Mälestused 1996


Vana aasta vaikselt välisukse suleb,
ta puudutusest alles ukselink veel soe.
Uus aasta kohe kiirelt sisse tuleb,
mis möödas, talle midagi ei loe!

1995.a viimane päev.
Milline ta oli? Nii ilus, vaikne ja rahulik. Minule oli see nii. Sajab vaikset, pehmet lund. Seda on maas juba üsna palju, kuid tuleb veel. See on hea. Kõik kattub pehme, puhta, valge vaibaga. Ei hakka silma kuskilt musta ega inetut. Ma ei tee enam tarblist tööd. Süda on rahul ja meel nii hell. Ka Jõulud olid nii vaiksed., rahulikud ja puhtad lume poolest. Nii hea, et see lumi katab kõik. Lilled, madalad ja õrnad rohttaimed, kõik on sooja pehme vaiba all. Putukad ja pisielanikud magavad ja koguvad uut jõudu kevadiseks ärkamiseks. Peaks mu viimane lõpu päev olema ka nii vaikne, nii rahulik. Kui Taeva Isa tahab, siis on!
3. jaanuar, 1996.
Ilm on ikka ilus, vaikne. Puud lumised ja härmas.Pühad saavad mööda. Nad olid nii kenad. Mul on palju häid sõpru. Nii palju õnnesoove ja kaardikesi on tulnud. Ma ei korja neid enam kokku, nagu vanasti, aga salmid kirjutan üles. Mul on ju nii palju aega. Neid on nii hea pärast lugeda. Aga alguseks üks mu oma mõte:
On Jõuluõhtul meel nii hell... sa unistad
sa ootad, nagu kaugusest oleks keegi tulemas...
ootad ja vaatad, kuni tuhmiks lä’eb silm,
pea hakkab huugama ja pimeneks nagu ilm...
Põle enam sellist rõõmu, nagu oli lapseeas;
on rinnas rõhuv mure ja hallid juuksed peas...
Sa küsid iseendalt nagu aru pärides,
kas sündida võiks veel ehk meile
üks Jeesus – Jõululapsuke?!
Mulle saadetud salmid:
Soovin sulle palju jõudu,
elumerel tasast sõudu.
Päike jäägu sulle soojaks
Alaliseks õnne toojaks [Liina]
    Saabub õhtu ükskord aastas,
    raugeb sadu, vaikib tuul
    Sumbub kõik, mis hinge saastas,
    küünlad süüdatakse puul [Endla]
Jätkugu sul jõudu, tahet
Nutta, naerda, andeks anda
Oma rõõmu, oma muret
Nagu lille kimpu kanda [Vaike]
    Kuu heidab hõbedasi varje
    Ja küünlavalgus kuldset sära
    See jõuluõhtu imeline valgus
    On ootuste ja unistuste päralt [Ella]
Jõuluõhtu küünlasära
jäägu hinge püsima,
Aasta hallil argipäeval
soojendagu südant ka [Liide]
Tähtede kullatud silmad
vaikselt valvaku sind.
Päike, mis ehib maailma
ehtigu täna ta sind [Meida]
Tasa, tasa helisevad jõulukellad
üle ilmamaa
helisevad, kuulutavad
headust, armu ka [Lepmets, Liide]
     Helisegu Jõulukellad,
    kätte jõudnud püha öö
    kostku rõõmuhääled hellad
    üle pilves tähevöö [Ida]
Jälle aasta mööda läinud,
rõõm ja mure kaasas käinud.
Olgu algav aasta parem
kõigist neist, mis olnud varem [Mare]
Pilt nii ammune ja aegund,
kuid igal aastal kordub see:
vaikne õhtu, kella helin
kutsub kõiki palvele.
 Toad on valged küünla särast,
 kuuse lõhn ja meel nii hell
 kas saab sündida me hinges
 Jõululapsuke nii hell? [Sirje]

Keegi ei peata aastate sõudu,
soovida võime vaid õnne ja jõudu.
Säragu sul ilus kuusepuu
ja toogu õnne aasta uus! [Liide]

Aastad kui helmed,
mis lükitud paela,
kandmiseks meile
on pandud nad kaela.
Olgu sul tervist ja tugevust veel,
et kaelas ei tunneks sa aastate keed [Meida]

Las mööduvad aastad,
las halliks lä’eb pea.
Kui tagasi vaatad,
on elada hea [Salme]
    On möödunud suved
    ja pakased kuud,
    kord aasad on õites,
    kord raagus on puud.
    Oled sammunud reipalt elu teed,
    olgu õnne ja tervist sul veel ja veel!
    Tähtis ei olegi aastate koorem;
    tähtis on hing ja see olgu noorem! [Maimu]
Taas kiirelt lööb sekundeid aegade kell,
Pea raugeb ta viimane heli...
Jääb hinge vaid mälestus hell,
aasta 1995 oli... [Maie]
Ammugi möödas on lapsepõlve rajad,
Rohtu on kasvanud mängude majad.
Aastad – need mööduvad lõputus reas,
sinugi seitsekümmend üheksa nende seas [Ida]
On aastad kiirelt tulnud, läinud,
neis põimitud on mured, rõõm ja õnn.
On mõnest elupõimest mälestused saanud
ent uued rõõmud ootamas veel on [Lepmets, Liide]
On kaunid aastad läinud kiirel sammul,
kui linnud, kellel tiivus tuulte tulv
ja kuigi jõudu kulub igal sammul,
sul ikka jätkugu veel elutuld [Vaike]
Jälle möödunud aastate merre
väga kiirelt üks aasta on läind.
Aasta saabuv taas ehitab purde,
jalg aralt et astuda võib
Silm otsimas kauguses sihti,
mida tihti küll kohe ei näe,
kuid ka pilvises taevas on tähti!
Usu seda, siis kergemaks läeb [Lepmets, Liide]
    Olgu su päevades päikese kulda,
    õhtutes tähtede hõbedat! [vennapoeg Ants]
Õues vilguvad jõuluöö tuled,
üha rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistust rändama läheb
sellel ilusal pühade ööl [vennapoeg Ants]
    Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema
    ja ära pimedusel seal aset anna sa.
    Sa südames nüüd pane kõik küünlad põlema
     ja ehi oma hinge sa taeva rahaga [Kunni Meida Võrust]

Üks mu oma mõte:
Pilt nii ammune ja aegund
seisab mu südame sees,
kodu nii vana ja vaegund
püsib mu silmade ees.
Ei ole ju armsamat enam,
kui Jõulud ses hubases toas
Me lapsed hullasime rõõmsalt...
rukki põhud olid põrandal maas
Laual olid ahjust võetud leivad,
sepik lõhnas nõnda meeldivalt
Kui ema tõi veel tulikuumad makid,
Jäid meist mäng ja põhud põrandal.
Meel oli siis nii helge,
ei olnud ju muresid ees.
Kuigi hilisem elu ei olnud ka kerge
... on okkaid ju alati teel.
Nüüd on mugavused käes kõik ammu,
Kuid ei ole rahu südames.
Pole enam seda vaegunud kodu
... on vaid mälestus ja silmad vees.
Sedasi mõtlesin enne viimast Jõuluõhtut. Uue aasta esimesel päeval olid aga hoopis teistsugused mõtted:
Pilt enneolematu ja uus asus mu südamesse. Lumi nii puhas ja valge särab nagu kuld – on silmale vaatamiseks ees. Päike, kuigi meist kaugel, on särav ja hõbedane ning teeb mu meele nii helgeks, et rõõm asub südame. Tuult ei ole. Puu oksad ei liigu. Kõik magab paksu lumevaiba all... Kuni kevad selle kõik õrnalt äratab. Siis on loodus elevil...

Üügu pank
Kadakad ja kivirahnud. Valged pilvelahmakad.
All sinetav meri ja kõrkjalaigud – nendel tiirlevad kajakad.
Kadakate vahel näed punetavaid marju,
õitseb kukeharigi seal.
Roosatab kassikäpp ja kivide vajus
ja palju teisigi kivililli on reas.
Üleval põletab päike, maapind pakatab;
õhus nagu hõljuks juba äike,
raske on hingata.
Silm otsib merd, et kasta end vees – et päike ei põletaks nahka.
Et silmad ei kipitaks ja tuju ei läheks pahka.
Seal all, seal on jahe; on allikaid palju,
Kristallina selge on vesi neis sees.
Seal kustutad janu ja kaugusse vaadates on sinine meri su ees.
Ülevalt vaatab veel päike, kuid enam ta ei põleta,
Sest merevesi nii pehme ja hellalt sind paitab ta.

Üügu pank – sa oled ilus,
oled uhke, võimas ka,
aga üksinda puudub sul mõnu,
sest meri peab olema ka! (sedasi mõtlen mina)

Kolmekuningapäeva laupäev (5. jaanuar)
On pilves, kuid ei saja.Tuult ei ole. Puud kõik lumes ja rahulikud. Ta ei ole enam see, mis enne. Inimene ei ole ju ka enam see. Oled veel nagu pehkinud känd, mis igast puudutusest pudeneb. Aga õnneks on vaikne ja rahulik. On meeles ka eelmise Kolmekuningapäeva laupäev. Siis oli ka kena ilm, aga ei olnud nii paksu ega puhast lund ja päike paistis. Elle läks tööle nagu tänagi. Ma ei saanud siis veel ennast ise hästi asemele ja lasin Ellel oma jalad sinna panna. Ei saa ma ju mingeid tarblisi töid teha. Jäin poolunne ja kuulsin, et meri kohiseb. Ka kajaka häält nagu oli selles kohinas. Mõtlesin, et miks see meri küll kohiseb kui tuult ju ei ole? Virgun uuesti ja tõusen. Ei ole merd, ei ole kajakat. Vares Kunni korstna otsas ütleb mulle „häbi, häbi, laiskur. Nii ilus ilm ja sina magad.“ Sel aastal ei läinudki asemele. Puigin mõne varda ja mõtlen möödunule. Elle on tööl; ta peab seal ka homme olema. Mul on aega. On aega püha pidada ja eks siis peangi

Pojapoeg Madis

Ta on hea poiss. Mu lapselapsed on kõik head lapsed. Jääksid nad ikka headeks ja ausateks! Ma ei uinu ühelgi õhtul enne, kui olen nad mõttes läbi käinud ja olen nendega mõttes kasvõi ühe sõnagi vahetanud. Nad on kõik mu vastu väga head olnud. Olen ma jõudnud nendele ellu midagi kaasa anda?

Esmaspäev, 8. jaanuar
Pühad ja tähtpäevad nüüd kõik möödas! Kõik oli kena, vaikne ja rahulik. Kaheksa päeva sellest aastast (õieti seitse, sest see tänane on ju alles ees) on läinud kõik kenasti. Ilmad on olnud ilusad ja siis on ju ka tuju ilusam. Kui ei ole ägedaid valusid ja kui närv ka ei mässa, on elu rahulik ja hea. See ei oleks sedasi, kui taevaisa ei aitaks. Ilma tema abita mina küll olla ei saa.
„Taeva isa, aita mind ikka lõpuni – kui raske see ka ei tuleks, aga hoia mu käest!“

Muhumaa – oled armas sa
Väike Muhumaa ja su ranniku viir
Mu meeltesse sööbinud te...
Nii sinine meri, leel siidpehme liiv,
pole kaunimat enam kui need
Põletavat päikest varjab Üügu pank
All on allikaid palju – nii selge on vesi neis sees.
Ja kui vaadata päikese tõusu suunas,
on mu kodu seal... mu silmade ees.
Seal leppade ja kaskede varjus
kasvab kullerkupp, pääsusilm ka
Maikelluke ja nurmenukk ja ülaseid palju.
Varakevadel sinililledest sinetab maa
Kas saab siis olla kaunimat paika maailmas?
Ei -- mitte ühelgi maal
See on üksi siin väikese Muhu saare rannas – oli mu kodu kord seal.

9. jaanuar, 1996    Meenutus
Ikka on lapsepõlv see, millesse mu mõttelend kinni jääb ja takerdub! Seekord on mu meeles esimene koolipäev. See oli vist aasta 1925. Õieti ei mäleta enam, aga nii ta pidi vist olema. Kool oli mu kodust mõne kilomeetri kaugusel vanas Tamse mõisahoones. Minu jaoks oli see maja aga uus ja huvitav. Ma tahtsin koolis käia. Tänapäeva lapsed vist ei taha. Nad käivad seal vastu tahtmist ja on oma meelest juba niigi targad. Juba 4-5 aastastena vahivad nad telerit ja sealt nad oma tarkuse saavadki. Minu lapseeas ei tuntud ega teatud televiisorist veel midagi.
Tamse koolimajas oli kaks suurt tuba. Ühes olid 1. ja 2. klass, teises 3. ja 4. klass. Õpetajaid oli kaks: Pallas Mihkel ja Raavel Vassili. Viimane oli ühtlasi selleaegne Rinsi kirikuõpetaja. Pallas oli aga kooli juhataja ja kogu kooli a ja o.
Olime siis kümmekond poissi ja tüdrukutirtsu ühtekokku Tamse kooli esimene klass. Küllap neid oli seal elavaid ja ka tukunuiasid nagu sellal armastati ütelda. Mulle meenub üks hästi elav ja  andekas poiss – umbes Tootsi-taoline Lutsu raamatus. Oli ju esimene koolipäev ja me kõik olime nagu kohmetud ja üksteisele võõrad. Vassel aga oli terav ja elevil. Vassili Armas, nii oli poisi nimi. Me vist kõik ei osanudki veel lugeda, aga Vassel vadistas kogu aeg meile tükikesi ja jutukesi oma raamatust. Õpetaja Pallas oli ametis 2. klassi lastega, kui meie Vassel hõikas: „Kuuled sa Mihkel, kas sõuke raamat aitab?“ Mihkel tuli naeruse näoga poisi juurde, silitas tal pead ja ütles: „Aitab küll, aga kooliõpetajat kutsutakse natuke viisakamalt“. Aga noh, kust Vassel seda teadma pidi? Oli ta ju alles esimest päeva koolis.
Õppisime kuus talvet Vasseliga koos. Sel ajal pandi kohustuslikule neljale kooliaastale veel kaks lisaks ja Tamsel oli siis 6-klassiline algkool. Vassel oli väga andekas ja terane õpilane ja temast oleks igas mõttes võinud „asja saada“, aga paraku oli ta vaese lesknaise vallaspoeg. Ema kasvatas teda isata ja üsna suures kehvuses. Hiljem sõja-aastatel läks Vassel välismaale ja oli kuulda, et sinna ta ka suri. Ei jätkunud tal jõudu tuntuks ega kuulsaks saada. Mulle jäi ta meelde Ellumäe Vasselina – oli niisugune vabadukukoht Pallasmaal, nüüd vist päris kadunud.
Veel tuleb meelde see, et mu koolitee ääres oli ka mu onu kodu ja sepipada. Onu oli tubli sepp ja teda kutsutigi Sepa Mihkel (lõõpimisi ka Vidi-Mihkel). Õigupoolest oli ta mu isa vanem poolvend (vanaisa esimesest abielust) ja minu isa oli vanaisa teise abielu poeg. Sepa amet peres oli päritud, sest sepatööd tegid ka minu isa ja vanaisa ning Paa-Andruseks kutsutud tuntud sepp olnud ka isapoolne vana-vanaisa.
Ka meil oli vanaisalt päritud sepapada. See oli mullegi väga huvitav ja armas koht – kuigi must ja tahmane. Onu kõlksutas aga igal hommikul oma Tamse sepikojas, kui sealt kooli minnes mööda läksin. Ja onu kodust ei saanud ma ka muidu mööda, kui onunaine mind ukselt ei tervitanud. Oli see uks ju otse vastu teed. Onul oli neli tütart ja kaks poega, aga see, kes mind kooliteel tervitas, oli juba onu teine naine – esimene ja laste ema oli juba surnud ja lapsedki oma elamistega juba kodust välja jõudnud.
Onunaine oli oma uksel hommikuti ja tihti ka õhtuti koos sooja pannkoogiga, kui koolist tulin. Ta oli mu vastu väga sõbralik. Sepa värava taga oli suur veeloik ja seal olin ma eriti esimesel kooliaastal mõnikord ka pisut hädas, sest ma ei osanud liugu lasta ega julgenud mõnikord jäälegi minna. Kord viisid teised mu kaugele libedale jääle ja tulid ise ära. Ma olin liiga arg ja kohe oli mul ka nutt varuks. Onunaine oli siis see, kes mu tee peale talutas. See on ka meeles, et kui onu meil käis, siis ta võttis oma mütsi peast, läks meie pliidi siibri juurde, kattis oma palge mütsiga ja hüüdis: „Alloo, alloo toores nänn. Oled sa kodus? Kas toit on valmis? Ma tule kohe. Tule mulle ukse peale vastu.“ Sedasi ta siis rääkis oma naisele enne koju minema hakkamist. Ta kutsus oma esimest naist ikka „keedet nänn“ ja teist naist „toores nänn“. Miks või kust neil niisugused nimed, seda ma teada ei saanudki. Öeldi, et mis sa kõike pärid. Need olid mu meelest head ja armsad  endise aja jutud!

Kõik endine on mu meelest ikka armsam ja ilusam. Ju sellepärast, et nüüd ma ei saa enam olla looduses. Ma ei saa enam olla mulla sees, kuigi tean, et mullas on meie toit. Mullas on nii rikkalik lisa söögilauale. Mu söögilaud ei ole küll kunagi tühi ja kõht on täis ning tubagi soe. Oskan ma olla tänulik? Ei vist oska!

Kallaste koppel ja kiik

Pole kaunimat enam vist kuskilpool mujal
Kui Kallaste koppel ja kiik.
Juba endistel aegadel tundsid end noored
nii rõõmsalt ja lustakalt siin.
On kiigel nii mõnus, sest hõljud kui õhus,
Ununeb päev ja väsitav töö.
Ükski mure ei vaeva, oled vaba ja rahul
sellel sumedal suvisel ööl.
Elu sul paistab nii helge,
siht sirge su silmade ees.
Tahad, et kõik oleks selge, et mured ei rõhuks eluteel.
Kui sa kainena mõtled ja mõistad.
siis raskused hajuvadki.
Kõik laabub nagu iseendast, oled rõõmus ja õnnelik.
Praegused noored ei tea, et kiigel on hõljuda hea:
sinust korraga kadunud loidus
ja ei valuta uimane pea.
Nüüd õhtuid saadavad mööda
noored baarides – seltsiks õlu ja viin.
Algul hõljuvad ehk udusulgedes,
kuid sellest saab peavalu ja piin.
Mõtle nooruk, tule tagasi aega,
kus ilusal suvisel ööl sa hõljusid kiigel,
ehk surusid kallimagi kaenla, aga päeval olid hoolikalt tööl.

Kallastel oli see kiige koht ja noorte koos olemise plats jaba ammu aegu tagasi ja püsis ka veel 1930-ndatel aastatel. Ka mina käisin siis Kallastel kiige all. Olin Nõmmkülas (Pendul) suiliseks. Ei aimanud siis veel, et mu kodu sellele kiigele nii lähedal saab olema. Oli ju see Kopli vabadikukoht juba siis olemas ja oli ka Anton seal toimetamas... Enamasti oli ta küll kodust väljas raha teenimas ja Pärnus kala püüdmas.
Juba üsna lapsena käisin ma Kallastel, sest seal oli Pärdi perenaiseks mu ema õde Juula. Mu ema õdedel-vendadel olid kõigil suured pered. Ka Pärdil oli palju lapsi ja minust pisut noorem oli tüdruk Riina (hiljem Ernaks kutsutud). Riinast paar aastat vanem oli poiss Artur ja tema sai mu õe Salme meheks. Nähtavasti saatus tahtis nii, et mina ja mu kaks nooremat õde pidime kõik kolmekesi Kallastel elama hakkama – mina Koplil, Salme Pärdil ja Olga Korjul. Olga saatuseks aga sai, et ta Korjul elama ei hakanudki vaid peale oma Vasseli surma sünnikoju tagasi tuli. Salme elas Pärdil oma päevad lõpuni, aga mina pidin oma Kopli ilusast kodust vanas eas tütre juurde Paenasele asuma. Kõik need elude kulgemised paistaks nagu kuidagi kellegi poolt ette määratud olevat!
Kallaste kiik oli algul, siis kui lapsena seal käisin, talude juures mäe peal (pärastise Uuesaadu värava taga), aga millalgi viidi see endisse küla vasikate koplisse ja see asus all mere ääres Üügu panga lähedal. Seda uut kiigeplatsi külastasin juba Nõmmküla Pendu Riinaga, kes oli mu ema vennatütar. Kallaste Pärdi Riina (Erna) oli ema õetütar.
Mu esimeste Kallaste-aastate ajal ei käidud enam koplis kiige all koos, sest olid tulnud keerulised ja rasked sõjaajad. Kiik oli vist hoopis lagunenud ja see taastati alles 1989.a suvel.
Nüüd on koplis küll uus ja ilus kiik, aga miski ei ole enam see! Kiik on võib-olla endisest ilusamgi, aga inimesed on teistsugusteks muutunud. Inimesed oleks nagu lodevaks ja laisaks muutunud; koppel on täis võsa ja rämpsu. Põllud on söötis ja seal lokkab ohakas. Karjamaad katab kibuvits ning ummistab muu praht. Ei ole enam lambaid oma karjamaad harimas. Lammas oli see, kes treis kadakad ümarguseks ja maa oli nii puhas, nagu pestud põrand. Kuidas ka on, aga endisaegsest ilust ei ole nagu enam midagi alles!

15. jaanuar, 1996    Uue nädala esimene päev.
Mul on küll hea siin tütre juures Paenasel, aga ikkagi leiab ka mure tee mu juurde. Iga päevaga kallineb toit. Iga päevaga ta kahaneb! Kust tuleb lisa? Ei kasva ju põldudel enam vilja ja ei häälitse laudas loomi. Seda on kerge küsida, miks see küll sedasi on, aga vastust sellele küsimusele ju õigupoolest ei olegi! Keegi ei ütle, miks ei harita enam maad? Miks ei künta enam põldu ega niideta umbrohtu ja ohakaid? Miks on mets võsasse kasvanud ja karjamaa nagu pühkimata tuba? See on sellepärast, et vanad ei suuda enam – nende jõud ja ramm on otsas, noored aga ei tahagi enam midagi! Noored tahaksid olla ilusad, puhtad ja mugavad. Nad ei salli higi ega mullast korbaseid käsi. Mullas aga on meie leib. Mullas on nii palju kulda peidus. Kõigil on raha puudus suur, aga mulla seest ei otsi keegi kulda...
Meie igapäevast leiba
anna meile tänapäev,
anna andeks meie võlad...
aga kui me andeks anname ka oma võlglastele (kas anname?)

Taevane Isa, halasta meie peale!

2. veebruar, küünlapäev, 1996
Ilm nii ilus. Puud-põõsad õrnalt ärmarüüs. Vaikne ja päike särab. Kogu selle jaanuari kuu olid ilmad ilusad ja vaiksed. Mis saab edasi? Kas on see aasta kõik ilus ja vaikne? Ei tea. Vara veel selle üle otsustada. Seda näitab alles ees tulev aeg.
10. veebruar
Selge ja karge hommik. Külma olla 24 kraadi. Kakskümmend neli – nii külm! Mis teevad vaesed linnud? Kust nad saavad süüa ja kust sooja? Aga päike... Päike on juba kõrgemal ja soojendab. Ta paistab mulle otse peale ja ma tunnen, kui soe on ta pilk. Päike, sa oled hea. Sa teed looduse soojaks; su kiired pehmendavad seda karget külma. Pisikesed põldkanad, kust teie küll sooja saate? Taeva Isa aitab teid...
Maa on paksu lumevaiba all. Küllap on lumevaiba all ka mu elulõng ja lumelill seal Koplil. Kas te tärkate veel kevadel? Kui Taeva Isa tahab, küllap te siis tõusete ja õitsete ka.
Täna on veel Uisu Valli sünnipäev...
18. veebruar (pühapäev)
Jälle nii särav ja ilus. Päike on see, kes looduse ilusaks teeb. Eile tuiskas ja sadas.Puud-põõsad olid kõik lund täis. Nüüd on kõik nagu hõbepärlitega üle külvatud. Sajaks nagu hõbevihma. Seda teeb päike.
Täna käisid ka Laine ja Ants siin. Süda jälle rahul – pole kelleltki midagi halba kuulda. Mu vahalill õiseb – nii ilusad roosad tupsud peal. Nad on armsad need lilled. Nad õitsevad mulle nii suvel kui talvel. Koplil õitses kolm talve mulle lumelill –  ikka jaanuari-veebruaru kuus. Siis ei olnud külm, olid soojakraadid ja lill oli kohe õites. Armastan neid lilli nii väga, aga olen nii väeti, et ei saa nende heaks enam mitte midagi teha – ainult armastada saabki!
Märts, kevade kuu
Kevad on juba alanud, aga lund on veel nii palju ja paksult. Seda tuleb juurdegi. Päike küll juba üsna kõrgel, aga ühe korraga ta seda sulatada ei jõua. Aga päike võidab kindlasti ja külm peab taganema.
Vaatan oma kalendrit seina peal... Märts – paastu kuu. Nüüd ei paastu inimesed enam sedasi, nagu seda tehti vanasti. Sellest saab veel vaid kirjadest lugeda. Ei ole mina osanud ega suutnud õigesti paastuda ega Jumala käske ega seadmisi õigesti täita. Aga Jumal on mu palveid siiski nii palju kuulnud ja aitab mind iga päev ning iga tund, sest üksi ma  ei saa hetkegi. Ei saa ma oma jalgu ilma temata asemele, ei saa ka sukki jalga muidu, kui ei ütlen: „Taevaisa, aita mind!“ Ja ta aitab. Pusin küll, aga kuidagi ikka saan.
Uisu Vaike, kus sa oled ja mida sa teed? Mõtlen nii tihti sinule. Kuidas on Valliga, kuidas ta tervis... Sander Liide läbi kuulsin, et oled seal Valli juures ja aitad teda. Et see raske haigus pidi Vallit jälle tabama... Aga taevane Isa aitab. Ta on hea ja armuline. Ootan nii väga, et sa kirjutaksid – ise ei saa ma selle järje peale.
24. märts, 1996
Jälle üks rabav ja halb uudis.Eile õhtul oli Kuivastu sadamas praami peal juhtunud traagiline õnnetus.35-aastane noor naine jäänud laevalt maha sõitva manööverdava liinibussi rataste alla ja kohapeal surma saanud. See noor naine oli Kallaste küla Vahtra Liia Saarkoppel. Oli Oskarile ainus laps; Liia ema Teele on juba mitu aastat surnud. Kuuldavasti elas Oskar üksi ja Liia oli juba sügisel kolinud mandrile. Liia oli abielus ja kahe lapse ema – poeg 17-aastane ja tütar 9-aastane. Abikaasast lahkus Liia suvel. Oli see õnnetus? ... ei tea!


Pühendus emale

Eesti keeles on kaks lühikest ja kõlavat sõna „ema“ ja „kodu“. Ei ole minu meelest armsamat neist sõnadest. Sellest ei oska aru saada enne, kui sul peas juba halli hakkab olema. Elu, see on väga keeruline ja käib kõveraid radu. Kuid noorus on alati nii ennatlik ja kindlas usus iseendasse, et ei tulegi nagu meelde sul enda kõrval ka teisi tähele panna. Siis, kui su jalad juba tuigerdama hakkavad ja sa enam ei saa kõike teha nii nagu tahaksid, siis sa märkad, et kodu, kus olid ema ja isa, on sulle siiski kõige enamad. Kuigi seal pole enam neid armsaid – eriti ema. Ma ei tea miks, aga mulle on see nii. Isa oli ju ka minu vastu väga hea, kuid ema oli siiski parem. Mu ema oli pärit lasterikkast perest ja nad jäid juba varakult ema armust ilma, sest ema oli neil surnud, kui minu ema oli alles 8-aastane, vanem õde Juula 12-ne ja kaks nooremat õde (Riina ja Leena) alles üsna väikesed. Neid oli kokku 4 venda ja 4 õde. Vennad olid Mihkel, Madis, Juri ja Ivan. Nende isa Juri ei võtnud peale naise surma enam uut naist. Ta olla ikka öelnud, et ma saan küll uue naise, aga lapsed omale enam ema ei saa. Ja see oli tal täiesti õige arusaam. Sest see uus inimene, kes oleks tulnud nii suure laste pere keskele, ei oleks kunagi suutnud neid lapsi sedasi kasvatada ega öpetada, nagu nende oma ema. Isa suutis ja isa oskas neid igati õigesti eluks ette valmistada. See vana mees, mäletan teda sellisena, oli muheda näo ja väga töökate kätega vana mees. Vanas eas ta valmistas mitmesuguseid puust nõusid ja pütte, nagu neid sellal nimetati. Küllap siis õdedel tuli samuti juba väga varakult hakata kõiki naiste töid tegema, sest Juulast vanemat naisinimest peale pereema surma tallu ei jäänudki. Vend Mihkel sunniti küll ka juba üsna noorelt kosja, aga ega temagi tahtnud või saanud omast palju vanemat naist võtta. Mäletan, et ema rääkis tihti oma lapsepõlvest – kuidas nad leiba sõtkudes olid vallatust teinud ja kaevust vett tuues selle mitu korda enne tuppa jõudmist ümber olid pööranud.
Sel ajal tehti leib ainult kodus valmis. Leib segati rukki jahust ja harilikult õhtusel ajal. Hommikul sõtkuti sellele jahu juurde ja peale piisavat hapnemist pandi päeval suurde reheahju küpsema. Ahjust tulid välja ilusad pruunid leivapätsid ja veel praegugi valgub neile mõeldes suu sülge täis ning ninas püsib värske leiva lõhn.
Ka kaevu ei olnud sellal igas peres. Suur kaev oli keset küla ja sealt siis tassitigi vett igale poole, kuhu vaja oli. Talvel toodi seda kelgu või palgioni  (palgiveo kelk) peal.
Leiva ja vee eest hoolitsemine olid küll peamised naiste hooleks antud tööd, aga tegelikult oli neid ju hoopis rohkem. Pesu pesemine olnud algul isa õlul. Ma pean ütlema, et see isa oli tõesti väga tubli, et ta suutis oma suurt peret sedasi kasvatada ja tööle õpetada. Lapsed olid ka tublid ja ausad, kes isa õpetused omale ellu kaasa võtsid ning aru said, mis on õige ja mis vale.
Vanasõna ütleb küll ka, et elu ise õpetab inimeseks, aga ega see alati ikka nii kergelt ja päris iseenesest ei käi. Kui mitu korda peab noor inimene hiljem taipama, et võinuks seda või teist teisiti teha. Töö on seegi, mis ei lase sul ummikusse jääda. Sa pead seda hoolega ning ennastsalgavalt tegema. Olen elus üsna vähe märganud mõnda teist nii töökat ja tahtekindlat naist kui seda oli mu ema. Tal oli selline iseloom, et mida ta ette võttis, selle ta ka läbi viis. Iga tööga ta sai hakkama – olnud see siis käsitöö või mõni muu majanduslik talitus. Ta kudus varrastel, õmbles masinal, ketras villa, lina ja kanepit, kudus kangast ja igasuguste toitude tegemine oli tema kätes naljaasi. Mäletan selgesti, kuidas ta pahandas, kui ma suuremaks saades veel jooksin oma lamekivi juurde mängima. Ta ütles, et ei ole ilus, kui sa seal kivi juures vedeled – kuju parem sukka või tee pitsi, neid läheb elus alati tarvis.
Ema tegi ja õmbles meile riided kõik ise. Ei olnud ju sellal nii rikkalik poelett ja pealegi tuli raha kõige hädapärasema tarvis (nagu petrool, sool ja palju muud) hoida. Mitmes mõttes  on omaaegne ja tänapäevane elu ikka üsna võrreldamatud!

[Siin katkestas ema mõttelõnga uudis Niidi (Vahtra) Liia õnnetuse kohta, mis juba eespool sai lühidalt kirja pandud  Ü.R.]
Mu mõtted lendasid laiali. Kas ma neid sedasi enam koguda suudan, ei tea. Tahtsin kirjutada tänapäeva noortest ja sellest, et nad on minu meelest liialt ära hellitatud. Nad on nii hellasti ja õrnasti kasvatatud, et iga väiksemgi tuulehoog neid kõigutab.  Nad on tööst nii võõrdunud, et ei saa ega oska seda kõige lihtsamatki. Ja nad ei tahagi seda teha. Sest isad-emad teevad kõik raskema põhimõttel, et võimaldada lapsele parem ja kergem elu kui see oli neil nende oma lapsepõlves. Aga see ei ole õige. Noor inimene harjub nii lodevaks ja mugavaks ja elus on nii palju raskusi, et ei suudeta neist enam üle olla. Tagajärjeks on nii palju enesetappe, palju närvilisust ja stressiseisundeid, et rahulikku elu nagu enam ei olekski. On ainult üks virisemine ja nurisemine. Meelelahutuseks on saanud vaid purjus pea. Vanasti oli asi nii, et kui olid nädala rassinud rasket tööd teha, vihtlesid saunas kondid kergeks, läksid kiigele ja laulsid meele rõõmsaks ja tuju heaks. Pühapäeval puhkasid, käisid kirikus ja esmaspäeval algas jälle töö, kuid sa olid siis puhanud ja rõõmus..
Aga tahtsin ju kirjutada veel oma armsast emast. Võib-olla sai mu ema just kodust ja lapsepõlvest selle tõuke, kuidas oma elu seada. Öeldakse ka nii, et inimesel on oma saatus paelaga kaelas, kui ta sünnib. Ja küllap see nii ongi. Ema kasvas üles suures peres ja nad olid üksteisele sõbrad ja leplikud. Oli neid jõukaid, kuid ka kehvemaid. Minu ema saatus oli määratud vabadikuperesse. See oli aga sellal isegi üks jõukamatest omasuguste hulgas. Oli vähemalt värvitud voodriga elumaja ja ka isa-isalt päritud sepipada. Isa-isa oli siis juba surnud, kui mu ema Saadule (nii oli selle vabadikupere nimi) elama asus. Mäletan, et ema rääkis tihti, kuidas nad olid varem Saadult mööda käies arvestanud ja hinnanud. Ta oli ikka teistele ütelnud: „Vaadake tüdrukud, kes siia Saadule saab, see saab omale eluaegse paradiisi“. Ei teadnud ta sellal, et ise selle „paradiisi pärib“. Ka mina mõtlesin, kui lapsena seal Kallastel ja täditütrega ka Üügu pangal käisin: „Küll on ikka ilus. Meri, pank ja toomeõieline koppel. Kui ilus oleks siin elada“. Ei teadnud ma ka siis, et mu kodu saab olema selles nii ilusas looduslikus kohas. Aga nii see juhtus ja küllap ma olin seal ikka pisut õnnelik ka, Kuigi seda alles nüüd õieti taipan.
Ema Saadule minnes oli seal ees ainult Riidu oma emaga. Riidu isa oli surnud ja puhkas oma esimese naise kõrval surnuaial. Poegi oli tal esimese naisega kolm – need olid oma elud juba mujal sisse seadnud.
Vahemärkuseks seda, et mulle meeldib väga üks Raissa Kõvamehe romaan, mis tõsielule väga lähedane tundub. Kirjanik on selles osanud 19.s külaelu Muhus minu meelest väga tõetruult kujutada. Viimase sõja ajal Rootsi ja sealt edasi Kanadasse põgenenud Linnuse Villemi juurtega Raissa Kesküla-Kõvamees kirjutas oma romaani „Kahe väina vahel“ Kanadas ja see räägib tema emast Ristest ning ema vennast Riidust. Usun, et just see raamat on suuresti minus soovi äratanud ka oma emast Ristest ja isast Riidust midagi kirja panna.
No-jah. Ema sai selle „paradiisi elu“ ise kätte. Kui õnnelik või õnnetu ta sellega seal oli, eks ta seda teadis ise kõige paremini. Ei näidanud ta oma pisaraid ega nukrat tuju. Oli ikka rõõmus ja naeratus suul. Küllap nad olid ka minu isaga erinevate iseloomudega. Minu isa oli ka töökas ja oskas igasuguseid töid. Isegi pisut kunstimeelt oli tal – oskas ja värvis nii ilusaid pruutkirste ja kummuteid. Mäletan ka seda, et mu sünnikodus lubjati seestpoolt krohvitud tuba igal aastal uuesti Jõuludeks valgeks. Ja mina tegin siis ikka korstnajala peale, mis sai ka nii puhas ja valge, mingisuguse pildi. Isal leidus ikka igasuguseid värve. Kord ma tegin meie korstnajalale suure kase. See meeldis isale ja tihti ta laulis seal kase all: „üks kask meil kasvas õues...“. Saadu õues küll kaske ei olnud – need kasvasid teisel pool aeda koplis. Õues olid kaks suurt vahtrapuud. Need olid tüvest nii jämedad, et kätega ümbert kinni võtma ei ulatunudki. Üks oli karjamaa, teine kopli värava juures.
Koppel oli mulle ka üks armas paik. Ei kasvanud mujal nii ilusaid lilli ega olnud nii suurt vee loiku, mis kahtise kaevu ümber lainetas. Ei laulnud mujal ka linnud nii ilusti, kui selles koplis.
Olgu öeldud, et mu kaks kodu, mis mul on olnud, olid mõlemad ilusate koplite veeres.
Isa oskas ka kõiki töid, kuid ta oskas ka rohkem unistada kui seda tegelikult teoks teha. Ema oli aga selline, et kui ta midagi ette võttis, siis selle ta ka teoks tegi. Tal oli tervist ja oli ka jõudu. Ja oma rõõmsa tujuga oli ta alati ning igal pool oodatud. Tema töökad käed ei seisnud surivoodilgi paigal – istus aseme ääre peal ja lappis teki ääre kurdu kokku. Teise otsa jõudes laskis lahti ja alustas otsast peale. Need käed olid palju palju tööd teinud ja küllap ema oli ka suurt muret tundnud, kui igapäevane leib lõpukorral oli. Ei olnud ju vabadikupere aidas tagavara mitte alati kindlalt olemas. Võib-olla mõnes kohas oli, aga Saadul küll mitte. Saadul oli värvitud voodriga maja ja ilus sepapada, aga ei kõlksunud seal sepapajas haamer sugugi nii tihti, nagu ma isa poolvenna juures mäletan. Paistab, et isale sepatöö eriti ei meeldinud, sest see oli must ja kohati ka üsna raske, kuigi aitas leiva laual pidada. Isale meeldis pigem värvimine. Tean, et ta käis värvimas kirikuid ja nende torne ning kupleid. Küllap sai ta sealt köitel rippudes ka oma haiguse, sest ta käed olid viimati nii nõrgad, et ei saanud enam hästi söömisega hakkama. Mina olen vist ka rohkem isasse kui emasse, sest ma kaldun ikka ka rohkem unistama kui midagi tegelikult ära tegema. Oli ju mu lapsepõlveunistuseks kitarr ja ma mõtlesin siis, et teen ise laulud ja loon viisid, kui ainult selle pilli saaksin. Ei jätkunud mul hiljem kunagi raha kitarri soetamiseks ja vaevalt ma sellega midagi pealegi oleksin hakanud. Sain selle kunagi venna kingitud mänguasjana, aga oma viiside loomiseni ma ei jõudnudki. Nagu öeldud, jäin pelgalt unistajaks. Mulle meeldisid lilled ja ilus aed, aga selle rajamiseks mul jõudu ei jätkunud. Ikkagi liiga vara tabas mind mu liigeste haigus, mis nullis mu tuju. Olen hiljem korduvalt mõtelnud, et olen oma elus siiski kõige enam olnud oma isa sarnane. Tütar Elle on aga kindlasti midagi pärinud mu emalt. Elle ise arvab, et ta on rohkem oma isasse. Võib-olla ka, aga minu meelest on ta nii sarnane mu emale. Tal on ilus aed ja ta on elus ikkagi midagi saavutanud, mitte ainult minu moodi unistanud. Et elus edasi jõuda, selleks peab olema suur tahtmine ja kindel iseloom; peab olema kindel eesmärk, mille poole püüda ja milleni vaid siis jõuad, kui ainult unistamisega ei piirdu! Omalt poolt arvan, et millegi saavutamiseks peab ka Taevane Isa sinuga ühel nõul olema ja ilma tema soosinguta ei saavuta keegi midagi. Sellegipoolest rõhutaksin oma arvamist, et mu ema oma head omadused oli isalt pärinud, sest just viimane oli ja on mu mälestustes eriti tubli. Ema-ema ei ole ma näinud ega tea ka tema olemist.
Isa suri meil üsna varakult ja ema jäi kolme tütrega nagu kanapoegadega. Kokku oli emal-isal küll seitse last sündinud, aga esimene poeg Vassel asus hiljem Tallinna (jäi mobiliseerituna Siberisse), teine poeg sündis surnuna ning kaks tütart surid lapseeas sarlakitesse.
Ema suutis ja oskas oma kolmele kanapojale kodu igati armsaks teha ja viimastel aastakümnetel meespere majas puududes seda ka veel hädapäraselt korras hoida. Mu emal oli avar ja suur süda. Sinna mahtus kõike: armastust ja hellust, headust ja ausust, õiglust ja puhtust. Ta oskas ise elada ja õpetas ka meid, kuigi me kõiki tema oskusi päriselt ei omandanud. Ema avarasse südamesse mahtus ka pisaraid, sest need kipuvad  ju ikka aeg-ajalt elus seltsilisteks saama. Ilma pisarateta pole kurbust, kuid pole ka õnne ega rõõmu.
Olgu, kallis ema, su põrmule see maa muld, see liiv seal Sepamäel, pehme ja soe. Olgu sul kerge ja hea. Olgu otsas su mure ja vaevad. Ei olnud kerge sul see maapealne elu, aga sina ei nurisenud. Sa olid ikka heatahtlik ja rõõmus. Oleks minus pisutki sinust, ema kallis!
Ema, kallis ema
mullas juba sa
kaks aastakümmet magad,
sinu juurde tahaks ma.
Tahaks sinu sülle
veelkord panna pea,
tean, et lapsepõlves
oli seal nii hea.
Su pehmeist silmist vaade
oli alati nii hell
ei näinud mitte kunagi
su silmis paha tuld.
Su õpetused õiged,
mis meile jagasid,
jäid igati küll meelde,
kuid kas neid täitsime?
Sust järele on jäänud
Ehk peotäis mulda veel.
Kui sellele nüüd mõtlen.
saab väga kurvaks meel.

Lapsepõlv ja kevad
mõlemad on kenad.
Kevad saab tulla veelgi kenam,
lapsepõlv ei tule kunagi enam.

Üsna tihti meenub mulle
sünnikoht ja mängu ra'ad,
karjamaa, kus lame kivi
seal praegugi veel lamamas.
Sellel kivil sündiski me laste elus ette tulev elamine.
Sealt vahtisime valgeid pilvi, seades kokku kogu olemise.
Seal korjasin ma kasteheinu, neid leivaviljaks pidasin,
mulda peitsin kivikilde, neid tuhliks kasvama ridasin.
Mäng sedasi see meeldis mulle,
tegi rõõmsaks mu väikese südame;
aeg kiirelt, väga kiirelt lendas,
jättes järele vaid mälestuse.
Nüüd karkudega vähe samme teen
ja lapsepõlvest tihti mõtlen veel...
Ei leia elust enam armsamat,
kui lame kivi lapsepõlve a’ast.

Töö on see mis jõudu annab,
töö me mure koormat kannab,
on sulle abiks alati,
ära põlga teda kunagi.
Töö toob sulle häid mõtteid,
kui sa eluteedel tõtled,
on sulle abiks igati,
ära põlga teda kunagi.
Töö ei salli lodevust ja laiskust,
ebaausust ega edevust.
Töö annab sulle elutahte – ära siis põlga teda ära!

Jaani Leena sünnipäev
Kuigi elutee alguses tasane näib,
on ta ikkagi okkaid ja ohakaid täis.
Aga noorust ei heiduta mure ega tusk,
sest siis on veel elusse kindel usk.
Aeg see kiiresti astub ja ruttab,
rõõmud ja mured kõik kaasa ta võtab.
Ei anta sul aega ei tagaivaateks
Või mõnda teelõiku veel teistkordseks saateks.
Aeg ainult ruttab ja edasi lä’eb,
kuigi aastaid on palju ja kanda neid vaev
Sa jonnakalt rühid – ei nukrust, ei trotsi,
oled kõigega rahul ega paremat otsi.
On möödunud lilli täis kevadeid,
neid on olnud ka tormi ja tuuliseid.
Sel kevadel sai sul aastaid täis tervelt 99!

2. aprill, 1996
Ärkan ja vaatan aknast õue... tuiskab, sajab lund ja tuul on vist ka vali. Nii ta pillutab neid helbeid siia ja sinna. Tuju pisut nukker, aga on ju aprilli kuu. See on ju ikka selline tujukas. Riietun ja söön ning rahunen. Mis mul sellest tuisust. Istun ju siin soojas toas. Ei ole mul vaja rutata tööle ega kuskile. On ju mul see hea elu, nagu oleks tagasi lapsepõlves. Ei ole elu muresid. Neid kannab Elle. Kuid siiski – kas on mu süda rahul? Ei. Ta kipeldab ja ripeldab. Taevas nagu selgineb. Piilub ka päike. Aga tal ei ole õiget tuju. Veab jälle tagasi pilve tuppa ja talvetaat see muudkui muigab. Jälle raputab helbeid ja ässitab tuulepoisse, et olge aga vahvad. Jah, selline on aprill. Tujukas ja muutlik. Aga on ju ikkagi ka veel päris talv. Ei ole ütegi paljast loiku ega lume alt vabanenud maalappi. Jänkud näsivad ja koorivad õunapuid ja purustavad kultuurpõõsaid. On temagi nagu kiusu täis. Võiks ju süüa metsas, aga elusaid taimi peab oma toitmiseks järama ja mis seal vahet – leiab ta neid metsast või inimese koduaiast?
Jälle piilub päike, aga temagi nägu on tujutu. On ka temal närvid? On ta stressis? Ei tea. On teisipäev, tuleb kolmapäev ja siis tuleb Suur neljapäev – vanaaegne püha ja Jeesuse kannatamise nädal. Suur reede, kohtumõistmine Jeesuse üle. Tema kannatused ja ristisurm. Tänapäeva inimesi see ei heiduta.  Ei usutagi ju, et see kord sedasi oli. Vanad inimesed uskusid, kartsid pattu ja palusid andeks. Käidi kirikus ja paluti andestust oma kõlvatu elu pärast. Tänapäeva noor mõtleb, et ei ole midagi võimatut ega võitmatut siin maailmas. Ma suudan ja teen kõik, mis mulle meelepärane. Aga see siiski ei ole nii. On veel keegi, kes on üle kõige, kelle võin ületab ka tänapäeva nooruki oma.
8. aprill (esmaspäev ja uue nädala algus, aga õigupoolest teine Ülestõusmise püha)
Aeg peaks olena rahulik ja rõõmus. On ta seda? Ei vist ole... Mul küll on meel rahulik ja närv ei kibele. Sest mul ei ole siin elumuresid. Neid kannab Elle. Tuli mulle jälle mitu kaarti ja kirja heade soovidega. Hea, et on nii palju sõpru, kes mind meeles peavad ja head soovivad. Olen ma seda väärt? Ei vist...
Kuldnokk... Ta ei ole kurb ega nukker. Tuleb lund mööda reipalt otse mu akna alla. Siin on musta mulda ja paljast maad. Päike naeratab ja on nii soe. Mul on läbi aknagi soe. Akna taga lendab liblikaid, kärbseidki ja veel mõni varajane mardikas, kes ei püsi enam peidus. Kuldnokk – sa oled tore; sa oled väike vapper lind ja teed meile rõõmu. Küllap sa saad omale juba midagi kõhtugi, sest päike on soe ja meelitab putukapõnnid välja.
9. aprill
Nii väikesest asjast saab olla rõõmu. Nii vähesest saab olla heameel. Täna saatis Raunmägi Milda mulle ilusa kevadise lillekimbu. Uisu Vaikelt sain kirja ja on nii hea meel.

Meeles armsast lapsepõlvest ikka veel need aastas...
Päiksesäras kollendamas kullerkupu read
Noppides neid kuldseid nuppe rõõmust säras silm,
Lapsepõli kõige kaunim – eal ei unusta ma sind.

Sinililled sinised, varakevadel kodukoplis
südames neist rõõmu tundes üks laps neid seal noppis
Elevil ja rõõmus olles pihku toppis,
Äkki seisatas ja mõtles: „Ehk nüüd aitab!“
Sest ema ju tihti palus: „Ära murra neid nii palju – ka lillel on valus!“
Laps rutuga koju siis tatsas, emale kaela seal patsas
Lilled jäid emale põlle – ehk tundis neist pisut ka õnne.
Lapsest on saanud karkudel komberdav vanaeit... Sinililli näeb ta siis, kui juba üle keskea tütred neid talle toovad ja vaasi panevad. Neil on sama lõhn kui siis, kui ta neid ise veel pihku korjas.

Ma ei uinu ühelgi õhtul ilma et oleksin mõttes teiega mu armsad lapselapsed... Olete mul meeles päeval ja öösel, kui ärkan. Oleksin ma suutnud teile ellu kaasa anda midagi, mis oleks kasulik ja meeldejääv nii nagu seda suutis mulle anda minu ema. Ta oli minu meelest kõige parem inimene kogu minu elus. Nii avarat südant ei olnud mitte kellelgi. Seda taipad ikka alles hiljem – siis kui see süda on mullaks muutunud. Aga ta elab ja on alles minu mõttes.

Ma ei tea, ega saa aru, kuidas see ema on mulle nüüd vanas eas veel nii kallis ja armas? Ta ei olnud oma eluajal nii tihti mu meeles. Käisin ju teda ikka vaatamas ja viisin ka lilli, sest ema armastas neid, aga sellist tunnet ma siis ei tundnud, nagu nüüd. Ma ei tea, kui armas ma emale olin, aga mõnda kallistust temalt tunneksin nagu veel praegugi niisama tugevalt nagu toona. Ka tema õpetused on veel meeles – kui mitte just kõik, siis mõned on jäänud nagu otse südamesse.
    Ema, sinu silmavaade oli soe ja hea
    Paneksin su sülle täna veel kord oma pea.
13. aprill, laupäev
Ilus päikeseline ilm. Sama ilus oli ta kaks aastat tagasi. Ainult et siis ei olnud enam lund. Sinililled ja krookused õitsesid... Elle läks surnuaeda, sest on Antoni surmapäev.

Emadepäeval

Lillekimpu sulle rinda
enam panna ma ei saa,
kuid mõtteid sinust eemale
ka mitte kuidagi ei saa.
Sa jäänud nagu pitseriga
ju kinni minu südame
ja püsid seal vist senikaua,
kui mindki pandaks mullasse.

Ema, kui ei oleks olnud sind,
ei oleks ju siis oln’d ka mind!
Ei oleks siis tundnud rõõmu mu rind;
ema kallis, ma tõesti armastan sind.
Mis sellest, et mullaks sa muutunud seal,
oled veel kõige kallim mul’ ilma peal.
Ei unune need kaunid päevad,
mida mu silmad veel praegugi näevad.
Ükski süda ei tuksu nii soojalt,
ühedki käed ei hoia nii õrnalt.
Vaid ema süda on alati truu,
nii et võid unustada kõik muu.
Nüüd kui juuksed on üleni hallid
ja käed enam midagi tarblist ei tee,
rändavad mõtted ikka veel sinna,
kus me kord sinuga olime.

Detsember, 1996
Mul on tulemas tähtis sünnipäev – saan 80-aastaseks. Ei tea, on see nüüd sünnipeva ootusest või millestki muust, aga näen igasuguseid unenägusid.
Unenägusid paistab olevat kahesuguseid. Ühed on nii selged ja jäävad kauaks meelde; teised on aga üsna ähmased ning ka ununevad kohe. Mida nad tähendavad või kas nad üldse midagi ennustavad, seda ei tea vist keegi. Aga ikkagi jääb tunne, et midagi nagu sulle unes teada antakse.
Kui siia [Paenasele Ü.R.] tulin, olin nii oimetu, et ei saanud ise omale sokke jalga ja seda pidi Elle enne tööle minemist tegema. Ühel hommikul kuulen, kui Elle hüüab: „Mamma, sukad jalga!“. Mina aga näen unes, et olen naabri naisega [Kunni Meidaga] lammaste juures ja see ütleb: „Lammas, näita jalga!“. No mida sellest kõigest arvata?
Nüüd enne oma tähtsat sünnipäeva näen jälle unes, et mu pojanaine Piret tuli Koplile ja olime seal kõik koos. Piret tõi nii hea värske ja hästi kerkinud igapäevase leiva. Selle maik oli mul veel ärgates suus. Küsisin unes Piretilt, et ütle nüüd, kuidas sa seda leiba tegid, et tal nii hea maik on? Piret muigas ja ütles: „Tead, mis ma sinna sisse panin? Parafimi ja serafimi“. Ma ei teagi, mis asjad need olla võiksid, aga leiva olid need küll väga heaks teinud.
Öeldakse, et millest mõtled, seda näed uneski. Aga vahest ei mõtle ju midagi. Ühel ööl näen unes, et suur must koer sasib mu juukseid. Olin hirmul, et ta ehk hammustab mind, kuid ei hammustanud; ainult sasis käppadega mu pead. Arvasin ärgates, et see meie oma koer Remsu pidi olema, aga ei olnud. Remsu käib küll siin mu toas, kui sisse pääseb ja tahab keelega mu nägu limpsida, aga siis oli öö ja Remsu magas esikus. Kass Kusti ja koer Remsu on mu sõbrad.