On 1994.a aprilli kuu.
Ilmad on juba üsna kenad ja meri jääst vaba –
ainult suppu ja purtsu veel täis. Kuldnokad juba vilistasid ja
liblikad vist olid ka juba väljas, sest mäletan, kuidas ma
nii väga tahtsin oma trepi esist vähe puhtamaks teha. See oli
suure vaevaga, aga ma siiski sain, sest Taeva Isa aitas mind.
Päike oli soe ja mu kellukad juba kippusid õide. Ühe
päeva läbi oli suur must liblikas mu juures seal trepi ees
– kord ühel ja kord teisel pool mind. Mõtlesin siis,
et mida see tähendab? Et ju on minul viimane kevad siin oma trepi
esist kohendada? Kollaseid ja kirjusid liblikaid oli ju ka, aga see
must oli terve päeva mu ümber.
See oli kolmapäev. Ilm jälle nii ilus ja
päikeseline. Mehed olid juba paar-kolm päeva rannas
tööl olnud kibekiiresti paate ja mõrdu korrastades,
mis peatselt merre pidid minema. Anton ütles hommikul: „Ma
ei tule päeval kodust läbi, kui lavkale lähen.
Läheb liiga palju aega kaduma; õhtul toon leiva ja saia
koju.“ Ma tuhitsesin kodus ja õhtul, toit valmis, ootasin
Antonit. Läksin õue kiisudele süüa viima, kui
kuulsin auto häält ja ukse klõmmu. Mõtlesin, et
see kostub rannast. Äkki seisis Elle mu selja taga ja ütles:
„Ema, lähme nüüd kööki, ma aitan
sind.“ Ütlesin, et ju ma ise ka ikka saan, olen ju iga
päev õues. Siis lisas Elle nii tasa: “Isa tuuakse ka
varsti koju.“ Siis sai mulle asi selgeks – isa ei tule ise,
ta tuuakse... Suutsin ennast siiski rahule sundida ega olnud liiga
närvis. Olin juba mitu korda varemgi mõtelnud sellele, et
see aeg ikka tuleb, kui peame lahkuma. Isa toodi koju, Elle pesi ta
puhtaks ja pani (Veljo ja Veiko abiga) riidesse. Mina ju otseselt
aidata ei saanud. Ta viidi kanderaamil õue-kööki
puusärki ootama. Veiko jäi mu seltsiks, sest üksi ma
koju jääda ei julgenud. Hommikul ütlesin Veikole, et sa
mine mureta koju. Sul seal nii palju tegemist, aga ma saan siin
väga hästi üksi hakkama. – olen ju iga päev
üksi olnud. Päev möödus. Kella kolme paiku
mõtlesin, et teen tule pliidi alla – et tuba siis soojem,
kui teised tulevad. Ei jõudnud veel tuld teha: koorisin
kartulaid pliidi suu ees istme peal istudes, kauss süles. Korraga
tunnen, et ma kukun ja olengi pliidi suu ees, kartulid ja vesi
põrandal. Nuga oli läinud pöidla sisse ja sealt tuli
pisut verd. Ise ma üles ei saanud ja Anton mind enam aidata ka
mitte. Olin seal siis seni, kuni Laine ja Ants õhtul tulid. Ants
tõstis mind üles, aga ma ei saanud ennast ise
põrmugi toetatud. See kukkumine oli vasakule küljele.
Mõtlesin, et nüüd ma olen puruks ja pihuks ja tuleks
nüüd ka lõpp mulle, oleks üks matus! Aga inimese
mõtted ei ole Jumala mõtted. Viidi mind voodisse ja sealt
ma enam ise liikuma ei saanud – aidati mind ämbri peale ja
pandi jälle asemele. Kõik oli mul valu täis ja ma olin
kindel, et midagi on katki.
Matus korraldati ruttu, sest tööinimesed ei saa ju
tööpäevi nii kergesti vabaks. Lapsed tegid ja
kamandasid. Nüüd pidi neil aega olema! Olin oma valudega ega
ei osanud neid mitte üheski asjas aidata. Pühapäevaks
(matuse päevaks) toibusin siiski nii palju, et sain voodi
ääre peal istuda. Kõik matustega seonduv jäi mul
nägemata.
Lumehelves sulab ära
silmapilk,
kogu tema sära on vaid vihmatilk.
Inimelu kustub ära – sama silmapilk,
Järele jääb maine vara
justkui vihmatilk.
Järelhüüd
Antonile
Isa... enam ei avane su silmad. Enam ei lausu sõnu
sinu huuled... Väsinud on jalad sammudest ja lakanud on tuksumast
su süda. Ei olnud kerge su elutee, kuigi sa astusid seda kindlalt
ja kartmata töid ning raskusi. Üle kõige armastasid sa
merd. Mere peale vaadates lõppeski su rännu ring. Olgu
emake maa sulle pehme ja soe, kuigi sa meelsamini puhkaksid mere
ääres kividel. Puhka rahus.
Siin viimne verstapost su
rännurajal,
ei enam sammuks tõuse väsind jalg.
Ei vaikiv süda trööstisõnu vaja,
jääb külmaks jäädavalt su kaame palg.
Hulk rännuaastaid sulle antud oli,
kus vahest käima pidid rasket teed
ja kui sul mured südamesse tulid,
sa endas võideldes pea võitsid need.
Aeg kiirelt tänapäeva rütmis kulges,
tööst ihkas rõõmu tunda sinu hing.
Külm käsi karmilt elutee sul sulges
ja siia tõi su viimne rännuring.
Nüüd siin su pärjatatud kirstu juures
sind siiralt mälestame isa hea
ja ümber kirstu tasa nutvas tuules
me vaikselt leinas langetame pea.
Sulle vist luges Ülo surnuaial enne hauda laskmist. Mina
olin kodus kukkumisest nii oimetu... Kui kõik vaikseks jäi
ja Anton juba õuest väljas oli, vajusin pisarateta patja.
Pisaraid lihtsalt ei tulnud.
Mu süda oli rahul, et see kõik oli nii ruttu
mööda sai; et Anton ei olnud pikalt haige ja et ta suri seal,
kus oli ta armsaim koht elus. Ta suri rannas, kus ta kõige
rohkem tahtis olla ja seal kustus ta küünal keset
tööruttu. See kõik pidi väga kiiresti toimuma
– peaaegu nagu üks silmapilk. Ma usun, et tal ei olnud
piinavat valu ja kui oligi, siis ikka vaid lühikeseks ajaks.
Anton suri 13. aprillil ja maeti 17. aprillil, 1994.a.
Nädal aega peale matuseid toodi mind voodiga Paenase Otsale, kus
mul nüüd väga hea olla on. Mu süda on rahul ega
valuta enam, kuigi ma arvan, et raske aeg mul alles ees on. Aga kui
Jumal on mind aidanud siiani, küllap ta siis aitab ka
lõpuni.
Maikuu, selle ilusa õiekuu olin peaaegu et sirakil
voodis. Elle, olgu taevas talle armuline, mind aitas ja ravis
– ravis oma rahuliku meele ja kindlusega.