam üldse mu sõna ja ma ei suuda näppude vahel pidada ei õmblus- ega heegelnõela. Ellel oleks veel vaja üks pisike lina teha, aga mu sõrmed enam nõela riidest läbi ei suru. Hea veel seegi, et kuidagi oma mõtteid paberile suudan kriitseldada.

28. veebruar
Väljas tuiskab ja möllab. Elle ja Veljo läksid mandrile Lainele külla; eks paistab, kuidas nad tagasi saavad?

1. märts, 1999
Pererahvas jõudis mandrilt kenasti tagasi. Täna juba esimene kevadekuu päev. Ilm on pilves, aga vaikne. Elle toob töölt tulles kurva sõnumi –  Pärnumaal  oma  vennalaste juures olnud Ringa Liina olla surnud ja maetakse homme. Mindki olla matusele kutsutud, aga loomulikult ei ole minust sinna minejat. Saadan ainult kirja oma järelhüüdega, milles luban Liinale kuumadest pisaratest pärja punuda, sest pisarad ei närbu iial...

2. märts
Olen veel mõttes Ringa Liinaga, kes täna talle võõrasse Pärnumaa mulda saab. Inimene ju ei oska arvata, kus ja kuidas ta elutee kord lõpeb...

7. märts
Täna on siis järjekordne valimiste päev. Peaks sinna Toompeale ikka sellised inimesed saadama, kes maa asjadest ka midagi teaksid! Ehk saaksid siis karges põllud millalgi jälle sulaks ning metsad ja aasad võsast ja rämpsust puhtaks – et meil üks aus ja korralik riik oleks!

 8. ja 9. märts
Avo tõi mulle naistepäevaks ilusa punase õie.  Hommikul paistis ka päike,  aga päeva peale läks pilve.
Öösel vastu 9. märtsi olla aga tühi Kallaste Uielu maja põlema pandud! Kellele see küll ette jäi? Omanik, endine Siberi Mihkel suri juba mõne aasta eest Liiva hooldekodus ja temast kedagi järele ei jäänud. Küllap jääb selle kuriteo tegija sama moodi teadmata, nagu Linnuse Võsu Antsu tapmine ja tema maja põlema panemine.

30. märts
On päris ilus ilm. Vett ja lörtsi veel on, aga see kaob peagi. Kuldnokad paistavad ka juba kohal olevat, sest kalendri-kevad ju juba algas. 28. märtsil oli palmipuude püha 3 päeva peale paastu-Maarjapäeva. Täna on ilus ilm, aga minu süda valutab üsna kibedasti, kuigi selleks ei peaks nagu põhjust olema. See on niisugune piinav valu. Ma hakkasin seda tundma juba ammu, kui hakkasin lapseeast välja kasvama ja pisut seda elu mõistma; kui hakkasin aru saama, et elu peab igaüks ise oma õlgadel kandma ja tundma. Neli aastat siin Elle juures ma seda valu ei tundnud. Ma juba arvasin, et nüüd kohe tuleb liiva-Hannus ja viib mind Antoni juurde Sepamäele. Aga paistab, et ta veel ei tule ja veel ei ole aeg, et talle selleks käsk oleks antud! Ju ma siis ei ole suutnud veel oma patte andeks paluda. Võib-olla neid ei antagi mulle andeks, aga ma siiski loodan... Ma usun ja loodan, sest Jumal on helde ja armuline.

2. aprill, 1999
Täna on siis suur ehk vaikne reede, kui Jeesus inimeste eest ristil kannatas. Väljas on ilus päike ja sellise ilmaga oleks hea kirikusse minna, aga Rinsi kiriku uksed on kinni, sest õpetaja ei jõua Kuressaarest enam kuigi tihti siia. Aga kui need uksed ka lahti oleksid, ei saaks mina oma kahe karguga enam kiriku trepist üles ja mul jääks ikkagi kirikus käimata, kuhu ema mind lapsena üsna tihti kaasa võttis.

7. aprill
Ilm on pilves ja sajab päris kõvasti. Eile oli vaid udune ja sompus, aga täna saab maa päris korralikult kastetud.

13. aprill
Kuigi tihti unustan selle, mis juhtus eile, seisab Antoni surma päev mul ikka silme ees ja sellepärast pean seda tänagi siia maha märkima. Nukralt õue vaadates märkasin seal oma sõpra punarinda – väikest punase puguga lindu. Ta vaatas mulle ploomi oksalt vastu lahtise nokaga, millest aru sain, et ta mulle midagi räägib. Komberdasin oma karkudel õue ja linnuke oligi ka kohe mu lähedal õunapuu oksal ning tervitas mind oma tuttava vidinaga. Tunnen seda juba Kopli aegadest. Ta lendas oksalt oksale minuga koos edasi liikudes ja rääkis mulle lõpuks väga pika jutu, aga kahjuks ei oska ma seda juttu siia kirja panna!

1. mai
Täna lakkas tuksumast Andruse-Mihkli Salme Alasi süda. Salme oli pärit Kallaste Jaagult ja Kopli Antoni emapoolse onu tütar. Paenasel saime teist korda ühe küla inimesteks. Salme tütre mees oli parajasti merel, ega saanud matusteks sealt tulema; sellepärast aitasid Elle ja Veljo Katit ema matuste korraldamisel. Kirjutasin ka oma järelhüüde Salmele, aga muul moel matustel olla oma karkudega ei saanud.

10. mai
Võiks juba päris soe olla, aga sajab, tuul on vali ja keerutab isegi lund. Hommikul oli 5 kraadi sooja, aga nüüd näitab kraadiklaas veel ainult ühte kraadi ja maapinnale hakkab lume kiht tekkima! Kahju on lilledest ja ka lindudest, sest mõlema jaoks on see ilm raske katsumus. Eile oli emadepäev ja mulle toodi ilusad pungas tulbid vaasi. Need on nüüd soojas toas lahti läinud, aga kuidas peavad toime tulema kõik õue jäänud lilled?
Tänavune kevad on üldiselt vilu. Aprill oli vihmane ja vilu, aga nii palju päikest siiski oli, et varased kellukad ja krookused jõudsid juba ära õitseda. Mõned sõstra põõsad jõudsid ka juba õitsema hakata ja ploomidel pungad paisusid üsna silmnähtavalt. Nüüd siis niisugune tagasilöök! [Järgneb terve lehekülg riimitud ridu looduse vempudest Ü.R]

13. mai
Täna on Karro sünnipäev ja ta saab viie aastaseks. Tänapäeva lapsed on taibukamad ja avarama olemisega. See vist peabki nii olema, sest öeldakse ju terve maailm arenevat ja ju siis inimlaps koos sellega. Aga mida jääb korrast vähemaks, see on tõde ja õigus! Endised inimesed olid ausamad ja tõemeelsemad.

15. mai
[Järjekordne katse oma elusaatust pikemalt värssides kirja panna, aga uusi või häid riime ei ole eriti esile kerkinud  Ü.R.]
... mul on siin hea,
muredest ma ei tea,
kuid koduigatsus käib ikka üle  pea!
[Sellele järgneb lehe pöördel üks pikem mõttearendus, mille proovime siin võimalikult originaalile vastavana kirja panna ainult kirjavahemärke korrigeerides  Ü.R.]
Inimene on üks sõuke olevus, kes ei ole millalgi rahul. Oled sa noor ja terve, siis on see, et ikka on kiire; ikka on nii palju tööd, et ei jõua seda, nii palju kui tahaksid, tehtud. Kui saad vanaks ja enam midagi teha ei saa (pealegi kui oled haigusest puretud), siis on sul see viga, et on liiga palju aega. Käed kibelevad, et ei saa enam teha, mis oleks tarbline. Aeg on igav ega lähe edasi. Vaatad ja kella seierid nagu seisavad paigal. See on närveerimine. See on, nagu tänapäeval öeldakse, stress. Mõtled ja mõtled ning pea lähebki segi. Pane tähele loodust. Kõik käib seal oma korra ja seaduse järgi, kuigi on vahel tuul liiga vali või külm väga tugev või siis sajab liiga palju. Aga ikka on omal kohal kevad, suvi, sügis ja talv. Ikka tulevad kevadel lilled ja linnud. Ikka ju lähevad puud lehte ja õide – mis siis, et vahel on see pisut varem, vahel hiljem. Ma jälgin siin linde ja ka lilli ning puid-põõsaid. Sajab lume lörtsi ja tuul on vali. Kuldnokk on kuskil kössus ja ei ole tal sooja ega süüa. Aga kui tuleb päike, siis on ta nii rõõmus, lehvitab tiibu ja laulab. Samuti on lill. Ta on longus ja kurb, aga kui päike teda suudleb, saab ta rõõmsaks ja erksaks. Ma vaatan ka meie kanu. Vahest öeldi ka nii, et rumal nagu kana ja kuibib ringi, aga ei ole see kana sugugi rumal. Meie kana tuli uksealusest avast läbi sellesse aia ossa, mis on temale keelatud, aga ukse alune oli miskipärast lahti unustatud, et kana sealt läbi sai. Tuli ja hakkas väga kiiruga liibitsema ja nokkima, aga kui suur isu mööda sai, vaatas, et on vales kohas. Vaatas ja vaatas, aga lõpuks jooksis ruttu selle ava juurde, kust sisse oli tulnud ja läks tagasi oma aeda. Tal oli see mõistus, et sai aru, et oli valesti toiminud. Oleks ka inimesel see arusaamine, et ei teeks nii palju paha. Et sa aru saaksid, kui oled valel teel, et siis tagasi pööraksid ja õigesti teeksid. Mõned ehk saavadki aru, aga enamus on ikka selle mõttega, et kõik on õieti ja hästi ning jauravad edasi...

22. mai
Täna on selle aasta nelipühade laupäev. Elle pere paneb kartuleid maha. Ilm on pilves, aga ei saja. Toomingas juba poolenisti õitseb, aga kask mu akna taga on alles hiirekõrvul.
Istun oma väikses toas, kõht on täis, aga nelipühade tunnet ei ole! Süda valutab. See kevad on vilu ja vihmane. Milline tuleb suvi? Milliseks muutub elu???

23. juuni – Võidupüha ja Jaanilaupäev
Istun oma toas, süda ei valuta, meel on rahulik ja mõtted üsna selged. Vaade aknast õue on nii ilus. Elle taimed on nii rõõmsad. Tuli jälle nii palju vihma, et maapind on must ja mullas elu. Vihm oli üsna õrn ja mahe. Ma ei saanud sellest küll õues vahetult osa, kuid siit läbi akna näen, et kõik on rahul ja tänutundes. Mu linnusõber istub siinsamas mu vastas ploomi oksal ja vidistab mulle hoolega. Tal on järjekordselt mulle midagi rääkida, sest ta vaatab kogu aeg mu poole. Oled armas, väike linnuke!
Kui käin karkudel teises toas, näen seal aknast ilusat metsa ja ka haritud põllusiile. Näen Nurmiku Vasseli rukipõldu, mis otse sinab ja Kunni Meida aiamaad ja meie oma kartulimaad ja nende vahel paistab ka veel kuldkollaseid võililli...
Kuldkollased võililled aasal,
kui kosutav silmale see...
samas pihlapuu valgetes õites
seda vaadet veel kaunimaks teeb.
Loodus, oled suur ja võimas,
ei sinuta me olla saaks;
sa alati ju ise muutud uueks
ja nii see seatud igaveseks a'aks.
Mu kõrvadele veel nõnda kaunis
see igakevadine linnulaul;
need viisid sulatavad hinge,
neis reipust on ja rõõm nii aus.
[Sellega lõpevad 1999. aastaga dateeritud üksikud lehed  Ü.R.]