Talvetaat nutab, tal pisarad silmas
ja pakasepoistelgi meel väga kurb.
Ei ole ju rõõmu lumeta ilmast;
kui maa on must, siis puudub ka lust

Lund ikka ei ole. Kitsed käivad rohtu söömas ja metssead tuhnivad sula maad – ei ole vaja külmunud kamaraga vaeva näha. Vanasti oodati küünla sula, aga sel aastal pole lundki, mis veel sulast rääkida.

Taliteed vist jäävad sel talvel olemata. Vanasti ei saadud ilma selleta soost turvast ega metsast puid ja heinu kätte. Nüüd veetakse puud autode ja traktoritega kohale, aga hobused on juba hoopis tundmatud.

Oli ilus päikeseline ilm. Vanarahva teadmisel pidi siis suvi kuiv ja põuane tulema. Tuul puhus läänest. Kevadel ei kõlbavat madisepäeva tuul seemnete külvamiseks ega herneste maha panemiseks – ussid pidid sisse tulema! Õigupoolest ei tohtinud madisepäeval töödki teha, sest siis pidi suvel palju kärbseid ja putukaid olema.

Kuldnokk vilistab rõõmsalt kuuse ladvas. Päike on soe ja teeb tõelise kevade tunde. Pool õuet on juba must ja pool veel lumine.  Kelluke on oma õienupud mullast välja kangutanud. Ruttu, ruttu ärkavad ka krookused. Isegi paar-kolm tulpi on juba nähtaval.
Vanarahva tarkus: kui lumi sulab aia sisse, on parem hiline külv; kui aga aiast eemale sulab, tuleb külviga rutata. Kui saaks ka koos kevadega päris uueks – nii, et enam valusid ei oleks ja karku kandma ei peaks!

On esimene lihavõtte püha. Lumi on enamasti kadunud ja nägin juba esinest västrikku. Ta hüples õuemurul, nii et head linakasvu loota ei ole. Päikest täna ei ole, on pilves, aga siiski üsna soe. Ka sinilill trepi kõrval on oma õienupu avanud. Kelluke valendab ja õitseb. Ka tulbid ja nartsissid on mullast välja pugenud, samuti krookus, aga oma õit ei ole ta veel avanud – võib-olla tuleb veel külma?!

Merel hakkas jää liikuma. Õues lipendab kollane liblikas. Aprill on nagu aprill ikka. Kord paistab päike, on soe ja vaikne; samas puhub vinge tuul ja sajab lume lörtsi. Kõik ennustasid hilist ja külma kevadet, aga ega ta õigupoolest väga hiline ei olegi.
Meie põllumaa on madal ja vesine – sellel tuleb küll veel tahenemist oodata.

Aprillikuu muutlikud ilmad
on just nagu lapse hing.
Kord eredalt paistab päike
ja soojalt siis tuksatab rind.
Sealsamas lund ja lörtsi
toob loodest vinge tuul
ja sellega üsnagi kortsu
on kevade näos läinud huul.

Tänavune Juripäev on hoopis isesugune. Juba eile hakkas lund sadama ja tuiskama, aga täna on päris mäss! Ilm on nii pime ja sajab, nagu oleks sügis. Tuul on idast, kirdest ja külma paar kraadi, aga tuisk ja sadu on nii tugevad, et minusugusel küll välja asja ei ole!
Kuhu jäi soe päike? Kuhu pugesid peitu kuldnokad? Kuhu jäid sinililled, kellukad ja nartsissi lehed? Kogu mu peenar on paksu lume all. Kas peavad nad sellele külmale vastu ja kust linnud süüa saavad? Palusin Antonil korvitäie heinapepri pühkmehunnikule viia, aga tuisk ju katab selle otsemaid kinni.
Mäletan, kui ehk kümnekonna aastane olin, kui isa rääkis, kuidas ta Juripäeva hommikul põldude vahelt tööle minnes näinud, et rukkil olnud pea väljas. Siis pidi küll lumi varakult läinud olema ja terve aprill ikka väga soe olema, sest ma küll ei mäleta, et aprilli lõpus juba nii suur suvi oleks olnud?! Aga ju siis oli, sest isa seda lugu ometi välja mõtlema ei hakanud!

Süda on rahul ja meel on soe,
nukrus, ära nüüd hinge mul poe!
Kadugu ükskord kõik pahandus, tusk;
Olgu sul südames lootus ja usk.

Ei ole veel toomepuu õisi täis – kevad ikkagi hiline, aga ega looduses midagi olemata ega tulemata ei jää! Küll tulevad veel valge toomepuu, lilla sirel ja valkjas-roosa õunapuu oma õiteiluga.
Ma ei tea, kas on see haigus või kuri vaim, mis mind piinab?!

Loojuva päikese viimased kiired
kase latvu vaid kuldavad veel,
üsna varsti ju kustub see sära,
mis rõõmustanud me kõikide meelt.

Purpurpunane ketas vaid hõõgub
ja kõik paneb korraks veel põlema seal,
kus päev merre laskudes ära kustub
taeva ja mere piiri peal.

Õhtu rahu puista kulda
üle maa ja üle vee,
võta väsin'd süda kaasa,
siledaks tee elutee.

Õunapuud on alles nüüd oma õied lahti saanud ja sirel veel pooleldi pungas. Tänane ilm on jahe ja ribistas ka pisut vihma. Juurviljad on mul muidu üsna ilusad, aga porgand on veel rohimiseks liiga väike. Kurk ei olegi veel tõusnudki, aga sibulad, herned, kapsad ja kaalikad sain juba puhtaks rohitud. Ei tea ainult, kas neid puhastena hoida jõuan?
Varajane kartul on ka tärganud, aga teisi veel ei paista.

Antonil heinatöö jätkub. Mina olen laisk – poole päeva olin voodis. Selg on väga valus ja mu kannatus on otsas. Palun seda küll juurde, aga kas Jumal mu palveid kuuleb?
Nägin eile imekaunist lindu. Ta oli punase-, valge- ja pruunikirju ning pea ümber oli ka musta. Ta oli väga julge, tuli mulle üsna lähedale ja vaatas otsa justkui oleks tahtnud mulle midagi jutustada. Paraku ei mõista ma lindude ega loomade keelt. See lind laulab mulle siin kase otsas, aga ka kastani ja tamme otsas. Ei tea küll, mida ta mulle tahaks rääkida?

Kolm lapselast on mulle siin abiks jaanilaupäevaste toimetustega. Kadri kütab saunaahju ja Madis ning Raul veavad oksi kokku, et õhtul lõket teha. Oli ka lootus, et saab ehk pere kokku ja õnnestub perepilti teha, aga sellest ei tule vist midagi välja, sest Ülo ja Piret ei jõua kohale ja Lainest ei ole ka veel midagi teada.

Täna on Sepamäel kalmistupüha. See oli mullegi ikka üks tähtis pühapäev, kui vähemalt ema haual sai käidud, aga nüüd ei saa enam sinna mindud. Ei saa ju ennast päris ise riidessegi, mis siis muust rääkida. Laine on ka kodus ja teeb mul siin asju korda.

Jõudis kätte seitsme venna päev, aga vihma ikka ei ole! Öeldakse, et kui sel päeval sajab, siis jätkub sadu 7 nädalat. Ilmatargad lubavad vihma peale uue kuu loomist, aga seni maapind ainult kuivab ja praguneb.

Harisin pisut oma õuet, sest rohi kipub vihmade järel lokkama. Et kasv vahepeal kuivusega seisma jäi, siis seda suurema hoo ta nüüd vihmadega omale jälle sisse sai. Ka peenramaa on liiga umbrohtu läinud; ei tea kas saan sellest veel jagu?

Meel on nukker. Kadri on küll siin, aga luusib niisama ringi selle asemel, et mul aidata peenraid rohida. Võiks ju kasvõi emal aidata seemnekasvatuse võõrasemasid korrastada! Said küll kooli sisse, aga suudad sa seal õppida, nii et sellest sulle miskit kasu saaks? Tuleks vahest Ellegi mind vaatama, aga tal ei ole ju aega.

Juba kasel kollast värvi võras,
pihlal marjad tomat-punased,
rohi siiski veel on üsna kirgas,
saanud võitu suve-kuumusest.

Võõrasemad kojatrepi kõrval
õisi täis on imeilusaid.
Imetlema pean neid üsna hardalt,
kuidas ilmutab end loodusjõud.

Ilus selge esmaspäeva hommik. Auto tuli! Ülo, Madis ja Piret. Ah kui hea meel. Aga juba nad lähevad jälle. Madis ei tule nüüd enam niipea. Koolis peab ju õppima, sest elus on nii palju tarkust ja teadmisi vaja. Kas Kadrist tuleb ka ikka inimene? Ehk ikka tuleb.
Seal tuleb õde Salme. Ootan teda väga, sest ta jääb nüüd ainsaks, kes mind vahest vaatama tuleb.

Tere kool, sa kutsud jälle
lapsi hoolsalt õppima;
jagad heldelt tarkust neile,
kellel püsi kuulata.

Ole agar noores põlves,
pane hoolsalt tallele.
Vanas eas siis lõikad vilju,
mis on sulle valminud,

Pisarad, miks on teid nõnda palju,
miks voolate kui rästast vihma a’al?
Miks süda peksleb rinnus nõnda valjult,
kui seisaks surnuaias oma risti na’al.

Ei ole elu päriselt veel otsas,
kui astub jalg ja liiguvad ka käed.
Su jalg ju kargu toel veel tatsab
Ja miskit valmis teevad käed.

Kuid pisaratel silmis pole püsi
ja sealt nad aina välja kipuvad;
nad üldse sellestki ei küsi,
kas võivad lagedale ilmuda.

Aeg aina lendab ja tuleb minulgi temaga kaasas komberdada – ikka karguga toks, toks ja jalg peab järele lohisema. Hea seegi, et nii veel saan liikuda ega pea mind voodilt tõstetama. Peaks ikka enne surm tulema kui päris voodisse aheldatuks jään.

Päike tuligi! On soe ja meelgi muutus pisut soojemaks. Mul on ikka Kadrist kuidagi kahju ja ma ei saa aru, miks ta nii isekas on? Olen ehk mina selles kuidagi süüdi, et ei ole teda tarvilikul viisil kasvatanud? Aga võib-olla see peabki nii olema ja võib-olla tal ongi õigus selline olla? Mina näeksin küll, et ta oleks teistsugune, et ta oleks hoolas ja töökas ning puhas ja korralik. Loodan ikka, et aeg teda veel muudab.

Möödas on nooruse ilusad ajad,
ja terve kuldne elu kevade.
Vaid üksi mälestustest kaikuvad need kajad,
mis mõtteis sammud veel ehk kergeks teeks.

Meie kask köögi akna taga on kuldkollane. Samas õitsevad veel mitmed mu lilled. Köögi lõunapoolse akna all on mul väga ilusad võõrasemad ja kannikesed. 12. oktoobril on mu ema sünnipäev ja saaksin talle neist ilusa kimbu teha, aga paraku ei saa ma seda talle hauale viima minna. Kui jalad veel astusid, ei olnud mul kunagi nii ilusaid lilli käepärast ja muidugi ei olnud ka aega! Kui veel töötasin, oli ju alati kiire ja töö ei lõppenud kunagi. Nüüd, kus ma enam midagi teha ei saa, oleks ju aega küllaga, aga nüüd keelduvad jalad minemast! Nii paistab see ikka ja alati olevat!
Ema arnastas väga kannikesi ja kui lapsed olime, siis ikka korjasime neid talle, kuigi ehk mitte just sünnipäevaks, sest oktoobris ei pruukinud neid kodukoplist enam leida.

Oktoober juba pooleni,
kuid üsnagi veel soe
ja päike päris sageli
end pilvest välja poeb.

Ent samas juba tihane,
see meie talvelind
on sättinud mu aknale
ta tangu nõudma end.

See on sust ülekohtune,
et juba abi küsid
kui lumeaeg veel kaugel ees
ja seemnerohkus püsib.

Saad kõhukese ohtralt täis
ja ülegi veel jääb!
Mis teed sa vaesekene siis,
kui päris talveks lä’eb

Jõudiski esimene lumi ja ka esimene külm kohale. Paar korda on varem öökülma olnud, aga rohi on alles kirgas roheline ja puudelgi veel mõned lehed peal, kusjuures sirelid ja pikaleheline paju on alles päris rohelised.
Täitus ka mu soov, et mu võõrasemad püsisid laupäevani ilusad. Need olid kevadel Laine toodud ja tahtsin, et need seni püsiksid, kuni ta ise koju tuleb. Laine tuli reede, 28. oktoobri õhtul ja laupäeval oli meil seatapu päev. Laine võttis üles ka mu krüsanteemi ja jorjeni kännud. Nii said mitmed asjad talveks korda.

Elutee ei ole kerge,
alati peab võitlema;
okkaid, ohakaid ja pindu
enda eest peab korjama.

Aga siiski jäetud meile
usk ja lootus, armastus;
kui saad kindel olla neile
ootab sind ka lunastus.

Raadios seletati, et kui mardipäeva kuu enne päikese tõusu jõuab looja minna, siis tulevat hea vilja-aasta. Sedasama pidavat ka Sõela loojumine ennstama. Vanarahvas olla ikka soovinud, et Mart olgu must ja Kadri valge.  Sel aastal on Mart musta-valge-kirju – maa on külmunud ja laiguti ka lumega kaetud. Lehed jäävadki mul sel aastal riisumata. Õnneks jõudsin kaevu rakked kuidagi külmunud lehtedega ära soojustada.

Jälle üks tähtis päev – maetakse mu kunagist leivavanemat Paistu Riiat. Teenisin kunagi Paistus kaks suve ja ühe talve. Riia ei surnudki kodus, vaid Pärnus oma tütre juures.
Nüüdsest on kaks Kallaste kangemat talu – Munska ja Paistu mõlemad tühjad. Üldse on Kallastel palju tühjaks jäänud kohti. Mäealustest vabadikest alustades võiks nimetada: Lee, Saadu, Võrka’a ja  Ranna. Viimases on küll suveti veel võõrad inimesed. Enam ei ole ka endist Vanaelu kohta. Seal seadis oma suvekodu sisse mu poja pere. Kõrval Uuelul elab nüüd Tamse Siberil sündinud ja Kaug-Idas ära käinud Mihkel Kindel oma vanadusepäevi. Punni vabadikukohta ei ole ammu enam – sinna ehitab Pärdi Velvo omale suvekodu. Korju endine pere on kõik surnud ja seal elab üksi veel Ruudi naine Hilda. Toru on jällegi tühi, sest Linda elab Orissaares tütre juures. Pärdi, Uuetalu ja Jaagu on veel elujõulised, aga Uuetalul ka juba mõnda aega võõrad (kolhoosi karjalauda kaudu tulnud) inimesed. Uuesaadul on kolm vanainimest; Jaanil 90-aastane Leena ja Ringal 80-ne Liina peavad veel üksinda hakkama saama. Jõe koht on nagu kadunud, kuigi suveti seal vahest võõraid suvitajaid näha võib. Anduväljal elab Mati oma perega. Edasi tulevad juba Söödiväljal Juuli üksi, Uueniidil Arvo ja võõrasisa Aadi kahekesi ja jõuame aru-peredeni. Aru-Jaani on tühi, Aru-Mihklil elab mu täditütre poja pere, Aru-Juril aga Vassel Suuremõisast tagasi tulnud õe Olga ja tema poja Tõnuga. Kõrgemäel elab oma teise naise ja poja Ainiga Eedi Vapper.
Selle juures jäi Alaküla osa ülevaatest hoopis kõrvale, aga tühjus valitseb sealgi: Mihkli-Aadu tühi, Rootsil Teele ja Jaan vanapaarina, Niidi tühi ja vaid koduväi Uuetalu Oskari ehitatud Vahtra koht sellest oleks nagu veel elus; Uuetoa on tühi, juba nimetatud Munska ja Paistu ning ka Lõhmuse on tühjad. Elu käib veel karjalauda juures Veskil ja ka Põlluväljal peaksid Helja oma vallaspoja Anduga veel mõne aja vastu pidama. Niisugune sai siis Kallaste küla pilt 1988.a lõpul.

Viimast korda meie keskel,
kallis ema, sinu põrm.
Viimast korda nagu kaitseks
meid veel sinu hool ja arm.

Õnne, rõõmu, valu, leina,
kõike elus tunda said;
lõppenud nüüd on su mured,
tunne üksnes rahu vaid.

Pisarad on sulle saatjaks
kaasas külmas hauaski,
pisarad, mis väga kuumad,
need ei jahtu kunagi.

Maine vara kõik jääb maha,
seda tarvis pole seal,
seal on üksnes vaikne rahu
mida pole siin Maa peal!

On ilus talvine pühapäeva-hommik. Külma on 6 – 7 kraadi. Kuulasin raadiost põllumeeste tundi ja kõige enam puudutas sealt mind üks mu lemmiklaul „Metsaserval väike maja...“ See laul toob mul ikka vägisi pisarad lagedale, sest nii mu praegune kui ka lapsepõlve-kodu on mõlemad just väikeste koplite (ehk siis metsatukkade) veerel.
[Ema on nimetatud laulu sõnad omale kaustikusse kirjutanud ja jätkab:] See laul paneb mul silmist vee sirisema ja südame sulama. Tahaksin väga neid sõnu laulda, aga ei oska...

Kadripäeva mõtisklus

Kaugest minevikust tuleb meelde üks kadrilaupäeva õhtu... Olin alles üsna väike – vist 4- või 5-aastane. Vanaema voodi oli toas. Õuest kostus kaginat, mis pidi tähendama, et kadrihaned on tulnud. Mina pugesin ruttu vanaema juurde sõba alla, olin seal üleni peidus ja värisesin nagu haavaleht. Vanaema oli voodi välisservas ega lasknud kedagi mulle ligi. Ega „haned“ ju mulle midagi kurja oleks teinud, aga niisugune oli lihtsalt lapse ettekujutus, et neid kartma peab. Ka nüüd tunnen veel mõnikord sellist hirmu. Süda peksleb ja puperdab, nii et ise kuulen tema tagumist.
Veel tuleb üks mälestus kaugest lapsepõlvest mu silme ette... Oli talvine küünlakuu päev. Ema seisis mureliku näo ja nutuste silmadega mu voodi ees. Käes oli tal väga ilus siniste ja roheliste triipudega karp peegel-läikiva pinna ja kirstukujulise kumera kaanega. Tean, et ema hoidis selles karbis oma rätikuid. „Tütreke, ole nüüd munuke ja mängi ilusti selle karbiga“, sai ta ütelda enne kui pisarad ta jälle kõnevõimetuks jätsid. Ta võttis mind tugevasti kaissu ja suudles ning raputas, siis aga, mind tagasi voodile surunud, ta lahkus veel kord tagasi vaadates ja sosistades: „ Ole siis hea laps“. Siis olingi üksi oma ilusa karbiga. Pärast selgus, et isa ja ema käisid surnuaial oma tütart Liinat matmas. Sellel talvel möllas mööda külasid raske sarlaki-haigus ja selle ohvriks langesid ka minu kaks õde. Liina oli minust 5 aastat vanem, aga Elmi, kes peale seda märtsi kuus suri, oli minust noorem. Ma ei tea, kelle juures Elmi siis oli, kui isa-ema Liinat matmas käisid. [kirikumeetrika järgi suri 10-aastane Liina 1921.a 10. jaanuaril ja Emilieks ristitud Elmi 7-kuusena sama aasta 2. veebruaril (kuupäevad vana kalendri järgi!). Seega surid mõlemad õed küll ema mäletatud järjekorras, kuid mõlemad ema mäletamisest umbes kuu aega varem. Ü.R.]
Meil oli ka vend Vassel, aga kas ka tema haige oli, seda ma ei mäleta. Aga minagi olin vist juba surmale määratud ja sellepärast ema nii mures oligi. Vanemad ei lootnud mind tagasi tulles enam elusana eest leida.
Jumal kuulis mu ema palveid ja kinkis kahe surnud tütre asemele aasta lõpuks kaksikud tütred Salme ja Olga. Seda kõike mäletan siiani, nagu oleks see alles eile olnud. Minu tööks sai nüüd neid pisikesi suures kätkis magama uinutada. Hea oli, kui pisikestel kohe uni tuli, aga juhtus ka nii, et uni kohe ei tulnud ja selle asemel tuli nutupill. See tegi mindki kurvaks ja hakkasin siis minagi tönnima. Siis pidi küll ema tulema ja meid kõiki rahustama. Ja mis imeline jõud sellel emal oli! Ta vaatas ainult tittedele otsa ja need kohe rahunesid, suud läksid mossist ära ja luksumine jäi vait. Minulgi oli siis jälle hea olla,
Tited kasvasid ruttu ja varsti nad juba tippisid põrandal, kus nendega oli väga tore mängida. Paha oli see, et kui nad sülle tahtsid, siis ikka mõlemad korraga. Et mu süli oli nii pisike, et sinna vaid üks korraga mahtus, siis oli teisel ikka nutu võru suu ümber.
Oh see oli ilus aeg; nüüd takkajärel mõteldes veel palju kordi ilusam. Selleaegsed mured ja vaevad olid kõik lihtsad ja kerged. Emal tarvitses korraks ainult hellalt pead silitada ja tugevasti vastu rinda suruda, kui mure oligi kadunud. Siis oli nii hea olla, et laulutujugi tuli peale. Laulda ma ju tahtsin, aga ma ei tea, miks ma seda ei osanud! See ei tulnud mul kunagi nii välja, nagu ma seda tahtsin.
Juba lapseeas meeldis mulle väga kitarr. Kui sellel mängis mu täditütar Liina, siis ma vist unustasin suu lahti ja panin silmad kinni. Nii ilus oli see mäng ja laul. Liina oli usklik. Ta oli alles väga noor, aga põdes tiisikust. Sel ajal oli see ravimatu.haigus ja kes selle küüsi sattus, oli surmale määratud. Mulle jäi aga kitarrist hinge mingi unistus, mis seal veel siiani püsib. Olin Salme ja Olga sündides 5-aastane ja kui nad juba joosta said, siis alles see lõbu hakkas. Mäletan, kuidas me koplis suure vee loigu ümber joostes üksteist püüdsime ja taga ajasime. Kui veel kordki nii joosta saaks... Ja meelest ei unune need jutud ning sõnad. Olga oli tragim ja nuttis ka rohkem, Salme aga vaiksem ja rahulikum. Kord omavahel juttu ajades ütles Olga: „Tead, Mamme, keik, keik putukad talis äla süüa. Leeskana pudl on kõige palam.“ Või siis jälle: „Mamme,  tule aata, mis asi on? Teeb ikka ulpsti, ulpsti.“ See oli siis konna kude, mis oli veeloigust välja venitatud ja värises seal loigu kaldal. Sel ajal oli kevadistel õhtutel palju konnade kontserte, mida nüüd ammu enam ei ole kuulnud. See on vaid ilus ja hea mälestus lapsepõlvest.
Meil oli kopli värava taga suur vee loik ja selle servas lahtine kaev. Kaevu lähedal oli omakorda saun. Seegi oli üks armas pisike majake. Sauna köeti meil tihti ja kevadel oli nii mõnus peale sauna palja jalu veeloigust läbi joosta. Tunnen veel praegu seda sauna lõhna oma ninas – esiteks sauna lõhn ja siis puhta toa ja värske kase lõhn ning lõpuks puhta pesu lõhn.

Sajab ja tuiskab. Selle aasta detsember on algusest peale lumerohke. 4., 5. ja 6. detsember – ikka muudkui sajab ja tuiskab. Vahest lükatakse ka teed lahti, aga see on korraks vaid. Üle öö on need jälle kinni ja hanges.

Lõpuks vaikne ja tuisk jäi järgi. Lund on siiski palju.
Kuulan siin raadiost, kuidas õpetatakse leplikum ja sallivam olema. Kui kuulata ja rahulikult mõelda, siis on nii, et igaüks, kes räägib, sellel on milleski õigus ja igaühel on lõpuks oma tõde, aga kust me selle Jumala tõe teada saame?

Täna on mu õdede Salme ja Olga sünnipäev. Kaugest udust kerkib silme ette see pilt, kuidas ema väga murelik oli, suure põhukoti kambri viis ja ise terveks päevaks sinna jäi. Mina pidin Kõue nännega toas olema. Olin siis 5-aastane ja ilma emata oli mul väga igav. See nänn oli aga lõbus ja jutukas ning rääkis mulle igasuguseid muinasjutte. Sellel päeval mind ema juurde ei lubatudki, aga järgmisel hommikul lubati ema kambrisse ja mis ma nägin! Ema oli voodis ja kahel pool olid tal roosad elusad nukukesed.

Algab uus nädal uute muredega – neid jätkub ju alati, vaid rõõmu kipub vähe olema! Ma peaksin siiski rõõmus olema, sest eile oli ju sünnipäev. Seda peeti küll juba reede õhtul, sest siis olid meil mu tütred oma peredega; Ülo ei tulnud, sest autol olla kummid läbi ja bensu ka ei jätkuvat.
Laine käis meie mõlema sünnipäeval, tõi toidud kaasa ja tegi kõik valmis. Mul oli tõesti hea meel. Päikeselisem on tuju ka siis kui mul parajasti valusid ei ole – see tähendab kui süda ei valuta, liikmed ei valuta ja ka magu ei valuta. Muidugi tõstab tuju, kui mõnelt sõbralt kirja saan. Nüüd tuli neid kirju ja kaarte üsna ohtralt ja olen vist juba mitu päeva ka ilma suuremate valudeta olnud.

Täna on Ülo sünnipäev. Meenub ka see hall talvine päev, kui olin alles mõne nädala oma uues kodus olnud. Kõik oli alles võõras ja hoopis teisiti, kui mu sünnikodus. Aga siin oli ju Anton, kellega olin ennast sidunud ja muidugi see suur rõõmutunne, kui poeg esimest korda mu rinna otsa sai. See oli tõesti õnnis tunne.

Pühapäev. Kirjutan ja sätin Jõulukaarte valmis, sest see tegevus mulle istub ja selle juures olen nagu pooleldi tagasi lapsepõlves. Lapsepõlv ei ole mul olnud küll mitte millegi poolest teistest erinev, aga alati seondub ta mul mistahes mälestustega.

Hommikul ärgates on pea uimane ja käib ringi. Suuri valusid siiski ei ole. Voodist tõustes võtab aga suu kipra, sest selg ei paendu ja käed ei liigu nagu tahaks. Jalad ka ei taha kuidagi hakata samme tegema. Koperdan ja koperdan ning saan lõpuks tulegi pliidi alla. Aga siis alles pahandus tuleb... Anton otsib oma paatide pabereid, otsib ja otsib, aga ei leia! Olla need kapi nuka peale pannud, aga nüüd neid seal enam ei ole. On ju tõenäoline, et ma need sealt olen ära koristanud ja pliidi alla tule hakatiseks pannud! Tegin ma siis seda? Oma teada mitte, aga paberid on kadunud ja keegi peab ju ometi süüdlane olema! Ja pahandus on ja jääb ning kadunuks jäävad ka need paberid.

24. detsember
Nüüd on küll Jõulusid lubatud pidada, aga ometi ei ole enam need Jõulud, mis minu nooruses olid! Ei ole samasugused enam ei inimesed ega ka pühad. Ei ole enam rehetube ega põhku põrandal, ei ole sooje keriseid makipannidega ega paljusid, paljusid asju. Kõige tähtsam, et ei ole enam kallist Jõulu rahu – seda rõõmsat ja rahulikku tunnet, mis pühadest pühad tegi.

Kui vahest pisut aega sul,
siis mõtle veel kord järele,
kuis oli siis see eluke,
kui alles lapsed olime.

Rehetuba, kivipõrand,
akna all suur söögilaud,
nurgas ahi suur ja mugav
kerise ja kõigega.

Parsil kuivad puud, mis andsid
hubast soojust külmal a’al;
väljast toodi puhtad õled
magamiseks põrandal.

Ei siis olnud pehmeid vaipu
ega värvit’ põrandaid,
aga hinges jätkus soojust
hoopis rohkem kõigil meil.

Olgu küll, et tänapäeval
elu kõigil mugavam,
aga mulle paistab ikka,
et see kõik on igavam.

Mul on nii palju aega! Istun ja vaatan telerit. Ei ole mul varasematel aegadel Jõulu laupäevadel kunagi nii suurt vabadust olnud. Alati oli tegemist nii palju, et õhtuks kuidagi korda ei tahtnud jõuda. Täna aga on mul aega küll! On see siis nüüd sellest, et juba eile üritasin põrandad märja lapiga üle käia (ega ma neid pesta ju korralikult juba ammu ei saa!) või siis sellest, et ahju kütmise ega leiva küpsetamisega ei ole juba aastakümneid tulnud tegeleda? Teleri kaudu saan osa ka kirikust ja millestki ei peaks nagu puudu olema, aga Jõulu rahu ega Jõulu rõõmu lihtsalt ei ole!

Ilus ilm ja vähe-haaval tuleb lund veel juurde, kuigi seda juba üsna palju peaks maas olema.  Rõõmu siiski ei ole, sest Antonil need paadi passid ikka kadunud. Tuleks nad ometi kuskilt välja, sest ma ei saa ennast süüdlaseks kuidagi tunnistada, aga süü ei saa ju ka ometi hulkuma jääda!

Lõpp on nii sellel sündmusterohkel kuul kui ka tervel aastal.
[Miskipärast on ema mõtted sel päeval jõudnud Saadul rühmava õe Olgani ja ilmselt just tema poole pöördub ta oma värssidega, mis algavad sõnadega: Sõsse, seda tahtsin veel ma sinult küsida, kas on sul mõnda meeles meie noorusa’ast? Siinses failikaustas on selle täistekst faili „Loojuv päike“ lõpus Ü.R]

Uue aasta esimene päev möödus pahasti. Oma halva tuju põhjuseks pean oma santi iseloomu. Tuju läks ära juba vana aasta viimasel päeval, kuigi selleks nagu õiget põhjust ei olnudki. Olin suurema koristustöö juba varem ära teinud, et aasta viimaseks päevaks vähem toimetusi jääks. Gripp oli ka kallal ja ei lootnudki tervet päeva jalul püsida, aga kõik siiski laabus. Anton käis karjalauda juures Pärnade pool ja tõi sealt kaasa mõne jupi nende omavalmistatud lihavorsti. Mina küpsetasin kohupiima-kooki, mis küll pisut untsu läks, sest ei kerkunud hästi, aga ma ei pööranud sellele tähelepanu. Sea magu oli mul ka täidetud ja küpses ahjus koos Pärnadelt toodud vorstijuppide ning mu oma tanguvorstidega. Paar tundi enne uue aasta saabumist asusime siis oma toite maitsma. Mu tanguvorstid olid ilusti küpsenud ega olnud ära lagunenud, nagu seda mõnikord juhtus, aga keset söögiaega ütles Anton äkki: „Sa vist pole eluaegaski osanud makki teha!“. Oli tal vaja seda just nüüd ütelda?! Suutsin oma suutäie poolvägisi alla neelata, aga tuju oli kadunud ja see jäi kadunuks ka terveks uue aasta esimeseks päevaks. Ma ei suutnud seda Antoni ütlemist enam mööda sulgi lasta maha joosta! On ju varemgi teineteisele solvavaid sõnu öeldud, aga need ununevad ära ja mõnikord ma isegi ei märka neid. Nüüd ma tõesti ei tea, miks see „eluaegaski“ mulle seekord nii haiget tegi?
Uue aasta hommikul sai asi ainult hoogu juurde sellega, kui Anton tahtis omale vanad tööpüksid jalga panna ja võrguhargi ette asuda. Ma oleksin näinud, et ta siiski omale pühapäevased riided selga paneks, aga ma ei osanud asja nii korraldada, et meie kummagi tuju oleks pisutki paranenud. Oleme nagu kass ja koer! Ei tea, kas see jääb nüüd nii terveks aastaks?

Tänane päev oli vaikne ja rahulik. Külma kraade ei ole, pigem on sula ja libeduse oht. Mulle see ei loe, sest kössutan köögis. Mu halb tuju lahtub aeglaselt; ta mööduks palju kiiremini, kui saaksin õues liikuda, aga ma ei saa minna, ega teda kuskile peita. Pean ta siinsamas köögis niit-haaval laiali kiskuma. Ajan kõik oma haiguse süüks. See on mu närvid nii läbi söönud, et mul enam ühtki headuse idu ei ole ja jäänud on vaid pahandus ja mossitus.
Õde Salme käis mul ka külas. Tema läheb jälle haiglasse. Mina haiglasse minna ei taha, sest seal ei tehtaks minuga nagunii enam midagi. Kannatus on mu ainus rohi ja Jumal ainus abimees!

Ilmad sulad ja sombused. Inimestel hea elada küll, kui kütta pole vaja, aga kuidas see loodusele mõjub? Mida teevad talivilja põllud (kui neid veel on)? Ma ei pea selle pärast muretsema. Võin aknast välja vaadata ja tihaseid jälgida. Muidugi jõuan oma mõtetega kohe lapsepõlve ja see teeb meele pisut kergemaks. Pühad saavad mööda; sain palju kaarte ja need aitavad mu tuju tõsta.

Vanasti oli see viimane Jõuluaja püha, nüüd üksnes mälestuste ja meenutuste päev. Vardaid ma siiski välja ei võta! Mõtlemist on mul palju, aga mu mõtted on üsna nürid. Kui oskaksin oma mõtted nii üles seada, et sellest kellelegi ka mingit kasu oleks! Kui saaksin oma mõtete virr-varrist ühe ilusa raamatu...
Päeva tegi ilusaks see, et Elle ja Veljo meil külas käisid. On ju nii hea meel, kui keegi lastest tuleb. Õigupoolest olen mina nüüd see laps, kes siis rahule jääb, kui teda on vaatamas käidud.

Mul on meeles üks hiliskevadine päev, kui üks Saaremaa mees tuli meile ja tahtis mind viia omale lapsi karjatama. Kodust oli muidugi kahju lahkuda, aga pidin ju aru saama, et juba 12- või 13-aastasena tuleb ise hakata kopikaid korjama. Pisarad mööda põski jooksmas, kaelustasin ema, kes õdedega koju jäi ja asusime selle võõra mehega jalgrattal teele. Mu riidepambuke seoti pakiraamile ja ise pidin ette raamile istuma. Seal surid jalad kiiresti ära ja kui olime väina tammile jõudnud, avastasin, et mu pätt on jalast kadunud, ilma et oleksin selle ära kukkumist märganud. Pätt leiti siiski üles ja pika ning väsitava sõidu järel jõudsime lõpuks ka pärale. Meil oli vastus ema kolme lapsega, kelle hoidjaks mind oli toodud. August oli viie-, Ruudi kolme- ja Maimu kaheaastane. Koht oli Kõrkvere kandis Leisi külas. Tüdruk pandi mulle sülle ja ta vaatas mulle suurte silmadega otsa ning mõistatas, miks küll mul pisarad sirinal jooksevad? Mul aga olid silme ees veel oma ema ja õed.
Päev läks päeva järel ja mõne aja pärast tuli Saare mõisas tööl olev isa mind vaatama. Isa tulles oli rõõm suur, aga kui ta minema hakkas, olid mul jälle pisarad varuks. Pidasin siiski suve vapralt vastu, kuigi enam isegi ei tea, kuidas just seal toime tulin. Olen ju arg ja saamatu. Täid said mind seal küll kätte. Kodus oli neid juustes vahest harva ette tulnud, aga seal tulid need mul riietesse. Ei mäletagi enam, kuidas ema mind hiljem puhtaks tegi, aga seal pidin oma riideid ise pesema ja eks see pesemine vist üsna vilets sai.
Sügisel toodi mind Orissaare turule ja sealt tõi isa mind koju. Nii palju olin suvega rikkamaks saanud, et mul nüüd väike kollane kastike oli, kuhu mu riideasjad sisse mahtusid. Isa oli selle Saaremõisas teinud ja see on mul siiani alles. [selle mälestuse kirjapanek on lõpetatud 7. jaanuaril. Ü.R.]

Pühapäev ja tähtis päev, sest täna saab Pendu Riina 70 aastat vanaks. Riina on mu parim sõber sellest ajast, kui noorena neli suve koos elasime mu Nõmmküla Pendul suiliseks olles. Mina olin küll suiline ja Riina peretütar, aga me sobisime hästi. Riinal oli palju vanemaid õdesid ja vendi, kelledest mitmed olid ka lapsena surnud. Sel ajal olid täiskasvanutena kodus veel Riina neli venda ja kaks õde, aga kokku oli neid 13 sündinud. Riina oli neist noorim ja tema kirikukirja panemisel olla Riina isalt (ja minu onult) küsitud, et kui palju sul, vana Keinast, siis nüüd neid lapsi on, millele vana Ivan vastanud: „Ei põle palju, alles esimene teisest tosinast“.

Uus nädal algas paljude külalistega. Bussiga tulid Lauritse Leena ja Aili; siis tuli rahva-loendaja Juta Lõetsast. Selle järel käis Pärdi Reet mulle kirikuvett toomas; siis tuli Veski Arvo ja lõpuks veel postiljon Jaagu Ülle. Nii palju võõraid ja igaühel ka mingid uudised varuks.

Täna oli imelik päev. Mõtlesin, et panen omale kudumisele vahelduseks ka ühe tikkimistöö hakkama ja selleks olin Laasu Iidalt mustri tellinud, aga ei suutnud seda oma „varanduse“ hulgast enam üles leida. Tean, et panin selle paberilehe omale „kindlasse kohta“, aga kuhu nimelt, seda enam ei mäleta! Ju näeb, kust see suur sinine paberi nuutsakas lõpuks välja tuleb?!

Reede ja 13-s pidavat õnnetu päev olema! Ilm on küll igav ja udune – väljas on sula. Lund veel jätkub, aga kõik see on nii must ja porine. Ei tea, kust küll nii palju prahti on tulnud? Lapsena oli lumi puhas ja valge nagu siid, aga nüüd?!

Olete mul väga kallid,
seitse silmaterakest,
täna, sinu sünnipäeval
olen tulvil mõtetest.

Jääge ikka sama kalliks
nagu siis, kui kunagi
lugesin ma teile ette
oma laule, lugusid.

Ilm on nii kevadine, et paratamatult tekib küsimus, mis siis kevadest veel puudub? Ega muud puudugi, kui et aeg ei ole veel õige. Kui veebruar õnnestuks kuidagi vahelt ära kaotada, siis ju võikski juba hakata kevadest rääkima.

Veebruar jõudis kätte, aga pigem on see nagu märts või koguni aprill. Lund enam pole; ainult meie põllu otsas koplis on suur hang. See oli siin majakõrgune ja sellest on jätkunud tänini. Mul on lumelill jälle omale õied peale ajanud. Need ei ole küll nii ilusad kui kevadel, aga ikkagi õied mis õied. Ka paar-kolm võõrasema on õied lahti löönud. Sügisel jäid ilusad pungad lume alla ja nüüd meelitab päike need lahti. On küll ütlemata kahju, kui märtsis ja aprillis tuleb sama palju külmakraade nagu nüüd on soojakraade. Süda kohe valutab, aga mis aitab siin inimese südamevalu?! Oleme ju hädavaresed ja patused.

Üks lapsepõlve nägenus (kirja pandud küünlapäeval)

Võib-olla kui ükskord ma suureks saan,
ehk siis uue kodugi endale ra’an.
Kodu, kus lehmad, lambad ja sead
Ja võib-olla isegi hobust ma pean.
Meheks ma maapoisi valin siis ka,
sest meheta elu ju olla ei saa!
Võib-olla siis vee ääres elame me
ja endale kala sealt püüame.
Ja lilli mul palju olema peab,
ilus aed, kus sirelid õitsevad reas,
kus õhtuti laulab õrn ööbiku suu
ja akna all õitseb veel pärnapuu.
Lapsi peab kindlasti olema palju,
kes alati teevad kõiksugu nalju
ja kui ka vahest on nutuseid hääli
eks õige elu siis sedagi vääri.

Lapsepõlv sul peagi möödas,
lennates lä’eb kõik see aeg;
aastaid neid ei peata keegi
mälestustes veel neid vaed.

Elu praegu kõige kaunim,
hiljem seda aru saad;
siis kui juba juuksed hallid,
noorusaastaid meenutad.

Nüüd sul ainult see ehk mureks
teedelahkmel seistes ju,
kumba kätt küll oleks parem,
kummal õitseb elupuu?

Armas sõber ütlen sulle:
ära iial häbene,
alanda end saatusele,
ütle tasa endale:

„Taeva Isa ise aita,
sea mu sammud õigesti,
vii mind kasvõi kättpidi
õige elu sihini!“

Täna on selle aasta vastlapäev. Ei tea küll, kuidas mujal, aga Kallastel vist küll neid lapsi ei ole, kes koos isadega oleksid vastlaliugu laskmas.Õnnelikud on need lapsed, kes isade süles saavad istuda, olgu siis vastlapäeval või mõnel muul ajal. Õnnelikud muidugi siis, kui see isa ikka nende tõeline ja päris isa on...

Tuhkapäeval tuhane mõte: ilm küll ilus päikseline ja soe, aga süda valutab eesseisvate külmade pärast. Need ei jää ju ometi tulemata ja praegune päikese välja meelitatud elu peab taas kord enneaegu hanguma.

Ma tõstan tihti omad silmad
siit tolmust, tülist ülesse.
Säält paistvad mulle armsad ilmad
ja voolab rahu hingesse.
Mu isa elab tähte taga
ja kõneleb nii armsalt sealt:
„Ma olen püha, olen vaga;
mu lapsed ärge riielge!“

Ootan Lainet ja Antsu – võib-olla koos lastega! Olen neid juba paar nädalavahetust oodanud, aga nad ei tulnud, sest ilm olnud paha!? Siin on küll ainult ilusad ilmad olnud ja mul sellepärasr süda valutab, et midagi muud võib pahasti olla... Paraku on see ikka nii, et süda peab muudkui muretsema ja kõige hullem on teadmatus.

Ilus vaikne ja soe ilm. Lund enam ei ole ja mu lumelill on nii ilus. Paistab, et sel aastal saab ta korralikult ära õitseda – terve kobar ilusaid valgeid õisi veebruaris! Ka osa kellukesi on õitsema hakanud.

Täna hakkas lund sadama ja on ka paar kraadi külma. Kuhu nüüd kõik need ilusad õied jäävad? Loodan, et lumi nad hellalt kinni katab, aga eks loodus teab ise kõige paremini.
Eile oli ilus päike ja ilm soe ning vaikne. Laine oma perega oli siin ja ka Elle käis külas. Mul oli muidugi meel rõõmus ja tuju hea. Täna ei ole enam päikest ega ka rõõmu.

Pikkamisi liiguvad veel sõrmed,
vardad käes ei enam klõbise,
lõng vaid keralt tigu kombel liigub,
nõnda töö see küll ei edene.

Aegamööda kaovad vardalt silmad,
tasapisi soki valmis saan;
aegamööda käivad peas mu mõtted,
üsna vähe neist veel aru saan!

Möödas elu, möödas noorusajad,
möödas lapsepõlv, mis armas oln’d;
enam ealeski ei kordu ju need ajad,
unelm neist vaid jäänud soe ja hell.

Pikkamisi mööduvad veel päevad,
pikkamisi nendest aasta saab;
kiiret ega ruttu neis ei näe ma,
karguga vaid tasa komberdan...

See oli vanasti Eesti Vabariigi aastapäev. Tänagi heisati sini-must-valge Pika Hermanni torni ja räägitakse iseseisvuspäevast. Et ise seista, peab kõigepealt üldse seisma!
Peale muu on täna ka madisepäev – Madis, ole hea poiss! Madisepäeval ei sobinud kedrata, kududa ega muid töid teha. Ja madisepäeva tuulega ei soovitatud kevadel seemneid maha panna – iseäranis herneid.

Naistepäev nagu päev ikka... Sel aastal on lilled õues olemas ja mulle ei oleks neid kellelgi tuua vaja! Lastest käisid seekord Ülo ja Elle; Piret tõi ilusa king-lille ja Elle tulbid ning krookused. Lainet seekord ei olnud, sest Ants olla sanatooriumis. Ülo pere oli siin mitu päeva, aga täna läksid jälle ära.

Kuulasin pühapäevast põllumeeste saadet ja see pani mõtlema, et juttudest hoolimata paistab kõik ikka vana rada minevat. Raha tahaksid kõik teenida, aga südamega tööd teha eriti keegi ei taha. Ärpleme vahel selle üle ka taadiga. Ta ütleb, et see vene kord ei lasegi midagi teha, aga ma ajan jälle seda joru, et õu võiks puhas ja tuba pühitud olla, olgu kord milline tahes. See, et miski kord keelab tööd tegemast, ajab mind vihaseks ja ma ei saa sellest aru. Häda muidugi selles, et ma ise enam ühtki tööd, nagu peaks, teha ei saa ja kuidas ma siis teisi kamandan, et tehke teie?! Mulle öeldakse, miks sa ise ei tee (või sa pole eluaegaski teinud) ja ongi kõik!

Täna nägin minagi kuldnokka oma silmaga. Oli rõõmus ja optimistlik ega hädaldanud sugugi. Paistab, et ta ei muretse sugugi selle pärast, et veel külma võib tulla või selle pärast, et kust ta siis toitu leiab, kui lund peaks hakkama sadama?

Kuldnokk, sa kõigi poolt oodatud lind,
kevadel varakult rõõmustad mind.
Seda ma päris ei mõistagi vist.
kuis oled sa selline optimist?

Ei paista sul muret, ei kurb sinu meel,
oled alati reibas ja laulu lööb keel.
Sind kuuldes tuleb mullegi

veel tahe elada edasi!

Sel aastal on Lihavõtted varajased, nii et paastu Maarjapäev ja Lihavõtte laupäev ühte langevad. Rahvatarkus väidab, et kui enne paastu Maarjapäeva müristab, tuleb külm kevad. Et sel aastal oli palmupuude pühal (eelmisel pühapäeval) kuri ilm ja ka müristas, siis on külma kevadet karta.

Päikeseline hommik, aga tuuline ja pisut jahe. Mul on õues juba üsna palju õisi silma-rõõmuks: kellukad juba peaaegu õitsenud, krookused, sinililled ja sinikellukad õitsevad täiega. Ka nartsissid ja tulbid on juba endid mullast välja ajanud ning paisutavad oma õienuppe.

Ema meenutades

Kas mäletad, kui lapsena veel kodus olime
siis ema järel jooksime kui kanapojuksed.
Meid alati ta abistas ja silus kõigil pead
ning mõnikord ka karistas ja käskis olla head.
Üks päev nii hell ja armas on meelde jäänud mul,
kui sinilille kimbu ma rinda panin sul.
Siis omas mõttes uhke ma olin endale
ja uskusin, et sellega eeskujuks teistele.
Kui aga aastad möödusid ja sina vanaks said,
kas lilli sulle tõin siis veel, eeskujuks olla sain?
Nii tühised on tõotused, mis antaks’ lapseeas,
kui suureks saades midagi ei tee me nende heaks.

Koppel lausa sinetab sinililledest. Mu süda on rahul. Laine tegi mu õue peenrad korda ja sain ka surnuaial ära käia. Riisutud said ka sügisel lume alla jäänud lehed ja kuni umbrohtu veel ei ole, on mul kõigest sellest väga hea meel.

Ei mõelnud tookord lapsena, et kui ma vanaks saan,
siis veel kord ema armastust teist korda vajan ma.
Nüüd kark mul ammu kaenla all ja kepp veel teiseks toeks
Ja nii ma usun ikka veel, et emast abi oleks!
Siis mõtlesin ma sageli: „Küll homme ema näen;
ei ole ta veel väetigi, kui aega saan, siis lä’en“
Nüüd aga endal alati on lapsed mõtetes,
silm vaatab tihti väraval, kas tulevad nad veel.
Ma kargu najal vaevaga veel oma samme sean
ja üle ukse astuda saan ainult siis kui pean.
Nüüd tihti meelde tuleb see, kui ema silus pead,
Meid õpetas ja manitses ning käskis olla head.
Nii väga ootaks ema veel, kes paitaks halli pead,
teeks kortsud palgel siledaks ja ütleks sõnad head.

Ilus kevadine hommik, aga mul hakkas köögis nii külm, et peab kiiresti tule pliidi alla saama. Kui mul veel kohakuti hambaid suus oleks, võiksid need lausa plagisema hakata – hästi ei mõista, millest selline tugev külma tunne võis tekkida?

Täna paneb Anton esimesed kartulid mulda. Harilikult ei ole Koplil nii vara kunagi kartuleid panna saanud, sest siinne maa on kevadeti alati väga vesine. Et aga põld eile küntud sai (see aeg ei ole enam oma valida, vaid nii nagu traktor juhtub ringi liikuma), siis ei ole varase kartuliga ka enam mõtet oodata.

Ilm on küll ilus, aga mu kondid on väga haiged ja tuju vilets. Istun pliidi ees ja mõtlen, aga ega olegi enam midagi mõelda. Laine on mu peenrad korda teinud ja ka maasikaid maha torkinud. Ise ei saa ma enam midagi tehtud. Küllap tuleb abi ja pannakse ka suurem osa kartuleid mulda.

Täna on selle poolest tähtis päev, et meie koplisse tehakse jälle üle hulga aja kiike. Külas on noori küll vähe, aga kui ikka kõigi perede lapsed ja lapse-lapsed tulevad koju käima, siis saab neid päris palju.

Tänane päev on kahekordselt tähtis: nelipühade esimene püha ja emadepäev. See viimane oli mulle tähtis juba noorpõlves. Siis oli mul uhke tunne emale pisikest õietupsu rinda pannes, kuigi ma siis emadepäeva tähendust õieti ei mõistnudki. Alles nüüd saan aru mis tunne on emal, kui lapse käsi sulle lilled ulatab. Seekord pidasid kõik kolm mind meeles ja see oli nii hea. Poeg tõi kolm tulipunast tulbi õit. Elle tõi punase roosi. Ta tõi selle koos juurega ja istutas selle mulle ka siia kasvama, kui õie oli vaasi lõiganud. Laine tõi kõige rohkem. Ta istutas mu ukse esise täis õitsevaid võõrasemasid. Peale selle tõi ta vaasi kullerkupud  ja tuppa ka nelipühade kombe kohased kased.

Meri on, meri jääb, meri olema peab, sest Anton oleks alati ainult mere peal. Ka Laine Antsule meeldib meri ja see paistab nii, olevat, kuidas kellelegi on antud. Ühele meeldib meri nii, et ta sellest lahus oldud ei saa ja teisele ei lähe ta samas kuigi palju korda.

Algab uus nädal. Mu õue muru on pikk ja tahaks niitmist. Lükkan seda ikka edasi, sest ei saa sellga enam kuigivõrd hakkama, aga ma lihtsalt pean, sest see ei kõlba kuhugi, kui mu lillepeenrad muru sisse ära kaovad.

Laupäevane päev. Täna lähen niitma, siis homme puhkan. Tean, et olen siis üsna tapetud, kui selle väikese lapikese üle saan nühitud, aga ma pean selle ette võtma, sest Laine tegi peenra korda ja kuidas ma siis lasen selle nüüd heina sisse uppuda?!
Rohi niidetud ja süda rahul. Homme riisun kokku ja siis on vähemalt mõni päev silmal hea vaadata.

Pisut tuuline, aga siiski ilus kevadhommik. Kuulan põllumeeste saadet ja imestan, kui palju on tarku päid ja igasuguseid õpetusi... Neid võib ju olla, aga peaks veel rohkem olema, sest siis oleks loodus rohkem hoitud, puhtam ja hoopis enam korras.
Mulle oli see pühapäev väga hea päev, sest sain kaugelt eesti kirjanikult kingituseks raamatu. Ta jõudis küll vahepeal (18. aprillil) surra, aga vähemalt siis ta veel elas, kui mu kiri temani jõudis ja aprilli lõpus sain ka kirja tema tütrelt. Täna sain kätte Raissa Kõvamehe raamatu „Oli kord“.

Alles kui olin ma väike,
mängisin põrandal maas,
väljas siis sädeles päike,
lilledest kirendas aas.

Igatsus hiilis mul põue:
väljas ju haukus üks traks.
minagi kippusin õue,
kuid kinni oli pandud uks.

Pliidi peal podises pada
ja kolde ees mängis üks kiiss:
mina ent kisendada
võtsin kui vardast siis.

Tuppa siis tormas mu ema
ja haaras mind sülle sealt maast;
minuga kõnelema
hakkas siis ilmast ja maast.

Täna on esmaspäev ja miskipärast tuleb meelde, et esmaspäeviti ei lastud kevadel esimest korda karja välja. Selleks päevaks oli kas teisipäev, neljapäev või laupäev. Üldiselt oli aga karjalaskepäev üks tore päev, sest peale pikka talve vabadusse ja värske rohu juurde pääsenud loomi oli lihtsalt tore vaadata.

Tegin õues ringkäiku ja imetlesin oma kevadist lilleilu. Karjamaa-värava eest tagasi tulles ristus mu tee sipelgate omaga ja jäin kohe päris pikaks ajaks neid imelisi putukaid jälgima. Kõige sügavamat muljet avaldas see, kuidas üks ennastsalgav sipelgas omast mitu korda pikemat „palki“ oma pesa poole tassis. Sipelgate töökus innustas mind sedavõrd, et käisin kõblaga üle oma värskelt tärkava umbrohuga maasikapeenra ja kartulivaod. Oleks ma selle natukegi hiljemaks jätnud, siis ei oleks ma enam pruukinud umbrohust võitu saadagi.

Mulle on täna raske päev. Üks lapike põldu on väga umbrohtu täis kasvanud. Vaatan ja takseerin teda igast kandist, aga minu jõud vist sellele enam peale ei hakka! Tuleks võtta korv ja kartuli kook ning kogu see umbrohi juurtega välja võtta ja põllust välja kanda, aga sellega ei saa ma enam hakkama! Sellest aru saamine teeb mu tuju väga räbalaks.
Kõik on sel aastal väga varane. Juuni alles algab, aga meestel mõrrad juba paar nädalat välja võetud! Vanasti jätkus kevadist püüki ikka peaaegu Jaanipäevani.

Taim, mis igal aastal kannab vilja,
kevadeti õitseb uuesti.
Inimene närbub, kustub hilja,
ta ei taastu enam kunagi.

Varasematel aegadel ei oleks ma oma Jaanilaupäeva küll sellisena osanud ette kujutada. Närvid on segamini. Ei saa enam oma vihapurskeid tagasi hoida ega oma ägedust maandada. Ja see ei ole kuidagi ega kellelegi hea.
Ilm on siiski ilus; lilled õitsevad ja linnud laulavad. Sauna ahi köeb, külalised läinud ja süda rahuneb. Mida ei ole, on tervis ja luuaga hoolikalt pühitud väravatagune. Aga kõik muu ju on!

Mu tervis on väga otsas. Selg on nii valus ja käed –  neid ei ole kuskile panna. Oleks voodiski parem, aga seal ei kannata ka kuidagi olla! Tuleks ometi surm, aga ta ei tule, sest patud ei ole veel lunastatud. Veel tuleb kannatada...

On laupäev. Terve nädala mõtlesin, et keegi võiks mind surnuaeda viia, aga mu soovid, nagu tavaliselt, ei pea täituma. Ülo oleks mind täna surnuaeda viinud, aga mu selg on nii haige, et olen enamasti voodis olnud ja mu soov jääb ka seekord täitmata.

Vihma sajab! Taevane Isa on inimeste palveid kuulnud. Kui vanarahvast uskuda, võib nüüd 7 nädalat otsapidi sadada, sest on ju seitsme venna päev, aga nii hull see asi vist ikkagi ei ole!

Lapsepõlv on ilus aeg,
aga ruttu mööda lä’eb.
Ainult mälestused tast
jäävad armsad, ilusad.

Raske aeg veel tuleb ees,
sest sust peagi kasvab mees.
Lapsepõlve mängumaa
selja taha jääb sust ta.

Unelmad nii ilusad
lapsel meeles mõlguvad,
aga suuremaks kui saad,
muremõtted võt’vad maad.

Aga sõber, ütlen sulle:
ära iial heida meelt.
Taevaisa annab sulle
kõik, mis vaja eluteel.

Homme on Laine sünnipev. 37 aastat saab sellest päevast, kui vaevlesin Muhu haigla sünnitustoa pukkidel. Olin tookord ka väga otsas ja arvasin juba, et see mu viimane öö siin ilmas võiks olla. Aga ei olnud. Laine on nüüd ise juba kaks korda emaks saanud ja ise tundnud neid emaks olemise valusid, muresid ja ka rõõme. Kes siis veel muu oma laste rõõmudest ja muredest osa saab kui mitte ema?!

August on lõikuskuu, aga meil ei ole midagi lõigata. Need ajad on jäädavalt möödas, kui kuldkollased rukkivihud hakkidesse pandi. Kõik Kallaste küla põllud on ju nüüd vaid lehmade karjamaa. Samuti ei ole enam heinamaa-metsi, mis igaks sügiseks nagu toad pühadeks puhtaks ja pestuks said. Selle asemel on küllaga risu, rämpsu ja prahti. Saastatud on kõik – nii põllud, mets kui karjamaa; isegi meri ja õhk on saastatud. Võib-olla, et kõige saastatum on selle juures minu süda. Ta on nii haige ja saastane, et enam sugugi elada ei taha, aga surm ka ei tule!

Peaks olema pühapäev, aga kas ikka on? Kirikukelli ju kuulda ei ole! Tõsi küll, seegi aeg on vist igaveseks möödas, kus pühapäeviti võis veel kirikukelli kuulda. Nüüd olla uus aeg ja mida tähendab selles ajas inimeseks olemine? – kes seda küll mõistaks seletada?

Perekondlikult tähtis päev, sest Elle vanem poeg Veiko registreeritakse täna kell viis Kuressaares seaduslikku abiellu. Kas läheb noorte elu nii, nagu oodatakse ja loodetakse, seda ei tea täna küll vist keegi.

On pühapäeva hommik ja mu süda on raske. Ta päris valutab, kuigi ei ole teada ühtegi põhjust, miks ta peaks seda tegema. Tõsi, ta valutab mul sageli ja rohkem on temas valu kui rahu. Olen oma elu hoolega läbi seiranud leidmata sealt kohta mida pidanuksin teisiti tegema. Kõik paistaks nagu korras olema, aga ometi ei ole seda. Ma ei ole elult leidnud seda, mida ootasin talt oma pulmapäeva hommikul. Mul ei olnud suuri pulmi, nagu nüüd Veikol, kuid ma kujutasin omale ette, et saan olema õnnelik. Paraku ma ei ole seda, sest elu on olnud täis kive ja kände.

Pilvitab ja müristab. Olen ütlemata väsinud. Oleks juba lõpp kõigil vaevadel. Võib-olla on see patune mõte, sest ma ei ole ju päris voodihaige ja põhimõtteliselt isegi liigun veel oma jalgadel. Aga ma olen väsinud ja tüdinud. Tundsin ikka rõõmu lilledest, aga needki ei rõõmusta mind enam.

Möödas on noorus, see ilusaim aeg,
nüüd ainult mõtteis seda veel vaen.
Enam ei ole mul tahtejõudu
ega ka millegi järele nõudlust.

Lilledest ikka ju rõõmu sain
ja nende õites ilu ma näin’d;
nüüd nad enam mul rõõmu ei tee,
olen vaid otsata väsinud veel.

Lilled on ilusad ikka ja veel,
neid Loodus ju ehib, ei inimene.
Aga Looduse jõudu küll võita ei saa
üks vilets ja jõuetu rändaja.

Kui elult ma tagasi küsida saaks oma lapseea,
siis usun, et oleksin rahul ja kõik oleks hea,
kuid ammu on igavikku rännanud ta
ja midagi tagasi sealt ju ei saa!

Kadak ohkas, kadak kaebas:
„Kõikidest ma põlatud;
oleks mul ka kenad lehed,
siis ma oleks austatud.“
Aga kadak, seda ma tahan sulle ütelda:
„Sügisel on lehtpuu lehed mööda ilma laiali;
Talve läbi raagus oksad külmetavad kõvasti.
Sinul tihe okkarüü ümber nagu kivimüür;
ei sind pure sügistuul ega külmgi talvekuul.“

Nimetatagu seda teadmiste või tarkuse päevaks, aga kooliaasta algus on kindlasti üks aasta tähtsamaid päevi. Ennekõike peaks kool suutma selgeks teha, kui tähtis on meile meie igapäevane leib, et tööd peab tegema hoole ja armastusega, et oma südametunnistus tuleks puhas hoida ja lõpuks, et iseennast ning oma ümbrust peaks hoidma nägusa ja silmale mitte haiget tegevana.

Mõtlen loodusest, täpsemalt inimesele tähtsatest koduloomadest, keda ma ise enam pidada ei saa... Lehmad, lambad, hobused olid kõik kunagi väga tarvilikud ja inimese jaoks asendamatud. Küllap nendega koos elamine muutis teistsuguseks ka inimese.

Võõrasema – sa oled üks imepärane lill. Sul on õisi kõikvõimalikes toonides alates sinisilmsetest nägudest ja lõpetades kuldsete, kollaste, pruunide ning sametiste toonidega, sekka veel punaseid ja valgeid. Oled nii mahe ja armas lill, tõesti südamest armastan sind!

Veel ei ole kuupäevaliselt sügis, aga ta on juba igati nähtav ja kohal. Langeb kirjusid lehti, õunapuude alused on täis maha langenud õunu, mis tegelikult koristamist ootaksid, kartulid ja muu köögivili on enamasti juba mullast välja võetud.
Kuulasin põllumeeste saadet. Seekord oli hea saade, mida meelsasti kuulasin; mõnikord on ta selline, et ei tahagi kuulata, aga täna oli asjalik ja mitmes asjas minu mõtetega kokku käiv.

Mihklipäevaks olid vanasti ikka suuremad välitööd tehtud ja korras. Siis peeti püha ja see oli nagu puhkus suvisele tööväsimusele. Naised tõid vokid välja, mehed mõrra- ja võrguhargid. Kes meremees ei olnud, see vaatas üle ja korrastas põllutöö-riistu.
Täna on elu teistsugune. Noored on üksnes sellest huvitatud, kust raha saada ja kui seda muidu ei saa, siis minnakse vargile!

Elu on loodud, et ikka sa ruttad,
tee, mida käid on ammugi tuttav.
Kuigi on teada kõik läbitud rajad,
Natuke õnne on ikkagi vaja.

Sõsse:
Sellel rõskel sügispäeval
pühendan sul’ mõned read;
tähtis on see päev ju meile,
arvan, et sa seda tead.

Kui veel elaks, oleks ema
saja kahe aastane;
oleks hea, kui saaks me seda
lilledega tähista.

Mulla põues puhkab rahus
vaikselt, ilma mureta;
usun, et seal all-maailmas
rahulikult magab ta.

Ei seal ole ühtki muret,
seal ei vaeva valu, piin;
seal on igavene rahu,
mitte nõnda, nagu siin.

Ära ilmal’ valu kaeba,
seda ema õpetas;
ilm a’ab sulle prügi kaela,
... ema mõistis aidata.

Mu ees laual on ilusad suured õunad – kuldrenetid. Võtan noa ja lõikan ühe omale õhukesteks viiludeks. Mulle on õunad alati maitsenud. Algul oli Koplil vähe õunapuid ja siis palusin Antonil omale Nõmmküla metsast metsõunu tuua. Kui need talvel ära külmusid, siis tundusid needki üles sulatatult väga maitsvad olevat. Nüüd on meil õunu nii palju, et nendega ei oskagi enam midagi peale hakata.

Imetlen ühte kuskilt välja lõigatud pilti: viljapeadega dekoreeritud ümar leivapäts ja kolm õuna. Olen selle oma kaustikusse kleepinud ja nimetanud „Kuldne sügis“, mõeldes sellega kõigile sügisandidele, mida me igapäevaselt tarvitame ja vajame.

See on Rinsi kiriku nimepäev ja Ülo lubas mind sel puhul kirikusse viia. Tahaksin ka armulauale ja loodan, et ma ikka veel kiriku kõrgest trepist üles jõuan komberdada. Kutsun kaasa ka oma trepi ees õitsevaid võõrasemasid, sest varsti peavad nad paratamatult siin õitsemise lõpetama ja talve üle elamiseks valmistuma.

Ilus esmaspäeva-hommik. Sel sügisel on olnud palju ilusaid ilmu. Päike, kuigi meist kaugele jäänud, paistab ja soojendabki veel. Täna hommikul on võõrasemadel uus ilus valge õis lahti löönud ja selle õitsemisel nagu ei paistagi lõppu tulevat. Uus õis vaatab mulle otsa ja nagu tahaks ütelda: „Ära ole nukker; elu on ju nii ilus!“

Täna on Laine tütre Eleni sünnipäev. Ta saab juba 14-aastaseks ja on sirgunud pikaks blondiks neiuks. Igal õhtul tuleb mul oma lastelastele mõeldes pisar silma. Kolm neist on juba täisikka jõudnud: Elle poeg Veiko juba abielus ja nooremal vennal Avol ka pruut juba välja vaadatud. Poja tütar Kadri õpib Tartus teisel kursusel. Temagi üritas juba mehele minna, aga see jäi õnneks veel katki. Noored on väga rutakad ja kiirustavad oma perekonna loomisega. Mul on Veikost kahju. Ta on kergesti mõjutatav ja abiellus esimese ette juhtunud liblikaga. Nüüd kahetseb, aga on ju hilja.

Salm Elenile

Kui ma vanemaks veel saan
ja talu endale ka ra’an,
siis hakkan lehmi lüpsemaie,
sigudikke söötemaie,
kuksid kanu kasvatama,
lamba tall’sid toimetama.
Linnu peret igat sorti
oma ümber asustan.
Meheks valin poisi ma,
kes oskab põldu harida;
üheskoos siis lastega
me saame pidu pidama.
Ühiselt me plaani peame,
asjad ikka korda seame.
Kui hulk ju asja arutab,
eks ta siis ikka korda saab.
Linnas palju müra, kära,
seda kuulata ei taha;
maal on hoopis rahulik,
unigi seal tervislik.
Aias õitsvad lilled, puud,
lahkelt laulvad linnu suud;
nii on kena elada
ja rahus lapsi kasvata.

Pühapäev. Aeg muutub sügiseseks; ilmad on pilvised ja sajused. Nii see peabki olema, sest muidu ei saaks ju talv ega selle järel jälle kevad tulla! Kas ma veel kevadet näen, seda ei tea.

Väljas on kümmekond külmakraadi, aga muidu on ilm ilus. Päike paistaks nagu eemalt-kaugelt, aga ta ikkagi paistab ja muudab ilma rõõmsamaks. Mu sõbrad tihased ei ole veel õue ilmunud.

Täna saab mul 49 aastat Kallastel elatud. Siin on nii kurb kui rõõmus oldud, aga rohkem on vist siiski pisaraid kui naeru. Võib-olla on selles süüdi mu oma iseloom, sest ma ei suuda leppida oma saatusega ega sellega, et pean karku kandma. Nurisen ja virisen, kuigi õiget põhjust nagu ei olegi. Ei ole mul siin leivast ega leiva kõrvasest puudust olnud ja lapsed on terved. Rõhub mind muidugi mu haigus ja see, et silm näeb veel tegemata töid, aga käed enam midagi teha ei suuda.

Lumi on kõik oma alla matnud ja kõik häiriva varjanud. Ei paista enam riisumata jäänud lehed ega pühkimata õu või koristamata prügi. Saab end lõdvaks lasta ja sellega on pinged maandatud.

Ätselill väga küll meeldib mulle,
toogu see täna rõõmu ka sulle;
meelespea lill aga selleks on siin,
et meeles mul olete alati.

Jõulud on jälle elustatud selles mõttes, et neid on lubatud pidada. Mulle on nad küll lapsepõlvest saadik olnud kõige pühamad pühad igas mõttes. Täna ma süütan ainult ühe küünla paari kuuseoksa juures mälestusena Jõululapsest. Ka tädi Riina pildi juurde panen küünla põlema, aga surnuaeda ma ei pääse, sest jalad ei kanna.