[1994. aasta esimese poole, kui ema veel Koplil oli, ülestähendused paistavad jäänud üksikuilt lehtedelt ümber kirjutamata ega ole nähtavasti säilinud. Kaustikust leitud varaseim 1994. kanne on dateeritud 10. juuniga, kui ema juba üle kuu oli Paenasel olnud  Ü.R.]

10. juuni, 1994
Olen nii väeti ja vilets. Aga see saaks olla veel viletsam – palju kordi viletsam ja hullem. Ma ei tohi viriseda, ega Taeva Isa pahandada. Ta on mind ju ka nii palju aidanud ja nii palju mu patuse naise palveid kuulnud. Ta ei jäta mind hädasse.
Mul on siin nii hea. On soe tuba ja kõht on täis. Saan voodi äärel istuda, et ei ole nii valus ja mis kõige tähtsam – ma ei ole üksi. Ma tunnen, et sa mind aitad, oh armas Jumal. Taevane Kuningas, sa trööstija tõe vaim, kes sa igas paigas oled ja kõiksust täidad. Au olgu sulle. Aamen.
Usun, et Jumal kuuleb mu palveid.

22. juuli, 1994
On ilus suvepäev Päike särab ja tuul nii vaikne, et leht ka ei liigu. On ilus ja rahulik. Hommikune kastemärg alles kõikjal. See päev – õigemini see hommik viib mind jälle lapsepõlve. Lapsepõlve sellepärast, et mu süda ei valuta praegu. Ta on nii rahul, nagu ta oli mul siis, kui olin armsa ema hoole all. Nüüd olen ise sedasi oma tütre hoole all. Ma ei mõtle millelegi halvale. Ma loodan, et Taeva Isa kutsub mind ikka varsti oma juurde. Kui ma oskaksin olla ainult Ta meele järele! Ma ei saa teha enam ühtki tarblist tööd – mängin väikese kassi pojaga ja vaatan aknast õue, kus on praegu nii ilus suvi. Elle taimed on ka ilusad; on rohust puhtad ja heas kasvuhoos. Tuul ei vintsuta neid ja mu süda on rahul.

Sünnisaar Muhu

Mu sünnisaar – väike Muhumaa,
nii kivine su pind,
nii vähe musta mulda,
kuid kadakaid on küll.
Karjamaal, kus kivirahnud,
kassikäpad peal;
lambakari hoolsalt otsib
rohututte seal.
Minu kodu mere kaldal,
kajakad ja adrulõhn.
Samas kõrged kivirahnud,
kivililled – puhas õhk.

Kastepisarake

Kastepisar sädeleb, väreleb,
kaalika lehe peal mõnusalt kügeleb,
sillerdab silma torkavana
kõigi vikerkaare värvidega.

Kaste üks looduse võlujõud,
mida ei hävita kuiv ega põud.
Öö kaste ju loodust jahutab,
et see hommikuks rõõmsaks ning erguks saaks.

Kui hommikul päikene säramas,
siis kastepiisake sädelemas.
Ei kuivata teda veel kuumuse jõud
ega päevaga uuesti algav põud.
Päikesest kuivaks muutunud maa
kastepiiskadest juua ju saab.
Siis neist piiskadest väreleb maa –
Nagu pisaraist üle külvatud ta.

Kusti

Nagu pildil, lillevarrel õisi
palju, palju ühes reas.
Samuti on elust väsin’d hingi,
kel vanaduse muremõtted peas.
Vajavad sult trööstisõnu,
tihti abistavat kätt.
Aitamine tõesti raske,
aga see ei ole patt.
Taeva Isa ise tasub
ükskord kõik su raskused,
talle ei jää nägemata
maise elu heitlused.

Vesiroos nii kaunis,
sünnipäevaks ta
toogu sulle rõõmu,
pisut õnne ka!

Minu onud ja tädid

On kevadine pühapäev, vihmane ja sompus. See kevad on üldse vihmane. Mäletan eelmisi kevadeid, kuidas vihma oodati. Ei tulnud seda tilkagi talvisele niiskusele lisaks. Sel kevadel on aga vihma nii palju, et kipub madalamates kohtades maad üle ujutama. Ju see on Looduse seadus ja Taeva Isa tahe. Kuidas tema tahab, nii on õige. Mul on hea. Ei ole mul vaja olla vihma ees. Ei ole mul mingeid taimi ega istandust, mis üleliigset märga kardaks. Istun siin oma väikeses toas ja vaatan aknast õue kevadet ja selles kosuvat loodust. Et aeg huvitavam oleks, teen pisut ka kirjatööd. See on saanud mulle juba harjumuseks mõnda mõtet paberile panna. Tänane vihmane ilm viib mind mu sugulaste juurde – mõtlema neile, kes on juba manalasse vajunud, kuid keda ma siiski veel mäletan.
Mul on suur suguvõsa. Mu onudel ja tädidel oli enamasti palju lapsi. Vanasti olid ikka suured pered ja need elasid kõik koos. Oli mitu paari inimesi, kes sõid ühise söögilaua ümber ja elasid sõpruses. Nüüd on aeg jõudnud sinnamaale, et kui poeg võtab naise, siis ta lahkub vanemate juurest. Igaüks tahab olla ise oma peremees. Enam ei pooldata suuri peresid.
Püüan oma mälestusi meelde tuletada ja pisut minevikku kirja panna. Kõige vanem onu oli mul Mihkel. Ta elas mu ema sünnikodus [Kingissepal], sest sellal oli kombeks, et vanem poeg päris isa talu. Mihklil oli kolm poega ja kaks tütart. Tütred surid lapseeas, aga pojad kasvasid üles ja neil olid omakorda järglased. Poegade nimed olid Ivan, Vassel ja Mihkel.
Ivan läks välismaale ja soetas seal perekonna, jättes järele ühe poja. Nüüdseks on ta ise surnud. Vassel koolitati vend Ivani rahadega siin. Temal järeltulijaid ei olnud ja ise on ta ka surnud.
Kõige noorem poeg Mihkel päris isatalu ja temal oli lapsigi kõige rohkem: Heimar, Aino, Mihkel ja Jaan. Ta ise on surnud, aga lastel on jälle juba lapsed, kuigi neid jääb korrast vähemaks, sest nüüd on kombeks, et peres on üks või kaks last.
[Siinkohal on ema unustanud, et tema vanuselt järgmine onu Mihkli järel oli 35-aastaselt tiisikusse surnud Juri, kes omale Sepa-Hansu vabadikukoha ehitas. Temast on aga siinsamas veebikaustas veel eraldi lugu. Ü.R.]
Onu Madis elas onu Mihkli läheduses samas külas [Külasema Maripuul]. Madis on surnud – temast jäid kolm poega ja kuus tütart. Poegadest on elus vaid Liivale asutatud vanadekodus olev Arteemi. Tütardest on elus veel Juula, Helmi ja Adeele. Poeg Anton ja Sander on surnud. Antonist jäi kaks järglast. Sander langes sõjas; Riia ja Liina surid vallalistena. Liidel jäi kaks poega, aga üks nendest on juba surnud. Juulal oli üks tütar ja Adeelel üks poeg.
Mu kolmandal onul Ivanil oli suur pere ja palju lapsi. Mäletan, et ta ise olla ütelnud, kui viimast last käis kirikukirja panemas: „Ei mul pole neid palju – alles esimene teisest tosinast.“ Tähendab siis pidi kokku 13 last olema. Kõik nad on nüüdseks surnud. Viimane, kõige noorem ja minu parim sõbranna Riina suri eelmisel sügisel oktoobri kuus [1993]. Osa neist suri küll juba lapseeas. Onu Ivan elas Nõmmkülas – oli Pendu talu peremees. Ta oli rikka peretütre kosinud ja koduväi seisusse hakanud [mõnede meelest oli „jäme ots“ Pendul ikkagi hoopis perenaise – vana Riia käes Ü.R.].
[Pendu] Ivani poeg Ivanil oli kaks poega ja tütar. Vanem poegadest [Kalju] suri noorena.
Tütar Juulast jäi kolm tütart. Riia läks sõja ajal rootsi ja suri seal. Sinna jäi tal poeg. Riina, see minu sõber elas hiljem Tallinnas ja temast jäid kaks poega. Nendel on omakorda jälle vähe lapsi – kummalgi ainult poeg ja tütar. Rootsis elaval tütrel oli üks poeg.
Onu Ivani teised pojad on ka kõik surnud. Sander suri Tallinnas – jäid tütar ja kolm poega. Vellol jäi kolm poega. Anton jäi sõjas kadunuks; temast jäi järele tütar.
Nüüd veel mu tädidest... Neid oli (koos minu emaga) kokku neli. Riste oli minu ema ja selle järel tulid Juula, Leena ning Riia.
[Vanim õde] Juula oli saanud Kallaste Pärdi Madise naiseks ja tal oli peale viie tütre ainus poeg Artur. Tänini on elus poeg Artur ja tütred Juula ning Riina (Erna); Riia, Leena ja Liina on surnud. Arturil oli kaks tütart ja kaks poega. Õel Juulal [Arumihkli Vasseli naiseks] oli kolm poega ja kaks tütart ning Ernal kaks poega. Muide, mu õde Salme ongi Pärdi Arturi naiseks. Vanasti ei ole nii suuri sugulasi paari pandud, aga nüüd on see ükskõik.
Mu emal Ristel oli seitse last. Üles kasvasime kolm tütart ja üks poeg – teised surid väikestena. Mu õed Salme ja Olga olid kaksikud. Ja meie kõigi kolme elu oli algselt nagu Kallastele määratud. Salmega elasimegi oma elud seal, aga Olga mees suri sõja ajal ja Olga läks tagasi meie sünnikoju.
Minul on järglasi kolm – poeg ja kaks tütart. Saatus tahtis nii, et elan nüüd oma vanema tütre Elle juures. Olen väeti ja põen liigeste põletikku. Salme elab oma perega Kallastel ja Olga oma pojaga meie sünnikodus [Külasema Saadul]. Olgal oli veel teine mees, aga temagi on juba surnud.
Tädi Leena elas Virtsus. Tal oli kaks poega ja tütar. Pojad on surnud, tütar elab Tallinnas oma tütre juures.
Tädi Riina läks elama Saaremaale. Ta elas algul oma sünnikodu lähedal ja meiegi kodule lähedal. Mul on meeles nende kodu metsa ääres, kus kasvas palju kullerkuppe. Kutsusin seda kullerkupu-koduks. Riinal oli ka kuus last – neli poega ja kaks tütart. Praegu elab veel ainult üks tütardest, aga tal on omakorda kaks poega ja üks tütar. Poisid on vist kõik surnud ja vanem tütardest samuti. Poiste nimed olid Madis, Sander, Vassel ja Anton. Tütred olid Ella ja Maimu.

    Oli kord...

Oli kord mu kodu
Üügu panga all.
Looduslikult ilus
oli seal kõik küll.

Meri sinine ja sügav,
samas lee ja pehme liiv;
panga sein ja kivirahnud,
koplis kasvas ristikhein

Kuidas ma ka ei oleks tahtnud
teha seda veelgi kenamaks,
ei suutnud muuta ega luua
loodusest teda kaunimaks.

Elu selles meresopis
algas mul kord ilusalt.
See, kes kõiki ikka aitab,
juhtis kõike ladusalt.

Mured, need mis teevad elu
iga päev nii kibedaks,
lahenesid mulle leebelt
abikaasaga ühiselt.

Lapsed kasvasid seal suureks,
lapselapsed samuti;
siiski pisaraid ka tuli
silmist üsna rohkesti.

Haigus varitses mind seal
kena Kopli õue peal;
ma ei uskunud, et elu
karistab mind sedasi,

et jalad enam mind ei kanna
ja kargud ei vii edasi.

Saatus, mu saatus,
kord helde mulle sa
võta mind nüüd sülle,
vii rahus magama.

Ma ei ela enam Koplil,
maha jäi see ilus paik;
sinna jäi mu terve elu
justkui lee-liivas laik...

Nüüd tütre juures loodan,
et elu kord lõpule saab
ja liivase mulla sängis
kaasa kõrval ma rahu ka saan.

On kõik ju Taeva Isa tahe,
ta juhib iga rohukõrt;
ka minu elu igapidi
ta kätes juhtida on kõik.

Kustuvad söed

Möödas on elu ilusaim aeg,
järele jäänud vaid valu ja vaev.
Kõik kustub ja kaob, ei midagi jää,
mis lastel ja laste-lastel meelde siit jääks.

Olen haige ja põdur – kõik kohad valu täis;
Ei tee enam tööd, mis lõbusana näiks.
Kardan külma ja kössutan pliidi suu ees,
ei teagi, mis väljas või õues ilm teeb.

Elan mälestustes ja kokku neist sean
veel kord oma elu, mida kirun ja nean...
Kuigi kõik ei olnud vast nii vilets ja karm,
Sest hoidnud on mindki mu kaasa arm.

Veel hõõguvad söed, veel kumab neis loit
nagu tuikaks uus elu, nagu säraks veel koit.
Veel hõõguvad pisut, siis kustuvad pea,
Jääb ainult tuhk, mis jahtuma peab.

Sedasi kustub ka inimese elu. Jääb ainult muld ja põrm. Kõik on hajuv ja kaduv siin maa peal. Jäädav on vaid Taeva Isa. Tema ei kao, sest tema valitseb igavesti. Ta on maa ja taeva looja, kolm-ainus Jumal – Isa, Poeg ja Püha vaim. Kui teda suudab kõigest oma meelest ja kõigest oma hingest uskuda, siis ta aitab. Aga inimene on vilets ja väeti ja veel väetim on tema usk.

Kaks veripunast roosi õit

Need tõi mulle Laine Koplilt. Sinna ju jäid mu lilled, mu armsamad. Oli neid seal väike peenar, aga nad olid mu ihu ja hing. See roos kasvab Kopli koja ukse kõrval. Seal ta õitseb, see veripunane roos, mille Elle mulle kord emadepäevaks tõi. Tal olid ka sel ajal paar õit, mis vaasi said, kui Elle juure mulda istutas. Ma ei ole ta eest muud hoolitsenud, kui ainult ümbruse puhta hoidnud. Ta oli mulle igal suvel õisi täis. Veel lumega võidu ilutses tal mõni veripunane õis. Enam ei ulata mu käsi nüüd neid peenraid puhastama. Nad õitsevad ehk veel nagu pliidi suus hõõguvad söed... siis kustuvad ja kaovad. Kõik on ju kaduv siin ilmas.

Mälestus

Ema, kallis ema,
mitu aastat sa
mullas juba magad,
sinu juurde tahaks ka.
Mälestus, mis sinust
jäi hinge püsima,
on hellematest hellem
ja kustumatu ka.
Sa andestad ju, ema!
see oli lapsepõlves nii.
Ma usun, et ka vanas eas
sa mind ei põlga nüüd.

Kaks verkjat punast roosiõit... kui ilusad nad on!
See paneb mind ikkagi mõtlema, kuidas neil nii palju jõudu jätkub?
On Loodus igavese elu and, mis ehib vee ja maa;
kes toidab puud ja põõsad ja tuhanded lilled ka.
Samuti on linnupere ilma mureta,
Rõõmsalt laulda siristab ta ilma söömata!
Ei ole tal nii palju riiet, kui katteks vajaks ta,
või nõnda maitsvat toitu, mida söögiks tarvita.
Miks on see nii? Miks inimsüda,
kes kõige targemaks end peab,
ei saa ta kunagi nii palju,
kui oma arust saama peaks?

Sõber kallis, viimsele teele
ma saatma tulla sind ei saa,
aga saadan selleks sinna
oma kuumad pisarad.
Ei mata liiv, ei mullakamar
Me sõprust mitte kunagi.
See jääb ja püsib senikaua,
Kui hauda jõuan minagi.
Punun pisaratest pärja,
see ei närbu kunagi...
olgu hommik, päev või öö,
pisar särab ikka veel.

Oled mu lootus ja abimees,
Aita siis mind mu häda sees!

Algab uus nädal ja täna on selle esimene päev. Mida ta kaasa toob?
Detsember on mulle ikka olnud väga tähtis kuu. Siis on nii palju sünnipäevi. Siis on mu enda sünnipäev ja mu õdede sünnipäevad; on mu poja sünnipäev ja on nii paljudel mu sõpradel sünnipäevad. Täna on Uisu Vaike tütre-tütre Riima sünnipäev.
Nii palju häid sõpru ja kirjasõpru on mul mulla alla läinud. Ei tea, kui kaua pean mina siin veel ussi kombel ukerdama? Surnud on: Sõrve tüdruk Ratas Alma, Ella Vinter – helilooja Ülo Vinteri ema, Olga Schmidt – vanur ja mudaravi-kaaslane Viljandist, Heleena Mäekala Tartust, Olga Lass Kehrast (18.11.1984 – jälle üks parimaid sõpru), Pendu Riina Tallinnas, Sõo Riia Rootsis, Peedu Liina (21.09.1992) ja Maie Kriko (05.07.1993) Muhus, Miili Varjas (04.08.1992 Sõmera vanadekodus). Ringa Liinat ei tea, kas on ta surnud või elab veel kuskil?
Mihkli-Aadu Riia suri 05.10.1984. Petsiku Juula suri Kuressaares; Niidi Liina ja Vassel surid mandril – Kilgimetsa Luigel [Varbla kandis].
Oli mul veel kena lapsepõlve-naaber ja sõber Tõnise Juula, samuti mängusõber Marta. Olime lapsepõlves lahutamatud sõbrad: Tõnise Eedi, Sõnnisaadu Marta ja mina. Eedi elab Kanadas; Marta küüditatiVenemaale; tuli sealt tagasi ning suri Virtsus. Nende kõigiga oli mul läbikäimine ja kirjavahetus.

Kadri sünnipäev. Kadri saab 28 aastaseks – inimene oma parimas eas. Oled sa Kadri õnnelik? Küllap ikka oled. Sul on tugev ja tubli mees, aus ja õiglane minu meelest. Sul on ilus ja priske poeg, lõbus ja vallatu. Kõik on ju nii, nagu ta peabki olema. Nooruses on inimesel palju usku endasse. Ja siis sa saad ja saavutad ka oma soovide täitumist. Aga seda ma ütlen, et ikka peab Taevaselt Isalt abi paluma. Ilma temata see elu ei lähe ja hakkab lonkama. Inimene mõtleb küll, et on kõikvõimas ja tugev, aga see ei ole nii. Ole Kadri aus ja jää tubliks – pojale emaks ja abikaasale truuks.

20. november, 1994
Lumehelbed, pehmed, valged, liuglevad nii tasa maa pinnale. Ilus pehme, valge lumi. Tuleks neid juba rohkem ja kataksid nad selle musta maa. Sadu tiheneb, aga küllap see ruttu möödub, sest juba paistabki selge taevas.
Jõulud on mulle olnud lapsest peale kõige armsamad pühad. Mäletan, et tundsin neist suurt rõõmu juba siis, kui olin alles üsna väike. Kui isa tegi jõuluõlut. Seda tehti sellal igas peres. Isa tegi seda sepikojas. See oli pisut elumajast eemal väikesel künkal. Ma ju kartsin juba siis pimedat. Seda olen kogu aeg kartnud ja tänapäevani. Aga kui isa hakkas hommikul vara pimedas sepikojas jõuluõlut tegema, siis ma pimedat ei kartnud ja muudkui jooksin toa ja sepikoja vahet edasi-tagasi. Isa oli seal sepikojas ääsi ees nagu mingi lummutis tulekumas. Ääsil põles suur lõke. Selle kohal rippus suur katel, mille sees oli õlle vesi. Muidu oli sepikoda ju pime – ainult see tule leek valgustas pisut ümbrust. Aga mina lippasin seda vahet lugematuid kordi. Ma ei kartnud pimedat, sest tulemas olid mu lemmikpühad – Jõulud. Ka naabrite juurest paistsid tulekumad, kus õueköökides või muudel välikolletel õllevett keedeti. Sellistel kolletel keedeti ka suvel, kui toad kütmist ei vajanud ja ainult suitsu sisse ajasid. Ema askeldas mul köögis ja valmistas jõulutoite. Meie toal olid krohvitud seinad ja need lubjati Jõuludeks ikka valgeks. Tuba oli nii puhas ja see otse kõlas vastu. Jõuluõhtul toodi põhud põrandale – kuldsed kollased rukki põhud. Oh kuidas nendel sai hullata ja uperpalli lasta! Mäletan, et ühe Jõulu ajal läks hullamisega isegi akna ruudule pragu sisse!
Laual olid hea lõhnaga jõulutoidud: särisev makipann, soe sepik ja sealiha hapukapsaga. Ka pähkleid oli sellal alati sügiseti varutud – mõnes peres kohe vakkade viisi. Unustamatud on need Jõuluõhtud, unustamatud lapsepõlve jõulupuud ja puhas rõõmus meel. Nüüd ei ole see ammu enam nii. Kuhu oleme oma eluga nüüdseks jõudnud? Paljudel ei olegi oma sooja tuba – on mingid ühiselamud ja korterid suurtes majades, kus on küll elekter ja mugavused, aga... Kui vool on kadunud, ei ole sul sooja ega valgust. Ei ole sul puupliiti ega kuuma ahju. On külm ja kõle. Ollakse uhked oma kalliste vaipade üle, aga need ju määrduvad ja neid peab hoidma! Ei tohi neile astuda saapa ega muu välis-jalanõuga. Vanasti oli kivi- või kruusapõrand, millele põhud peale toodi ja seal võis tantsida ning trallitada. Põrand oli külm, aga süda oli soe!
Ka kirikud olid Jõuluõhtul puupüsti rahvast täis. Mul on meeles üks Jõuluõhtu. Ei oska öelda, kui vana ma siis võisin olla, aga olin isaga kirikus. Ma ei tea, kus ema siis oli, aga arvan et see oli sel aastal, kui mulle enne Jõule kaksikud õed sündisid ja ema pidi nendega kodus olema. Hoidsin tugevasti isa käest kinni, aga kirikus oli nii palju rahvast ja korraga tundsin, et mind nagu rebiti isa käest lahti. Üles vaadates oli isa kadunud ja minul nutt kurgus. Siiski tehti mulle kohe teed ja ma sain jälle isa juurde. Nüüd ei käida enam kirikus ega usuta ka mitte Jumalat. Mina siiski ei saa ega oska ilma tema abita ühtki päeva olla. Ma olen oma palvetega ta ära tüüdanud, aga ta aitab mind ikkagi. Kui ma ainult oskaks ja mõistaks teda selle eest kiita ja tänada.

11. detsember, 1994
Mul oli ilus sünnipäev. Sain nii palju ilusaid kingitusi – kõige rohkem naabrinaiselt Kunni Meidalt. Ta on tore inimene, see Meida. Temalt sain kingiks ka selle klade. Ja et mul on korjunud paberilehti, milledele olen kirjutanud ja tähendanud oma mõtteid, siis jäädvustan need nüüd siia.
On mulle juba kord kombeks saanud neid mõtteid muist paberile panna, kuigi on nii, et need, mis on mu enda meelest paremad, jäävad õhku rippuma ja hajuvad – sest ei ole mul alati pliiatsit käepärast... Aga osa panen kirja – olgu mis tahes.


24. detsember, 1994        
Milline on siis selle aasta Jõululaupäev? Minule üle ootuste nii kena ja rahulik. Ka lumi oli maas, valge ja puhas lumi, aga see kadus täna ära. On pilves ja tibutab pisut vihmagi. Aga ikkagi on Jõulu-laupäev. Mu süda on rahul, kuigi ma istun siin oma voodi ääre peal  ja ma ei saa mitte midagi tarvilikku teha. Elle on tööl. Ta töökoht on selline, et ei saa sealt puududa. On nii palju neid, kes teda vajavad. Ellel on tubli mees ja tublid pojad. Teevad toitu ja pesevad ise oma riided. Kuusk on ehitud ja kingidki toodud. Mind on igati meeles peetud. Ka kaarte ja õnnesoove on mulle palju tulnud. Olen igati rahul ja palun, et ka Jõulu lapsuke mu südames sünniks. Kas ma ikka saan oma südame nii puhtaks, et seal Jõululaps võiks sündida? Ei tea... Püüan, ehk saan...

29. detsember, 1994         
Ah kui ilus valge maa... Puhas ja valge. On sadanud lund. Esimene lumi, mis on katnud musta maa. Vaatan seda oma aknast ja mu süda muutub kuidagi hellaks. Rinnust tõuseb midagi, mis valgub silmadesse... need on jälle pisarad. Nad tunnetavad nii rõõmu kui kurbust. Täna hommikul on need mul segamini – rõõm lumest ja kurbus mööda läinud elust, elust nooruses. Elu lapsepõlves ei olnud mul kuidagi eriline, aga ta oli ja jääb mulle kõige kaunimaks. Tuleb meelde, milline rõõm oli esimesest lumest lapsepõlves! Puhas selge rõõm. Esimene asi oli meil siis naabri Eediga jälgi teha. Neid sai tehtud igasuguseid ja kogu lumi jälgi täis tikitud. Tegime ka lumememme ja muid vallatusi, aga mäletan, et lumesõda me kunagi ei pidanud. Sõna „sõda“ on minu meelest kogu aeg üks hirmus sõna olnud. Mäletan ka seda, et vanad inimesed ütlesid, kui varesed kraaksusid ja kooris kisasid, et siis tulla sõda. Seda ma kartsin ja olin väga hirmul. Aga siis oli ema ja tema oskas mind alati maha rahustada. Mured muutusid siis väikesteks, aga rõõm sai suureks ja helgeks.
Lapsepõlve rõõmud on ikka suured ja neid sa tunned nii helgelt ja lõkendavalt. Siis olid isa ja ema ja kodu, olgugi et vana ja väike, aga hubane ja hea. Mul on nüüd ka hea ja hubane, aga see pole see. See ei ole enam mu kodu. Mu kodu jäi Kallaste mere äärde. Olin ma seal õnnelik? Olin ja ei olnud ka. Lapsepõlve kodu oli armsam. Need mängurajad püsivad meeles. Mul ei ole enam oma taati – mu abi ega tuge. Tütar Elle võttis oma juurde. Üksi ma hakkama ei saaks – hea siis, et on selline tütar. Mul on siin väga hea ja muretu elu. Ei tee ma muud, kui söön ja vaatan aknast õue, et näha, mis ilm parajasti on. Ma ei ole pahane oma saatusele. Ta ei ole mulle olnud ülearu karm. Taevane Isa on mind aidanud ja mind mu tütre pere hooleks andnud. Tänu talle selle eest.

30. detsember
Jätkan siin oma ümberkirjutusi, mis 17. novembril külaliste tulekuga pooleli jäid...
Mitte keegi ei ole sealt tagasi tulnud ega rääkinud sealsest elust ega olemisest. Mõtlesin siis, kui Anton kodust viidi, et küllap tulen kuu aja pärast sulle järele, aga seda ei juhtunud. Ukerdan ikka veel siin maa peal ja tunnen oma valusid. Ma ei ole üksi ega maha jäetud. Elle ja tema mees ning pojad on kõik minu vastu väga head ja on mulle igati abiks. Aga mu valud on ja jäävad minuga. Taeva Isa ise parandab neid nii kuidas peab. Nendest peab suutma üle olla ja neid peab suutma kannatada. Peaks ainult mitte see kannatuse aeg väga pikk olema! Kas kuuleb Jumal mu palveid? Küllap ikka kuuleb, kui ma teda oskan õigesti paluda ja kui ma teda oma virisemisega ära ei tüüta. Need kolm kukkumist, mis mul üksteise järel on olnud pooleaastaste vaheaegadega, need on olnud mu tervisele väga rasked.
Kukkusin 93. aasta kevadel oma trepi pealt alla; siis sügisel õue-kööki mädade õunte otsa ja 94. aasta kevadel kööki pliidi suu ette. See viimane oli kõige valusam ja seda ma nüüd siin veel põengi. Ma ei saa rohkem liikuda kui 4-5 meetrit tubades. Jalad hakkavad värisema ja kipun kukkuma. Õues ei ole ma käinud ja kas ma sinna enam saangi enne kui mind puusärgis viiakse? Olen armetu ja väeti. Aga see saaks olla veelgi armetum, kui ma poleks üldse tõusta saanud! Nüüd ukerdan end ise voodist maha ja ase jääb kuivaks ning puhtaks! See kõik on Taevase Isa tahe ja kuidas tema tahab, nii on hea.

31. detsember – vana aasta viimane õhtu
Sajab ja sajab...  Maa on must ja vesi otse suliseb madalamates kohtades. Ei tea, miks see nii on? Nelipühade laupäeval sadas, Jaani-laupäeval sadas ja oli nii vali tuul, et puude lehedki lendasid. Jõulu laupäev oli ka pilves, aga siis tibutas vähe ja oli muidu pilvine. Täna on aga vihm nii tugev, et otse pladiseb. Juba eile sadas terve päeva. On see hea või halb, seda ei tea keegi. Aga tuju pole loomulikult see, mis ta oleks ilusa valge lumega.
Uus aasta ju muidugi tuleb, tulemata ta ei jää, aga kas on ta ka niisama pisarais, nagu vana aasta viimane päev – eks see paistab hommikul. Veel kolmveerand tundi – siis on uus aasta kohal. Mida ta toob, seda ei tea täna keegi. Seda näitab tulevik.

Aasta lõpp tõi mulle, nagu ikka, hulga kaarte ja kirju. Kirjutan siia ümber mõned mulle saadetud soovid (sünnipäeva-soovidega alates):
Päevad põgenevad, kuud kaovad, aastad astuvad mineviku rüppe,
aga mälestused jäävad nooreks soojendama südant.  [soovija märkimata]
Soovin sulle palju jõudu,
elumerel tasast sõudu.
Päike olgu sulle soojaks
alatise õnne toojaks.                 Iida
Elu aastad on kui halud,
mida tulle pillub aeg.
On kaunid aastad läinud kiirel sammul
kui linnud, kellel tiivus tuulte tulv
ja kuigi jõudu kulub igal sammul,
jätkugu sul ikka elutuld!           Vaike
Meeldivat sünnipäeva, häid Jõule ja lootusrikast uut aastat!    Sander Liide
Vilgu vaikselt küünlatuli, lõhna kuuseoks!    Juuli Tarvis
Edurikkaid esmaspäevi,
teravmeelseid teisipäevi,
kasulikke kolmapäevi,
naljarohkeid neljapäevi,
rahulikke reedeid,
lustilikke laupäevi,
pidulikke pühapäevi!               Ella
Olgu südames soojus
ja meeltes lootus,
olgu hinges rahu
ja mõtetes soovide täitumine.   Liide [arvatavalt Lõetsa Välja Lepmets]
Kuuse lõhn ja küünlasära,
soe tuba... meel nii hell,
mälestused kaugest ajast,
soe siis hakkab südamel.           Elvi
Tulgu õnne igal rajal,
öösel, päeval, lõuna ajal:
ole rõõmus alati,
Jõuluõhtul eriti.        Kadri
Kuuse lõhn ja küünlasära,
Jõuluõhtul meel nii hell.
Lapsepõlv kui muinasjutus,
soe siis hakkab südamel.           Endla
Olgu sul Jõulurahu        
ja jätkugu jaksu ka uuel aastal!       Katrin
Rõõmsaid ja rahulikke pühi!           Riia
Saabub õhtu üks kord aastas,
raugeb sadu, vaikib tuul.
Sumbub kõik, mis hinge saastas,
Küünlad süüdatakse puul...             Hilda ja Lembit
Jälle aasta mööda läinud,
rõõm ja mure kaasas käinud...
Olgu algav aasta parem
kõigist neist, mis olnud varem!         Salme Igakülast
Võisid teed meil lahku minna,
tuuled kanda kaugele,
aga mõtted jäävad sinna,
kus me koos kord olime                    Liina
Rahulikke pühi ja paremat tervist!    Piret
Pisarad ongi need, milles peitub kõik – nii õnn kui õnnetus, rõõm ja kurbus. Oled sa rõõmus või õnnelik – tuleb pisar. Oled sa nukker ja õnnetu – tuleb pisar. On sul kellestki kahju või tunned sa siirast rõõmu, ikka on pisarad sinuga. Ja kui neid on juba hästi palju su ümber, siis sa rahuned ja südamel hakkab kergem.

5. jaanuar, 1995
Hommik oli nii selge ja andis lootust, et tuleb ka päike, aga ei tulnud. Ilm tõmbus jälle pilve ja nukraks. See teeb ka meele nukraks. Kui päike paistaks, oleks ka meel rõõmsam. Ei ole minul ju minna kuskile vihma ega tuule kätte, aga ka toas on palju helgem, kui on ilus päikeseline ilm. Eile oli see ilm hoopis paha ja see rusuv tunne algas juba siis. Mida ta tähendab või ei tähenda ta üldse midagi, seda ei ütle praegu keegi. Seda näitab tulevik. Võib-olla on see rõhuv tunne ainult pilves ilmast? Ehk on...
Kusti on kasvanud suureks kassiks. Ta käib iga päev siin mu juures. Ta magab siin diivani peal ja sirutab end aeg-ajalt nii sirgeks kui vähegi saab. Siin on soe ja nähtavasti talle meeldib siin lesida. Aga mu käe nahka tahab ta ikka veel lutsida. See on saanud talle nii armsaks, et kui ta ka palju ei ime, siis ta paneb oma pea sellele käele ja oma käpad ja jalad kõik käe ümber. Seda kätt ei tohi siis temalt ära võtta – siis ta solvub ja on nii kurva näoga. Ka kuuske oskab ta ilusti vaadata ja selle ehetega mängida. Ta paneb ennast sedasi kuuse juurde sirgu ja vaatab nagu laps särasilmil seda ilusat puud. Kusti on tark ja andekas kiisu.
Olen kirjutanud, et Jõulud möödas ja algab hall argipäev. Aga on ju veel Kolme Kuninga päev ja täna on selle laupäev – 05. jaanuar. Ilmast... Taevas on selge; ei ühtki pilveklimpi kuskil paistmas. Ilus roosakas koiduviir ehib idataevast. Üsna ruttu on kogu taevas roosakas-punane ja päike vist piilub juba ka. Mulle jääb ta Kunni maja ja puude varju. Kas jääb kogu päev nii ilusaks?
Tõusen ja riietun ruttu, sest Elle läheb jälle tööle ja ma söön enne kui ta ära läheb. Võiksin ju ka pärast, aga nii on parem, sest tihti jään pärastpoole üksi koju. Täna aga lasen ennast uuesti voodile panna – tekkide peale riides või õigemini kahe teki vahele. Mul ei ole ju kuskile ruttu ja siin on nii hea soe.
Vajun pooleldi rammetusse unne. Kuulen, kuidas meri mühiseb. Kajakaski nagu kilab kuskil ja otsib toitu... Kuigi nad peaksid ju läinud olema?! Ilm ikka ilus ja päike särab – näen seda oma aknast. Silmad vajuvad uuesti kinni... Mere kohin läheb suuremaks. Mõtlen, et on ju ometi kena päike ja tuult ei ole – miks see meri sedasi kohiseb? Ärkan jälle ja nüüd juba pean tõusma, sest häda sunnib. Põen ka põie haigust, mis tihti pissima paneb. Kobin voodilt maha – ei ole siin merd ega kajakaid. Vares lendab Kunni katusele ja lehvitab tiibu, vaatab minu poole ja avab noka. Mõtlen, et nüüd ta kraaksub, aga ei – ta ütleb ainult: „Häbi, häbi! Nii ilus ilm ja sina lesid voodis.“ Ongi häbi ja tõusen ruttu liikuma. Kuigi on ilus ilm, ei saa ma ometigi midagi tehtud. Uuh, milline oli ilm vana aasta viimasel päeval... Mida see tähendab? Samasugused olid ka eelmise aasta nelipühade ja jaani-laupäevad.
Veel mõned salmid-soovid:
Jälle möödunud aegade merre
väga kiirelt üks aasta on läin’d...
Aasta saabuv taas ehitab purde,
jalg aralt et astuda võib...
Silm otsimas kauguses sihti,
mida tihti küll kohe ei näe,
kuid ka pilvises taevas on tähti
–    usu seda, siis kergemaks lä’eb!
Usu, Liide, siis on tõesti kergem!          nimekaim 

18. jaanuar, 1995
Mu mõtted on jälle minevikus. Seekord mitte lapsepõlves, nagu tihti, vaid lähiminevikus. Olen veel kord ühes oma kurvemas päevas – 13. aprillis, 1994. See oli ilus kevadine päev. Päike säras ja oli soe. Liblikad olid väljas ja kellukad õitsesid. Mehed olid juba rannas ametis ja korrastasid paate ning mõrdu, mis peagi pidid merre minema – minu Anton nende seas. Tema soov oli kevadeti ikka – nii ruttu, kui saab, mõrd merre! Seekord aga ei olnud enam antud ta soovil täituda. Ta toodi õhtul koju surnuna. Ma ei olnudki seekord väga närvis. Mind rahustas see, et see kõik oli nii äkki ja ruttu tulnud. Ma ju teadsin seda, et see paratamatult tuleb, mida olin nii palju kordi hirmuga kartnud. Sest keegi ei jää ju igaveseks siia maailma ja meil oli juba palju aastaid koos elatud. Nüüd tulevad küll pisarad, aga surun ka need tagasi. Ma ei ole üksi ega mahajäetud. Mul on mu tütar Elle... Kui ainult ei oleks olnud seda kukkumist... Aga ju ka see pidi juhtuma!
See oli imelik kukkumine. Istusin nagu tugitoolis – ümberringi kõik toed: ühes küljes söögi laud, teises kapp ja kolmandas puude kast. Ainult pliidi suu oli üksi vaba ja selle ette ma maha prantsatasin – just kui oleks keegi mind sinna lükanud. Ma ei saa sellest kukkumisest enam terveks. Jalad on küll paremad – nad ei ole enam nii paistes ja ei kibele ka nii nagu suvel. Vett pole neist enam ammugi tulnud. Ka nahk on juba enam-vähem normaalne. Aga mu puusad ja selg on nõrgemad. Ma ei saa nüüd kahe karguga niigi palju kui ennemalt ühega. Ju see peab nii olema ja see on saatus – saatus , mis ei ole terves elus olnud mu vastu nii karm. Olen oma elu nii palju läbi mõtelnud, aga muuta ei saa ju enam midagi – kõik jääb nii, nagu see kord on elatud... Kordan vaid mõttes kellegi luuleridu:
Pisarad. Jälle nemad... Nad on elu kõige püsivamad kaaslased. Nad tulevad sulle appi mures või kurbuses ja samuti tulevad nad kohale, kui oled eriti rõõmus või tunned end õnnelikumana. Kõigest võtavad nad osa. Nad on inimese lahutamatud sõbrad. Ei nad kustu ega närbu, ikka on nad säravad ja sätendavad. Ka minu keskpärases elus on neid olnud üsnagi palju.Võib-olla on selles süüdi mu liiga hell ja tundlik süda?! Aga kui pisarad on valatud, saab kergem.

20. jaanuar, 1995  (Elle õnnelik õnnetus)
Elle tuleb õhtul koju – ehmunud aga rahulik ka väliselt täiesti terve. Kiirustades kõnelevad ta huuled: „Ema, ma lendasin autoga üle-pea-kaela. Auto rattad olid kõik vastu taevast.“
Mis sa räägid? Ja ise oled siin  – ei ühtki kriimustust ega tilka verd kuskilt poolt? „Tõsi mis tõsi – isegi võõraid oli mul autos sees. Ka neil ei olnud midagi viga.“
Algul ma ei saanud nagu arugi, mis see oli, aga siis hakkas mu süda alles värisema, kui sain mõtelda, mis oleks kõik võinud juhtuda... Kuhu ja kelle hooleks oleksin siis mina jäänud? Kuhu vanadekodu vanad... Taevane Isa!
Kuid kõik läks nii hästi. Keegi ei saanud haiget ja kõik jäid terveks. Olen nii palju oma laste ja lastelaste eest palunud. Jumal on mu palveid kuulnud! Au olgu talle selle eest!

29. jaanuar, 1995 (pühapäev)

05. veebruar, 1995 (pühapäev)
Lehitsesin väga huvitavat albumit Veljo 50-ndast juubelist. Et ta on olnud kõik need 50 aastat väga tubli, aus, töökas ja õiglane, on tähendatud kõik sellesse albumisse. Küllap on ka järgmised 50 samasugused [Oo, sancta simplicitas Ü.R.]
Salmid on nii südamlikud, et märgin neist mõned ka oma vihikusse; albumit ei lehitse ju iga päev...
Juubel:    
Uustulndi laulud on alati nii ilusad:
Siis oli veel laul „Käime koos“ – see on mul juba enne kuskil kirjas...




Veel mõned salmid:




Mida inimene vajab, see on maa; ta vajab taevast, vajab pilvi, vettki; ei ilma sõbrata ta olla saa. Tal vaja õrnust, õnnehetki. See on nii vähe, kuid samas nõnda palju ja ilma selleta hing puitub sul. Sul vaja õhku, valgust, sul vaja kodumaad ja koduakna tuld     H. Muller



Kõik on tühine! Mis kasu on inimesel kõigest oma vaevast, millega ta ennast vaevab päikese all? Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa jääb igavesti.
Silm ei täitu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast. Mis on olnud, see saab olema ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all.
Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha ja tulust, kes armastab rikkust. See ongi tühi töö. Parem on minna leinakotta kui pidukotta, sest seal on kõigi inimeste lõpp. Ja kes elab, võtku see südamesse. Tarkus on parem kui kõik sõja riistad. Aga üks ainus patune rikub palju head. Kes augu kaevab, langeb ise sinna sisse ja kes müüri maha lõhub, seda salvab madu. Viska oma leib vee peale, pikapeale sa leiad selle jälle.
Mõtle oma looja peale oma nooruspäevil enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: „Need ei meeldi mulle.“ – enne kui pimenevad päike ja valgus, kuu ja tähed ja kui vihma järel tulevad taas pilved. Siis, kui koja valvurid värisevd ja kanged mehed kisuvad taas küüru. Kui jahvatajad on jõude, sest neid on pisut järele jäänud ja aknaist vaatajad jäävad pimedaiks. Kui välisuksed sulguvad, kui veski mürin vaibub. Kui üles tõustakse juba linnu hääle peale. Kui kõik laulu viisid lakkavad. Kui küngastki kardetakse ja teed käies on hirm. Kui mandlipuu õitseb, rohutirts vaevu liigub ja kapripung puhkeb, sest inimene läheb oma igavese koja poole ja tänaval käivad leinajad ringi. Enne, kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb, sest põrm saab jälle mullasse.
Karda Jumalat ja pea tema käske, sest see on iga inimese kohus!

Seal ta seisab – üksik, nukker ja mahajäetud. Ta ei ole veel vana ega lagunenud. Ainult katus tuleks katta kõik eterniidiga. Seda on kaetud ainult üks osa. Ülejäänu on rookatus, millele tulevad juba peaaegu augud. Ta on umbes viiekümne viie-kuue aastane. Nii nagu see maja kõik. Ta oli seal enne valmis, kui mind sinna toodi. Mu pesapaik, mu kodu...
Võib-olla sellepärast ta ei olnudki mulle nii armas, kui mu sünnikodu, et ma ise ei olnud abiks teda ehitamas. Võib-olla; ei tea! Ega ma ju seda sünnikodugi ehitada ei aidanud! Seda ei ehitanud mu vanemadki. See on vist inimese loomuses, et üks koht jääb sulle armsaks igavesti.
See hall maja seal on mulle armas, aga ka valus. Miks pidi tulema see haigus? Miks ei saa ma enam seal olla? Miks, miks... See on saatuse tahe ja see peab kõik sedasi olema! Ehk kunagi pulbitseb seal jälle elu... Ehk kilavad seal panga all lee peal jälle kord lapsed... Ehk kasvavad Kopli õues kord jälle kullerkupud...

23. veebruar, 1995
Neljapäeva hommik. Nägin täna öösel nii selge unenäo... Olin oma teada kogu aeg ärkvel ja lahtiste silmadega, kuid ometi pidin siiski und nägema. Ma olin oma sünnikodu lähedal, Külasema põldude nurga peal. Kündsin seal ühte põllulappi Kopli hobuse Handaga. Õieti oli see lapp juba peaaegu küntud – mustad ühetaolised vaod kahel pool. Oli veel viimane vagu keset põldu, millel seisin saha ja hobusega. See viimane lõpetuse vagu oli mu meelest alati tüütu lasta, sest sahk tahtis ikka viltu minna. Tõmbasin unenäoski sahka paar-kolm korda tagasi ja siis läks see sahinal lõpuni. Ma kuulsin seda saha minemist veel siis, kui juba ärkasin – kuidas ta krigisedes põllu põhja mööda läks. Enne kui ma vaoga päris lõppu sain, oli Anton mu ümbert kinni ja ütles: „Ma sain kaks põllulappi veel, aga need oleks võinud ikka natuke suuremad olla.“ Ütlesin siis: „Ah ei ole sellest midagi, et väikesed; kui jõuame nad hästi sulad hoida, siis on hea küll.“ Siis ärkasin. Pean veel seda ütlema, et seal, kus ma kündsin, oli vidune ja hämarik ja ma kogu aeg mõtlesin, et panen tule põlema. Mul on ju laualamp siinsamas  käe ulatuses ja panen selle iga kord põlema, kui voodist välja tulen. Aga unenäos jäi lamp küll põlema panemata, sest olin ju hoopis Külasema põllal.
Ma olen nii vähe Antonit unes näinud ja küllap on see ümbert kinni võtmine selja valu, mis mind siin ikka vaevab. Kui ärkasin, oli kell vist kolme ringis. Keersin teise külje ja olin uuesti Antoniga koos. Seekord olime Kopli kambris, kus me ikka varem magasime. Mu voodi oli seal, kus see viimati oli ja Anton oli oma voodis. Anton küsis, et kas ma olen näinud kahte lehte, mis olid ühede kaartide eest tulnud. Et tal läheks neid tarvis. Tõmbasin öökapi sahtli lahti, mis ikka Antoni voodi ees alati seisnud, ja ütlesin, et kui nad on, siis nad peavad siin sahtlis olema. Aga sahtlis olid hoopis hallid sõrmkindad ja sokid – kahed sokid ülissuti, pisut märjad ja katkised ka! Ütlesin: „Näe, kus su kindad ja sokid, miks sa nad siia oled pannud? Ma panen need kuivama ja teen terveks.“ Selle peale ärkasin.
On pisut imelik, et ma ei saa mõtelda, et Anton on surnud. Ta seisab ikka nii elusana mu mõttes ja ma ootan aega, millal me räägime... Ehk nii ongi parem.



Tule, päike – tule tee rõõmsaks ka mind!

7. märts, 1995
Ah kui ilus päike! Koplil paistab ka vist nii ilus päike... Lumelill õitseb ja krookused ning kellukesed ka. Kuidas ma tahaksin sinna... Pisarad, pisarad, kuumad pisarad. Surun nad maha, pean suruma. Ära virise, see on saatus. Ta on sulle küllaltki helde. Ole rahul, ära nurise. Vaata, kui ilus on päev!

15. märts
Õnnetused, õnnetused, miks tulete te? Ei ole teid tarvis – nii ütleb väike Eleri. Aga saatus on see ja ikka tuleb, mis tulema peab! Nendest tuleb üle olla ja nendest saab üle ka, kui Jumal seda aitab ja tahab. Mis tema teeb, see on õige. Inimene on üks kõige viletsam ja väetim olevus kuigi peab ennast targaks ja kõike-teadjaks. See ei ole nii. Noor elujõuline mees läks õhtul sauna, õieti hakkas minema, kuid ei saanud koduväravast kaugemale – seal ootas teda surm. Tuli mootorratas ja ajas ta alla. Oligi lõpp...
Avo läks hommikul tööle, õhtul oli õnnetus tee peal ees. Auto kumm lõhkes ja see väntas kraavi, rattad ülespoole. Siiski oli see õnnelik õnnetus, sest inimesed viga ei saanud. Aga auto – see on ju sodiks ja vajab jälle raha. Oi seda raha, raha... Seda peab tänapäeval kole palju olema! Elu muudkui tormab edasi, seisma ta ei jää. Ja eluga peab kaasa minema!





Mu teine kodu jäi minust maha, kui pidin tütre juurde asuma. Siin on mul hea ja murest ma midagi teadma ei pea – ainult tänuvõlg käib üle pea!


23. märts, 1995

11. aprill, 1995
Ah kui ilus ja soe päike... Ta on niisama soe, kui aasta tagasi Kopli õues, nüüd aga siin oma väikeses toas akna all. Kuidas ma tookord tahtsin oma trepi esist pisut puhtamaks ja ilusamaks teha... Krookused upitasid ninad välja ja ma tahtsin neid takistava umbrohu ära kitkuda, aga see oli väga raske, sest ei saanud ma ju ennast piisavalt madalale paenutada ja käed ei ulatunud kuidagi mullani. Tahtmine oli siiski nii suur, et see mu viletsa jõu ületas ja pika varrega terav kõbla mind lõpuks aitas. Kõige rohkem aitas ikka suur tahtmine.
Ilm oli nii ilus ja soe, et liblikad olid väljas ja kuldnokk vilistas oma kauneid viise. Üks suur must liblikas tiirutas mu ümber. Ta oli ilus – valgete tiivaservadega. Kord oli ta minust ühel, kord teisel pool koja akna all. Ja nii päris terve päeva. Mõtlesin siis, mida see küll peaks tähendama? Mõtlesin, et küllap see on viimane aasta mul siin oma trepi esist kohendada ja nii see läkski...
Ah kui ilus päike – nii soe, nii sõbralik. Midagi liperdab aknast mööda. Küllap on liblikad, aga vist kirjud ja tumedad... Kollaseid ei ole – ei tule kuldset suve!
Ma ei ole enam Koplil, kuigi läheksin meelsasti jälle seda trepi esist kohendama... Paraku ei saa mitte kuidagi, sest nüüd on mul juba ühe asemel kaks karku... Nii siis oligi mu viimane kohendamine oma trepi ees...

13. aprill, 1995
Olen mõttes Kopli õues samal päeval aasta tagasi. Oli ilus soe päike ja kärbeski vist juba sumises. Täna on ilm pilves ja isegi tibutab vihma. Kell saab viis. Seisan jälle mõttes Kopli õues, käes taldrik piimasupiga, mida lähen oma kiisudele viima... Korraga kuulen auto häält. Elle on mu selja taha tulnud ja ütleb: „Ema, lähme kööki, ma aitan sind“. „Ju ma ise ka saan – olen ju iga päev siin õues“, vastan seepeale. „Isa tuuakse ka varsti koju“, ütleb Elle tasa. Isa tuuakse, ta ei tule enam ise – oli mul korraga selge... Selline siis ongi elu... Oled ruttus, rühmad ja töötad, mis jõuad ja korraga on kõigel lõpp. Kõik jääb sust maha. Mitte midagi ei ole sul enam tarvis. Kõik su töö ja vaev on siitpeale tarbetu.
Kuhu te jäite, mu pisarad? Tuim valu rõhub rinnas. Kui saaks nuttagi, aga pisarad ei tule. Nad tulevad siis, kui tahavad. Kutsuda neid ei saa. Kui nad tulla tahavad, siis ei saa neid jälle keelata. Kõik sünnib nii, nagu on määratud. Valuta siis süda...

15. aprill
Lihavõttepühade laupäev on vaikne ja soe päev. Tuul ei painuta puude oksi või kui, siis üsna õrnalt – ma ei tea ju, mis ilm õues teeb. Näen seda ainult läbi akna. Aga liblikad on väljas ja ju siis ei saa väga kõle olla...
Täna oli siin akna taga näha ka kollaseid liblikaid. Mulle ei tähenda need liblikad küll enam mitte midagi, sest minu ajad on möödas – nii kirjud kui kuldsed! Aga siiski on parem tunne näha kirjude asemel kollaseid liblikaid – kui just mõni must ennast mulle ei ilmuta, sest mu päevad peaksid ju täis olema! Aga seda teab vist üksi Taeva Isa.

16. aprill
Lilled on nii armsad, et nad peavad ainult elu tunnistama!

18. aprill, 1995
Suri Muhu vallavanem Jüri Räim. Ta suri Tallinnas kiirabi-haiglas. Muide, Muhu vald oli esimene, mis kolhoosiaja järel taastati. Pisut kummastav, et vallavanem suri just oma sünnipäeval – sai parajasti 63 aastaseks.

20. aprill, 1995    

Päikest ei ole, aga ilm olla soe. Kaido ütleb, et olla 18 kraadi sooja.  On see nii, ei tea, aga Kait ei valeta. Minul on aga siin toas külm, See on mul juba mitu päeva nii olnud. 13. aprillil sai aasta täis, kui pole enam Antonit! Ma ei näinud küll teda minemas, aga ta oli mu südames ja mul ei olnud siis seda külma tunnet. Küllap õhkus temast veel sooja, aga nüüd enam ei õhku ja nüüd on mul külm.
Näe västrik ka väljas! Aga ta on just akna all muru peal. Seega linu ei maksa mul maha teha, sest need jääksid sel aastal väga lühikeseks.

21. aprill, 1995 – samuti pilves, nagu eile.
Eile õhtul oli imelik ilm... Päike ei olnud vist veel loojas. Istusin siin oma akna all ja vaatasin loodust. Oli nagu hall udu. Just nagu oleks sadanud, aga ei sadanud ka – vähemalt minu akna taga mitte. Aga mujal ikka vist sadas ja paistis ka vikerkaar. Ja siis hakkas see ilm liikuma. Oli tunne, nagu lappaksin ma raamatut. Nii ruttu liikusid pilved. Neid oli tumedaid, heledaid ja isegi punaseid. Küllap värvis neid loojuv päike. Arvan, et kuulsin algul ka müristamist. Ju oli äikest, aga see möödus ruttu nagu ka terve vaatepilt. Ilm oli nagu elektrit täis...

24. aprill – ilus päikeseline ilm.
On vist ka soe. Eile, see oli pühapäev, käisin kord ukse vahel värsket õhku ahminas. Kaua ei saanud seal olla. Ehk saan edaspidi õues pisut istuda... ehk saan?!
Kunni maja tagune rohetab. Millal tuleb Meida? Näen teda siis iga päev oma aknast...


26. aprill,1995


Aastad on tõesti kiirelt tulnud ja läinud nagu salmgi ütleb. Nad tõesti tunduvad väga kiirelt mööda libisema, nii et seda nagu päris tähelegi ei pane. Ainult mõnda hetke tahaks pisut kauem elada, tahaks teda nagu korrata, aga juba ta läinud ongi! Järele on jäänud vaid mälestuse-killuke.

29. aprill, 1995

14. mai – emadepäev
Oli kena soe päev. Hommikul ärgates leidsin vaasis meelespea lilled. Kes küll need sinna pani? Muidugi Elle, aga kord vilgatas ka mõte, et ehk oli Ülo... Õhtul tuligi Ülo, kaks tulipunast tulbi õit peos. Kui ilusad. Hea meel, et mu lapsed mind meeles peavad. Kas olen ma suutnud ka neile midagi head eluteele kaasa anda? – ei tea...

18. mai, 1995
Taevas üleni pilves ja sajab. On nukker ja vilu. Pole päikest, pole ilu. Polegi nagu maikuu, kus õitses suur toomepuu... Õunapuud, ploomid ja veel paljugi muud paisutavad pungi, aga lahti neid ei saa – ei ole sooja ega päikest. Elu tundub nii paha ja kurja täis – küllap looduse arm otsa lõppeda võis!

Suur punane tulbi õis... Selle tõi mulle poeg Ülo. Elle tõi meelespea-lilled. Nad on mul siin vaasis pikaks sirgunud ja päris õide löönud. Olid algul vaid üksikud õied lehtede vahel. Laine on kaugel – ta ei ulatunud siia. Küllap oleks temagi midagi toonud... Nad ei unusta mind ja küllap olen neil ikka meeles. Lilled on armsad – nagu ka lapsed ja lapselapsed. On hea meel, et neile on südameisse istutatud armastuse idud ja neil ei ole pahandusi. Võrsugu ja idanegu ikka hea ja hävigu paha! [Lõpetatud 20. mail, 1995]

21. mai, 1995
Kiida Loojat, kes andis sulle mõistuse ja tagatipuks veel saatuse!

25. mai – Taevaminemise püha.
Muhus on seda ka Suureks Ristipäevaks nimetatud. Vanasti peeti sel päeval töö tegemist suureks patuks. Siis kardeti pattu ja usuti Jumalat. Nüüd ei usuta ega kardeta midagi. Sellepärast on ka nii palju paha ja vähe head.

28. mai, 1995
Ka Laine käis ja tõi mulle ilusad õied – gerberad. Olen ikka oma laste meeles ja nad ei unusta mind. See on südamele hea. Et on nii palju aega, siis on ka mõtteid palju. Seekord meenus  üks nelipühade laupäev noorusajast, kui olin oma kodu lähedal suiliseks ja nelipühade laupäeva õhtul koju otsustasin minna [vt. ka faili Minu elu  Ü.R.]


[Selle õhtu tegelike meeleolude värsistamine ei ole emal eriti õnnestunud ja jäägu siin tema viimased ennast kordama kippuvad stroofid esitamata. Kõnealusest laupäevaõhtust on juttu ka ühes teises vihikus. Ü.R]

31. mai, 1995
Olen üksi ja meel mõtteid täis. Olen oma mõtetega jälle Koplil... 24. aprilli lehele said kirja mu salmid kodust, mille üle lugemine tänagi mu mõtted jälle Koplile viis...
Ei ole armsamat paika, kui kodu – kodutrepp, millel istud ja puhkad – seda muidugi siis, kui saad alaliselt oma kodus viibida. Aga eks kodutrepile võib alati ju ka mõttes astuda... Oled siis iseenda päralt ja mõtled, et eesti keeles on kaks lühikest sõna: ema ja kodu. Kui palju on neist kirjutatud laule, luuletusi  ja jutukesi. Ja alati on need kirjutaja kõige hingelisemad ning südamlikumad sõnad – ükskõik, kas lugeda Liivi, Tuglast, Lutsu või kedagi muud.
Kirjanikul on Loojalt saadud anne, et ta oskab oma tundeid paberile panna. Igal inimesel on tunded, kuid kõik ei saa neid eriti väljendada. Ma ei ole kirjanik, aga mul on ka tung oma mõtteid avaldada. Nad kipuvad vägisi välja ja ikka on see lapsepõlv, mis ei taha kuidagi mu sisse jääda! Küllap tuleb see sellest, et lapsepõlv oli nii puhas ja muretu. Nüüd on elu hoopis teine. Minu elu on nüüd küll ka muretu tänu tütrele Ellele, aga üks mure mind siiski piinab ja see seisab selles, et Elle end nii ära vaevab, et ta jõud enne lõpeb kui minu oma. Mis siis minust saab? Aga lootus jääb ja kõik on Taeva Isa kätes. Kui ma saaksin Ellet mõneski asjas aidata... Paraku ei tee midagi mu käed ega liigu kuhugi mu jalad. Olen võimetu ja näen ainult teiste silmis pindu, aga palki oma silmas mitte! Näen, et teised seda või teist tarvilikku ei tee, aga ise ei tee ju samuti. See pöörabki elu pahupidi ja teeb meele kurvaks.
Mõte rändab ja liigub... Olen jälle Koplil. Silme ette kerkib selline pilt: riputan mähkmeid nöörile kuivama. Küllap need on pisitütre Laine omad. Anton nokitseb kuuri ees mäel. Ta ei seisa mitte kunagi – alati on tal midagi teha, ehitada või parandada. Teeb puudele varjualust, et need ei jääks vihma ega lume kätte. Värava taga särab meri – sile nagu peegel. Mere ääres sööb Handa oma varsa Katiga; pisut kaugemal lehm Siidi. Need on meie omad loomad. Värava peal aga kilkavad ja naeravad kaks põngerjat Ülo ja Elle. Nad on rõõmsad ja elavad, sest elu on alles muretu. Korraga kilkab Ülo: „Näe, näe mis Kati teeb!“ Kati tissib Handa käest sooja piima. Elle arvab selle peale, et ema piim on nii magus. Siidil olla ka magus piim, aga ema piim on ikka magusam. Ülo ei usu ja mõtleb, kas ikka on nii. „On, on“, kinnitab Elle.
Niisugune pildike on mällu jäänud mu elust Koplil.

4. juuni, 1995
Järjekordne nelipühade laupäev. Need õhtud on mulle noorusest eriliselt meelde jäänud. Vahe on selles, et lapsepõlves ja nooruses oli energiat ja tahtejõudu, oli töövõimet ja usku, et homme on parem kui täna. Nüüd enam ei ole. Ei ole enam tulevikku, on vaid minevik ja mälestused. Aga ka nii on hea, kui süda on rahul.
Seekordne laupäevaõhtu oli nii meeldiv... Puhtad riided, puhas tuba, ilus värske kask voodi peatsis ja vaasis rukkililled (kultuursordi peenralt!). Uinusin nii õndsa tundega, et ei kuulnudki, kui müristas ja sadas. Saatus on helde mu vastu...
Mälestus noore põlve nelipüha ja jaaniõhtudest on inspireerinud järgmised salmid:


15. juuni, 1995
Kuu jälle juba poole peal. Kui ruttu ikka kõik möödub! Juba nädala pärast on jälle käes aasta kõige pikem päev ja kõige lühem öö. Hakkab jälle päev tasapisi lühenema ja öö pikenema. Nii on Looduse seadus. Loodus on oma õied kõik ära näidanud ja nüüd hakkab ta aegapidi närbuma. Õie aeg on möödas ja tuleb vilja kandmise aeg. Juba sahiseb vikat läbi haljendava rohu. Juba langevad tuhanded lilled ja rohukõrred. Aas nagu väriseks surma vikati ees. Aga nii see ju peabki olema. Ka inimesel on nii: möödub noorus – õieaeg; tuleb viljakandmise aeg, tulevad lapsed ja siis tuleb vanadus. Tulevas need lõpuaastad, on nad siis kerged või rasked... Sa närbud ja närtsid; su elu saab elatud. Oled sa teinud head või halba, selle üle otsustab Taeva Isa. Teda ei saa petta, tal on kõik su teod arvel...
Kui Kaido heki lühemaks lõikab, siis näen Meidat...

17. juuni, 1995
Olen üksinda ja mõtlen möödunust. Lappan oma pilte ja leian oma kooli tunnistused. Need on mul kõik alles, 5. klassi oma ja üks algkooli lõputunnistus. Sellal oli 6-klassiline koolikohustus. Õppisin Tamse algkoolis, vanas Tamse mõisa hoones. Koolis ma käisin hea meelega ja mulle meeldis seal. Tunnistused olid mul head. Sellal märgiti hinneteks nõrk, rahuldav või hea. Minu tunnistustel olid enamasti „head“ ja ainult mõned „rahuldavad“. Lõputunnistusel on kolm „rahuldavat“. Need olid saksa keel, kodanikuteadus ja ajalugu. Teistel tunnistustel on mul enamasi ka laulmine rahuldav. Ma ei oska laulda, kuigi seda tahaksin ja laulud on mu meelest ilusad. Mu unistuseks oli saada kitarr. Võib-olla, kui selle oleksin saanud, ehk oleksin siis ka laulnud. Lugedes tunnistusi meenus mulle üks jõulupidu koolis – olin vist 4. klassis. Siis anti tunnistused kaks korda aastas – Jõuluks ja kevadel klassi lõpetamisel. Mul oli sellel tunnistusel ainult kaks „rahuldavat“ – matemaatika ja laulmine. Ma oskasin küll liita, lahutada ja korrutada, jagada, aga mulle olid rasked need sõnalised ülesanded. Nendest ma aru ei saanud. Mind pandi klassi vanemaks ja peeti üldiselt paremaks õpilaseks. Jõulupeo jaoks tehti korjandus ja ma pidin nimed kirja panema, kes raha andsid. Sel ajal olid margad ja kroonid; viis marka oli korjanduse alammäär. 100 marka oli kroon ja 1000 marka siis vastavalt 10 krooni. Oli mul kõik kirjas ja pakid tehtud, kuid unustasin selle nimekirja koju, kui peole läksin. Ei viitsinud tagasi koju minna ja mõtlesin, et teen uue nimekirja. Õnnetuseks aga unustasin ühe tüdruku nime sellest nimekirjast välja – Drosiida Poleühtid. Teda kutsuti Siidaks ja ta oli kangesti haleda südame ning iseloomuga. Ta oli ka „uueusuline“, nagu sellal lahkusulisi kutsuti; enamus lapsi klassis olid ikka vene (ehk siis kreeka katoliku) usku.
Pidu oli kena ja kõik olid rõõmsad, aga siis tuli selle tüdruku ema minu juurde ja küsis: „Kas meie Siida ei andnud sulle raha?“ Nagu välk sähvas mul läbi, et kindlasti andis, aga ma unustasin selle nime kogemata ära. Läksin näost tulipunaseks ja mul oli häbi. Kindlasti oli neid pakke veel järel ja ma oleksin pidanud oma paki Siidale andma, kuid ma ei teinud seda! Pakid olid väikesed ja oli neis ju ainult kommid ja küpsis ja mul ei olnud neist kahju, aga ma ei tea, miks ma ei andnud oma pakki Siidale, et talle oleks see rõõm alles jäänud, mille ta minu süü tõttu kaotas. Mul on veel praegugi nii häbi, kui mõtlen, kui rumal ma siis olin! Mu tuju oli ka rikutud ja mu eneseuhkus haavatud. Säh sulle klassi vanem ja parim õpilane!
See Siida elab ka praegu alles Nõmmküla [Pallasmaa (?)] Kasel, hoiab seal oma tütre lapsi ja on siiani usklik.

Ilus õhtu oli... Tegin pika jalutuskäigu Elle aeda. Kuidas ta on jõudnud nii palju? Kuidas ta on suutnud nii paju??? Tal on suur ja avar süda ja suur tahtmine. Taeva Isa, ole talle armuline!
Kuulsin ka ööbikut! Oi kui ilus see kõik oli...


21. juuni, 1995
Loodus... sa oled ilus, nii meeldiv ja kaunis. Aga sa oled ka nii mõistatuslik ka saladuslik. Kui vaadata su õisi ja lillede liike, ei suuda seda arvata, kuidas on see kõik võimalik?! Ei ole teist sellist kunstnikku. Ei õitse ükski puu, põõsas, lill ega rohi ilma Sinu, Looja seadmiseta. Sa oled tõesti kõikvõimas. Miks on inimene, kes on ju ka Sinu tarkusest loodud, muutunud selliseks? Miks ta rüüstab ja rüvetab loodust? On ka teistsuguseid, kuid enamus kipuvad olema hävitajad. Ausus ja õiglus on peaaegu et kadunud. On ainult omakasu poole püüdmine, ainulr oma heaoluga arvestamine, kuigi tuleks ju ka teistega arvestada. Tuleks enne näha oma silmas palki, kui teise silmas pinda. Näed sa seda palki oma silmas?
Inimesel kipub ikka olema kadedus teise omasuguse vastu. Ikka on nii, et miks mul ei ole nii palju kui temal, miks ma ei ole nii ilus kui tema jne. Ja see ahnus: mul ei ole küllalt raha, ei ole küllalt riiet, ei ole toit nii hea ega ole mul nii lõbus ega mugav kui peaks! Kui vähesest saab linnuke oma kõhutäie, kui vähesest saavad lill ja puu oma jõu ja rammu. Nad aina kasvavad ja õitsevad ja on tänulikud oma Loojale. Inimene ainult kirub ja kurdab ja tal ei ole kunagi midagi nii palju kui tahaks. Ausus ja õiglus on peaaegu et kadunud.

23. juuni,1995
Tuul on nii äge, et otse murrab. Paksus lehes puude oksad on päris lookas ja kõveras. Ka lilled on tuule käes hädas. Aga ju see peab sedasi olema?! Minul on hea, sest süda on rahul. Elle pesi mind ja pani puhtad riided. Siis tulid Ülo ja Madis. Madis käis ka eelmisel suvel; mõtlesin siis, et ma teda enam ei näe, aga ikkagi nägin veel...

24. juuni, 1995 – Jaanipäev
Ilm on pilves ja tihti rabiseb ka vihm vastu akent. Tuul, mis mitu päeva vali olnud, on siiski veidi vaiksem. Puud ei ole enam nii lookas ega pea lilled endid vastu maad vajutama. Minus valitseb nagu mingi nukrus... Nüüdsest hakkab päev jälle tasapisi lühemaks ja öö pikemaks ning pimedamaks minema. Ei ole enam nii palju õisi ega sära. Aga ilu ja õisi peaks sügiseni veel küllaga jätkuma.
Elle tõi mulle nii ilusa lillekimbu, et teist sarnast pole küll enam eikuskil, nagu Uustulndi laulu armsaid silmi. Rukkililled ja ätsed – kui armsad nad on... Elle viis ka Antonile surnuaeda sellise ilusa kimbu. Nii hea, et viis; ma ei saa ise surnuaeda, aga nii hea, et Elle viis isale sama ilusa kimbu.

29. juuni
Viiskümmend aastat tagasi sündis mulle see imelaps Elle. See, kes mind nüüd aitab ja mu eest hoolitseb. Ma ise ei tunne muud muret kui seda, et peaks ikka mu elupäevad enne lõppema kui Ellel. Mure toob kortsud palgele ja teeb elu raskeks. Aga on ju Taevane Isa, kes kõige üle valitseb ja kõiki aitab, kui teda õigesti palume. Palume siis ja ta aitab meid...

29. juuli    [see on noorema õe Laine sünnipäev Ü.R.]
On laupäev. Ilus suvine ilm. Elle on ka töölt kodus ja kõik on nii nagu peab. Süda on selle pärast raske, et Ellel on alati nii palju tööd. Ma ei saa teda mitte kuidagi aidata, kuigi seda tahaksin. Olen ju kahe karguga ja liikumine vilets. Alati on mul külm, olgu ilm ka suviselt soe, aga täna siiski tunnen, et mul on palav. Olen pool-uimane ja väga väsinud sellest suurest jõudeolekust (ma ei tee ju mitte midagi), aga võib-olla hoopis sellepärast, et 43 aastat tagasi sündis mu teine tütar Laine. Usun, et sellest on nii mu palavus kui väsimus.

1. august –  teisipäevane päev.
Mida ta toob see lõikuskuu? Nii kaugele, kui minu silm ulatub, ei ole viljapõlde. Ei ole ka midagi lõigata.
[siia on ema kleepinud kuskilt välja lõigatud pildikese pukktuulikust kadakate vahel ja lisanud tõdemuse, et see vaid mälestus möödunust] Kuid see möödunu oli siiski ilusam kui praegune!

2. august, 1995
Taeva Isa on hea. Ta aitab mind. Ilma tema abita ma ei saa läbi mitte päevagi. Mu jalale  tekkis jälle väike vill. Nüüd on ta kadunud ja usun, et Taeva Isa selle terveks parandas. Kui teda kõigest südamest palun, siis ta ikka aitab. Mul on ju nii palju aega. Ei ole mul kuskile rutata ega kiirustada. On aega päevad läbi paluda, aga siis võin ma ehk Tema ära tüüdata. Küllap olengi mõnikord oma palvetega ta lihtsalt ära tüüdanud!



[Sellega üks kaustikutest lõpeb ja 1995.a sügise märkmed jäävad siinkohal leidmata! Ü.R.]