Mõistus ütleb, et olen 75 aastavahetust siin ilmas olnud, aga esimesest neljast või viiest ei mäleta ma midagi. Arvan küll, et need võisid just need kõige paremad olla! Nüüd olen üle 20 aasta oma haigust põdenud ja aasta-aastalt jään ikka viletsamaks. Uuelt aastalt on ikka midagi uut oodatud, aga nüüd ei oota enam midagi peale oma surma. Tuleks juba surmaingel ja viiks mu siit ära...

8. jaanuar, 1992
Tavapäraselt peaks olema sügav talv, aga ei ole. Sajab hoopis vihma ja lund ei ole kübetki. Ajad nüüd niisugused, et talvel pole külma ega suvel pole sooja... Inimesed on üksnes pahad ja üksteise suhtes vaenulikud, käib ainult üksteiselt millegi ära kiskumine – olgu selleks võim või vara.

10 jaanuar
Kui lund ei ole, siis olgu vähemalt mõttes lumememmed ja lumised puud  ja nendel lendlemas leevikesed...

14 jaanuar
Olen jälle väsinud ja tülpinud, aga mitte suurest tööst vaid lausa seismisest. Et neid kohti ka nii palju saab olla, mis valutama võivad hakata... Hammastest on mul vaid mõned tüükad jäänud, aga needki saavad nüüd muude valude kõrval oma valusid näidata! Ja siis need väikesed sõrmed, mis ammu pooltuimad, aga aeg-ajalt kibelevad ja valutavad. Ühele neist tekkis nüüd tagatipuks suur vill, mis ära puhkes ja seda ma märjaks teha ei saanud...

15. jaanuar
Lund on harva ja vaid ühe päeva kaupa. Päikest on siiski vähe ja üldiselt on vilu ning külm. Seltsilisteks on mulle nüüd tihased köögi akna taga.

21. jaanuar
Ma ei mõista tänapäeva elu ja kahtlen, kas olen üldse elu kunagi mõistnud?! Aga mul paistab ka mõttekaaslasi olevat, kui vahest poole kõrvaga raadiot kuulan. Enamasti ei taha ma seda üldse kuulata, aga kui Ott Kool räägib, siis jään ikka kuulama. Tema tundub arusaaja ja tõe tundja mees olevat.

25. jaanuar
Madis saab täna 17-aastaseks. Ta on tubli ja mõistlik – oleks ta ikka niisugune.

26. jaanuar
Ühest on mul hea meel, sellest, et Arnold Rüütel riigijuhiks ei saanud. Minu meelest on ta hea südamega mees, aga ma ei usu, et nii hea südamega seda sassi läinud riiki saaks valitseda.

2. veebruar – küünlapäeva mõtted
Õieti ei olegi mul enam mingeid mõtteid; on veel vaid lapsikud hädaldamised... Aga kuni eluvaim sees on, peaksid justkui ka mõtted olema?! Mu lootused on otsas ka laste suhtes – neil lihtsalt ei ole minu jaoks aega.

5. veebruar
Täna on möödunud nädalaga võrreldes haruldaselt ilus talveilm. Puhta lume kord katab maad ja puid ning see on silmale üle tüki aja lihtsalt rahustav vaadata.

10. veebruar
Istun ja loen oma kunagi kirja pandud ridu... Olen lastelastele lugenud lugu inetust pardipojast ja nüüd hakkan ennast sellega võrdlema. Tunnen ennast samasugusena, nagu see teistest maha jäänud luigepoeg, kes kaua püüdis ringiratast ujudes viimast veeloiku hoida kinni külmumast, aga hommikuks oli ta jõud raugenud ja ta ikkagi jäässe külmunud. Pardipoeg küll päästeti ja sirgus lõpuks uhkeks luigeks, aga nii juhtub ju ainult muinasjuttudes...

15. veebruar
Sajab tihedat lund ja kuigi mul seda millekski vaja ei ole, on mul ikkagi hea meel, et see aina tihedama vaibana maad katab. Täna on tore päev selle poolest, et tütred oma meestega tulid taadile abiks küttepuid tegema. Puid on meil tegelikult juba üsna suure varuga, aga rohkem on asi selles, et koppel puhastamist ja hooldust vajaks. Selleks ei ole aga harilikult neil aega, kes seda ilma raskusteta veel teha suudaksid.

18. veebruar
Saan aru küll, et ma nuriseda ei tohiks, aga teen seda ikkagi, sest olen lihtsalt selline hädavares.

24. veebruar
On ilus päikeseline ilm ja tuul läänest-loodest. See peaks kevadise külviajani meeles püsima!

27. veebruar
Ilm on pilvine ja vahest piilub ka päike. Lund enam ei ole. See tuli vaid mõneks ajaks sulale maale ja kadus üsna kiiresti. Kellukad on juba väljas ja lumelillel 4 – 5 õit lahti, aga nad peaksid ikka veel kannatust varuma, sest kevadeni on ju veel aega.

3. märts
Tänavune vastlapäev on ilma lumeta ja maa isegi rohetab juba. Kui nüüd linakasvu hakata vastlaliu pikkuse järgi ennustama, siis sel aastal ei tasuks üldse linu maha panna.

15. märts

20. märts
Täna nägin ja kuulsin kuldnokka ja siis tuli meelde, et täna ju kevade algus!

25. märts
Täna öösel küll enam öökülma ei olnud ja seega ei peaks kartma, et need sel aastal väga kaua kestavad. Olen terve päeva voodis olnud, sest parem külg on nii valus, et kuidagi ei saa ülal oldud.

26. märts
Toimus järsk ilma muutus: eile oli soe ja ilus kevadilm, aga täna on paks lumi maas ja on vist ka mõni kraad külma.

3. aprill, 1992

12. aprill
Täna on palmipuude püha. Õde Salme tõi mulle eelmisel aastal kirikust pajuoksi ja nendel on siiani urvad ilusti küljes püsinud.

13. aprill
On esmaspäevane päev; ilm on pilves ja vahete-vahel tibutab ka vihma. Vaatan aknast oma ilusat lillekimpu, mille eile tõi mulle kauge hõimlane Tartust (Antoni õetütre poja naine Anne).

17. aprill – Jeesuse kannatamise viimane ja raskeim päev ehk Suur reede.

18. aprill
Mulle on tulnud palju Lihavõtte-kaarte ja häid soove, aga peatähtis, et mu lapsed on siin ja teevad korda mu õue ja peenrad. Ise ma olen loru; seisin siin oma trepi peal ja ühtäkki lendasin upakile trepi ette maha. Ei teagi, millest või kuidas ma tasakaalu kaotasin – hea veel, et konte ei murdnud!

19. aprill
Eilse kukkumise järel olen tänase päeva peaaegu voodis olnud. Vaatan nüüd aknast õue ja näen linavästrikku. Ta hüpleb päris maa peal, nii et linu maha panna sel aastal ei tasukski. Et tütred eile õue puhtaks ja korda tegid, on silmal hea vaadata, aga pean vist voodisse tagasi kobima.

23. aprill
Kuigi maa oli juba üsna roheline, sajab täna jälle lund – aprill on ju alati tujukas olnud. Peaks need külmapoisid mais ja juunis enam mitte väga agarad olema, et köögiviljade tõusmed nahka pistavad...

25. aprill
Ilus päikesepaisteline laupäev ja ma nägin ka kirju liblika ära. Pärast nägin veel kollastki, aga kirju oli ikka esimene, mis suve üldmuljet peaks ennustama. Istusin poole tundi oma kojas (verandal) ja imetlesin loodust – õu on juba õisi täis. Praegu on umbrohtu veel vähe ja õitel paras aeg päikest võtta. Mu õu on praegu ilus.

30. aprill
Vaatan murega oma õue poole... Varsti on rohi jälle nii suur, et ei lase enam lilledel päikest näha, aga ma ei saa seda ka kuidagi tõrjuda! Minu poolest jääb ta kasvama, nagu on ja see on küll südamele valus, aga ma ei saa sinna midagi teha.
Siilionu näol on meil üks üks koduloom juures. Ta käib kiisude toitu söömas.

3. mai
On pühapäev. Leidsin ühe toreda pildi, kus palju noori heina kuhja tegemisel usinalt ametis. Nüüd nagu ei peeta maatööd enam üldse tööks, aga ilma selleta ei ole ju leiba ega siis ka mitte elu.

5. mai
Täna on Uisu Vaike sünnipäev. Mul ei olnud talle ilusat kaarti saata ja helistasin siis ning sain oma soovid otse öeldud. Endalgi läks sellest süda soojemaks.

9. mai
Homme on emadepäev, mis juba lapsepõlves mulle üks ilus päev oli. Juhtusin kord emaga kirikus olema, kus väikesed tüdrukud emadele lilli rinda panid ja see pilt, kuidas tüdrukud lillekorviga kahe vahel emadele kimbukesi rinda kinnitasid, jäi mulle kauaks meelde.

12. mai
Loodus edeneb üsna visalt, aga pungad siiski juba pakatavad. Lilled peavad veel öökülmade eest rohu varju otsima, aga neil on visad hinged ja päeval teeb päikese soojus nad jälle rõõmsaks.

14. mai
Eesti riik oleks vaba ja edenekski, kui inimesed pisutki teistsugused oleksid. Sõbralikkust ja abivalmidust on aga nii vähe. Selle asemel näeb vaid enesekiitust ja ahnust ning siis ei edene ei riik ega vabadus.

21. mai
On imeilus vaikne kevadine õhtu. Meri on nagu peegel ja puudel juba õrn-rohelised lehed. Õu on mul õisi täis, sest õitseb ka umbrohtu, aga murulilled on praegu sellest veel üle.

26. mai
Kevad on ilus nagu ikka, aga ma ei saa enam midagi tehtud ega kuigi palju liikuda. Kark ei toeta enam mu samme ja ma ei oleks uskunud, et elu mind kord sedasi karistab.

1. juuni
Vaatasin ja hindasin jälle kord oma kodu... Silmale on ta praegu ilus, aga südamele armas ei ole, sest umbrohi võtab võimust ja ma ei saa sellest kuidagi jagu!

4. juuni

7. juuni
Jälle üks nelipühade esimene püha. Neid on mul olnud vähemalt 76 ja kuigi ma titepõlve omi ei mäleta, on neid siiski rohkesti ka meelde jäänud. Teiste seas on lapsepõlvest meeles neidki, kui vihma sadas ja müristas, nii et sitsikleidiga kirikusse ega surnuaeda minna ei saanudki.

12. juuni
On reedene päev ja pisut tibutab vihma. Seda oleks tegelikult rohkemgi vaja, sest seemned ei tõuse. Võib-olla ei ole külvamisel arvestatud matsapäeva tuult, aga pigem on vist maapind liiga kuivaks jäänud. Isegi kartul ei taha tõusta, kuigi sooja peaks nagu olema. Õunapuud ja marjapõõsad olid üsna õievaesed ja kõik muudki puud ning põõsad õitsevad kuidagi kiirustades – õied pudenevad juba paari päevaga.

23. juuni
Nagu kõiki tähtpäevi, on ka jaanilaupäevi hulgaliselt meenutada, aga üle kõige on hakanud olema tuimus ja tüdimus, nii et miski enam päriselt rõõmu ei tee!

24. juuni
Olen üksinda ja vaatan köögi aknast, kuidas punane päikese ketas merre vajub. Kui see suur punetus kustub, oleks nagu rahu maa peale tulnud, aga tegelikult ei ole vist rahu kuskil...

5. juuli, 1992
Oli väga kirev pühapäev. Meil käisid Lauritse inimesed: Leena ja Aili ning Rein oma perega. Heinu vedamas olid Vellamäe Mati ja oma Madis, keda nüüd ka Vanaelu Madiseks võib kutsuda.

12. juuli
Põud kipub pikale venima. Puudel lehed puha longus. Meil siiski veel on rohelust, aga üleval mäe peal on kõik juba kõrbend.

14. juuli
On Kaido sünnipäev. Mu nooremad lapselapsed, Madis, Kaido ja Elen saavad kõik juba 17 täis aga minu jaoks jäävad nad ikka lasteks. Nad seisavad mu ees ikka sellistena, nagu nad mult muinasjuttude lugemist nurusid.

15. juuli

20. juuli

27. juuli

5. august
Mu valge floks hakkas õitsema, mis tähendab, et suvi on otsakorral. Enamus mu lilli on juba õitsenud ja ainult elulõng on on veel õisi täis. Lilled tahaksid kasta, aga ma ei saa sellega hakkama ja nad peavad vihma ootama...

19. august
Täna on mul kurb teade, et Miilit enam ei ole. Ta olla 4. augustil jäänud oma igavesele unele. Olime head kirjasõbrad ja teineteist näinud ainult Kuressaares mudavannides käies.

29. august
Jälle saab üks kuu otsa – viimane kuu ilusast suvest. Täna saab Maie Kriks 85-aastaseks ja Lauritse Leena homme koguni 87-ks, aga mina olen alles 75 – kas tõesti peab veel 10 aastat kannatama?!

1. september
Mõtted uitavad sihitult ega suuda millessegi haakuda. Olen väga väsinud...

18. september
Kukkusin kolinal laua peale ja tooli najale... Hea, et põrandale ei lennanud, sest sealt ei oleks enam kuidagi üles saanud.

22. september
Jälle üks minu jaoks rabav uudis: Hellamaa Peedu Liina olla 20.-21. septembri öösel Orissaares surnud. Sellega on üsna viimasel ajal mul neli head sõpra manalasse läinud. Laasuga Viine poeg ei olnud küll otse minu sõber, aga Viinele tunnen kaasa nagu oleks oma poja kaotanud.

27. september
On pühapäev ja pilvine ilm. Mu meeleolu on üsna sügisene. Istume Madisega vastastikku ja sellest hakkab nagu pisut kergem. Meile tuleb Peedu Liina tütar Kati ja toob ära mu Liinale lugemiseks saadetud raamatud.

29. september
[Mihklipäeva mõtiskluses jätkab ema Peedu Liina meenutamist Ü.R.]

7. oktoober
Tänase päeva tähtsus on selles, et ametisse astus Eesti Vabariigi president Lennart Meri.

17. oktoober
[Sel päeval on ema kleepinud oma kaustikusse kutse Peedu Liina matusele ja pühendanud terve lehekülje surma üle mõtisklemisele. Sellele järgneb ta oma ema 105-le sünni-aastapäevale pühendatud terve lehekülg, mis kronoloogia mõttes hoopis 12. oktoobriga peaks dateeritud olema, kuid on 18. oktoobril sisse kantud Ü.R.]

25. oktoober
[Ajalehest lõigatud pilt ühest luigepaarist on pannud ema meenutama ka aastaid Kopli värava taga rannas elanud samasugust paari Ü.R.]

5. november
[Järgmisele lehele on inspiratsiooniks kleebitud suur pilt lumest välja kasvavate märtsi-kellukatega, et siis taas kord meenutada oma õue pehmete talvede korral Ü.R.]

25. november
[Lehekülg  on pühendatud mere ja metsa kaitseks Ü.R.]

28. november – [Kiigeromantika ?!]

Detsember  [Nii nagu muutusid pisut eklektilisteks juba novembri sissekanded, jätkub sama stiil aasta lõpuni. Konkreetsus nagu kaob ja palju tundub olevat varem korratud mõtteid. Terve detsembri kohta on kaustikusse jõudnud vaid kaks daatumit Ü.R.]

3. detsember
[Need värsiread võtavad nagu kokku pikema värss-meenutuse helgest lapsepõlvest ja lamekivil pilvede vaatamisest  Ü.R.]

29. detsember
Jõulud on möödas. Nad olid ilusad, kuigi ma hädaldasin, et nad ei tule ja kui tulevad, siis väga viletsad. Asi selles, et ma ise olen vilets ja hädine ja kõik mu tegemised on nii vaevalised. Kõigele vaatamata oli mu Jõuluõhtu kena ja mulle meelepärane. Videviku ees tuli väimees Veljo ja tõi meile sooja sepiku ning ka „poemakki“. Sellega oli õhtu täielik sellele vaatamata, et sauna ei olnud ega puhast rukkipõhku köögi põrandale ei saanud.

[1993. aasta talvel on ema sissekanded oma kaustikusse muutunud üsna juhuslikeks ja võib arvata, et palju üksikutele lehtedele tehtud märkmeid on jäänud ümber kirjutamata ega olegi säilinud.  Kaustikus on 1993.a esimene kanne dateeritud 24. veebruariga, aga ühelt eraldi lehelt on leitud kõrvuti kanded 1993. ja 1994. aastate 5. veebruari kuupäevaga Ü.R.]

5. veebruar, 1993

24. veebruar, 1993
On Vabariigi 75. aastapäev ja peale selle matsapäev ning sel aastal pealekauba veel tuhkapäev. Tuul on idast ja kagust ehk muhupäraselt maakaarest ja keskhommikust. Ilm on pilves ja pisut lundki maas, aga rästas tilgub ja külma ei ole.
[Kuna eile oli vastlapäev, siis järgneb üks nostalgiline fantaasia sellel teemal, aga veel enne seda on kleebitud väljalõikeid teemal „Pildid Jõuludest on armsad“ Ü.R.]

2. aprill, 1993
[üks mereteemaline värsiharjutus]
 
11. aprill, 1993
On Lihavõtte püha hommikupoolik ja ilus päikseline ilm. Päike otse särab, on rõõmus ja hell. On vist rõõmus selle üle, et Kristus on surnust üles tõusnud ja päästnud patused põrgu piinadest; on andeks andnud neile, kes teda on palunud ja ennast tema ette on alandanud.
Kas ka mulle annab Jeesus andeks mu patud? Küllap annab, kui oskan teda õigesti ja ustavalt paluda. On nii ilus päev, aga mu süda on nii kurb. Ootan jälle oma lapsi. Nad ei tule... Miks??? Neil ei ole aega. On nii palju oma endaga kamandamisi ja tegemisi... Kas ikka on? On see tõeline põhjus või puudub neil armastus isa ja ema vastu? Ma ei ole suutnud neile koduarmastust külge pookida. Olen pattu teinud Taeva vastu ja oma laste ees. Miks ma lasin omal osa lapsi küljest ära võtta? Miks?... Nüüd ma seda kahetsen, aga nüüd on hilja. Võib-olla oleksid just need lapsed olnud nüüd meie juures ja mul ei oleks tarvitsenud neid oma elus nii palju oodata. Aga patt on tehtud ja seda ei saa enam tagasi võtta. Jääb vaid see lunastada ja oodata neid lapsi, kes mul on sündinud! Nad ei tule! Neil ei ole aega.  [See ülestähendus koos järgneva lisamärkusega sai kronoloogia põhjal siia tõstetud 1994.a märkmete hulgast, kuhu see emal ümberkirjutuste käigus oli sattunud Ü.R.] Nüüd, kui kirjutan neid ridu siia ümber, ei ütle ma enam, et mu lastel ei ole aega.     

25. aprill, 1993
kuidas küll saaks veel kevadega kaasa minna?!

6. mai, 1993
Mu selg on nii valus, et tahaks nagu murduda. Mitte ei mõista, miks need valud peavad mind piinama? Ju ma selle ikka millegagi ära olen teeninud?! Andku Taeva Isa mulle andeks ja halastagu mu peale.

7. mai, 1993
Täna on Antoni Tartus elanud õe tütre Maie sünnipäev. Ta saab 52 aastaseks ja tal on ka poeg ning tütar – mõlemad perekonna-inimesed.

8. mai, 1993
On laupäev ja liipasin pisut oma põrandad üle – korralikult ma neid enam pesta ei saa! Selg on valus ja ma ei saa kummardada. Kõik mu tegemised on vaevalised ja poolikud, aga kuidagi ju ikka tegema peab! Ei kujuta ette, mis siis saab, kui ma enam üldse liikuda ega voodist tõusta ei saa?!

11. mai, 1993
Maikuu, suur toomepuu... Jah, ta on õites. Ka kreegid ja ploomid õitsevad ning õunapuud on sel kevadel jälle õisi täis. Õisi on ka marjapõõsastel, aga kui palju neist marju tuleb, seda hakkab alles suvi näitama.

13. mai, 1993
Ilus kevadeilm ja kõik õitseb. Täna õhtu eel kuulsin ka kägu. Vihma oleks vaja, aga seda vist ei tule.

16. mai, 1993
Pühapäeva õhtu ja päike läks juba looja, aga veel on üsna valge. Väga ootaks vihma, mis mu peenramaad kastaks ja seemned idanema paneks – et tärkaksid herned ja oad ja muud köögiviljad. Aga ma vist ei oska paluda...

18. mai, 1993
Käisin jälle oma peenramaad usutlemas, aga pilt on endiselt kurb. Ei edene mu asjad ega idane seemned. Proovisin sibulaid kasta, aga need vist kuivavad enne ära kui midagi rohelist suudavad endist välja tuua.

19. mai, 1993
[Värssides on püütud kirjeldada inimese kõrkust ja upsakust]

20. mai, 1993
Täna on suur ristipäev ehk taevaminemise püha, mille puhul ema ikka ütles, et täna ära midagi tööd tee, sest on nii suur püha, et rohi ka ei kasva. Tahaksin kirikusse, kuhu ma juba mitmel aastal ei ole enam saanud. Tahaksin laskuda põlvili selle pildi ette, kus Jeesus Ketsemanni aias oma Isalt abi palub. Ma ei ole juba ammu enam saanud põlvili laskuda!

29. mai, 1993
Täna on mu elu 76. nelipühade laupäev. Neid on olnud väga mitmesuguseid, aga täna meenub mulle millegipärast üks halvemaid mu varasest lapsepõlvest, kui ema ja isaga Külasema koplis kiige all olles seal kakluseks läks ja üks noor mees omale surmavad haavad sai ning paar teist hiljem ka vangi raudu pidid kandma.
Tänaseks olen ise vana ja haige – rohkem hinge kui ihu poolest. Olen siin Kopli õues nagu köides ega saa enam liikuma.

30. mai, 1993

1. juuni, 1993
Olin minemas oma peenramaale, et januseid taimi kasta, aga tuli väike vihmasagar ja nüüd ootan huviga, kas veel peaks tulema, sest mu peenramaa vajaks vihma hoopis rohkem.

10. juuni, 1993
Kui su soovid aina luhtuvad ja nurjuvad, siis muutud nukraks ja rahutuks. Ja kui siis kõigele lisaks piinavad ja tüütavad sind valud, siis oledki üks saamatu ja abitu olend, kellele on jäänud ainult lootus – lootus ja usk paremasse.

12. juuni, 1993
Üks väike kirju lind jälgib mind alati toataguse kase okstelt. Ta vist ööbibki siinsamas kase otsas, sest alati, kui köögis oma harjunud kohal istun, on linnuke ka platsis ja jutustab mulle oma viise. See, kas need viisid on parajasti kurvad ja nukrad või lustakad ja lõbusad, oleneb vist rohkem minu enda tujust. Tihti kuulen teda ka voodis olles ja siis ta harilikult ärgitab mind üles tõusma.
[Järgmiseks on ema pikemalt oma (s.t. Külasema Saadu ja Kingissepa) perelugudesse süvenenud, aga esitus on kahjuks laialivalguv ja raskesti jälgitav. Alustatud on õe Salme 1940.a pulmapildist mõnede olulisemate tegelaste välja lõikamise ning nende tutvustamisega, aga jõutakse ka isapoolse vanaisa ja muidugi kõigi oma onude ja tädide esitlemiseni. Käesolevas arvutifailis ei ole otstarbekas seda sõna-sõnalt kordama hakata, sest faktiline info kordub teisteski siin toodud failides. Ü.R.]
[Kaustiku järgmisele viiele lehele on üsna süsteemitult ümber kirjutatud viimastel aastatel kirjavahetuses (ka Antonile saadetus) olnud salme ja läkitusi. Needki jäävad käesolevasse ümber tippimata Ü.R.]

16. juuni, 1993
Ta tuli see vihma sadu! [vt. ka 16. mai sissekannet Ü.R.] Ka õunapuud saavad juua ja ehk tuleb sügiseks veel õunugi.

23. juuni, 1993
Kõik mulle tähtsad pühade laupäevad on nüüd minu jaoks ühesugused sellepärasr, et ma neid enam ise omale meelepärasteks ei saa teha. Olen nii tüdinud ja väsinud, et enam väiksmaidki asju ei saa korda aetud. Mu meelest on laupäev alles siis laupäev, kui olen põrandad puhtaks pesnud, kõik kardinad ning rätikud, aga ka voodipesu puhaste vastu vahetanud ja lõpuks ennastki puhtaks pesnud – kõige parem, kui kuumas saunas. Seekord läks siiski teisiti. Tulid Laine ja Ants. Elle ja Veljo ning tulid ka Ülo ja Piret, nii et kõik mu lapsed ja väimehed ning minija olid kohal.

24. juuni [Pealkirjaga  "1993.a Jaanipäeva mõtisklus" on ema 1994.a Jõulude ajal oma järgmisse kaustikusse lehtedelt ümber kirjutanud järgmist (algul värsse proovides)  Ü.R.]:

Istun üksinda köögis, meel nukker ja kurb.
Olen nii üksik ja orb.
Igatsen jälle oma lapsi,
nad ei tule – neil on rutt.
Sellest ongi meel kurb
ja varuks mul nutt.
Olen väeti ja väsinud, vaevatud hing,
mitte midagi enam ei rõõmusta mind.
Jalad samme ei astu,
Kätel puudub tööind.
Kõik jääb unarusse, lohakile ja ripakile 
Silmale valus on vaadata see;
Ma ei saa enam tehtud neid väikseidki asju,
et elu veel tunduks igapäevane!
Loodus on ilus ja lilled mul õitsvad,
ma armastan neid ja ehk nemad ka mind,
kuid ma ei salli, et lillede ümbrus on rohtus,
nii väga ma puhastaks teid!
Selg mul paraku enam ei paendu, käed kuskile enam ei ulatu.
Olen võimetu umbrohu ees ja silm peab mul nägema pilti:
mu armsad upuvad rämpsu sees!

Nii ma seisangi sellel ilusal päeval siin köögis, hing haige ja meel kibestunud. Oh tuleks juba kord see rahu tooja... Olen väga väsinud ja kõigest tüdinud. Kui olen närviline, olen igas mõttes palju haigem ja sellest omakorda suur tüdimus ning väsimus...

Ma ei leia enam kord paberilehele kirja pandut – selgesti meeles on vaid mu kukkumine õueköögis. Olgu öeldud, et 1993.a kevadel kukkusin ma üsna õnnetult oma koja trepilt õue maha. Laine ja Ants olid sel korral kodus. Mu oma Ants ja Laine Ants seisid sealsamas trepi ees. Hüüdsin Lainet – see riisus sauna taga, et kell on juba palju ja te peate hakkama Ardu minema. Korraga tunnen, et keegi nagu tõukas mind ja olingi trepi ees siruli maas. Laine Ants – suur ja tugev mees, tõstis mind sealt üles, aga püsti ma ei seisnud. Toibusin pisut ja tundsin, et luud-kondid peaksid terved olema. Aidati mind trepist üles ja ma sain jälle liikuda oma ühe karguga, kuigi selg ja puusad tundusid väga valusad olevat.  

12. juuli, 1993
Täna maetakse 86-aastane Maie Kristina, keda omal ajal pereringis Krikoks või Kriksiks kutsuti. Olin kunagi pisut aega tema juures õmblust õppimas, aga käisime läbi hiljemgi, kui pere sõja järel Tallinnast Muhusse tuli.

14. juuli, 1993
Täna on Kaido 18. sünnipäev [Selle lakoonilise kandega lõpeb üks kaustikutest ja lisatud on vaid pisut arusaamatuks jääv: „Lõpetan oma viletsad read. Aasta 1994“ Tõenäoliselt on aasta teine pool jäänud üksikutele lehtedele ega ole säilinud  Ü.R.]