Mida toob kaasa äsja saabunud uus aasta: nuttu või naeru, pisaraid või rõõmurõkatusi, õnne või õnnetust – seda me ei tea! Ongi hea, et inimene midagi ette ei tea, sest siis jääb alati lootus. Sa usud, et homme on parem kui täna, et homme sa ei ole enam nii haige või et homme on ilm ilusam ja paistab päike. Uue aasta esimesel päeval päikest ei paista – pidi haige aasta tulema?!

3. jaanuar, 1990
Ootan veel kolmekuninga-päeva, sest siis saab kirikust jordani vett ja sellesse ma usun! Ma usun, et see vesi mind paremaks ja tervemaks teeb, et ta kaotab mu valu ja parandab käed. Ja kui ma seda usun, siis see ka aitab. Ta on mind mitu korda aidanud – ma olen seda tundnud.

5. jaanuar
Täna on õigupoolest see päev, kui peaksin koristama ja homseks pühaks valmistuma... Tuleks võtta tolmu, pühkida ära ämblikuvõrgud, puhastada aknad ja pesta põrandad, aga see kõik peab minust tegaemata jääma, sest puudub jõud ja tegelikult ka õige tahtmine. Jäänud on veel vaid mõelda ja ennast haletseda.

7. jaanuar
Ja saigi viimane Jõulupüha mööda! Küllap teeb millegi ootuse puudumine mind nüüd jälle hoopis haigemaks. Olen saanud hulgaliselt kaarte ja õnnesoove ning olen nende eest muidugi tänulik, aga nüüd peavad päevad jälle oma tavalise näo saama.
[Selle järgi otsustades, et ema kõiki oma mõtteid on proovinud värssidesse panna, pidi ta tervis peale Jõule vist pisut parem olema, aga näiteks kahekõnet vokiga või salme sellest, kuidas Koplil jälle kaks kassi on ja kuidas need hiiri püüavad, ei ole nagu põhjust kõiki hakata siia kirja panema! Ü.R.]

Istun pliidi ees, kass süles, ja jälgin puude põlemist. Põlevad tukid oleks nagu erinevad inimesed: üks põleb lõhinal ja ereda leegiga, teine visiseb ja vindub ning viskab ainult vahest välja sädemekimbu. Kas ka puujuppidel on oma saatused, nagu inimestel öeldakse olevat?

18. jaanuar
22. jaanuar
Olen jälle põhiliselt voodis, aga mõtted rändavad ikka omasoodu... Silme ees on enamasti lapsed ja lapselapsed ja pähe kerkis üks salmike ajast, kui Raul ehk 4 – 5-aastane oli:

23. ja 25. jaanuar
[Jutt jälle kahest kassist, kes õed pidavat olema ja sellest kui suureks hirmuks nad „hiirekestele“ on!]

Püsib pehme ja sula talveilm. Maa on must ja lund ei ole juba jaanuari algusest enam olnud. Mis saab loodusest? Mu lumelill õitseb juba teist aastat jaanuaris ja veebruaris, sest seab juba sügisel oma õiepungad valmis. Võib-olla see ongi tema eluviis? Hea seegi, et päike veel nii madalalt liigub – muidu oleksid ka kellukad ja nartsissid padinal mullast väljas ja langeksid suure tõenäosusega külma ohvriks.

2. veebruar
Täna tehti siis jälle Vabariik ehk loodi uus vaba Eesti. Kui kauaks seda selleks korraks on, seda me ei tea! Annaks Taeva Isa, et jälle sõda ega verevalamist ei tuleks ja et inimesed võiksid rahus tööd teha ega peaks võimu pärast võitlema. Loen Issameie ka ära.


5. veebruar
Ainult üks palve, et päike ja vihm meil parajalt jaotuks,
ainult see palve, ei midagi muud!

21. veebruar
Kes veel on näinud sellist veebruari-hommikut: päike särab, kuldnokk laulab ja lumelill on täies õie-ehtes? Tõsi küll, kuldnokk oli üksnes mu vaimusilmas, sest tegelikult säutsus hoopis tihane, aga ikkagi...  Meie termomeeter näitas 9 kraadi sooja.
Ka möödunud aastal oli soe talv ja mul õitses lumelill, aga kellukad jäid siiski märtsi ootama. Kuidas neil sel aastal läheb, seda saame juba varsti näha.

24. veebruar
Täna tohib jälle nimetada ja isegi pidada seda päeva, mida peeti mu nooruspäevil. Siis peeti Muhus ka veebruaris laata ja Külasemas oli mitmetel noortel sünnipäevi, nii et pidutsemist jätkus. Tervis oli ju käes ja usku endasse palju. Nüüd on see kõik möödas ja elu läheb veel vaid üle kivide ja kändude.
Täna on peale muu ka mu pojapoja nimepäev.

27. veebruar
Täna algab sel aastal suur paast – s.t. on vastlapäev. Ma oma meelest ei mäletagi lumeta vastlapäevi, aga ju neid ehk ikka olnud on. Vastlapäevadel on aga ju ikka kelgutamisest ja liu laskmisest juttu. Täna sajab aga pladinal vihma ja tuulgi parajalt vali. Külma kraade ei ole aga ammu olnud – viis-kuus või seitse kraadi sooja oleks nagu igapäevane norm. See teeb seda, et sarapuu juba õitseb, kuigi kevad alles kaugel

28. veebruar
Lumelill ja kellukad õitsevad, krookused, tulbid ja nartsissid on juba mullast välja pugenud.
Mu lapsepõlves oli kombeks tuhkapäeval naabriperedesse „kärbseid viia“. Kärbesteks olid väikesed puupulgad, mis lõnga külge seoti ja siis salamahti mõne naabri välisukse lingi külge seoti. See maagia pidi suvel oma peres kärbeste ohtrust ära hoidma, aga et kõigil olenditel peab siin ilmas koht olema, siis oli nagu ühtlasi suvistele kärbestele koht kätte näidatud. Peale selle olla mõnel pool tuhkapäeval teise peresse läinud naisinimesele tuhka saba alla visatud.

Märts ehk paastukuu
On juba suur (kuigi enneaegne) kevad. Meri ei ole sel talvel kinni külmunudki ja paadid juba popsutavad merel. Meie kalamees jääb vanaks ja kurvem lugu on see, et tal enam abilist ei kipu olema. Oskar ei saa sel kevadel enam merele minna, sest peab 3 – 4-aastase tütre-tütrega kodus olema. Oskari naine Teele suri sügisel ja nüüd ei olegi tütre-tütart enam kellegi muu hooleks jätta, kui tütar ise tahab tööl käia. Raugi Laasu Reiul on aga jalad nii viletsad, et ta enam paati astuda ei söanda ja üksinda taat ka ikka mõrda panema ei hakka.

5. märts
[Lumelille kiituseks]

11. märts
Juba lapsepõlvest on saanud harjumuseks, et ilusa ilmaga kuidagi toas ei taha püsida. Kurvaks teeb vaid see, et õues enam peaaegu mitte midagi teha ega korda panna ei saa. Kark ei luba, käed ei tee ja selg ei paendu.

18. märts – nägin selle aasta esimese kollase liblika.

20. märts
Kevad tuli... Kuldnokk tuli juba 3 päeva varem.  Vähemalt pime aeg on selleks korraks jälle möödas.

21. märts
Jälle on ilus ilm, mis mind kangesti õue kutsub, aga olen vilets ja pean loobuma.

25. märts
On paastu Maarjapäev ja tütrepoja Rauli sünnipäev. Raul läks sügisel merekooli ja on seal siiani vastu pidanud. Loodan väga, et ta selle ka lõpetab.

1. aprill, 1990
Kuldnokad on rõõmsad, lilled õitsevad ja lapsed on ka silmapiiril. Aga minu süda on kuidagi raske ja ütleks, et ta päris valutab. Ma küll ei tea, miks, aga ta valutab!

9. aprill
Algab uus nädal – järjekordne Jeesuse kannatuste nädal, mis mind enamasti küsima paneb, kas olen oma elu Taeva Isa tahtmise järele elada suutnud? Kardan, et vist mitte, aga mul jääb loota tema armulikkuse ja andestuse peale.

12. aprill
Seekordne Suur neljapäev oma ilusa ilmaga viib mind sügavasse kurvameelsusse oma igatsusega surnuaeda minna ja seal ema haual pisut nutta. Tahaksin väga viia talle kimbu kannikesi, mida ta tõesti armastas ja samas kinnitada talle oma tänumeelt, mida ma tema vastu ikka veel tunnen.

13. aprill
Ka Suure reede ilm on ilus, aga ma olen oma mõtetega endiselt rohkem kirikus ja surnuaial, kuigi kumbagi kohta ma omal jõul enam ei pääse.

15. aprill
On veel teine lihavõtte püha, aga ma mediteerin hoopis kuskilt välja lõigatud pildi juures, mis mulle traktori ja hobuse koostööd sümboliseerib.

19. aprill
Ei mäleta aega, kui sel ajal oleks nii palju lilli õitsenud ja puudel pungad oma arengus juba nii kaugele jõudnud nagu tänavu.

21. aprill
Kased juba helerohelised ja toomingad päris lehes. Meil on ümberringi madal maa ja sageli on lihavõtete ajal olnud just kevadise suurvee aeg, nii et Koplilt mõnikord kuiva jalaga välja saamiseks mööda kiviaeda tuli ronida. See kevad on aga mitmes mõttes eriline. Hoopis eriline on ta aga selle poolest, et Antonil pidi mõrd merre panemata jääma.

22. aprill
Seisan nõutult, sukapüksid peos. Ma ei saa neid kuidagi jalga, sest käed ei ulatu ega liigu ka nii, nagu ma tahaksin. Jalad on kanged nagu puuhobusel. Aga paljaste jalgadega külmetan end õues hoopis ära. Pusin ja pusin, sikutan siit ja sealt ja näe imet – saingi viimati püksid jalga. See tähendab, et lootust ei tohi kunagi kaotada.

23. aprill
Peale paljude muude tähenduste on juripäev sageli ka jäämineku „verstapost“. Nüüd ei ole kaks talvet jääd meres peaaegu olnudki – eelmisel talvel oli teda väga vähe ja sel talvel hoopiski mitte.  Juripäevad on ka mõlemal aastal üsna ühesugused olnud, aga 1988.a sadas juripäeval lund ja tuiskas. Sel aastal on aga kuldnokal vist juba munad pesas.

24. aprill
Juripäeva järel mõtlen veel sellele, kuidas vanasti tuldi juripäeval suilisele järele (kui muidugi kaup varem koos oli) ja algas minusuguste iga-aastane teenistuseaeg. Ühest küljest oli küll kahju kodust lahkuda, aga teisalt oli alati ka midagi uut ja põnevat ees ootamas.

25. aprill
Täna lõpetasin oma kevadise riisumise ja koristamise. Nüüd olen nii väsinud, et kui istuma jään, siis oleksid nagu juured alla kasvanud. Samas ei saa ma kuidagi aru, miks ikkagi mu süda kogu aeg ilma põhjuseta valutab?

3. ja 4. mai
On ilusad ilmad ja päikest ning õisi on kogu aeg ohtralt silmade ees. Isegi õunapuudel on mõned õied, kuigi nad eelmisel aastal väga rikkalikult kandsid. Loodus on kõigele vaatamata helde.

6. mai
Olen kuskilt leidnud ühe varssa imetava hobuse pildi ja kohe tahaksin midagi Kopli Handast kirja panna, kellel enne kolhooside tulekut oli varss Kati. Muidugi ei ole mul palju muud öelda, kui et hobune üks väga tark loom on ja et tema mured peaksid ka inimese mured olema,

8. mai
Kaua aega oli hirm, et talv ikka veel enne päris suve tagasi tuleb, aga nüüd paistab loodus oma asjadega nii kaugele jõudnud, et talve tagasi tulekut enam kuidagi ei oska ette kujutada!

10. mai
Istun köögis ja võin mõlemast aknast imetleda looduse rohelust. Kõigi eelduste järgi peaks mul praegu hea olla olema, aga süda muudkui kipitab. Mul on nõel näppude vahel ja torgin sussi pealseid. Noorelt tegin seda tööd suure huviga, aga nüüd enam ei taha. Siis tegin seda öösiti pooleldi käsikaudu, sest päeval ei olnud ju selliseks tööks kunagi aega. Nüüd on aega küllaga, aga tikkida enam ei taha! Parema meelega läheksin õue ja kohmitseksin seal.

11. mai
Taevaisa on mu palveid kuulnud ja pisut vihma toonud. Loodus sai suu märjaks. Inimene ju teab, kui hea on janusele puhas vesi. Vihma võiks esialgu veelgi tulla, aga olgu tänatud sellegi eest.

12. mai

13. mai
Vaatan oma meelespea lilli – neid on mul õu täis. Viiksin hea meelega peotäie ema kalmule, aga ei saa sellega hakkama. Mäletan, kui uhke väiksena olin, kui emale kimbu sinililli tõin – huvitav, kas tänased lapsed on ka midagi taolist tundnud?

15. mai
Pilvine hommik; õhtupoole aga igasugused ärevad teated. Mis sünnib edasi?

16. mai – süda valutab

17. mai
Olen iseendale üsna pahane. Ei saa kuskil rahu ja paha on see, et pean siin köögis istuma. Mul oleks hulga parem kui saaksin õues liikuda ja mõtted kuidagi hajuksid. Saan aru, et minusugune komberdis enam millekski asjaline ei ole, aga süda muudkui valutab.  See 15. mai viis mu Gorbatšovi sõnu kasutades päris endast välja. Need närvid mul ammu haiged ja praegu on nad üsna pärssis. [Jutt on ilmselt Tšernobõli katastoofi avalikuks tulemisest Ü.R.]

24. mai
Ilus kevadekuu hakkab lõppema. Vihma on vähe olnud. Lilled õitsevad mulle küll kõik kordamööda, aga köögivili on vilets; seemnedki kõik ei idane. Tihti räägitakse ka öö-külmadest, kuigi meil siin mere ääres ei ole neid olnud. Inimesed on aga rahutud ja närvilised. Mure tuleviku pärast, mure kõhu pärast ja mure kogu elu pärast.

31. mai
Saigi otsa see ilus kuu. Ilus oli ta üksnes oma õieilu poolest. Ega teist nii suurt kunstnikku looduse kõrval ei ole, kes õieiluga võrreldavaid mustreid oskaks kujundada. Nüüd tuleb heinaaeg, õied närbuvad ja valmima hakkab ka uus seeme.

2. juuni
Täna on selle aasta nelipühade laupäev. Ilm on selle aja jaoks külmavõitu ja liiga kuiv. Ma võin siiski rahul olla, sest meil on vana kombe kohaselt kasedki toas.

3. juuni
Ootaks vihma. Mäletan, et vanasti oli nelipühade ajal tihti äikest. Ema käis meiega kirikus ja surnuaial ning vihma kätte jäämist tuli küllalt ette.
Laine on mul kodus ja teeb ning kamandab. Ta teeb kõik hästi ja korralikult, aga paraku on tal alati nii vähe aega! Töökoht ootab ja juba ta peab jälle ära minema. Oleks nad ometi lähemal. Aga võib-olla me ei oskakski noortega koos elada. Vanadel on paratamatult teistsugused mõtted ja arusaamised.

23. juuni
Et taas kord Jaanilaupäev. Pisut pilvitab ja tuli ka kergelt vihma, aga sadu sai mööda ja õhk on puhas. Meie koplis algab pidu kiige avamiseks ja muudeks üritusteks. Pidavat ka lipp heisatama. Mind kark sinna ei luba. Kuulan pillimängu ja tuletan niisama noorusaega meelde. Muide õel Salmel on täna kuldpulma-päev.

24. juuni
Ilm tänagi pilvine, aga vihma ikka ei tule. Kurb küll, aga loodus on janus.

29. juuni
Kuidagi kurb on mõelda, et täna on Elle sünnipäev. Ei osanud ma siis seda ilusat aega hinnata, kui lapsed veel väikesed ja kodus mu oma juures olid. Nad olid armsad ja sõnakuulelikud ja ma sain kogu nende elust osa. Nüüd on nad ära ja igaühel oma elu, oma mõtted ja oma tõekspidamised. Neil ei ole enam minu jaoks aega, aga ma vajaksin neid veel nii tihti.
Elle saab täna 45-aastaseks.

30. juuni
Ilus hommik, kuid loodus on kuivavõitu. Vihma on nii vähe, et vaid lehed ja õied saavad pisut kastet, aga juured on janus. Ka mina olen janus. Ihkaksin õrnust, hellust ja armastust. Seda aga ei ole. Võib-olla olen selles ise kõige suurem süüdlane. Mu tuju on alati nukker. Valu on mu närvid läbi söönud. Ma ei suuda naerda ega üldse kuidagi rõõmus olla. Suhu tulevad solvangud ja süüdistused. See muidugi ei meeldi Antonile ja ega ei meeldiks ju kellelegi. Aga miks see nii on? Olime erinevat iseloomu. Nooremalt olid närvid terved ja talusin seda erinevust paremini. Ma tahaksin, et kõik oleks puhas ja korras, et õu puhas ja muru lühike, et ei vedeleks risu ega rämpsu. Antonil peab aga kõiki asju palju olema ja mida rohkem rämpsu, seda parem! Siis võib kõik sinna paika jätta, kuhu midagi käest pannakse; midagi ei ole vaja enam oma kohale tagasi viia. Nii on kergem ja lihtsam; asjad saavad rutem tehtud ja saab jälle midagi uut alustada. Aga kui kõik laiali ja pilla-palla jääb, siis varsti enam astunise ruumi ei ole. Anton ei taha ka, et keegi teda kuidagi käsutaks või kamandaks. On ju tema oma kodus peremees ja kes võiks teda millekski sundida? Sellepärast tulebki meie vahele tihti pahandus. On ju nii palju asju, mida ma teha ei saa, aga mida (vähemalt minu arvates) tegema peab. Kui ma siis ütlen, et tee seda või seda, siis saab ta vihaseks ja käratab: „Tee ise! Muud sa ei tee kui mõistad süüd ja tapled“. Ma ei käsiks, kui ise tehtud saaksin, aga mida aeg edasi, seda vähem neid asju on, millega ise hakkama saan. Kannatus on vahest nii otsas, aga lootus on ainult Taeva Isale.

4. juuli, 1990
Juuli on heinakuu, aga meie hein juba tehtud. Seda on teha nii vähe või õieti seda pole enam üldse kallelegi tarvis, aga kuidagi on vaja õue-ümbrust hoida päris võssa kasvamast. Eks sellest seda võsa nii palju igale poole levib, et keegi enam käsitsi ei niida, aga suured traktori-niidukid ju kõrvalisemaid kohti võsastumast ei hoia. Ilusat metsaheina ei olegi enam võimalik saada, sest metsad on juba kõik võssa kasvanud.

5. juuli
Mõtlemapanev on maailma siginenud kurjus ja vägivald. Minu mälestustes ei ole küll endistel aegadel olnud nii palju kuritegusid, tapmisi ega üksteise tagakiusamist kui tänasel ajal. Küllap see ikka sellest tuleb, et inimestel enam Jumalat ei ole. See ju iseenesest veel midagi ei tähenda, kui kristlikke pühasid pidada lubatakse... Kui südametunnistus kord kaob, ega see siis  iseenesest kuskilt tagasi ei tule!

8. juuli
Selline sai mu tervitus õele Salmele, kes  Jaanipäeval oma kuldpulma-päeva tähistas

17. juuli

25. juuli
Mul käis külaline Kanadast – Lumiste Iisa ja Vasseli tütar Juta. Ma ei olnud teda oma silmaga varem näinud. Kui nad siit sõja lõpul Rootsi läksid, oli Juta 6-aastane ja vend Hain 4-aastane.

29. juuli
Mul oli palju võõraid [kahjuks jätab ema täpsustamata, kes või kust need olid Ü.R.], aga see oli muidu ka mulle tähtis päev – mu noorema tütre sünnipäev. Mul on laste sünnipäevad alati meeles olnud ja olen siis mõttes nendega, kuid seekord oli see mul küll meelest läinud! Alles õhtul voodisse minnes tuli meelde, mis kuupäev on.

5. august
Räägitakse, et juuli lõpus olla Muhu saart UFO külastanud. See olnud nii, et peremees olla juba magama läinud, aga perenaine veel askeldanud köögis, kui aknale ilmunud imelikus helenduses neljakandiline kast. Sellest tulnud välja kaks olevust – ebatavaliselt suured pead ja suurte sõrmedega käed ulatunud peaaegu maani. Üks neist tulnud naisele lähedale ja võtnud tal rinnust kinni. Teine, väiksem, öelnud, et las ta olla, tuleme kahe päeva pärast. Perenaine ehmunud ja hammustanud hirmuga selle olendi kätt, mis teda kinni hoidis. Nähes, et perenaine kaasa ei tule, läinud nad aknale tagasi ja kadunud. Ainult mingi kiirgus olnud veel vähe aega näha. Küsimusele, kas nad eesti keelt rääkisid, olla perenaine vastanud, et ei rääkinud, aga olnud selline imelik asi, et nad üksteist mõistnud. Peale nende kadumist olla naisel silmad vett jooksnud ja suus olnud paha maitse.
Juhtunust mehele rääkides olla mees arvanud, et see küll unenägu pidi olema, aga kahe päeva pärast olla teisedki samasugust nägemust näinud! Ei tea, kas ja mis selles tõtt võiks olla?!

9. august
Täna läks Raul ära; oli neli päeva siin ja läks jälle. Niisugused minemised on ikka valusad. Mul on selle järel alati igav ja kurb... Siis, kui tulevad, on hea meel, aga ära minnes on mul pisarad silmis.

11. august
Päevad lähevad kiiresti, aga ma aina konutan köögis. Ometi oleks õues nii palju tegemist... Rohi tahaks niita, peenrad kohendada ja üht-teist muud korraldada, et silmal ilusam vaadata oleks. Miks keegi lastest abiks ei tule? Neil ei olevat aega! Kas ei olnud ka minul aega, kui nad alles väikesed olid? Miks mu lapselastest keegi minu mõtteid ei jaga?

12. august
Mis on õnn ja kas seda elus üldse on? Küllap ikka on ja tegelikult on selleks vist üsna vähe vaja. Kui su tahtmised täide lähevad, su mõtted ja soovid täituvad ning su lähedased sinust aru saavad; kui sa ise oled mõistlik ega kellelegi ülekohut ei tee, siis, ma mõtlen, on süda rahul ja võid ka oma eluga rahul olla. Paraku juhtub aga nii, et solvad kedagi oma mõtlematu sõna või teoga, lood teisele halva tuju ja ongi pahandus majas. Seda ei ole enam nii kerge heaks teha. Selleks on vaja enesesalgamist ja enda alandamist, mis mitte alati ei pruugi korda minna.
Mõnikord öeldakse, et jonn on Jumalast loodud. Ei tea, aga vahest tuleb kohe vägisi tahtmine jonnida, kui sa oma tahtmist ei saa, aga samas näed, et sul peaks oma tahtmises õigus olema!

14. august

17. august

18. august
Täna on mu meelest üks tõeline laupäevaõhtu sooja sauna, puhaste riiete ja tangupudruga. Oma meelest on ka mu tuba puhas – nii puhas, kui ma selle pidada suudan. Elle juhtus siia tulema ja pesi mind saunas nii puhtaks, et nahk lausa rudiseb. Mul on väga hea meel.

29. august
Lapsed lähevad ära. Jutt on lastelastest, kellede kooliteed peavad jätkuma. Minu jaoks on nad ikka lapsed. Kadri juba 24-aastane... Ise tulin sama vanalt siia Kallastele ja pidin täisväärtuslik perenaine olema!
Raul on 16 ja Madis 15 – suured pikad mehed, aga minu jaoks ikka alles lapsed. Muidugi olid nad siis armsamad, kui nad mu ümber reas seisid ja muinasjuttude lugemist anusid.

1. september
Taas kord laupäeva õhtu, aga minu jaoks selle poolest teistsugune, et olen üksi. Lapselapsed läksid ära ja Anton on rannas. Tuba on tühi ja nukker, aga see paistab paratamatus olevat.

6. september
Täna on Marge sünnipäev – saab juba 27-aastaseks. Kui ruttu ja märkamatult on küll aeg läinud.

11. september

20. september
Kuldne sügis jagab meile lahkelt oma ande, kuigi me pahatihti looduse vastu tänamatud oleme.

29 september
 [Selle kuupäevaga sissekandeks on pealkirja „Mihklipäeva mõtisklus“ all toodud toorevõitu katsetus sisevaatelisest enesehinnangust värssides, mis siin esitamata jäävad Ü.R.]

2. oktoober, 1990

9. oktoober

10. oktoober
[Seekordse oma „ühiskonnakriitilise traktaadi“ lõpetab ema sarnaselt paljudele teistele:] Ma mõtlen nii, kuigi see ei pruugi õige olla teiste meelest.

12. oktoober
[Oma ema 103-ndale sünni-aastapäevale pühendatud kanne on illustreeritud pisipildiga kannikeste kimbust Ü.R.]

13. oktoober
Hommikul trepile astudes avanes silmale võrratu pilt: päike oli ennast just silmapiirile upitanud, aga temast kõrgemale jäi tumesinine pilv. Sellest tekkis eriline valgus, mis otse kuldas meie saunataguste kaskede latvu. Ma ei ole ehedat kulda kunagi näinud, aga meie kased tundusid mulle selles hommikuvalguses tõesti kuldsetena. Tumerohelised männid nende ees andsid sellele vaatele veel suurema mõju.

22. oktoober
Täna öösel oli meil esimene külm. Seda oli vist vaid paar kraadi, aga maa oli üleni valge. Sain ka kirikus käidud ja sellegi poolest on süda rahul. Muret teevad aga lehed, mille tuul nüüd puudelt maha tõi – neid oleks vaja hakata kokku riisuma.

23. oktoober
Olen köögis ja lakun haavu, mille omale eilse riisumisega tegin.

3. november
Elen saab täna 15-aastaseks. Kas tuleb temast ükskord aus ja õige ema?!

10. november
Mardipäev toob ikka selle meelde, kuidas me naabri Eediga, kasukad pahupidi seljas, külaperedes mardisanti jooksime. Külast sai õunu, pähkleid ja vahest isegi kommi. Küllap oli neid õunu ja pähkleid omalgi, aga külast saadu oli ju ikka hoopis parem.

14. novenber
Jõudsid kätte kurjad ilmad. Sajab, on vali tuul ja külm näpistab nina. Hea meel, et oma tööd enam-vähem korda sain. Nüüd ei teeks ma õues enam midagi; nüüd kössutan köögis ja imen käppa.

20. november
Vanasti kui võrkudega aos käidi, oli sel ajal randades vilgas tegevus. Nüüd seda enam ette ei tule ja ega vist kuskil enam näha ka ei saa.

23. november
Nädala pärast saab 50 aastat sellest ajast, kui Anton mind siia Kallastele tõi. See on ühest küljest üsna pikk aeg, aga samas nagu lennates mööda läinud.

25. november
Mart oli sel aastal must, aga Kadri juba valge.

30. november
Täna siis on meie kuldpulma-päev. See sai valla inimeste ja oma laste poolt väga pidulikult tähistatud ning korraldatud ja sellest jäi sügav mälestus – seda enam, et nooruses meil pulmi ei olnudki.

11. detsember
Olen omale sünnipäevakaardiks leidnud ühe talvise pildi kohevast lumest jäljereaga. Jäljed on jäänud ka minu ellu – need on mu lapsed.

18. detsember
Minu lapsepõlves oli Muhus nii palju inimesi, et elati peredega kõigis rannasaunades ja ka paljudes talusaunades. Viimastes tuli siis ka ette, et saunapere seniks pidi peretuppa asuma, kuni pererahvas sauna kütta ja ennast pesta sai. Ise ma seda ei mäleta, aga kuulnud olen sellest päris palju.

20. detsember
Kogu enne-Jõulune aeg oli lapsena mulle väga eriline. Ma nagu oleksin siis igal aastal uuesti sündinud, sest koos oma sünnipäevaga algas see eriline Jõulude ootus, kus iga päev pidi millegagi üllatama.

21. detsember ehk Jõulu Toomapäev
Sajab pehmet lund. Ilm on sula ja lumi jääb puudele ning põõsastele püsima. Maas on seda juba paarkümmend sentimeetrit. Kaks kitse luusivad siinsamas meie puude ja põõsaste vahel ning otsivad, kust veel midagi söödavat lume alt leiab. Viiksin neile heinu või kapsalehti, aga kui neile lähemale lähen, on nad läinud ja mu annid matab ikkagi lumi.

22. detsember
Pööripäeva ilm on ilus lumine. Eile õhtul ja öösel olime ilma elektrita. Kõik puud on lume raskuse all lookas. Meri ei ole veel jääs ja külmakraade veel nii vähe, et talve püsima jäämise kohta on raske midagi arvata.

24. detsember
Ma kohe ei saa teisiti, kui pean ikka oma lapsepõlve Jõule meenutama. Alati tõi isa meile kuuse tuppa ja alati tegi ema meile Jõuluks uusi riideid, oli see siis kleidike, särgike või koguni lambanahkne kasukas. Isa tegi alati ka Jõuluks uued kingad ja ema kudus kõigile uued sukad ja sokid. Kunagi ei puudunud kuuse all ka kingipakid – oli see siis kommikott või mõni muu maiustuse karp, aga see oli kink jõulupuult.

25. detsember
Sellist Jõulu esimest püha ei ole ma Kallastel enne näinud ja Jumal hoidku uuesti nägemast! Hommikul ärgates ja aknast välja vaadates mustendas terve toa tagune mulle vastu. Metssead olid õunapuude aluse kõik üles tõngunud ja nii segi pööranud, et mul süda pahaks läks.
Ma ei saa end ju korralikult riidesse; kalossid tulid lund täis, rätik uttis peas ja juuksed silmil, ei õnnestunud mul kuidagi selle tõngermaa silumine. Õunapuude juured olid puhta paljad ja narmendasid külma käes. Külmakraade küll palju ei olnud, aga mul viletsal tõmbas üsna ruttu käed-jalad kangeks ja ma ei saanud enam kuidagi tuppa. Anton tahtis mind kelguga tuua, aga ma ei saa ju kelgu peale ega sealt ka enam üles! Kuidagi kobisin kööki, aga tuju oli selleks päevaks ja veel järgnevatekski kadunud.

27. detsember
Ants ja Laine lapsed tulid ja tegid mu meele pisut rõõmsamaks. Ka Madis tuli ja tõi hulga pilte ning mu süda rahunes, aga sigade tõngermaa vaatab mulle ikka aknast vastu ja nad on vist veel hiljemgi seda juurde tõngumas käinud.

30. detsember
Selle aasta Jõulud on lumised. Maa on ilus valge ja ei paista välja see ülearune rämps ega sodi, mis igal pool laiali on. Külma on parasjagu nii palju, et lumi ära ei sula ja hea seegi.

Aasta esimene päev oli ilus: päikest paistis, tuult ja külmakraade oli napilt. Külalisi käis ja ülekaalukalt mehi, mis ka head pidavat tähendama. Naiskülaliseks oli mu oma tütar Elle; meesteks Veljo, Kaido ja Madis ning Jaagu Kalju ja Aivar. [üles märgitud 5. jaanuaril]

7. jaanuar, 1991
Üks nädal uuest aastast saab elatud. Eile oli õigupoolest Jõulude viimane püha. Ilm on sula ja maas veel mõned lumelaigud. Õiget talve ei ole ja vist ka ei tule. Jõulude ajal oli lumi veel puhas ja valge, aga mina ei saa ju oma karguga lumistele teedele minna, et värsket õhku ahmida – võin kergesti kukkuda ja kellele seda õnnetust vaja?!

8. jaanuar
Jälle on ärevust ja räägitakse igasuguseid jutte... Ma olen muidugi pessimist ja usun, et hästi võib vaid siis minna ku Jumal seda tahab!

13. jaanuar
Täna pidavat Rinsi kirikus takkajärel vett pühitsetama ja Anton läks ka kirikusse. Minagi tahan pühitsetud vett, sest mul on sellesse usku.

20. jaanuar
Petsiku Juula olla surnud 18. jaanuari õhtul ja maetavat 26. jaanuaril. Ta elas viimasel ajal Kuressaares Niidi Erna juures ja suri seal, aga maetakse Hellamaa surnuaeda oma mehe Iisaki kõrvale.

21, jaanuar
Ilm on pilves ja sombune ning samasugune on ka mu meeleolu. Õigupoolest ei ole mul vähimatki põhjust närveerimiseks, aga tunnen nagu mingit pinget õhus?! Ma ei oska oma rumala mõistusega sellest elust enam üldse aru saada... Poliitikast ei tea ma midagi, aga paistab, et mingit üksteise mõismist ei ole enam kuskil ega milleski. Kõik tahaksid üksnes valitsejad olla ja samas on kuritegevus enneolematu?!

25. jaanuar

26. jaanuar
Uni ammu läinud, aga vedelen veel niisama ja mõtted rändavad omasoodu... Mul ju ei ole enam loomi, kellede pärast tõusma ja kiirustama peaks. Siit võib mitmeti edasi mõtelda, aga lõppjäreldus vaid see, et inimene on üks loru, kes kunagi millegagi rahul ei ole! Ole kannatlik ja rahune maha!
Ta on üks säherdune loom, kelle peale pahane ei saa olla! Tema silmavaade sulle otsa vaadates ütleb: „Ära ole mulle kuri – ma ei tee ju sulle midagi halba! Magan ainult soojas, mõnikord lausa pliidi peal ja üle kõige tahaksin piima ning värsket kala.  Õues käin küll harva, aga minu mustust sa toast ei leia.“

27. jaanuar
Mul on üks hea sõber Miili juba mitu aastat Sõmera vanadekodus. Tal ei ole omakseid ega lähedasi. Olen temaga juba mitu aastat kirjavahetuses olnud. See sai alguse Kuressaares mudaravis käies, kui ta veel kuskil Lümanda kandis elas. Tal oli seal väike maja ja aed, mille eest ta hoolitses. Peale seda, kui ta enam kodus üksi hakkama ei saanud, oli ta mingi aja Pädaste vanadekodus ja sealt sai Sõmerale.

30 jaanuar

2. veebruar
Olen küünlapäeval üksi, sest Anton läks Aru-Juri Vasseli sünnipäevale. Õhtul pidid Laine ja Ants tulema ja sellest on muidugi väga hea meel.

9. veebruar
Täna oleks nagu päris minu päev – luuvalu-päev. Valutavad ju mulgi kõik luud ja kondid alalõpmata. Päris kindlasti küll ei tea, mis pattu ma olen teinud, et sedaviisi kannatama pean, aga peaks Taeva Isa nii palju halastama, et ma selliseks ei jääks, et teised mind peavad tõstma ja puhastama!

11. veebruar
Jälle olen üksi, sest Anton on Uuesaadul, kus Teele meest Kaljut maetakse. Ta suri 57-aastaselt.

12. veebruar
Selle aasta vastlapäev on ka lumevaene ja väga pikka liugu vaevalt kellelgi lasta õnnestub.

14. veebruar
Kui eile (tuhkapäeval) päike isegi ennast näitas, siis täna sajab ja kohati ka tuiskab. Raadios räägiti jälle sõjauudiseid Iraagist. Õnneks on see kõik meist ju kaugel, aga ikkagi jääb arusaamatuks, miks ja kellele seda sõda seal õigupoolest vaja on?

24. veebruar
Matsapäeva tuul oli läänest. Selle tuulega ei maksaks kevadel küli teha ega ka seemneid maha panna. Elle käis oma meestega isal abiks koplist tehtud küttepuid kokku panemas.

28. veebruar
Vaatan tagumisest köögi aknast õue ja mida ma näen?! Tihased mängivad paju okstes lumega. Nad on nagu lapsed, kes üksteist lumega loobivad. Seda on ilus vaadata, aga ennäe! Sealt juba tuleb ka vaikselt hiilides kiisu ja teeb juba suuga söömisliigutusi. Tihased siiski märkasid teda ja lendasid kiiresti kõrgematele okstele. Nii karm on siiski elu!

1. märts
Väljas juba päris kevade moodi... Taevas selge, päike hele ja maa juba enamasti ilma lumeta. Mööduv talv on olnud elamiseks üsna mõnus, sest ei olnud vaja ülearu kütta ega puid raisata. Elame taadiga nagu hiired urus; taat toob leiva ja muu toidu koju, mina istun ainult köögis ja söön.

[Algul kogemata kasutamata jäänud lehepaaril on hiljem täiendavalt meenutatud kahte ema jaoks lähestikku jäänud tähtsündmust: kuldpulma-päeva 1990.a novembris ja taadi 80-ndat juubelit 1991.a Ü.R.]

2. märts
On laupäev ja referendumi eelpäev ilusa päikeselise ilmaga. Kindlasti tahavad kõik eestlased ikka vabad olla, aga ega meil siin ainult eestlased ei ela ja omaette küsimus ju seegi, kuidas keegi vabadusest aru saab?

20. märts
Täna on kolmapäev ja päike juba üsna kevade alguse nägu – ega see ju enam ei saa kaugel olla!

21. märts
Tuul oli edelas ja 4 kraadi sooja, aga ilm on pilves. Kuldnokk tuli meile 23. märtsil koos Madisega. Tema tuli  koolivaheajale, ehk teeb vahelduseks ka kuldnokkadele mõne uue pesakasti.

24. märts
On palmipuude püha hommik – udune ja sompus, aga soe ja õhus on kevadet. Minu mälestustes on lihavõtte pühade aeg siin enamasti ikka porine olnud. Möödunud talvel ka lund ei olnud ja siis oli lihavõtte aeg juba üsna kuiv. Praegu õitseb ka juba kellukas.

25. märts
Paastu Maarjapäev ja Rauli sünnipäev. Raul juba suur mees. Kõik mu lapselapsed on suureks kasvanud ja sellest on kahju, et neid enam mu põlvede ümber ei ole lugemist anumas. Ma ei näe neid enam nii tihti. Ma tahaks, et nad kogu aeg mu läheduses oleksid, aga seda ju elu ei võimalda.
Õde Salme käis ka mul külas ja tõi kirikust pajuoksa – sellel seisavad urvad kaua küljes.

28. ja 29. märts
Suure ehk vaikse nädala neljapäev ja reede. Ilm on mõlemal päeval pilves ja kurb nagu ongi kohane Jeesuse kannatamispäevadele.  Reedel tulid Laine ja Ants ka korraks siia ja Madis on veel kodumail.

30. märts
Suur reede tehti küll riigipühaks, aga mind vihastab see, kui palju selles kõiges on võltsi ja näilikku. Eriti pahandas mind see, kui juhtusin telerist nägema, et Jeesuse kannatustest on film tehtud! Olgu ikka maailma asjad usuasjadest lahus hoitud!

31. märts.
Mullegi tuli veel tahtmine mune värvida, olgu küll, et käed ega jalad enam suurt ei liigu. Paistab, et päevad ei ole ikka veel täis ega patud lunastatud.

9. aprill, 1991
Nägin täna öösel ilusat unenägu. Mulle viirastus, et sõin väga head ahjust võetud pehmet kodus küpsetatud leiba. Ei ole praegune poe leib ka mitte vilets, aga oma küpsetatu vastu see ju ikka ei saa! Meie pere toidust on kodune veel ainult kartul ja kala ning viimane ainult selle tõttu, et taat siiani ise merel käib. Kõik kurdavad, et toit on kallis ega ole teda ka saada. Ma poes ei käi ega tea, mida seal on või mida ei ole, aga ma ei saa sellest aru, kuidas siis see kõike korda panev turg meie toidulauda ei saa korda pandud?

22. aprill
Meile on tulnud kaks külalist – kaks ristlindu ehk linnuteadlaste keeles ristparti. Need linnud on ammustest aegadest rannakülades olnud inimeste läheduses pesitsejad ja needki kaks otsivad meie vana maja pööningul omale pesapaika. Vanadel kelpkatusega majadel olid mõlemas otsas harja all nn. persuseaugud, kus ristlinnud ikka pesitseda armastasid ja nüüdki on isalind valvel ning emalind „uurib asja“.
 
23. aprill
Juripäev on küll kalendris alati üks kindel päev, aga oma ilma poolest erinevatel aastatel väga muutlik. Mõnikord on ta soe ja siis jälle üsna külm, vahest suvine ja järgmisel aastal hoopis talvine. Sel aastal on ta pigem sooja nägu, sest akna all peenral on juba lilli palju ja trompet-nartsissid vaid ootavad päikese pilve takka välja ilmumist, et oma trompetid päikesele vastu seada.

26. aprill
Jahedavõitu hommik. Öökülma ei ole olnud, aga päike ka just väga ei soojenda. Linnud seavad oma pesapaiku ja munevad esimesi mune.

1. mai
On üsna külm ja niiske. Õues nagu ei tahagi pikemalt olla, aga mu nartsissid muudkui õitsevad.

5. mai
On pühapäev tore päev ja need järgnevad sõnad... Juba selles tundub midagi loomuvastast, et lapsed vanematega ainult pühapäeviti koos saavad olla. Ju nad ikka peaksid kogu aeg koos olema, kui nad üksteist vajavad ja see ei peaks ei noorte ega vanade kummagi eraldi probleem olema.

12. mai
Emadepäev ja ka kurb päev, sest Virtsu Linda paneb täna oma ainsa tütre maamulda. Mulle oli see siiski ilus päev, sest kõik lapsed ja lapselapsed pidasid mind meeles.

17. mai
Kägu kukkus leina, sest kuulsin teda sel aastal esimest korda, aga puud juba suures lehes.

18. mai
On nelipühade laupäev ja pojatütar Kadri pannakse täna paari. Olgu see päev talle meeldejääv ja mingu tal kõik nii nagu soovitakse. Ärgu tulgu solvamisi ega lahkuminekuid ja lapsi võiks ka ikka palju olla!

24. mai
Laine ja Ants tulid ja mul on muidugi väga hea meel, sest Laine teeb mul siin korda nii palju kui jõuab. Laine on südamega selle töö juures, aga ma pean arvestama, et tal ka Ardus oma aiamaa on see ju nõuab just sama moodi aega ja pühendumist nagu minu asi siin!

28. mai
Ma ei tea, kelle mõtted ja sõnad need on, aga need on ka minu mõtted. Mu hing on juba aastaid haige ja ilmselt ta ei parane enam kunagi nagu ei parane ka mu kondid ja keha. Pean kannatama enam-vähem alalist valu. Sellega lähen õhtul magama ja tõusen hommikul üles. Ta ei jää must enam maha nagu mu karkki.

3. juuni
Lumepilved taevas ja hajuti jõuab mõni helves ka maapinnani. Kõblutan oma peenraid, aga käed hakkavad külmetama – selline siis juuni algus. Külmaga ei ole sääski ja selle poolest on väljas hea olla, aga... niisugune see inimene siis on!

6. juuni
Täna on päike soe ja õunapuudki nagu ärkasid. Nad on juba pikalt pungas olnud, aga täna vist saavad need lahti.

9. juuni
Millal sa viimati käisid hommikusel kastesel murul? Kuidas see oma tuhandete kastepiiskadega nagu pisaratega särab vikerkaare värvides? Pisarad on enamasti valusad, aga hommikused kastepisarad on ka väga ilusad. Võib ehk nii ütelda, et kastepisar on ilus, aga silmapisar on valus.

13. juuni

15. juuni
Juba nädala pärast Jaanipäev. Viimased aastad on enne jaani väga kuivaks jäänud, aga sel aastal on märg. Isegi nii märg, et mitmel pool on vee loigud ja Jõe soon karjamaal jookseb merre nagu kevadise suurvee ajal. Peenramaal kipub vesi vagude vahele ja kartuli vaod on ka osaliselt vee sees.

17. juuni
Esmaspäev on jälle pilves ja sajab. Mulle mõjub selle kevade külm ja niiskus eriti tuntavalt ja tervis nagu halveneks iga päevaga. Ei tea, mis sügiseks saab?!

20. juuni
Ilus hommik ja päikegi paistab, aga halvad tsüklonid olla jälle teel meie poole. Seekord ei oleks tõesti enam vihma vaja.

23. juuni
Kuigi varasematel aastatel on Jaanilaupäev olnud mu jaoks peaaegu sama tähtis ja oodatud nagu Jõululaupäev, olen viimasel ajal siiki kõigi tähtpäevade suhtes palju ükskõiksemaks muutunud. Nüüd on nagu elu elatud ja enam ei ole põhjust midagi oodata. Pealegi on täna enam-vähem terve päeva vihma sadanud. Mul on küll külalisi käinud, aga needki ei rõõmusta mind enam eriti, sest pahatihti ei saa enam külalisi nii vastu võtta, nagu peaks. Laine oli ka kodus, aga läksid ära ja oleme jälle taadiga kahekesi.

24. juuni
Ilm on ilus, aga tuju nukker. Vihma on nii palju sadanud, et maa on pehme ja porine. Umbrohi lokkab ja aiamaa ei ole sugugu mu meele järele.
Salme käis siin oma tütre ja tütre-tütrega. Ütleb, et tervis olla nagu pisut parem. Ta vähemalt ei pea seda karku järel vedama.

[Järgnevale 8-le lehele selle kaustiku lõpupoole on sünnipäevadeks ja Jõuludeks saadetud postkaartidelt ümber kirjutatud õnnitlusi ja muid salme, aga kuna ema selle juures midagi „loomingulist“ ei ole korda saatnud ja need lausungid pealtnäha ilma igasuguse süsteemita on esitatud, siis ei ole peetud vajalikuks neid arvutifailiks tippida ega käesolevas veebikaustas esitada. Pealegi on suur osa kõnealuste lehtede pinnast kaetud mitmesuguste illustreerivate väljalõigetega. Ü.R.]

25. juuni
Teisipäev. Ei saja. Päike paistab ja olen oma peenramaal ametis, kuigi sellest eriti palju abi ei ole! Selg on valus ja kummardamine väga raske. Pealegi hakkab jälle pilve kiskuma ja küllap hakkab taas sadama.    

27. juuni
Olen jälle oma peenramaal. Umbrohi muudkui vohab ja ma ei saa temast enam jagu!

28. juuni
Sajab kogu päeva. Istun köögis ja meel kurb – mis saab meie „põllumajandusest“? Kartulil on vesi vagude vahel ja õuemuru on vett täis.

29. juuni
Elle saab täna 46 aastaseks. Kui ta sündis, oli aeg veel hoopis teine. Siis tundus elu alles ees olevat ja oli nii palju lootusi... Siis ei olnud mul veel karku ega keppi. Selle asemel olid alles tahtmine ja teovõime. Kui tahtmine ehk ongi veel alles, siis teovõime on sootuks kadunud.

1. juuli, 1991
Ilm ei olegi kõige hullem, aga olen väga haige. Eile olin voodis terve päeva ja ega tänagi midagi paremat ole...

3. juuli
Mulle tulid külalised – Pendu Riina oma poja tütre, selle mehe ning kahe pojaga. Ma olen aga nii haige, et pean sängi pugema ega taha mitte kedagi näha!

5. juuli
Jälle on mul võõraid. Ootasin Lainet ja Antsu, aga tulid hoopis Antsu noorem vend oma naisega ja Lainet ei olegi! Minust ei ole ju enam võõrastele toidu tegijat.

6. juuli
Täna tuli siia veel Marge – kuidas ma küll hakkama saan? Eks Taeva Isa peab aitama... Ants niitis meie heina maha.

14. juuli
Oleme jälle kahekesi. Kuiv hein on ka koos ja peenrad umbrohust puhtad ning kartulitel vaod vahel. Kõik peaks nagu korras olema, kuigi olen terve juuli kuu haige olnud.
Mu roosa pojeng sai 1. juulil oma õied lahti. Vaatasin ja imetlesin teda ning mõtlesin, et elu ei olegi nii värvitu ega halb...

16. juuli
On ilus suvine hommik, aga minu tuju on üsna nullis. Ma ei saa kuidagi kummardada, aga nii ei saa ma peaaegu midagi tehtud, mida vaja oleks.

18. juuli
Öösel sadas jälle palju, aga praegu on taevas selge. Kui vihm peakski järgi jääma, siis sügisesele saagile on ikka vähe lootust, sest inimesed on väga häbituks muutunud. Meil oli väike maasika peenar, mis ka umbrohust puhtaks sai, aga täna käisid võõrad lapsed siit omale maasikaid noppimas; otsekoheselt ütelda käisid vargil.

21. juuli
On pühapäev ja meil käisid külas Lauritse Leena ja Aili. Nendega oli kaasas ka Leonida poeg Rein oma naisega. Mina aga olin voodis, sest selg on ikka väga haige. Õigupoolest ma enam ei tahaks, et mulle külalisi tuleb, sest ma ei saa enam oma tuba ega kööki pühkida. Kõik on räämas ja võõrad ei peaks seda nägema.

22. juuli
Täna on mu Varblas elava kirjasõbra, Uueniidi Liina sünnipäev. Kuna ma ise enam siit Kopli õuest kaugemale ei saa, siis on ikkagi hea, kui leidub neid, kes sind meeles peavad ja sulle kirjutavad. Liina on minust pisut vanem, aga meil on palju ühiseid mõtteid ja arvamisi. Me jagame vanade arusaamist asjadest. Tänasel päeval ei sobi enam noored ja vanad koos elama.

25. juuli
Ilm on ilus, aga minust ei ole enam millegi tegijat. Miks ei ole meil enam lapsi? Ju me ei oska enam nendega koos elada; me ei leia ühist keelt. Kui me taadiga asjadest ühtviisi aru ei saa, siis niisamuti on see ka lastega. Ei ole enam kodukollet ega mingit ühist olemist.

29. ja 30. juuli
Laine oli ka siin, aga et sünnipäev seekord esmaspäeval, pidi ta juba pühapäeval ära sõitma. Ta on kahe kohaga tööl ja töö ju ei oota! Raul käis ka oma pruudiga ja Kadri oma mehega. Mina olen aga nii väeti, et enam midagi tehtud ei saa. Niitsin pisut oma ukse esist ja nüüd on käed nii haiged, et neid liigutadagi ei taha.

4. august
On suvine soe pühapäev. Nüüd vist on jõudnud kätte leivavilja küpsetamise aeg. Meil sai ka kevadel pisut otra külvatud – eks paistab, kas sellel ka mõni pea küpseks saab? Muidugi on sellega veel omad probleemid, sest kui terad peksidki küpsema, siis on mure, kuidas need kätte saada? Kombainid ju on, aga selle lapikese pärast ei tasu neil kohalegi tulla!

6. august
Ilusad ilmad said jälle otsa. Täna tuli niisugune koosa vihma, et õu jälle laksub. Ei tea, kuidas talvise kartuli oma põllult kätte saab?
Pärdi mehed, Karlo ja Velvo läksid täna Rootsi rookatust tegema – roog viidi ka siit kaasa.

9. august
Täna on Kallastel pulmad – Uuesaadu Endla ja Mäla Poalijaagu Vassel peavad pulmi. Värava taga mäel, kus vanasti Kallaste külakiik oli, on suur telk üleval ja seal saab tube reostamata pidu pidada.

11. august
Kirjade järgi on pühapäev, aga mina seda ei tunne. Endistel aegadel olid pühapäevad kuidagi teistsugused harilike tööpäevadega võrreldes. Nooruses sai pühapäeviti ikka ka pisut uuemad ja puhtamad riided selga pandud või koguni kirikus käidud. Siis oli pühapäev ikka tõeline puhkepäev, aga nüüd ei ole see ammugi enam sedasi.

14. august
Täna on teisipäev. Anton läks poodi ja olen oma mõtetega üksi. Suu on mossis ja meel kurb, sest ei saa oma asju enam nii korraldatud, nagu tahaksin... Tegelikult on see nii olnud juba tükk aega, sest ma ei saa enam põrandatki pühkida, nagu peaks, muust rääkimata. Kõik jääb ripakile ja lohakile ning siis on närv must ja hing haige. Aga lahendust ma ei näe...
[Sellega lõpeb 1988.a alustatud kaustik ja järgmine algab juba dateeringuga 15.08.1991 Ü. R.]

15. august
Alustan uut kaustikut kirikuga, sest ilma selleta ei ole elu ja ilma Taeva Isata ei saa läbi ainsatki päeva.

18. august
Vihmane ja äikeseline pühapäev – Taevataat tapleb! Laine oli ka kodus käimas, aga vihma tõttu midagi erilist teha ei saanudki.

19. august
Kõik on ärevil, sest Gorbatšov olla ametist tagandatud.

23. august
[Poole kaustiku-lehest täidavad ajalehtedst välja lõigatud „suurmeeste“ portreed Ü.R.]

28. august
Nüüd ei saa ma enam midagi teha. Ma ei ole elus edasi jõudnud, vaid paigal tammunud. Mul on 3 last ja 7 lapselast – kas nad mõistavad mind?

29. august
Tänapäeval on nii vähe ausust ja õiglust. Kõik ihaldavad vaid suurt raha ja rikkust – ükskõik kuidas seda ka kätte ei saadaks, aga seda peab väga palju olema!

3. september
On ilus sügis-suvine hommik. Vaatan oma krüsanteemi põõsaid. Lilled ja linnud on alati optimistid. Nemad ei nukrutse ega nurise ja nad ei nõua midagi ülearust. Oleks vaid päikest ja soojust (vett muidugi ka).

4. september

8. september
On pühapäev, aga mul ei olegi mingit pühapäeva tunnet. Olen amnu vilets olnud, aga jään iga päevaga veel viletsamaks. Nüüd on jalad hakanud paistetama ja neile on tugevast põletikust villid tekkinud, mis kipuvad lagunema.

10. september
Olen pikali voodis, sest nii on jalgadele kõige parem. Suurest igavusest vaatan oma voodi kohal rippuvat pilti, mille mu kauge sugulane Piiri Vassel mu oma palvel maalis ja mis peaks mu lapsepõlvekodu kujutama. Siinsamas on ka üks väike valge ingli kujuke, mille Elle mulle kinkis ja neid ma siis kordamööda vaatan ja imetlen.

17. september
Miks küll on nii palju pahandust ja kurjust siin maailmas? Enam ei saa millelegi kindel olla ega millessegi uskuda. Kuuldavasti on nüüd käidud ka meie kiriku vara kallal, mis ju kellelegi ei peaks ette jääma.

20. september
Vaatan suure hirmuga oma jalgu ja märkan uute villide tekkimist. Hoidku Taeva Isa, et need jälle kord lagunema ei hakkaks.

22. september
Ilus pühapäevahommik ja meeleolulgi pole viga. Kuulasin raadiost Jumala sõna ja üksi seda ma sealt kuulata tahangi. Harva on ka veel mõni laul, mis südame soojaks teeb, aga enamasti tuleb sealt niisugust solki, mis ainult südame pahaks teeb.

27. september
Sügisene hommik on kuidagi rõõmus. Kuldnokad ei ole veel ära lennanud. Üks vilistab veel oma pesapuuri katusel, nagu oleks kevad! Ilusad on veel mu krüsanteemid ja võõrasemad. Ka üks rukkilille seeme on siia roosipõõsa alla sattunud, mille Elle mulle kolme aasta eest emadepäevaks kinkis.

28. september
On ilus laupäevahommik. Päike särab ja meri on tuulevaikne. Seisan oma trepil ja mu mõte on äkki kuidagi reibas. Ta ei ole juba kaua selline olnud!

29. september

1. oktoober, 1991

4. oktoober
Kõrvalolev pildike kujutab karikakra välja ja nende õitsemise ajal oli taevas ikka suuri valgeid rünkpilvi, mida ma laial kivil istudes imetlesin nii, et neist igasugused fantaasiapildid tekkisid. Kõigel sellel ei ole küll läheneva sügisega midagi pistmist, aga see võib olla näiteks sellest, kuidas meie mälu omale ikka midagi meeldivamat püüab ette manada.

6. oktoober
[Ema loeb jälle moraali tihastele, kes tema arvates liiga vara oma talvist söögilauda näha igatsevad  Ü.R]

8. oktoober
Ilmad on ilusad ja tahaksin väga minna õue, kus palju toimetamist oleks, aga  jälle vaatab mu jalalt vastu suur vill nagu ute silm ja pean paraku tuppa jääma.

12. okroober

18. oktoober
Vaatan ühte oma väljalõiget ja mõtlen, kui hea tunne on pojapoega oma põlvedel hoida... See viib mõtted kodukoldele, mille püsimajäämise tagatiseks justkui pojapoeg peaks olema!

20. oktoober
Mullas on tõesti kulda sellele, kes seda sealt välja kaevata oskab. Mullas kaevamine ja tuhnimine on mõnus tegevus, sest ühte moodi ilusad on puhastatud ja kobestatud lillepeenar ja küntud põllusiil oma umbrohust puhaste vagudega.

29. oktoober
Selle sügise esimene külm. Meie kraadiklaas näitas viis külmakraadi. Veel mõne päeva eest naeratas rukkilill oma pisikese poolavatud õiega mulle roosipõõsa alt vastu, aga nüüd on ka sinu päevad loetud. Pead järgmist suve ootama.

3. november
Pühapäev on pilves ja vahete-vahel sajab vihma. Tervis on täna ka jälle vilets; kondid valu täis ja käsi ei oska kuskile panna... Olen veel nii väheseks võimeline. Antonil oli eile truupide puhastamine ja selle järel oli köök vaja lapiga üle võtta. Eks siis sellest need käed täna jälle nii hullud on...
Täna on mul veel üks tähtis päev – tütretütar Elen saab 16-aastaseks ja võiks juba hakata leeri minema. Tegin talle järgmise salmi:

4. november
Selle salmi saatis mulle Liina Varblast.

10. november
Pühapäev on mulle üle hulga aja tore päev, sest päike paistab ja oleks nagu väike vahe mu valudel. Õpetaja raadios rääkis tõsist Jumala Sõna ja usun, et tänane mardipäev jääbki mulle heaks päevaks.

12. november
Täna muudkui sajab ja mul ei ole õigupoolest millegi üle rõõmustada.

17. november
Antonil saab täna täis 80-s eluaasta. Seda juubelit on lapsed otsustanud tähistada mõnede külaliste kutsumisega ja sellest sai ka minu jaoks üks ilus päev. Juba see, et kõik lapsed ja lapselapsed korraks koos olid, tegi selle päeva minu jaoks ilusaks ja eriliseks.

25. november – kadriõhtu mõtisklus.
Juba lapsena mõtlesin, et kui mulle mees on loodud, siis ärgu see küll mitte joodik olgu! Õnneks on see soov mul täitunud ja selle üle peaksin ka tõesti õnnelik olema!

26. november
Istun oma pliidi suu ees. Puud on juba enam-vähem põlenud ja hea on vaadata veel hõõguvaid süsi. On soe ja hea olla. Kondid vaid surisevad, aga ei valuta nagu tavaliselt. Veri soontes hakkaks justkui liikuma ja tuleks nagu mingi teotahe... Aga ma ei tõuse siit, sest siin on nii hea olla ja see võiks kaua kesta. Söed juba kustuvad, aga ma ei raatsi siit tõusta.

30. november
Täna on üks mu tähtpäevadest – Kallastel saab 51 aastat elatud. Sellega seoses tuleb mul pähe ainus küsimus: kas elan veel üle varsti tuleva pika talve ja näen veel järgmisel suvelgi oma lilli? Praegu tundub, et kõige rohkem tahaksin veel näha oma rukkilille roosipõõsa all...

11. detsember
[Oma 75. sünnipäeval meenutab ema üsna tavapäraselt jällegi oma ema ja vaeb oma võlga hoopis tema ees Ü.R.]

16. detsember
Mulle tundub, et täna on üsna sarnane hilissügise õhtu sellega, kui Ülo 51 aastat tagasi meile tuli. Ka siis oli maa alles roheline ja külma veel vähe olnud. Nüüd on sünnipäevad möödas ja hakkame Jõulusid ootama...

24. detsember
Kuigi püüan teha oma tavalisi igapäevaseid toimetusi, tajun aeg-ajalt nagu midagi erilist ja siis tahan mõelda, et keegi mulle Jõululaupäeva meelde tuletab... Teen vähe ja liigun vähe, olen väsinud ja meel nukker. Järsku on koputus uksele ja sisse astub Kaido: „Vanaema, tõin sulle Jõulusepiku, kommi ja makki ka...“. Ja juba ta läheb, lisades vaid, et auto teda ootab. Mine aga mine; Jumal õnnistagu sind! Oleks ta rattaga, siis ajaks ju pisut juttugi, aga autojuht ju ootab. Oled hea poiss, tegid mu meele rõõmsaks ja südame kergeks. Nüüd ma tean, et mu lapsed mind meeles peavad ega ole mind unustanud.
Õhtul kuulan raadiost jõulujutlust. See teeb meele kuidagi nukraks. Toon oma kaustikud ja albumid ning käin oma sõbrad ja tuttavad kõik kordamööda läbi. Mõttes ajan kõigiga juttu ja meel läheb jälle pisut paremaks.