Minu tühja läinud elu
Kõik kaob,
aga mälestus jääb!
Mälestused on paradiis,
kust meid keegi ei saa välja ajada!
See oli väga ammu
ühel talvisel päeval... Mäletan, et ema oli väga
raskes meeleolus, oli kuidagi nagu mures ja kurblik; liikus raskelt ja
rääkis vähe. Viis kambri suure põhu koti ja
ütles mulle: „Ole hea laps!“ Meil siis rohkem lapsi ei
olnud kui meie vennaga. Seda ma ei mäleta, kas vend ka toas oli
või kus ta viibis, aga mind küll surus ema tugevasti vastu
rinda ja käskis munuke olla. Kaks õde, üks minust
vanem ja teine noorem, oli surm ühel eelmisel talvel ära
viinud. Mäletan, et emal oli neist nii kahju – alati nuttis
ja palvetas ta nende pärast. Siis oli raske haigus sarlakid ja
surid paljud lapsed.
No jah, ootasin siis nutt kurgus, et millal ema jälle
tuppa tuleb, kuid ega ta ei tulnudki nii ruttu. Ta jäi kogu
õhtuks ära ja alles teisel päeval lubati tema juurde
minna. Mäletan, et ta oli väga haige, kuid sellest hoolimata
oli ta nägu rõõmus. Ta kõrval voodis magasid
kaks imetillukest roosakat last. Nad olid nii pisikesed ja armsad. Ema
silitas mul õrnalt pead ja ütles: „Tütreke, kuri
surm viis meilt kaks sinu õde ära; nüüd
tõin sulle kaks asemele jälle!“ Mina ei osanud
sellest kuigi suurt rõõmu tunda, sest olin alles viie
aastane. Aga armsakesed olid nad küll need pisikesed elus
nukukesed. Kuid juba varsti algasid murelikud päevad. Suur kiigu
toodi tuppa, väikesed pandi ühel pea ühte otsa, teisel
teise otsa, nii et jalad vastakuti jäid. Algul ma nende jalgu
üldse ei näinudki, sest need olid üleni lappide sisse
mähitud – ainult pisikesed roosakad peanupud paistsid. Noh
ja mina pidin siis neid selle kiigu sees magama äiutama.
Oh küll see oli raske töö. Istusin kiigule
keskele ääre peale – seal, kus pisikeste jalad pidid
olema ja hakkasin kiikuma. Niiviisi jalgadega hoogu andes sain ise ka
kiikuda ja algul oli see isegi väga lõbus. Aga pisikesed ei
tahtnud ju sugugi alati magada. Vaatasid mulle otsa, silmad nagu
säravad nööbid peas. Sellest poleks midagi olnud, et
vaatavad, aga varsti läksid pisikesesd suukesed sopilisteks ja
nutupill oli lahti. See tegi ka minu meele nukraks ja panin samuti
pillima. Siis pidi muidugi tulema ema ja meid kõiki rahustama.
Nii veeresid talvised päevad – pikad ja igavad,
kuigi ka lõbu ja rõõmu neisse küllaga
jätkus, sest õige ruttu hakkasid mu nukukesed juba suid
naerule sättima ja siis naersime kõik kolmekesi.
Talvel oli muidugi ema alati lähedal ja polnud see asi
nii hull, aga kui tuli suvi, mil ema-isa pidid minema välja
tööle, siis oli raske. Ema läks hommikul vara juba enne
päikese tõusu heinale – võõrastele
hobuse päevi seletama. Sellal pidi talumeeste käest hobust
laenama, et natuke kartuleid ja köögivilja maha panna. Ja
selle hobuse eest tuli siis heinaajal teisi aidata –
küll niita ja loogu võtta. Algul oli meil vanaema ka, aga
tema oli väga vana ja haige. Mul tuli peaaegu üksinda
õdede eest hoolitseda – nii palju kui mul sel ajal
jõudu ja mõistust oli. Ka lehma pidin juba varakult
lüpsma hakkama. Mäletan, et olin seitsme aastane kui ema
äratas mind kella viiest lehma lüpsma. Esimesel hommikul
aitas veel ema, aga teised hommikud pidin juba üksinda hakkama
saama. Ema pidi ju vara-vara tööle ruttama, et enne talupere
ärkamist kohal olla. Oh kuidas nutsin mitugi korda lehma all. Piim
ei tahtnud ju kuidagi lüpsikusse minna. Ikka ta sirises küll
suka peale, küll kleidi varukale, aga lüpstud ikkagi sai,
sest nii oli kord ja seda pidi täitma. Ei jõua ju vanemad
üksinda meid toita ja katta, tuleb ka endal raskustega
võidelda.
Suvised päevad olid pikad ja päikeselised.
Lõbus oli meil kolmekesi kodus hullata. Ka naabri Eedi oli
meiega koos. Neljakesi oli mängimine veelgi lõbusam.
Päev möödus ruttu, aga õhtul oli igavus ja ootus
suur – millal tuleb ema? Ronisime siis keldri küljele.
Kelder asus meil värava juures. Selle küljelt paistis
kaugele, kui ema metsast tulema hakkas. Ja kuidas vahtisime
üksisilmi metsateele, kas juba ei paista ema valge rätt.
Suvel on küll valged ööd, aga eha ajal on ikkagi nii
palju videvik, et valge rätt üksinda kuulutas ema tulekut. Oh
kuidas oli siis rõõm otsata kui ema tuli ja kummardas oma
pea meile sülle. Ta oli kõik päeval leitud maasikad
heinakaarelt üles korjanud ja endale juutesse pistnud, nii et
õhtul pea aina punetas (emal olid muidu kangesti mustad ja
lokkis juuksed). Küll oli siis hea meel. Ununes kõik raskus
ja nukrus, mis päeval oli vaevanud.
Päevad läksid ja aastad möödusid. Varsti
olime nii suured, et mul tuli juba kooli minna. Sel ajal algas
koolipõlv 8 – 9 aastaselt. Uhkuse tundega alustasin
kooliteed; uhkuse ja hea meele tundega, et nüüd saan vabaks
nooremate hoidmisest, sest kes siis kooliskäijat enam tohib
sundida pisemaid karjatama. Ja küllap teinekord said õed
karistadagi, kui segasid mu koolitööd.
Mul oli siis enesesse palju usku. Tahtsin nii väga
koolis käia, sest õppimine meeldis mulle. Eriti meeldisid
mulle joonistamine ja käsitöö. Ka loodusloo ja eesti
keele tunnid olid mulle armsad. Kirjutasin salmikesi ja kirjandeid. Mul
oli siis isegi väike unistus kord suureks ja targaks saada.
Unistasin siis, et hakkan kirjanikuks. Kuid see kõik jäi
ainult lapsepõlve unistuseks.
Kooliaastad möödusid. Isa-ema teenisid vähe,
vaevalt, et jätkus igapäevaseks toiduks. Tuli hakata ka
tööd tegema, et isa-ema vähegi aidata. Pisaraid valades
lahkusin vara kevadel kodust, et ise mõnd kopikat teenida.
Möödas oli kuldne lapsepõlv. Mäletan, et nutsin
kogu tee ja nutsin veel seal taluski, kuhu mind viidi väikesi
lapsi karjatama. Seal oli pooleteise-aastane väike tüdruk
– hästi armas ja hea laps, ei nutnud ega jonninud ta kuigi
palju. Vaatas oma suurte silmadega mulle otsa, kui mul pisarad
voolasid, sest tema ei osanud ju veel aru saada, milleks mina nutsin.
Suve pidasin vapralt vastu, sest raha oli ju tarvis.
Nõnda algaski mu ise teenimise ajajärk. Järgmistel
aastatel läksin juba lehmi lüpsma ja mõnd kergemat
põllutöödki õppima. Jah, möödas oli
kuldne lapsepõli, möödas unistused suurest ja ilusast.
Kuid siiski oli ja tuli ilusat selleski ajajärgus. Tundsin siis
end nii tugevana ja tahtejõulisena. Tervis oli käes ja meel
rõõmus, täis ootusi ja lootusi. Siis ei aimanud
veel, et mind ootab ees ränk ja raske haigus. Siis ei uskunud, et
elu on nii tühine ja et olen nii abitu ja vilets. Siis oli mul
unistus ilusast ja kaunist kodust. Teadsin ju, et lapsepõlvekodu
jääb meile kitsaks, et tahes või tahtmata tuleb
sellest kodust lahkuda ja rajada omale uus ja armas kodu.
Jah, unistasin ilusast ja armsast kodust. Ilusa kodu sain ma
küll, aga armsaks pole ma suutnud teda omale teha! Isamaja oli
mulle tõesti armas. Ta asus noore kasemetsa ääres. Kui
ilusasti laulsid siin ööbikud ja paljud teised väikesed
laululinnud! Kui ilusasti õitsesid ja lõhnasid siin
kannikesed ja tuhanded teised lilled... Ah kui armas oli see aeg!
Unustamatud need suvised õhtud, kui olin vahest kodus isa-ema
seltsis. Siis tundus, et elu on tõesti väga ilus.
Aga ega ei saanud ju uneleda ainult ilusas. Tuli ikka teenida
leiba ja riiet. Mäletan, et olin ühes talus 4 – 5 suve.
Seegi oli ilus aeg. Pererahvas oli juba kõik koduseks saanud ja
kõige suurem sõber mulle oli umbes minu vanune
peretütar. Oh kuidas me seltsis hullasime ja trallitasime. Riina
oli ta nimi. Küll ta oli lõbus ja vallatu! Seda naeru ja
lusti oli nii palju, et tihti saime vanematelt inimestelt riieldagi, et
mis te ometi alati lakerdate, aga kes sellest hoolis. Naer tuli ikka
vägise peale. Siis ei tundnud väsimust ega muret.
Laupäeva õhtul hämarikus, peale
päevatööd luuad-rehad käes, sai õu ja
tänav puhtaks pühitud, toad puhtaks pestud ja lõhnavad
kased metsast tuppa toodud. Siis oli nii hea uinuda ja kehal
väsimusest puhata lasta. Pühapäeva õhtud kulusid
ikka kiigel ära. Mis sellest, et esmaspäeva hommikul juba
kella neljast üles aeti ja õhtuti enne kella kahtteist
magama ei saanud.. See oli ju noorus – noorus ilus aeg!
Ka talvel sai pererahva rõõmust osa
võtta. Sellal käidi hobustega kirikus. Siis tuli peremees
uhke saani ja hobusega kirikust tulles meilt läbi, võeti
mind peale ja viidi pühasid pidama suvisesse töökohta.
See oli ikka Jõulu esimese või keskmise püha. Kui
ilus oli see sõit. Hobune, kes suvel pidi rasket tööd
tegema, oli nüüd puhanud ja end ilusaks siledaks
söönud. Uhke sõiduga traavis ta läbi pehme
sahiseva lume. Meel oli siis nii rõõmus, süda helge
ja soe. Jälle olid meil Riinaga lõbusad päevad.
Kuid rõõm pole ju alaline. Tihti tulid ka
muremõtted vaevama. Isa oli mul sellal juba mulda varisenud. Ema
ja kahe õega olime neljakesi. Vend oli oma elu linna rajanud.
Isamaja jäi pisikeseks ja vanaks ning kõdunes. Oleks tarvis
uuendust, kuid kuidas ma ka ei mõtelnud ja oma pead ei vaevanud,
uue maja ehitamiseks meil jõudu ega mõistust ei
jätkunud! Teenitud rahast jätkus ainult riideks ja leivaks,
sest paljuke siis sel ajal oli ühe naisinimese teenistus. Polnud
ka kedagi, kes oleks head nõugi andnud.
Olin siis ühes teises külas suviliseks. Peremehega
oli alati see maja küsimus jutuks. Tema muudkui rahustas ja
lõõpis: „Ah mis sa tühja muretsed, küllap
on sinugi jaoks kusagil uus maja olemas!“ Ja nii jäigi see
maja jutt sinnapaika nagu ka minu unistus uuest majast. Samas
külas elas ka keegi noormees – minust aastat viis vanem.
Küla asus väga ilusas kohas mere ääres ja ka
kaljude ning pankade läheduses, samuti ilusate metsatukkade keskel
– ühesõnaga väga ilusas looduslikus kohas. Siin
ilusa looduse keskel ma siis kohtusingi selle tõsise noormehega
ega osanud siis veel teada, et see ilus koht saab kord minu kodu olema.
Tema kodu asus otse mere ääres. Nii et vahest vesi kippus
õuegi tulema. Ühest küljest rippus kalju sein alla
mere kohale, teisest küljest piiras noor kase salu seda kodu. Ka
uue maja oli see noormees juba ehitanud. Mõtlesin siis, et
küll see inimene on õnneseen, kes siia kord elama saab.
Siis ei aimanud, et elus on ikka rohkem muret kui rõõmu.
Mäletan, see oli üks nelipühi lauba õhtu. Olin
siis juba kolmandas külas jälle suviliseks.Ilm oli ilus nagu
suvel enamasti. Linnu laulu ja lille lõhna oli kogu ümbrus
täis. Ka sauna lõhn oli nii mõnus ja meel oleks
pidanud olema kõige rõõmsam, kuigi millegi
pärast ta seda ei olnud. Südames lasus nagu mingisugune mure
tomp, mis ei lasknud rõõmu tunda ei linnualaulust ega
lillelõhnast. Küllap oli põhjuseks seesama noormees
sealt teisest külast. Olin temaga nüüd juba paar aastat
tuttav olnud. Tema käis samuti väljas raha teenimas, sest
kodurand sellal veel ei toitnud ega andnud tarvilisel määral
elatist. Tema tööpõld oli sel kevadel Pärnu
kalarand ja küllap olime vist kevadel enne lahku minekut liiga
kaua teineteist emmanud. Sellest siis see nukrus ja muregi
südamesse jäi. Kahju, et pidime olema teineteisest nii kaugel
ega ulatunud teineteisele lohutusi ütlema.
Ennast puhtaks pesnud ja lasknud pererahva magama minna,
seadsin sammud kodu poole. Mõtlesin, et ehk on seal nukral
meelel vähe lõbusam. Ema oli üksinda kodus, sest ka
nooremad õed olid väljas võõrast teenimas.
Ema seltsis on alati hea ja soe. Temale võid alati kõik
ära pihtida, mis südant piinab, sest tema saab kõigest
aru ja tema mõistab kõik. Vähemalt minu ema oli
küll niisugune!
Seal me siis istusime emaga, kuni hämarik juba hakkas
kaduma ja siis... Siis äkki näen, et videvikus nagu liigub
keegi meie suunas. Ja tõesti seal oli tema, mu noormees!
Küllap oli mu nukrus ulatanud temani sinna mere taha ja toonud ta
koju minu juurde. Olin siis muidugi vist kõige õnnelikum
sellel videvikul. Hommikul läksin rõõmsana ja
puhanuna jälle oma töökohta ja siingi näis
kõik palju rõõmsam ja lõbusam. Teadsin ju
küll, et küllap tuleb siin nii mõnigi raske hetk
üle elada, aga südames oli nagu mingi kindlus, millele
lootsin.
Algas suvi ja igapäevane töö. Märkamatult
möödusid päevad ja ma ootasin sügist. Ootasin
sügist, sest siis pidi ju algama uus ajajärk mu elus. Ja
küllap ta algaski. Oma teenistuseaega ma päris lõpuni
ei olnudki, sest olin suve jooksul paisunud juba üsna
ümarikuks ja küllap see töö hakkas mulle
mõnes suhtes raskekski minema. Ja et Anton (nii oli mu noormehe
nimi) ka soovitas mul koju tulla, siis jäigi mul kuu või
paar nädalat pooleli ning tulin koju ema juurde.
Ema oli minu vastu alati nii hea. Tema ei pahandanud minuga
kunagi, kuigi tal oleks seekord seda tõesti õigus olnud
teha. Ütles ainult: “Kui oled seda teinud, siis kannata
nurisemata ja palu omale Taevaisalt abi ja õnnistust“.
See oli novembri kuu lõpp, kui tulid sina ja
tõid mu siia, mu praegusesse koju. Vihma pladises nagu
oavarrest, kui tulime mu väikese riide pambuga. See oli nagu
Vargamäe Andrese ja Rõõda teekond. Hoogsalt ja
rutakalt astus väike must hobune teed ja peagi olime meie uue
ühise kodu väravas. Ilm oli küll paha, sajune ja
märg, aga süda oli soe ja rahul. Mõtlesin ja uskusin
siis elusse nii palju. Mõtlesin, et suudan elu muuta kauniks ja
ilusaks, aga kahjuks ei ole ma seda suutnud!
Kodu on siis õige kodu, kui ta on armas, puhas ja soe.
Tõsi, küllap on olnud siin paljugi ilusaid hetki ja armsaid
mälestusi, aga niisuguseks, nagu ma tookord seda unistasin, ma
pole teda suutnud teha ega luua. Liiga vähe aega saime olla
õnnelikud. Tuli sõda ja karmid aastad. Ülo, meie
poeg oli alles nii pisikene, kui sina pidid minema sõjateele.
See oli raske aeg. Pisarad voolasid siis sama vulinal nagu tookord
novembripäeval vihm, kui siia koju tulime.
Kuid ega aeg ei peatu! Sõjavanker veeres
mööda ja jälle kulges elu oma rada. Ülole tulid
seltsiks veel kaks õde – Elle ja Laine ning uue
tahtejõuga algasime jälle oma eluteed.
Rõõm oli lastest, rõõm oli ka oma
igapäevasest tööst ja tegemistest, aga midagi pistis
nagu siiski südames. Miski jäi nagu tegemata. Midagi oli nagu
puudu! Mõtlesin küll siia ja sinna – kõik
paistis nagu korras olevat, aga valu südamesse ometi jäi.
Möödusid jälle aastad. Ülo oli sirgunud
juba nii suureks, et pidi juba kooli minema. Samasugune uhkusetunne
nagu omal ajal iseenda kooliteed alustades, oli mul ka nüüd
kui poega kooli saatsin. Ülo oli hea poiss. Koolis õppis ta
hoolega ja tal oli tahtmist ja edu õppimiseks. Enamuses olid
ikka viied ja kiitused, mis koju toodi. Isegi medalid ei puudunud. Ka
tütred olid mul head ja õppisid edukalt. See rahustas mu
valutavat südant ja ma lootsin, et elu läheb mul
õnnelikult.
Lapsed on mul head lapsed olnud. Mõnikord, tõsi
küll, olen nende pärast ka pisaraid valanud, aga see
kõik käib ju elu juurde. Ei ole ühtegi õnne
ilma õnnetuseta ega ühtegi rõõmu ilma
kurbuseta. Nii on see ka minu tühises elus. Seejuures eriti suuri
ega rõhuvaid raskusi mul siiski siiani kannatada pole olnud
peale Antoni mobiliseerimise 1941.a. Siis küll jäi elu nagu
korraga seisma – ei osanud siis enam mõelda, kuidas edasi
elada?! Kuid aeg möödus ja elu nõudis elamist ning
lõpuks tuli Anton ka sõjast tagasi.
Alustasime jälle uute lootuste ja soovidega oma kodust
elu ja laste koolitamist. Tulid kolhoosid, vana asendus uuega.
Töid ja tegemisi tehti koos kollektiivselt. Polnud enam oma hobust
ega lehma. Kõik oli ühine. Kuid tervis oli siis veel
käes ja päevad ning aastad möödusid ruttu. Lapsed
kasvasid, kooliaeg sai mööda ja igaüks neist alustas oma
elu ning oma kodu rajamist.
Poeg õppis Tallinnas Polütehnilises Instituudis
ja tema elu hakkas rohkem Tallinnasse jääma. Tütardest
jäi vanem kodusaarele, sest temale linnas ei meeldinud, aga noorem
tütar leidis omale uue kodu jälle hoopiski mandrimaal.
Aeg möödus ja aastad läksid, aga tervis hakkas
mul üles ütlema. Käed valutasid ja „surid
ära“. Väsisin kõigest kergesti ja kõige
rohkem piinas mind süda. Ta valutas mul alati ja mul oli tunne,
nagu oleksin teinud midagi, mis pole õige! Kuid mida nimelt,
seda ma ei teadnud ega aru ei saanud. Ma ei osanud endale aru anda,
miks mu süda nii valutab. Püüdsin ja tahtsin Antonit
aidata töös ja tegemistes, aga kuigi palju see ei
õnnestunud. Palk oli sellal kolhoosos väga väike.
Põllul töötamine läks mulle raskeks. Käed ei
hoidnud enam sahka, see läks sinna, kuhu ise tahtis. Mul tuli
sellest tööst loobuda. Hakkasin siis posti vedama, lootes, et
see töö on kergem ja mu kätele kohasem. Töö
oli küll kerge, aga rattasõit jälle kätele ei
meeldinud, sest postkontor oli 8 km kaugel ja peale selle tuli post ka
küladesse laiali kanda. Loonulikult ei saanud selle töö
juures ka mistahes aastaringselt ette tulevast ilmast ega talvisest
sügavast lumest hoolida. Pidasin siiski mõned aastad seda
ametit ja seejärel proovisin piimaveoga. Olin kolhoosi piima
meiereisse toimetava veoauto kaassõitjaks ja piima
üleandjaks. Seal polnud küll omal vaja jalgu vaevata ega
rattaga sõita aga selle eest tuli talvel külmaga
võidelda. Lahtise auto peal talvel sõita oli külm ja
see mõjus halvasti mu liigestele, kuhu selleks ajaks juba mitmed
põletiku alged ja kolded vist olid jõudnud. Kuigi ma
sellal seda veel ei teadnud ega uskunudki, et asi tõsine ja
pöördumatu kipub olema. Tundsin küll, et haigus
halveneb, aga arvasin, et ega ta ikka nii hull ei ole ja küllap ma
ikka jälle terveks saan. Alguses oli see arstimine ka vilets. Ega
ju ei teadnudki, millega täpsemalt tegemist on? Kohalik arst
lohutas, et küllap asi ise paraneb ja vaja ainult oodata. Eks ma
siis ootasingi ja lootsin, et paranen. Ega kodused ka ei uskunud, et
tõsiselt haige olen. Riina [Antoni õde – Ü.R.]
ütles ikka, kui halisesin, et käed on haiged:
„Kõikide käed on haiged – ega sul pole nad
üksi“. Ehk kui ütlesin, et selg on valus: „Ah
sellist selja valu ma olen küllalt tundnud – see pole
midagi“. Ja mul tuli vaikida ja aru saada, et olen vilets ja
halisen ilmaasjata.
Haigus aga läks ikka edasi ja mu kannatus pandi üha
enam proovile. Valutama hakkasid puus, põlved ja isegi varbad ja
sõrmed. Käed läksid kõveraks ja sõrmed
kühmulisteks. Tuli ikkagi otsida arstiabi. Olin siis kuu aega
Kuressaare (sel ajal Kingissepa) haiglas. Seal leiti, et on krooniline
liigeste põletik ja mulle määrati mudavannid.
Külmetamine ja raske füüsiline töö olid
muidugi vastunäidustatud. Vannis käimine oli aga nii, et
käisin bussiga Kingissepas – hommikul läksin ja
õhtul tulin; üks päev vann ja teine vaba. Aga seda
vaba päeva ei saanud ju kuidagi päris ilma tööta
olla! Siis olid ju igavene looder. Aga ega haigus ei lase ennast ka
narrida... Arstki ütles, et sellisest vannis käimisest pole
mingit kasu, sest peale vanni ei tohiks mingil juhul külmetada ega
ka füüsiliselt pingutada. Aga kus sa siis nii saad?! Hea, et
üldse neis vannides käia sai!
Veel määrati mind Pärnu sanatooriumi. Riina
ütles, et võta aga lehm ka kaasa – mina teda
küll lüpsma ei hakka. Sellega jäi mu minek seniks katki
kui lehm sügisel kinni jäi. Pidin ju selle järgi
talitama, kuidas igapäevane kodune elu võimaldas. Nutsin
väga palju – salaja ja püüdes oma pisaraid
varjata, et teised ei näeks. Võib-olla see nutt ka ei
lasknud mind paraneda. Riinaga me läbi ei saanud. Ega ma ei osanud
ühtki tööd nii teha, nagu oleks pidanud. Tegin ma siis
väljas või kodus – ikka oleks see kuidagi teisiti
pidanud olema. Kui tegin midagi käsitööd, siis olid need
ikka kaltsud ja narakad, mida pole kellelgi vaja. Ja kade on ta ka
eluaeg olnud. Ega tema ei salli, et teistel temast midagi rohkem oleks.
Ma tean ja saan aru, et halba ei tasuta halvaga ja paha tuleb lepitada
ning andeks anda, aga ta on mu südame nii ära
söönud, et ma ei saa kuidagi temaga leppida. Küllap olen
ise ka halb ja paha ega oska elada nii nagu peaks. Raha ma pole osanud
eladeski korjata ega hoida. Kopikad on mul alati otsas ja ega ma pole
neid kunagi kuigi palju saanudki, sest olen eluaeg teinud odavat
tööd ega kunagi osanud mingeid kasusid arvestada. Ma ei ole
osanud elult võtta mõnusid ega kasu. Olen leppinud ikka
alama ja halvemaga. Isegi riided on mul viletsamad kui teistel
minusugustel. Ja ega mul polegi õigust omale ihaldada ilu
ega ilusaid riideid, sest olen ju väga haige. Olen nii haige
ihuliselt kui hingeliselt. Ei oota elult enam midagi muud kui surma. Ei
saa ma enam töötada ja ei saa ma ka kuigi palju enam liikuda.
Kark on mu alatine kaaslane ja teda tuleb mul elu lõpuni kaasas
kanda. Olen väga kurb oma saatuse üle, aga sellega tuleb
leppida. Karile on jooksnud mu unistus ilusast ja armsast kodust. Ei
ole suutnud ma teda ilusaks ehitada; ei ole suutnud luua
sõbralikku ega sooja õhkkonda. Ei suuda näole manada
mahedat naeratust, mis teeks elamise ja olemise rõõmsaks.
Alati on meel nukker ja tusane ja võib-olla teen sellega ka
teiste meele tusaseks ning elu kurvaks. Ainus, mis mu silmale veel
rõõmu teeb, on kevadel lilled. Nende õitest tunnen
puhast rõõmu. Tahaksin, et neid oleks mul palju ja et nad
ei lakkakski õitsemast.
Mul on üks väike peenar toa akende all ja see
peenar on alati õites – vara kevadest hilissügiseni.
Kõige esimestena tulevad kellukesed, siis nartsissid ja tulbid,
siis pojengid, liiliad, päikesekübarad ja nüüd on
mitu aastat õitsenud siin ka elulõng. Selle istutas mu
minia. Ta on suur ja võimas ja üleni õisi täis.
Tänavu ta kasvas millegipärast kahte harusse. Ju vist
sellepärast, et meie mõtted ja tegemised Antoniga kipuvad
ka kahte jaosse. Haigus on teinud mind väga kannatamatuks ja
kärsituks. Ei kannata tihti iseennastki, veel vähem teisi.
Saan aru, et ei tohiks midagi ütelda, ega oma tahtmist ajada, aga
justkui kiuste tuleb jonn. Sest kui tunned, et sul on õigus,
siis ei saa nagu teisiti, kui hakkad vastu. Seda aga Anton ei salli ja
siis läheme lahku ja kaklema. Vanad inimesed, mõistus peaks
selge olema, aga jonnivad nagu aastased lapsed! Enam ei ole armastust.
Enam ei ole illusioone ega unistusi. Elu on olnud tühine.
Tühine ja asjatu. Ei ole täitunud lapseea unelmad. Ei ole
täitunud soovid ega unistused. Ilusat ei ole, on ainult valu ja
nukrus. Ja nüüd ma tean ka miks süda mul alati valutas
– valutas sellepärast, et ei leidnud oma õnne!
1980.a 2. aprillil
***
Elu raamatul ei ole
kordustrükki
Ei kordu elus ükski tee
Ei kordu armastust, mis viis me sammud kokku
Ei tuli lõkkele teistkordselt löö
On hinges nukrus
Ei rõõmusta mind keegi
Sul saadan tükikese merd
Ehk soojendab sind seegi...
Mõtteterad
Uuel aastal uue jõuga
Aja ratast keerame
Mured maha jätame
Ja rõõmsalt edasi ruttame
Kuhu küll kadusid lilled ja suvi?
Kuidas küll hõbe me juustesse tuli?
Kuidas küll tühjaks on jäänud`me toad?
Ju lapsed, vist suurteks on kasvanud nad.
Nii istume nukralt muremõtteiga peas
Ja vaatame kuuske, kus küünlad kõik reas.
Küünla sära...
meel läheks nagu nukraks
Kuhu küll aastad nii kiiresti ruttavad
Kuhu kaob noorus ja armastus, õnn
Järele jäänud vaid tühjuse hõng
On saatus, jah meie saatus see
Juhtigem elulaev kindlalt üle vee
Soe tuba... küünla sära
Lume helves liugleb aknale
Mõtteist kaob kõik maailma kära
Vaikne rahu hoovab südame
Jõuluõhtu ühendab nii meeli
Tahaks olla kõigile nii hea...
Kuusekene rõõmsamaks teeb
veelgi
Tahtmatult sa naeratama pead
Kuuse lõhn ja küünlasära
Soe tuba... meel nii hell
Uus aasta tuleb juba
Soe ka hakkab südamel
Lennuga mööduvad aastate read,
juba on muredest hallid me pead.
Kuid ärgu kadugu lootus ja usk.
Meel olgu rõõmus – siis kaob tusk.
Antonile
Ilma
õnneta elu on tühi ja kole
Olgu sul õnne palju – minul
teda pole!
Igaüks olla ise oma õnne sepp
tao seda siis palju, kuni elul kord
lõpp.
Elle 35. sünnipäev
Kolm-pool aastakümmet möödas
sellest kuldsest a’ast,
kui sind kätel kiigutades
sülle võtsin maast.
Aastad läinud
lennul mööda,
ise emaks oled saand
ema muresid ja valu
iseendas tunda saand.
Ära siiski kurvasta –
usu, looda , armasta!
Alaku see elu-aasta
Sulle ikka õnnega
Mingu mure, tusk ja paha
Ela ainult naeruga!
Helged ja valged nagu lumehelbed
olgu vanaduse päevad sulle!
Kerge ja rõõmus olgu süda,
paistku päike nagu koidukuld!
Kuhu küll kadusid lilled ja suvi?
Kuidas küll hõbe su juustesse tuli?
Kuidas küll kasvasid lapsed nii suureks?
Kuidas sa ise küll jäänud nii nooreks?
Kadugu kõik elu mured
täna sinu südamest!
Rõõmu, õnne sünnipäevaks
sulle nüüd ja igavest!
Margele
Kolm leevikest ruttavad uusaasta ööl,
et laulda sulle – seks loodud neil keel.
Nad laulavad õnnest ja armastusest,
et süda sul sulaks ja rahuneks.
Ahju soojusest hubane tuba,
laual särisev maki pann;
nurgas lõhnavad põhudki juba,
ei puudu ka vahutav õlle kann.
Kuuseke väreleb küünalde säras,
Õunu ja pähkleid ta oksadel näed.
Südames rahu ja mõte nii siiras,
sa palvesse kokku paned ehk käed...
Jah, pane käed palves kokku ja tee puhtaks oma süda! Ning pea
meeles käsu-sõnu:
1. Mina
olen Issand sinu Jumal ja sul ei pea mitte teisi jumalaid olema minu
kõrval
2. Sina ei pea enesele mitte tegema
nikerdatud kuju ega mingisugust nägu sellest , mis taevas
üleval ega sellest, mis all maa peal ega sellestki, mis vee sees
maa all on; sina ei pea mitte nende ette kummardama, ega neid teenima
3. Sina ei
pea mitte Issanda oma Jumala nime ilma asjata suhu võtma
4. Mõtle hingamise päeva peale,
et sa teda pühitsed; kuus päeva pead sa tööd tegema
ja kõik oma tegemised ära tegema, aga seitsmes päev on
hingamise päev Issandale sinu Jumalale
5. Austa oma isa ja ema, et su käsi
hästi käiks ja sa kaua elaksid maa peal
6. Sa ei pea mitte tapma
7. Sa ei pea mitte abielu ära rikkuma
8. Sa ei pea mitte varastama
9. Sa ei pea mitte valetunnistust
rääkima oma ligemise vastu
10. Sa ei pea mitte himustama oma ligemise
naist. Sa ei pea mitte himustama oma ligemise koda, ei tema
põldu, ei tema sulast ega tema ümmardajat, ei tema
härga ega tema eeslit, ei muid tema lojukseid ega mingisugust
asja, mis su ligemise päralt on. Aamen
Hommikupalve
Sinu juure, oh Issand
Inimesearmastaja, tõttan ma unest üles tõustes ja
ruttan Sinu tahtmist täitma Su armu abil ja palun Sind: ole mulle
abimeheks igal ajal, iga asja juures ja hoia mind iga kurja lihaliku
teo ja kuradi kavaluse eest, lunasta mind ja vii mind oma igavesesse
riiki, sest sina oled mu Looja ja iga hea asja Muretseja ja Andja; Sinu
peale üksipäinis loodan ma ja Sulle annan au nüüd
ja ikka ja igavesti. Aamen
Õhtupalve
Issand meie Jumal! Anna
mulle andeks kõik, mis ma sellel päeval sõna, teo ja
mõttega pattu olen teinud, sest Sina oled helde ja
inimesearmastaja; saada mulle rahulist und. Läkita oma kaitsjat
Inglit, kes mind kõige kurja eest varjaks ja joiaks, sest Sina
oled meie hingede ja ihude kaitsja ja Sulle, Isale, Pojale ja
Pühale Vaimule anname meie au nüüd ja ikka ja igavesti.
Aamen.
Palve
Kõige armulisem Issand! Saada meile oma Püha Vaimu armu,
kes meile mõistust annab ja meie hinge jõudu kinnitab, et
meie kuulutatud õpetust vastu võttes üles kasvaksime
Sinu, meie Looja auks, meie vanemate meeleheaks, kiriku ja isamaa
kasuks.
Palve elavate eest
Lunasta oh Issand ja heida armu mu vaimuliku isa, mu vanemate,
sugulaste, ülemate heategijate ja kõikide õigetusku
ristiinimeste peale.
Palve surnute eest
Mõtle oh Issand mu puhkama läinud sulaste ja
ümmardajate ja kõikide siit ilmast ära läinud
minu sugulaste ja heategijate hingede peale ja anna neile andeks
kõik nende patud, mis nemad tahtmisega ehk tahtmata on teinud ja
kingi neile oma taevariiki.
[eestpaluja kaudu]
Palu minu eest Jumalat, oh Püha Jumala armas ümmardaja
Elisabet, sest sind hüüan ma südamest appi mu usin
abimees ja mu hinge eestpaluja
Palve enne söömaaega
Kõikide silmad loodavad Issand Sinu peale ja Sina annad neile
nende rooga omal ajal, teed lahti oma rohket kätt ja täidad
kõik, kes elab, hea meelega.
Palve pärast söömaaega
Meie täname Sind oh Kristus meie Jumal, et Sa meid toitnud oled
oma maapealse heaga. Ära jäta meid ilma ka omast taevariigist
Issand mõtle munu peale, kui Sa oma kuningriiki tuled.
On tõesti kohus õndsaks kiita sind,
Jumalasünnitajat. Sind ikka õnnistud ja laitmata ja meie
Jumala Ema, kes sa ülem oled kui kõik keerubid ja palju
ausam kui seeravid. Kes sa puhtaks neitsiks jäädes Jumala
Sõna ilmale tõid. Sind tõsist
Jumalasünnitajat austame meie.
Meie isa...
Meie Isa, kes Sa oled taevas. Pühitsetud saagu Sinu nimi! Tulgu
meile Sinu riik. Sinu tahtmine sündigu kui taevas, nõnda ka
maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja
anna meile andeks meie võlad. Kui ka meie andeks anname oma
võlglastele. Ja ära saada meid mitte kiusatuse sisse vaid
päästa meid ära kurjast, sest Sinu päralt on riik
ja vägi ja au igavesti. Aamen
Jumal ole mulle patusele armuline
Sinu sündimine, oh Kristus meie Jumal, valgustas maailma
tõetundmise valgusega, sest temas õppisid tähtede
teenijad ühe tähe läbi Sind, õiguse päikest
kummardama ja Sind kui kõrget päeva tõusmist tundma.
Issand au olgu Sulle!
Armulaua palve
Issand, ma usun ja tunnistan, et Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg,
kes maailma sisse tuli patuseid ära lunastama, kellede seast mina
kõige suurem olen. Veel usun ma , et see on tõesti Sinu
kõige puhtam ihu ja see on tõesti Sinu kõige
kallim veri. Seepärast palun ma sind: halasta mu peale ja anna
mulle andeks mu patud, mis ma tahtmisega ehk ilma tahtmata, mis ma
sõna ehk teoga, teadmise ehk teadmata olen teinud ja tee mind
kõlblikuks hukka mõistmata Sinu kõige puhtamast
pühast õhtusöömaajast osa saama mu pattude andeks
andmiseks ja igaveseks eluks.
Võta mind täna vastu kui Sinu püha
õhtusöömaaja osalist oh Jumala poeg, sest ma ei taha
Sinu vaenlaste ees seda salajast asja avalikuks teha ega suud sulle
anda kui Juudas,vaid ma tunnistan Sind kui röövel. Issand,
mõtle minu peale omas kuningriigis.
Ärgu saagu mulle Su pühast Sakramendist osavõtmine
mitte süüks ehk hukkamõistmiseks vaid mu hinge ja ihu
parandamiseks.
[korduv]
Palu minu eest Jumalat oh Püha Jumala armas ümmardaja
Elisabet, sest sind hüüan ma südamest appi mu usin
abimees ja mu hinge eestpaluja.
***
Need valged karikakrad meeldivad mulle...
Tooks nad pisut rõõmu ka sulle.
Tean, et haigusest vaevat’ ja piinat' on hing...
Katsu pisutki naerda – see rõõmustab sind.
Anton
Juustes palju hõbedasi niite
Küllap elu pole kerge olnud sul
Küllap tunnetasid seda juba hällis
Raskustega võidelda on tuln’d.
Siiski
kindla meele julge käega
Elu merel laeva juhtind sa
Juba paistab vaikne rahu sadam
Küllap õnnelikult sinna
jõuad ka.
Elu raamatul ei ole kordustrükki
Ei kordu elus ükski tee
Aeg aastaid nagu pärleid paela lükib
Et teha nendest mälestuste kee.
Jah, tõesti ei kordu elus ükski tee...
Saatuse käsi ei põimimast väsi,
kuldniitidest kanga ta igale koob.
Seda ta iialgi sinult ei küsi,
millise mustri ta elule loob.
Kuud ja
aastad mööduvad
ja on igaveseks möödas.
Kuid mõni kaunis silmapilk
jääb alatiseks meelde...
Õnne perele, õnne tarele
Kellade helinal möödugu vana,
Klaaside kõlinal saabugu uus!
Kadugu kõik elu mured täna sinu südamest!
Rõõmu, õnne sünnipäevaks sulle
nüüd ja igavest.
Võta vastu mu südamlik soov: olgu uus aasta õnne
sull’ toov.
Kuigi talved tunduvad meil pikad,
kevaded on ikka lillerikkad.
Kuigi elus muret on ja ohkeid,
on ka päevi päris rõõmurohkeid.
Kevadet ja lilli oled palju näinud,
palju päevi meie hulgas käinud.
Palju kevadeid me soovideski leidub,
igas kevades on tuhat lille peidus
Enam sind hällis ei kiiguta ema
Laulu ei laula sul uinaku eel.
Hälli nüüd kiigutab aastate rida
Õnne ja tervist sul’ elu teel
Seitsekümmend aastat kevad ja suvi
Seitsekümmend korda nad läksid ja tulid
Nüüd seisata hetkeks ja tagasi vaata –
Eks kahju neist mõndagi oli sul saata
Soovin sulle elus õnne pikka
Olgu kõik su päevad rõõmurikkad.
Olgu tervis tugev ja paistku päike,
murekoorem olgu üsna väike.
Oma askelduste keskel sa
Mindki päris ära unusta.
(Liidele:) Palju õnne, tuhat musi,
kahe käega kallistusi!
28. märts, 1982
Ei ole elu, ei ole armastust;
On ainult valu, rind on väsinud...
Meel nukker ja kurb – olen igati orb.
Tuleks juba peastev surm ja mind ära siit viiks!
Kui lilled õitsevad ja linnud laulavad,
siis meel on unelmas ja unistab...
Kaob nukrus südamest ja pisar silmadest,
nii vaikne rahu sind uinutab.
Kui meenub minevik, siis kaob olevik;
kaunid lapsepõlveaastad meeli köidavad.
Ei enam kordu see, mis armas südames.
Jääb ainult lootus ja mälestus.
Tulevik – on tume ja pime
Olevik – on tühi ja kõle
Minevik – on ainult mälestus
Ilma õnneta elu on tühi ja kole,
kuid leida oma õnne – nii lihtne see pole!
Kui aus ja õiglane olla sa saad,
siis õnn sinu juures leiab ka maad.
Kui elus kõik
nõnda hästi lä’eks,
nagu mõtete kangas ma kokku säen,
siis rahul oleks süda ja rõõmus ka meel,
siis käiksin vaikides elu teed.
Ilma õnneta elu on tühi ja kole...
Kust võtta seda õnne, kui antud teda pole?
On päevad nii nukrad, nii hallid täis tühjust.
Asjata loodan veel eluga ühtsust.
24. november, 1982
Niidi Olga matus
Sõber, võta mulda kaasa
minu kuuma pisarad.
Tehku aseme sul soojaks,
et sul mõnus puhata
Olid mulle parim sõber,
üksteist hästi mõistsime.
Süda kergeks jäi, kui kirjas
mured ära kurtsime.
Nüüd sa magad puises sängis,
Silm ei enam seleta.
Huuled enam sul ei räägi,
Käsi kirju ei kirjuta
Kuumad
pisarad mu silmist
paberile veerevad.
Süda nutab, hinges tühjus,
enam sa mind ei lohuta
Korvitäie roose sulle pühendan ma...
Mõtle ikka vahest minule ka!
***
Kas lihtsamat lille veel olla küll saab,
Kui teepervel kasvav karikakar?
Tal õied on ilusamast ilusamad
ja ise ta armsamast armsam
Lapsepõlve kaunid aastad
Imeruttu kaovad
Juba elu mured sala
Ligemale vaovad.
Nagu
sügisesed hallad
närtsitavad suve ilu,
nõnda elu raskus rõhub
soojus kaob ja tekib vilu.
***
On kallis mulle kodupaik
Nii hea on olla siin.
Ei rõhu südant mure piin
Nii hea on olla siin.
Mu meel on
rõõmus, tuju hea
Ei raskused must jagu saa
Oled kallim kõigest kodupaik
Siin olla tõesti hea
Uue aasta mõtisklusi 1983
Näen rohetavat aasa,
sinilille ilusat,
kullerkuppu kullakarva,
kaske õrna, rohekat.
Kuulen
lahket linnulaulu
kuldnokk nõnda vilistab,
kuulen käo kukkumista,
ööbikutki hõiskamas.
Näen ema töökaid käsi,
muret tema silmades.
Tema hoolitsus ei väsi,
mure vaevab südames.
Lapsepõlve kaunid aastad
meelest ei saa unuda.
Hiljem juba mure saastab,
kustutab kõik ilusa.
Näen juba juustes halli,
huulilt kaob naeratus,
pikkamisi muutub elu,
jääb vaid kask ja mälestus.
Kadrile 1981
Roosid nii kaunid
sulle pühendan ma,
toogu sulle rõõmu
ja päikest nad ka.
Ole usin ja hoolas,
käi ausalt eluteed.
ärgu olgu sul kunagi silmad vees!
Kui
alati ausaks ja õiglaseks jääd,
siis ületad elus ka kõrgeimad mäed.
Küll leiad
sa õnne
ja rõõmu sest
näed,
kui ise vaid puhtaks
ja õiglaseks
jääd.
27. veebruar, 1983
Imelik talv see
tänavune! Maa on kirgas roheline. Tibutab vihma. Vahest piilub ka
päike arglikult pilve vahelt. Õhk on soe. Külma kraade
pole üldse. Kraadiklaas näitab sooja vahest isegi 6 – 7
kraadi. Elada on hea ja kerge – pole vaja tube kütta ega ka
lund rookida. Minul veel eriti kerge – saan ka õues pisut
ringi luusida. Kark ei jää kinni ja ka jalad liiguvad
kergemini. Täna õues liikudes vaatan, et mis valge see on?
Valge mügar lehtede vahelt piilub nii arglikult päikese
poole. Võtan lehed käega kõrvale ja oh sa ime!
Milline rõõm. Terve peotäis valgeid õisi on
oma kroonid avanud. See on mu lumelill. Panin talle sügisel pisut
lehti külma kaitseks peale. Sel talvel aga on soe ja tema ei
teagi, et on alles südatalv – see tähendab jaanuari
lõpp. Tema juba lööb oma õied lahti ja naeratab
vastu päikesele. Ah kui ilus sa oled jaanuar, mil on enamasti
käre pakane ja sügav lumi ja mil pole muud ilu kui leevukeste
punased pugud lumisel põõsal seemneid otsimas.
29. jaanuar, 1983
Õhk on jahedam.
Helvetab pisut lundki. Mida mõtleb mu lilleke? Vaatlen teda ja
mu mõtted suubuvad minevikku. Kolm aastat tagasi oli see
nädal mu armsale emale viimane nädal siin maa peal elada.
Kolmandal veebruaril sulgusid igavesti tema pehme ja sooja vaatega
silmad. Enam ei kiirga neist hellust ega armastust. Jäädavalt
lakkas tuksumast tema suur ja avar süda. Süda, millesse
mahtus nii palju õrnust ja headust. Võib-olla avas
lilleke just tema mälestuseks oma õiekroomi – et
lille vaadates mu mõtted just emale pöörduksid.
Tuul valjeneb. Tuiskabki pisut. Lumi pudiseb tihedalt mu
lillele. Katan ta kuuse okstega, sest tahaksin nii väga, et ta
püsiks ilus vähemalt mu ema surmapäevani.
Küünlapäev,
1983
Täna on jälle ilus pehme ilm. Tibutab isegi peent vihma. Avan
oma lillekese – justkui silmnähes avanevad kroonlehed ja nii
armsalt vaatavad mulle vastu valged naeratavad õied.
On õhtu. Tuul on läinud tormiks ja pisut on ka
külmakraade. Tuiskab. Katan oma lillekese jälle kuuse
vaibaga. Homme... homme suri 3 aasta eest mu armas ema.
3. veebruar, 1983
Külm ja karge talvehommik. Külma isegi 8 kraadi. Päike
küll paistab, aga kõik on nagu külm ja tardunud.
Tardunud on mu lilleke ja tardunud on ka minu süda. Sest see
lilleke ju meenutab mulle mu armast ema, kes täna kolm aastat
tagasi igaveseks oma silmad sulges.
6. veebruar, 1983
On külm. Kraadiklaas näitab 10 kraadi alla nulli. Ei julge
oma lillekest vaadata. Tal on kuuse oksad peal ja nende peale omakorda
on sadanud pehme kohev lumi. Ta puhkab nagu sulevaiba all. Kas peab ta
vastu kevadeni? On ju alles veebruar. Miks ta küll nii vara oma
õied avas? Aga oli ju soe! Oli isegi päike, kuigi väga
kaugel ja madalal.
10 veebruar, 1983
Külm püsib. Mõtlen iga päev sulle, väike
lilleke lumevaiba all. On sul soe? Või oled sa külmanud?
Valmistasid mulle nii siirast rõõmu, aga alles on ju
talv. Millal tuleb kevade? Millal tuleb päike, kes sind suudleks?
Siis sa kindlasti naerataksid mulle veel!
Ja kevad tuli. Ka mu armas lill suutis külmale vastu pidada.
Olgugi, et mõned õied olid pruuniks muutunud, oli ka veel
valgeid ja ilusaid kevadpäikesele vastu minemas. See oli
tõesti üks haruldus jaanuaris.
16. aprill, 1983
Tõnise Juula, mu sõbra mälestuseks:
Sõber viimsele teele kaasa
saadan sulle pisara.
Öelgu ta siis kõikidele,
et sust kahju lahkuda.
Saagu
pisar mulla põues
jälle sõbraks sinule
nagu olid siin maailmas
heaks sõbraks minule.
Lillekene närbub ruttu,
ta ei salli pimedust
Pisar aga mulla peidus
peletab su igavust.
Pisaratest
pärg on kaunis
sinu kalmu ehtima:
pisarad ei iial kustu,
valguses nad helgivad.
Olgu kuu või päiksesära
pisar ikka sätendab,
kuni ükskord väikib kära
rahu võidab ilmas maas.
4. mai, 1983
Olen rännust ära väsind,
tüdimus on hinge sees.
Ei jalad enam sammul püsi,
kark on tüdind pikast teest.
Paistaks
juba rahusadam,
kuulduks vaikne armas hüüd.
Süda ära tuksu enam,
tule sõber, ootan
nüüd! Lakka süda tuksumast!
21. mai, 1983
Ema, armas emakene,
puhkad mulla sees
Raskused ei rinda rõhu,
silmad pole enam vees.
Küllap tundsid palju vaeva
meie pärast sa.
Nüüd sind kannab oma põues
emakene Maa.
Mälestused sinust, ema,
jäänud armsamad,
püsivad mul meeles ikka –
muld neid matta ei saa.
Lapsepõlv mul oli kallis,
unune ei eal.
Sinu arm mind, emakene
varjab ilma peal.
8. märts, 1984
On naistepäev ja mu
tuju ka paras jagu naistepäevane – meel nukker ja suu
pruntis. Olen halb ja paha. Anton ütleb, et olen vanapagana
vanaema. Ju siis olengi... Ka okkad on mulle külge kasvanud.
Rädisen nagu kadakas. Kuid miks on see kõik ikkagi nii?
Miks on tuju alla nulli? Elus on ju nii palju ilusat. On siiski nii
palju päikest ja rõõmsat naeratust. Miks ei saa mina
enam rõõmus olla ega naeratada? Miks... miks? Kes vastaks
neile küsimustele? Kes pööraks pahupidi selle kurja
südame? Pööraks pahupidi, et kurjus välja
läheks ja hea pool peale tuleks
Ei tea!
Eluraamatul ei ole kordustrükki
ei kordu elus ükski tee.
Aeg aastaid nagu pärleid paela lükib,
et teha nendest mälestuste keed.
Ei ole
armastust, mis nooruses nii tugev,
ei ole tuld, mis hinges põletaks;
tuim ükskõiksus rõhub
ainult rinda
ja vaikne valu meeli uimastab.
Karm saatus, kellel pole hellust,
kes aina purustab ja hävitab,
kes ikka jälle pisarad toob silma,
kes õrna hinge katki käristab
(see on saatus!)
Ei ole enam noorust,
ei ole armastust;
on hinges nukker valu,
südant rõhub üksindus.
Kui kirjutasin sellesse kladesse need
read ja mõtted, olin väga haige ja sellepärast oli
meel nii kurb...