Minu elu

Jõulukuused toodi ja tehti meil Tõnisega ikka nii suured, et põrandast laeni. Oh kuidas see meile meele järele oli ja kuidas me lugesime komme ja õunu – kumma kuusele neid rohkem oli saanud. Tõnise kuusk oli ikkagi rikkalikum, aga mu meelest oli ka meie kuusk väga ilus.
On meeles veel see, kuidas me Eediga mardiks ja kadrihaneks käisime. Ingel oli ikka see, kes meid valmis sättis ja siis me ruidutasime seal need oma ümbruse pered läbi ning saime pähkleid ja õunu. Ükskord aga tuli mu padi, mille Ingel oli mulle tagumikuks sidunud, teel ära ja me pidime tagasi Tõnisele minema. Mul oli nutt kurgus ja ei saanudki rääkida, aga Eedi ütles Ingli küsimisele, et mis teil nüüd viga: „Liide perse lagus ä’ä“. Ei teadnudki me sel ajal, et nii ei ole ilus rääkida! Ingel sättis mind uuesti valmis ja kaks mardisanti käisid jälle mööda peresid.
See ilus ja muretu aeg kestis kooliajani. Mulle meeldis koolis ka väga, sest sain ju siis vabamaks oma õdedest. Ei lastud ju neid mind segama, kui oma koolitöid tegin. Aga koolis tulid ka uued mured ja koolitööd, mis tuli korras hoida. Ka tuli juba see mure vaevama, et pidi ju hakkama vanematele abiks leiba teenima. Ei olnud seda siis nii küllaga nagu praegu. Mäletan sedagi, et mõnikord oli igapäevane leib otsa lõppemas ja ei olnud uut jahu veel käes, millest uut leiba teha! Aga siis laenati seniks Tõniselt; neil oli seda tagavara ikka rohkem, sest kolm täidkasvanud tüdrukut käisid suilisteks ja teenimas. Meil aga olid ema ja isa kahekesi teenimas ja isa sageli üksi, sest ema pidi ka talumeestele hobusepäevi seletama, mis olid hobust tarvitades tehtud.
Marta peres oli asi veelgi kurvem, sest Marta isa oli väga haige ja ei saanud enam töötada. Ema pidi kogu pere eest üksinda hoolitsema, sest lapsed olid veel liiga väikesed, et kuskilt raha või midagi muud teenida. Marta pandigi suvel naaberkülla [vist Põitse Ännikale] ühe perenaise hoole alla lapsi hoidma. Pühapäevad vaatas perenaine ise laste järele ja Marta sai siis meie seltsi tulla.
Ka minul tuli kodust lahkuda. Oh kui raske see oli... Oli üks ilus kevad-suvine päev. Üks võõras Saaremaa mees tuli meile ja kauples mind oma laste juurde. Algul seisis ema küll vastu, aga viimati saadi ikka kaubale ja ma pidingi selle mehega kaasa minema. Olin siis vist 12- või 13-aastane. Ema pani mu riidekompsukese kokku, seati see ratta pakiraamile ja sõit läks Saaremaa poole. See lahkumine oli aga nii kurb, et ma nutsin vist üsna valjusti, kui koduga hüvasti jätsin. Tean, et Väina silla peal (see on teetamm Saaremaa ja Muhu vahel) kadus mu pätt jalast ära – oli ära kadunud, sest mu jalad olid seal ratta raami peal istudes nii „surnud“, et ma ei tundnudki, millal mu pätt mul jalast ära kadus. Mees pani mind tee servale istuma ja sõitis tagasi pätti otsima. Ta tuli üsna ruttu tagasi, panin päti jalga ja sõit läks edasi.
Mu seekordne teenistuskoht oli Kõrkveres Leisi külas. Seal ootas meid perenaine kolme lapse ja ühe tumma vanamehega. See tumm oli vist peremehe vend. Kui võõras ja harjumatu oli seal kõik! Kaks poisslast, üks viie- ja teine kolmeaastane ja tüdruk pooleteistmene olid need, keda ma pidin valvama. Tüdruk pandi mulle sülle ja see vaatas nii suurte silmadega mulle otsa just nagu küsides: „Mida sa nutad? Ma ei ole ju paha laps“. Aga mul jooksid pisarad nagu vihmavesi räästast.
Aeg möödus. Pidasin suve vapralt vastu, kuigi vahest oli väga raske. Mulle tulid seal täid riietesse. Neid oli ka tummal mehel ja me magasime kõrvuti tubades – ju nad siis ka mulle kallale ronisid. Isa oli mul sel ajal Saare mõisas tööl ja käis mind sealt paar korda suve jooksul vaatamas. Ta tõi mulle ilusa väikese kollase kasti, millesse oma kraami sain sisse panna. Sügisel tulin koju sedasi, et peremees läks Orissaare turule põrsaid müüma ja pani mind ka põrsaste kasti otsa istuma. Isa oli turul mul vastas ja oh kui hea oli see koju sõit isaga ja oma kollase kastiga. Muljeid oli nii palju, et neid jätkus rääkimiseks terve järgmise talve.
Sellega oli möödas ilus ja muretu lapsepõlv. Ei olnud enam nii ilusaid mänge ega nii muretuid päevi. Koolis juba hakkasime üksteist häbenema ja ma sain aru, et ma ei olnud nii ilus kui Marta. Ei olnud mul nii ilusaid siniseid silmi ega nii heledaid kollaseid lokkis juukseid.
Tuleb veel meelde üks päev, kui tulid mingisugused maade-uurijad. Puurisid auke ja uurisid mulla kihtide seisu. Need olid kolm meest, kes rääkisid hoopis teistsugust murrakut kui meil Muhus ja ma tean, et ka meie kolmekesi olime seal nende tööd uudistamas. Aga kuidas nad seda Martat imestasid... Ikka et küll on ilus laps ja nagu pildi peal... Marta oli ka nagu pildi peal. Tal oli ilus valge pitskraega kleidike, rukkilille värvi sinised silmad ja ilusti palmitud heledad juuksed. Ütlesin siis kodus emale: „Miks mina ei ole nii ilus?“ – just nagu oleks see ema süü olnud! Olin siis nii mõistmatu ega osanud aru saada, et igaüks ise peab oma „ilu kuidagi välja pidama“! Ei olnud ju mul näos ega kuskil mujal mingit inetut keha viga; ainult et ei olnud sinisilmi ega heledaid lokkis juukseid. Mul olid rohekad silmad ja kõvad ning sirged juuksed nagu rohukõrred. Emal seevastu oli süsimust pea, aga üleni kräsus ja lokkis. Temagi oli sellepärast õnnetu, sest sel ajal olid heledad juuksed hoopis „moodsamad“. Ema rääkis, kuidas ta noorena oli lõiganud omal juuksetuka ja sidunud selle puu pulga ümber ning viinud keldri peale kõige heledama päikese kätte, et näha, kas päike tema juukseid pisutki heledamaks suudab pleegitada. Aga need ei pleekinud mitte sugugi, kuigi olla kaks suve seal keldri peal olnud. Aeg siiski pleegitas ema juuksed. Vanas eas olid tema juuksed hõbehallid ja ikka veel tihedalt lokkis.
Kui käisime esimeses, teises klassis koolis, olime ikka veel nagu lapsed, aga mida suuremaks ja vanemaks saime, seda võõramaks üksteisele jäime. Eedil oli muusika-annet. Ta sai omale pilli ja mängis kooli pidudel ning pärast ka seltsi pidudel. Marta oli ilus näo ja keha poolest; mina aga olin jässakas ja mul ei olnud mitte mingisugust külgetõmbe-jõudu. Sain aru, et olen teistest hulga madalam. Koolis olid mul head hinded. Sel ajal olid hinneteks koolis „hea“, „rahuldav“ ja „nõrk“. Mul on praegu need tunnistused alles ja seal ei ole ainsatki halba hinnet. Laulmine oli mul ikka „rahuldav“, kuigi laulud mulle väga meeldisid ja eriti meeldis mulle kitarr. Kui väga ma seda ka ihaldasin, aga seda ma omale ei saanudki, kui mitte arvestada kitarri-taolist mänguasja, mille kord vend mulle kinkis. Mäletan, kui ema õetütar kitarri mängis, siis ma kuulasin silmad kinni ja suu lahti. See oli mu meelest nii ilus! Aga ei täitu ju kõik soovid, millest unistad ja mida igatsed.
Kooliaeg möödus. Sain juba nii suureks, et tuli minna taludesse tööle omale leiba ja riiet teenima, See oli algul küll raske, sest kodus oli ju nii hea ja muretu. Ema oli see, kes mind oma õlgadel hoidis ja igati meie eest hoolitses. Seegi on meeles, et ema ei lubanud enam lamedale kivile mängima, kui juba suurem olin. Ema ütles: „Sa suur tüdruk, mis sa seal kivi peal aeled – võta vardad või heegelnõel ja tee midagi tarblist“. Mõtlesin siis, et nüüd ikka alles oskaks mängida, aga nüüd ei lasta enam!
Läksin suveks Pendule. See oli mu emavenna talu. Seal oli suur pere – neid oli palju lapsi. Kõik olid kodus ja poisid käisid isaga merel, tüdrukud aga põllutöödel. Kõige noorem lastest – pesamuna Riina oli minust paar aastat noorem, aga me saime väga hästi läbi ja meie sõprus kestis palju aastaid – õigupoolest Riina surmani 1994.a sügisel. Teenisin Pendul neli suve ja seal ma õigupoolest õppisingi kõiki talutöid tegama. Heina niitmist oli muidugi ema kodus õpetanud. Aga põllutöid õppisin seal, sest kodus oli ju vaid väike popsikoht, kus kõiki põllutöid ette ei tulnudki.
Suilise-elu Pendul ei olnud mulle sugugi raske ega paha, sest olin noor ja tervis alles käes. Ei lugenud seegi, et enda meelest inetu ja teistest „alam“ olin. Riinaga oli meil nii lõbus, et vallatus kippus liigagi suureks. Saime Riina ema käest mitu korda riielda. Ta ütles: „Mis te ometi lakerdate ja naerate; minge vähe kaugemale ja laske tööväsimust puhata!“ Ja olimegi siis Riinaga teistest eemal, kus naer ja vallatus ikka edasi käis. Oi see oli lõbus aeg, aga hoopiski enam mitte see, mis lapsepõlve-sõpradega kodus mängimine. Olid ju nemadki nüüdseks „suured inimesed“...
Marta ei elanud enam Muhus. Isa surma järel läks Marta ema perega oma sünnikoju Saaremaale, aga temagi suri seal üsna varsti ja Marta jäi täiesti vaeslapseks. Aga Marta oli ilus ja tal oli palju austajaid. Üsna pea leidis ta omale ühe talu perepoja ja abiellus sellega. Minagi käisin seal nende pulmas. Võib-olla oli mul isegi pisut kade meel, et Martal oli nii hästi läinud!
Ka Eedil läks hästi: oli sihvakas ja sirge noormees, tubli pillimees ja palju sõpru-seltsilisi. Olin oma meelest teistest palju mahajäänum ja tükk maad madalam. Ei olnud mul midagi, mida oleks võinud pidada ilusaks. Tehti ju juba sellalgi neid lokke ja värviti ka nägu ning silmi. Aga mulle see ei meeldinud. Mõtlesin ikka, et kui neid ei ole mulle loodusest antud, siis ärgu neid ka olgu. Olgu mul juuksed pealegi sirged nagu kõrred. Lühikeseks ei lasknud ma neid ka lõigata. Olid pikad ja ma keerasin nad traadi ümber kokku, et ei oleks kaelal tüliks. Oli mul ju kael ka üsna lühike ja pea päris õlgade vahel. Ema ütles mulle mitu korda, et aja oma pea ikka abude vahelt välja. Aga kus ma teda siis ajada sain, kui mul seda kaela poleks nagu olnudki. Muidu olin aga priske ja terve ja sõbra Riinaga koos olles rõõmus ka!
Ühel suvel, kui Pendul olin, tehti sinna lähedale Kõrgemäele maamõõdu torni. Seal olid tööl saarlased, nende seas ka noori poisse. Sai ka meil sellest vahest lõbusam. Siis käidi ka Kallaste koplis koos kiigel ja tantsimas. Muide, see kiik oli siis ja on praegugi üsna minu Kallaste kodu värava taga. Kiik tehti küll alles hiljuti uus, kuid see koht ja tantsuplats oli seal juba siis, kui mina Pendul teenisin. Ükskord jooksime torni-poiste eest mööda mere äärt Pendule. Me ei teadnud siis, et seal koplis oli allikate-pealne maa otse mere äärde minnes. Seal oli nii pehme ja vesine, et ma kaotasin oma kinga ära ning sukk oli kole ja märg. Aga me ei võinud ju endid püüda lasta ja jooksime mööda mere äärt selle asemel, et jalgratastel sõites mööda teed koju saada. Riinal oli seal eriti üks tuttav noormees, sest Riina oli ka ilus ja veetlev tütarlaps. Peale selle oli tal omas külas peig, kes saigi talle saatuslikuks. Abieluni jõudmata kasvatas Riina hiljem üksi oma poega, elades peale sõda põhiliselt Tallinnas. Seal ta abiellus hiljem veel ühe Vassiljevi-nimelisega ja sai veel teisegi poja.
Riina elu kujunes ehk veelgi keerulisemaks kui Marta oma. Sellest ma arvan, et ei tähenda see ilu ega kenadus midagi. Elu on ikka täis okkaid ja ohakaid. Mul ei olnud mingit ilu ega erilist külgetõmmet, aga ma pean ütlema, et mu saatus ei olnud mulle ülearu karm.
Järgmine teenistuse-suvi oli mul Kallaste külas. Kallaste oli suur küla enama kui kümne talukohaga. Kaks nimekamat olid Munska ja Paistu üsna teineteise kõrval. Paistus ma siis teenisingi kaks suve ja ühe talve. Sel ajal oli paljudes taludes käsil eluhoonete uuendamine. Munskal juba oli uus ja silmapaistev hoone ja ega siis Paistu alla ei jäänud. Sealgi ehitati siis uus. Ka Pärdil ja Korjul olid uued majad valmis saanud. Eluhooned olid ümber ehitatud ka Kallaste nimekaimal talul Anduväljal, kus peale selle veel uhke hollandi tüüpi tuulevesli oli valminud. Põhja-poolses Muhus oli sel ajal niisugused kaks: Nõmmküla Uietalul ja Kallaste Anduväljal.
Paistu peremehega oli ka see tihti kõne all, et minu sünnikodu nii vanaks ja armetuks oli jäänud ja et me õdedega seda kuidagi uuendada ei suuda. Vend elas mul siis juba Tallinnas ja isa oli haige. Paistu Mihkel ütles ikka: „Ah mis sa tühja muretsed, küllap on sulgi uus kodu kuskil ees ootamas“. Ja jäigi see jutt sinnapaika.
Esimese suve olin Paistus oma onu Madise [viimatine Külasema Maripuu Madis] tütre Helmiga. Paistus oli väike pere ja seal peeti ikka kaks suilist. Teisel suvel olime paaris ühe Hellamaa tüdruku Peedu Liinaga. Jälle saime nii headeks sõpraseks, et pidasime hiljem kirjavahetust Liina surmani. Liina oli ka väga lõbus ja humoorikas inimene.
Sellal püüti sügiseti kala võrkudega nii, et oldi õhtuti paadiga võrgurea juures triivimas seni, kuni arvati juba piisavalt kala võrkudesse läinud, misjärel need välja võrti ja randa toodi. Kodused pered olid siis rannas ootel ja aitasid kalu (räimi) võrkudest välja noppida [seda nimetati võrkude päästmiseks]. Paistu ja Pärdi pered käisid koos merel ja me Liinaga käisime siis rannas Paistu võrke päästmas.
Oli üks pühapäeva õhtu, kui peremees läks jälle randa ja me pidime siis hiljem ka võrke minema päästma. Õigupoolest oli see meile pisut vastukarva, sest käisid ju sellal ka poisid öösiti oma tuttavaid tüdrukuid vaatamas ja Liina tuttav Nõmmkülast oli sel korral ka lubanud tulla. Paatide randumiskoht oli Kopli värava taga mere ääres [seal oli sel ajal üks kahest Kallaste võrkaiast oma lautritega – nn. külaaed]. Kopli oli mereäärne vabadikukoht ja minu hilisem kodu, kuigi sel ajal ma seda veel ei aimanud. Tulime Liinaga randa ja heitsime Paistu võrgumajasse pikali. Rand [õigemini võrkaed] oli võrgumaju täis ja see mereäär nägi siis hoopis teistsugune välja kui nüüd. Võrkaed oli nii puhas, et seal ei tohtinud olla ei pikemaid rohututte ega kive ega kände. Sinna pandi võrgud päevaks kuivama ja see pidi lage ning puhas olema, et võrgud nendega toimetamisel kuhugi ei takerduks.
Me jäime mehi merelt ära ootama ja olime vist juba unegi ära maganud, aga paati randa ei tulnud. Ka Pärdi inimesi ei olnud kedagi randa tulnud. Ootasime veel pisut ja otsustasime, et lähme kuulame lautris, kas mingeid paadi hääli merelt kuulda ei ole. Lautrite juurde minnes näeme, et paat hoopis seal seisab! Siis oli põhjust endid süüdistada, et kohe randa tulles asjaolusid ei täpsustanud... Peremees Mihkel oli läinud Pärdile kaarte mängima ja sealt edasi koju. Meie aga nagu tolgused ootasime rannas ja külmetasime võrkma’as. Paistus selgus veel seegi, et Liina tuttav poiss oli seal käinud ja teinud Liinale voodisse riietest mehe. Kahju oli suur, aga mis see enam aitas.
Mul oli vähe austajaid ja meessõpru. Nagu juba öeldud, ei olnud ma ilus ega olnud mul ka mingit külgetõmmet. Siiski tutvusin just Kallastel ka oma noormehega. Ta oli väga vähe kodus, sest oli enamasti Pärnus mõrrasulaseks. Tema oligi Kopli vabadikupoiss Anton. Ma pean ütlema, et nii mulle kui kahele nooremale õele oli saatus määranud Kallaste inimesteks saada: Salmel Pärdile, Olgal Korjule ja mul Koplile. Olga puhul see „ettemääratus“ küll ei täitunud, aga selle eest läks tõeks ema ilmutuslik unenägu. Ema rääkis korduvalt, kuidas ta oli unes näinud, et tal olnud kolm kanapoega. Rebane viinud kõik minema, aga üks tulnud paterdades koju tagasi. Eks see pidi Olga olema, kes vaid loetud päevad sai Korjul olla ja sealt üksnes Vaga nime omale sai, aga siis sünnikoju tagasi pidi tulema. Seda maja, mis meie sünnikodu oli, ei ole Külasema Saadul ammu enam ja sellest on vaid üks Piiri Vasseli tehtud maal mu seinal. Selle tegi mu kauge sugulane minu palvel ja suuresti mu lapsesilmadesse jäänud mälestuspildi järgi. Pilt ripub mu voodi jalutsis ja silmitsen seda igal õhtul enne uinumist.
1939.a sügisel tulin Paistust jälle sünnikoju, aga 1940.a kevad tõi mu ellu muutuse. Mind oli suveks jälle oma küla Mäe-Toomale kaubeldud. Pidin olema ka emale abiks, sest isa oli juba väga haige. Anton läks jälle Pärnu mõrrapüügile, et raha teenida, sest tal oli maja ehitus veel pooleli. Salmet ja Olgat käisid nende Kallaste tuttavad Pärdi Artur ja Korju Vassel ka ikka vaatamas.
Küllap oli meil kahju Antoniga lahkuda ja küllap me jäime liiga kauaks teineteise embusse. Kui ma Jüripäeval Mäe-Toomale läksin, oli mul süda väga raske. Pean ütlema, et olin sealgi juba teist-kolmandat suve, sest üks mu salasoovidest – pääseda kuskile mõisasse teenima – ei olnud seni täitunud. Sellal kiideti, et mõisades on ikka palju kergem kui taludes, aga ma pidin ikka olema kodule lähedal.
Oli Nelipühade laupäev. Kui talu tööd ja tegemised Mäe-Toomal korda said ja saunaski oli käidud, seadsin sammud koju. Meel oli nukker ja süda valutas. Emaga õues videvikus vesteldes näen, et keegi võõras tuleb meie suunas. Lähemale tulles tundsin ära Antoni. Ta oli käinud mind Mäe-Toomal otsimas, aga mind sealt leidmata tuli Saadule. Mu töökaaslane Siina oli öelnud: „Kui mina kambri tulin oli Liide kadunud; ma küll ei tea, kuhu ta läks“. Anton oli Pärnust koju ja siis ka mind otsima tulnud. Tal ei olnud minu suhtes halbu mõtteid, tõi mulle sõrmuse ja trööstis: „Ära muretse. Me kuulume ühte“. Mu süda jäi väga rahule ja teisel päeval Salmet Pärdile saates oli mul väga julge tunne. Salmel oli pulm ja Artur viis ta omale perenaiseks ning abiliseks; Anton läks aga kohe järgmisel hommikul jälle Pärnu oma kalapüügi juurde ja mina rahuliku meelega oma suilise-ametisse Mäe-Toomale.
Suvi möödus kenasti, kuigi vahest oli raske ka, sest hakkasin ju ümarikuks muutuma. Mu süda ei valutanud, sest mul oli ju sõrmus. Ja ei tõrelenud ka ema, kuigi ta ehk oleks pidanud seda tegema. Ema oli mul tõesti üks väga väärt ja tubli ja veel väärtuslikumad olid tema õpetused. Aga nooruses oled ju ikka ka julge iseoma tarkuse peale. Praegu meenuvad siiski pigem värsid ühest raamatust: „Emakene kallis, oled nõnda hea; teist su sarnast ma ei tea kogu ilma peal,“
Mulle ütles ta ka sellel Nelipühade laupäeva õhtul, kui oma valu kurtsin: „Kui oled seda teinud, siis kannata vaikselt ja palu Taeva Isalt omale abi ja armu“. Emal oli ka alati usku Jumalasse. Ta ütles ikka oma viimaste kaksikute kohta, et Jumal kuulis mu palveid ja andis mulle kaks jälle nende asemele, kelle surm mult kord teineteise järel võttis. Ka ütles ema, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.
Suvi sai lõpuks mööda, vaatamata enda meelest kogu aeg uudistavate pilkude märklauaks olemisest. Sügisel tulin siiski natuke enne suilise aja lõppu koju, sest Anton kirjutas, et ära vaeva seal ennast, tule koju ja sea end valmis; ma tulen ka varsti koju ja viin sind oma koju. Mis mul seada oli? Ei olnud mul ju rikkust ega vara. Isa tegi küll teistele pruutidele kirste ja kummuteid; rohkem küll värvis neid ja need olid mu meelest väga ilusad, aga isa oli juba eelmisel suvel surnud. Ma pakkisin oma kõhnukese riidetagavara ühte kasti ja olin sellega rahul. Pulmi meil ei olnud. Olid mõned lähedasemad naabrid ja Viiraküla Lauritsele abiellunud Antoni vanem õde Leena oma perega. Sel ajal oli veel kombeks pruudil oma uues kodus, peigmehe peres andeid jagada. Mul neid ei olnud. Oli vaid igale üks väike ese või asi meelespidamiseks. On meeles see, et kui tuppa astusin, oli Antoni kodus elav õde Riina mul luuaga ukse peal vastus. See pidi tähendama, et mul luud ikka meeles püsiks. Kuid luud oli mul kodus ju iga päev seltsiliseks. Sünnikodust lahkudes luges onu Mihkel [ema vanim vend] mulle Jumala sõna teeleminekuks ja uues kodus elu alguseks. Nii me asusime jalgratastel teele, aga mitte kirikusse vaid külanõukokku!!
Peaksin veel seda lisama, et jalgratas oli mu sellesuvine teenistus. Sel ajal olid need üsna kallid ja samas tahetavad asjad. Ehk isegi nii, nagu tänapäeval autod. Ilm oli ilus ja päike paistis väga heledalt, aga maapind oli juba pisut külmunud. Oli juba novembri lõpp. Paar päeva enne seda, kui Anton mu kastikese ja kraaminatukese ära viis ning mind ennastki Koplile voodit üles tegema viis, oli ilm väga paha ja vihma sadas päris ladinal. Koplil oli siis väike must hobune Muti. See astus küll rutakalt, aga olime kõik kolm läbimärjad, kui Koplile saime. Õhtul tõi Anton mind jälle sünnikoju tagasi ja ma sain veel paar ööd magada oma väikeses kambris. See oli sama väike ja armas, nagu mu väike tuba praegu siin tütre juures, kus kirjutan neid ridu.
Kuidas ma ka uskusin ja lootsin, ei saanud ega suutnud ma seda uut kodu endale nii armsaks teha kui seda oli mulle mu sünnikodu. Olime rõõmsad selle esimese talve ja suve teise augustini. Siis tuli mobilisatsioon ja Anton lahkus kodust teadmata kuhu. Uues kodus oli kõik nii võõras ja harjumatu. Maja ja toad olid veel lõpuni valmis ehitamata ja üldse oli kõik seal hoopis muudmoodi, kui olin kodus harjunud. Aga mul oli nüüd mees, mu abi ja tugi, mu trööst ja mu rõõm – ainult, et teadmata kus kaugel Venemaal!
Oli ka poeg, sest Ülo sündis 16. detsembril. Mul oli hea meel, et see oli poisslaps. Ka Anton ootas poega. Ja see poeg oli ka Antoni nägu – seda ütlesid siis kõik, kes Ülot nägid, et justkui isa suust kukkunud. Mulle oli see suureks lohutuseks, sest oli ju ka neid, kes vadistasid, et Anton oli ju Pärnus – kes teab, kelle jagu see poiss on? Ometi oli laps minu ja Antoni lihast ja verest.
Ei olnud meil kiriklikku laulatust, sest Rinsi kirikus ei olnud sel ajal parajasti õpetajatki ja ei sündinud minul ka sellises olekus altari ette minna. Antoni tahtel sai poiss Ülo nimeks, aga ma siiski tahtsin, et ta ka ristitud saaks ja see sai teoks 1941.a Lihavõtte-pühade ajal. Samal ajal registreeriti ka õe Olga abielu Korju Vasseliga. Aeg oli siis juba väga ärev ja õhus oli justkui äikest. Kuigi oli kevad ja see pidanuks mu elu õnnelikem kevad olema – uus kodu, armas mees ja veel armsam poeg, jätkus seda õnne vaevalt juuni lõpuni. Juba enne Jaanipäeva kukutati president Päts ja kindral Laidoner. Tehti mingisugune tööliste valitsus, oli üldine segadus. Valitsesid need kõige rumalamad ja madalamad, kes alguses ei osanud muud, kui endale ahmida vara, mis rikkamatest maha jäi. Aga rikkamaid küüditati ja viidi Venemaale, kus nad oma perekondadest lahutati ja enamjaolt surmati.
Mingitel andmetel olla ka me Antoniga olnud kuskil küüditamise nimekirjas, kuigi meil ei olnud muud rikkust peale Antoni töö ja vaevaga tehtud uue maja. Ju siis pidi leiduma vihamehi, kes ei võinud näha, et inimene elab oma töö ja vaevaga teenitud kodus.
2. augustil saatsin Antoni pisaratega teadmata kuhu. Lahkumine oli valus. Anton surus Ülo oma sülle ja poisi pea oli isa pisaraist märg. Need pisarad muidugi ei aidanud. Sel päeval läksid Kallastelt veel Korju Vassel, Anduvälja Leo, Toru Sander, Uietalu Seeni, ja Veski Seeni. Mingi osa kokku kogutuist (nende hulgas ka õe Salme mees Pärdi Artur) pääsesid siiski esimese hooga Venemaale viimisest, kuna jäid Saaremaale nagu saarte kaitsjateks.
Aeg oli nii kirju ja segane, et tihti mõtlesin: „Võtan Ülo sülle ja lähen ema juurde tagasi!“, aga ju ei pea peale täisikka jõudmist enam tagasiteed lapsepõlve olema! Mu lootus oli ikka see, et Anton tuleb tagasi ja me oleme jälle rõõmsad. Ei tohi ju ometi olla nii lühike meie kooselu...
Talv oli küll väga külm ja raske ja selle juures veel see üldine arvamine, et mehed ei tule enam tagasi ja külm ning nälg võtavad Venemaal nende kõigi elud. Kuid lootus ja usk võitsid.

[Siinkohal paistab ema mälu tervelt ühe aasta vahele jätnud, sest järgnev peaks mitte 1942. vaid 1943.a kevadtalvest pärinema Ü.R.]
See oli vist üks veebruari kuu päev, kui tuul oli väga vali ja lõhkus merejää. Ma kudusin mingit kangast ja mõtted olid nagu alati Antoni juures. Läksin õue ja vaatasin jäätükkides tormist merd. Korraga näen, et randa mööda tuleb mees, valge sall kaelas. See sall osutus tegelikult käterätikuks! Vaatan ja vaatan, kuni tunnen, et see on Anton. Tulin suure kisaga tuppa: „Ülo, Ülo, isa vist tuleb!“. Poiss ka ärevil palitut otsides, et isale vastu minna. Isa oli juba väravani jõudnud ja haaras Ülo kohe sülle. See aga kartis mehi ja hoidis end isast nii eemale kui sai! Päeval nad siiski pikapeale harjusid, aga kui õhtul videvikuks läks, tuli Ülo mu juurde ja sosistas: „Kuhu me selle onu magama paneme; oma tuppa me teda küll ei võta!“. Oli ju Ülo alles 8 kuune, kui isa ära läks ja nüüdseks oli isa jõudnud tema noores mälus juba sootuks kustuda. Anton aga ütles: „Ma ei lähe enam mitte kunagi kodust ära, saagu mis saab!“. Ja mõne aja pärast ta tuligi puupinude juurest verise jalaga – oli omal kirvega parema jala väikese varba ära löönud. Sai siis ruttu hobune ette rakendatud ja Liivale arsti juurde mindud. Muidugi sai seal esmaabi, aga küllap Anton selle eestki hoolitseda oskas, et see varvas väga kiiresti ei paraneks. Oli ju mõte, et nii õnnestub sõjaväe-kohusest kõrvale hoida. See oli siiski liialt lihtsameelne mõte.
Oli heinaaeg ja ma läksin meie soo-heinamaad niitma. Ülo oli isaga juba sõbraks saanud ja jäi temaga koju; pidid meie heinaveo korvi korda tegema, et siis õhtul ka pisut kuiva heina varju alla tuua. Ma sain oma tüki niidetud ja kiirustasin pooljoostes koju. Soost välja tulles nägin, et küla poolt tuleb must sõiduauto. Hakkasin ilma mõtlemata sellele vastu jooksma, aga sain üsna kohe aru, et ma sõerupealsele teeristile sellele vastu ei jõua! Sellega viidi Anton kodust ära ja niipea ta jälle tagasi ei saanud.
Külla jõudes tuli õde Salme mulle vastu ja pühkis juba eemal olles silmi. Koju jõudes jooksis Ülo vastu ja seletas läbi nutu: „Üks oli suur mees ja teine vägev mees; võtsid isa kahe vahele ja viisid autosse“. Ja olimegi jälle lahutatud.
Mulle jäid lootus ja usk. Anton viidi küll ära vangina, aga nagu ta hiljem rääkis, oli ta elu sellel perioodil veel kõige kergem. Ta viidi Tallinna kuskile sõjaväe kööki, kus ei olnud tunda tühja kõhtu, ega kuulide vingumist.
Aeg möödus, jalg paranes ja ees ootas ikkagi rindetee. Nagu öeldud, oli eestlane jonni täis ja püüdis ikka eestlaseks jäädes ennekõike oma koju saada. Jälle aitas põgenemine ja ühel õhtul hilja oli Anton jälle mu voodi ees... Ma ei saanud korraga arugi, oli see ilmsi või unes.
[Siin on ema mälu juba hüpanud 1944.a sügissuvesse Ü.R.]
Meil oli välisukses väikeste ruutudega klaasaken. Anton oli ühe ruudu ära võtnud, sealt käe sisse pannes riivi lahti teinud ja oligi toas. Ei võinud me seal kaua seista, sest Ülo oli ergu unega terane poiss. Köögi lauale oli ununenud sõduri kahvel, millel teises otsas lusikas. Hommikul oli Ülol esimene küsimus: „Kelle oma see on? Meil ju sellist pole enne olnud.“ Õue minnes juba järgmine mure: „Ema näe, ukse akna klaas on eest ära tulnud – sealt tuleb ju külm sisse“. Ei jäänud ta pilgule midagi nägemata.. Anton pidi olema nii kadunud, et midagi silma ei hakkaks. Majas oleks ju meesterahva kätt paljudes asjades tarvis olnud ja Antonil oleks olnud palju tegemist, aga ta ei tohtinud ennast üldse näidata, et Ülo lapsesuu teda kogemata ei reedaks. Hobusel tuli raud alt ja Anton oleks tahtnud seda ise alla lüüa – oli see hobune ju ka Antoni kallis aare, aga hobust rautama kutsuti Uiesaadu Riidu.
Palju asju ootasid tegemist, aga kõigega tuli veel oodata. Venelaste Muhusse jõudmise eel oli jälle paanika ja põletamise hirm. See laabus siiski ruttu ja suuremate juhtumisteta. Olime ühe öö Võlla metsas [Võlla küla metsa-heinamaad Kallaste ja Tupenurme vahel]. Käsk oli küll kodust lahkuda, aga Saaremaa poole teele asuda. Metsas oli kisa ja kära palju: lapsed nutsid, lehmad ammusid, koerad haukusid ja oli üks suur üldine segadus. Meie Riina oli nii julge ja enesekindel ning ütles, et tema metsa ei lähe – tulgu mis tuleb. Meil tapeti siga ja ega sel ajal ju seast midagi raisku minna ei lastud. Riina jäi koju ja hakkas sea soolikaid puhastama.
Sakslased läksid ööpäeva jooksul Muhust minema ja inimesed tulid kodudesse tagasi ning hakkasid oma asju korraldama.
Aeg möödus ja kätte jõudis järgmise aasta Jaani-laupäev. Ma olin jälle ümaraks muutunud ja ootasin last. Riina oli pisut turris, et see just nii kibekiirele tööajale oli sattunud ja ütles: „Saage siin toime kuidas tahes; ma lähen hobusega põllule.“ Sel ajal tehti Jaani-laupäeval ikka kodust leiba ja sepikut, köeti sauna ning pesti ja puhastati tube. Anton oli peaaegu terve päeva merel ja me siis Ülo ja Antoni emaga, kes juba vana ja haiglane oli, pidime kodus laupäevased toimetused korda saama. Muuga sai ju hakkama, aga meil ei olnud sel ajal õues veel oma kaevu ja vett toodi Üügu panga alt allikast. Seda vett kulub ju siis ikka palju, kui ta kaugelt tuua on. Sauna kütmine oli muidu ikka Riina töö, aga seekord jäi seegi nagu karistuseks minu peale. Vee tõin siis nii, et kaks ämbrit olid kõrendatega seljas ja kolmas ämber veel ühe käe otsas. Õnneks oli allika tee sel ajal puhas ja lage; nüüdseks on see täiesti umbe kasvanud. Enam ei paista Koplile Üügu pankagi selle allikatest rääkimata.
Õhtuks sain kõik asjad korda ja saun oli ka mõnus. Viis päeva peale Jaanipäeva tuli Ülole mängukaaslane – mu tütar Elle. Elle sündis samuti kodus nagu Ülogi. Ta oli priske ja terve tüdruk – valge ja puhta näo nahaga. Anduvälja Erna ütles ikka meil käies: „See justkui saksa laps“. Kas pidi siis üksi saksa laps valge ja puhas olema? Ma ise olin oma meelest küll inetu, aga lapsed olid sündides ilusad ja puhtad.
Ülole meeldis see tita nii palju, et ta sageli tema kätki juures oli. Ükskord aga oli ta tita pärast tõsiselt mures... Me elasime uues majas, aga vanas majas elasid kaks Antoni tädi Kadri ja Ingel – mõlemad juba üsna eakad vanatüdrukud. Sagedamini käis uues majas Kadri ja kord viis ta Elle süles Inglile näha. Ülo tuli õuest ja küsis tite järele. Ütlesin, et ju ta ära läks, ehk tüütasid ta ära. Poisil pisarad silmas, aga siis nägi, et tita lapid oli kuivamas ja arvas lootusrikkalt: „Aga korra ta tuleb ikka veel tagasi, ta lapid on ju siia jäänud!“.
Ka Laine, mu teine tütar oli suvine laps seitsmeaastase vahega. Ei tea, miks või kuidas see ikka nii läks, et just kibedal tööajal need tüdrukud tulid. Riina ütles siis, kui Laine 29. juulil sündis, et mina ei jää tuleva sui ka mitte enam ahtraks, sest mis viga heina kaare peal istuda ja last imetada. See oli muidugi naljaga pooleks öeldud, kuid tõtt oli selles ju ka, sest igaüks teab, et lapsega naine on tööl pool asja.
Elu läks kiiruga ja normaalselt edasi. Elumajale sai otsa rehalne ja tuppa plekk-kestaga ahi, mis talvel sooja andis. Antonil oli juba mõrdu muretsetud ja elu võis nagu korda läinuks lugeda. Valitsused enam ei vahetunud, oli üks kommunistlik kord ja tulid kolhoosid. Kõik pidi küll ühine olema, aga oli siiski oma kodu ja omad lapsed.
Anton oli väga hoolas ja töökas, rabas ülearugi ja sai maohaavad; ei võinud enam kõiki toite süüa ja oksendas tihti nii maal kui merel. Käis ka arstide juures, aga ega ta end kuigi palju hoida ei saanud. Arstid ütlesid, et ilma operatsioonita ei parane. Anton kannatas edasi ega proovinudki haiglasse pääseda. Keegi oli soovitanud, et proovi viinaga ravida ja ta hakkaski seda vähehaaval pruukima. Imelik küll, aga paistab, et viin meega raviski ta maohaavad välja. Vanas eas ütles Anton mitu korda, et mu magu on nii hea ja terve, et võin kasvõi pussnuge süüa. Ei tea, miks just neid, aga nii ta ütles.
Ega mu õdede elu ka roosiline ei olnud. Salme mees jäi mobilisatsiooni algul Saaremaa kaitsjaks, aga varsti tuli temalgi hakata end kodust eemal hoidma ja metsades varjama. Olga mees Korju Vassel oli kauem Venemaal, sai sealt isegi kuidagi tagasi, aga suri mõne kuu pärast siin Saadul Olga juures. Olgal oli nii kahju, et nuttis kummuli puusärgi peal, millega Vassel hauda lasti. Ei jäänud neist lapsi, ega saanud nad ju kuigi kaua üldse koos elada.
Meie kõigi elu varjutas sõda nagu paljudel sellal. Aga sõda möödus ja Anton jäi ellu ning elu läks edasi. Käisin kolhoosis tööl. Antoni ema, olgugi et juba vana, hoidis ja vaatas laste järele. Küllap neid lapsi oleks tulnud veel, aga hirmuga lasin neid paar tükki peale Lainet omal ära võtta. Seda olen nüüd kogu aeg kahetsenud ja ma arvan, et selle karistuseks ma oma haigust põdema peangi. Kahetsesin seda juba siis Koplil olles, kui vanemad lapsed suuremaks said ja kodust välja läksid. Mõtlesin siis tihti, et ehk need kõrvaldatud lapsed oleksid just meid aidanud ja meie juures elanud. Seda ei tea keegi ette, kuidas see elu just kellelgi kulgeb. Üksi Taeva Isa teab. Tema eest ei ole ükski asi salaja ega varjul. Tema näeb ja kuuleb kõike, olgugi et teeme mõnda asja oma arvates salaja.
Lapsed olid terved, käisid koolis ja olid kõik üsna heade hinnetega. Ülo oleks ehk medaligi saanud, aga ta ei hakanud komnooreks ega olnud ka oktoobrilaps, nagu neid sellal kutsuti. See sai talle veel hiljemgi pahanduseks. Pea tal võttis ja edu oleks mitmes asjas rohkem olnud, aga ta ei olnud valitsusemeelne mees.
Elle sokutasin ka ikka linna, et Ülo sul seal juba ees harjunud ja küllap saad tema õlul ka edasi, aga Ellele ei meeldinud seal. Oli vist aastat paar ja tuli Muhusse, et temale see linna elu ei istu ja miks ei võiks tema saatus siinsamas Muhus olla?! Laine aga jäi linna ja abiellus kooli ajal ühe soome päritolu koolivennaga. Elasid mõne aja koos ja läksid siis lahku, kui lapsed olid juba kooliealisteks saamas.
Anton parandas oma mao mee ja viinaga terveks. Ei olnud ta aga muidu joodik ega kuritarvitanud alkoholi. Ju siis see talle terviseks oli ja ju see oli ka Taeva Isa heldus ja arm, et me pidime kaua koos elama ja rõõmsad olema. Sest elu algus oli meil ju sõja tõttu õnnetu küll. Muresid ju oli ja tuli, aga need möödusid mu meelest siiski ikka kergelt, kui nüüd seda elu veel kord mõtlen ja vaen. Anton oli mitugi korda surmaga silmitsi koos, aga ikka oli nii, et miski nagu hoidis ja kaitses. Oma vasaku käe ta kukkus ja murdis luu kogini kolm korda ära. Esimene kord juhtus see Palgia’a tänava suus, kui rookoorem kurvis ära lagunes ja ta koormalt kiviaiale kukkus. Teist korda kukkus ta oma võrriga, kui käis Lauritsele ja Otsale lesti viimas. Ta kiirustas alati ja oli seegi kord toasussides paljaste jalgadega kodust välja läinud. Seekord tahtis saatus küll nii, et ta isegi paar nädalat pidi haiglas olema! Üldiselt väga harva ennast purju juues, oli tal taoliste õnnetuste korral kombeks esimesel võimalusel viinapudel üles leida ja seegi kord olla arst Liival ta vintis olnuks tunnistanud, kuigi see mulje ehk hoopis sellest võis tulla, et Elle enne isa Liivale viimist ta kriimustatud ja veritsevat nägu olla viinaga puhastanud ja küllap isa siis ka ühe tubli sõõmu neelas, millest püsivam lõhn jäi.
Kolmas äpardus juhtus tal traktori-põkaga soos, kust ta üsna imekombel eluga pääses [Sellest juhtumisest on käesoleva lõpus veel eraldi juttu Ü.R.]
Minu tervisehädad algasid õigupoolest vist ikka niiskest mereäärsest kliimast, külmetamistest ja muidugi ülepingutustest. Kõigepealt jäid haigeks mu käed. Ei saanud ma nendega enam kõiki töid teha. Arstisin neid ka, nii kuidas keegi mingit nõu andis ja õpetas, aga abi ma sellest ei saanud. Siis hakkasid haiget tegema selg ja puusad ning jalad ja tuju langes nulli. Tundsin ennast väeti ja alandatuna, sest tundus, et teised saavad ikka oma hädadest terveks, aga mina mitte. Süüdistasin oma saatust ja tegin sellega pattu. Kadestasin Antonit ja haletsesin ennast, et ma nii terve ja tugev ei ole! Koplil pidasid kõik endid tugevateks ja töökateks, vaid mina olin vilets ja väeti. Nutsin palju ja salaja, aga mis seegi aitas?! Selleks ajaks olid lapsed juba oma elud kodust eemale sättinud. Elu ei olnud enam selline, nagu minu lapsepõlves ja nooruses, kus esikpoeg ikka koju peremeheks jäi.
Pean ütlema, et mu lapsed olid tahtejõulised ja tegid või õigemini teevad ka igasugust tööd, mis elus vajalik on. Ei ole neil sugugi olnud ainult lust ja lõbu ja lillepidu, et nagu kõik tuleks iseenesest. Sedasi ei jõua ju keegi kuskile. Ei olnud meil lastele kaasa anda miskit rikkust ega vara, Kõik nad alustasid oma iseseisvat elu, nagu oskasid ja suutsid ja nagu see neil õnnestus.
Minu haigus süvenes sedasi, et ei saanudki pensioni välja teenitud ja jäin juba paar aastat enne pensioniiga koduseks. Taat oli tugev ja käis ikka merel, nii et tema abiga see elu meil edasi läks. Mulle määrati ka mudaravi, et see pidi need luud ja liikmed terveks tegema, kuid terveks ma ei saanud, kuigi sain neid mudavanne kuuel aastal Kuressaares ja Pärnus. Pärnusse tegi mulle tuusiku õde Sander – et seal ehk targemad arstid ja oled seal päris nende käes ja silma all. Kuressaares käisin kodust bussiga. Pärnu ei õnnestunud aga just siis minna, kui oleks pidanud. Nimelt pidasime sel ajal veel lehma ja see tahtis lüpsmist. Anton tegi kõik tööd ja sai nendega hakkama, aga ise ütles, et lehma lüpsmise ja lapse imetamisega ta hakkama ei saa! Ja Riina arvas nii, et kui sa sinna suvitama ja lõbutsema tahad minna, siis võta aga lehm ka kaasa, sest mina teda ei lüpsa. Sellega lükkus mu Pärnu minek nii kauaks edasi, kuni lehm lüpsmast jäi ja siis ma ei saanud enam sinna osakonda, kuhu Sander oli mind soovitanud. Selle asemel sain hoopis venekeelse arsti, kellega ma ju suheldud ei saanud ja ega siis ravilgi erilist tulemust olnud.
Ju see pidi mu saatus olema, aga liikuda sain edaspidi vaid kepi ja karguga. Siiski sain kodus meile kahele veel süüa teha ja toa põrandad ka ikka üle pühkida.
Ka Riina tervis halvenes ja ta jäi päris voodisse lamama. Riina tütar elas Tartus, kuid ta ei leidnud võimalust ema aitama ega suretama tulla. Riina abistajaks jäi Anton, kes teda tõstis ja ämbri peale aitas. Minust ei olnud selle juures mingit abi, sest olin ju samasugune abivajaja. Mäletan, kui valus see mulle oli, kui ühel pühapäeval läksin ema vaatama. Ema oli siis ka juba voodihaige. Õde Olga läks traktoriga küttepuid tooma ja ütles, et ju te siin seni hakkama saate. Emale tuli pissihäda ja ma siis proovisin teda aidata, aga ei olnud mul kätes nii palju jõudu. Kukkusime mõlemad ema voodile ja mul on tänase päevani valus tunne, et ma mitte ühtki korda ei suutnud oma ema aidata. Kui palju oli ema mind aidanud ja kui armas ta mulle oli! Aga ma lihtsalt ei saanud ja oligi kõik.
See oli hea, et Anton oli väga tugev ja ka abivalmis. Ta aitas ega nurisenud. Ma süüdistasin siis lapsi ja mõtlesin nii, et ei ole me suutnud neile kasvatada koduarmastust ega -igatsust. Salme lapsed, kes ka olid kodust eemal ja elasid oma elu, käisid ikka igal nädalavahetusel kodus ja olid koos. Pean ütlema, et Salme tütar, kes oli Üloga ühevanune, suri noorelt ja Salme kasvatada jäid kolm alaealist last: Reet 12-aastane, Anu 8-ne ja Tiiu 2-aastane. Salmel omal oli neli last – kaks poega ja kaks tütart. Pojad ja noorem tütar elasid Muhust väljas, aga Salme ja Artur kasvatasid ja koolitasid ka kolme vanema tütre last. Tütre mees elas sel ajal samuti Pärdil, sest nende oma maja ehitus jäi Vilma surma järel esialgu pooleli.
Meie lapsed tulid oma eludega ise toime ega tahtnud meilt midagi – pigem aitasid meid. Meelde on jäänud kaks ilusat päeva või õhtut. 1990.a 30. novembril oli meie kuldpulma-päev. Nooruses meil pulmi ei olnudki, aga nüüd käis vallavanem valla pere ja lauljatega meile 50-aastase kooselu tunnistust toomas. Lapsed ja lapselapsed tegid ja korraldasid kõik nii hästi ja pidulikult. Sellest jäi hinge kustumatu mälestus.
Teine sama väärikas päev oli Antoni 80. sünnipäev. Anton ise ei uskunud, et ta nii vanaks peaks elama, aga elas ja oli lõpuni tugev ning elurõõmus. Mina olin rohkem närviline ja viriseja. Anton käis 80-selt ikka veel merel, püüdis kala ja teenis rahagi. Meie elu oli rahulik, kuigi ka jonni ette tuli, sest see tuleb ikka siis, kui närvid ei ole enam need, mis olema peaks. Inimene on ju selline, kes ei suuda sellega rahul olla, mis tal on. Ikka peab olema rohkem ja teisiti...
Nii tuli 1994.a kevad ja 13. aprill. Anton oli nii tahtekindel ja töörõõmus. Tal oli kaks abilist, sest loomulikult ei saanud nii vana mees enam merel üksi hakkama. Et tal püügi-varustust elu jooksul piisavalt oli kogunenud, siis leidus ka abilisi, kes nende kasutamisest huvitatud olid. Anton oli väga hoolas oma püüniste ja paatidega. Paate oli ta jõudnud kolm soetada – kaks mootorpaati ja üks aerupaat. Võrke oli ka palju ja mõrdadest ei tea ma õieti midagi, sest ma ei pärinud ega olnud sellest huvitatud. Ka raha oli kogu meie kooselu jooksul ikka Antoni käes. Mulle ei ole raha kunagi väga armas olnud ja mul ei ole teda ka kunagi olnud. Ma ei tunne isegi tänapäevast raha!
Niisiis käis Anton oma abilistega rannas tööl ja oodati põnevusega, millal saab mõrra merre. Oli ilus ja päikseline varakevadine hommik. Anton ütles, et käib päeval küll lavka-poes ära, aga kodust läbi ei tule ja toob leivad-saiad alles õhtul koju. Paraku ei tulnudki Anton enam omal jalal koju. Ta toodi, kui ta oma eluküünla oli sadamamuulile kivi äärde jätnud. Kõik rutud olid möödas ja kõik tööd tehtud. Ei vajanud ta enam ka päeval ostetud leiba-saia, rääkimata sellest, kas mõrd on veel maal või meres.
Ma ei tea, kas olin nii ehmunud või endast väljas, et pisarad ei tulnud. See kõik oli nii ootamatu. Olin ju Antoni surma korduvalt ja väga kartnud, aga kui see nüüd käes oli, sain olla kuidagi eriliselt rahulik. Suureks abiks oli muidugi see, et Elle oli siin ja juba rannas kohe kohal, kui Anton oma surma ära tundis. Paadikaaslane oli kohe kiirabile ja Ellele helistanud, aga surm jõudis siiski enne kiirabi kohale ja Elle ruttas mind trööstima. Söötsin õues oma kiisusid, kui auto häält kuulsin ja Elle mu selja taga ütles: „Ema, lähme nüüd kööki, ma aitan sind“. Arvasin selle peale, et ju ma ise ka saan, kes mind siin ikka iga päev aitab, aga Elle ütles väga vaikselt: „Isa tuuakse ka varsti koju“. Siis sai mulle selgeks, et isa ei tule, ta tuuakse...
Elle pesi isa puhtaks ja pani riidesse. Seoses oma tööga vanadekodus on ta ju väga paljusid nende viimsele teekonnale ette valmistanud. Mu meel oli rahulik, kuigi südames oli ka mure, mis minust nüüd saab?! Aga ma uskusin, et saatus mind ikka aitab.
Tänaseni olen ikka mõelnud, kes küll mind järgmisel päeval peale Antoni surma oma köögis pliidi suu ees toolilt maha lükkas. Koorisin kartuleid ja pidin ka tule alla tegema, et tuba soojem oleks. Aga enne kui tuld sain hakata tegema, leidsin ennast pliidi ees sirakil maas ja ei saanud sealt enam kuskile enne kui Laine ja Ants õhtul koju tulid. Lapsed tegid ja korraldasid – neil pidi nüüd aega olema. Minust ei olnud muud, kui tõsteti mind vahest ämbri peale ja jälle voodisse tagasi. Mõtlesin, et ju ma nüüd nii puruks olen, et mullegi peab surm tulema ja saab ühed matused.
Aga ei tulnud! Jumal ei tahtnud nii. Nädal aega peale matuseid toodi mind kanderaamil Elle koju. Olin bussis selili raamil ja ei saanud ma siingi algul enamat, kui vajadusel voodilt ämbrile koperdada. Matuse päeval pandi mind vaid fotole jäädvustamiseks oma voodi servale istuma, aga Antoni õuest lahkumine jäigi nägemata.
Algul, kui mind tütre juurde toodi, mõtlesin ikka, et suren kuu või kahe pärast, sest terveks ju enam nagunii ei saa. Aga inimese mõtted ei ole Jumala mõtted. Nüüd olen siin olnud juba kaks suve ja kes teab, mitu veel tuleb olla?! Söögi-isu mul jätkub; istun oma voodi serval ja suuri valusid ei ole. Saan ise voodisse ja sealt ka ämbri peale. Elle toob mulle süüa ja viib õhtuti ämbri välja. Mul on väike soe tuba ja oma voodi, mis mul juba Koplil oli ja ma pean ütlema, et mitte kellelgi ei saa nii hea olla, kui minul siin. Olen tagasi oma lapsepõlves. Siis hoolitses mu eest ema, nüüd tütar Elle. Küllap on Elles suur osa mu emast. Elle küll ise arvab, et ta on isa moodi. Võib-olla on, aga minu meelest on tal väga suur osa ka minu emast. Ja nüüd ma tean ka, et ma olen olnud õnnelik – mitte õnnetu, nagu ma seda siis mõtlesin, kui olin Koplil haige ja veel ühe karguga komberdasin.
Mu viimane kukkumine Kopli pliidi suu ees oli nii tugev ja ma olin nii oimetu, et ootasin, millal ma enam ei liiguta. Ma ei uskunud, et nii kaua veel elan ja et ma veel nii tugevaks saan, et veel õue saan minna ja seal liikuda. Aga kui Jumal tahab, siis saab! Tema käes ei ole midagi võimatu. Ta võtab su valud ja teeb sind nii tugevaks, et liigud ja oled, kuid samas saab võtta ka sult elu, mis midagi väärt ei ole; mis on nii tühine ja milles on ainult nurisemine, süü mõistmine ja iseenda õigustamine. Seda sa märkad õieti alles siis, kui oled vana ja väeti, kui pea juba hall ja mõistus tuhmiks jäänud. Siis alles saad aru, kui suur võim ja vabadus oli sulle eluks antud. Aga sa ei oska seda hinnata ega õigesti kasutada. Sa mõtled, et olen kõikvõimas ja teen kõik ise; sean ja juhin kogu oma elu nii nagu tahan. Nii see ei ole. Su elu juhib Taeva Isa ja temal on selleks vägi ja võim. Miks seda ikka alles siis mõistetakse, kui juba hilja on?

On veel kaks tähtsat juhtumit möödunust meelde jäänud, mis eespool kirja panemata. Üks on see, mida eespool Antoni imekombel pääsemisks on nimetatud. Oli tõesti ime, et Anton selle juhtumi üle elas. Keegi seda pealt ei näinud ja kirjeldan asja vaid selle järgi, mida ta ise hiljem rääkis. Ma käisin sel ajal Kuressaares mudavannis ja Anton oli läinud traktoriga soost puid (või midagi muud?) tooma [Vana T-16 tüüpi traktor oli koduse majapidamise tarbeks Koplile soetatud Ü-R.]. Oli vihmane ja märg ilm ning magistraalkraavi kallas soos väga libe. Antonil olnud koorem peal ja ta pidanud hakkama koju tulema, kui traktor hakanud magistraalkraavi järsust kaldast alla libisema. Anton hüpanud traktorilt maha, et mitte alla jääda, kui see peaks ümber minema, aga traktoril jäi käik sisse ja oli samal ajal ilma juhita. Kuidas kõik just toimus, on vist võimatu kirjeldada, aga Antoni oma jutu järgi olnud ta ühel hetlel ikkagi traktori all ja see läinud temast nii üle, et pea jäänud kahe ratta vahele!?
Hiljem selgus, et murdunud oli vasak rangluu ja mõned ribid ka. Olime Piretiga (Ülo naine) just Kuressaarest koju jõudnud ja õueköögis akna all, kui vaatan, et värava taga mootorratas ja sealt tuleb maha nii lühike ja küürus vanamees, ise võbiseb ja väriseb. Tuleb õue ja siis näen, et on Anton. [Piret mäletab, et Anton läks esimeseks tuppa oma sel ajal tavaliselt alati varuks olevat viinapudelit otsima Ü.R.]
Segasest ja uimasest seletusest saime aru, et traktor jäänud soosse. Ta suutnud ise Niidile tulla ja Oskar toonud ta koju. Piret pani kohe autole hääled sisse ja läksid Antoniga Orissaare haiglasse. Jälle värises süda sees, aga mu hea saatus oli armuline ja Anton oli juba nelja nädala pärast kodus tagasi ning isegi naeris oma õnnetuse üle.
Ükskord varem [see pidi millalgi 1980-ndate algul olema Ü.R.] läksid Ülo ja Anton Piiri metsast lubatud männilatte [plaanitava Vanaelu roovlattideks Ü.R.] maha võtma ja jälle oli surm seal oma vikatiga hiilimas. Tööriistaks oli neil mootorsaag „Družba“, mis Ülo käes olnud ja töö pidi üsna kerge ning lihtne olema, aga ootamatusi tuleb ikka ette... Olnud seal puud langetades mingi kallak, kus Antoni jalg libastunud ja ta õnnetult töötava sae otsa kukkunud. Ehmatus oli mõlemal suur, sest Anton sai kõhuhaava ja Ülo kiirustas autoga arsti juurde. Seal siiski selgus, et piisas haava kinni õmblemisest ja see paranes üsna ruttu. Muidugi oleks võinud see libastumine ka palju raskemate tagajärgedega lõppeda, aga alati peab ju ikka pisut õnne ka olema!
Kui nad Üloga seekord koju jõudsid, oli Ülo alles näost valge ega saanud õieti midagi räägitudki, aga Anton vaid naeris: „Ei see surm must nii lihtsalt jagu ei saa“. Muidugi tuli ka see aeg, kui surm oma sai... See juhtus nii ootamatult, äkki ja kiiresti, et ma usun, et Antonile ei olnud ta lõpp vähemalt mitte piinarikas. Ja kui oligi, siis pidi see piin üsna lühiajaline olema.
Saatus, sa oled olnud meie vastu tõesti helde. Aita ka mind lõpuni!

Olin ma õnnelik või õnnetu?

Lastele: