1998

[1998. aasta märkmed on kokku kompileeritud osaliselt veel üksikutelt lehtedelt ja vahemikku 1. märtsist 17. novembrini dateeritud juba ühte kaustikusse ümber kirjutatuist. Viimased sisaldavad mitmeid korduvalt esinevaid meenutusi ja nende puhul on korduva teksti asemel piirdutud viitega vastavale failile siinses veebikaustas. Selle juures võib osa 1998.a kirja pandust olla jäänud ka hoopis esitamata. Ü.R.]

1. märts, 1998
Päike on juba kõrgemale tõusnud ja ta nagu paistaks soojemalt. Sellega on loodus justkui erksam ja minulgi meel pisut rõõmsam.

Sain 1996.a 11. detsembril 80-aastaseks. Mu elu on küllalt pikk olnud ja selles on isegi õnnelikke hetki ette tulnud, aga parimad aastad mu elust varjutas sõda, mis kustutas lootuse õnnele. Me ei saanud aastatki koos olla, kui mees mobiliseeriti ja ma oma uude ning veel pooleli olevasse koju pidin väikese pojaga üsna trööstitusse olukorda jääma. Ometi oli saatus mu vastu armuline: mees jõudis sõjast tagasi, meil sündisid veel kaks tütart, leib püsis kodus laual ja elu võinuks elatav olla, kui mind ei oleks tabanud üldine ja äge liigeste põletik. See muutis mind juba hulk aastaid enne pensioniikka jõudmist töövõimetuks ja mees pidi 1971. aastani ka minu töökohustust kolhoosi ees kuidagi hüvitama. Ise ta üritas küll 83. eluaastani täie eest väljas olla, aga 1994.a kevadel tuli surm talle järele ja mina jäin Koplile üksi. Seal oma eluga enam toime tulemata pidi tütar mind oma juurde võtma ja nii saab mul varsti juba 4 aastat Paenasel oldud. Kõige raskem on selle juures mõelda, et üle 50 aasta mu koduks olnud Kopli koht Kallastel pidi sootuks tühjaks jääma.

2. märts
Kui eile kirgas hele päike, siis täna sajab lund. Eks nüüd saabki mõne aja päikese heitlust talvega jälgida, aga selles, kellele lõpuks võit jääb, ei saa vist kahtlust olla!

4. märts
27. veebruaril olla tutvustatud ühte Raissa Kõvamehe uut romaani – uut selles mõttes, et see seni oli käsikirjas seisnud ja nüüd alles trükitud sai. Mulle on Iisa raamatud kõik väga meeldinud. Ta oli vaid 9 aastat minust vanem, aga muidugi rohkem kooliharidust saanud ja ilmselt ka loomu poolest palju andekam. Igal juhul on kõik tema mulle kätte puutunud raamatud minu meelest lihtsalt võrratud.

5. ja 6. märts
[Kahel päeval kirjutatu pealkirjaks sobiks „Ood tööle“, ehk sellele, mida ema ise enam teha ei saa!]

Üks paar nii töökaid käsi
on mullaks muutnud;
neist mõtlemast ei väsi,
nad hinge sööbinud.

Ma mõistan, kuidas töötasid
sa, ema, ilma peal,
sest mitu suud ju ootasid
sult toitu laua peal.

Ka mina tahtsin sedasi,
kuid olin saamatu;
mind haigus kiusas edasi,
nüüd hoopis võimetu!

7. märts
Õde Salme käis mul külas. Temagi on nüüd lesk ja õdedega võrreldes paistab minu elu kõige kergem! Salme ja Olga peavad veel oma kodude pärast muretsema, aga mul oma tütre hoole ja kaitse all selliseid muresid ei ole.

8. märts
Naistepäev oli aastaid väga tähtis ja peetav päev... Usun, et just naine peab oma kodu kauniks tegema ja kodukolde soojust ning rahu hoidma. Oi kui palju õisi ja lilli selleks päevaks murti, aga mulle see eriti ei meeldinud. Mul on ikka olnud kahju murtud lilledest ja ma tahaksin, et lilled pigem kosuksid ja õitseksid päikesele vastu. Vaid elusad lilled on ilusad, aga mitte murtud ega närtsinud. Ometi tuli mulgi täna lilled vastu võtta Veljolt ja Avolt ja mis seal salata – on ikkagi südant soojendav, kui sind meeles peetakse ja austatakse. Samas jälgisin hoolega Avo toodud väga värsket tulbiõit vaasis: kuidas ta pungast avanes, tolmuka valguse poole seadis ja õhtul pimenedes selle jälle kroonlehtedega kinni kattis. Kuidas küll tilk vett lillele sellise jõu annab?!

10. märts
Jälle ilus hommik ja päike särab, kuigi on vist ka paar kraadi külma. Päike on aga läbi akna nii soe, et tulp on oma õie lausa pärani ajanud – kus on ometi putukad, kes mind tolmeldaksid?! Mul on õiest kahju, sest tean, et see on lihtsalt surmalaps.
Peale muu on täna mu kirjasõbra sünnipäev; palju õnne sulle Linda!

11. märts
Ilus hommik ja päike särab. Mulle toodud tulbiõis vaasis jätkab oma kohustuste täitmist hommikuse avanemise ja õhtuse sulgumisega väga kohusetruult ja järjekindlalt.

[Järgneb üsna pikk mõtisklus igasuguste päevade ja tähtpäevade üle, mis siinkohal jääb ära toomata. Ü.R.]

12. märts
Tänagi on ilus päike aknast sisse paistmas, aga mu tulbiõis on kaotanud lootuse, et mesilased teda tolmlema tulevad ja närbub lõplikult.

15. märts – pühapäev
Läbi akna on päike soe küll, aga õues vist kuigi soe veel ei ole; igatahes sulavett kuskil veel ei paista ja küllap talve veel mõneks ajaks jätkub.

17. märts – teisipäev
[Jälle on ema joonistanud lehenurgale pastakaga oma lapsepõlve-kodu ja püüab seda taas kord värssides kirjeldada Ü.R.]

19. märts – neljapäev
Puhas valge lumi ja talv nagu tulnud tagasi. Küllap see loodusele kasuks tuleb, sest päris talve ajal oli lund vähevõitu ja nii jääks napiks ka kevadine suurvesi, et peagi ärkavale loodusele tarvilikku veevaru ikka jätkuks. Värskelt sadanud lumi, kerge nagu vaht, kahaneb silma-nähtavalt.

20. märts – reede
[Ema on kevade ootuses omale kuskilt ümber kirjutanud 4 salmi Virve Osila luuletust „Elame veel“ Ü. R.]

Usud sa sügavas talves kevade sündi?
Tajud, et jäätunud kaante all elavad veed?
Tunned sa hangedest läbi kündi ja külvi?
Kui see on nõnda, siis, sõbrake, elame veel!

22. märts – pühapäev
Taevas selge, päike soe ja ilus... Öösel on olnud külmakraade ja kogu loodus on nagu hõbedaga üle külvatud. Mõtted lähevad Kopli õue oma lumelille ja kellukeste juurde... Usun et juba on nartsissidki seal oma ninad mullast välja on pistnud. Siis aga tõmbab mu tähelepanu omale Matsi kass Kiki, kes mööda teerada kergelt siiapoole jookseb. See omakorda tuletab meelde kunagise Kopli kassi Kusti ja nii see mõte muudkui rändab, kuni pisarad platsis ja siis tuleb jälle nende kuivamist oodata...

23. märts
Ilus hommik, aga pisut kurb, sest Veiko hakkas jälle merele minema ja lubas alles sügisel tagasi tulla. [See tõsiasi on ema inspireerinud omale paari merega seotud lembelaulu sõnu kaustikusse kirjutama]

25. märts – paastu Maarjapäev
Veljo ütles, et öösel olnud 10 kraadi külma ja nii on siis veel 40-l ööl öökülma võimalus! Kuldnokk pidavat ka juba kohal olma, kuigi ma teda veel näinud ega kuulnud ei ole. Koplil tervitas ta mind alati kambri otsas olevalt kuuselt. Samas kõrval oli ka suur pärnapuu, millel kuldnokkadele isegi paar pesakasti olid pandud.

26. märts – neljapäev
[Siin on ema korranud oma sõjaaegseid mälestusi, mis teisal juba samade detailidega on ära toodud Ü.R.]

27. märts – reede
Elle jäi täna töölt koju, et Veljo 60-ks sünnipäevaks ettevalmistusi teha. Nüüd on ju külaliste vastu võtmine nii keeruliseks muutunud. See ei ole nagu vanasti, kui keedetud liha ja kartul kaussidega lauale pandi, kust igaüks omale midagi ise ette sai. Pealegi on tänapäeva toidud nii valmistatud, et vanemal inimesel raske aru saada, kuidas seda võtta või suhu panna?!
Mulle tuleb hoopis üks pühapäeva hommik lapsepõlvest meelde... Ärkan ja kuulen ema rutakaid samme: „Kuhu sa lähed, ema?“ Ema teatab, et kirikusse ja küsib, kas tahan kaasa tulla. Ruttu, ruttu riidesse ja juba me kiirustamegi läbi pühapäeva-hommikuse külatänava: Marjavälja, Jaagu, Kohi, Leemeti, Koosi ja Mardi; lõpuks veel Ennu ja ema sünnikodu Kingissepa, aga praegu ei ole aega sinna sisse minna, sest kirikusse ei saa hiljaks jääda. Pooleldi joostes jõuame Rätsepale, kus jalanõusid vahetatakse. Nendega, millega teed käiakse, et minda kirikusse. Rätsepa tuba on juba kirikulisi täis, aga mulle jääb kõrva, kuidas väike poiss oma ema kambrisse kutsub: „Riina, kuuled sa Riina, tule korra siia“ ja ema küsimisele, mida ta tahab, tuleb vastus: „Tule anna moole sii imeda, toas nii palju võeraid!“
Pimm, pamm... pimm, pamm, kostab kiriku poolt, mis nüüd enam kuigi kaugel ei ole ja juba täitubki kirik rahvaga.
Samas juba rändab mu mõte ühte suvisesse päeva, kui kaksikõdedega kolmekesi omapead kodus olime... Hommik oli ilus ja selge, aga äkki tõusis suur tume pilv ja läks päris hämaraks. Kuuldus müristamist ja sähvisid ka välgud. Ema oli hoiatanud, et ärge äikese ajal akna alla minge. Toal oli kolm akent: üks hommiku pool ja kaks lõuna pool. Hommikupoolse akna all oli ka söögilaud. Mäletan, et pugesime kolmekesi selle laua alla, kus tuba üsna pime oli ja vaid välgusähvatused seda eredamalt paistsid. Käis ka üks vali raksatus ja selle järel algas tugev vihma rabin. Kui tuba valgemaks hakkas minema, ronisime välja ja äike oligi möödas. Meie aga hakkasime õhtut ootama, millal ema koju peaks jõudma.

28. märts
Käib kibe ettevalmistus Veljo õhtuseks peoks. Seda peetakse Koplil, kus terve maja tühjalt seisab ja kellegi segamist ei peaks seal karta olema. Minust selles asjas muidugi abi ei ole ja nii ma siis lasen jälle oma mõtted uitama...
Kui ma Koplile elama asusin, olid igal pool veel suured pered, kus mitu põlve koos elasid. Koplil olime küll aimult viiekesi: mina, Anton oma õe Riina ja nende emaga ning väike Ülo. Antonil oli veel kaks õde, aga neil olid juba oma pered mujal – Riial Tartus ja Leenal Viiraküla Lauritsel. Saime Koplil läbi ilma riiu ja pahandusteta, aga eks ühe või teise pere juhtumised vahest ikka jutuks tulid. Uietalul elas sel ajal vana-perenaine Riste, kellelt olla küsitud, et millal see Iida sul õigupoolest sündis? [Selgituseks, et Ristel ja Villemil oli 5 poega ja 5 tütart, kusjuures vanima poja Madise ja noorima tütre Iida vanuste vahe oli 25 aastat Ü.R.] Riste ütelnud: „Ma’b ete teagid; Tähve* läks kottu äe, mullikas murdis jala äe ja millalgid siis see Iida tulligid. Olli pisike tüdriku akatis, aga luud-liikmed ollid kõik käe ja kasus ühna kenaks tüdrikuks.“ [*Tähve nimega on ema ilmselt eksinud. Küllap Riste ikka oma mehest Villemist rääkis, aga ema ei teadnud temast midagi, sest Villem suri juba siis, kui ema alles paari-aastane oli! Ü.R.]
Mäletan seda Ristet veel hästi, sest oma viimased päevad ta elaski sellesama Iida hoole all. [Muuseas Iida sai Kingissepa noore Mihkli naiseks Ü.R.] Iida vanim vend oli Madis ja temal oli omakorda kahe naisega palju lapsi. Oli nii, et ema ja poja lapsed, Riste tütar Iida ja Madise tütar Juula olla lastena koos mänginud!
Veel tuleb meelde jutt ühest tugevast ja sitkest perenaisest Kallastel, Niidi Juulast. [Juula oli Kopli nänne vanem poolõde Ü.R.] Niidi pere olnud kõik põllul rukit lõikamas. Sel ajal käis see töö veel sirpidega. Juula läinud kodust perele lõunat tooma, aga jäänud pisut kauaks. Kui ta siis kiirustades põllule tagasi jõudnud, pannud ta lüpsiku toiduga maha ja kiirustanud koju tagasi öeldes vaid: „Pange ise toit hakkama; mool põle aega – titt jäi kodus pesemata!“ Nii sai lõunatunnis laps sünnitatud ja perele põllule ka söök toodud.

30. märts
Algab uus töönädal ja sünnipäev peaks juba unustatud olema, kuigi tegelikult alles täna see õige sünnipäeva päev ju on!
Vaatan, et kaks kuldnokka on õunapuu oksal ka üsna kurvad... Ju on neilgi oma mured. Võib-olla ei ole nad omale korralikke pesakaste leidnud või kurvastab neid hoopis see, et päike ei soojenda ja ilm viluvõitu kipub olema. Kevad küll tuli, aga talv ei taha veel taganeda.

31. märts – teisipäev
Täna on mu täditütre, Veere Eedi naiseks saanud Pärdi Erna 80. sünnipäev. Tema tervis ei ole ka kuigi hea ja ma ei teagi, kas ta parajasti Muhus või hoopis Kuressaares asub? Ta oli ühe talve isegi Liiva hooldekodus. Oleme Ernaga üsna ühesugused, aga kui minu mured on nüüd kõik tütre kanda, siis Ernal on vaid kaks poega ja kumbki ei ela oma kodus Mõisakülas.

Pontu oli üsna suur koer, aga nii hea südamega, et kellelegi paha ei teinud. Kui mõni võõras juhtus tulema, siis läks ta sellele saba liputades vastu ega haukunud suutäitki. See oli isegi liiast, sest võõra peale peaks ju koer ikka pisut haukuma ka. Kui ta aru sai, et oli midagi pahasti teinud, siis ta puges köögis kušeti alla ega tulnud enne välja kui teda kutsusin. Paistis, et ta sai kõigest aru, nagu inimene. Lapsi ta armastas ja oli väga kurb, kui need sügisel Koplilt oma kodudesse läksid ja tema maha pidi jääma. Seda ta vist ei suutnudki taluda ja hakkas omale külast seltsi otsima – käis Anduvälja poistega mängimas kuni lõpuks enam ööseks koju ei tulnudki. Selle peale tegi Anton talle surmaotsuse, aga Pontu oleks nagu sellest aru saanud; ei söönud enam ja ainult värises oma saatust oodates! Lõpuks viis Elle ta oma juurde.
Kasse oli Koplil alati palju. Nad olid laste-laste lemmikud ja Antongi söötis neid ikka värske kalaga. Kuni lapsed neid söötsid, olid nad veel toakassid, aga lõpuks valisid pööningu oma põhipaigaks ja sinna pidi hakkama Anton neile toitu viima, sest mina oma karguga ju sinna enam ei roninud. Eks pidi Anton ka nende arvukust reguleerima, aga mingil ajal paistab neid vähemalt viis „üle talve“ peetud, sest Antoni ütlemise järgi olnud nagu vene viisnurk ümber toidu-taldriku.
On jäänud meelde kaks veidrat nime, mis lapsed toakassidele välja mõtlesid – need olid Tšempion ja Elbajon. Võib-olla said taolised nimed sellepärast, et mul oleks lihtsam neist värsse riimida ja küllap neid ongi teha proovitud, aga praegu need enam ei meenu.

5. aprill (pühapäev)
Täna on palmipuude püha. Mulle tuleb see meelde 70 aastat tagasi, kui Rinsis leerilapsi õnnistati. Läksime 18 noort tütarlast kirikusse laulu ja rõõmsa meelega, kuigi see meid pisut häiris, et meie eelnev koristustöö kiriku õues ja värava taga märkamata jäi, sest maha sadanud lumi seda varjas.

12. aprill
On esimese ülestõusmise püha hommik. Päris paks lumi on maas ja seda sajab juurdegi veel. Eile oli 9 kraadi sooja ja väljas olla nähtud juba liblikaid – nii muutlik saab aprillikuu ilm olla! Ma käisin ainult korraks välistrepil krookuseid imetlemas, mis maja varjus päikese ees õitsema hakkasid. Elle esikus, kus päevavalguse lamp alati põleb, on ka täiskevad. Ta tõi siia põrandavaasi ühe suure sarapuu oksa ja sellele on nüüd suured lehed tulnud. Nende lehtede vahele on Elle ühe linnupesa moodi asja koos poegadega meisterdanud ja munadepüha puhul sättis sinna veel kanapesa värvitud munadega. Neid on valvamas lõngast meisterdatud kukk ja kõike seda jälgib lontis kõrvadega kummist jänku. Ellele meeldib ka niimoodi mängida.

25. mai, 1998
Ei ole tükk aega oma märkmetega tegelenud, sest olin vahepeal ka sõbral Uisu Vaikel külas. Puud on vahepeal täiesti lehte läinud ja palju õisi juba ära õitsenud. Mulle jäid seekord meelde ilusad toomepuud, mida läbi akna imetlesin. Need on eemal põldudel kokku lükatud kivivaredel kasvama hakanud ja paistavad kaugelt nagu saared meres. Ma ei ole varem neid nii ilusatena näinud või siis osanud vaadata.
Mai viimane nädal on toonud nii rõõmu kui kurbust. Viimased päevad on olnud üsna jahedad ja tuul väga vali. Sellega tuli Veiko mulle igal õhtul meelde, sest kui maa peal saab tormi ja tuulega ikka kuidagi hakkama, siis merel jääb vist üle ainult Jumalale loota ja tema poole palvetada. [Lõpuks jõuavad ema mõtted jälle kord surnuaeda ja oma ema hauale, kellelt ta veel tröösti ja lohutust ootaks. Ü.R.]

[Järgnevatele lehekülgedele on ümber kirjutatud luuletusi erinevailt autoreilt, nende hulgas Enda Naaber-Nipsusti luuletus 1990. aastast "Mälestades ema". Peaks ehk märkima, et kõnealuse "ema pärandi" hulgas oli kolm Enda Naaberi trükis ilmunud vihikut, kaks neist autori pühendusega, aga peale selle oli üksikutele lehtedele kirjutatud värsse vägagi erinevailt autoreilt nagu Salme Abe, Irma Järvesalu, Niina Klaas, Leida Tammisaar, Irena Tarvis ja küllap veel mõned nimed. Oskamata võtta seisukohta autoriõiguste osas, jäävad need kõik siinkohal ära toomata. Ü.R.]

7. juuni, 1998
Kui sul on kargud ja su sammud on lühikesed, siis hakkavad meeldima kõik Jumala poole pöördumised, olgugi et ilmalikud laulud kergemini meelde jäävad kui Jumala käsud ja õpetused. Mina olen nii väeti, et ilma Jumalata päeva ega tundigi läbi ei saa. Ma ei saa ennast riidessegi ilma kordamata: "Taeva Isa, aita mind!" Ta on mind tõesti palju aidanud ja ma loodan, et ikka veel aitab.

8. juuni
[Ema on vaimustuses Uisu Vaikelt saadud Lydia Treti raamatust "Otse teed otsides" Ü.R.]

10. juuni
Jumal siiski kuuleb mu palveid! Olin Veiko pärast mures kui siin valjud tuuled puhusid. Nüüd oli rõõmustav teade – Veiko olla helistanud Kanaari saartelt ja teatanud, et on elu ja tervise juures ning loodab juulis ehk korra kojugi tulla.

12. juuni
On reedene päev, ilm pilves, aga tuulevaikne. Eile tõi ka pisut äikesevihma ja loodus oleks nagu mõtteis. Elle aed on hoolitsetud ja korras ning seemned peaksid idanemisvalmis olema.

16. juuni
Aeg läheb kiiresti ja varsti juba Jaanipäev. Saavadki jälle mööda aasta kõige pikem päev ja kõige lühem öö. Eile oli jälle äikest ja see oli nii äge, et aknast paistis ümberringi vaid välgutuli. Elle teadis, et Hellamaa tee ääres olla puid murdnud ja siingi võis midagi toimuda, sest paar korda raksatas ka kuskil lähedal üsna kõvasti. Tundsin isegi nagu kõrbelõhna, aga see võis ka paljalt mu mõte olla...

17. juuni
On kolmapäev ja tuul otse murrab ploomipuid mu akna taga. Elle pidi ühel puul peaaegu pooled oksad ära lõikama, mida tuul oli vigastanud. [Järgneb terve lehekülg manitsust Jumalale meelepärast elu elama ja lisatud veel üks värssides pöördumine vihase tuule poole Ü.R.]

18. juuni
Tuul nagu oleks mu halamist kuulnud. Ploomidel on lehed ja õrnemad oksad kurvad ning longus, aga küllap päike nad jälle korda paneb.
Mul oli peale Veiko helistamist ühel õhtul nii hea meel, et ma pärsis nutsin rõõmu pärast. Olin veel kaua ärkvel ja käisin korraks veel ämbri peal (siis Elle ka alles toimetas), aga siis tuli nii hea uni, et magasin ühe jutiga hommikuni. Et kiirustada ei olnud kuskile, jäin veel sooja teki alla lesima ja korraga nägin unes, et olen oma voodiga Kopli suures toas. Tuba oli nii tühi, et seal mitte midagi peale minu voodi ei olnudki. Riidevarn toa nurgas, mis alati Antoni riideid kuhjaga täis oli, oli nii tühi, et seal ainult minu sinisekirju põll rippus. Tuppa tulid Anton ja Laine. Anton oli oma igapäevastes riietes, ainult väike ja kühmus ning ütles Lainele: "Kulla laps, võta oma koli ja tule siia oma koju. Sa näed, et me ei saa siin ju enam hakkama." Ma ei kuulnud, mis Laine vastas, aga ta võttis sealt varnast mu põlle ja sättis sinna mingeid muid riideid.
See hommikune nägemus oli nii lühike ja selge nagu olnuks see ilmsi. Öeldakse, et millest mõtled, seda näed ka unes. Ma ei mõtle enam Koplist ega seal elamisest, sest mul on siin Elle juures nii hea ja muretu elu, aga mulle tuleb meelde, et ma enne seda veel ühe lühikese unenäo nägin. Seal oli mu sünnikodu vana maja ja ma olin tagukambris akna all. Väljas oli muru ja selle akna all mu ümmargune lillepeenar. Sinna olid mulla sisse pandud metsalilled, aga ilma juurteta. Mõtlesin, et istutan siia metsast toodud lilled, aga koos juurtega, et need siia kasvama jääksid. Sättisin kõik istutamiseks valmis, aga siis ärkasin ja mu peenar jäi sinnapaika oma juurteta metsalilledega. Praeguseks on mu sünnikodu hoopis uute majadega ja teistsugune. Vanast on vaid keldri esisein ja ukseava. Seda müürigi ei ole enam, kus õdedega õhtuti ema koju jõudmist ootasime.
Veel tahaksin õiendada, et kui siin mõne päeva eest kõva kõueilm oli, olla Matsi maja taga suurel puul (vist vahtral) oks murdunud ja aknasse kukkunud. Ju mina seda raksu oma toas kuulsin ja oma meelest ka kõrbelõhna tundsin. Elle küll aasis, et see sul vana kuu unenägu ja see ei tähenda midagi, aga mu hommikused unenäod olid tõesti nii selged, nagu ma oleks neid ilmsi näinud.

19. juuni
On reede ja ilm üsna vaikne ning soe. Isegi see lind, mis Koplil alati mu juures oli, on mind siit üles leidnud oma vana tervitusega: "visiits, visiits". Sinna käib juurde veel üks sillerdus, aga see "visiits" on nii selge ja kõlav, et ma kohe oma vana sõbra ära tunnen. Mida ta mulle jutustab, seda ma ei mõista, aga mul on hea meel, et ta ei ole mind unustanud.
Täna on vaikne ja ploomipuudki hingavad kergemalt. Nende lehed ei värise ja oksad ei pea nii nõtkelt paenduma. Ka tomatid kasvuhoones võivad rahul olla – Veljo seadis nende ukse nii, et nad rohkem värsket õhku saaksid.
Tehes kõrvaltoas oma igapäevaseid samme seisatan akna all, kust ikka loodust imetlen. Näen Kunni kartulimaa ääres ilusat roosade õitega põõsast, mis peab vist kibuvits olema. Eemalt vaadata on ta sama ilus kui roos meie trepi kõrval. [Järgnevad värsid õitsevale kibuvitsale]

20 juuni
Ilus laupäeva-hommik. "Visiit, visiit" kostab ploomi okstelt mulle tuppa punarinna tervitus. See teeb tuju nii heaks, et miski kohe kutsub mind siia värvipliiatsitega joonistama õitsevat kibvitsapõõsast, punarinda ploomi oksal ja isegi ammu õitsenud toomingaid kaugete põldude keskel. Mu kaustik on kannatlik ja talub kõike – nii mu konksus sõrmede alt tulevaid kirjatähti kui abituid illustratsioone kleebitud väljalõigete või oma armetute kätega tehtud joonistuste näol.

22. juuni
Ilm on pilves ja üsna jahe. Kuigi homme juba jaanilaupäev, köetakse meil toasoojuse saamiseks ikka veel ahju. See võib küll ka ainult minu pärast olla, sest kuigi mul on poolteist villast kampsunit seljas, külmetavad mul varbad sellegipoolest. Homme olevat Sepamäel surnute mälestamine ja mind ootaksid seal mees ja ema, aga ega ma sinna mindud ju kuidagi ei saa! Elle muidugi käis ja tegi peale Otsa haudade ka Kopli hauad korda. Õde Olga on korraldanud Saadu kalmud, aga minust ei ole selles asjas enam mingit abi.

23. juuni
Jaanilaupäev siis seekord teisipäevasel päeval ja ilm on üsna pilves. Olin mõttes nii Sepamäel kui luteri surnuaias, kus Antoni tädid Ingel ja Kadri puhkavad, aga nüüd istun oma toas ja pusin vardaid kududa. Mõtlen, et on jälle üks erakordne jaanilaupäev, sest ma ei tea, et oleksin varem kunagi sel päeval saanud vardaid kududa!

24. juuni
Jaanipäevaks tuli küll päike välja, aga tuul on jälle nii vali, et ploomidel lehed värisevad ja oksad on lookas. Eile vist teenistust Sepamäel ei olnudki. Külalisi, kes asjast teadlikud, ei ole meil käinud ja eks asjad hiljem selguvad. Oma laste, Ülo ja Laine pered ei käinud ka seekord kodus ega siis muidugi ka mitte mind siin vaatamas – ju vist ei ole aega. Nüüd jääb üle hakata Mihklipäeva ootama, sest millegi ootamine peab ju alalõpmata olema...

26. juuni
Ma ei saa nii ilusat hommikut kuidagi jätta ära märkimata. Ega see igal pool ei peagi nii ilus olema, aga siin Elle akna taga on ta küll suurepärane – taevas nii sügavsinine ja päike naerab nii, et tal silmad lausa kuldseid sädemeid pilluvad. Elle aed aga sirutab ennast sellele päikesele vastu.

[28. ja 30. juuni sissekannete järgi on ilusad ilmad püsinud kuu lõpuni, aga midagi muud märkimisväärset ei ole emal neis ütelda olnud Ü.R.]

1. juuli, 1998
On kolmapäev ja päike piilub pilvede vahelt. Nägin praegu oma sõprade punarindade paari – nad paistavad kuskil siinsamas läheduses pesitsevat ja on ametis ploomi lehtedelt röövikute korjamisega. Elle kurdab, et roosidele olla ka palju röövikuid tekkinud.

3. juuli
[Ema on proovinud jäädvustada omale aknast avanevat vaadet, kus oma aianurga ja kasvuhoone taustaks jäävad Kunni kõrge pirnipuu ja Matsi kuusk Ü.R.]

6. juuli
Kõigil on kibekiire heina aeg, aga minul aega küll ja ainult ootan – seekord Lainet, sest Ülo tegi oma Jaanipäeval ära jäänud külaskäigu tasa.

7. juuli
Elle istutas õhtul kaalika taimi, sest kevadel külvatud seemned ei idanenud. Veljo neid küll juba õhtul kastis, aga õnneks oli öösel ka vihma sadanud ja see on igale taimele muidugi kõige parem.

8. juuli
Täna on ilm pilves. Eile õhtul ja öösel oli kõvasti sadanud, aga mina seda ei näinud ega kuulnud, sest lähen üsna vara voodisse. Elle toimetab ikka kella 12-ni või vähemalt nii kaua, kui veel midagi näeb.

10 juuli
Reedene päev. Liigub pilvi, aga nende vahelt paistab ka päikest. Puigin oma kinda kudumise kallal ja püüan aru saada, kas olen omadega järjekordselt sassi läinud? Tihti juhtub seda, et eelmise päeva kudumine tuleb täiega üles arutada. Äkki tuttav hääl: "Tere, vanaema!" Madis! ...kust sa korraga siia said? [Madis oli tulnud Ameerikast kodus käima]

11. juuli
Täna on korraga suve asemel sügis tulnud! Ploomide lehed võbelevad tuules ja kirburohu nõrgad oksad otse murduvad ning painduvad maani. On see tõesti sellepärast, et terve maailm nii suur patune on ja nii palju halba korda saadetakse?
Ma olen suur lugemishuviline ja veedan raamatutega palju aega. Mulle meeldivad Tammsaare ja Luts, aga kõige "omamad" on siiski Kõvamees ja Uustulnd. Eile oli hea päev, sest sain Uustulndi Tuulte tallermaa viimase osa. Olin sellest nii vainustatud, et lugesin poole ööni. Eile käisid mul veel külas õde Salme oma tütre Laine ja väimehega ning videviku eel tulid veel Ülo ja Piret. Nii oli tõesti üks ilus ja sündmusterohke päev. Täna lugesin Ohtlikud hoovused lõpuni ja nüüd süvenen Pärdi Laine ja Riho toodutesse. Mul on ju väga palju aega ja kui väljas sajab, ei ole aknast välja ka midagi eriti vaadata. Miskipärast mu süda siiski valutab ees seisvate raskuste pärast...

12. juuli
On pühapäev. Teen teises toas tiiru, mille aknad jäävad põhja poole ja jään kanade aeda imetlema. See on suur ja kanad oleks selles nagu omaette riigis. Üks kana oma viie pojaga on tulnud köögi akna alla ühe kõrgema koha peale. Madalamal on rohi jälle suureks kasvanud, kuigi Kaido seda alles hiljuti niitis, aga siin akna all on poegadel kanaema valvsa silma all väga kindel olemine. Nad nokitsevad ja tunnevad lihtsalt elust mõnu.

15. juuli
Väljas on jälle väga vali tuul ja üks noor ploomipuu on päris murdumas. Nõnda Jumal meid karistab... Tuleb meelde üks seik koolipõlvest, kui mulle anti teistele ette lugeda luuletus. Ma ei tea praegu, kelle kirjutatud see oli, aga sõnad olid järgmised:

Ma tõstan tihti omad silmad
siit tolmust, tülist ülesse;
sealt paistvad mulle armsad ilmad,
sealt voolab rahu hingesse.
Mu Isa elab tähte taga,
ta kõneleb nii armsaste:
"Ma olen püha, olen vaga,
mu lapsed ärge riielge!"

See oli mu meelest ilus salm ja olin isegi uhke, et see just mulle anti teistele ette lugemiseks. Kas olen ma nüüd või hiljem veel sellele salmile mõtelnud? Pean tunnistama, et ega eriti ei ole ja see ju tähendabki, et ma ei ole kuigi õigesti elanud!

16. juuli
Ellel on oma töö juures täna jälle palju toimetamist, sest homme maetakse ühte vanurit, kelle lõpp paraku vaevarikkaks kujunes. Tal olla kaksteist-sõrmik-sool lõhkenud ja ta pidi suurt piina tundma. Minugi magu ei ole kuigi heas korras ja hoidku Jumal, et see lõpp nii vaevarikas ei peaks olema.

19. juuli
Jälle üks õnnetu pühapäev... Veljo oli traktorilt maha tulles vikati vastu oma jalga nii palju vigastanud, et seda Kuressaares õmblemas käidi. Eelmisel suvel juhtus Kaidol selle vikatiga õnnetus ja eks neid ju ikka juhtub, aga eks need peavad meid ka pidevale ettevaatlikkusele manitsema.

26. juuli
Ärkasin täna kell kolmveerand-kaheksa ja vist enne Ellet. Voodist välja tulnud kuulsin kuke laulu. Kanapere on siinsamas mu toa seina taga ja kukk oma perele väga hoolas peremees. "Kui kuuled kuke laulu, siis tõuse ülesse" on ju üldteada käsk ja ma hakkasin riietuma ning eilse päeva muljeid oma jaoks läbi seedima. Eilne päev oli mu jaoks väga muljeterohke ja tundmustest tulvil ning praegugi valitseb mul peas üks suur virr-varr... Kui ilusaks on tehtud Kallaste rand! Ma ei käinud vaid mind viidi, sest ise ma ju nii pikalt käidud ei saa ja ma ei saanud päris mere äärde, aga kogu kadakane karjamaa oli nagu hoopis teistsugune, kui siis kui mina seal elasin. Seda on muutnud mu poeg Ülo ja õepoeg Pärdi Velvo. Nende mõlema majad ja õued olid väga ilusad, aga selle ilusa kõrval nägin veel muudki. Mind viidi ka sünnikoju Saadule, kus minu mälestuste järgi vaid keldri rind oma ukseavaga vana olemist meenutas. Keldril on uus katus ja seda müüri, millele me kunagi Salme ja Olgaga ronisime ema koju ootama, ei oska enam ära tunda. Raske oli ka õde Olgat ennast ära tunda. Tal nagu ei olekski enam keha ja on ainult suurte pöidadega jalad, pea ja käed. Ülo käis teda otsimas ja oli leidnud ta koplist loogu võtmast! Kuidas ta küll suutis seda teha?! Ta pidavat veel nelja lehma ja kahte neist tahab üle talve jätta. Need jõuavad ju talve jooksul suure hulga heinu ära süüa ja neid ta siis lüpsab iga päev oma kümne konksus ning mügarates sõrmega!
Mulle, kes ma ammu enam midagi ei tee, on see üsna arusaamatu, kuidas õed, olgugi minust viis aastat nooremad, veel nii palju jaksavad? Ka Salme peab Pärdil veel lehma ja suudab teda käsitsi lüpsta ning toimetada.

28. juuli
Ilm on täna ilus ja vaikne. Loodus on ilus, aga mina olen nukker, isegi pisarad ilmusid välja. Viimasel ajal juhtub seda jälle tihti nagu kunagi Koplil. Mul ei ole ju igapäevaseid elu muresid, aga vanadus paneb siiski muretsema. Mõtted kipuvad tihti nii sassis olema ja see vist tuleb sellest, et alati ennast õigeks mõista ja teisi halvustada püüan. See on see, kui teise silmas näed pindu, aga oma silmas palki ei märka.
Avo tüdrukud jooksevad ja hullavad õues ning koputavad tähelepanu köitmiseks ka minu aknale. Hea, et nad mu kurvad mõtted selleks korraks eemale peletasid. Olen ju ise jälle lapseks muutunud, aga see vana süda muudkui kipitab...

2. august – pühapäev
Taevas on pilvitu ja saialilled muud kui õitsevad. Nemad ei pelga ka tuult ega vihma. Korraga märkan akna taga musta liblikat – kust tema siia ilmus? Ma olen selle kevade ja suve jooksul ainult kollaseid ja valgeid liblikaid näinud. See must haruldus kadus jälle ja edasi näen ainult valgeid kapsaliblikaid. Kapsaid Ellel aias küll ei ole, aga liblikaid jätkub igale poole.
Elle köögiviljad on paksult umbrohtu kasvanud ja tahaksin väga neid päästma minna, aga see on mulle selgelt üle jõu. Elle ise on rahulik ja ütleb, et ei ole neil häda midagi – küll ma nad puhtaks teen. Eks ta teebki, sest kui juhtub selge ja kuuvalge öö olema, võib ta kasvõi kella kolmeni väljas toimetada. Kuidas ta küll suudab?

5. august
[Emal on peaaegu terve lehekülg saanud ridu, mis enam-vähem riimidega lõpevad ja läheneva sügise märke kirjeldavad Ü.R.]

9. august

Kena päike, kas sa väsind oled,
et sa enam meid ei rõõmusta?
ikka varjavad sind sünged pilved,
miks su sära meid ei soojenda?

14. august
Tänaseks (reedeks) oodati ilusat ilma, sest toimub valla pensionäride pidu. Pidu peetakse küll majas sees, aga eks ilus ilm meelitaks ju ikka rohkem pidulisi kohale. Homme oleks päike veel teretulnum, sest teenistust peetavat Rinsi vanal kalmistul ja ka kirikus. Läheksin minagi veel kord hea meelega kirikusse, aga seda kargud mulle ei võimalda.

16. august
Täna on mul külas Laine 2. põlve järglased: 4-aastane Karro ja sügisel kaheseks saav Rasmus. Tänu taevale on nad terved ja normaalsed lapsed. Saatsin teele ka kaks sünnipäeva-õnnitlust: homme on sünnipäev Lõetsa Välja Liidel ja ülehomme saab 90-seks mandril venna laste hoole all elav Ringa Liina, kes vahepeal mu Kallaste lähim naaber oli.

19. august
Hommikul paistis päike, aga tuul ajas ka pilvi mööda taevalaotust. Lapsed tulid kilgates, et täna tuleb meile kombain. Kella kolmeks oligi suur masin kohal. Vaatasin seda läbi akna ja mõtlesin, kuidas vilja koristus vanasti käis... Seisin alles püsti oma karkudel, kui meie odra natuke oligi juba lõigatud ja ka terad juba peadest välja pekstud. Odra jaoks oli suvi hea olnud ja see andis päris korraliku saagi. Juba lastakse kuldsed terad traktori kasti ja ülejääk maha pandud kilele, aga samas on ka juba vihm ähvardamas. Traktor saab oma koormaga kuuri varju alla ja kilel olev hunnik sama kilega kinni kaetud. Mäletan, et kord jorisesin, miks seda kile nii palju peab olema, aga täna näidati mulle selgelt, kui tarvilik see vahest olla võib.
Tugev vihma hoog läheb üle ja tehakse ära veel teinegi tähtis töö – niidetakse maha kartuli pealsed, sest neil oli juba mädanik sees ja see võib jõuda ka veel mullas oleva kartulini.

20. august
Täna jälle miski tähtis päev! Lugesin just selle kohta lehest midagi, kui Veljo tuli ja hõikas: "Kopli mamma, pane ennast mõpsi!" Ehmun, et mis nüüd jälle lahti, aga selgus, et Laine tuli mulle külla ja tõi mulle talveks lambanahkse kasukavesti. "Oh Jumal, kas ma siis ikka pean veel terve tuleva talve üle elama?" on ainus, mis ma selle peale vastata oskan. Kui selle peale küsitakse, et mis sul siis viga peaks olema, saan välja öeldud: "Häda pole midagi, aga mitte ei tahaks, et ma jään päris voodisse ega saa ise enam ämbri peale."

23. august
On pühapäev. Lõuna paiku hakkab ladinal vihma sadama. Sellist sadu esineb peaaegu iga päev, aga vallali vett siiani maa peal veel ei ole. Ma ei ole küll õues käinud, aga see paistaks ju aknastki, kui lage vesi muru sees oleks – ju siis maapind ikka veel vett vastu võtab.

24. august
Algab uus nädal ja palju on uut ka minu silmale. Ma ei käi küll õues, aga Elle toob mulle siia silmade ette vaasi igasuguseid ilusaid õisi, mida ma varem kunagi näinud ei ole. Iga lill või õis on siis ilus, kui on palju aega seda vaadata, nii et sa kõiki pisiasju märkad ja ära tabad. Olen seda ikka ütelnud, et ei ole teist niisugust kunstnikku, nagu Suur Looja seda on.

3. september, 1998
Täna on ilm ilus ja tüdrukud läksid rõõmsal meelel kooli. Ka lilled mu akna taga on rõõmsad sagedastele vihmasadudele ja tuulele vaatamata. Pöialpoisid on ruttus ussikeste korjamisega. Kuskil läheduses peab neil pesa olema, aga see on nii heas kohas, et Matsi Kiki ei ole neid seni suutnud tabada. Linavästrikud ta suutis küll siit ära hirmutada.

4. september
Tänane reede on ilma tuuleta ja päikestki paistab. Kirburohi mu akna taga on oma narmalised õied ka arevile ajanud ja kui päikest jätkub, siis küllap ta need lahtigi saab. Täna näen siin järjekordselt ka musta liblikat... pea, pea, neid on koguni kaks, samal ajal kui ma ainult ühte kollast liblikat märkan. Kõigil paistavad oma tegemised ja toimetamised olevat

6. september
Pühapäev. Hommikul oli veel vaikne ja oli lootus, et september jääbki enamasti tuulevaikseks, aga lõunast juba tõstis jälle tuult. Musti liblikaid on veel tänagi näha, aga ilmsesti segab tuul nende lendu. Need liblikad ei ole siiski sellised valgete tiiva servadega, nagu need, mis mulle Koplil Antoni surma ennustasid, kuigi ühte sellist olen ka siin vähemalt ühel korral näinud.

10. september
Pühapäev oli küll tuuline, aga siis oli jälle kolm üsna vaikset ja kuiva päeva. Inimesed said oma kartuli võetud ja muidki sügisesi töid teha, mis tegemist ootasid. On muidugi ka neid, eriti nooremate hulgas, kes ei näegi vajadust midagi teha, olgugi, et raha puudus kõigil suur ja rööge selle järele juba mõistuse ületab.

11. september
Veiko saab täna 32-aastaseks ja peaks sellega olema juba üsna küpsesse ikka jõudnud. Ta olla eile ka Aafrikast helistanud, aga koju jõudmisest ei olnud vist juttu. Taivo ja Kadri tulid oma lastega mulle külla. Nende Tiina-Maria on juba nii suur ja rahulik laps, peaks olema rõõmuks nii isale-emale kui vennale Ukule.

12. september
Elle ei saanud omale järjekordselt laupäevast päeva nii palju vabaks, et oleks saanud kartulivõtmisega tegeleda, aga küllap need võetud saavad – mihklipäevani ju veel aega!

13. september
Jälle üks tuuline pühapäev. Kirburohi mu akna all on püsti hädas. Ta on üleni õisi täis ja väga ilus, aga tuul ilu ei salli. Ta otse murrab suuri lehti ja õrnu valgeid õisi. Ilm on siiski selge ja lootust on kartulivõtule. Matsil juba võetakse, aga varsti tuleb Elle, nägu mossis ja teatab, et traktor läinud katki. Ju siis ei olnud see töö täna Jumalale meelepärane.

14. september
Sügis tuleb rutakate sammudega. Elle ja Avo on tööl, aga Kaie ja Kaido on kodused ning võtavad Matsil kartuleid. Vahepeal laseb Veljo Kunni Meidal ka paar vagu lahti. Kella kaheks saavad Matsil võetud ja traktor tuuakse siia põllule. Elle lubas ka pisut varem ära tulla ja ehk saab täna kartulid ikkagi üles. Ilm aga hakkab pilve sättima ja minu süda kibelema. Kell saab juba kuus, aga Ellet ei ole kuskil. Ta tuleb küll poole seitsmeks, aga vihm on ka käes ja täna ei tule jälle tuhlivõtust midagi.

17. september
Ma ei liigu tööinimeste hulgas, aga loen ajalehest, kui palju on häda ja viletsust, kui palju on kodutuid ja ilma vanemateta lapsi, kes tühja kõhuga ja ilma peavarjuta ringi hulguvad. Kus on siis vanemad? Võib-olla lõbutsevad kuskil... Igal juhul ei näe nad oma laste pisaraid ega kuule nende nuttu. Ja mis neist lastest saab? Vargad ja mõrtsukad, sest sellisteks teeb ja õpetab nad elu.
Nägin praegu kahte pisikest musta kanapoega. Nad paistavad alles munast koorunud, aga on juba ergud ja agarad. Peaasi, et kanaema, kes nad välja haudus, nende eest hoolitseb. Need on meil sel aastal juba kolmandad kanapojad. Kõigepealt olid kevadel samuti kaks musta, kes nüüd juba ise munevad; seejärel koorusid ühel teisel vanal kanal viis musta- ja pruunikirjut poega ning nüüd siis veel need kaks musta. Kõik kolm vana kana olid muidugi "omal algatusel" hauduma hakanud.

19. september
On ilus sügisene laupäevahommik. Daaliad ja astrid on üks ilusam teisest; saialilled on täis seemnekupraid, aga õitsemist nagu ei kavatseks ikka veel lõpetada ja kasvatavad aina õiepungi juurde. Vaasis on mul siin imeilusad rukkililled. Need on Elle teisest aiast pärit ja neid on valgeid, roosasid, punaseid ja mitmes toonis lillasid. On muidugi ka hariliku rukkilille värvis õisi, aga kõik need on aretatud sordid.

22. september
Elle aed on igal aastaajal ilus, aga täna paistab ta eriti ilus hommikuse kaste tõttu. Ta oleks nagu hõbedaga üle külvatud. Väga ilus on ka kirburohi mu akna taga.

24. september
Täna on tuul väga vali ja kimbutab paljusid – mu kirburohi kaasa arvatud. Miks su meel jälle nii pahur on ja miks sa neid puid raputad ja väänad? Rahune ometigi maha!

25. september
Reede hommikuks on tuul väsinud ja paistab ilus päike. Sellega on aias otsekohe ka palju endist ilu.

27. september
Kui eile oli kõik veel imeilus, siis tänane pilt on hoopis midagi muud. Juba eile õhtul hakkas sadama ja öösel tegi ka pisut tuult, ning täna hommikul tulevad meelde hoopis ema sõnad lapsepõlvest: "ilu ei ole igavene" ja "ilu ei panda patta". Neid sõnu tuleb vist ka nii mõista, et ilu ei tule kunagi kõige tähtsamaks pidada ega oma igapäevast elu selle varju jätta!
Mäletan hästi, kuidas ma tihti emalt küsisin, miks mina ei ole nii ilus nagu on Marta. Marta oli mu mängusõber naabriperes ja me olime peaaegu iga päev koos. Ema küsis selle peale alati, et mis siis sinulgi viga on, et sa oma meelest ilus ei ole? Aga Martal olid sinised silmad ja heledad lokkis juuksed ning tal oli alati ka ilusam kleit kui minul. Sellel ajal peeti heledaid juukseid ilusamateks ja ema, kellel oli tukkmust kräsupea, rääkis ise, kuidas ta oma juuksetukka puupulga ümber kerituna oli keldri peal kaks suve pleegitanud, et näha, kas need pisutki heledamaks ei lähe! Nii palju siis "ilu ideaalidest".

29. september
Mihklipäev on pilves, kuid ei saja. Loodetavasti jätkub veel ilusaid sügisilmu, sest küllap on paljudel veel tegemisi, mis enne lume tulekut vaja ära teha. Lehed ju kõik alles puude peal, aga need oleks kindlasti kasulik enne lund aiast kokku riisuda. Praegu on enamus lehti veel üsna rohelised ja vaid vahtrad on kirjudeks muutunud.
Vanasti oli mihklipäev tähtis päev, sest siis lõppes suiliste suvine teenistuseaeg ja algas juripäevani kestev talvepuhkus. Nüüd tahavad kõik hoopis suvel puhata, mis ju siin mail on alati ikka kõige kibedam tööaeg olnud!

3. oktoober, 1998
Laupäeva hommik selle sügise esimese hallaga. See on lõpp lilledele, mis seni ikka veel kangekaelselt õitseda proovisid. Nüüd tuleb talvepuhkusele jääda!

4. oktoober
Järgnes veel teinegi hallaöö. Mu kirburohi on selleks korraks lõplikult hävinenud. Elle ja Veljo vaatavad üle oma põllulappi enne sügiskündi ja talvepuhkusele jätmist.

6. oktoober
Istun oma akna all ja vaatan õue ning leian ennast nutmas... Küsin endalt, milleks need pisarad? Ei ole mul muret, et see või teine asi oleks tegemata või midagi oleks halvasti, aga kui meenub, kuidas alles mõne päeva eest mesilased kirburohul toimetasid ja tänast vaikust vaatan, siis lihtsalt ei saa pisaraid tagasi hoitud. Matustel ju ikka poetatakse pisaraid ja just matuseid see pilt meenutab, mis aknast välja vaadates paistab.

7. oktoober
Seekord tulevad mulle silma rõõmupisarad... Elle ja Veljo käisid Kallastel ja tõid sealt mulle nii ilusad tumepunased krüsanteemid. Seal on meri neid hoidnud sellest, mis öökülmad siin paari ööga korda saatsid. Peale selle toodi mulle Kopli sügisandidena ilusaid punapõskseid õunu ja nendest on mul ka väga hea meel. Tunnen, et Jumal on mulle täna suurt rõõmu teinud.

9. oktoober
Üsna ilus ilm ja kellel veel välitöid teha, saavad neid lõpetada. Minu tööd on tehtud ja elu elatud – hästi või halvasti, see ei ole minu otsustada, aga omale tundub, et rohkem olen halb kui hea olnud. Ma ei ole osanud või suutnud Jumala seadmisi ega käske pidada nii, nagu neid kirikus on ette loetud ja omal ajal kooliski õpetatud. Nooruses on inimene ikka iseteadlik ja usub kõik oma kätes olevat. Paraku peaks käsuõpetust ja kirjasõna palju rohkem lugema, et seda mõista ja selle järgi elada.

12. oktoober
Ilus ilm ja tahaks minna surnuaeda, sest seal puhkav ema põrm saab täna 111 aastat vanaks. See kõik on aga juba aastaid mulle ainult mõtteks jäänud. Peale ema kalmu on Sepamäel muidugi palju neid, kellega kaua koos elatud – kõigepealt Anton oma ema ja õe Riinaga, aga muidugi väga palju Kallaste küla inimesi. Jääb loota, et mind peagi puusärgis nende juurde viiakse...

15. oktoober
Ilm on selge, aga pisut tuuline. Sel aastal on puud kaua lehes püsinud ja ega ei tea, kas talv veel novembriski tuleb... Mu silma ees on aknast vaadates ilus mitmevärviline mets. See on nii põnev pilt just kaugelt vaadates, et paneb nagu iseenesest riime otsima. Lähedalt vaadates ta vist nii ilus ei olegi, sest endiste aegadega võrreldes on metsad kõik umbe kasvanud ja läbimatuteks rapikuteks muutunud.

18. oktoober
Veel tahaks metsi meenutada, sest mõlemad mu varasemad kodud olid ju koplite ehk väikeste lehtpuu-metsade servas. Need olid ikka inimeste kätetööga hooldatud metsad ja heinaaja järel nagu puhtaks pestud toad. Tegelikult said need vähemalt kaks korda aastas üle riisutud – kevadel talvisest prahist ja sügisel ka langenud lehtedest puhtaks. Milline lillerikkus neis aga kevadeti valitses, seda peab oma silmaga näinud olema! Nüüd on metsad inimestest maha jäetud ja paistab, et inimestel neid padrikuid enam vaja ei ole; kas need metsad veel inimeste järgi igatsevad, seda me neilt paraku küsida ei oska.

19. oktoober
On esmaspäev ja veel üks tähtis päev – Avo saab täna 30-aastaseks. Mul ei ole talle küll midagi kinkida peale siira soovi olla tugev ja elus ikka vastu pidada!

22. oktoober
Elle rääkis, kuidas üks esimese klassi õpilane tulnud tema juurde ja rääkinud: "Tädi, kas sa tead kui tühi mu kõht on? Meil ei ole kolm päeva kodus muud süüa olnud kui natuke keedetud kartuleid." Öeldakse, et lapsesuu ei valeta...

24. oktoober
On laupäev ja ilus sügisene ilm. Inimesed saavad veel teha oma viimaseid ettevalmistusi talveks. Mina tüdinen oma soki kallal pusimisest ja püüan vahelduseks mõned sammud ringi liikuda. Täna olevat Rinsis ka kiriku nimepäeva jumalateenistus (kuigi kahepäevase hilinemisega). Rinsi kogudus on päris kokku kuivanud ja on vist veel vaid kümmekond vanurit, kes jumalateenistusele tulevad, kui Kadarik siia ilmub.

26. oktoober
On selle kuu viimane esmaspäev. Ilm on muidugi sügisene, aga väga valju tuult ei lõõtsu ja päikegi piilub pilvetoast. Ta nagu naerataks arglikult, tahtes ütelda: "Kiirustage, kiirustage, ega talv enam kaugel ole!" Ja ennäe – ongi kohal erk ja vilgas tihane. Ei tea, kus küll Kopli tihased nüüd oma talved mööda saadavad?

On külm sügisene päev. Kossutan oma voodi serval ja mõtlen... Mida?
Meelde tuleb Raugi Saadu pere – kõigepealt Leena ja Mihkel. Neil oli kaks tütart: Aino ja Vaike ning poeg Mihkel. Viimane jäi sõjas kadunuks. Aino elab siiani Saadul selles pooleli jäänud elumajas, sest temale juhtus mees, kes rohkem Aino õlul elas ja enne sõda pooleli jäänud Saadu maja jäigi pooleli. Neil olid ka kaksikud pojad, kuid neistki ei saanud maja valmis tegijat.
Aino õde Vaike sai naiseks Päelda Kaasiku Elmarile ja nad ostsid omale Rinsis Sarapuu koha. Vana Mihkel ja Leena on nüüdseks muidugi surnud, aga Leena oli sünnilt Kallaste inimene ja Paistu peremehe Mihkli õde. [Siinkohal peaks täpsustama, et Paistu viimasel Mihklil sündis ühtekokku 9 õde (Mihkel oli oma isa ainus poeg), aga neist viis vanemat surid päris lapseeas ja üles kasvasid ning abiellusid neli nooremat: Julia, Eleena, Raissa ja Ekaterina. Järgnevas on emal jäänud märkimata Anduvälja Andruse naiseks saanud Raissa. Ü.R.]
Mihkli õed olid Leena, Juula ja Riina. Leena sai mehele Raugi Saadule, Juula oma küla Uiesaadu Riidu esimeseks naiseks ning Riina kõige viimasena Tupenurme Jaagu [hilisema Panga] Vasseli naiseks. Juulal oli Uiesaadu Riiduga kaks tütart ja poeg Kusti, kelle sõda omale võttis. Riinal ja Vasselil sündisid Tupenurmes kaks tütart.
Jutt aga algas Raugi Saadust ja sellega seoses tahan lisada, et Leena, kes Mihklist varem suri, oli võtnud oma juurde ühe üksikuks jäänud Mare-nimelise vanainimese, kellel arvati ka mingit pärandvara olevat. [Võiks märkida, et see Pallasmaa juurtega Mare kannab muhulaste andmebaasis ID-numbrit 1097 ja oli Nuka vabadikukohal surnud Anduvälja Andruse #3894 naine. Väidetavalt suri Mare vähki ja tema viimane lõpp võis niigi piinarikas olla, aga pelgalt külajuttudele tuginevat, et Mare Leena üle elas ja lõpuks Raugi Saadu loomade laudas surnuks külmus, ei tahaks siinkohal kuidagi kinnitama ega üle kordama hakata! Ü.R.]
Nüüd aga tagasi Kallastele... Olin 16 – 17-aastane, kui olin aasta Paistus teenimas. Sel suvel ehitati Paistus uusi kambreid. Nii seda juurdeehitust sel ajal nimetati, sest elumaja ja suur rehalne olid ikka otsapidi koos; rehalsele järgnes rehetuba ja siis nn. puhtad kambrid. Mihkli noorem õde Riina oli sel ajal veel vallaline ja käis suveti mandril mõisades raha teenimas. Oma talust esialgu veel nii palju raha ei tulnud, et kaasavara korjata, pealegi kui ehitus oma osa nõudis. Tööd oli aga talus palju ja perenaisel olid juba väikesed lapsed. See perenaine oli mu täditütar Kallaste Pärdilt. Nii siis olime onutütre Elmiga (Maripuu Madise tütrega) suve Paistus nii, et 19-aastane Elmi ikka täis-töövaimuks ja mina rohkem jooksupoisiks ning loomade ajajaks. Elmi oli ara iseloomuga ja küllap tundis ka palju ebameeldivusi, sest võttis kõiki ütlemisi liiga tõsiselt.ja südamesse. Mina olin vist alles nii lapseohtu, et ei osanud kõike tähelegi panna. Mäletan, kui väsinud Elmi oli, kui terve rehalsetäie heinu oli üles lakka hangunud. Hein oli virnas vajunud ja raske. Peremees ja perenaine olid lakas heinu vastu võtmas, aga nooruke suiline pidi hanguma. Mina keetsin süüa, sest süüa ootasid ka ehitusmehed kambrite juurest.
Sügisel, kui suilise aeg ümber sai, läks Elmi koju, aga ma jäin ka talveks ümardajaks. Riina tuli ka talveks koju, aga neil vist oli juba plaanis hakata Vasseliga oma elu seadma.
Paistus olid lammaste laut, kaev ja mõrra kuur kõik tee ääres. Ka uued kambrid said nii tee äärde, et aknast nägi kõiki, kes mööda käisid. See tee ehk Paistu tänavaks nimetatu oli Raugi ja Tupenurme külade ühendustee. Sel ajal olid Muhus Muhu Suurvald ja Hellamaa vald. Kallaste oli Suurevalla ja Raugi Hellamaa valla küla. Kui Raugi poisid mööda läksid, siis lauldi ikka:

Paistu naised naljakad ja Munska naised muiakad,
keetsid putru pihma-pahma, lasid jahu lihma-lahma.
Pudrule jäid pumbid sisse, kuivad jahud kulbi sisse.

Lõpuks hüüti veel „allesäuka“ ja siis oli hinge pealt ära öeldud, mida tüdrukud ikka kuulma pidid. Meeles on see, et kui vana aasta õhtul kirikus käisin, siis oli komme, et kirikust koju jõudes katsuti kõiki tööriistu – siis pidi suvel hästi kärme ja kõigi töödega esirinnas oldama. Oli veel kombeks, et nende jalatsitega, mis kirikuteel jalas olid, ei mindud kirikusse sisse, vaid need vahetati enne kirikuaeda jõudmist uute ja puhtamate vastu. Selleks sobis hästi tee äärde jääv Rätsepa saun, mis veel kütmisest ja vihtlemisest soe oli. Teekäimise jalanõud seoti rätikusse ja jäid sauna esikusse, ainult et kirikust tulles oli tegemine neid sealt pimedas üles leida. Mina olen alati pimedat kartnud ja see kirikutee oli mulle ka võõras. Pealegi tuli see mööda Sepamäe surnuaiast. Ma olin kirikust tulles hirmul, et mitte Kallaste inimestest maha jääda. Ennem polnud kellelgi aega oma jalanõusid vahetama hakata, kui juba surnuaiast möödas oldi ja Tupenurme tuled paistma hakkasid. Siis hakati vaatama ja teisi jalatseid panema. „Ui aeg, mool ühed võerad roosit pätid!“ ohkis Kallaste Ranna Juula. Sain aru, et mul ka võõras rätik pihku jäänud, aga ei julgenud seda kellelegi kurta. Nüüd sain aru, et Juula jalatsid peavad vist minu käes olema ja nii lahenes asi lihtsalt.
Veel tuleb üks hull asi meelde... See oli juba kevade-poole, kui poisid olid nõu kokku pannud, et lähme Paistu suilist vaatama. Lõõtsmoonik oli neil kaasas ja tulidki Paistu. Ma olen kanade sorti ja õhtuti unine. Juttu mul ka palju ei ole ja ju ma siis uniseks jäin ning silm kinni vajus. Eks Kopli Anton, vallatu ja vigurvänt, olla ütelnud, et vaatame, mida Paistus õhtuks söödi. Paistu tubade vaheseinad olid alles pooleli ja köögis olevasse toidukappi pääses ka suurest toast. Käekellad ja taskunoad olid siis moes. Anton võttis kapi ukse lahti. Seal oli klimbi supi kauss ja see oli muide ka minu lemmiktoit. Anton võtnud klimbi oma taskunoa otsa ja torganud selle mulle suhu, kui mu silmad kinni olid vajunud. Ma unise peaga tunnen, et nii mõnus asi suus ja neelasin selle lompsti alla. Poistel naeru kui palju, et Paistu suiline nii unine, et jäi enne magama kui klimbi alla sai neelatud!
Antonit ei olnud küll sageli kodus. Tal oli maja ehitus pooleli ja samal ajal käis Pärnus kala püüdmas või täpsemalt mõrrasulasena raha teenimas. Aga sellel suvel ta siiski kodus oli ja jõudis ka mind kiusata. Kord saadeti mind rannast hobuseid tooma. Need olid mere ääres ja sain nad üsna ruttu kätte. Aga nagu kiuste juhtus Anton teisel pool väravat olema ega lasknud mind väravast läbi. Muudkui räägib anektoote ja hoiab värava haaki kinni. Sain nagu pahaseks ja ütlesin, et räägin Mihklile, et ta sind õpetaks. Mihkel käis Pärdi meestega merel ja nende lauter oli just Kopli värava taga. Kopli on nii mere ääres, et mõnikord on muda peenar lausa värava taga.
Sain lõpuks siiski hakata hobustega Paistu poole minema, aga küllap seal juba hädaldati, et kui kaua neid hobuseid otsitakse. Sedasi Anton mind narris kuni 1940.a kevadel üsna mures olin, kui oma küla Mäe-Toomale pidin suiliseks minema. Aga sellest olen vist juba mitmel korral kirjutanud.

17. november
Jõudiski talv kohale. Olla 10 kraadi külma olnud. Aga oma kaustiku poole pöördun täna hoopis sellepärast, et Antonil oleks täna 87 aastat turjale saanud, kui ta juba viiendat sügist Sepamäel ei oleks. Mul on nüüdseks see tunne kadunud, et ta ennast veel kuidagi võiks mulle ilmutada. Esimesel talvel peale tema surma ma ikka uskusin, et ta ennast mulle näitab, aga olen teda vaid mõned korrad unes näinud. Elle käib teda Sepamäel tihti külastamas, aga mina seda ju teha ei saa.

12. detsember, 1998