Külasema koppel

On üks sompus hilissügisene päev. Olen jälle oma mõtetega lapsepõlves. Seal mulle meeldib ikka kõige enam. Sealt on mälestusi nii häid kui halbu, sest ei ole ju head ilma halvata. Mulle tuleb meelde Külasema koppel. See oli mu sünnikodu värava taga ja mu parim mängupaik. Kevadel oli koppel sinililledest sinine, aga kogu suve õitsesid seal igasugused lilled. Ainult kullerkuppe, mis ka mu meelislilled olid, seal ei olnud. Neid oli mu järgmise, Kallaste kodu õues ja sealses koplis. Neid kasvas ka Külasema küla heinamaa-metsas, sest neile vist meeldib rohkem niiskem muld. Aga Külasema koplis kasvas tõesti vist sadat sorti lilli. Kord leidis mu õde Salme sealt isegi kuldkinga, mida sel ajal kukulinnu pätiks nimetati. Üldse oli seal mitut sorti orhideesid, mida me enamasti kurakäppadeks nimetasime, sest neil oli harilikult kaks käpataolist juuremugulat -- must vana ja valge uus. Seal olid ülased valged ja kollased, nurmenukud, kukeheldad, piibelehed ehk maikellukesed, tulepahad ja muud. Seal kasvas ka mitmesuguseid maitse- ja ravimtaimi nagu piparmünt, vorstirohi ja teised. Oi, see oli rikas koppel. Kõige rohkem oli seal muidugi kaski ja sarapuid, kuid mõni õrn kadakas kasvas ka kaskede all. See oli ilus koppel ja teist sarnast arvatavasti enam ei olegi mitte kusagil.
Kopli servas oli ka mu sünnikodu saun lahtise kaevuga suure veeloigu ääres. Sellest loigust sai saunast tulles ikka läbi sumatud. Oi neid kuldseid aegu!
Koplis oli kiik ja suur ümar tantsumuru, millel rohi päriselt kasvama ei jõudnud hakata, sest see suvel igal nädalavahetusel mustaks tantsiti. Siin oli Külasema ja ümberkaudsete noorte kooskäimise koht. Samas mängiti ka igasuguseid ringmänge, tantsu- ja laulumänge. Alati ei olnud lõõtsapilli kohe käepärast ja siis sai ka oma laulu saatel tantsida või mõnda ringmängu mängida. Meeles on kaks laulikut, kes minu ajal nagu tantsumuru ööbikud olid: Mardi Liina ja Jaagu Liina (pärastine Leemeti perenaine). Üks sageli kõlanud lauludest oli järgmine:

Kui lapsena luitasin luhas
ja mängisin nooruse teel,
siis oli mu süda nii puhas,
kui vesi, mis allikas kees.

Kui mesilind jalga mul nõelas,
see ainuke haav oli mul.
Seda arstida oskas mu ema
ja terveks sai haavatud jalg

Nüüd neiuks juba olen ma sirgun’d
ja neiuna kindel mu meel;
nüüd leinan neid aegu ma taga,
mis kaotasin nooruse teel.

Nüüd lõpmata valu teeb mulle
üks pisar, mis salajas on;
seda arstida ei oska ema
ja terveks ei saa minu rind.

Need sinised lilled, nad meeldivad mulle,
ma köidan nad kimpu ja kingingi sulle,
sest maalitud lilledel lõhna ei ole
ja sunnitud sõprus on südamel’ kole.

Ma nopin need lilled, mis kannab maa pind
all orus, puu vilus, kus tundma sain sind.
Seal ligidal laulis õrn ööbiku suu:
„See noormees on üksinda sulle ju truu“.

Üks ainus kord aastas on õiekuu,
üks ainus kord naeratab nooruse suu:
üht ainukest südant võid armasta’,
ära mitut oma rinnale vajuta.

Kes mitut oma rinnale vajutab,
see kõige kallima kaotab
ja pisaraid valab siis lõputa;
enam armastust iial ei leia ta.

Viimaseks tantsuks oli ikka „Kibe polka“ ja seda laulsid Tüü Kusti, Kingissepa Mihkel ja Ännika Kusti:

Sui oli kätte tulemas,
tali oli mööda minemas;
poisid vedruvankritega
olid kosja minemas.

Üks neiuke läks roosiaeda,
sidus omal kuldsed helmed kaela;
noppis sinililleksed
ja kinkis oma peiul’ need.

Oh Maali, Maali sa ei tea,
su rinnal hingata on hea;
sa sulad minu südames
kui suhkur kuuma kohvi sees.

Las armastan sind üksinda,
ära teisi poisse ihalda;
ole ainult üksi mulle truu
ja unusta kõik ära muu.

Ma ei salli seda ilma peal,
et teised suudlevad sind seal.
Ma armastan sind üksinda,
ära sinagi teisi kallista.

Armastan sind ikka nii
just oma elu lõpuni
ja kui tarvis kauemgi
kasvõi veel külmas hauaski.

Siis sasis iga poiss oma tüdruku käest kinni ja mindi tüdruku poole lühikest suveööd veetma.

Sellest koplist on meelde jäänud ka üks kurb mälestus, kuigi ise olin siis alles 5 - 6-aastane laps. See juhtus nelipühade ajal. Kiik ja tantsuplats olid mu kodule nii lähedal, et ka minu isa ja ema seal tihti oma meelt jahutamas käisid. Meil ei olnud siis peale minu rohkem lapsi kui mu viis aastat vanem vend Vassel. Mäletan, et istusin ema süles ja murul keerutati lõbusalt tantsu. Korraga oli nagu marutuul ja suur segadus. Pintsakud visati seljast ja igal pool oli suur rüselemine. Ema hoidis mind süles ja jooksis nii ruttu kui jalad võtsid kodu poole. Koju jõudnud, pani ta mind voodi peale ja läks ise ruttu tagasi, sest isa oli sinna jäänud ja küllap emal ka tema pärast mure oli. Isa jõi ennast vahel purju ja kaotas oma mõistuse. Ma muidugi rööskasin seni, kuni isa ja ema tagasi tulid.
Pärast selgus, et kiige juures oli olnud tõeline lööming, mille tagajärjel suri üks noor Igaküla poiss, kes oli tulnud sinna oma pruuti külastama. See pruut oli Külasema Koosi Tiina, kes sel ajal oli suiliseks ühes kopli serva jäänud peres. Seal peres oli ka kaks Tiina-ealist noort poissi. Üks neist vist oligi selles tülis peasüüdlane ja putkas hiljem välismaale. Tiina peigmees jäi aga pussihaavast ja kaotatud verest põdema ning suri vist järgmisel talvel. Tiina leidis omale küll uue peigmehe ja elas veel tükk aega, aga mulle jäi sellest kõigest hinge väga kurb mälestus, olgugi et alles üsna mõistmatu laps olin. Ühte ma siiski arvan olevat aru saanud: kui sa usud ja loodad Jumala abile, siis tema aitab kõigist raskustest üle. Tema on helde ja hea ega karista sind lõpmatuseni, vaid ka halastab ja armastab sind, kui teda kõigest südamest palud.

[Need meenutused on kirja pandud 1998,a sügisel Ü.R.]

Mõtteid, meenutusi, mälestusi