2000

14. jaanuar

Täna olla taliharja päev. Ju siis pool talvest möödas on. Ilm õues on sula ja pilves ka, aga on ka selgeid triipe – võib-olla tuleb päikegi välja. On küll kesktalve aeg, aga maa on must. Veeloigud sillerdavad murumätaste vahel. Ammu ei ole enam olnud külmi ja lumiseid talvesid. Rohkem on ikka soojakraade. Mäletan, et kui olin oma kodus Kallastel, siis õitses seal viimastel aastatel mul ikka jaanuari ja veebruari kuus lumelill. Olid juba siis need talved soojemad.
Nüüd elan kuuendat aastat Paenasel. Olen abi tahtja ega tee enam midagi tarblist tööd. Ilma tööta olla on aga igav, sest töö on ju see, milleta nagu olla ei saagi. Ma pean nüüd saama, sest on mul ju kaks karku ja kui olen püsti, on käed karkude küljes ja mis tööd sa ilma käteta teed?!  Mul on hea tütar ja tütre pere. On soe tuba, kõht on täis ja mul ei ole siiani olnud ägedaid valusid. Ja kui neid vahest ongi, siis on mul abiks kohe kiriku vesi (vesi, mis kirikus kolmekuninga-päeval pühitsetakse). Ma usun, et see aitab ja mind on ta tõesti aidanud. Ka täna öösel see aitas.
Mul on suus veel poolteist hamba tüügast. Need on all lõuas ja nendega ma veel oma toitu puren, aga see poolik hammas hakkas õhtul tuikama ja öösel nii valutama, et tõusin üles,  otsisin oma kirikuvee pudeli välja ja rüüpasin kolm korda ja pidasin suus hamba peal. Siis tegin ka lapi selle veega märjaks ja hoidsin seda haige lõua peal. Hommikuks oli hammas terve. Mis sellest, et teised ütlevad, et mida see lage vesi aitab... mind ta aitab. Olen seda mitu korda tundnud, et kui kuskil on valud, pean selle kiriku veega märja lapi seni seal peal, kuni see on ära kuivanud. Siis olen jälle selline, et saan olla ja ei pea ohkima. Vana inimest ju enam uueks ei tehta. Ma usun ka, et Taeva Isast targemat arsti ei ole! Kui tema sind aitab ja ravib, siis sa hädasse ei jää.
Et mul midagi tarblist tööd ei ole, siis ma kirjutan. Olen palju paberit ära määrinud ja kümneid pastakaid tühjaks kirjutanud. Ei saa ju niisama losutada ja õue vahtida ilma midagi mõtlemata. Minu mõtted on ikka kõige rohkem möödunud lapsepõlves. On ka möödunud elu neis aegades, mis on kõige sügavamale hinge jäänud. Ma unustan ja palju on neid asju, mis hoopis vahelt kadunud on, kuid osa asju on siiski, mis ei ole kaduda saanud.
Olen liiga ara iseloomuga ja sellepärast on mu kaaslaseks juba sellest ajast, kui mäletama hakkan, hirm. Ja sõna „sõda“ on mu meelest kõige hullem sõna. Kui lapsepõlves varesed kraaksusid ja kisasid, siis vanad inimesed ütlesid, et varesed kraaksuvad sõda ja juba see sõna pani mind värisema. Lapsena on kõik hirmud ja mured siiski nii väikesed, et ema need ära võtta saab – nii kaua kui tema olemas on. Aga tuleb ju see aeg, kui sul ema enam ei ole ja siis oled oma muredega üksi. Muidugi aitab neid muresid kanda ka su mees (abikaasa), kui aitab? Aitab ka Jumal, aga vaid siis, kui teda kõigest hingest palud ja tema abisse usud.
Mulle on juba üsna varasest lapsepõlvest hirmu teinud ka purjus mees. Minu isa oli meie, laste vastu väga hea ja hoolitsev, kui ta oli kaine. Aga kui ta oli purjus, kaotas ta sageli oma enesevalitsemise ja see oli meile suur hirm. Nii ma palusin juba üsna noorena, et kui mulle mees on loodud, siis ärgu olgu see joodik ja see mu soov täitus tõepoolest. Vist sellepärast on mu lapsepõlve-mälestused ka ikka rohkem emaga seotud.
Olin viie aastane, kui meile tulid kaksikõed Salme ja Olga. Nendega õigupoolest algaski mu olevik. Nad olid nii armsad, saati veel see, kui neid suure kätki sees magama äiutasin. Sain ju siis ise ka kiikuda. Küllap pidi ema vahest hoiatama, et ma kätkit ümber ei kiiguks. Need päevad koos õdedega olid ilusad, kuid oli ka muresid ja hirmu. Tean, et kord oli nii tugev äike, et päeva ajal oli ümberringi must ja pime. Me ronisime siis söögilaua alla ja värisesime seal. Ema oli tööl ja ju vist isa ka kuskil ametis oli, sest kodus olime vaid meie kolmekesi. Ema oli seda öelnud, et kui äkesepilv maja kohal on, siis ärge akna juurde minge.
Ka õhtuti, kui päike juba looja oli läinud, tundsin ma hirmu. Meil oli värava kõrval kelder ja tihti me kükitasime seal keldri müüri peal ema oodates, kui ema oli talumeestele hobusepäevi tegemas ja hiljem koju jõudis. Suvel on ju valge aeg kaua ja vaid kesköö paiku hämarik. Väiksemana oli ema öösiti ikka meie juures, aga kui juba üle kümne aasta vanust oli, juhtus ka seda, et ööselgi kolmekesi pidime kodus olema ja siis oli alati hirm suur.
Meil oli küll ka isapoolne vanaema, aga tema oli haiglane ega sallinud ka eriti lapsi. Mäletan üht juhust, kui lennuk läks hästi kõrgelt meie õue kohalt üle. Vanaema hõikas: „Lendur, lendur tule alla; ma anna sulle kaks titte!“. Ma kutsusin õed koplisse, et vanaema ei saaks neid ära anda! Ise ma nägin nendega vaeva küll, sest kui nad sülle tahtsid, siis ikka mõlemad korraga, aga minu süli oli ju väike ja korraga nad sinna ei mahtunud!
Olin 13- või 14-aastane kui mind Saaremaale võõraid lapsi hoidma ja koduseid töid tegema anti. See oli ka üks raske suvi, aga kuidagi ta otsa sai ja seda andis veel terve järgmise talve kodus meenutada. Olin sealgi lastega öösel üksi kodus, sest osa nende heinamaast oli kaugel soos ja sealt ei tuldud enne kui hein oli niidetud. Samuti oli loo võtmisega. Mul oli seal ka 4 lehma lüpsta ja paar siga sööta. Sigade laut oli aga nii suur ja virtsa täis, et sead ujutasid oma molli ikka taha seina äärde ja seda oli sealt väga raske kätte saada. Ühel õhtul, see oli üsna sügisel ära tuleku eel, käisime peremehega laterna tulega vasikat metsas otsimas. Vasikat me ei leidnud, sest ega mina ei julgenud ju üksi peremehest kuigi kaugele minna.
Pealekauba tulid mul seal täid riiete sisse, sest seal elas tumm peremehe vend ja temal olid täid küljes. Küllap neid sealt ka laiali pudenes.
Isa oli mul sel ajal Saare mõisas tööl. Tema käis mind paar korda vaatamas ja tõi mulle väga ilusa kollase kasti, kuhu oma kraami-natukese panin. Mu teenimise talu oli Kõrkveres Leisi külas. Kui peremees põrsastega Orissaare turule läks, sain ka mina põrsa kasti otsas sinna ja seal oli mul isa vastas, kes mu koju tõi. See koju sõit oli lõbus ja rõõmus. Hea meel oli mul ka kollasest kastist. Aga meeles on veel kevadine minek. Mind viidi sinna jalgratta raami peal.  Mu pisike riidepamp oli pakiraami peal, aga ise pidin peremehe ees toru peal istuma. Väina tammile jõudes olid mu jalad nii ära surnud, et ei olnud märganudki, kuidas pätt oli jalast ära kukkunud. Seda märgates pandi mind tee äärde ootama ja peremees sõitis tagasi pätti otsima.
Kui kohale jõudsime, olin ma nii nutune, et väike kaheaastane tüdruk, kes mu sülle pandi, vaatas suurte silmadega mulle otsa nagu küsides: „Miks sa nutad, ma ei ole ju paha laps“. Sellega lõppes mu ilus ja muretu lapsepõlv ning peagi tuli hakata taludes põllutööd õppima.
Viimane lause tuli siia peaaegu tahtmatult. Mul on nii, et lähen mõtetega segi ja siis teen järsu lõpu. Hiljem heieten edasi ja olen jälle sealmaal, kus need meenutused tegelikult sündisid. Ega mu esimene töösuvi seal Saaremaal ju nii lühike ei olnudki... Nutsin küll palju – eriti siis, kui olin lammaste karjas või siis, kui teisi peale laste kodus ei olnud, sest ma ei tahtnud ju oma pisaraid kellelegi näidata. Peremees ega perenaine ei olnud mu vastu pahad, isegi see tumm mees püüdis hea olla. Mul oli aga oma kodust ja õdedest nii kahju, et nutt tuli iseenesest ja tahtmata.
Mu Leisi küla naabriperes oli ka Muhust pärit suiline-teenija Igaküla Põllu Iisa. Tema jäigi sügisel Saaremaale, sest sai Muratsi külla mehele ja oli selle Pitka naine, kelle poeg hiljem kuulus „Saare Kaluri“ esimees oli. Iisa lõpetas oma vanadusepäevad Muhu Liiva hooldekodus ja meenutas veel siingi oma meest Seiut.
Sain sel sügisel 24-aastaseks, kui abiellusin ja Kallaste randa Üügu panga alla elama asusin. Küllap sellesse kümmekonda aastasse mahtus veel paljugi, kui peale esimesest teenistusaastat Saaremaal hakkasin kodule lähemal taludes suilisena põllutööd õppima. Ma ju ei saanud kuskile kooli edasi õppima minna, sest selleks puudus raha ja ega ma seda nii väga ei ihanudki. Mu kooliõed ja -vennad olid ka kõik laiali; enamasti lihtsad töölised, osa poisse ka kalurid. Ainult üks mu kooliõde, kes juba kooliajal pisut saksik oli läks edasi õppima ja oli hiljem Raissa Kõvamehel preili Agathe prototüübiks. Lapsepõlv oli möödas. Mängusõber Eedi põgenes venelaste eest ja elab vist tänini Ameerikas. Marta saatus oli karm. Ta sai küll talu perenaiseks, aga küüditati Siberisse, pidi külma ja nälga taluma ja lõpuks elas Virtsus, kuhu ka suri. Kooliõde Iida elab Tallinnas ja lasi omale vanas eas uue puusa liikme panna, nagu seda nüüd tehakse.
Nüüd on nii palju muhulasi mööda ilma laiali, kes viimasest sõjast alates ja veel kolhoosi-ajaga saarelt ära läinud. Muhu külad on tühjad ja noored kõik kus keegi. Mu oma poeg ja teine tütar on ka mujal – poeg Tallinnas ja poja tütar Tartus; pojapoeg läks hoopis Ameerikasse, aga noorem tütar elab Eestimaa südames Ardus.

15. jaanuar

On laupäevane päev ja uue aasta esimesest kuust on pool läbi saamas. Talve nagu ei olekski – ei lund ega külma. Ega seda nüüd enam eriti nagu vaja ei olegi. Talve-teed selleks, et soost turvast või metsast heinu ja puid tuua enam ei ole vaja. Hädalised reisid teevad nüüd ära autod ja traktorid. Hobuseid näeb veel vaid turismitalus ja nendega käiakse ainult ratsutamas. Aeg ju muutub...
Mulle oli tänane hommik kurb. Kaido läks Rootsi oma möödunud suvisele töökohale. Kaido on tubli poiss. Sain suure vaevaga oma pisarad tagasi hoida, sest ei oleks kuidagi sobinud, kui mina nutan, aga tema nii rõõmus ja naerul, kui ütleb mu kätt surudes: „Noh vanaema, nüüd ma siis lähen. Ole tugev ja oota, kuni ma jälle tulen“. Ei ole mul ju eriti lootust, et teda veel näen, kuid mine tea... Kui Taeva Isa tahab, siis näen.
Mõtted rändavad ja olen pea jälle selles ajas, kui oma esimeselt teenisuse-suvelt koju tagasi tulin. Lapsepõlve mängusõpradest olin ilma, kuid oli ju uusi. Eedi ja Marta olid minust ilusamad ja ka andekamad ning neid huvitas ja tõmbas elu parem pool. Mina olin enda meelest vilets ja tühine ning valisin siis selle viletsama, igapäevase lihtsa talutöö. Taludes suiliseks olles kündsin põllul ja niitsin metsas. Aga lõbus oli ka seal. Olid sõnnikutalgud, heinaniidu talgud ja pühapäeva õhtud koos kiige all. Olin tööl omasuguste juures Kallastel ja Nõmmkülas. Nõmmkülas oli Pendu talu peremeheks mu ema vend Ivan, aga Kallastel oli Pärdi perenaiseks mu ema õde Juula. Tema tütar aga sai Paistu noore peremehe Mihkli naiseks ja Paistus ma suiliseks ning ümmardajaks olingi. Nõmmkülas teenisin ka 4 – 5 suve ja kaugemale ma ei saanudki. 3 suve olin veel oma küla Mäe-Toomal. Seal olin oma viimased neiupõlve suved. Praegu elab Hellamaal veel mu Mäe-Tooma kaas-suiline Saaremäel Linda, kes mind Paenasel ka vaatamas käis. Ta on ka ühe usulahuga seotud, aga ma neid erinevaid usulahke ei tunne ega mõista. Meie Maas räägitakse küll 9-st või 10-st erinevast, aga ma tean ainult, et olen apostellikku õigeusku ristitud ja sellesse ka suren. Üks Jumal on kõigil ja mine sa tea millise usulahu kombed need kõige õigemad on?! Ma tean ja tunnen, et olen suur patune ja kas ma seda kunagi andeks saan, jääb vist ka teadmata!
Ma pidin ju seda talutööd mujal kui kodus õppima. Niitma õpetas ema, aga põllutööd tuli teiste käest õppida. Ega neid töid ei olegi väga vähe, mida talus kõiki on vaja osata. Peab oskama hobusega ümber käia, teda arnastada ja hellitada, peab oskama igasuguseid koormaid teha, heina labusid ja kuhjasid valmistada, samuti vilja rõuke, rukki hakke ja odra naprasid. Ja peab oskama ka peremeest ja perenaist kiita ning ise seejuures korralikuks jääda.
Nõmmkülas oli meil väga lõbus, sest seal oli minust paar aastat noorem peretütar Riina ja me olime temaga vana ütlemist mööda nagu särk ja p.... Mida üks ei osanud, seda oskas teine. Naeru ja vallatust oli nii palju, et saime riieldagi. Perenaine ütles tihti, et minge pisut kaugemale ja laske tööinimesed puhata.
Kallastel oli see kaval noormees, kes mu ära pettis. Ta kiusas mind igati ja nii kaua kuni saigi oma tahtmise. See oli vabadikupoiss Kopli Anton. Käis Pärnus kalapüügil ja ehitas omale mere äärde oma teenitud raha eest suurt maja nagu taludes. Oli väga töökas, aga ka kokkuhoidlik ja isegi ihnus. Maja tegi plokk-kividest ja needki valas ise, aga puu-materjali tõi oma väikese musta hobusega kõik Saaremaa metsast. Anton oli suure tahtmisega ja ta ettevõtmised ka õnnestusid. Olime ka pahuksis, aga tal õnnestus seegi, et sai mind enne pulmi rasedaks. Tal oli kohe selline iseloom, et mida ta tahtis, seda ka sai. Ma ei tea, kui palju ta usklik oli, aga kirikus ta minuga käis ja seda rääkis ka, et ta olla ema soovil neitsi Maarja unenäo raamatu Üügu pangal kivi peal kellegi teisest raamatust ümber kirjutanud. Sel ajal oli kombeks, et see raamat pandi padja alla selleks, et olla hoitud kurja eest. Ta rääkis mulle hilisema elu jooksul sedagi, et kui nad emaga olid Rinsi kirikus käinud, siis ema käskinud tal ilusti teed mööda minna, aga tema teine jalg kippunud ikka vilja sisse, kus tee läbi [Tupenurme] vilja põldude läks. Ka seda ta rääkis, et kui ta juba vanem oli ja ise ringi käis, siis kästud tal kord kirikuvett tuua – sedasama, millesse usun ka mina. Ta ei ole aga viitsinud Hellamaale minna vaid võtnud Vahtraste Matsi kaevust pudeli vett täis ja toonud koju naistele. Antoni isa oli surnud noorelt, kui Anton ei olnud veel aastanegi. Kolm vanemat õde olid tal ka, aga vanem vend Madis oli 8-aastasena surnud. Ma pean seda ütlema, et minu vastu ta oli aus ja õiglane. Ta oli suved Pärnus, oli ka selle viimase suve seal ja oleks saanud ütelda, et kes teab, kes su poisi isa on. Aga ta ei ütelnud seda mitte kordagi. Ja poiss oli ka tema oma nägu, nii et kõik, kes last nägid, ütlesid, et just Kopli Ants.
Meil ei olnudki erilisi ärplemisi ega teravaid vahekordi. Omad nurinad ikkagi tulid ja vahest olime paar päeva pahased ka, aga need laabusid ja olime ikka lõpuni koos. Anton oli minust 5 aastat vanem. Ta suri 83-aastaselt ja mina jäin leseks 78-selt. Ma olin nii rahul ja rõõmus, kui Anton viis mind 1940.a sügisel novembri lõpus Kallastele oma uude majja. See oli küll alles pooleli. Seesmistel ruumidel olid vaid papiga löödud vaheseinad ja köögil alles kruusapõrand ning suurde tuppa oli ka ahi tegemata. See pidi peale suure toa ka kahte väiksemat kambrit soojendama ja veel kaks kambrit olid sootuks välja ehitamata. Köök oli läbi maja, nii et üks aken oli mere pool ja teine lõuna pool. Keset kööki oli pliit ja suur kerisega ahi. Ahjus sai korraga küpsetada 6 suurt leiba ja kerisele mahtusid nii makipannid kui lihapotid pühadetoitude tegemisel. Kerisel sai ka väga hästi kalu küpsetada ja eriti head said kerisele pandud kaalikad.
Ahi oli üks väga armas ja soe koht, sest see pidi esialgu tervele majale sooja andma ja tgelikult oligi kogu ahju korpus suures toas. Samas oli see suur tuba ainult üks kambreid ühendav ruum ega saanud ka kunagi mingiks elutoaks – seda ülesannet jäi ikka täitma ruumikas köök. Suurest toast läks ka uks otse õue, aga esimed kümmekond või rohkemgi aastat oli see soojustatult kinni pandud, kuni hiljem sellele veranda-taoline tuulekoda ette tehti. Nii oli Kopli maja hiljem kahe verandaga: ühest pääses otse suurde tuppa ja teisest läbi esiku kööki. Suurest toast sai omakorda nelja väiksemasse kambrisse, milledest kaks otsapealset alles 1950-ndatel valmis said. Meite kambril ja Riina kambril suure toa vahel uksi ei olnud ja need olid vaid riidest kardinatega eraldatud. Varasemal ajal said suurde tuppa talvel ikka kangaspuud üles, et mitmesuguseid kangaid kududa.
Hiljem valminud otsapealsetest kambritest oli lõunapoolne kahe aknaga kõige ilusam ruum, kuhu nii hommikune kui lõunane päike sisse paistsid ja seda pidasid tüdrukud järgemööda oma kambriks; ühe aknaga kambri maja põhjanurgas sisustas Ülo hiljem oma toaks.
Me ei olnud ju aastatki koos, kui algas sõda; kõik jäi pooleli ja Anton mobiliseeriti Venemaale. Mäletan küll 1940.a Jõuluõhtut, kui laual olid jõulutoidud ja õlugi vahutas kruusis, aga põhku köögis ei olnud, sest vabadukul vist ei olnudki eelmisel sügisel rukit peksta ja ju siis uhkus külast põhku laenama ka ei lubanud minna! Jõulupuud ka ei olnud. Istusime soojas toas laua ümber: Anton, mina titega, Riina ja Antoni ema. Kõik oli ju kena, aga minul kippus vägisi pisar silma. Hoidsin seda suure vaevaga tagasi. Ei olnud küll mitte mingit põhjust nutta, kuid mul on vist liiga hell süda ja nutt tuleb liiga kergesti peale.
Mu soov oli täitunud. Olin omale saanud korraliku mehe, ausa ja mitte joodiku. Mul oli oma armas poeg ja mis kõige enam – mul oli uus maja ja uus kodu. Sest mu sünnikodu oli juba vana ja armetu, aga ometi oli ta mu meelest nii armas, puhas ja ilus... Kuidas me panime ja pesime kõik rätid ja kardinad puhtaks. Kellakapp sai ka puhtaks küüritud ja lambile sai ilupaberist ilustus tehtud. Kuusk sai ka ikka toodud ja üldse see kodu, kus olid ema ja õed... Aga seal uues kodus oli ju mu mees ja poeg ja uus maja, mida olin nii väga tahtnud. Olgugi, et see oli alles pooleli, lootsin, et teeme selle endale nii ilusaks ja armsaks. Kuid kõik lootused ju ei täitu. Ei täitunud mul ka see lapspõlve unistus, et minust saab kirjanik-luuletaja. Mul oli ka oma kirjaniku-nimi valmis mõeldud, selleks oli „Unistaja“. Unistuseks see jäigi.
Mulle meeldis väga kitarr. Oh kuidas ma plaanisin, kuidas ma ise teen laulud, ise teen neile viisid ja siis laulan neid teistele oma kitarri saatel. Ma ei oskagi laulda ega ole kunagi oma häält selleks harjutanud, aga laulmine iseenesest mulle siiski väga meeldib ja usun, et kui ikka oleksin harjutanud, siis oleksin ka viisi pidama õppinud. Ma vaid ümisen viise, aga noodist muidugi ei tea tuhkagi.
Igal asjal peab ots olema, nii ka minu lõbusal elul ja tuligi see pisarate aeg. 2. augustil, 1941.a läksid sajad ja tuhanded eesti mehed Siberisse. Jäin sinna poolvõõrasse kodusse oma 8-kuuse poja, Antoni ema ja õe Riinaga. Antoni kaks õde olid ära: Riinast vanuselt järgmine Leena oli Viiraküla Lauritsel perenaiseks ja noorem õde Riia oli Tartus. Riina tütar Hilda oli vist omal käel kuskil teenistust leidnud. Sügis oli tulekul ja igal pool talveks valmistumine käsil. Meil Koplil oli eelmisel nädalal rehepeks ja vili veel köögis suurel puldanil kuivamas. Kitkusime linu. Need olid sel aastal nii lühikesed (ehk vaksa-pikkused), et võinuks hoopis kitkumata jäädagi, aga kitkusime nad siiski ära.
Oli vene võim ja igal pool oli vene soldateid. Nende tee [Nõmmkülast Raugi sillani Ü.R.] käis ka meie koplist läbi. Venelane jäi meie juurde istuma ja rääkis ikka malenki ja malenki. Ma ei teadnud vene keelest midagi, aga ju Riina oli kuskilt kuulnud, et see väikest peab tänendama ja vastas venelasele otsekohe: „Ei põle me nii väiksed midagi!“ Päike juba loojus ja meile tuli naabrinaine Jaani Leena sellise uudisega: „Te nii ruttus linaga... Kas te pole kuulnud, et täna öösel tulla sakslane ja venelane pidavat kõik majad põlema panema“. Oh seda häda, risti ja viletsust! Suure kiiruga panime vilja köögist kottidesse ja vedasime aia äärde vana paadi alla. Siis oli vaja kõike, mis kätte juhtus, hakata koplisse põõsastesse peitma. Oli juba vähemalt südaöö, kui maja enam-vähem tühjaks saime. Äkki Riina ütleb: „Oleme ikka tuurakad... Ei tea, kellele see sakslane seda ütles, et nüüd me just tuleme. Mina toon oma riided küll voodisse tagasi ja lähen sinna ka magama“. Seda ta ka tegi. Antoni ema, keda me nänneks kutsusime, tuli ja heitis meie tuppa põrandale; mina võtsin poisi palitusse mässituna oma kõrvale ja jäin röötsakile tühja (riieteta) voodisse. Arvasin, et uni nagunii ei tule. Väsimus aga võttis võimust ja seda ma ei teagi, kuidas ma teise toa akna alla olin saanud, kui igavene mürakas käis. Aknast vaadates olid kõik kohad tule sähvatusi täis ja kostus vaid suur müdin.  Õue minnes ja mere poole vaadates oli see nagu sipelgaid täis. Need olid kummipaadid, millega tehti dessant Muda vesiaiale [Kallaste ja Nõmmlüla vahele Ü.R.] Riina oli jälle nagu välk Üügu pangal ja mina ei osanud muud teha kui nutta. Siga oli vist eelmise õhtu rutuga söötmata ununenud, oma sulu ära lõhkunud ja õue tulnud. Ülo jooksis nänne sülle ja mina hakkasin siga lauta ajama. Vahepeal olid 4 -5 sõdurit pangult alla tulnud ja tulid meie poole, ise sulaselges eesti keeles hüüdes: „Tulge siia, tulge siia“. Ma ei teadnud, mida teha või peale hakata; hüüdmine läks ägedamaks, et tulge ometi. Mõne sammu neile lähemale minnes, küsis üks: „Kus kommunistid on?“. Suure ähmiga sain ütelda, et ju need ammu Venemaal on. Meil pole muud kui pisike poiss ja nänn ja siga ka õues. Mehed muigasid ja tulid aitasid sea lauta ajada. Ülole anti paar kommi ja läksid oma püssidega küla poole. Oh kui suur võib ikka hirm olla!
Riina tuli alles tüki aja pärast ja ütles, et nad otsinud hobuseid. Jaagu Salme kutsunud sõjamehi, et ta annab nendele võileiba ja piima. Vot niisugune oli elu, või kuidas see külapoliitik Paula nüüd ajalehes ütleb? Niisugune oli siis see esimene sõjapäev mu uues kodus Kallaste Koplil. Ma ei näinud ühtegi surnut ega haavatut ega ka ühtegi maja põlemist, aga sellegipoolest ma värisesin hirmust ja värisen veel praegugi, kui nüüd seda siin meenutan ja paberile kirjutan. Pean kinnitama, et peale hirmu ei olnud minul ega ka majal mingeid sõja haavu; ei olnud isegi ühtki katkist aknaruutu. Ainult sauna nurgal oli tsement-kivi sees kuuliauk ja hiljem tegi üks väike lind sinna ikka omale pesa.
Mina kuskil ei käinud ega näinud siis ka mitte koledusi. See on meeles, kui ühel laupäeva õhtul Ülot pesin ja pesuvett läksin õue viima, läks lennuk väga madalalt üle meie õue, nii et ehmatusest pidin vanni kõige veega maha pillama. Lennuk lendas madalalt merel vahis oleva laeva kohale ja näha oli tulejuga. Siis tulid veel teine ja kolmas lennuk ja varsti hakkaski laevalt suitsu tõusma. Mina enam vaadata ei julgenud ja läksin tuppa. Järgmisel päeval oli kuulda, et haavatuid olla veetud öö läbi ja laev olla kalda ääres põlenud. Küllap oli neid koledusi keset Muhumaad rohkem; põles maju, põles ka Liiva kirik ja ju oli ka surnuid ning haavatuid.
Meelde jäi veel see, kui sakslaste tuleku järel neid algul taludesse paigutati, kus rohkem ruumi oli. Ka meile tuli ükspäev suur summ sõjamehi. Siis oli õues põhukuhi ja iga mees tõi sealt omale sületäie põhku suurde tuppa külje alla. Köögis pandi ahi puid täis ja küdema, sest meie toad olid harilikult ikka väga külmad. Ülo, arg ja mehi kartev, tihkus nutta, sest me pidime ju oma kambrisse pääsemiseks nende sõdurite vahelt läbi minema, ja meid jäid neist eraldama vaid ukse asemel olnud kardinad. Küllap me nutsime seal Üloga mõlemad. Siis üks sõdur ütles jälle eesti keeles: „Kuula, eesti poiss nutab“. Võib-olla oli nendegi hulgas neid, kellel omal olid väikesed lapsed koju jäänud.
Sel ajal ei olnud kuskilt saada petrooli, aga ainsaks valguseallikaks olid ju petrooleumilambid. Kudusime siis õhtuti Riinaga sokke, nii et viksikarbi kaane sees oli sularasv ja selles villane lõng tahiks sees. Kui kaua me sellise valguseallikaga pidime läbi ajama, ma enam täpselt ei mäleta.
Aeg ei peatu vaid aina ruttab. Olgugi, et siis mulle tundus päev nädala pikkune või veelgi pikem, oli Anton ikka mõttes ja meeles – seda enam, et väga palju oli niisugust lootusetut juttu: „Ei need mehed sealt enam tagasi ei tule...“. Pisarad ja pisarad...
Oli veebruari kuu, aga ei tea, mis aasta, sest aeg oli nagu igavik. [Paistab, et ema mälu on sellel kohal koguni kahe erineva kirjapaneku puhul tervest aastast üle hüpanud ja jutt peaks olema 1943.a veebruarist Ü.R.] Torm oli nii äge, et merel oli tunni ajaga jää lõhutud ja lained veel vaid suppu ning jäätükke ringi pillutasid. Kudusin mingit kangast ja mõtlesin, kus Anton võiks olla?! Läksin õue ja vaatasin kuidas meri kees ja vahutas. Korraga näen, et mere äärest tuleb mees valge salliga kaelas. Lähemale tulles tunnen ära – see ju Anton! Jooksin tuppa ja kisasin: „Ülo, Ülo, isa vist tuleb!“. Poiss ka elevil ja palitut otsima. Anton oligi juba väravale jõudnud ja haaras poisi kohe sülle, aga see rabeles ja hakkas hoopis nutta tihkuma. Sel ajal käis meil mehi väga harva ja Ülo oli neid kartma hakanud – oli ta ju siis alla aastane, kui isa ära läks. Päeval ta siiski rahunes, aga õhtul ütles: „Ema, kuhu me selle onu magama paneme? Oma tuppa me teda ei võta“. Anton aga oli nii südi teda kaisutama ja meelitama, et paari-kolme päeva pärast ei jäänud poiss temast enam sammugi maha. Anton aga ütles: „Ma ei lähe mitte kunagi enam siit kodust ära, saagu mis saab“. Ja tulebki ühel kevadisel soojal päeval pinult – jalg verine. Mis sul juhtus? Ah ei midagi – kirves kukkus jala peale! Marliga pöia kinni sidunud, sai ruttu hobune ette ja Liivale arsti juurde. Seal õmmeldi haav ja pandi rohud ning kästi hästi hoida. Küllap ta ise nii hoidis, et see liiga hästi ei paraneks ja et ei tuleks jälle kodust ära minna. Vasaku jala väike varvas oli puudu.
Tuli heina aeg. Anton ja Ülo, suured sõbrad jäid heinaveo korvi parandama; mina läksin meie soo-heinamaale niitma. Õhtuks oli plaan hakata koplist kuiva heina kokku korjama. Saingi oma tüki niidetud ja kiirustasin koju. Soost välja tulles näen, et küla poolt tuleb üks must sõiduauto. Hakkasin ilma pikemalt mõtlemata sellele mööda magistraali kallast vastu jooksma, aga ega ikka autoga võidu ei joosta! See lippas mööda ja ma hakkasin jälle kodu poole ruttama. Küla esimeste majade juures tuli õde Salme vastu ja pühkis silmi. Nagu nuga lõi rindu, et kõik pole korras. Koju jõudes tuli Ülo nuttes vastu: „Üks oli suur mees ja teine vägev mees; võtsid isa kahe vahele ja viisid auto sisse“. Jälle lahus, jälle pisarad, pisarad ja see kole hirm, mis ei lahkunud must päeval ega ööl. Mõtlesin, et miks on minu saatus ometi selline...
Siis ma ei teadnud, ega saanud aru, et saatus on mulle hoopis armuline. Nutsin igal õhtul padja märjaks. Küllap ka Ülo märkas mu pisaraid, kuigi oli alles väike poiss. Mõnikord, kui olin nii väsinud ja viskusin kummuli voodile, ütles poiss: „Ema, palvetame ikka ka isa eest!“ Ülo oli terane ja arukas poiss.
Jälle möödusid kuud [õigupoolest ikka üle aasta Ü.R.]. Ühel ööl näen, et Anton seisab mu voodi ees. On see unenägu? Hõõrun silmi ja selge mis selge, Anton sõduri riietes. Tasa, et Ülo ei ärkaks läksime kööki ja Anton seletas, et ta on nüüd põgenik. Ta ei saa minna enam rindele; ei saa lahkuda minust ega Ülost. Ütles, et peidab end ja pigem sureb siin kui sõjas. Ja läkski peitu. Aga lauale oli ununenud sõduri lusikas, mille teises otsas oli kahvel. Ülo hommikul kööki tulles märkas seda kohe ja küsis; „Kelle see toiakas on? Meil pole sellist olnud!“. Ei mäletagi enam, kuidas Riina asja ära seletas, et ta selle kuskilt on leidnud. Riinat Ülo uskus, sest Riina armastas ka poissi nagu oma last. Õue minnes oli aga Ülol uus tähelepanek: „Ema, vaata, ukse akna klaas on ära. Külm ju tuleb sealt sisse. See tuleb kohe ette panna“. Meie välisuksel oli sel ajal väikeste ruutudega aken ja Anton oli öösel ühe ruudu ära võtnud, kust käe sisse sai, et uks riivist lahti teha. Ta ju teadis ja tundis oma kätetööd hästi.
Küllap oli sel ajal taolisi „metsavendi“ palju, sest eestlane ei pooldanud venelast ega sakslast. Mu õe Salme mees jäi küll Siberi reisist koju saari kaitsma, aga nüüdseks oli temalgi käsk sakslastele appi asuda ja tal tuli [koos Pendu noore Ivaniga Ü.R.] Lihulas ešelonist põgeneda ning mõnda aega metsavenna elu elada.
Valitsused muudkui vahetusid ja päästja päästis päästja käest! Jälle ennustati põletamisi ja tulekajusid ning majad oli vaja kraamist tühjaks teha ja koos loomadega kuskil varju leida. Kallaste inimeste pelgupaigaks sai lähedane mets, mida Võlla metsaks nimetatakse ja kus oli Võlla Ennu heinaküün. Selle küüni ümber tekkis suur laager. Terve küla lehmad ammusid, koerad haukusid, lapsed kisasid ja vanad nutsid. Noori mehi ei olnud, olid vaid taadid ja nänned. Meie Riina oli jälle nii südi ja vapper ning ütles, et tema metsa ei lähe – minge, kui tahate. Meil tapeti siga ja seast ei saanud ju midagi lasta raisku minna. Riina leidis, et sea soolikad on vaja puhastada ja tema jääb koju. Tema oli julge ega kartnud tavaliselt kedagi; mina aga värisesin iga asja pärast.
Läks ka see öö ilma tulekahjudeta mööda ja samas ilmusid sakslaste eest varjunud mehed välja. Aga hirm püsis. Nüüd oli hirm venelaste ees, sest peatselt tulid ju kolhoosid ja sul ei pidanud enam ei oma hobust ega lehma olema. Kõik pidi ühine olema ja naljaga pooleks öeldi sedagi, et õhtul tõmmatakse traktoriga ühine tekk peale! Vat söuke oo see elu, nagu Paula ütleb.
Elu oli hirmuga pooleks, aga siis oli alles tervis käes ja nooruse uljus hinges. Pealegi oli minu mees pääsenud ja mu süda ei valutanud enam sedasi, nagu nendel, kes oma meestest veel midagi ei teadnud. Anton armastas oma kodu ja merd, oma poega ja mind. Ja elu läks nagu lepase reega, nagu vahel öeldakse. Anton muudkui ehitas, tegi elumajale rehalse otsa, remontis sauna ja laudapoolsesse otsa veel suvise õueköögi. Meil ei olnud õues kaevu ja seegi sai tehtud [1956.a kuival suvel Ü.R.]
Rehalne sai parajasti  1949.a valmis, kui loomad kolhoosi tuli anda ja see jäigi oma loomadest puutumata; lühikest aega olid selles kolhoosi vasikad ja hiljem tegi Ülo sellest lihtsalt ühe panipaiga ja töö-ruumi, mis alati kõikvõimalikku kola täis sai. Lehmi sai kolhoosiaja algul kahte pidada, sest Riina sai formaalselt omaette leibkonna moodustada ja sellega oma „hingemaa“ ning ka lehma pidamise õiguse. Sellega seoses tehti karjamaa-värava ette suvine lehmade laut ja veel üks küttepuude varjualune. Anton tahtis, et kõik oleks nagu taluperes ja vedas Koplile Vahtraste Tika aidamaja, mis siin uuesti üles laoti ja selle otsa sai Anton omale veel võrgukuuri teha. Keldrit ei jõutudki enne valmis, kui alles 1980-ndatel. Oma võrkma’a tegi Anton algul kodu lähedale külaaeda, aga selle järel, kui sealse lautri kasutamine ära keelati ja ainsaks lubatud sadamaks jäi Punnirand, tuli sinnagi oma kuur tekitada. Antonil oli suur ind ja tahtmine talumeestega võrdne olla ja iseloom oli ju ka selline, et mida tahtis, seda pidi saama! Eks tal oli ka õnne ja saatus teda väga ei narrinud. Mäletan, et ta veel vanas easki sai ikka oma tahtmist ja meelt mööda asju ajada.

Mu kirjatöö jäi poolikuna seisma, sest sain paha gripiviiruse ja tahtmine kirjutada on null! Köha on nii tugev, et lausa kahest otsast köhin... Söök on ilma maitseta ja mu rahu on kadunud. Süda puperdab ja valutab – peksleb ja rabeleb nagu lind puuris. Täna on
23. veebruar, 2000. aasta. On Vabariigi aastapäeva-eelne päev ja Muhu hooldekodus veel matusepäev. Suri minuealine vanur ja ka mu hea sõber Ella Liik. Mul on palju häid sõpru Sepamäe surnuaias ja mujalgi mulla all.  Millal on minu kord?
Kõige parem sõber oli Pendu Riina, kes nüüd puhkab Tallinnas Pärnamäel. Üks mu naaber ja sõber suri Pärnus ning puhkab sealsel Metsakalmistul. Neid on veel mujalgi. Mul on olnud palju, palju sõpru, kellega kirjavahetust peetud ja pühade õnnitlusi vahetatud.
Sõda oma haavadega pikkamööda kaugenes ja elu muutus igapäevasemaks. Anton ei läinud enam kodust kaugele, kuigi sügiseti käidi Saaremaa randades kala püüdmas. Seda nimetati rändpüügiks ja Anton tahtis ju ikka igal pool kohal olla. Pean tunnistama, et meie saatus oli meie vastu hea ja armuline. Anton oli mitu korda surmaga silmitsi, aga ikka ta pääses eluga.
Mina haigestusin juba 52-aastaselt liigeste põletikku ja Anton töötas ka minu eest. Kui palju kordi ta merel tormiga võitles?! Oma käeluu suutis ta kolm korda murda, jäi oma traktori alla, nii, et see ühe rattaga temast üle sõitis, kusjuures pea jäänud kahe ratta vahele. Ühel korral ta komistas ja kukkus kõhuli töötava mootorsae otsa, aga kõigist neist äpardustest tuli ta õnnelikult välja. Ise ta ütles mitmel korral, et ega see surm mind väga lihtsalt kätte ei saa! Aga lõpuks sai just siis, kui lootus oli suur mõrd õhtuks merre viia ja värske kala jälle lauale saada...
Elasime me ju koos üsna kõrge eani ja Anton oli 83-aastane, kui surm ta kätte sai. Olime ära pidanud kuldpulmad ja ka Antoni 80-nda juubelisünnipäeva. Mõlemad olid pidulikud. Lapsed tegid ja korraldasid. Mälestuseks jäid pildid, milledelt selgub, et järglaskond juba üsna suur. Kolmel lapsel on kokku 7 lapselast ja neil juba omakorda 7 last ning kaheksas oodata. Mu lapselapsed ja nende lapsed on mu meelest väga armsad ja ka tublid. Oma lapsed ehk ei olegi nii kohusetundlikud kui näiteks Elle pojad mu vastu. Avol ju omal pere, aga ka minu jaoks on tal tulles alati lilled ja kingid. Samuti on Veikol ja Kaidol kodus olles alati küsimisi: „Vanaema, on sul kõht tühi?“ või „Vanaema, on sul midagi puudu?“ Ja need pisikesed on ka ikka igaüks näitamas, mida ta oskab. Mul on hea meel, et nad omavahel kõik hästi läbi saavad.
Praegu on nii, et Kadril on poeg ja tütar, Elenil samuti poeg ja tütar, Raulil poeg ja ootab tütart; Avol on kaks tütart ja nii see vist jääbki, sest Heleri saab juba varsti 10-aastaseks. Ma ei uskunud, et ma nii kaua veel nende karkude abiga pean elama ja olema, aga eks see ole Jumala otsustada. Ma ei ole enam millegi tegija ega kellelegi tarbline, aga üksi ma hakkama ei saa ega ole tahtnudki üksi olla. Ilma tööta istuda on väga igav. Liikuda saan oma karkudega vähe ja kõige kurvem on see, et ei saa enam mullas siblida. Eks inimene harjub kõigega, ja olen minagi sellega harjunud, et kõik tuuakse ette ja ülejääk jällegi viiakse ära. Kui oleksin proovinud ka mõne asjaga ise hakkama saada, ehk siis oleksin õppinudki millegagi paremini toime tulema. Ma mõtlen, et sööginõud ehk saaksin pesta, sest nüüd on ju kõik nii, et ainult vajuta nupule ja soe või külm vesi muudkui jooksevad. Ma uhatlen küll seda kultuuri ja kõrgharidust, aga kui ikka võrrelda endist ja nüüdset, siis on vahe tõesti suur. Aga ma mõtlen ka seda, et see headus lihtsalt ei saa kuigi kaua kesta. Nüüd on kõik elektriga, aga kui seda mingil põhjusel ei peaks olema, on ju elu täitsa seiskus! Maal on veel puu pliidid ja ahjud, aga mis saab neis suurtes kortermajades? Minusugusel muidugi ei ole põhjust muretseda – eks kõik ju tuleb nii, nagu tulema peab! Nii, nagu suur Jumal seda tahab. Ei aita minu soov ega tahtmine selle juures midagi. Ma loen küll kõik Meie Maa numbrid läbi, sest mul on ju aega. Mõnda asja mõistan, aga mõnest ei taipa midagi. Seal on nii palju vastakaid jutte ja artikleid, nii palju vaidlemist ja vadumist, et võta sa kinni, mis õige või mis puhta vale?! See mulle ei meeldi, et nii palju ikka ainult välismaalt tahetakse eeskuju võtta. Ei kõlba enam kodumaa riie, ei kodune toit ega ka see kodune ja selge eesti keel ja meel. Juba kooli algklassides hakatakse inglise keelt õpetama, kui laps ei oska veel emakeeles lugedagi, aga juba tuleks inglise keelest aru saada. Samal ajal on koolidest kadunud usuõpetus. Tänapäeva lapsed ei tea, mis on usk Jumalasse. Mind võttis ema alati endaga kirikusse kaasa. Mulle seal meeldis ja ei õpetatud seal ju midagi pahasti. Nüüd on paljud kiriku uksed kinni, sest ei olegi õpetajaid. Seda ei nõuta ega tahetagi. See on igand, mida polegi tarvis. Tarbliseks arvatakse, et laps peaks kaasaegne olema. Ta peaks juba sellest east, kui pisutki millestki aru hakkab saama, teadma ja tundma kõiki elu saladusi! Neid ta õpib telerist, kus kõikvõimalikud asjad selgeks tehakse ja ette näidatakse. Ega muidu oleks juba 13- või 14-aastased emad. Algul ju siiski alaealistele kõike ei näidatud, aga nüüd ei keela enam keegi mida tahes vahtimast, mis nagu ei sobiks, kui alles päris laps oled. Paljudel lastel ei olegi enam õiget kodu ega ema, sest emad jätavad tihti lapse peale sünnitust maha ja otsivad uut seiklust. Ikka rohkem võtavad võimust viin, uimastid ja ula-elu. Ma panen selle suuresti hariduse ja „kõrge“ kultuuri süüks, aga ega päris nii ka ei ole! On ju teisalt palju häid asju ja saavutusi, mis tänu haridusele ja kultuuri edenemisele sündinud. Saan sellestki aru, et minusugune oma arusaamistega ei tuleks tänapäeva elus enam üldse toime.
Varem oli laste kasvatamisel ikka vits ka käepärast, aga see kadus juba ammu ja õige ka, et kadus, sest minu arvates õpib laps heast sõnast ikka rohkem. Meenub üks tõsilugu laste varasest arenemisest... Avo tütar Heleri oli 5-aastane, kui ühel õhtul lasteaiast koju tulles mu tuppa tuli ja ütles: „Tead vanaema, mul on nüüd ka peika olemas“. Ma siis küsin, et mis asi see on? Saan vastuseks: „See on peigmees. Kas sa siis ei tea?“. Mängin rumalat edasi ja küsin, et mida see peigmees siis teeb? „Ah mis ta teeb, aitab mantli selga, kui koju hakkan tulema ja vahest annab nätsu või kommi ka“, saan vastuseks. Mulle aga tuli meelde, et ma kuulsin sõna „peigmees“ alles 19-aastaselt leeris olles. Võta nüüd kinni, kas õigem on olla vara arenenud või igast asjast omal ajal teada saada? Elu teeb ikka oma tuurid ja kipub heast pigem rohkem halba tooma, mille läbi õppimine ja elutarkus tulevad.
Raske on hinnata, kas olen juba piisavalt haigusi ja valusid kogenud ning nendega toime tulemist õppinud? Et mu haigused kipuvad pigem kroonilisteks muutuma, siis tuleb ehk arvata, et ma ei ole õppinud nendega toime tulema! Ei paranenud mu liigeste haigus, kuigi 6 – 7 sügist mudaravil käisin, ei paranenud mu põie põletik ega ka mao tõbi. Ma nimelt ei või kõiki toite süüa ja olen avastanud, et pean söögi peale õuna sööma, et magu seedima hakkaks. Sel sügisel oli aias palju õunu ja neid jagus mul siiani, aga täna tõi Elle mulle poest suure õuna nagu mehe rusikas, mis olla neli ja pool krooni maksnud. Tuleks parem surm ja viiks mind ära, et mulle ei peaks poest nii kalleid õunu tassima!

25. märts, 2000.a

On tähtis päev – neitsi Maarja rõõmu kuulutamise päev, eestlastele ka leinapäev (1949.a küüditamise päev) ning tänane päev Paenase Otsa perele ekstra leinapäev, sest maetakse Veljo õe Janne mees Aadu, kes vähihaigena kannatas ja valusid ning piina tundis. Mulle on 25. märts veel Laine poja Rauli sünnipäev. Raul saab täna 26 aastaseks; on juba abielus, poja isa ja ootab ka tütart. Küllap Jumala abiga kõik ootused täituvad, sest Jumal kuuleb mu palveid  ja aitab.
Lõpetasin oma meeldetuletuste üles märkimise, aga ikka jälle tuleb tahtmine midagi paberile panna; kirjutada sellest, mille üle mõtetes aru pean ja mis parajasti meeles on. Täna olen jälle üksi. Ma ei taha üksi olla, kuid see on paratamatus. Ei ole ju neil, kes veel liikuda ja töötada suudavad, aega minu kombel kodus kükitada. Neil on õues ja väljas nii palju tegemist ja toimetamisi, et neid igasuguste ilmade jaoks jätkub. Täna on küll eriti ilus ilm – ka Pihtlas matuse toimetusteks.
Nüüd on siis Veljo kaks õde juba lesed; kolmas elab perega Tallinnas. Kõige vanem õde Elna, kelle mees möödunud kevadel suri, elab Orissaares ja Janne, kes oma Aadut täna kalmistule saadab, elab Pihtlas. Olen üksi ja mul on igav ning meel kurb ja nukker. Uitan jälle Kopli õues... Miks ma seal ei ole ja miks see maja seal üksi on?! Miks ei ela seal keegi mu lastest või nende lastest? Miks, miks? Sellepärast, et kõigil on eluase kuskil mujal; kõik on kodust välja rännanud. Ju jäi see kodukolle neile kitsaks ja muistseks. Igaüks – iga laps valis oma mõtte ja tahtmise järele omale olemise. Meie lapsed on oma elamised kõik ise sättinud ja meil ei ole neile olnud mingit varandust ega abi kaasa anda. Küllap Antonil oleks olnud ka pisut rohkem võimalust neid toetada, aga Antoni meelest oli raha nii armas, et ta veeretas seda kaua enne näppude vahel kui sellest lahkuda raatsis. Ta hoidis raha, sest teadis, kui raske oli olnud seda saada ja teenida ning kui kerge see oli kaduma. Minul ei ole raha kunagi olnud; ma ei ole seda osanud korjata ja see ei ole mulle ka eriti armas olnud. Kõik ju korjavad ikka omale vanadusepäevadeks. Ma olen vist ainuke, kes seda teinud ei ole, sest mul tõesti ei ole sentigi hinge taga. Minust jääb järele vaid hulk täis kirjutatud paberilehti, milledele on üles märgitud läbi elatud tühised mõtted ja sama tühine elu. Ma ei ole oma eesmärke saavutanud. Mõtlesin ja uskusin, kui mind Koplile viidi, et loome omale ilusa ja armsa kodu. Mu soov ei täitunud. Kodu sai küllalt täiuslik ja ilus oli ka selle kodu ümbrus. Anton hoolitses selle eest, et kõik vajalikud hooned olemas oleksid, mida selleaegne kodu vajas. Mul oli ka oma armas lillepeenar olemas; lapsed olid armsad ja kõik oli nagu olema pidi, kuid ma ei saanud seda sama armsaks pidada, nagu oma sünnikodu, mis minust vana ja armetuna maha jäi! Õde Olga seadis selle korda ja tegi ta uueks, aga mulle jäi see vana ikka kõige kallimaks. Nüüd siin tütre juures oma vanaduspäevi veetes ja voodiserval kossutades mõtlen ja mõistatan veel kord kõik üle... Ma ei tee enam midagi tarvilist. Mul on kaks karku ja nii palju aega, on palju mõtteidki, aga midagi tarblist enam ei ole. Kas see tähendab, et olen elanud tühja elu? Midagi ju siiski on. Meie lapsed on alles ja on ka nende lapsed ning lapselapsedki – kõik praegu elus ja terved, viksid ja traksid. Ei ole neist siiani midagi halba kuulnud. Olgu see ikka nii. Jäägu nad tublideks ja ausateks ning saagu neist jälle kord oma kodude armastajad või ka uute oma kodude üles ehitajad. Jäägu nad truuks oma kodumaale ja ärgu kaotagu eesti keelt ega eesti meelt.

03. aprill, 2000.a

Täna on mu pea hoopis segamini. On nii palju, mis varasemaga võrreldes teisiti. Täna läks mu tütar Elle Kuressaare haiglasse. Mu süda valutab. Küllap on Elle minult pärinud selle liigeste haiguse. Kurdab, et käed on viletsad. Ka minul hakkas asi kätega pihta. Ma ei usu ka, et sealt haiglast eriti abi saab, aga proovima peab. Käisin ju ise ka mitu sügist mudaravis ja lootsin, et terveks saan. Terveks ma ei saanud, aga nii palju see kõik ehk aitas, et mul ei ole olnud väga ägedaid valusid. Ja ma saan ju siiani ikka mõne sammu veel liikuda, kuigi ennustati, et täiesti liikumisvõimetuks jään.
Kurb ja nukker on veel see, et Veiko just täna jälle Tallinna ära läks oma töö ja teenistusega seoses. Elu peab edasi minema ja kuidagi ei saa seisma jääda. Pisut rõõmsam on see, et Avo tuli eile Soomest oma peret külastama. Jääb paariks-kolmeks päevaks ja läheb siis jälle tagasi, sest raha ju vaja kuidagi teenida. Paistab, et raha peab tänapäeval hirmus palju olema. Alati räägitakse miljonitest ja miljarditest – ei ole enam sajad ega tuhandedki kõne väärt, sentidest rääkimata! Minu meelest on tänapäeva elu liiga üle soolatud. Tahetakse ja püütakse ikka ülimat mugavust ja kõiges küllust. Elu peaks ka palju lihtsamalt elada saama, aga ju siis kõrghariduse ajal madalamalt kuidagi ei saa?! Kõik peab ainult nupuvajutustega minema nagu lepase reega... Ma ei usu, et see nii saaks kaua kesta, aga minu mõtted on vanad, muistsed ja ajast ning arust. Eks tulevik peab näitama, mida tal meile varuks on. Täna on mu meel nukker ja ootan, et see nädal kiiremini mööda saaks ning Elle jälle koju tuleks.

07. aprill, 2000.a

Õues on nii ilus päike. See otse särab ja on läbi aknagi nii soe. Võtan oma kampsuni seljast ja naudin päikese soojust. Ega meie toadki ju külmad ole, sest igal õhtul köetakse veel ahju, aga päikese soojus on ju hoopis midagi muud. Ta paneb sind vägisi õue järele igatsema, õue ja mulla järele. Päike ju meelitab mullast välja kõik taime-idud, lilled ja rohud, aga peale selle veel kõiksugu talveund maganud putukad. Kevad koos päikesega on ju ärkamise aeg ja eriti tõhus on selle päikese soojus ning õrnus. Maa virgub, nagu kella helina peale ruttu, ruttu üles ja päikesele vastu. Ja juba katabki õrn rohi pruuni ning närbunud maa pinda. Juba piilub kelluke või krookus ja sinilill paneb põõsaalused sinetama. Kuula, juba on kohal ka kuldnokk. Oi, kuidas ta tiibu lehvitab ja oma Loojat kiidab! Oh kuidas ma jookseksin õue kevadele ja päikesele vastu! Ma jookseksin ühe hingega Kallastele, sinna mu koju Koplile. Ma tean, et seal on hädas kellukesed, tulbid ja nartsissid. Nad on umbrohtude vangis – kui veel on?! Seal oleks nii palju tööd – tööd, millest mul siin alati suur puudus on. Kodu, ma kuulen su häält, kui sa sealt hüüad, aga tulla ma ei saa, kargud ju...

Pisarad on kohal ja nad otse purskuvad välja... Nutad veidi ja läheb kergemaks. Rahuned ja ootad...

05. mai

Aknast vaadates on ilm ilus. Mul tuju üldiselt hea, kuigi on ka mure – tema hiilib ju alatu su lähedal, et igal võimalusel sind puudutada. Ma palvetan iga päev hommikuti ja õhtuti. Enamasti on need halamised ja soigumised, aga ma tunnetan, et Suur Looja ja kõikvõimas Jumal on neid siiski kuulnud ja ka täitnud. Ülo tütrel ja Laine mõlemal lapsel on esmasündinud lasteks pojad ja selle järel on sündinud tütred – kõik terved ja normaalsed. Annaks Jumal neile mõistust ja rahulikku meelt siin maa peal hakkama saada. Mure on selles, et Kaido pidi nagu eile korraks Rootsist koju tulema, aga ei tulnud ja minul kohe igasugused ärevad mõtted... Rõõm on aga sellest, et Laine minija nüüd omale teise lapsena tütre sai.
Aprilli lõpus olid soojad ilmad, isegi üle 20 kraadi; mai tuli aga külmaga. Meil oli isegi 3 - 4 kraadi külma olnud ja Elle murtud süda, millel õiepungad juba olemas, sai kannatada. Küllap lill siiski sellest toibub. Ellel on korras aed ja ma usun, et Jumalgi teda aitab.
Täna on ka mu sõbra Uisu Vaike sünnipäev. Mõtlen ka temale.

2001

2002

05. jaanuar, 2002.a

01. veebruar, 2002.a

On reedene päev. Ma pean selle omale kirja panema, sest on Uie-Saadu Liide matuse päev. Liide oli mu naaber Kallastel. Viimati Kallastel olles kohtusime pea iga päev Liidega, sest Uie-Saadu lambad käisid Kopli värava taga mere ääres söömas. Liide käis neid toomas ja viimas ning tuli iga kord Kopli õuest läbi.
Liide päevad lõppesid Liiva hooldekodus, aga veel ei tea, kus kord minu lõpp võib olla...  Praegu olen Elle juures Paenasel. Kell on pool-kaksteist ja küllap on Liide puusärgiga juba autole pandud, kuuseokstega kaetud ning minnakse Sepamäe kalmistu poole.
Liide abiellus keskeas Uie-Saadu Riiduga. Tal oli varasemast vallastütar Juta, kes Tallinnas elab. Riidu suri juba aastate eest ja aegade muutudes viidi Liide hooldekoju, kui ta kodus enam omaga hakkama ei saanud. See on kurb aeg, kui pead oma kodust lahkuma, kuigi ei tahaks. Eks pidin minagi Koplilt tahtmata lahkuma, sest jäin kukkumise järel voodisse, kust ilma abita enam tõusta ei saanud. Uie-Saadu Liide elas Uie-Saadul viimati Riidu tütre-tütrega ja ju ei saadud mingist ajast enam hästi koos elatud. Arvan ja mõtlen, et ega Liide hea meelega ei oleks hooldekoju läinud ja tuligi see lõpp talle üsna ruttu – oli vähem kui aasta ja nüüd viiakse Riidu kõrvale Sepamäele. Minagi ootan sinna saamist. Seda me ei tea keegi, kas seal hea või halb on. Keegi meile sealsest elust ei räägi ja keegi sealt tagasi ei tule, vaid on mõne aja pärast muld ja käputäis luid.
Ajad on nii palju muutunud, et varem viidi surnud ikka kirikust ka läbi. Nüüd on õpetajaid vähe ja kiriku uksed enamasti kinni. Luteri usutunnistus on Muhus vist veel kõige levinum ja Liival peetakse ka teenistusi kõige enam. Usulahke on palju. Ajalehest loen neid mituteist olevat, aga milline neist kõige õigem on, seda ei tea keegi.
Mul on nii palju häid sõpru Sepamäel – millal nende juurde saan?

02.veebruar, 2002

Küünlapäev on terve mu eluaja olnud üks tähtis püha. Jõulu õlle ülejääk, kui seda oli, aeti uuesti käärima või tehti päris uut ja see oli nagu Jõulude lõpp. Noored käisid koos ja oldi rõõmsad. Nüüd on uus aeg ja kogu elu oleks nagu uus. Kiputakse nii väga välismaale. Eesti keel ja meel on muistsed ja need vaja uueks muuta. Kas see uus on hea või halb, seda ei tea vist veel keegi. Minu meelest küll halb, kuigi mul ju päris „proua elu“, kus kõik tehakse ja tuuakse ette ja taha – söö, joo ja ole rõõmus. Aastad on aga sealmaal, et aeg oleks kolida surnute riiki. Aga enne minna ei saa, kui kutsutakse ja kutse tuleb siis, kui õige aeg on. Olen suur patune ja küllap sellepärast veel kutset ka ei tule. Arvasin ikka, et kui Antoniga ühe vanuseks, see on 84-aastaseks saan, et siis suren, aga ei ole see ka nii mitte. Olen juba 85 täis, aga kutse ikka tulemata...

28. veebruar, 2002

Tuleb juba märts ja sellega ka kevad. Tänagi sadas päev läbi vihma ja lund on veel vaid mõnes varjulises kohas. Lund võib ju veel tulla. Ühel aastal tõi Jüripäeval mu kodukopli nii suure hange, et see paar nädalat sulas. Saab veel tulla nii lund kui külma – ikka Taeva Isa tahtmise järgi. Ilma temata ei sünni midagi. Nii on kevadeidki olnud igasuguseid, nii ilusaid sooje kui normaalseid, vihmaseid ja vilusid, on kuivi ja karedaid, kuid ikka õitsevad lilled, kasvab rohi ja laulavad linnud. See on Taevase Isa loodud maailm, mis käib oma seatud rada; mässerdagu inimesed seda nii või teisiti, püsib see ikka oma seatud teel.

[Järgnev on õigupoolest ühe 1980-ndatel Koplil Jõulude ajal juhtunu kirjeldus, mida ema siin oma Otsal nähtud unenäona serveerib. Ühtlasi on see tema viimane üleskirjutus ajast, kui talle saatuslikuks saanud soole sulg juba välja kujunes ja vaevusi tekitas. Ema suri 21. aprillil, 2002. aastal Kuressaare haiglas tehtud tulutu kordus-operatsiooni tagajärjel. Ü.R.]

Nägin öösel Antonit unes ja olin oma Kallaste kodus. Oli Jõulu-laupäev. Ma tahtsin ikka, et oleks kena ja hea, et kõik oleks puhas ja korras. Ei saanud ma enam teha kõike nii, nagu oleks pidanud, sest haigus pures mu kallal ja tegi mu olemise väetiks. Tegin mis sain ja istusin õhtul teleri ees ning kuulasin kiriku-teenistust. Selle järel tuli sealt ka muud ja näidati üht suure koluga veskit. Öeldi, et see olla kuradi veski mis kõik peeneks teeb. Üks noorepoolne naine kallas kast kasti järel tühjaks veski kolusse ja see muudkui jahvatas. Anton juba magas päevatööst väsinuna ja pugesin minagi tema juurde. Jõuluõhtu oli möödas. Hommikul kööki tulles ja kardina akna eest tõmmates ehmusin. Meie majataguste õunapuude juured olid kõik paljad ja aed üleni üles tõngutud ning tuhnitud. Sügavad augud ja kraavid vaatasid mulle vastu. Metssead olid kõik segi pööranud. Mässisin end riidesse nii kuidas sain ja kark kaenla all ning kepp teises käes, komberdasin aeda, et seda maad pisutki tasasemaks saada. Anton keelas küll, et mine tuppa, aga mitte ei võinud ma seda näha, et õunapuude juured paljad ja külma käes. Lõpuks väsisin nii ära, et Anton viis mu kelguga trepi ette ja sealt siis sain ka kuidagi kööki. See pidi siis Jõulu esimene püha olema! Lund oli õrnalt ja külma oli ka vähe, aga pühade rõõmu ei olnud. Ei olnud seda ilusat jõulutunnet nagu varasematel aegadel.
See kuskilt välja lõigatud miniatuur viib mind vägisi Kopli õue ja olen sellele toa-taguse kase juurde joonistanud. Selle kase kohta olen kuskil kirjutanud, et kask tukub üksi Kopli tare taga... Pildil tõuseb küll korstnast suitsu, aga minu jaoks vaatab kuu kurvalt tühjale ja mahajäänud majale.
Me ei olnud Antoniga kuigi palju pahuksis, aga vahest seda ikka ette tuli. Tuli nii tühiste asjade pärast, sest mina olen vahest liiga hell ja õrn. Ma võtan seda omale hinge, mida ei peaks ja mis ei ole seda väärt. Meenub üks vanaaasta-õhtu sellest ajast, kui juba haige olin ja karku kandsin. See haigus tegi mu meele nii nukraks ja enesetunde nulliks. Olin püüdnud nii palju kui suutsin mingit pühade tunnet luua. Olin ka tanguvorste teinud ja need ei olnud seekord isegi küpsetamisel ära lagunenud, nagu mul vahest juhtus. Ei olnud ka kõrbenud ja mu enda meelest üsna head. Anton käis Veski karjalauda juurest piima toomas ja sealsed inimesed, kolhoosi poolt sisse toodud ja meie külas üsna võõrad, hakkasid ka sageli meil käima – eriti Vellamäede paar ja ka Kadaka Reet. Nad tõid siis meile piima ja tegid endid suurteks sõpradeks. Kui Anton vana aasta viimasel päeval laudast piima toomas käis, oli Kadaka Reet talle omatehtud lihavorsti andnud ja võib-olla muidki pühade toite, mida meil siis kodus ei olnud. Anton sõi neid lihavorste ja kiitis ning sundis ka mind sööma. Ütlesin, et mu meelest on mu oma makid head küll. See nagu Antonile ei meeldinud ja ta ütles, et ma polevat eluaeg osanud makki teha! Mind oleks nagu nõgesega kõrvetatud ja tuju oli korraga nullis. Isu oli kadunud ja pisar tuli põske. Oli see siis nüüd seda väärt, et vanaaasta-õhtu ära rikkuda?! Ma ei tea, miks see mulle nii hinge läks, kui ta ütles, et ma pole eluaegaski... Ma ei saanud seda hommikukski unustatud ja siis tuli veel jätk sellest, et Anton uue aasta esimesel päeval oma tööriided selga pani ja võrguhargi ette istus. Jälle oli tuju kogu päevaks kadunud ja uue aasta esimest päeva nagu ei olnudki. Ei juhtunud vist sel päeval meile ka kedagi võõrast, kes meeleolu teiseks oleks teinud. Antonil oligi see komme, et ükskõik kas oli argipäev või pühapäev – võrguhark või mõni muu töö pidi ikka ees olema ja seda kasvõi kanguse pärast. Ma olen sellistel juhtudel liiga õrn – nutan üksi ja rahunen pikkamisi. Ehk on asi selleski, et kui nooruse kirg ja elevus kaovad, muutub elu üksluiseks ja igavaks. Pahandused tulevad väga tühiste asjade pärast ja armastust ega hellust nagu enam ei olekski. Aga muud süüdlast peale oma endise ülistatu ju ei ole!
Kord oli Antonil üks kiri kadunud. Tal oli kombeks oma kirjad või dokumendid käest televiisori peale panna ja sinna nad enamasti jäidki. Muidugi võisid need sealt ka kaotsi minna, näiteks kapi taha kukkuda või muul moel kuskile mujale sattuda. Anton aga hakkas mind süüdistama, et ma tema kirja olen pliidi alla ajanud. Tean, et ei pannud ühtki ajalehte tulle ilma, et oleksin selle hoolega enne üle vaadanud, sest ma lõikasin kõik mulle huvi pakkuva lehtedest välja ja neid väljalõikeid oli suur pappkarp täis. See pani mind jonnima, et ma kirja kadumises süüdi ei ole, aga kedagi muud ei olnud süüdistada ja süü pidi ju kellelegi jääma. Et ma nii arg olen ja üksinda ei taha mitte natukestki aega olla, siis pidin leppima ja alla andma. Ma rahunesin ja oli hea meel, et ei ole üksi ega abitu. Mul oli ikkagi oma armas kodu, lapsed ja ka abivalmis mees. Kuigi suur kirg ja arnastus olid aja jooksul haihtunud ning jahtunud. Mõtlesin möödunud elule ja aegadele ning leidsin, et ei ole siiski tühiselt ega asjatult elanud. Olid ju lapsed ja nendelgi lapsed, kes mind ei põlanud, kuigi nad nii vähe veel meie juures olid.
Elu muutub iga päevaga, aastatest rääkimata. Elu nõuab alati omaga kaasa minemist, olgugi, et mitmed asjad ega tegemised ei pruugi meeldida. Olen ju vana ja vanameelne ning ikka selles kinni, mis oli siis ja kuidas elati siis. Tasub kasvõi sellele mõelda, kuidas on läbi aegade suhtutud huvisse suurema hariduse järele. Kui maalapsi on püütud miskitesse koolidesse panna, siis seda on vist alati takka kihutanud lootus pääseda mustast, raskest ja füüsilisest maatööst! Ei tea küll, mispärast?! Kas igatsus muutuste järele on üks elu seadusi?
Ma ei peaks küll taoliste asjade üle üldse mõtlema, sest elan rohkem minevikus ega ole enam suuteline tänapäeva elust aru saama. Antoni ja tema tunnetega seoses tuleb aga hoopis tema loomaarmastus  ja meie kasside pidamine meelde. Kui ta rannast koju tuli, oli tal tihti värsket kala peos ja kassid olid tal juba värava taga vastas. Kasse oli meil ikka mitu, sest ka lapselapsed armastasid neid. Peale toakasside elas meil osa kasse veel pööningul, kus kõik kassiemad oma pojad ilmale tõid. Eriti hoolas oli Elen kasse toakassideks kodustama.
Ükskord tuli Elen Paenaselt ja nii väike kassipoeg oli põues, et tal silmad alles vaevalt olid lähti läinud. Elen ise nii rõõmus, et mul ka nüüd Äpu. Otsa kassi nimi, kelle poja ta koju tõi, oli olnud Äpu. Meie toakassid harjusid tubase eluga sedavõrd, et õue enam ei tahtnudki minna. Üks tegi pojad laste tuppa riidekappi. Ju need uksed alailma lahti olid. Üks Eleni lemmik oli Hints, aga see kadus ükskord öösel ära. Ju vist rebane ta kätte sai. Ma läksin õhtul hilja talle õue-köögist kala söötma ja Hints ei tulnud minuga kohe tuppa tagasi. Kui teda pärast kutsuma läksin, ei olnud teda ka kuskilt välja ilmumas ja teisel päeval oli kurvastus suur, sest Hintsu ei olnud kuskil.
Ükskord tõi Anton mere äärest pisikese musta karvase kassipoja. See oli ehk sinna surema toodud või kuidas ta üksi sinna oli sattunud, ei tea. Oli seal haledasti näugunud ja Anton tõi ta koju. Meil oli sel ajal ka väike must koer Topi – umbes kassi suurune. Topi võttis rannast leitud kassipoja kohe omaks ja laskis sellel oma karvu lutsida. Koer oli küll emane, aga vaevalt kassipoeg ta tisse üles leidis. Aga nad olid suured sõbrad ja magasid teineteise kaisus.
Koeri ei ole meil eriti peetud, aga kolm koera on meil siiski olnud. Elle tõi omale Laika. Topi tõi Elle siis isale sünnipäevaks, kui juba Otsal elas. Peale selle tõi Elle veel ühe koera, kes Pontu nime sai, aga selle ta viis hiljem ise ära ka, sest Pontu hakkas hulkuma ega seisnud enam kodus.  Kui lapselapsed sügisel ära läksid, oli Pontul nii igav, et hakkas Anduväljal käima. Seal oli kaks väikest poissi ja koer ka ning viimati ei tulnud Pontu isegi ööseks enam koju. Sellega mõisteti talle surmaotsus. Elle juhtus meil käima ja ütles, et ma viin Pontu Paenasele ega luba teda maha lasta. Selle peale läks koer Elle sülle ja vaatas haleda näoga, nagu öeldes, et päästa mind!
Meie koerad ei olnud ketis ja kui kord taheti Pontut keti otsas süstimisele viia, ei läinud see korda, sest Pontu keeldus jalgu alla võtmast ja keti otsas kõndimast; tuli süles viia! Aga siis, kui Elle ta omale lubas viia, oli koer nii nobe keti otsas kaasa minema, et Ellest kohe ette läks. Mul oli Pontust kahju küll, aga hea meel oli ka, et ta seekord eluga pääses.
Kolhoosi ajal olid mul kord mullikad talitada. Nende seas oli üks väeti, aga ise ka vallatu. Ta läks tihti teiste seast ära ja olin ta pärast sageli mures. Sügiseks see väeti kosus ja oli teistest üle. Ristisin ta Hallsabaks ja mis seal salata, ta sai mu lemmikuks. Küllap sai ikka peost rohkem kui teised. Tüdinesin ju tema alailma otsimisest ja tahtsin, et ta mu kutsumise peale välja ilmuks. Lõpuks see nii oligi. Isegi farmijuhataja küsis, et mis imet sa selle Hallsabaga oled teinud? See pole enam Hallsaba vaid Hõbesaba. Loomad tunnevad neid, kes loomi tunnevad. Nüüd mul enam loomi ei ole ja ma ei saaks ka nendega enam tegeleda. Sellepärast on mu elu nüüd nii igav ja aeg kole pikk.